← Eesti

4-22-945/27

Obsah (5)§ 204§ 29§ 123§ 87§ 129

4-22-945 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. juuli 2022. a Kuressaare kohtumaja Väärteoasja number 4-22-945 Kohtunik Piia Jaaksoo Istungisekretär Gerd

§ 204

lg 2 alusel loetakse rahatrahv ja menetluskulud nõuetekohaselt täidetuks, kui J.L tasub rahatrahvi kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul. Vastasel korral saadab vastavalt

§-le 202 lahendit täitmisele pöörav asutus kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta, lisandub täituritasu.

  1. Jätta rahuldamata taotlus tunnistada põhiseaduse vastaseks Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 punkt
  3. Jätta läbi vaatamata taotlus menetluskulude hüvitamiseks.
  4. Edastada kohtuotsus J.L-ile, kaitsjale ja kohtuvälisele menetlejale. 1 4-22-945 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata Riigikohtule menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja, esitades Riigikohtule kirjalikult kassatsiooni 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. 1.ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.1.30.12.
  5. a koostas Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Kuressaare politseijaoskond väärteoprotokolli /väärteotoimik, edaspidi VT, tl 3-4/ selle kohta, et J.L 30.12.
  6. a kella 10.40 paiku viibis avalikus siseruumis Auriga Keskuses, kus nakkusohutust kinnitavat tõendit ei kontrollita ja kehtib maski kandmise kohustus, ei kandnud maski ja temal puudus maski kandmist vabastav põhjus. Oma teoga rikkus menetlusalune isik Vabariigi Valitsuse (edaspidi ka korraldus) 23.08.2021 korraldust nr 305 p 8 ning Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (edaspidi NETS) § 28 lg 6 sätestatud nõuet, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav NETS § 462 lg 1 järgi. 1.2.07.03.
  7. a otsusega nr 2740,21,001779 /VTT tl 17-19/ määras kohtuvälise menetleja 2 nimetatud väärteo toimepanemise eest J.L-ile karistuseks NETS § 46 lg 1 alusel rahatrahvi 10 trahviühikut, s.o 40 eurot. 1.3.21.03.2022 saabus Pärnu Maakohtusse J.L kaitsja jurist Henno Nurmsalu esitatud kaebus /kohtutoimik, edaspidi KT, tl 3-6/. Kaebaja vaidlustas väärteootsuse nr 2740,21,001779 täies ulatuses. Kaebuse esitaja taotles tühistada väärteootsus ja lõpetada väärteomenetlus

§ 29

lg 1 p 1 alusel; tunnistada PSJKS § 9 lg 1 alusel põhiseaduse vastaseks korralduse p 8 ja jätta see kohaldamata ning jätta menetluskulud Politsei- ja Piirivalveameti kanda. 1.4.Kohtuväline menetleja esitas kohtule väärteotoimiku ja seisukohad kaebuse osas /KT tl 17-21/. Kohtuväline menetleja avaldas, et ei nõustu kaebuse esitaja seisukohtadega ning palus jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. 2.KOHTUS UURITUD TÕENDID JA KOHTU SEISUKOHT

§ 123

lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

§ 87

sätestab väärteo arutamise piirid, mille kohaselt kohus arutab väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. 2.

