KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur Määruse tegemise aeg ja koht 30.06.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-21-12286 Kohtuasi X avaldus

) § 119) või ühise hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise (

§ 137) kaudu.

Kohus ei ole seotud avalduses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga ning kohaldab ise õigust, kuid peab menetlusosalistega õiguslikku kvalifikatsiooni arutama ja andma menetlusosalistele võimaluse avaldada selle kohta arvamust (vt Riigikohtu

1. veebruari
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 25). Maakohus märkis, et on juba 28.03.2022 ärakuulamisel selgitanud, et kuigi lapse isa esitas avalduse

§ 119

alusel, võib olla kohasem lapse isa avalduse osas kohaldada

§ 137

. Menetlusosalised ei ole sellele vastu vaielnud ja lapse ema juhtis sellele tähelepanu ka oma 10.10.2022 seisukohas. 9.

1. Maakohus pidas ebausaldusväärseks lapse ema 10.10.2022 menetlusdokumenti, kus lapse ema oli järsku ja ootamatult kõigega nõus ning väitis, et lapse hooldusõiguslikes küsimustes puuduvad lapse isaga vaidlused, ning jättis selle tähelepanuta. Lapse ema on ca aasta vaielnud vastu lapse isa avaldusele ja esitanud mh vastuavalduse. Maakohtu hinnangul näitas see asjaolusid kogumis hinnates pigem lapse ema ebastabiilset käitumist lapse hooldusõiguslikes küsimustes kui asjaolu, et vanemate vahel hooldusõiguslikud vaidlused puuduvad. Lapse ema ei ole loobunud enda esitatud vastuavaldusest. Maakohus leidis seega esitatud ja tuvastatud asjaoludest lähtudes, et poolte vahel on vaidlus nende ühise alaealise lapse isikuhooldusküsimustes. 9.
2. Lapse viibimiskoha osas on tuvastatud, et laps elab juba ca aasta aega Pärnus koos enda vanatädiga, kes on lapse ema sugulane. Lapsel on tekkinud Pärnus kooliskäimise harjumus ja kohalikud sõbrad. Laps on avaldanud, et on praeguse elukorraldusega rahul. Lapse isa elab Pärnumaal ja korraldab lapse elu, suhtleb lapsega ning kohtub temaga regulaarselt. Laps viibib 5 2-21-12286 peamiselt nädalavahetustel isa juures. Lapse ema elab välismaal ja kuigi ta heidab lapse isale ette seda, et lapse isa ei viibi kogu aeg lapsega, ei ole lapse ema ise leidnud võimalust üldse last pikemat aega külastada. Maakohus märkis, et lapse ema elas menetluse algusajal Eestis ja esitatud seisukohtadest nähtub, et lapse emal on käinud erinevatel ajaperioodidel läbi erinevad mõtted kuhu ja kas minna (nt suvel 2021 Tiibetisse/Indiasse, sügisel 2021 ikkagi jääda Eestisse). Lapse ema otsustas lõpuks kolida Hispaaniasse. Lapse ema soovib seetõttu, et laps koliks samuti tema juurde Hispaaniasse elama. Maakohtu hinnangul tuleb lähtuda lapse parimatest huvidest ja olukorras, kus lapsel on välja kujunenud kindel, tema heaolule vastav ning temale sobiv elukorraldus, eelistada selle säilitamist. Maakohus leidis, et lapse viibimiskoha määramise osas tuleb ainuhooldusõigus anda lapse isale, et tagada lapse elus stabiilsus ja väljakujunenud lapsele sobiva elukorralduse säilimine. 9.
