lg 2 ja 203 lg 1 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 16.mai 2023 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Tõnu Palts kaitsja adv. Merike Allikmäe Süüdistatav Tõnu Palts (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Merike Allikmäe Prokurör Indrek Kalda Kannatanu esindaja Adv. Leelo Viil RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu 16.mai 2023 otsus Tõnu Paltsi suhtes muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. Määrata Advokaadibüroole Küünemäe & Partnerid apellatsioonimenetluses adv. Merike Allikmäe poolt Tõnu Paltsile riigi õigusabi osutamise eest makstavaks tasuks koos käibemaksuga 168 (ükssada kuuskümmend kaheksa) eurot. 1 Välja mõista Tõnu Paltsilt apellatsioonimenetluses temale osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 168 eurot, mis tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse Tõnu Paltsile eraldi dokumendina. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Pärnu Maakohus tunnistas süüdi Tõnu Paltsi:
lg 2 järgi ja mõistis karistuseks 2 (kaks) aastat 6 (kuus) kuud vangistust.
lg 1 järgi ja mõistis karistuseks 3 (kolm) aastat vangistust.
lg 1, 3 alusel suurendati raskemat üksikkaristust ja liitkaristuseks mõisteti Tõnu Paltsile 4 (neli) aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust 1/3 võrra, Tõnu Paltsile mõistetav karistus on 2 (kaks) aastat 8 (kaheksa) kuud vangistust.
lg 2, § 64 alusel, suurendati mõistetud 2 aasta 8 kuulist vangistust Harju Maakohtu 26.11.2021 otsusega kriminaalasjas nr 1-21-8109 mõistetud ärakandmata vangistuse 4 kuu 6 päeva vangistuse võrra, mõistes Tõnu Paltsile liitkaristuseks 3 (kolm) aastat 6 (kuus) päeva vangistust.
lg 1 alusel karistuse kandmise aja alguseks loeti Tõnu Paltsi kinnipidamine enne vahistamist, s.o 19.02.2023.a.
lg 4 p 2, § 50 lg 3 alusel võeti Tõnu Paltsilt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 (üheks) aastaks arvates kohtuotsuse jõustumisest. Lisakaristus laieneb vangistuse kandmise ajale ja lisaks kohtuotsusega määratud 2 tähtajale. LS §-le 127 kohaselt on isik, kelle suhtes on jõustunud juhtimisõiguse äravõtmise otsus, kohustatud viie
lg 2 järgi süüdi selles, et tema, olles karistatud 26.11.2021 Harju Maakohtu poolt
lg 2 järgi, juhtis uuesti, st korduvalt ja tahtlikult 19.02.2023 kella 20.24 paiku Harju maakonnas, Tallinn-Pärnu-Ikla mnt 43. km-l mootorsõidukit Opel Combo Van registreerimismärgiga XXXXXX, olles joobeseisundis (tõendusliku alkomeetriga tuvastatud alkoholijoove väljahingatavas õhus 0,94 mg/l, laiendmääramatus ± 0,09 mg/l, lõplik tulemus 0,85 mg/l). Tõnu Palts põhjustas mootorsõidukit joobeseisundis juhtides ka liiklusõnnetuse, sõites otsa W juhitud mootorsõidukile Audi A6 registreerimismärgiga XXXXXX. Sellise tahtliku tegevusega rikkus Tõnu Palts liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1 nõudeid, mille kohaselt mootorsõiduki juht loetakse alkoholijoobes olevaks, kui tema väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem, samuti liiklusseaduse § 69 lg 1 nõudeid, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Samuti rikkus ta liiklusseaduse § 14 lg 2 ja § 16 lg 1 nõudeid, mille kohaselt iga liikleja peab olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik, et vältida ohtu ja kahju tekitamist ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada kahjustada inimesi, vara või keskkonda.
lg 1 järgi mõisteti Tõnu Palts süüdi selles, et süütas tahtlikult 19.02.2023 kella 14.40 paiku XXX kinnistul C ja X ühisomandisse kuuluva XXX talu suvemaja väärtusega 100 000 eurot, mis hävines tulekahju tagajärjel täielikult koos seal asunud asjadega (nimekiri lisatud eraldi tabelina), millega põhjustas varalise kahju kokku 151 446 eurot.
