Obsah (13)

§ 401§ 108§ 82§ 196§ 399§ 26§ 116§ 113§ 29§ 76§ 79§ 6§ 78

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov ja Vallo Kariler Otsuse tegemise aeg ja koht 28.06.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-2

) § 396 lg 1 mõttes. Eelnevat arvestades lähtus maakohus esitatud asjaoludel põhjendatult sellest, et pooled sõlmisid laenulepingud. 8.2. Kolleegium märgib lisaks, et 01.03.2019 laenuleping vastab oma olemuselt krediidilepingu tunnustele

§ 401lg 1 tähenduses, sest laenatud rahalt tuli maksta tasu e intressi.

Seaduses käsitletakse siiski eraldi üksnes tarbijakrediidilepinguid ja muude krediidilepingute puhul lähtutakse

§ 401

lg 3 kohaselt laenulepingu sätetest, mistõttu ei ole lepinguliikide erinevus sisuline.

1. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud uued väited, mis seonduvad sellega, et pooled ei sõlminud laenulepinguid, jätab ringkonnakohus tähelepanuta. Kostjal oli võimalik esitada kõik need väited maakohtu menetluses ja kostja ei ole uute asjaolude lubatavust tingivaid asjaolusid kohtu ette toonud. 9.
2. Apellatsioonkaebuses esitas kostja uue väite, et hageja kandis raha kostjale mitte laenuna, vaid edastas klientidelt reklaami jaoks saadud raha selleks, et kostja saaks hageja ja tema klientide eest tasuda kolmandale isikule (Facebook Ireland Limited’ile). Kostja ei ole varasemas menetluses seda väitnud. Maakohtus tugines kostja asjaolule, et pooled leppisid kokku raha saamises laenuna, et see tagastada. Hageja nõude rahuldamisest keeldus kostja põhjusel, et pooled leppisid kokku laenu tagasimaksmises kolmandale isikule. Ringkonnakohus palus 04.05.2023 kirjaga (II kd, tl 15) kostjal viidata konkreetsete asjaolude puhul, mida ta soovib, et asja arutamisel arvesse võetaks, millise menetlusdokumendiga on asjaolu maakohtule esitatud, ning kui asjaolule ei ole varem tuginetud, siis esitada põhjendused, mis peaksid uute asjaolude apellatsioonimenetluses esitamise lubatavuse tingima. Kostja asus 04.05.2023 vastuses (II kd, tl-d 19–20) seisukohale, et ta ei ole esitanud uusi asjaolusid, vaid 5 2-20-1992 viitas maakohtus esitatud tõenditele, millest saab neid asjaolusid järeldada. Kolleegium ei nõustu kostja käsitlusega. Hagimenetlus on oma olemuselt võistlev menetlus, milles lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lg 1; vt RKTKo 20.06.2011, 3-2-1-57-11, p 40). Pooled peavad esitama kohtule asja lahendamiseks olulised faktilised asjaolud kirjalikult taasesitatavas vormis oma avaldusena (eelkõige hagis ja vastuses). Kohus ei saa asjaolusid tõenditest ise välja otsida ega oletada, mis asjaolusid võiks tõenditega tõendada (vt RKTKo 16.12.2013, 3-2-1-141-13, p 17). Kostja ei tuginenud maakohtus asjaolule, et talle ei antud rahasummat laenuna, vaid selleks, et ta kannaks selle edasi kolmandale isikule. Samuti ei nõustu kolleegium sel põhjusel kostja arusaamaga, et maakohtu rikkumine pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimisel seisneb Facebooki hagejale osutatud reklaamiteenusega seotud asjaolude välja selgitamata jätmises (vt nt apellatsioonkaebuse p 7.1 jj). Pool määrab ise, mis asjaolud ta kohtu ette toob ja kui vastaspool asjaolu vaidlustab, siis peab pool välja tooma, millistele tõenditele ta asjaolu tõendamiseks tugineb. Kui kostja leidis, et vajalik oleks olnud täiendavate tõendite kogumine, siis oleks ta pidanud esitama õigeaegselt maakohtule vastavad taotlused. 9.
3. Kostja esitatud uute asjaolude, millega kostja seab kahtluse alla laenulepingute sõlmimise, arvestamiseks apellatsioonimenetluses ei ole alust. Kolleegium selgitab, et TsMS § 652 piirab oluliselt uutele asjaoludele tuginemist apellatsioonimenetluses. Alused, millal uusi asjaolusid apellatsioonimenetluses arvestada saab, on sätestatud TsMS § 652 lg-s