3. Lapsega seotud haridusküsimuste osas on vaidlus üksnes kooli üle. Lapse ema soovib, et laps käiks koolis kas Hispaanias või edasi Pärnu koolis läbi distantsõppes. Lapse isa soovib, et laps käiks edasi Pärnu koolis. Pärnu kooli kohta ei ole keegi sisulisi etteheited teinud. Laps on ka ise kooliga rahul ja tal on tekkinud seal sõbrad. Arvestades, et lapse viibimiskoha määramise osas tuleb anda ainuhooldusõigus lapse isale, et säilitada lapsele sobiv ja väljakujunenud elukorraldus (Pärnus), ei tule kõne alla lapse koolikohustuse täitmine Hispaanias ja põhjendamatu on korraldada õppimine Pärnu koolis distantsõppel. Seetõttu tuleb ainuhooldusõigus lapse koolivaliku osas anda lapse isale, et säilitada ka selles osas lapse elus stabiilsus ja väljakujunenud lapsele sobiv elukorraldus. 9.
4. Lapse tervisega seotud küsimustes on üleval vaid lapse vaktsineerimisega seotud vaidlus, mistõttu ei anna see alust kõige tervisega seonduva osas ainuhooldusõiguse üleandmiseks ühele vanemale, vaid kohus saab reguleerida konkreetselt vaktsineerimise valiku osas ainuhooldusõiguse üleandmist ühele vanemale. Maakohus asus õiguskantsleri 24.08.2021 selgitustele (dok nr 16-5/211473/2105399) viidates seisukohale, et lapse arvamusega tuleb vaktsineerimise osas arvestada ning vastu tahtmist last vaktsineerida ei tohi. Küll aga peab lapsele jätma võimaluse soovi korral ennast vaktsineerida ja seetõttu tuleb ainuhooldusõiguse vaktsineerimise valiku osas anda lapse isale. Kui vastupidi anda selles osas ainuhooldusõigus lapse emale ning laps soovib end vaktsineerida, siis takistaks esitatud asjaoludel lapse ema lapsel tema õiguste realiseerimist. Lapse isale selles osas ainuhooldusõiguse andmise puhul on aga tagatud lapsele võimalus soovi korral olla vaktsineeritud ja lapse isa samas last vastu lapse tahtmist vaktsineerima ka ei saa sundida. Määruskaebus
5. Lapse ema esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määrus tühistada osas, milles maakohus rahuldas lapse isa avalduse osaliselt ning palub teha uus määrus, millega jätta lapse isa avaldus rahuldamata. 10.
6. Määruskaebuse kohaselt on maakohus jätnud põhjendamatult arvestamata lapse ema 07.09.2022 ja 10.10.2022 seisukohtadega, kus lapse ema on viidanud hooldusõiguslike küsimuste üle vaidluste puudumisele. Lapse ema ei ole käitunud vastuoluliselt, vaid väljakujunenud olukorraga nõustumine vastab eluliste asjaolude muutusele. Ühise hooldusõiguse lõpetamine peab eeldama reaalset ja tõendatud vaidlust hooldusõiguslikes küsimustes ja seda vaidluse lahendamise hetke seisuga. Asjaolu, et laps end vanatädi F juures hästi tunneb ning lapsele praegune elukorraldus sobib, selgus alles menetluse kestel. Vastavalt lapse poolt menetluses avaldatule on lapse ema nõustunud lapse praeguse elukoha ja koolivalikuga ning on palunud vastuavalduse rahuldada juhul, kui kohus mingil põhjusel peaks leidma, et vanemate vahel on igakordse viibimiskoha, hariduse ja tervise küsimustes vaidlus 6 2-21-12286 ning lapse heaolu huvides on hädavajalik olemasolevat hooldusõiguse olukorda muuta. Ka seni kehtinud ühise hooldusõiguse korral oli tagatud lapse elus stabiilsus ja väljakujunenud lapsele sobiva elukorralduse säilimine. 10.