APELLATSIOONIDE SISU JA MENTLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatav Tõnu Palts karistuse kergendamist, Ta taotleb esmalt üksikkuritegude eest mõistetud karistuste kergendamist ja samuti 3 liitkaristuse mõistmist karistuste katmise põhimõttel e et kergem karistus loetaks raskemaga kaetuks, millega lõppkokkuvõttes väheneks ka
lg 2 alusel mõistetud lõplik liitkaristus.
lg 1 järgi karistuse mõistmisel on maakohus põhjendamatult arvestanud süü suuruse hindamisel seda, et toimepanduga e kannatanute elumaja maha põletamisega tekitas ta kannatanutele läbielamisi. Apellant leiab, et varavastaste kuritegude puhul selliseid asjaolusid ei ole alust arvestada süü suuruse hindamisel ja palub, et ringkonnakohus vähendaks üksikkarristust nimetatud asjaolu äralangemise tõttu. Piisavalt ei ole maakohus arvestanud karistust kergendava asjaoluna süü tunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust. Tõsi on, et seda on otsuse kohaselt kergendava asjaoluna arvestatud aga mõistetud karistusmääras ei ole seda arvestatud. Piisavalt ei ole maakohus arvestanud seda, et ta on teinud koostööd uurijatega, on oma süüd tunnistanud, on omaks võtnud tsiviilhagi jms. Ka ei ole piisavalt maakohus arvestanud tema isikut, on piirdunud ainult kannatanute poolse iseloomustusega. Süüdistatava leiab, et teda ei ole koheldud võrdselt nende isikutega, kes on pannud toime samalaadseid kuritegusid ja toob näiteks kokkuleppemenetluses lahendatud kriminaalasja sama kohtuniku ja prokuröriga, kus kahju oi 132 tuhat ja karistuse oli 8 kuud vangistust. Süüdistatav palub arvestada temale karistuse mõistmisel ka varasemat karistuspraktikat. Kokkuvõtvalt leiab süüdistatav, et kuna
järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul on piisavalt kergendavaid asjaolusid ja raskendavad asjaolud puuduvad, siis oleks õiglane karistus 2 aastat vangistust.
lg 2 järgi karistust mõistes on maakohus arvestanud süüd suurendava asjaoluna pika marsruudi läbimise. Süüdistatava hinnangul on sellise asjaolu arvestamine süü suuruse hindamisel põhjendamatu, sest seaduse järgi ei ole läbitud teekonna pikkus oluline. Ka ei ole alust arvestada tema kahjuks liiklusõnnetuse põhjustamist, sest see tõi kaasa ainult varakahju. Samas ei ole arvestatud karistuse mõistmisel joobe suurust, mis oi alumise piirmäära lähedane. Maakohus ei ole arvestanud karistuse mõistmisel
Alkoholi tarvitas ta olukorras, kus sai aru, mis ta oli teinud e pärast seda kui oli maha põletanud maja. Oli meeltesegaduses ja seetõttu istus joobes rooli. Ei eita, et on varasemalt liiklussüütegude eest karistatud, kuid ta on oma karistust eeskujulikult kandnud. On nõus et
lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul on tema süü keskmine või pisut suurem keskmisest. Palub arvestada ka viimase aja kohtupraktikat ja mõista karistus mitte üle kahe aasta vangistust. Heites maakohtule ette
lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel nö osalist karistuste liitmist, märgib süüdistatava, et ta ei ole varem pannud toime varavastaseid kuritegusid ja on kindel, et kui teda oleks süüdistatud ainult
Lõpliku karistuse määra e
lg 2 alusel mõistetud karistuse rangust põhjendab süüdistatav sellega, et ta pole madala hariduse tasemega ühiskonnaohtlik isik, kes oma hullumeelsest teost aru ei saa. Süüdistatava kaitsja adv. M.Allikmäe vaidlustab samuti maakohtu otsust mõistetud karistuse osas ja tema ettepanek ringkonnakohtule oma kaitsealuse karistamiseks on järgmine:
lg 2 järgi mõista karistuseks 1 (üks) aastat 3 (kolm) kuud vangistust.
