Obsah (5)

§ 200§ 73§ 78§ 199§ 121

1-22-8021 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. juuni 2023, Tallinn Kriminaalasja number 1-22-8021 Kohtukoosseis eesistuja Inna Ombler, liikmed

§ 200lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 26.

jaanuari 2023 otsus lühimenetluses Apellant Kaitsja süüdistatav Veikko Rosenbergi kaitsja vandeadvokaadi abi Heiki Kuningas Merike Lugna Veikko Rosenberg isikukood: 37508074217; elukoht: XXX; tel: XXXXXX; kodakondsus: Eesti Vabariigi; haridus: XXX; emakeel: eesti keel; töökoht: XXX; kriminaalkorras karistamata Tõkend – elukohast lahkumise keeld kuni 02.11.

1. vandeadvokaadi abi Heiki Kuningas Asja lahendamise viis kirjalik menetlus Prokurör Süüdistatav RESOLUTSIOON
2. Jätta Pärnu Maakohtu
3. jaanuari 2023 otsus muutmata ning kaitsja apellatsioonkaebus rahuldamata.
4. Määrata Advokaadibüroole Objartel & Partnerid makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Veikko Rosenbergile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 172,80 eurot, sealhulgas käibemaks. Jätta nimetatud menetluskulu Veikko Rosenbergi kanda. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1/6 1-22-8021
5. Pärnu Maakohtu 26.01.2023 otsusega tunnistati Veikko Rosenberg süüdi

§ 200lg 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks kaks aastat ja kuus kuud vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust ühe kolmandiku võrra ning mõisteti V. Rosenbergile karistuseks üks aasta ja kaheksa kuud vangistust.

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud vangistus tingimisi täitmisele pööramata, kui V. Rosenberg ei pane kolme aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 78p 1 kohaselt hakkab katseaeg kulgema kohtuotsuse kuulutamisest, s.o 26.01.2023.

Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistatakse kohtuotsuse jõustumisel. Kannatanu Y tsiviilhagi V. Rosenbergi vastu jäeti läbi vaatamata, kuna kahju on 23.01.2023 seisuga hüvitatud. KrMS § 180 lg 1 alusel mõisteti V. Rosenbergilt riigituludesse menetluskuluna välja sundraha 1812,50 eurot ja kaitsjale määratud tasu 342,36 eurot, s.o kokku 2154,86 eurot. 2. V. Rosenbergi süüdistatakse

§ 200

lg 1 järgi selles, et tema 07.10.2021 kella 17.54 ajal XXX asuva Y kaupluse „Q“ müügisaalis võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil kaupu järgnevalt: konjak „Hennessy VS“ 350ml, maksumusega 18,99 eurot, mille pani tagataskusse; neli purki forellimarja 100gr – 7,89 eurot, maksumusega kokku 31,56 eurot, mille pani jope põue ja möödus kaasast eesmärgiga kauba eest mitte tasuda. Kaupluse välisukse ees peatas turvakaameratest vargust pealt näinud W V. Rosenbergi ja takistas teda kauplusest väljumast. V. Rosenberg lõi parema käega W-le vasakule poole pea piirkonda, mille tagajärjel W kukkus pikali. V. Rosenberg väljus kauplusest koos ebaseaduslikult võetud esemetega, tekitades selliselt Y-le varalise kahju summas 50,55 eurot. W tundis löömise tagajärjel valu ja oli uimasena pikali maas ligi 15 minutit. Apellatsioonkaebus 3. Pärnu Maakohtu 26.01.2023 otsusele esitas apellatsioonkaebuse V. Rosenbergi kaitsja vandeadvokaadi abi Heiki Kuningas, kes taotleb Pärnu Maakohtu 26.01.2023 otsuse tühistamist, V. Rosenbergi õigeks mõistmist

§ 200lg 1 järgi, V.

Rosenbergi süüdi mõistmist

§ 199lg 1 järgi.

Ühtlasi taotleb kaitsja V. Rosenbergile kergema karistuse mõistmist ning

§ 73lg-te 1 ja 3 kohaldamist.

3.