4. Nimetatud sätte järgi tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, jäeti põhjendamatult tähelepanuta või kui asjaolu ei saanud mõjuval põhjusel varem esitada. Seejuures peab pool uue asjaolu esitamise lubatavust TsMS § 652 lg 4 järgi oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama ning seda tegemata jätab kohus asjaolu tähelepanuta. Kostja on apellatsioonkaebusest ja 04.05.2023 esitatud vastusest nähtuvalt seisukohal, et ta jäi maakohtus asjakohaselt esindamata. Kolleegium leiab, et mõjuvaks põhjuseks TsMS § 652 lg 3 mõttes ei ole see, et asjaolu jättis esitamata menetlusosalist maakohtus esindanud esindaja (vt ka RKTKm 07.05.2014, 3-2-1-24-14, p 10, kus esindaja tähtaja möödalaskmist ei loetud mõjuvaks põhjuseks tähtaja ennistamiseks). Seega ei ole märkused kostjat maakohtus esindanud lepinguliste esindajate käitumise aadressil ringkonnakohtu hinnangul asjakohased. Kuna kostja ei toonud apellatsioonkaebuses esile mõjuvat põhjust, miks ta ei saanud juba maakohtus tugineda asjaolule, et hageja ei maksnud talle raha laenuna, vaid selleks, et kostja kannaks raha edasi kolmandale isikule, siis ringkonnakohus kostja sellekohaste uute väidetega ei arvesta ja need tuleb jätta tähelepanuta. Asja materjalidest ei nähtu, et uute väidete esitamise põhjuseks saaks olla maakohtu poolt menetlusõiguse normi oluline rikkumine (TsMS § 652 lg 3 p 2). Samuti vaidles hageja 24.05.2023 vastuses (II kd, tl 22 pöördel) kostja apellatsioonkaebuses esitatud uute asjaoludega arvestamisele vastu.
5. Kolleegiumi hinnangul ei anna ka teised apellatsioonkaebuse väited alust poolte lepingulisi suhteid ümber kvalifitseerida. 10.
6. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et laenulepingut tuleks pidada näilikuks tehinguks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 tähenduses. Kostja väidab, et laenuleping sõlmiti üksnes selleks, et mitte tasuda käibemaksu. Kolleegiumi hinnangul ei ole see väide piisavalt põhjendatud ega muuda tehinguid näilikeks. Apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude põhjal ei ole võimalik tuvastada, et laenulepingute puhul oli poolte tahe tekitada üksnes õigusnäivust või varjata mingit muud tehingut. 6 2-20-1992 10.
7. Lisaks heidab kostja apellatsioonkaebuses ette, et hageja ei tõendanud, et ta kandis kostjale rahasummad üle hagis nimetatud laenulepingutega seoses. Kolleegium selgitab, et kui asjaolu ei ole vaidluse all, siis ei ole ka seda vaja tõendada (vt nt RKTKo 21.10.2020, 2-1718305, p 17). Kuna pooled olid maakohtus ühel meelel selles, et laen on välja makstud, siis ei tulnud hagejal seda ka lähemalt tõendada.
8. Kuigi kostja nõustus maakohtus, et ta võttis laenulepingute alusel kohustused, ei tunnistanud ta kohustuste rikkumist. Seetõttu hindab kolleegium järgmisena, kas maakohus asus õigesti seisukohale, et kostja rikkus laenulepingutest tulenevaid kohustusi. II
9. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus ebaõigesti, et 01.03.2019 laenulepingust tulenevad nõuded on muutunud sissenõutavaks. Maakohus jättis ammendavalt välja toomata laenulepingu ülesütlemise eeldused ja nõuetekohaselt hindamata, kas kostja rikkus lepingulisi kohustusi. Seetõttu asus maakohus ekslikult seisukohale, et laenulepingu ülesütlemise eeldused on täidetud.
10. Hageja nõuab laenu tagastamise kohustuse täitmist. Hageja nõude alus on

§ 108

lg 1, mille kohaselt on võlausaldajal juhul, kui võlgnik rikub lepingust tulenevat raha maksmise kohustust, õigus nõuda kohustuse täitmist. Täitmise nõude esitamise esmane eeldus on kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Hageja nõude rahuldamiseks tuli maakohtul seega esmalt kindlaks teha, kas hageja laenu tagastamise nõue on muutunud sissenõutavaks, ja seejärel hinnata, kas kostja on esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku (vt ka nt RKTKo 02.03.2015, 3-2-1-145-14, p 14). Laen tuleb tagasi maksta vastavalt poolte kokkuleppele laenuperioodi jooksul, hiljemalt aga laenulepingu lõpptähtajaks (

§ 82lg 7).