4
MS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust 1/3 võrra, Tõnu Paltsile mõistetav karistus on 1 (üks) aastat 4 (neli) kuud vangistust.
lg 2, § 64 alusel, suurendada mõistetud 1 aasta 4 kuulist vangistust Harju Maakohtu 26.11.2021 otsusega kriminaalasjas nr 1-21-8109 mõistetud ärakandmata vangistuse 4 kuu 6 päeva vangistuse võrra, mõista Tõnu Paltsile liitkaristuseks 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud ja 3 päeva vangistust.
lg 1 alusel karistuse kandmise aja alguseks lugeda Tõnu Paltsi kinnipidamine enne vahistamist, s.o 19.02.2023.a.
lg 4 p 2, § 50 lg 3 alusel võtta Tõnu Paltsilt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 (üheks) aastaks arvates kohtuotsuse jõustumisest. Peamised kaitseväited, miks kaitsja leia, et maakohtu poolt mõistetud karristus on liialt range, ühtivad süüdistatava väidetega. Kaitsja leiab, et maakohus on süüdistatavale karristust mõistes kohaldanud vääralt materiaalõigust ja rikkunud oluliselt menetlusõigust. Kaitsja leiab muuhulgas, et kannatanu, jättes kütusekanistrid valveta, lõi otsese ohu nende kasutuseks. Kaitsja ei soovinud kedagi solvata, kuid antud olukorras tulnuks kuriteo soodusasjaoluks hinnata kütusekanistrite valveta hoidmine. Kohus on kannatanute läbielamised hinnanud suureks, kuid samas oli hoone kindlustamata ning ei esitatud ka moraalse kahju nõuet, millised võimalused olid kannatanutel olemas, et tagada kahju korvamist. Seega on kannatanud võtnud enda kanda kõik riskid, mis kindlustamata kinnisvaraga võivad kaasneda. Veel leiab kaitsja, et kui kohus oleks arvestanud õigesti süüdistatava isikulisi parameetreid ja kuriteo asjaolusid, oleks olnud karistus ka leebem. Kaitsja, vaidlustades süüdistatavale mõistetud karistust, osundab veel menetluslikele rikkumistele, millega on T.Paltsi õigusi rikutud alates temale õiguste mittetutvustamisega, mis pidanuks eelnema enne alkomeetri kasutamist. Joobe tuvastamise kasutati tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotes 9510 EE nr ARKM-0084, see nähtub toimiku lk 17. T.Palts kinnitas ülekuulamisel, et ta politseiautos puhus tõenduslikku alkomeetrisse, kuid kas talle ka tema seaduslikke õigusi tutvustati, see tõenditest ei nähtu. Nii puudub teave selle kohta, kas T.Palts teadis toimingu põhjust ja eesmärki ning kas ta nõustus alkomeetriga joobe tuvastamisega, sest tema allkiri selleks protokollis (lk 15 puudub). Meneleja ei ole nõuetekohaselt tutvustatud T.Paltsile tema õigusi Korrakaitse seaduse § 38 lg 2 alusel. Kohus leidis, et süü on leidnud täielikult tõendamist ning on mõistnud karmi karistuse arvestamata, et otsus ei kajasta Liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumist, mille kohaselt mootorsõiduki juht loetakse alkoholijoobes olevaks, kui tema väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,75 mg/l ühe liitri kohta või rohkem. Kohus leidis, et T.Paltsi joobeseisund (rikkus sellega LS § 69 lg 1) põhjustas tema poolt ka liiklusseaduse § 14 lg 2, § 16 lg 1 nõuete rikkumise. Antud juhul ei saa luua tõsikindlaid järeldusi olemasolevate tõendite pinnalt ning seetõttu on tegemist KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud tõendite hindamise põhimõtte