  1. Kõigepealt kohus uurib, kas J.L on toime pannud teo, mille eest kohtuväline menetleja teda karistas. Vaidlust ei ole selles, et J.L viibis 30.12.
  2. a kella 10.40 paiku avalikus siseruumis Auriga Keskuses ega kandnud maski. J.L ise avaldas kohtuistungil /KT tl 25pöördel-26pöördel/, et viibis 30.12.
  3. a Kuressaare linnas Auriga Keskuses ega kandnud seal poes käies maski. NETS § 28 lg 2 p 5 kohaselt nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamiseks võib Terviseamet haldusaktiga kohustada isikuid järgima nakkusohutuse ettevaatusabinõusid. 2 4-22-945 NETS § 28 lg 6 kohaselt kui sama paragrahvi lõigetes 2 ja 5 sätestatud meetmete ja piirangute kohaldamine toob kaasa olulise ühiskondliku või majandusliku mõju, kehtestab need Vabariigi Valitsus korraldusega. Väärteoprotokollis kirjeldatud sündmuse ajal s.o 30.12.2021 kehtis Vabariigi Valitsuse 23.08.
  4. a korraldus nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ (avaldamismärge RT III, 17.12.2021, 3). Teo toimepanemise ajal kehtinud korralduse p 10 alapunkti 8 kohaselt sisetingimustes kaupluse müügisaalis ja kaubandusettevõtte üldkasutatavas ruumis või teenuse osutaja teenindusalal on klientidel lubatud viibida ja liikuda kui on täidetud punktides 7-81 ja 9 sätestatud nõuded. Korralduse punkt 8 kehtestas avalikes siseruumides kaitsemaski kandmise kohustuse. Auriga kaubanduskeskus ja seal olevad kauplused on avalik siseruum, sinna on võimalik minna igal isikul. Seega kehtis seal maski kandmise kohustus. J.L viibis Auriga kaubanduskeskuse üldkasutatavas ruumis ja ei kandnud maski. Korralduse punktis 81 oli sätestatud, kellele ja mis tingimustel punktis 8 nimetatud kohustus ei laiene – s.o 1) alla 12-aastastele isikutele; 2) neile, kellel kaitsemaski kandmine ei ole tervislikel põhjustel võimalik ning isik esitab nimetatud asjaolu kohta tõendi, mille on väljastanud tervishoiuteenuse osutaja; 3) on tagatud punkti 14 alapunkti 5 tingimuste täitmine (ta on tegevusega seotud isik, kelle tööandja on töökeskkonna riskianalüüsis ette näinud ja rakendanud konkreetse tegevuskoha riskide maandamise meetmed, ning nimetatud isik on need nõuded täitnud); 4) maski kandmine ei ole töö või tegevuse iseloomu tõttu võimalik. J.L leidis, et tema oli isikuks, kellel tervislikel põhjustel ei olnud maski kandmine võimalik. J.L selgitas, et ta ei kanna maski, kuna see on tervise tõttu vastunäidustatud. Terviseprobleem seisneb selles, et läbi nina hingamine on takistatud, hingab läbi suu. Ühtegi tõendit tal maski kandmise vabastuse kohta politseile esitada ei olnud, kuna perearst seda temale ei väljastanud ning rohkem ta ei uurinud ka edasi, kes temale vastava tõendi väljastaks. Kaebaja esitas ambulatoorse epikriisi /KT tl 12-13/, tõendamaks terviseprobleemi. Epikriisist nähtub, et J.L on põhihaigusena diagnoositud xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Epikriisist ei nähtu, et diagnoos takistab tal kaitsemaski kanda. Tõendamaks J.L võimatust tervislikel põhjustel kaitsemaski kanda, taotles kaebuse esitaja tunnistajana üle kuulata kaebaja raviarsti . Tunnistaja andis kohtuistungil ütlusi /KT tl 27-28/, et ükski J.L diagnoositud haigus ei takista kaitsemaski kandmist. Kohus leiab, et J.L poolt tema terviseseisundiga seoses avaldatu ei ole maski kandmisest vabastav põhjus, sest talle ei ole tervishoiuteenuse osutaja poolt väljastatud tõendit, et tal ei ole võimalk tervislikel põhjustel maski kanda. Ka erialaarst kinnitas kohtuistungil, et J.L terviseprobleemid ei takista kaitsemaski kandmist. Seega J.L ei olnud 30.12.2021 Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 punktis 81 alapunktis 2 nimetatud isikuks. 3 4-22-945 16.06.2022 saatis J.L kaitsja Pärnu Maakohtule avalduse, milles kaitsja seab kahtluse alla tunnistaja ütluste usaldusväärsuse. Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab kohus tulenevalt

§-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-66-09, p 12). Seega jätab kohus kaitsja 16.06.