7. Vastuoluline on maakohtu määruses põhjendus, mille kohaselt lapsega seotud haridusküsimuste osas on vaidlus kooli üle, kui kohus samas lõigus on õigesti leidnud, et Pärnu kooli kohta ei ole keegi sisulisi etteheited teinud. Vastab tõele ja asja materjalid kinnitavad, et lapse ema ei ole Pärnu kooli osas tegelikult sisulisi etteheiteid teinud ning lapse ema on pärast lapse poolt menetluses avaldatut nõustunud lapse koolitee jätkumisega XXX koolis. 10.
8. Põhjendamatu on maakohtu määruses põhjendus, mille kohaselt lapse tervisega seotud küsimustes on üleval lapse vaktsineerimisega seotud vaidlus ning et lapse isale selles osas ainuhooldusõiguse andmise puhul on tagatud lapsele võimalus soovi korral olla vaktsineeritud ja lapse isa samas last vastu lapse tahtmist vaktsineerima ka ei saa sundida. Maakohtu määrusest jääb arusaamatuks, millistele esitatud asjaoludele tuginevalt kohus järeldas, et kui vaktsineerimise osas anda ainuhooldusõigus lapse emale ning laps soovib end vaktsineerida, siis takistaks lapse ema (vaktsineerimisvastasuse tõttu) lapsel tema õiguste realiseerimist. Lapse ema hinnangul ei ole käesolevas menetluses esitatud tõendeid, millest nähtuks, et kui laps soovib end vaktsineerida, siis takistaks lapse ema seda. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik
9. Lapse isa vaidleb määruskaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud lapse ema kanda.
10. Lapsele määratud esindaja ja eestkosteasutus II ei toeta määruskaebuse rahuldamist. Eestkosteasutus I leiab, et vaidlustatud määrust ei ole vajalik muuta.
11. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
12. Lapse ema teatas 14.06.2023, et on alates novembrist tagasi Eestis ja veedab lapsega aega üle nädala nädalavahetustel ning suviti nädala kaupa.
13. Eestkosteasutus II, lapse isa ja lapsele määratud esindaja leidsid, et lapse ema välja toodud muutunud asjaolu, et ta viibib sügisest taas Eestis, ei ole piisav, et muuta vaidlustatud määrust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
14. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel (koosmõjus §-ga 659) jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
15. TsMS § 651 lg 1 (koosmõjus §-ga 659) järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebuse põhjal maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Lapse ema vaidlustab maakohtu määruse resolutsiooni p 1, s.o lapse isa avalduse rahuldamise, vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja lapse igakordse viibimiskoha määramise, lapse koolivaliku küsimustes ning lapse vaktsineerimise valiku osas lapse isale ainuhooldusõiguse andmise osas. Lapse ema ei vaidlusta tema vastuavalduse rahuldamata jätmist ning vaidlustatud ei ole ka lapse isa avalduse osalist rahuldamata jätmist, mistõttu on vaidlustatud määrus vastavas osas jõustunud (TsMS § 456 lg 4 teine lause koosmõjus § 463 lg-ga 2). 7 2-21-12286
16. Lapse isa esitas 19.06.2023 tõendi, milleks on psühholoogi ja loovterapeudi DR 18.06.2023 hinnang lapse kohta. Kooskõlas TsMS § 662 lg-ga 3 ja § 238 lg-ga 1 võtab kolleegium tõendi asja materjalide juurde.
17. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud eeldused, mis annavad alust vanemate ühise hooldusõiguse