Enne laenu või krediidi tagastamise tähtaja möödumist saab lepingut ühepoolselt lõpetada üksnes selle erakorralise ülesütlemise teel (

§ 196), mis eeldab mõjuva põhjuse olemasolu.

Mõjuvate põhjuste mitteammendavat loetelu sisaldab

§ 399

. Selle kohaselt on laenu ülesütlemiseks alust juhul, kui osade kaupa tagastatava laenu puhul on laenusaaja viivituses rohkem kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud, laenusaaja rikub intressi maksmise kohustust või kohustust kasutada laenu teatud eesmärgil. 14. Hageja ei toonud kohtu ette asjaolusid, mille alusel saaks tuvastada, et kostja rikkus osamaksete tasumise kohustust ning seega, et hagejal oli alus 01.03.2019 laenuleping

§ 399lg 1 alusel üles öelda.

14.

1. Hageja väitel tuli 01.03.2019 laenulepingu alusel saadud laen tagastada ja intressi maksta igakuiste osamaksetena, kuid kostja jäi viivitusse nelja osamakse tasumisega. Sel põhjusel ütles hageja 19.11.2019 teatega laenulepingu erakorraliselt üles. Kostja leidis, et ülesütlemise eeldused ei ole täidetud. Kohus kohaldab õigust ise ning peab kontrollima, kas hageja on toonud esile kõik nõude rahuldamise eelduseks olevad asjaolud ja vaidluse korral need ka tõendanud (TsMS § 392 lg 1, § 436 lg 7 ja § 438 lg 1). Laenulepingu ülesütlemise eeldusena tuli asja lahendamisel hinnata, kas kostja on laenu tagasimaksmise ja intressi tasumise kohustusi rikkunud, jättes tasumata teataval maksetähtpäeval lepingu kohaselt maksmisele kuuluva summa. 7 2-20-1992 14.
2. Kolleegium nõustub apellatsioonkaebuse väitega (p 7.5; II kd, tl 3 pöördel), mille kohaselt jättis maakohus põhjendamatult tähelepanuta kostja esitatud asjaolu, et puudub laenulepingus nimetatud maksegraafik, mille järgi tuleks osamakseid tasuda. Maakohus rikkus sellega ka kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8). Laen tuleb tagasi maksta ja intressi tasuda vastavalt poolte kokkuleppele. Maakohus nõustus hagejaga, et kostja rikkus lepingulisi kohustusi, kuid piirdus kohustuse sisu kindlaks tegemisel sellega, et kostja pidi lepingu järgi laenu tagastama osamaksetena alates 01.07.2019 iga kuu
3. kalendripäevaks. Samas tõi kostja juba maakohtus esile, et kuigi laenulepingu p 2.1 nägi ette, et kostja kohustub tasuma hagejale osamakseid ja intressi lepingu lisaks 1 olevas maksegraafikus toodud tähtpäevadel, siis maksegraafikut ei ole veel määratud (I kd, tl 51 pöördel). Samuti selgitas kostja, et pooled ei ole kokku leppinud igakuiste tagasimaksete suuruses (I kd, tl 122 pöördel).

§ 26

lg 1 kohaselt võivad lepingupooled jätta lepingut sõlmides mõnedes tingimustes kokku leppimata kavatsusega jõuda neis kokkuleppele tulevikus või jätta need tingimused ühe lepingupoole või kolmanda isiku määrata (lahtised tingimused). Maakohus ei tuvastanud kostja märgitud asjaolu, nagu oleksid pooled leppinud pärast laenulepingu sõlmimist kokku, et kostja täidab laenulepingust tulenevad kohustused hageja ees, tehes hageja eest makseid Facebookile. Seetõttu tuli maakohtul selleks, et välja selgitada, kas kostja rikkus osamaksete tasumise kohustust või mitte, kindlaks teha, kas lepingus ettenähtud maksegraafik on esitatud või kas muul moel on määratud, millises summas oleks kostjal tulnud igakuiselt hagejale laenu tagastada ja intressi maksta. 14.

