Obsah (16)

§ 440§ 162§ 168§ 446§ 165§ 207§ 657§ 651§ 456§ 442§ 171§ 174§ 175§ 647§ 64§ 177

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 26.04.2023, Tallinn Tsiviil

) § 428 lõike 1 punkti 3 alusel, teiste kostjate suhtes rahuldas hagi õigevõtu alusel (

§ 440lõige 1).

Hagejate menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate TP, UK, MM ja VV kanda. Kohus määras kindlaks hagejate kulude rahalise suuruse ja mõistis hüvitise kostjatelt välja. 6.

§ 162lõike 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Hagejate menetluskulude nõue õigusabikulu eest koos käibemaksuga 1332,82 eurot ning riigilõivu eest 300 eurot on vajalik ning põhjendatud. Õigusteenuse ajakulu 13 tundi 53 minutit on tsiviilasja mahukust ja keerukust arvestades põhjendatud, tasu 80 eurot tunnis (lisandub käibemaks) on õigusteenuse turul kehtivaid hindu arvestades väga mõistliku suurusega. 7. Kohus ei pea võimalikuks kohaldada

§ 168

lõiget 4, sest kostjad ei soovinud vaidlust lahendada kohtuväliselt ja nende käitumine tingis hagiavalduse esitamise. Kostjatelt tuleb mõista solidaarselt hagejate kasuks välja 1632,82 eurot.

1. TP menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. Apellatsioonkaebus
2. Kostja TP esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas, millega jäeti hagejate kulud solidaarselt kostjate TP, UK, MM ja VV kanda. Kostja palub määrata kindlaks TP kulude suuruseks maakohtus 858 eurot ja mõista see hagejatelt kostja kasuks välja koos viivisega. Samuti apellatsioonimenetluse kulud 304 eurot koos viivisega.
3. Maakohus jaotas ebaõigesti menetluskulud ega määranud kindlaks TP kulude suuruse.
4. Hagejad peaksid kandma oma kulud ise, kuna kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitada. Hagejate nõude rahuldamine eeldas, et nad on täitnud tsiviilasjas nr 2-12-11415 jõustunud kohtuotsuse. Kostja vastas hagile, et hagejate ja TP (jt korteriomanike) vahel peetud kohtueelsest kirjavahetusest ilmneb üheselt, et hüpoteekide kustutamise üheks tingimuseks on, et hagejad on täitnud 25.02.2019 kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2-12-11415 ja kohtukulude kohta tsiviilasjas nr 2-17-515 jõustunud kohtumääruse. Vastuse koostamise ajaks 12.11.2020 ei olnud kummastki tsiviilasjast tulenenud kohustused täidetud. Vaatamata sellele olid hagejad juba 24.09.2020 pöördunud kohtusse. Hagejad teatasid kohtu kaudu TP-le 23.12.2020, et tsiviilasjas 2-17-515 on 4 menetluskulude hüvitis tasutud 01.12.
5. Pärast info saamist võttis kostja hagi õigeks.
6. Kulude jaotamisel tuleb lähtuda

§ 168lõikest 6.

Viide

§ 168lõikele 4 on asjakohatu.

13. Ka mõistis maakohus kulud ebaõigesti välja kostjatelt solidaarselt. Kostjad ei olnud solidaarvõlgnikeks. Hagejad taotlesid igalt kostjalt tahteavaldust. Hagejate nõue vastab

§ 446

lõike 2 esimesele lausele.

§ 165

lõikest 1 tulenevalt vastutavad kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades. Küll aga vastutavad hagejad TP ees solidaarselt, sest pöördusid kohtusse

§ 207lõike 1 alusel enda ühise õiguse realiseerimiseks.

1. Arvestades, et sama lahendiga lõpetas kohus menetluse MO suhtes, oleks solidaarõigussuhte puhul pidanud kohus arvestama maha ühe solidaarvõlgniku kohustuse. Sarnane olukord on ka ositi väljamaksmisel, sest hagejate nimekirjas ei ole eraldi välja toodud kulutusi MO osas osutatud õigusabi kohta. Hagist loobumisega loobuti ka menetluskulude hüvitamise nõudest selle kostja suhtes. Vastustajate seisukoht
2. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
3. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse vaidlustatud osas resolutsiooni tühistamiseks ega muutmiseks, kuid osaliselt tuleb muuta otsuse põhjendusi (

§ 657lõike 1 punkt 21).