1. Apellant leiab, et maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid, ebaõigesti kvalifitseerinud inkrimineeritava kuriteo ja vääralt kohaldanud materiaalõigust. Süüdistatav omandas valduse kauba üle müügisaalis ajast, kui ta kauba enda kätte sai. Olles valduse saanud, väljus ta kauplusest. Süüdistatav oli omavoliline valdaja ja omanikul oli õigus selline valdus tagasi võtta. Asja tagasi võtmiseks kasutatav jõud ei ole samastatav asja valduse omandamiseks kasutatava jõuga. Seega ei saa ka väita, et süüdistatav oleks valduse omandamiseks jõudu kasutanud. W püüdis süüdistatavat kinni pidada. Apellant tõstatab küsimuse, kas W saab olla kannatanu varavastase süüteo toime panemises. Kannatanuks saab apellandi hinnangul olla asja omanik, kelle vastu röövimise korral peab olema kasutatud jõudu. Arutataval juhul on kannatanuks juriidiline isik ja seetõttu saaks ta röövimise korral olla kannatanuks läbi oma töötaja, nt läbi müüja või turvatöötaja, kelle vastu võidi vägivalda kasutada. Kui keegi kolmas isik saab kannatada kauplusest varguse takistamisel, ei ole selle isiku vastu toime pandud füüsiline vägivald kvalifitseeritav röövimisena. W ei olnud kannatanu töötaja ega mingil muul viisil kannatanu teenistuses. Seega ei saa W kaitsja hinnangul olla arutatavas asjas kannatanu. 3.
2. Apellant leiab, et süüdistatava tegu tuleks kvalifitseerida

§ 199

lg 1 järgi ja kuna süüdistatav hüvitas kahju, mis on kergendav asjaolu, ta on oma tegu puhtsüdamlikult 2/6 1-22-8021 kahetsenud, toime pandud teost on möödunud pikk aeg ja selle aja jooksul on V. Rosenberg käitunud õiguskuulekalt, võiks kohaldatav karistus olla miinimummäära lähedane. Eeltoodust tulenevalt peaks kaitsja arvates ka katseaeg olema minimaalne, s.o üks aasta

§ 73lg-te 1 ja 3 alusel.

Prokuratuuri seisukoht

1. Prokuratuur esitas seisukoha apellatsioonkaebusele, milles leiab, et Pärnu Maakohus ei ole ebaõigesti hinnanud tõendeid ega vääralt kohaldanud materiaalõigust. Prokuröri hinnangul puuduvad alused vaidlustatud otsuse muutmiseks ja tühistamiseks ning ta palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. 4.
2. Prokurör nõustub maakohtu seisukohtadega. V. Rosenbergi tahtlus oli suunatud algselt varguse toimepanemisele. Vara hõivamise lõpuleviimiseks kasutas V. Rosenberg teda takistama tulnud W suhtes vägivalda, seega kasvas vargus üle röövimiseks. V. Rosenbergi tegevus – W käega löömine pea piirkonda, mille tagajärjel W kukkus pikali, tundis valu ja oli uimasena pikali maas ligi 15 minutit, on kahtlemata

§ 121ehk kehalise väärkohtlemise koosseisule vastav tegu.

Röövimine seisneb asja äravõtmises vägivallaga. V. Rosenberg läbis kaubaga, mille eest ta ei kavatsenudki maksta, kaupluse kassaliini. Kauplusest väljumisel tuli W, kes oli näinud, et V. Rosenberg pistis konjakipudeli tagataskusse, teda takistama. Et varastatut endale pidada, kasutas V. Rosenberg füüsilist jõudu, mille läbi sai võimalikuks asjade endale jätmine. Kasutatud vägivald oli ajaliselt seotud asja hõivamisega, mis tähendab, et vägivalda kasutatakse asja äravõtmise ajal, aga samuti vahetult enne või pärast selle üleminekut süüdlase valdusse. Kohtupraktika kohaselt on vargus üldreeglina lõpule viidud valdaja kontrolli all olevast ruumist ehk kauplusest või turvaväravatest väljumisega. V. Rosenbergil õnnestuski, vaatamata W püüdlustele teda takistada, varastatuga kauplusest väljuda ehk siis seda oma äranägemise järgi kasutama või käsutama hakata. Seega oli röövimine lõpule viidud. 4.2. Asjaolu, et W ei olnud isik, kellelt varastati, vaid isik, kes oli vargust pealt näinud ja asus seda takistama, et tingi V. Rosenbergi poolt toimepandu teo ümberkvalifitseerimist

§ 199lg 1 järgi.