1. Kuna hageja oli seisukohal, et kostja rikkus 01.03.2019 kirjaliku laenulepingu tingimusi, kuid kostja väitis, et igakuiselt maksmisele kuuluvaid summasid ei ole vastavalt laenulepingule määratud, siis lasus hagejal kohustus esile tuua ja tõendada, et ette nähtud on see, millises summas oleks kostjal tulnud igakuiselt laenu tagastada ja intressi maksta. Hagilises tsiviilkohtumenetluses tuleb nõude rahuldamise eelduseks olevad asjaolud kohtu ette tuua hagejal. Kui hageja väidab, et kostja rikkus oma lepingulisi kohustusi, siis on üldisest tõendamiskoormuse jaotusest (TsMS § 230 lg 1 I lause) lähtudes tema ülesanne esitada ja tõendada seda näitavad asjaolud. Seejuures on kostjal negatiivse asjaolu (maksegraafiku puudumine) tõendamise võimalused ka piiratud. Kuna hageja ei toonud maakohtus välja, millises summas pidi kostja osamakseid tasuma, siis andis ringkonnakohus 04.05.2023 kirjaga (II kd, tl-d 15–16) hagejale võimaluse faktiliste asjaolude selgitamiseks. Hageja ei täpsustanud 24.05.2023 vastuses (II kd, tl-d 22–23) kohustuse sisu. 14.
2. Kolleegium leiab, et hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mille alusel saaks kindlaks teha laenu tagasimaksmise ja intressi maksmise kohustuste rikkumise. Seetõttu ei saa ka teha hageja soovitud järeldust, et esines laenulepingu erakorralist ülesütlemist õigustav mõjuv põhjus

§ 399lg 1 mõttes.

Hageja ei toonud esile, et esitatud oleks maksegraafik, mille järgi oleks lepingu kohaselt tulnud igakuiselt laenu tagastada ja intressi maksta. Hageja ei väitnud ka, et ta oleks igakuiselt tagasimaksmisele kuuluva osa suuruse muul moel määranud, ega toonud kohtu ette osamaksete suurusi. Samuti ei ole kohtu ette toodud laenu tagastamise lõpptähtaega. Kuna hageja ei ole veel määratlenud kohustuse sisu, siis ei ole võimalik järeldada, et kostja oleks igakuist laenusumma koos intressiga tasumise kohustust rikkunud. 14.

1. Kolleegium märgib täiendavalt, et kui teada ei ole, millises summas tuleb iga kuu laenu tagasi maksta, siis ei saa ka kindlaks määrata laenuandjale intressina makstava tasu suurust. Maakohus eksis intressi mõiste sisustamisel, leides ebaõigesti, et kõigilt kostjale kantud laenusummadelt lõppes alus nõuda intressi 19.11.2019 ehk päeval, mil hageja ütles kostjaga sõlmitud laenulepingud üles. Maakohus tuvastas, et pooled leppisid kokku laenu osade kaupa tagastamises. Riigikohus on selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, 8 2-20-1992 siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise arvestamine (RKTKo 29.01.2007, 32-1-137-06, p 17; 26.11.2012, 3-2-1-141-12, p 10). Riigikohtu arvates kohaldub sama põhimõte ka osamaksetena tagastatava laenu puhul viivituses oleva osamakse suhtes, st alates osamakse tasumise tähtaja saabumisest lõpeb tagasi makstava laenusumma osa suhtes intressi arvestus ning viivitusse sattumise korral asendab seda viivis (RKTKo 05.11.2008, 3-2-1-89-08, p 15). Maakohus tuvastas, et 01.03.2019 laenulepingu alusel kokkulepitud intressimäär on 2,5% aastas ning asjaolu, et pooled leppisid kokku laenu tagastamises igakuiste maksetena, kuid ei tuvastanud, millises summas tuli osamakseid tasuda. Seetõttu selgitas ringkonnakohus 04.05.2023 kirjas (II kd, tl-d 15–16) hagejale eeltoodud õiguslikku käsitlust ja andis hagejale võimaluse intressi nõude arvestust täpsustada. Hageja aga 24.05.2023 vastuses (II kd, tl-d 22– 23) intressi kindlaksmääramiseks vajalikke asjaolusid ega erikokkuleppeid üldpõhimõtetest erineva intressi arvutamise viisi osas esile ei toonud.
2. Hageja jättis ka enne laenulepingu ülesütlemist täitmata kohustuse anda kostjale täiendav tähtaeg osamaksete tasumiseks. Maakohus jättis kontrollimata, kas täidetud on lepingu erakorralise ülesütlemise üldine eeldus, et eelnevalt oleks kohustusi rikkunud poolele määratud mõistlik täiendav tähtaeg täitmiseks. Riigikohtu praktika järgi peaks laenuandja andma