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus jaotab ja määrab rahaliselt kindlaks hüvitamisele kuuluvad apellatsioonimenetluse kulud. 17.

§ 651

lõike 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud. Praeguses asjas on üks kostjatest kaevanud edasi maakohtu otsuse osas, milles kohus jaotas hagejate menetluskulud solidaarselt nelja kostja vahel, määras kindlaks hagejate menetluskulude rahalise suuruse ja mõistis selle kostjatelt solidaarselt välja, jättis kaebaja menetluskulud tema enda kanda ja jättis kaebaja kulud rahaliselt kindlaks määramata. Seega on maakohtu otsus

§ 456

lõike 1 alusel jõustunud osas, milles kohus rahuldas hagi nelja kostja vastu õigeksvõtul põhineva otsusega, lõpetas ühe kostja osas menetluse ja jättis hagejate menetluskulud kostjate UK, MM ja VV kanda solidaarselt ning mõistis hagejate kulud nimetatud kolmelt kostjalt välja. 18. Esmalt analüüsib kolleegium, kas maakohus oleks pidanud menetluskulude jaotamisel kohaldama kaebaja suhtes

§ 168lõiget 6 nagu leitakse kaebuses.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Nimetatud sätte kohaselt, kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitada. Praeguse tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esitasid hagejad 24.09.2020 hagi kokku viie kostja vastu, paludes kohustada neid andma tahteavaldused kostjate kasuks 10.02.2006 lepinguga seatud ühishüpoteegikande muutmiseks hagejatele 5 kuuluva korteriomandi kohta kinnistusraamatus selliselt, et ühishüpoteek kantakse üle hagejate nimele. Hagejad olid seisukohal, et on ühishüpoteegiga tagatud kohustused täitnud. Viidatud lepingudokumendist nähtuvalt oli hagejatele kuuluvale korteriomandile seatud ühishüpoteek kokku seitsme korteriomaniku kasuks samast lepingust, samuti nende vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest tulenevate kohustuste tagamiseks. 12.11.2020 esitas TP vastuse ja vaidles hagile vastu, mh leides, et ühishüpoteegiga olid tagatud ka tsiviilasjas nr 2-17-515 tekkinud menetluskulud, mille osas aga puudub seni jõustunud kohtulahend. Lisaks leidis ta, et isegi kui oleksid täidetud tagatud nõuded, ei ole nõue ühishüpoteegi enda nimele kandmiseks põhjendatud, kuna selliselt 10.02.2006 lepingus kokku ei lepitud. 23.12.2020 selgitasid hagejad, et tasusid menetluskulud 01.12.2020, kuigi tasumise kohustus ei olnud vaidlusaluse hüpoteegiga tagatud, ja et omanikuhüpoteegi seadmise nõudeõigus tuleneb asjaõigusseadusest (AÕS § 349 lõige 1). 22.01.2021 teatas TP, et kuigi menetluskulud on tasutud, ei ole võimalik tõsikindlalt ümber lükata ega kinnitada, et täidetud oleks tsiviilasjas nr 2-12-11415 jõustunud otsus auditi esitamise kohustuse osas. Sellele vaatamata võtab ta hagi õigeks. Kostjad VV, UK ja MM nõustusid TP seisukohtadega. Eeltoodud tsiviilasja menetlust iseloomustavate faktiliste asjaolude alusel on kolleegium seisukohal, et maakohus kohaldas menetluskulude jaotamisel nelja kostja suhtes õiguspäraselt

§ 162lõiget 1.