  1. a saadetud avalduse ja selle lisad tähelepanuta. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis näitaks, et J.L puhul oleks 30.12.2021 esinenud mõni muu Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 punktis 81 nimetatud põhjus, mis oleks ta vabastanud kaitsemaski kandmise kohustusest avalikes siseruumides. Kaebaja märgib kaebuses, et korralduses puuduvad täpsed nõuded maskile ja selle korrektsele kandmisele. Korralduse seletuskirjadest nimetatud täpsustuste leidmine ei ole eriteadmisteta isikul võimalik. Kaebaja sellised märkused jäävad arusaamatuks, kuna J.L-ile ei heideta ette seda, et ta ei kandnud nõuetekohast maski või kandis seda valesti. Samas kohus märgib, et nagu kohtuväline menetleja on kirjalikus seisukohas asjakohaselt viidanud, siis maski kandmise juhis on müüdavate maskidega kaasas. Samuti on maski kandmise info kättesaadav Terviseameti kodulehel (https://www.terviseamet.ee/et/maskidekasutamisest). Kaitsemaski mõiste hõlmab nii meditsiinilist maski, kui ka muid hingamisteede kaitsevahendeid, näiteks isetehtud maski. Seega saanuks menetlusalune isik oma tervislikku eripära arvesse võttes kasutada talle sobivamat kaitsemaski (näiteks puuvillast maski). J.L ei ole avaldanud, et ta oleks proovinud erinevaid maske, et maskikandmisest tulenevaid vaevusi vähendada. 1 nimetatud kaitsemaski Seega puudus J.L 30.12.2021 korralduse p 8 kandmisest vabastav põhjus. J.L oli 30.12.2021, viibides avalikus kohas Auriga Keskuses, kohustus täita Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 punkti 8 – kanda avalikus siseruumis kaitsemaski. Seega on J.L toime pannud teo, millist talle väärteoprotokollis süüks arvatakse. 2.2.Taotlus tunnistada Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse punkt 8 põhiseaduse vastaseks ja jätta see kohaldamata. 2.2.1.Kaebuse seisukohad Põhiseaduse (edaspidi PS) § 15 lg 1 ls 2 kohaselt võib igaüks oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist. Kaebuse esitaja leiab, et maski kandmise nõue on põhiseadusega vastuolus. Kaebaja palub kohtul lähtuda viimasest kohtupraktikast, s.o
  2. mail tehtud lahendist nr 3-21-2163 ning tunnistada Vabariigi Valitsuse korralduse nr 305 p 8 põhiseaduse vastaseks ja jätta see kohaldamata. Kohus ei tuvastanud ühtegi
  3. mail tehtud lahendit numbriga 3-21-
  4. Kohtute infosüsteemis on olemas küll asjas nr 3-21-2163 lahend, kuid see kannab kuupäeva 31.05.
  5. Tegemist on lahendiga mis on jõustumata, mistõttu ei saa hetkel rääkida kohtupaktikast kui sellisest. Lisaks ei käsitleta selles lahendis maskikandmise temaatikat, vaid põhivaidlus seisneb vaktsineerimata inimestele seatud piirangutes (korralduse p 10 piirangud). Kaebaja ei ole ka ise täpsustanud, milliseid kohtulahendi nr 3-21-2163 põhjendusi ta silmas peab. 4 4-22-945 Menetlusalune isik on seisukohal, et maskikandmise nõue ei ole põhjendatud, eesmärgipärane ja proportsionaalne nõue. Puudub asjakohane põhjendus (mh teadusuuringud ja statistilised andmed) lausaliseks maskikandmiseks üleüldse. Korralduse p 8 on ebaproportsionaalne, kuna sellel puudub tegelik seos viiruse leviku piiramisega vms muu legitiimne eesmärk, mistõttu sellise kohustuse kehtestamine on õigusvastane. Kaebaja leiab, et mitte millegagi pole tõendatud, et maskide kandmine aitaks mingilgi määral tõkestada, piirata või vähendada Sars-Cov-2 viiruse levimist, mistõttu korralduse punktis 8 kehtestatud maski kandmise kohustus ei ole põhjendatud ega aita täita korralduse eesmärke (nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamine ning inimeste elu ja tervise kaitse). Seetõttu palub kaebaja jätta nimetatud õigusnorm kohaldamata ja tunnistada see põhiseadusevastaseks kui proportsionaalsusnõudele mittevastav. Kaebaja leiab ka seda, et korralduse punktis 8 kehtestatud kohustus kanda avalikus ruumis näomaski rikub kaebaja õigust vabale eneseteostusele, mis tuleneb PS §-st 19 ning on vastuolus inimväärikuse põhimõttega. Kaebajalt on võetud ära õigus