§ 196

lg 2 kohaselt laenusaajale enne laenulepingu ülesütlemist täiendava tähtaja täitmiseks ning lepingu ülesütlemine oleks kehtivalt võimalik alles pärast täiendava tähtaja tulemuseta möödumist (vt RKTKo 12.04.2006, 3-2-1-20-06, p-d 11–12).

§ 196

lg-s 2 sätestatud täiendava tähtaja andmise kohustus on olemuselt hea usu põhimõtte väljendus (vrd nt lepingust taganemise kohta sarnaselt RKTKo 01.04.2009, 3-2-1-18-09, p 14). Erandid, mis lubavad lepingu ülesütlemist täiendavat tähtaega määramata, on sätestatud

§ 116lg 2 pdes 2–4.

Kuna maakohus pooltega täiendava tähtaja andmise kohustust ei arutanud ega otsuses eeldusena ei kontrollinud, siis andis ringkonnakohus 04.05.2023 kirjaga (II kd, tl 16) hagejale võimaluse selles osas asjaolusid selgitada ja seisukohad esitada. Hageja 24.05.2023 vastuses (II kd, tl-d 22–23) täiendava tähtaja andmise kohta seisukohta ei väljendanud ega esitanud ka täiendavaid tõendeid. Hagiavalduses selgitas hageja, et ta ütles laenulepingu üles täiendavat tähtaega andmata. Kuigi hageja väitis samal ajal, et ta pöördus korduvalt kostja poole võlgnevuse tasumise nõudega (I kd, tl-d 1 pöördel ja 2 pöördel), ei ole hageja täpsustanud, millal ta seda tegi. Kostja leidis, et väide, nagu oleks hageja korduvalt kostjale meelde tuletanud kohustust võlga tasuda, on alusetu ja tõendamata (I kd, tl 51 pöördel). Seega oleks hageja TsMS § 230 lg-t 1 järgides pidanud oma väiteid tõendama. Hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks andnud kostjale

§ 196

lg 2 järgi enne laenulepingu ülesütlemist täiendava tähtaja osamaksete tasumiseks. Hageja ei ole ka tuginenud sellele, et esineks mõni

§ 116

lg 2 p-des 2–4 sätestatud eranditest, mis lubavad lepingu ülesütlemist täiendavat tähtaega määramata. 16. Ülaltoodud põhjendusi arvestades tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus rahuldas hageja 01.03.2019 laenulepingu alusel lepingu täitmise nõudena (

§ 108

lg 1) esitatud laenu tagastamise ja intressi tasumise nõuded, sest hageja ei toonud esile asjaolusid, millest nähtuks, et nõuete eeldused oleksid täidetud. Kolleegium teeb asjas ise uue otsuse, millega jätab need nõuded rahuldamata. Hageja ei toonud kohtu ette, et määratud oleks teataval 9 2-20-1992 maksetähtpäeval maksmisele kuuluva summa suurus, ning hageja jättis ka enne laenulepingu ülesütlemist kostjale andmata täiendava tähtaja maksete tasumiseks. Seetõttu leiab kolleegium erinevalt maakohtust, et 01.03.2019 laenulepingu erakorralise ülesütlemise eeldused ei ole täidetud ning hageja nõuded ei ole muutunud sissenõutavaks. Maakohus mõistis kostjalt välja ka

§ 113alusel viivise laenu tagastamisega viivitamise eest.