Apellant jätab tähelepanuta W suhtes toimepandud füüsilise vägivalla, mis täitis eesmärki vargus edukalt lõpule viia. V. Rosenberg ei olnud kuni kokkupuuteni W-ga oma valdust varastatule kindlustanud. Oluline on, et vägivalda kasutas V. Rosenberg varastatu endale pidamiseks ja tema arusaama kohaselt oli selleks vajalik kõrvaldada teda takistanud W. V. Rosenbergi jaoks ei omanud vägivallaga võõra eseme hõivamise puhul tähtsust asjaolu, kas W oli kaupluse töötaja või mitte. V. Rosenberg sai aru, et kui ta W suhtes vägivalda ei kasuta, siis tal varastatuga kauplusest lahkuda ei õnnestu. Seetõttu ongi kõnealuses olukorras tegemist vargusega, mis kasvas üle röövimiseks. 4.3. Prokurör märkis, et kohus on V. Rosenbergile karistuse mõistmisel arvestanud nii kergendavaid asjaolusid kui ka seda, et kuriteosündmusest on mõnda aega möödas ja on karistanud teda alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra, mis jäeti kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata. Kohus on märkinud, et süüdistatavale määratav katseaeg peaks olema piisav vahend süüdistatava edasisele õiguskuulekusele sundimiseks ja prokuröri arvates mõistetud katseaja pikkus seda eesmärki ka täidab. Esiteks ei saa katseaja pikkus olla lühem kui mõistetud põhikaristus, mis arutataval juhul on kaks aastat ja kuus kuud vangistust. Kuna kohus oli seisukohal, et V. Rosenbergi isikut arvestades saab seda kohaldada

§ 73lg-t 1 ja lg-t 3 järgides, on katseaja pikkus prokuröri hinnangul igati kohane.

3/6 1-22-8021 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

1. Kriminaalkolleegium, olles tutvunud kaitsja apellatsiooni ja prokuratuuri seisukohaga, samuti kriminaalasja materjalidega, asub seisukohale, et kaitsja apellatsioon on põhjendamatu. Oma seisukohti põhistades käsitleb kolleegium esmalt kaitsja tõstatatud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise küsimust, andes asjas kogutud tõenditele omapoolse hinnangu ning käsitledes maakohtus uuritud tõendite valguses nii esitatud süüdistust kui ka kaitsja ja süüdistatava püstitatud versiooni toimunust (I). Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus V. Rosenbergile mõistetud karistusega seonduvat (II) ja lahendab kriminaalmenetluse kuludega seonduvad küsimused (III) ning viimaseks lahendab kriminaalasja (IV). I
2. On tõendamist leidnud, et V. Rosenberg 07.10.2021 kella 17.54 ajal XXX asuva Y kaupluse „Q“ müügisaalis võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil konjaki, mille pani tagataskusse ja neli purki forellimarja, mille pani jope põue. Seejärel möödus V. Rosenberg kassast kauba eest tasumata. Enne V. Rosenbergi kauplusest väljumist peatas ta välisukse ees turvakaameratest tema tegevust pealt näinud W ja takistas teda kauplusest väljumast. Seejärel lõi V. Rosenberg parema käega W-le vasakule poole pea piirkonda, mille tagajärjel kukkus W pikali. Peale seda väljus V. Rosenberg kauplusest koos ebaseaduslikult võetud esemetega. W tundis löömise tagajärjel valu ja oli uimasena pikali maas ligi 15 minutit. Maakohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid pole vaidlustatud. Arutatavas asjas puudub vaidlus selle üle, et V. Rosenberg võttis kauplusest konjakipudeli ja neli purki forellimarja ega maksnud nende eest. Ka vägivalla tarvitamise osas on V. Rosenberg süü omaks võtnud. Vägivalla tarvitamist W suhtes kinnitavad samuti kannatanu W ise ja tunnistajad. Kaitsja on seisukohal, et süüdistatav ei ole toime pannud röövimist, vaid leiab, et V. Rosenbergi käitumises esinevad varguse ja isiku kehalise väärkohtlemise tunnused. Ringkonnakohus kaitsja seisukohaga ei nõustu, kuivõrd V. Rosenbergi tegevus vastab röövimise tunnustele. 6.
3. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme. Kaitsja taotleb V. Rosenbergi õigeks mõistmist