liikuda avalikus kohas katmata näoga ja tunda end avalikes kohtades liikudes vabalt. Talle on pandud kohustus oma isiklike soovide ja tahte vastaselt soetada ja kasutada näomaske, mis moonutab tema välimust, raskendab hingamist ning muudab avalikes siseruumides viibimise ning teiste inimestega suhtlemise ebamugavamaks ja ebameeldivamaks. Tegemist on intensiivse õiguste riivega, kuna see kohustus mõjutab kaebaja elu igapäevaselt. Lisaks leiab kaebaja, et korralduse punkt 8 rikub ka tema õigust vabalt liikuda (PS § 34). Avalikus siseruumis maski kandmise kohustuse kehtestamine tähendab sisuliselt, et kui kaebajal kas pole parasjagu maski või ta ei soovi maski kanda, kehtib talle liikumispiirang ehk keeld siseneda avalikesse siseruumidesse ning nendes ruumides viibida, samas kui ilma maski kandmise kohustuseta oleks kaebajal vabadus nendes kohtades vabalt liikuda. Tegemist on intensiivse põhiõiguste riivega, kuna see mõjutab kaebaja igapäevaelu ning sunnib kaebajat tegema muudatusi oma harjumuspärase elu juures. Kaebaja leiab, et korralduse punktis 8 sätestatud kohustuse kehtestamiseks puudub ka õiguslik alus, kuna NETS, mille alusel korraldus on kehtestatud, lubab kohustada isikuid järgima nakkusohutuse ettevaatusabinõusid. Maski kandmise kohustus aga pole kuidagi seotud nakkusohutuse tagamisega või vähemalt puuduvad tõendid, mis sellist seost kinnitaks. Seega on tegemist põhjendamatu kaebaja eneseteostusvabaduse piiramisega, mis on vastuolus põhiseadusega ning kujutab endast õigusvastast eneseteostusvabaduse ja inimväärikuse (PS § 10) rikkumist. Sellest tulenevalt nõuab kaebaja korralduse punkti 8 kohaldamata jätmist. 2.2.2.Kohtu seisukoht Kaebuse esitaja taotleb tunnistada põhiseaduse vastaseks Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 punkt 8 ja selle kohaldamata jätmist. Käesolevas kohtuasjas tuleb nimetatud normi kohaldada. Nimetatud norm mõjutab kaebuse lahendamist selliselt, et juhul kui norm ei vasta põhiseadusele, tuleb kohtul teha teistsugune otsus kui juhul kui norm vastab põhiseadusele. Põhiseadus lubab riigivõimu teostamiseks põhiõigusi piirata üksnes põhiseadusega kooskõlas oleva seaduse alusel (PS § 3 lg 1 esimene lause ja § 11). Piirangud peavad olema vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. 5 4-22-945 Korralduse nr 305 p-s 8 on sätestatud avalikus siseruumis kaitsemaski kandmise kohustus. Korralduse nr 305 muutmise seletuskirjas on märgitud, et maskide kandmise kohustuse eesmärk on tõkestada nakkushaiguse COVID-19 epideemilist levikut ning kaitsta inimeste elu ja tervist. Põhiõiguse riive on proportsionaalne, kui see on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust (RKPJKo nr 3-4-1-16-08, p 29). Näomaski kasutamine vähendab viiruse levikut, kuna takistab märgatavalt viiruse osakeste edasiliikumist haigelt inimeselt tervele inimesele. Maski kandmist koroonaviiruse SARSCoV-2 leviku tõkestamise lisameetmena toetavad ka teadusuuringud ( ). Uuringus on jõutud järeldusele, et viiruse ülekandumise risk meditsiiniliste ja N95 respiraatorite kandmisel väheneb keskmiselt viis korda. Mittemeditsiinilistel (puuvillast, sünteetilistest materjalidest jms) näomaskidel võib mitme hiljutise uuringu kohaselt olla soodsaid filtreerivaid omadusi, mis on võrreldavad meditsiiniliste näomaskidega, sõltuvalt materjalist, kihtide arvust, koostisest ja kujust. Kaebaja leiab, et korralduse nr 305 seletuskirjas maski kandmist koroonaviiruse SARSCoV-2 leviku tõkestamise lisameetmena toetav teadusuuring ei toeta maski kandmist koroonaviiruse leviku tõkestamise lisameetmena. Kaebaja arvamus tugineb sellel, et viidatud uuringu ühes peatükis on autorid öelnud, et puuduvad uuringud, milles oleks võrreldud konkreetselt mittemeditsiiniliste näomaskide efektiivsust COVID-19 ennetamisel meditsiiniliste näomaskide efektiivsusega. Kohus leiab, et sellise uuringu puudumine ei lükka ümber teisi uuringu tulemusi. Samuti väärib märkimist, et maski kandmine ei ole midagi