Kuna laenu tagasimaksmise kohustus ei ole sissenõutavaks muutunud, siis ei ole kostja laenu tagasimaksmise kohustuse täitmisega viivitanud. Seetõttu tühistab kolleegium maakohtu otsuse ka selles osas ja teeb asjas ise uue otsuse, millega jätab hageja laenusummalt arvestatud viivise nõude rahuldamata. III

1. Maakohus rahuldas õigesti hageja 30.04.2019 suuliselt sõlmitud laenulepingust tuleneva laenu põhiosa 43 000 eurot tagastamise ja viivise nõude, kuid kolleegium peab vajalikuks selles osas maakohtu otsuse põhjendusi täiendada.
2. Hageja nõuab 30.04.2019 suuliselt sõlmitud laenulepingust tuleneva laenu põhiosa 43 000 eurot tagastamist laenulepingu lõppemise tõttu. Hageja nõude alus on

§ 108lg 1.

Maakohus asus seisukohale, et laenusumma hagejale tagasimaksmise kohustus on muutunud sissenõutavaks. Kuigi kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, siis ei ole maakohus otsuses TsMS § 438 lg 1 I lause ja § 442 lg 8 I lause nõudeid eirates viidanud, millal laenu tagastamise tähtaeg saabus. Selles osas tuleb otsuse põhjendusi täiendada. 18.

1. Kolleegiumi hinnangul saab asuda seisukohale, et laenu tagastamise tähtpäev oli 20.07.
2. Maakohus tuvastas, et kostja kohustus 30.04.2019 sõlmitud laenulepingu alusel saadud laenu tagastama paari kuu jooksul. Kostja ei ole selle asjaolu tuvastamist apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Kolleegiumi hinnangul on laenu tagastamise tähtaeg formuleeritud ebamääraselt, mistõttu tuleb selle täpne sisu kindlaks teha kokkuleppe tõlgendamise teel.

§ 29

lg 1 I lause järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest, lg-s 4 sätestatakse, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Objektiivsel tõlgendamisel tuleb arvestada

§ 29lg 5 pdes 4–6 märgitud asjaoludega.

Hageja mõistis poolte kokkulepet selliselt, et kostja kohustub tagastama laenu hagejale kahe kuu jooksul viimasest laenu väljamaksest, mis toimus 20.05.2019, ehk laenu tagastamise tähtpäev oli 20.07.2019 (vt hageja 24.09.2020 seisukoha p 2.4; I kd, tl 95). Kolleegium leiab, et kuigi asja materjalide põhjal ei ole võimalik tuvastada, et selline oleks poolte ühine tegelik tahe olnud, siis vastab selline tõlgendus ka lepingupooltega sarnase mõistliku isiku arusaamale. Tavaliselt antakse väljendile „paar kuud“ tähendus kaks kuud (

§ 29lg 5 p 5).

Võttes arvesse, et laenulepingu sisuks on laenuandja kohustus anda laenusaajale üle laen ja võimaldada laenusaajal laenusummat kokkulepitud aja jooksul kasutada, tuleks laenulepingu olemusest ja eesmärgist lähtudes tähtaja alguseks lugeda viimase laenu väljamakse tegemise aeg (

§ 29lg 5 p 4).

Seega tuli kostjal laen tagastada kahe kuu jooksul alates viimase laenu väljamakse tegemisest. Maakohus tuvastas, et hageja tegi viimase laenu väljamakse 20.05.

1. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses vastupidist väitnud. Kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev TsÜS § 136 lg 3 kohaselt viimase kuu vastaval päeval. Seega pidi kostja laenu tagastama hiljemalt 20.07.
2. 10 2-20-1992 18.
3. Kuna laenu tagastamise tähtpäev on saabunud, siis on hageja laenu tagastamise nõue muutunud sissenõutavaks. Tähtajalise laenulepingu puhul muutub laenu tagastamise nõue sissenõutavaks tähtpäeva saabumisel automaatselt, st lepingu eelneva lõpetamiseta laenuandja poolt (

§ 82lg 7).

Kohustuse rikkumise korral võib laenuandja nõuda selle täitmist

§ 108lg 1 alusel.

1. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et kostja ei ole laenu tagastamise kohustust täitnud. 19.
2. Kolleegium märgib, et Riigikohtu praktika järgi on laenusaajal kohustus tõendada, et ta on võlausaldajale laenu tagasi maksnud (RKTKo 17.11.2011, 3-2-1-96-11, p 12). Kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, kohas ja viisil (

§ 76lg 3).

Kohustus ei ole kohaselt täidetud, kui see on täidetud isikule, kes ei ole võlausaldaja, kui puudub täitmiseks õigustatud isiku nõusolek või hilisem heakskiit (

§ 79lg 1).

19.