§ 137

lg 1 alusel osaliselt lõpetada, ning leidnud põhjendatult, et vanemate ühine hooldusõigus tuleb lapse igakordse viibimiskoha määramise, koolivaliku küsimustes ning lapse vaktsineerimise valiku osas osaliselt lõpetada. Samuti andis maakohus nendes küsimuses ainuhooldusõiguse põhjendatult lapse isale. Seejuures ei ole maakohus nimetatud osas vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist puudutava lapse isa avalduse lahendamisel rikkunud materiaal- ja menetlusõiguse norme ega väljunud kaalumispiiridest. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi (koosmõjus §-ga 659) maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid.

1. Lapse ema määruskaebuse peamine väide on, et vanemate vahel ei ole lapse hooldusõiguse teostamise osas vaidlust, st et lapse ema on nõustunud nii lapse elukohaga lapse vanatädi juures kui ka lapse õppimisega XXX koolis ning lapse ema vastuseis lapse vaktsineerimise osas on tõendamata.
2. Maakohus on asjakohaselt viidanud Riigikohtu praktikale, mille järgi on vanemate võrdsuse põhimõttest põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist. Vanemate vaidluse korral on võimalik teha muudatusi ühises hooldusõiguses otsustusõiguse üleandmise (

§ 119

) või ühise hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise (

§ 137) kaudu (vt RKTKm 05.01.2022, 2-21-233, p 14; 12.02.2016, 3-2-1-159-15, p 24).

Hooldusõiguse kuulumine mõlemale vanemale ei tohiks takistada lapsega seotud hooldusõiguslike küsimuste otsustamist. Ühise hooldusõiguse lõpetamisel saab arvestada mh asjaolu, et vanemad ei suuda lapse hooldusõiguslike küsimuste üle pingete ja erimeelsusteta otsustada (vt RKTKm 22.11.2017, 2-16-5794, p 17). 22. Vanemate lahuselu korral võib osal juhtudel olla vajalik vaadata vanemate ühine hooldusõigus tervikuna üle ning muuta seda vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse. Selleks saab kohus

§ 137

lg 1 alusel vanema nõudel ühise hooldusõiguse lõpetada ja anda ühele vanemale ainuhooldusõiguse (RKTKm 12.02.2016, 3-2-1-159-15, p 24). Kui kohtule esitatakse

§-de 119 või 137 alusel avaldus, sest vanematel on ühise hooldusõiguse teostamisel erimeelsused, peab kohus kõigepealt välja selgitama, milles vanemate erimeelsused seisnevad. Seejärel hindab kohus hagita menetluse põhimõtteid arvestades, milline lähenemine on lapse huvidest lähtuvalt põhjendatud (

§ 123, Ts

MS § 477 lg 5). Vanemate ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes võib piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada tuleb võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus. Kui lapsel on mõlema vanemaga lähedane ja usalduslik suhe ja mõlemad vanemad suudavad ja tahavad lapse eest hoolitseda, ei ole põhjendatud piirata vanemate õigusi suuremas ulatuses, kui see on tegelikult hädavajalik. Sellises olukorras tuleb eelistada hooldusõiguse või otsustusõiguse reguleerimist kohtus selliselt, et see tagaks võimalikult suures ulatuses lapsele võimaluse saada isiklikku hoolitsust võrdselt mõlemalt vanemalt, toetades ja säilitades seeläbi ka vanemate lahuselu korral lapse suhet mõlema vanemaga (vt RKTKm 05.01.2022, 2-21-233, p 15; 19.05.2021, 2-20-1708, p 19; 19.02.2020, 2-18-15686, p 18). 8 2-21-12286 23. Ringkonnakohus selgitab, et vanemate hooldusõiguse muudatuste üle otsustades teeb kohus

§ 123

ning § 137 lg 2 p 2 ja lg 3 järgi esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi, sh vanemate vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumust lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Seega on ühise hooldusõiguse lõpetamise üle otsustamine kohtu kaalutlusotsus ning kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda üksnes juhul, kui alama astme kohus on väljunud kaalumispiiridest, kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. 24. Kolleegium käsitleb esmalt ühise hooldusõiguse lõpetamist ja lapse isale ainuhooldusõiguse andmist lapse igakordse viibimiskoha ja koolivaliku küsimuste osas. 24.1. Lapse isa esitas avalduse ainuotsustusõiguse saamiseks lapse igakordse viibimiskoha määramise, koolivaliku ning tervisega seonduvates küsimustes. Maakohus leidis, et lapse isa avalduse puhul on asjakohane kohaldada

§ 137

. Lapse ema taotles lõpetada Eesti Vabariigis ja väljaspool Eesti Vabariiki kehtiv vanemate ühine hooldusõigus lapse elu- ja viibimiskoha, hariduse ning tervise küsimustes ja nimetatud osas hooldusõiguse lapse emale üle andmiseks. Seega taotlesid mõlemad vanemad ühise hooldusõiguse lõpetamist viibimiskoha, hariduse või koolivaliku ja tervise küsimustes. 24.