uut haiguste leviku tõkestamisel. Kaitsemaske on kasutatud nakkusohu vähendamiseks juba aastakümneid. Juhul kui need oleksid nii kasutud nagu kaebaja väidab, ei oleks neid nii pikalt kasutatud. Kohus leiab, et uudse ja eriti ohtliku nakkushaiguse ohu tõrjumisel on põhjendatud lähtuda ettevaatuspõhimõttest. Nõutav ei ole, et abinõu eesmärgi absoluutse kindlusega saavutaks, vaid piisab, et see aitab kaasa seatud eesmärgi saavutamisele (vt Riigikohtu otsuseid asjade 3-4-1-9-10, p 58; 3-4-1-1-02, p 15). Seega ei ole määrav, et maski kandmine peab tagama just 100%-lise nakkusohu tõrjumise iga juhtumi korral. Uuringute tulemustest lähtuvalt ei saa väita, et maski kandmine oleks ilmselgelt ebatõhus ja põhjendamatu ning et see ei aita üldse taotletavat eesmärki saavutada. Seega kuna kaitsemaski kandmise kohustus avalikus siseruumis soodustab COVID-19 epideemilist leviku tõkestamise saavutamist on tegemist sobiva abinõuga. Kohus leiab, et kehtestatud piirang on ka vajalik ja mõõdukas. Kaitsemaski kandmise kohustus on vajalik, et tõhusamalt tõkestada nakkushaiguse COVID-19 epideemilist levikut ning kaitsta inimeste elu ja tervist. Uuringutega on tuvastatud, et kaitsemaski kandmine vähendab viiruse levikut, seega ei saa öelda, et kaitsemaski kandmine on ebavajalik taotletava eesmärgi saavutamiseks. Põhiõiguste piiramisel tuleb lähtuda põhimõttest. Intensiivsemalt põhiõigusi riivavad meetmed on õigustatud üksnes juhul, kui 6 4-22-945 põhiõigusi vähem riivavate vahenditega pole võimalik eesmärki saavutada (RKÜKo nr 3-41-16-10, p 92.). Kuna maski kandmise kohustuse kehtestamise hetkel puudusid muud sama efektiivsed meetmed, mis koormaks küll isikut vähem, kuid aitaks saavutada eesmärke sama tõhusalt, saab kaitsemaski kandmise kohustust pidada vajalikuks abinõuks. Kaitsemaski kandmise kohustus kehtib kõigile isikutele, v.a korralduse p-s 81 nimetatud isikutele. Seega ei piirata sellega mitte ainult menetlusaluse isiku õigusi, vaid ka teiste isikute õigusi, et kaitsta inimeste elu ja tervist. Õigust elule võib pidada kõige olulisemaks põhiõiguseks, sest see on eelduseks kõigi teiste õiguste ja vabaduste kasutamisele. Seega õigus elule ja tervise kaitsele kaalub üles maski kandmisega kaasnevad teiste põhiõiguste piiramised. Õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Põhiseaduse § 16 ja § 28 lõige 1 sätestavad igaühe õiguse elule ja tervise kaitsele. Riigil tuleb tagada, et võetaks kasutusele sobivad meetmed inimese elu ja tervise kaitseks ehk riik peab tegema kõik võimaliku, et takistada viiruse levikut. Samuti on kaitsealas avalik huvi, et viiruse levik ja inimeste massiline haigestumine ning tervishoiusüsteemi ülekoormus ei suureneks. Olukorras, kus teiste inimestega kokkupuutel on suur oht viiruse levikuks, lasub riigil kohustus viia nakkusoht miinimumini, sealhulgas võib selle eesmärgi saavutamiseks sobival viisil piirata isikute kokkupuutumise võimalusi. Põhiseaduse § 34 kohaselt igaühel, kes viibib seaduslikult Eestis, õigus vabalt liikuda ja elukohta valida. Õigust vabalt liikuda on lubatud seaduses sätestatud juhtudel ja korras piirata muu hulgas teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks ning nakkushaiguse leviku tõkestamiseks (vt korralduse nr 305 rakendussätete p 25). Lisaks on kaebuse esitaja toonud välja, et maski kandmise kohustus riivab tema õigust vabale eneseteostusele ja inimväärikust. Kaebaja poolt välja toodud õiguste realiseerimise vabadus ei ole aga selliseks ülekaalukaks argumendiks, mis jääks riivatud põhiõigustele alla. Üksikindiviid saab oma õigusi ja vabadusi kasutada niivõrd, kuivõrd see ei ohusta teise inimese õigusi ja vabadusi (PS § 19 lg 2). Nakkushaiguse leviku tõkestamata jätmine ohustab aga kolmandate isikute elu ja tervist ning riigi toimimist ja arstiabi kättesaadavust. Kohus leiab, et ülekaalukas avalik huvi seab kaebaja riive viibida avalikus siseruumis ilma kaitsemaski kandmata intensiivsuse madalamale astmele kui seda õigustavate põhjuste kaalukus. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 määruse nr 305 punktis 8 sätestatud kaitsemaski kandmise kohustus avalikus siseruumis on põhiseadusega kooskõlas. 2.