Praeguses asjas on selgelt näha, et kostjad (teiste hulgas kaebaja) ei võtnud hagi kohe õigeks, vaid esitasid sellele vastuväiteid ja alles menetluse kestel võtsid hagi õigeks. Seega jättis maakohus menetluskulud õigesti kostjate kanda ega pidanud määrama kindlaks kaebaja kui ühe kostja menetluskulude rahalist suurust. 19. Järgnevalt kontrollib kolleegium, kas maakohus määras õigesti, et kostjad vastutavad hagejate menetluskulude eest solidaarselt. Maakohus ei ole selles osas otsust põhjendanud, rikkudes seega

§ 442lõikes 8 sätestatud kohtulahendi põhjendamise kohustust.

Samas saab ringkonnakohus ise rikkumise kõrvaldada, täiendades otsuse põhjendusi järgmiselt. Vaidlustatud lahendist saab järeldada, et kohtunik kohaldas kas

§ 165

lõiget 3 (kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad nad menetluskulude eest samuti solidaarselt) või sama sätte lõiget 1, mille esimese lause kohaselt, kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate kahjuks, vastutavad nad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Kolleegium on seisukohal, et maakohus jättis solidaarselt menetluskulud kostjate kanda õiguspäraselt, kuid otsustust tuleb täiendada viitega

§ 165lõike 1 esimesele lausele.

Nimetatud säte jätab kohtule kaalutlusõiguse jaotada ka kaaskostjate puhul, kes ei ole solidaarvõlgnikud võlaõigusseaduse (VÕS) § 65 tähenduses, menetluskulud mitte võrdsetes osades, vaid kas ebavõrdsetes osades või solidaarselt (Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. 6 Tallinn, 2017, lk 785-786). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-50-06 (punktis 25) selgitanud viitega määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-153-04 (punkt 11), et juhul, kui kaotanud poolel on mitu kostjat või hagejat, tuleb neilt reeglina kogu asjas vajalik ja põhjendatud kohtukulu välja mõista solidaarselt, kui nad teostavad hagejaga ühist õigust või kaitsevad end ühiselt hageja vastu. Ka lahendis nr 3-2-1-31-10 (punktis 34) leidis Riigikohus, et nõude eripära arvestades saab otsustada menetluskulude solidaarse kandmise. Praeguses asjas on selgelt näha, et kostjad kaitsesid ennast ühiselt hagejate vastu (sisulisi vastuseid esitas vaid kaebaja ja teised nõustusid temaga). Lisaks tulenes hagejate nõue ühishüpoteegi seadmisest sama lepingu alusel kostjate kasuks võrdsetes mõttelistes osades. Kostjate näol on tegemist samas elamus asuvate korteriomandite omanikega, kes vaidlesid seotud kohtuvaidlustes (tsiviilasjad nr 2-12-11415, 2-17-515) ühiselt hagejate kui samasse elamusse korteriomandi ehitanud omanikega selle üle, kas hagejad täitsid 10.02.2006 sõlmitud kokkulepet tekkiva korteriomandi ehitamise kohta (hagejad võtsid kohustuse ehitada valmis uus korteriomand, mille kostjad kaasomanikena võõrandasid hagejatele; lisaks kohustusid hagejad tegema elamule kokkulepitud renoveerimistöid). Ka mõlemas viidatud tsiviilasjas osalesid praeguse menetluse kostjad ühiselt selliselt, et jõustunud kohtulahenditega on nende kasuks mõistetud välja nii kahjuhüvitis kui menetluskulud solidaarselt. Seega ka nõude (selle aluseks olevate asjaolude) eripärast tulenevalt on põhjendatud praeguses asjas määrata kostjad vastutama hagejate menetluskulude eest solidaarselt. 20. Kostja on vaidlustanud maakohtu poolt väljamõistetud kulude hüvitise suurust selliselt, et leiab, et maakohus oleks pidanud väljamõistetud hüvisest arvestama maha selle solidaarvõlgniku kohustuse, kelle vastu hagimenetlus lõpetati nõudest loobumise tõttu. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Iseenesest on õige, et praegusel juhul ei määranud maakohus hagejate kulude eest vastutavaks kostjat MOt, kelle vastu menetlus lõpetati, sest maakohtu otsuse resolutsiooni menetluskulude jaotuse punktis 1 ei ole teda nimetatud (nimetatud on konkreetselt teised neli kostjat, kelle kanda hagejate kulud solidaarselt jäävad). Hagejad maakohtu lahendit ei vaidlustanud, mistõttu ei ole asjakohane nende 14.11.2022 menetlusdokumendi põhjenduste punktis 2.31 väljendatud arusaam, et kostja, kelle suhtes hagist loobuti, peab kulud kandma vastavalt

§ 168lõikele 5.

