← Eesti

2-21-5272/28

Obsah (7)§ 436§ 230§ 442§ 122§ 162§ 173§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtunik Janek Väli Kohtuotsuse tegemise aeg ja 20. veebruar 2023.a, Tallinn koht Tsiviilasja number 2-21-5272 Tsiviilasi XX ha

) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436

lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

  1. Pooltel on vaidlus selle üle, kas kostja valdab sõiduauto Peugeot 2008 registreerimismärgiga XXXXXX (VIN kood: XXXXXXXXXXXX) õiguslikul alusel ning kas kostjal on kohustus tasuda hagejale eelnevalt viidatud sõiduauto kasutamise eest hüvitist. Kohus selgitas pooltele kohalduvat õigust ja tõusetunud küsimusi 26.08.2021 kirjas (tlk 76).
  2. Hageja 05.04.2021 esitatud hagiavalduse punktis 3 (tlk 1) esitas hageja nõude alusena asjaolu, et hageja kinkis kostjale sõiduauto (pooled sõlmisid kinkelepingu), hageja taganes kinkelepingust kostja jämeda tänamatuse tõttu 18.02.2021 (tlk 6-7), mistõttu kinkeleping lõppes ning kostja valdas alates sellest hetkest sõidukit õigusliku aluseta. Puuduste kõrvaldamiseks 15.04.2021 esitatud menetlusdokumendis (t lk 36) täpsustas hageja faktiliste asjaoludena, et kinkeleping sõlmiti suuliselt 30.08.2018 ja omanikukanne muutmine tehti hagi lisa 4 kohaselt 31.08.2018 (tlk 11). Hageja kinnitas samas menetlusdokumendis, et tema avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta on tõesed. 8.
  3. Kostja asus vastuses hagile punktis 3 (tlk 48) seisukohale, et poolte vahel kinkelepingut polnud, kuid kinnitas, et auto vormistati kostja omandisse ning tegemist on ühisvaraga. Edasises menetluses jäi kostja seisukohale, et auto on tema omandis ja seaduslikus valduses, mistõttu hagi rahuldamiseks alus puudub (tlk 90). Kohus saab kostja väitest aru selliselt, et hageja avaldas oma tahet sõiduki omand kostjale anda sellega, et vormistas auto liiklusregistris ümber kostja nimele (samas, p 2). 8.
  4. 07.06.2021 menetlusdokumendi p-s 6 (tlk 58) ja 08.09.2021 menetlusdokumendi p-s 4 (tlk 79) muutis hageja oma positsiooni ja hageja nõustus kostja seisukohaga, et poolte vahel ei olnud kinkelepingut ning hageja ei tuginenud kinkelepingu sõlmimise väitele. Hageja kinnitas, et menetlusosaliste vahel puudub vaidlus ning mõlemad menetlusosalised nõustuvad, et poolte vahel ei ole sõlmitud kinkelepingut. Samas hageja ei loobunud ühestki esitatud tõendist. 8.3.

§ 436

lg 7 alusel ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Küsimus sellest, kas poolte vahel sõlmiti kinkeleping või võis omandi üleandmine toimuda mõne muu võlaõigusliku tehingu alusel, on õiguslik hinnang. Kuna õigust kohaldab kohus, siis ei ole kohus seotud hageja hinnanguga, et poolte vahel kinkelepingut sõlmitud ei olnud. 4