  6. Väärteo kvalifikatsioon J.L rikkus oma tegevusega NETS § 28 lg 2, 6 alusel vastu võetud Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 punkti 8, punkti 10 alapunkti
  7. Väärteootsuses on rikutud õigusnormidena nimetatud korralduse punkti 8 ja NETS § 28 lg
  8. Samas ei ole kohtu hinnangul korralduse punkti 10 alapunkti 8 ja NETS § 28 lg 2 punkti 5 märkimata jätmine otsuses toonud menetlusaluse isiku jaoks kaasa üllatuslikku väärteokvalifikatsiooni, sest kvalifikatsioon jääb samaks ja väärteoprotokollis on ammendavalt kajastatud J.L-ile etteheidetud väärteo faktilised asjaolud, mille alusel on võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Kohtupraktika kohaselt on kohtul õigus/kohustus, tuginedes väärteokirjelduses olevatele faktilistele asjaoludele, tuvastada, milliseid õigusnorme isik rikkus. 2 J.L-ile etteheidetav tegu on kvalifitseeritud NETS § 46 lg 1 järgi, mis sätestab väärteona NETS § 28 alusel kehtestatud nõuete rikkumise. J.L-ile etteheidetav tegu õigesti kvalifitseeritud. 7 4-22-945 Kohus peab vajalikuks viidata ka asjaolule, et käesoleva otsuse koostamise ajal ei kehti enam Vabariigi Valitsuse 23.08.
  9. a korraldus nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“, mis oli J.L-ile etteheidetava väärteo toimepanemise ajal NETS § 28 lg 6 volitusnormi alusel antud ning mis kohustas avalikes siseruumides kandma kaitsemaski. See ei mõjuta aga asjaolu, et 30.12.2021, s.o J.L-ile etteheidetava teo toimepanemise ajal oli Vabariigi Valitsuse korraldus antud seadusest tuleneva volitusnormi alusel ning kehtiv. Samuti on käesoleva otsuse tegemise ajal samas sõnastuses kehtiv NETS § 462 lg 1, mis ei seo isiku vastutust vastavalt olukorrale Vabariigi Valitsuse poolt antud korralduste kehtivusega, vaid seob vastutuse otsesõnu NETS § 28 alusel kehtestatud nõuete rikkumisega. Seega ei kohaldu käesolevas väärteoasjas KarS § 5 lg 2, mis välistaks vastutuse, kui teo toimepanemise ajal kehtinud seadus on vahepeal muutunud selliselt, et see tegu enam karistatav ei ole. Seadus ei ole muutunud, vaid on muutunud epidemioloogiline olukord ning sellele vastavalt on Vabariigi Valitsus ka eelnevalt viidatud korralduse kehtetuks muutmisega reageerinud. 2.
  10. Teo subjektiivne külg Kohus leiab, et J.L pani teo toime otsese tahtlusega – J.L teadis, et avalikes siseruumides peab maski kandma, kuid ei kandnud maski, sest leidis, et tal on terviseprobleem, mille tõttu ei pea maski kandma. Samas oli J.L teadlik sellest, et kaitsemaski kandmise kohustusest ei vabasta mitte üksnes terviseprobleemi olemasolu, vaid maski kandmise kohustusest vabastab tõend, mille on väljastanud tervishoiuteenuse osutaja. J.L ütluste kohaselt perearst temale vastavat tõendit ei väljastanud. Perearst oli kaebuse esitaja ütluste kohaselt sellel teemal rääkinud ka erialaarsti dr uga, kes oli öelnud, et sellist tõendit ei väljastata. Rohkem kusagilt J.L tõendit ei taotlenud, eriarstiga isiklikult ei konsulteerinud. Eeltoodu näitab, et J.L teadis, et maskikandmise kohustusest vabastab eelkirjeldatud tõend, ta teadis, et tal sellist tõendit ei ole. Seega J.L teadlikult eiras siseruumides maskikandmise kohustust. 2.5.Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohtule esitatud ei ole. 2.
  11. Süüküsimus. 2 Kohus leiab, et J.L on talle süüks arvatud NETS § 46 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises süüdi, sest ta oli teo toimepanemisel süüvõimeline ja puudus süüd välistav asjaolu. 2.
  12. Kokkuvõte Lähtudes eeltoodust on kohus seisukohal, et tõendamist on leidnud, et J.L poolt toime pandud tegu vastab NETS § 462 lg 1 sätestatud väärteole, tema tegu on õigusvastane ja ta on selle toimepanemises süüdi. 2.
  13. Väärteomenetluse lõpetamine Kohus ei ole käesolevas asjas tuvastanud