§ 200lg 1 järgi ja V.

Rosenbergi süüdi mõistmist

§ 199

lg 1 järgi, kuivõrd on seisukohal, et süüdistatav ei ole valduse kehtestamiseks jõudu kasutanud. Samuti saab kaitsja hinnangul kannatanuks olla asja omanik, kelle vastu peab röövimise korral olema kasutatud jõudu. AÕS § 32 kohaselt on valdus tegelik võim asja üle ning AÕS § 33 lg 1 järgi on valdaja isik, kelle tegeliku võimu all asi on. V. Rosenberg ei olnud saanud kauplusest võetud esemete valdajaks, kuivõrd ta ei olnud kõnealuste esemetega veel poest lahkunud. Kohtupraktika kohaselt on vargus üldreeglina lõpule viidud valdaja kontrolli all olevast ruumist ehk kauplusest väljumisega. 6.2. Tulenevalt

§ 200

lg 1 sätestatust moodustab röövimise objektiivse külje vägivalla abil võõra vallasasja äravõtmine. Nagu eelnevalt juba välja toodud, puudub vaidlus selles, et V. Rosenberg kasutas W suhtes füüsilist vägivalda. W kukkus V. Rosebergilt pähe saadud löögi järel pikali maha ega suutnud mõnda aega püsti tõusta. Kannatanu ise on kirjeldanud, et löögi järgselt oli ta pikali maas ning tal pea kumises (tl 12-13). Järelikult lüües W pähe, murdis V. Rosenberg kannatanu tahte takistada V. Rosenbergi vargust lõpule viimast. Röövimise puhul peab vägivald olema suunatud kannatanu vastupanu murdmisele või vältimisele. Arutataval juhul see nii oligi – V. Rosenberg lõi W pähe ja nagu ka prokurör on õigesti välja toonud, sai V. Rosenberg aru, et kui ta W suhtes vägivalda ei kasuta, siis varastatud kaubaga tal kauplusest lahkuda ei õnnestu. Vägivald peab 4/6 1-22-8021 olema ajaliselt seotud asja hõivamisega. Ajaline seotus tähendab seda, et vägivalda kasutatakse asja äravõtmise ajal, aga samuti vahetult enne või pärast selle üleminekut süüdlase valdusesse. Kaupluses olevad esemed (konjakipudel ning neli forellimarja purki) olid V. Rosenbergi jaoks võõrad vallasasjad, st need ei kuulunud talle. Nimetatud esemed võttis V. Rosenberg ära vägivallaga. Seega on kriminaalkolleegium sarnaselt maakohtuga seisukohal, et kõnealusel juhul on vägivald ajaliselt seotud asjade hõivamisega. V. Rosenberg ei olnud kuni kokkupuuteni W-ga oma valdust varastatud asjadele kindlustanud ning vägivalda kasutas V. Rosenberg varastatud esemete endale pidamiseks, milleks tema arusaama kohaselt oli vajalik kõrvaldada teda takistanud W. Vägivalla kasutamisega on alanud röövimise selle koosseisuasjaolu realiseerimine. Röövimisena tuleb subsumeerida süüdlase tegu, kes soovis toime panna vargust, kuid kasutas teda takistama ilmunud isiku suhtes vägivalda, et hõivamine lõpule viia (RKKKo 3-1-1-54-13, p 9).