  1. Pooled ei vaidle selle üle, et auto on kostja valduses. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. AÕS § 80 lg 1 alusel esitatud vindikatsiooninõude rahuldamise eelduseks on järgmised asjaolud: - hageja on sõiduauto Peugeot 2008 registreerimismärgiga XXXXXX omanik ja kostja valdab sõiduautot ilma õigusliku aluseta.
  2. AÕS § 80 lg 2 kohaselt on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. AÕS § 92 lg 1 alusel tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale.
  3. Kohus tuvastab, et hageja omandas vaidlusaluse sõiduauto 04.11.2016 lepinguga (tlk 6062). Järgmiseks tuvastab kohus hageja esitatud faktiväite põhjal (tlk 36, hageja 15.04.2021 menetlusdokument), et hageja avaldas tahet anda sõiduauto omand üle kostjale 30.08.
  4. Liiklusregistris tehti omanikukanne hageja nimelt kostjale 31.08.2018 (tlk 11). Kostja on esitanud sõiduki kehtiva tehnilise passi, milles on omanikuna sisse kantud kostja (tlk 83). Hageja ei ole liiklusregistri kannet vaidlustanud ega esitanud väidet, et ta ei ole tahtnud sõiduki omandit seal kostja nimele registreerida või et see oleks ebaõige või alusetu mingil põhjusel. Kumbki pool ei ole esitanud väidet, et auto valdust kostjale koos omandi ümbervormistamisega üle ei antud. 11.
  5. Pooled ei vaidle asjas selle üle, et abielusuhtest tulenevat varaühisuse režiimi nende vahel ei ole ja kehtis juurdekasvu tasaarvestus. Pooled on kinnitanud, et sõiduki näol ei ole tegemist abielu kestel omandatud ühisvaraga. Seega vaidluse lahendamiseks tuleb tuvastada, kes on auto omanik. 11.
  6. Kohus eelviidatu alusel ja tõendeid kogumis hinnates tuvastab, et hageja andis sõiduki valduse ja omandi 30.08.2018 üle kostjale. AÕS § 92 lg 1 sätestab, et vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Kohus tuvastab, et sõiduauto anti hageja abikaasale (kostjale) üle ning võõrandaja ja omandaja leppisid omandi üleminekus 30.08.2018 kokku. 11.
  7. Kohus tugineb ka hageja poolt kostjale esitatud 18.02.2021 esitatud kinkelepingust taganemise avaldusele (tlk 5-6). Sellest avaldusest nähtub, et enne kohtusse pöördumist oli hageja ka ise seisukohal, et ta on sõiduki kostjale kinkinud ehk et hageja ei olnud (vähemalt kuni kinkelepingust taganemise avalduse esitamiseni) auto omanik, vaid selleks oli kostja. 11.
  8. Samuti on hageja koos hagiavaldusega esitanud dokumendi pealkirjaga „omanikuvahetuse kinnitus“ (tlk 4) ning ehkki vaatamata kohtu järelepärimisele (tlk 92) ei esitanud pooled seda allkirjastatult, ei saa kohus seda tähelepanuta jätta. Kumbki pool ei ole esitanud väidet, et seda dokumenti kindlasti allkirjastatud ei ole. Hageja on sellele hagiavalduse esitamisel tuginenud ja 30.09.2021 menetlusdokumendi p-s 16 (tlk 97) selgitanud, et „tegemist on seega liiklusregistri muudatuskande tegemise blanketiga. Isegi juhul, kui pooled on selle allkirjastanud, saab see tõendada maksimaalselt ainult seda, et auto on liiklusregistris kostja nimele registreeritud.“ 11.4.
  9. LS § 175 lg 1 p 1 esitab liiklusregistrile andmeid sõiduki omanik. LS § 174 lg 2 alusel peetakse sõidukite andmebaasis peetakse arvestust Eestis registreeritud mootorsõidukite omanike üle. Liiklusregistri pidamise põhimääruse § 10 lg 3 p 2 ja 3 alusel tehakse registris omaniku vahetuse kandeid sõiduki seaduslikku omandamist tõendava dokumendi ja isiku avalduse või taotluse alusel. 5 Liiklusregistri pidamise põhimääruse § 9 kohaselt ei ole liiklusregistri registriandmetel õiguslikku tähendust, kui seadusest ei tulene teisiti. 11.4.
  10. Riigikohus on 11.12.2013 kohtumääruses tsiviilasjas nr 3-2-1-133-13 punktis 24 selgitanud, et kanne auto- või liiklusregistris ei ole ühegi õigusakti järgi sõiduki omandi ülemineku eelduseks, samuti ei saa ainuüksi kandele tuginedes sõidukit heauskselt omandada, nagu see on võimalik nt kinnistu puhul AÕS § 561 järgi. Seega on ka sõiduki nagu muudegi vallasasjade omandi üleminekuks vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet (vt ka Riigikohtu
  11. detsembri 2006 a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-06, p 17;
  12. märtsi
  13. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-94-09, p 14;
  14. juuni
  15. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-50-10, p 8.2). Riigikohus on ka leidnud, et võimalik on sõiduki heauskne omandamine AÕS § 95 alusel, st valduse saamisele tuginedes (vt ka Riigikohtu
  16. veebruari
  17. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-04, p-d 21, 23;
  18. detsembri
  19. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-06, p 18). 11.4.
  20. Kohus leiab, et koosmõjus teiste tõendite ja asjaoludega saab ka kanne liiklusregistris tõendada seda, et hageja avaldas tahet sõiduki omand kostjale üle kanda, mille kinnituseks nõustus tegema ka vastava kande liiklusregistris. Ilma hageja tahteavalduseta ei oleks võimalik olnud sõidukit liiklusregistris kostja omandina registreerida. Hageja ei ole väitnud, et see oli tema tahte vastane kanne. Kohus ei loe omandiõigust tõendatuks mitte liiklusregistri kandele tuginedes, vaid tugineb sellele kui ühele aspektile tõendite hindamisel. 11.
  21. Asja lahendamiseks ei ole iseenesest oluline, mis võlaõigusliku lepinguga pooled sõiduki võõrandamises kokku leppisid. Kuna hageja on hagiavalduses tuginenud kinkelepingule ja asjas ei ole esitatud muid asjakohaseid väiteid võõrandamise aluseks oleva lepingu tingimuste kohta, siis ilmselt oli tegemist kinkelepinguga. 11.
  22. Hageja küll menetluse käigus loobus tuginemast kinklepingule ja asjaolule, et ta on sellest kehtivalt taganenud, kuid kohus siiski märgib, et hageja väited kostjapoolsele kui kingi saaja jämedale tänamatusele on täielikult tõendamata. Seetõttu ei ole hageja ka tõendanud, et tal oli sisuline alus kinkelepingust taganemiseks ning et ta oleks kinkelepingust kehtivalt taganenud. Järelikult pole hagejal ka alust kostjalt auto valdust tagasi nõuda tuginedes alusetu rikastumise sätetele. 11.
  23. Eeltoodu alusel tuvastab kohus, et kostja on sõiduki omanik ning hageja ei saa AÕS § 80 lg 1 alusel nõuda valdust omanikuna endale. Samuti puudub hagejal alus nõuda kostjalt kasutuseelise hüvitamist.
  24. Kõige eelpooltoodu alusel asub kohus kokkuvõtlikult seisukohale, et hagi põhjendatud ei ole ning rahuldamisele ei kuulu.
  25. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine 14.