§ 29, § 30 loetletud aluseid väärteomenetluse lõpetamiseks.

Kahtlemata esineb avalik menetlushuvi väärteoasjades, milles isikule heidetakse ette rikkumist, mille puhul võib ohtu sattuda määratlemata hulga inimeste elu ja tervis. 2.9.Karistus Järgmiseks kontrollib kohus, kas karistuse mõistmine kohtuvälise menetleja poolt on toimunud vastavalt karistuse mõistmise alustele. NETS § 462 lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut. 8 4-22-945 KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Kohtuväline menetleja määras J.L-ile 07.03.2022 väärteootsusega karistuseks rahatrahvi 10 trahviühikut, s.o 40 eurot. Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja on määranud karistuse vastavalt KarS § 56 lg 1 sätestatud karistuse mõistmise alustele. Karistus vastab J.L süü, mis ei ole suur, suurusele. J.L on karistatud miinimumilähedase karistusega. Väärteootsuse kohaselt on arvestatud karistust kergendava asjaoluna menetlusalusel isikul kehtivate karistuste puudumist, mida KarS § 57 lg 1 otsesõnu karistust kergendava asjaoluna ette ei näe, kuid mida võib kohaldada KarS § 57 lg 2 alusel. Muid karistust kergendavaid ega ka raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja oma otsuses tuvastanud ei ole ja neid ei tuvastanud ka kohus. 2.10.Menetleja Väärteoasja nr 2740,21,001779 on menetlenud ja otsuse teinud Lääne prefektuuri Kuressaare politseijaoskonna menetlusgrupi väärteomenetleja Ilme Õunpuu. NETS § 49 lg 3 kohaselt NETS § 462 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on ka Politsei- ja Piirivalveamet, kui ta on kaasatud NETS § 452 sätestatud korras Terviseameti ülesannete täitmisse. Politseija Piirivalveamet korrakaitseorganina on kaasatud Terviseameti järelevalveülesannete täitmisesse alates 16.08.2021 Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 294 (§ 452 lõike 1 ja Vabariigi Valitsuse 27. mai 2021.a määruse nr 54 „Terviseameti ülesannete täitmisse korrakaitseorgani kaasamise tingimused ja kord" § 3 lõigete 2 ja 3 alusel). Seega PPA oli pädev käesolevas asjas kohtuvälist menetlust läbi viima. 2.11.