Üldjuhul see nii on, kuid praeguses asjas maakohus sellist otsustust ei teinud. Samas ei anna nimetatu alust vähendada teistelt kostjatelt väljamõistetavaid kulusid, sest konkreetselt (ja ainult) MO-ga seonduvaid kulusid hagejate menetluskulude nimekirjast ei nähtu. Samad kulud ja samas suuruses oleksid hagejad kandnud ka juhul, kui MO vastu ei oleks hagi esitatud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 21. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lõike 1 alusel apellandi kanda.

22. Kuna maakohus määras rahaliselt kindlaks hagejatele hüvitamisele kuuluva menetluskulude hüvitise, teeb seda ka ringkonnakohus (

§ 174lõige 3).

Kohtu antud tähtaja jooksul esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt 7 koosnevad hagejate kulud apellatsiooniastmes tasust vandeadvokaadist lepingulisele esindajale kokku viie tunni töö eest 400 eurot, millele lisandub käibemaks 80 eurot. Hagejad ei ole käibemaksukohuslased. Täiendavalt esitasid hagejad nimekirja 19.04.2023, lisades varasematele kulude

1. ja 19.04.2023 34 minutit esindaja tööd seonduvalt vastaspoole 17.04.2023 menetlusdokumendiga tutvumisega ja sellele seisukoha koostamisega. Kostja vaidleb nimekirja täiendusele vastu ja palub muude kulude osas kohtul nende vajalikkust ja põhjendatust hinnata.
2. Ringkonnakohus on seisukohal, et hagejate taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kolleegium on seisukohal, et 17.04.2023 esitatud nimekirjast nähtuvad kulud on

§ 175lõike 1 mõttes vajalikud ja põhjendatud ning kostjal tuleb need hüvitada.

Nimekirjast nähtuvad toimingud ja neile kulutatud aja saab lugeda põhjendatuks ja vajalikuks hagejate õiguste kaitsmisel konkreetses tsiviilasjas konkreetse apellatsioonimenetluse mahtu ja sisu arvestades. Kostja vaidlustas küll ainult menetluskulude jaotust, kuid seda mitmel alusel. Seega tuleb tal hüvitada hagejatele solidaarselt 480 eurot (koos käibemaksuga). 24. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et 19.04.2023 täiendavat kulude nimekirja ei ole põhjendatud arvesse võtta. 11.04.2023 korraldava määrusega andis kohus pooltele

§ 647

lõike 1 ning § 176 lõigete 2 ja 8 alusel tähtajad asja kirjalikus menetluses lahendamisel kohaste avalduste või seisukohtade ning menetluskulude nimekirjade ja vastaspoole kulude kohta seisukohtade esitamiseks. Määruses selgitas kohus mh, et kui menetlusosalised esitavad uusi avaldusi või seisukohti, edastab ringkonnakohus need vastaspoolele teadmiseks, kuid nende kohta ei ole vaja esitada seisukohta, v.a juhul kui ringkonnakohus selleks võimaluse annab. Praeguses asjas ringkonnakohus viidatud võimalust ei pidanud vajalikuks anda. Seega olid toimingud ja kulutatud aeg 18. ja 19.04.2023 kaebuse lahendamise seisukohalt ebavajalik ega olnud mõistlik. Seega ei olnud tegemist ka

§ 64

lõike 1 mõttes mõjuva põhjusega, mille alusel saaks kohus enda määratud tähtaega pikendada. 25. Hagejad on esitanud

§ 177lõike 4 kohase taotluse kohustada kostjat tasuma menetluskuludelt viivist.

(allkirjastatud digitaalselt)