S § 68 lg 1 alusel loeti karistusest kantuks 2 päeva eelvangistust (24.25.02.2018) ja kandmisele kuulub 3 kuud 8 päeva vangistust, algusega 18.04.2018. Tõkend elukohast lahkumise keeld tühistati ja KarS § 130 lg 41 alusel valiti tõkendiks vahi all pidamine. P.K võeti vahi alla kohtusaalist. Menetluskuludena mõisteti P.K-lt
lg 1 alusel riigieelarve tuludesse 705 eurot, sh ½ süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevast sundrahast, so 375 eurot ja määratud kaitsja tasu 330 eurot.
lg 3 alusel määrati, et menetluskulusid on võimalik tasuda vabatahtlikult osade kaupa, s.o 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele. Kohus lahendas ka asitõenditega seonduva. 1
lg 2 kohaselt kohtumäärusega või kohtuotsusega.
lg 3 kohaselt, juhul kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi
lg 1 p-de 4 ja 9 järgi on menetluskulud määratud kaitsjale makstud tasu ja kulud nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. Süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud
Kohtukolleegium tõdeb, et
lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus jätta neist osa riigi kanda. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ega ka apellatsioonist ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et P.K esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Enda süüditunnistamist P.K vaidlustanud ei ole, küll nähtub aga maakohtu kohtuistungi protokollist (kohtutoimik lk 145-146), et süüdistatav on palunud ajatada menetluskulud 12 kuu peale. Vaidlustatud otsusega ongi maakohus süüdistatava vastavasisulise taotluse menetluskulude tasumiseks
lg 3 alusel rahuldanud, andes P.K-le vastavalt tema soovile võimaluse tasuda menetluskulusid vabatahtlikult osade kaupa, s.o 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Apellandi väide, et väljamõistetud menetluskuludest tuleks 330 eurot jätta tulenevalt tema majanduslikust olukorrast, riigi kanda, ei ole aluseks menetluskulude riigi kanda jätmiseks. Kohtukolleegium on seisukohal, et P.K ei käi temalt välja mõistetud menetluskulude hüvitamine üle jõu ja ta on end ise oma mõtlematu ja vastutustundetu käitumisega sellisesse olukorda asetanud. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et teda on varem korduvalt nii väärteo- kui kriminaalkorras varavastaste kuritegude toimepanemise eest karistatud. Seega pidi süüdistatav möönma, et kuriteo menetlemisega kaasnevad kulud ning kahjud kuuluvad tasumisele seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Kokkuvõtvalt on kohtukolleegium seisukohal, et P.K-lt on menetluskulud seadusele tuginedes välja mõistetud. 2
aprilli 2018 kohtuotsuse muutmata ja P.K määruskaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.