§-s 150 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised. Kohus ei tuvastanud käesolevas asjas väärteomenetlusõiguse olulisi rikkumisi. Eeltoodust lähtudes jätab kohus J.L kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. 3.MENETLUSKULUD Kaebuses taotleti menetluskulude jätmist riigi kanda. Kaebuse esitaja kaitsja on kohtule esitanud menetluskulude nimekirja ja selle lisad /KT tl 31-33/ 15.06.2022 kella 23.27 ajal /allkirjastatud 15.06.2022 kell 23.25/, s.o pärast kohtu siirdumist nõupidamistuppa (kohtuistung lõppes 15.06.2022 kell 14.37). Kohus märgib, et menetluskulude hüvitamine on võimalik üksnes tähtajaks esitatud nõuetekohase taotluse alusel. Menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud, ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Selle nõude järgimata jätmisel jääb menetluskulude hüvitamise taotlus läbi vaatamata (vt nt RKKKo 31-1-4-16, p 49, RKKKo 3-1-1-90-12, p 10, RKKKm 3-1-1-70-08, p-d 10 ja 14 ning RKKKo 3-1-1-76-09, p 12).

§ 129

kohaselt küsib kohtunik pärast kõigi asjas olevate tõendite uurimist kohtuliku arutamise osalistelt, kas neil on taotlusi. Menetlusosalistel taotlusi ei olnud. Menetluskulude 9 4-22-945 taotlust ei esitanud kaebuse esitaja ka kohtuvaidluste ajal enne kohtu lahkumist nõupidamistuppa. Lähtudes eeltoodust jätab kohus menetluskulude hüvitamise taotluse läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt) Piia Jaaksoo Kohtunik 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.