) § 124 lg 3, § 155 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3). Muus osas ei ole määrus vaidlustatav. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
S) § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaega rikkudes (resolutsiooni p 1), jättis rahuldamata kaebaja taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks (resolutsiooni p 2), lõpetas haldusasja menetluse (resolutsiooni p 3) ning jättis rahuldamata kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivust vabastamiseks ning haldusasjade liitmiseks (resolutsiooni p 4). Tallinna Vangla jättis 28.11.2022 kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Kaebaja on kinnitanud nimetatud vastuse kättesaamist oma allkirjaga 28.11.2022. Viimane päev kaebuse esitamiseks oli 28.12.2022 (vt vangistusseaduse § 11 lg 8, RVastS § 18 lg 2,
Kaebaja pöördus kohtusse kahju hüvitamise taotlusega 06.01.
Menetluse lõpetamise tõttu jääb rahuldamata menetlusabi taotlus riigilõivust vabastamiseks ja taotlus haldusasjade liitmiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
S § 18 lg 2 on vastuolus
-s sätestatuga ja see tekitab segadust. Seega tuleb jätta RVastS § 18 lg 2 kohaldamata, sest see piirab põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebepõhiõigust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus võtab
Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (
lg 1, § 124 lg 3, § 155 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (
lg 1) ning vastab
§-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (
S § 18 lg 2 sätestab, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Kuna Tallinna Vangla jättis 28.11.2022 vastusega kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata ja kaebaja sai nimetatud vastuse samal päeval kätte (vt dtl 19), pidi kaebaja esitama kaebuse kohtusse hiljemalt 28.12.2022. Järelikult on 05.01.2023 saadetud (vt dtl 1, 20) ja 06.01.2023 halduskohtusse saabunud kaebus esitatud RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaega ületades. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et RVastS § 18 lg 2 tuleks jätta kohaldamata, sest see piirab kaebepõhiõigust. Ka kohtusse pöördumise põhiõigus ei ole piiramatu ning õiguskaitse tõhusa korraldamise ja õiguskindluse tagamiseks võib seda kitsendada mh kaebetähtaegade seadmise kaudu. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et riigi vastu kahju hüvitamise kaebuse esitamisel kohaldub RVastS ja sellest kui eriseadusest tuleneb ka kohtusse pöördumise aeg. Seega tuleb ka olukorras, kus isik on taotlenud hüvitist haldusorganilt (sh vanglalt) ja pole saanud rahuldavat tulemust, esitada kaebus halduskohtule hüvitise saamiseks 30 päeva jooksul vastavalt RVastS § 18 lg-le 2 (vt nt Riigikohtu 08.10.2008 määrus nr 3-3-1-41-08, p 8; 11.05.2016 määrus nr 33-1-18-16, p 11). 10.
lg 1 kohaselt ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks saavad olla objektiivsed asjaolud, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa ning mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist. Riigikohus on tähtaja ennistamise küllaldaseks põhjuseks pidanud ka õiguslikes küsimustes kogenematu isiku eksimust protsessitoimingutes, kuid on rõhutanud, et ka sel juhul ei saa tähtaja ületamine olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus) kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest (vt Riigikohtu 01.10.2002 määrus nr 3-3-1-57-02, p 19; 16.01.2009 määrus nr 3-3-1-75-08, p 17). Kaebuse esitamise tähtaja ennistamine on võimalik üksnes juhul, kui on esinenud olulised ja kestvad takistused kaebeõiguse kasutamiseks ettenähtud ajaperioodi jooksul (Riigikohtu 19.04.2006 määrus nr 3-3-1-26-06, p 12). 3
Asjakohane on halduskohtu selgitus, et kuna kaebaja viibis vahemikus 28.11.–25.12.2022 vabaduses, oli tal sel ajal piisavalt võimalusi tähtaegse kaebuse esitamiseks. Kaebuse tähtaegset esitamist ei saanud takistada IDkaardi puudumine ja sellest tulenev elektrooniliste toimingute tegemise võimatus. Halduskohtule on võimalik esitada kaebus ka viisil, mis ei eelda ID-kaardi olemasolu (vt
Kuivõrd kaebaja on varem korduvalt halduskohtusse käsikirjalisi kaebuseid jm avaldusi esitanud, ei saanud sellise võimaluse olemasolu kaebajale teadmata olla. Kuigi Tallinna Vangla vastuse kohaselt peeti kaebaja kinni 25.12.2022, ei nähtu samas asja materjalidest, et selle tõttu oleks tal kuni 05.01.2023 esinenud kestvad takistused kaebuse esitamiseks. Ka selles osas ei anna määruskaebuse väited alust jõuda halduskohtu järeldustest erinevale seisukohale. Tallinna Vangla esitatud materjalidest ilmneb, et kaebaja on esitanud Tallina Vanglale mitmeid kirjalikke avaldusi 01.01.2023, 02.03.2023 ja 03.01.2023 (dtl 21–25) ning ta on saatnud 02.01.2023 kirja prokuratuuri ja 04.01.2023 Harju Maakohtule (dtl 20). Järelikult oli kaebajal võimalik esitada kaebus juba vähemalt 02.01.2023. Seega leidis halduskohus kokkuvõttes õigesti, et kaebaja väited kirjatarvete puudumise kohta ei vasta tõele ja seetõttu ei saanud see asjaolu takistada ka kaebuse varasemat esitamist. 12. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid (RVastS ja
) ja kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon ei pruukinud seetõttu olla kaebajale selge, võib olla alus kaebetähtaja ennistamiseks (nt Riigikohtu 11.05.2016 määrus nr 3-3-1-18-16 p 13; 14.12.2016 määrus nr 3-3-1-60-16, p 11). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole siinsel juhul kaebetähtaja ennistamine siiski põhjendatud. Praegused asjaolud annavad põhjust järeldada, et kaebajale oli kohtusse pöördumise tähtaeg teada. Tallinna Vangla 28.11.2022 vastuses oli selgitatud, et sellega mittenõustumisel on taotlejal õigus pöörduda kohtusse 30 päeva jooksul otsuse kättesaamisest (dtl 19). Samuti ei ole kaebaja oma kaebuses väitnud, et ta ei saanud aru, millal tema kaebuse esitamise tähtaeg lõpeb ja mille järgi seda arvestatakse. Kaebaja on kaebuses palunud üksnes ennistada kaebetähtaeg, kuna tal puudusid ID-kaart ning paber ja pliiats. Järelikult oli kaebaja teadlik ka sellest, et ta on kaebuse esitanud kaebetähtaega rikkudes. Kaebajat ei saa seejuures pidada ka kogenematuks isikuks, sest kohtute infosüsteemi andmete kohaselt on ta varem korduvalt kaebustega halduskohtusse pöördunud. Praegusel juhul ei ole kaebaja ise olnud piisavalt hoolikas, tagamaks kaebuse õigeaegne esitamine. Seega ei eksinud halduskohus, kui jättis kaebaja taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata. 13. Kuna halduskohus lõpetas õigesti
lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel haldusasja menetluse, jättis halduskohus õigesti rahuldamata ka kaebaja taotlused riigilõivust vabastamiseks ja haldusasjade liitmiseks. 14. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 27.01.2023 määrus muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.