1. Vaidlus puudub selle üle, et kostja ei tagastanud hageja arvelduskontole laenu summas 43 000 eurot. Kostja peamine vastuväide maakohtus oli, et pooled sõlmisid kokkuleppe laenu tagastamiseks Facebookile. Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti asunud seisukohale, et kostja ei ole sellise kokkuleppe olemasolu tõendanud. Maakohus ei rikkunud tõendeid hinnates ja asjaolusid tuvastades menetlusõiguse norme. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 järgi neid ei korda. Kuigi kostja heidab apellatsioonkaebuses ette, et maakohus jättis arvestamata kostja maakohtule esitatud asjaolu, mille kohaselt tegi hageja esmalt ise 07.03.2019 Facebookile makse (I kd, tl 132 pöördel), siis ei saa kolleegiumi hinnangul sellest järeldada hageja nõusolekut laenu tagastamiseks Facebookile. Kolleegium selgitab, et võlgnik kannab riski, et vaidluse korral, kui nõusoleku või heakskiidu olemasolu kohustuse täitmiseks kolmandale isikule ei õnnestu võlgnikul tõendada, ei saa lugeda tema täitmist kohaseks, kohustus ei ole lõppenud ning ta peab kohustuse täitma ikkagi võlausaldajale.
2. Kolleegium ei nõustu ka sellega, et hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja ei ole esitanud väiteid, millest saaks järeldada, et hageja käitumine laenulepingust tulenevate nõuete esitamisel oleks olnud kostja suhtes kuidagi pahatahtlik või muul põhjusel hea usuga vastuolus (

§ 6ja Ts

ÜS § 138). Kui laenuleping on lõppenud, on laenuandjal õigus nõuda tagasi maksmata laenusumma laenuandjale tagastamist. Vastupidiseks järelduseks ei anna alust ka kostja väide, et ta täitis hageja kohustused Facebooki ees.

§ 78

lg 4 kohaselt võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, mh tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest (vt nt RKTKo 11.10.2005, 3-2-1-91-05, p 12; 16.06.2008, 3-2-1-54-08, p 13). Seega, kui kostja täitis hageja eest kohustuse, võib tal olla tagasinõudeõigus hageja vastu. Hageja nõuet ei muuda aga hea usu põhimõtte vastaseks see, et kostjal endal on hageja vastu nõue.

1. Kuna seega hageja laenu tagastamise nõue on muutunud sissenõutavaks ja kostja ei ole laenu tagasimaksmise kohustust täitnud, siis on maakohus põhjendatult rahuldanud laenusumma 43 000 eurot väljamõistmise nõude.
2. Maakohus rahuldas põhjendatult ka hageja nõude mõista kostjalt välja viivis alates 20.11.
3. Hageja viivisenõude õiguslikuks aluseks on

§ 113lg 1 I ja II lause, tulevase viivisenõude osas ka Ts

MS §

1. Kuna kolleegium tegi kindlaks, et kostja pidi laenu tagastama hiljemalt 20.07.2019, siis oli põhinõue muutunud selleks hetkeks sissenõutavaks. 11 2-20-1992 Seega jätab kolleegium maakohtu otsuse 43 000 euro suuruselt põhivõlalt viivise väljamõistmise osas muutmata. IV
2. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust asja sisulise lahenduse osas, tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust. Ringkonnakohtu otsusega rahuldatakse hagi osaliselt. TsMS § 163 näeb hagi osalise rahuldamise puhuks ette mitu erinevat menetluskulude jaotamise viisi, mille vahel kohtul tuleb langetada kaalutluspõhine valik. Seejuures saab kohus arvesse võtta nii hageja nõuete rahuldamise proportsiooni kui ka muid asjaolusid, sh seda, kuidas lahenesid asjas kesksed vaidlusküsimused ja millest tingitult on pooltel menetluses kulud tekkinud (vt nt RKTKo 20.12.2022, 2-19-2709, p-d 10–11). Ringkonnakohtu hinnangul on käesolevas asjas õiglane jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 järgi poolte endi kanda. Ringkonnakohus võtab arvesse hagi rahuldamise ulatust (ca 33%), kuid samas ka, et kostja keskne ja olulisel määral menetluses kulusid tekitanud väide, mille kohaselt ta on laenulepingutest tulenevad kohustused täitnud, tehes maksed kolmandale isikule, ei olnud edukas.
3. Tulenevalt menetluskulude jaotusest pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.
4. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 12