lg 2 p 3 alusel, mille eest on teda karistusregistri väljavõtte kohaselt karistatud LS 201 lg 2 alusel arestiga. 2 Z.N-i karistusandmetest nähtub, et teda on karistatud 02.03.2017.
Menetlusalune isik oli teadlik eelnevatest karistustest samalaadsete käitumiste eest, kui ka asjaolust, et teda on varasemalt kõrvaldatud mootorsõiduki juhtimiselt ja tal puudub endiselt mootorsõiduki juhtimisõigus. Sellele vaatamata, sõltumata sellisest teadmisest ja eelnevast negatiivsest kogemusest asus ta taas mootorsõidukit juhtima. Seega on tegu toime pandud kavatsetult. Tuginedes eelnenule ja tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et Z.N-ile süüksarvatud tegu, liiklusseaduse § 90 lg 1 p 1 ja 3 rikkumine, on aset leidnud, tema poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS 201 lg 2 järgi, s.o mootorsõiduki juhtimine juhtimisõiguseta isiku poolt, kes on mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole ning kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust. LS § 201 lg 2 sanktsioon annab võimaluse rikkumise toimepanijat karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. Kohtupraktikas väljakujunenud seisukoha kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s. o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Z.N karistati rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot, mis on sanktsiooni keskmisest määrast suurem. Kohtuvälise menetleja otsuses on märgitud kergendava asjaoluna kahetsus, raskendavad asjaolud puudusid. Hinnates Z.N-i süü suurust omistatud väärteo toimepanemisel, arvestab kohus süüteo toimepanemise asjaolusid. Menetlusalune isik asus sõidukit juhtima teadlikult olukorras, kus tal puudub juhtimisõigus, teda on varasemalt juhtimisõiguselt kõrvaldatud ja samalaadse teo eest ka karistatud. Seega teadis menetlusalune isik, et tal puudub juhtimisõigus ja ka seda, et selline käitumine on karistatav, mistõttu juhina liikluses osaledes seadis ta ohtu nii ennast kui ka teised liiklejad, eirates teadlikult liiklusseaduses sätestatud keeldu. Menetlusalune isik pidi arvestama ka sellega, et keelu rikkumisele järgneb karistus. Karistus ei pea olema kerge ega meelepärane. Karistuse eesmärgiks ongi mõjutada rikkujat karistuse läbi edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsta sellega ka õiguskorda, mille alla kuulub ka liikluskord. Kohus, leiab, et menetlusaluse isiku süü on üle keskmise, kohtuväline menetleja on karistuse määramisel arvestanud isiku kahetsusega. Kohtu hinnangul ei ole Z.N-ile määratud karistuse kergendamine põhjendatud. Kohus ei tuvastanud täiendavaid karistust kergendavaid asjaolusid. Karistusregistri andmete järgi on tegemist isikuga, kes rikub süstemaatiliselt liiklusseaduse nõudeid. Z.N on 02.03.2017.a karistatud LS § 201 lg 2 alusel rahatrahviga 175 trahviühikut ehk 700 eurot, mis on siiani tasumata. Lisaks on menetlusalust isikut karistatud 05.11.2020.
Karistuse määramise praktikast tulenevalt peab sama kvalifikatsiooniga süüteo järjekordse täitmise korral isikule mõistetud karistus olema rangem. Seega tulnuks Z.N-ile mõista taas järjekordselt LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo eest pikem arest, mitte rahatrahv. Tulenevalt väärteomenetluse seadustiku § 132 p-st 2 3 puudub maakohtul õigus raskendada menetlusaluse isiku olukorda. Menetlusalusele isikule 02.03.2017.a. määratud rahatrahv 700 eurot ei ole teda mõjutanud õiguskuulekalt käituma. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kohtuvälise menetleja määratud karistus ehk rahatrahvi suurus on kooskõlas kehtiva karistuspraktikaga ning kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seetõttu jätab kohus määratud trahvi suuruse muutmata. Z.N on taotlenud rahatrahvi ositi tasumist. Kohus leiab, et menetlusalune isik on arusaadavalt põhjendanud rahatrahvi ajatamist. Nimelt on menetlusaluse isiku igakuine sissetulek väiksem, kui määratud rahatrahv, lisaks tasub võlgnevust kohtutäiturile. Vältimaks isiku majandusliku olukorra olulist raskendamist, leiab kohus, et kaebuse esitaja taotlus temale määratud rahatrahvi tasumise võimaldamiseks ositi tuleb rahuldada. Kohus peab põhjendatuks võimaldada kaebuse esitajal tasuda temale määratud rahatrahv ositi kümne kuu jooksul otsuse jõustumisest, tasudes igas kuus 80 eurot. Kohus juhindub VTMS § 132 p 2. (allkirjastatud digitaalselt) Aime Ivanson kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.