§-st 200 ei tulene otseselt, kelle vastu vägivalda tarvitatakse. Võimaliku vägivallaohvri määratlemisel on oluline, et ta oleks n-ö valduse kehtestamise vahend. Teisisõnu, W ei pidanudki olema ise nende esemete omanik ega ka selle konkreetse kaupluse töötaja nagu on leidnud kaitsja, vaid piisas asjaolust, et kannatanu takistas V. Rosenbergi kauplusest võetud asjadega sealt lahkumast. 6.3. V. Rosenberg täitis oma tegevusega ka röövimise subjektiivse koosseisu. V. Rosenbergi tegu on koosseisupärane

§ 200lg 1 järgi, õigusvastane ja süüline.

II 7. Apellant on taotlenud V. Rosenbergi õigeksmõistmist

§ 200lg 1 järgi, V.

Rosenbergi süüdi mõistmist

§ 199lg 1 järgi ja kergema karistuse mõistmist, kohaldades Kr

MS § 238 lg-t 2 ning karistuse mõistmist, kohaldades

§ 73lg-t 1 ja lg-t 3.

7.1. Nagu ringkonnakohus juba eespool välja tõi, on V. Rosenbergile süüks arvatud kuritegu tõendamist leidnud.

§ 200lg 1 näeb karistusena ette kahe- kuni kümneaastase vangistuse.

Kuivõrd nimetatud sanktsioonis on ette nähtud vaid üks karistuse liik, s.o vangistus, ei olnud kohtul võimalik valida erinevate karistusliikide vahel, mistõttu tuli V. Rosenbergile karistuseks mõista vangistus. 7.2. Karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo eest mõistetud põhikaristuse reaalse kohaldamise ebaotstarbekus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et isiku karistusest tingimisi vabastamine mainitud alustel on üldjuhul võimalik üksnes väikeste raskusastmetega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega (RKKKo nr 3-1-1-14-02; RKKKo nr 3-1-1-79-03). Karistusest tingimisi vabastamine tuleb kõne alla eelkõige juhul, kui isikut ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Arutataval juhul V. Rosenbergil kehtivaid kriminaalkaristusi ei ole. Süüdistatava suhtes võib kohaldada

§ 73

sätteid ning karistuse saab jätta kohaldamata tingimusel, et süüdistatav ei pane katseajal toime uut tahtlikku kuritegu. Süüdistatavale määratav katseaeg on kõigi eelduste kohaselt piisav vahend süüdistatava edasisele õiguskuulekusele suunamiseks. Seega on kohane karistada V. Rosenbergi

§ 200lg 1 alusel kahe aasta ja kuuekuulise vangistusega. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendas maakohus korrektselt karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis V. Rosenbergile karistuseks ühe aasta ja kaheksa kuu pikkuse vangistuse.

§ 73lg-te 1 ja 3 alusel jättis maakohus V.

Rosenbergile mõistetud vangistuse tingimisi täitmisele pööramata, kui V. Rosenberg ei pane kolme aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kaitsja on leidnud, et V. Rosenbergi katseaeg peaks olema minimaalne, s.o 5/6 1-22-8021 üks aasta. Prokurör märgib õigesti, et katseaja pikkus ei saa olla lühem kui mõistetud põhikaristus, mis arutataval juhul on kaks aastat ja kuus kuud vangistust. Seda seisukohta on väljendanud ka Riigikohus, märkides, et katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem (RKKKm nr 1-22-510, p 10). Järelikult on V. Rosenbergile kolmeaastase katseaja määramine olnud seaduslik ja põhjendatud. III

1. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. V. Rosenbergi kaitsja H. Kuningas esitas taotluse hüvitada temale õigusabi osutamisega seotud kulud. Kaitsja taotles maakohtu otsusega tutvumise ja apellatsiooni koostamise eest tasu kolme tunni ulatuses. Kokku palub kaitsja hüvitada temale koos käibemaksuga 172,80 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Seega jääb V. Rosenbergile riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu süüdistatava kanda. IV
2. Kuivõrd ringkonnakohus ei tuvastanud ühtegi apellatsioonkaebuses nimetatud rikkumist ega KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alust, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kõrgema astme kohus Pärnu Maakohtu 26.01.2023 otsuse V. Rosenbergi suhtes muutmata ja esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 6/6