§ 442lg 2 p 51 kohaselt märgitakse kohtuotsuse sissejuhatuses tsiviilasja hind.

Tulenevalt

§ 122lg 1, § 123 ja § 126 on käesoleva tsiviilasja hinnaks 12450 eurot.

Menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine 15.

§ 162

lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. 6 15.

  1. Vastavalt eelviidatud sättele otsustab kohus, et hagiavaldusega seotud menetluskulud jäävad tervikuna hageja kanda.
  2. Kostja palub hagejalt välja mõista esindajakulu summas 1561,68 eurot (t lk 100-103).
  3. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu määr on 135 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja antud tunnitasu määrale vastu ei ole vaielnud ning kohus leiab, et tunnitasu määr 135 eurot, millele lisandub käibemaks, ei ületa õigusabituru keskmist tasu ja on kooskõlas Riigikohtu praktikaga (vt. Riigikohtu 11.02.2015.a kohtumäärus kohtuasjas nr. 3-2-1-11514 p. 14 ja Riigikohtu 03.03.2015.a kohtuotsus kohtuasjas nr. 3-3-1-82-14).
  4. Kostja esindaja ajakulu käesolevas tsiviilasjas on 9,64 tundi. Kohus leiab, et kostja esindaja poolt esindajakulude spetsifikatsioonis väljatoodud ajakulu 9,64 tundi vastab esindaja poolt tehtud menetlustoimingute mahule ning asja keerukusele. Kohus arvestab seejuures kohtule esitatud menetlusdokumentide mahtu ning antud vaidluse keerukust.
  5. Eelnevast tulenevalt kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele menetluskulu kogusummas 1561,68 eurot.
  6. Kooskõlas

§ 177

lg 4 tuleb rahuldada kostja taotlus menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. 21. Kostja palub kanda menetluskulude hüvitis ÕIGUSNÕU OÜ pangakontole nr XXXXXXXXXXXXXX (SEB). /allkirjastatud digitaalselt/ Janek Väli Kohtunik 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.