1. Lapse ema väidab, et ta on juba 07.09.2022 ja 10.10.2022 nõustunud lapse elama jäämisega lapse vanatädi F juurde ning haridustee jätkamisega XXX Koolis. Maakohus leidis, et lapse ema väide lapse elukoha ja koolivaliku osas nõustumisest on ebausaldusväärne, kuna lapse ema on menetluses läbivalt vaielnud lapse isa avaldusele vastu ega ole loobunud oma vastuavaldusest. Ringkonnakohus nõustub, et kuigi lapse ema on väljendanud 10.10.2022 leppimist praeguseks kujunenud olukorraga, ei ole sellest võimalik järeldada, et vanemate vahel puuduksid nii lapse igakordse viibimiskoha kui ka koolivaliku osas erimeelsused ja vaidlused, mis takistavad lapse huvides hooldusõiguse teostamist. Lapse ema taotles alles 15.06.2022 (s.o vähem kui neli kuud enne 10.10.2022 esitatud seisukohta), et laps saaks
2. aasta suvel Hispaaniasse minna ja sellega seoses esialgse õiguskaitse korras suhtluskorra kindlaksmääramist ning lapse emale ainuhooldusõiguse andmist lapse viibimiskoha määramise osas teatud perioodidel. Lapse isa lapse minekuga Hispaaniasse ei nõustunud. Seega vaidlesid vanemad ka lapse suvise koolivaheaja ajal lapse viibimiskoha osas. Samuti nähtub eestkosteasutuse II 19.06.2023 seisukohast, et lapse ema ei pea vaatamata määruskaebuses väljendatule endiselt õigeks, et laps elab vanatädiga (II kd, tl 71 pöördel). Eestkosteasutus II märkis, et lapse ema tõi vestluses lastekaitsespetsialistiga välja, et ta soovib, et laps elaks emaga Tallinnas ja käiks Tallinnas koolis (II kd, tl 71 pöördel). Eeltoodust nähtuvalt ei vasta tõele lapse ema määruskaebuse väide, et lapse isa ja lapse ema vahel ei ole vaidlust lapse elukorralduse, sh koolivaliku osas. Kuigi lapse ema väidab 28.06.2023 esitatud seisukohas taaskord, et vaidlust vanemate vahel ei ole ja on inimlik, et lapse ema soovib lapsega koos elada, ilmestab see kolleegiumi arvates lapse ema muutlikku käitumist. Ühise hooldusõiguse säilitamisel võib lapse ema uuesti lapse elukorralduse osas ümber mõelda ja tegutseda taas lapse enda juurde võtmise nimel. 24.
3. Lisaks nähtub menetluses esitatud asjaoludest ja dokumentidest, et lapse ema ja lapse isa ei suhtle omavahel ning neil puudub lapsega seotud küsimustes koostöö (I kd, tl 57 pöördel, 106, 123 pöördel, 148 pöördel, 156 pöördel, 213 pöördel ja 214 pöördel; II kd, tl 72, 83). Vanemate vahel on konfliktid juba lapse sünnist alates (I kd, tl 156 pöördel). Menetluses esitatud e-kirjadest nähtuvalt on vanemad omavahel suhelnud üksnes advokaatide vahendusel (nt I kd, tl 14; II kd, tl 5–6, 24–25). Lapse ema on läbivalt olnud seisukohal, et lapse vanatädi F juures ei ole lapsele sobivad tingimused (I kd, tl 57 pöördel, 60 pöördel, 62, 121 pöördel, 123, 9 2-21-12286 148 pöördel, tl 114). Sellega seonduvalt oli lapse ema soovinud, et laps elaks lapse isa juures või tema juures Kuusalus, alates 23.03.2022 et laps koliks lapse ema juurde Hispaaniasse ja käiks seal koolis (I kd, tl 146) ning alates
4. aasta juunist, et laps koliks Tallinnasse ja käiks seal koolis (II kd, tl 71 pöördel). Lapse ema elukorraldus ja tema seisukohad on olnud menetluse jooksul korduvalt muutumises. Vanemad ei ole suutnud omavahel lõplikult kokku leppida, kus laps elama peaks ning millises koolis käima. Olukorras, kus vanemad omavahel ei suhtle ning ei ole ka esindajate vahendusel suutnud ligi kahe aasta jooksul kokku leppida lapse viibimiskoha ja koolivaliku küsimustes, on ringkonnakohtu arvates lapse igakordse viibimiskoha ja koolivaliku osas vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine põhjendatud. 24.
5. Kuigi laps viibib kooli ajal nädala sees peamiselt lapse vanatädi juures, kuna lapse isa elab lapse koolist kaugemal, on põhjendatud ainuhooldusõiguse andmine lapse isale. Lapse isa korraldab lapse elu, suhtleb lapsega ja kohtub temaga regulaarselt, on taganud talle psühholoogilist nõustamist, stabiilse ja sobiva elukeskkonna, samuti arstiabi ja huvihariduse. Lapse isa on ka majanduslikult võimeline tagama lapse vajaduste rahuldamise, olles seda teinud ilma lapse ema rahalise toetuseta. Eestkosteasutuse II lastekaitsespetsialist külastas 24.03.2022 lapse vanatädi kodu, kus viibisid laps, vanatädi ja vanatädi elukaaslane ning eestkosteasutus II leidis, et lapsele on seal talle sobivad kasvutingimused ja vahendid tagatud. Eestkosteasutus II leidis 19.06.2023 seisukohas, et lapse ema elukorralduses pole jätkuvalt ka peale Hispaaniast tagasi Eestisse kolides stabiilsust ning puudub kindlus edasise alalise elukoha osas. Vanema ebastabiilne elukorraldus aga ei taga ka lapse elus stabiilsust, mistõttu ei ole eestkosteasutus II lapse ema määruskaebust toetanud (II kd, tl 72). Lapsel on praeguses koolis hästi ning laps lõpetas kooliaasta kiituskirjaga (II kd, tl 72, 83). Lapse psühholoog ja loovterapeut, kes lapsega on töötanud alates
6. aasta maist, on esitanud 18.06.2023 arvamuse, mille kohaselt on laps oma püsiva elukoha ja elukorraldusega kohanenud ning on emotsionaalselt väga tugevalt seotud oma vanatädiga. Terapeut märkis, et elukoha muutus, koolikaaslaste ning sõprade kaotus mõjuksid lapsele emotsionaalset stabiilsust rikkuvana (II kd, tl 81). Laps väljendas talle määratud esindajale 23.06.2023, et tema elukorraldus on senini olnud üldjoones sobiv, kuid nüüd ta on otsustanud, et soovib elada ema juures (II kd, tl 83 pöördel). Lapse esindaja märkis sealjuures, et tema hinnangul on 8-aastane laps hetkel segaduses ja lapse ema poolt mõjutatud. Kolleegium märgib, et laps on kogu menetluse jooksul olnud rahul oma praeguse elukorraldusega, tal läheb koolis hästi, talle meeldib tema kool, tema sõbrad ja huvialad (I kd, tl 123, 149, 213 pöördel; II kd, tl 12 pöördel; maakohtu ärakuulamisel II kd, tl 32 pöördel; II kd, tl 72). Seda on kinnitanud nii laps ise kui ka märkinud tema terapeut. Lapse seisukoha muutumine viimasel nädalal on tõenäoliselt tingitud lapse ema mõjutustest ning asjaolust, et laps on lapse emaga saanud pikemalt koos aega veeta. Kuigi lapse soov on alati olnud lapse emaga suhelda ja temaga koos olla, on ta samas väärtustanud ka oma praegust kooli, sõpru, huviringe, suhet vanatädi ja lapse isaga. Lapsel puudub arusaam, milline oleks tema tulev elukorraldus, kui laps hakkaks elama koos oma emaga, kuna laps ei tea, et tema emal oleks päris kodu, kus ta hakkaks koolis käima ja elama ning kus või millist tööd lapse ema teeb (II kd, tl 83 pöördel). Nii lapsele määratud esindaja kui ka eestkosteasutus II on esile toonud, et lapse emal ei ole hetkel Eestis püsivat elukohta, st lapse ema elab oma sõprade või oma ema juures, kuigi lapse ema on Eestis tagasi juba
7. aasta sügisest (II kd, tl 71 pöördel, 83 pöördel). Lapse parimaid huve ei saa samastada lapse tahtega. Kuigi laps on hiljuti muutnud oma soovi elukoha osas, ei ole kolleegiumi arvates lapse elukorralduse muutmine lapse huvides. Praegusel juhul ei ole esile toodud asjaolusid, mis õigustaksid lapse senise elukorralduse muutmist. Lapsel on lähedane suhe mõlema vanemaga, mistõttu ei ole tegemist olukorraga, kus tugevam hingeline seotus lapse emaga kaaluks üles senise elukorralduse säilitamise vajaduse. Nii eestkosteasutus II kui ka lapsele määratud esindaja on menetluses lapse isa avaldust toetanud ning kumbki eestkosteasutus ega lapse esindaja ei ole pidanud lapse ema määruskaebuse 10 2-21-12286 rahuldamist põhjendatuks ka peale lapse ema naasmist Eestisse. Maakohus on seega õigesti leidnud, et vanemate ühine hooldusõigus lapse viibimiskoha ja koolivaliku osas tuleb lõpetada ja anda selles osas ainuhooldusõigus lapse isale, millega tagatakse lapsel väljakujunenud elukorralduse säilimine ja stabiilsus, samas ka suhtlemine talle lähedaste inimestega.
8. Lapse vaktsineerimise osas leiab lapse ema, et lapse isa ei ole tõendanud, et lapse ema oleks takistanud lapse vaktsineerimist. Vanemad ei vaidle selle üle, et last ei ole mitmete oluliste haiguste vastu vaktsineeritud. Eestkosteasutus II on lapse emaga
9. aasta juunis peetud vestluse põhjal esile toonud, et lapse ema on endiselt lapse vaktsineerimise vastu (II kd, tl 71 pöördel). Lapse ema ei ole kordagi väitnud, et ta lubaks last vaktsineerida või et ta ei ole selleks teinud takistusi. Arvestades menetlusosaliste seisukohti, on ringkonnakohtu arvates usutav, et lapse ema ei ole nõustunud lapse vaktsineerimisega, mistõttu on laps jäänud vaktsineerimata erinevate raskete haiguste vastu. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et lapse vaktsineerimisega seotud küsimustes tuleb vanemate ühine hooldusõigus lõpetada ja ainuhooldusõigus selles osas anda lapse isale. Sellisel juhul on tagatud lapsele võimalus saada soovi korral vaktsineeritud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
10. Arvestades vaidluse sisu ning seda, et lapse hooldusõigust puudutav lahend tehakse eelkõige lapse huvides ning määruskaebus rahuldatakse osaliselt, on põhjendatud jätta ringkonnakohtu menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäävad riigi kanda (TsMS § 172 lg 1 ja 3). Riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramise taotluse lahendab kohus eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt) 11