rikkumisega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette 5 kindlaksmääratud jõudu. Selline rikkumine on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 61 lg 2 kohaselt kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. T.Palts on isik, keda varem on karistatud kriminaalkorras joobes juhtimise eest 2021 aastal kahel korral. Materjalidest nähtub, et 19.02.2023 tegelikkuses tema käitumine väljus talle normikohasest käitumisest, kuid andmeid selle koha, et selline käitumine oleks tingitud tervise rikkest, ei ole uuritud. Tõendamisese koosneb käesolevas asjas inimestevahelisest suhtlusest, mistõttu tõenduslikust küljest on otsustav kaal isikulistel tõenditel. Käesoleval juhul ei ole T.Paltsi ütlused vastuolus kannatanute ega tunnistajate ütlustega. Vastuväited esitatud apellatsioonidele esitasid prokurör ja kannatanud. Prokuratuuri hinnangul on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning Tõnu Paltsile mõistetud karistus vastab tema süü suurusele ning süüdistatava isikule. Apellatsioonis välja toodud asjaolud ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on võtnud arvesse kõiki isiku süü suurust mõjutavaid asjaolusid ning andnud objektiivse hinnangu isiku süü suurusele. Mõistetud karistus on vaid veidi üle sanktsiooni keskmise määra. Ka liitkaristusena ei suurendanud maakohus karistust täielikult, vaid osaliselt. Süüdistatava taotlus liitkaristuse mõistmiseks nii, et raskem karistus kataks kergema, on vastuolus Riigikohtu seisukohtadega nt lahendis 3-1-1-20-16, mille kohaselt tuleks mõista reeglina liitkaristus nii, et suurendatakse raskeimat üksikkaristust ning mitte kohaldada absorbtsioonipõhimõtet. Seega ei ole mõistetud karistus sanktsioonimäärasid ja isiku süü suurust arvestades liiga range. Ka arvestas maakohus õigesti süü suurust hinnates
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul tekitatud kahju suurust, mis on suur
Riigikohus on lahendis nr 1-22-227 leidnud, et süü suurust hinnates tuleb keskenduda teole, mitte süüdistatava isikule. Samuti on varavastaste kuritegude puhul süü suuruse hindamisel mh oluline süüteo objektiks oleva vara väärtus ja/või kahju suurus, (vt nt RKKK 26.01.2021, 1-19-4150/132, p 28). 2
lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul seda, et tegemist oli varem kahel korral samasuguste kuritegude eest karistatud isikuga, kes pani kuriteo toime talle eelmise kohtuotsusega mõistetud üldkasuliku töö tegemise ajal. Mõlema kuriteo puhul on ka oluline kuriteo subjektiivse külje puhul see, et kuriteod pani ta toime kavatsetult. Teisest küljest võttis kohus ka piisavalt arvesse karistust kergendavaid asjaolusid – süü tunnistamist, kahetsust ja vabandamist kannatanute ees. Apellatsioonis välja toodud asjaolud ei anna seetõttu alust karistuse kergendamiseks. Ka varavastaste kuritegudega saab põhjustada kannatanutele moraalset kahju, mitte ainult varalist ning seda sõltumata sellest, kas tsiviilhagi moraalse kahju hüvitamiseks on esitatud või mitte. Ilmselgelt oli T.Paltsi poolt süüdatud maja puhul tegemist elamiseks kasutatava hoonega, mitte mingi kuuri või laohoonega. Seetõttu pidi tal ka selge olema, et kellegi kodu hävitamisega kaasnevad sellega ka kannatanutele suured läbielamised. Samuti ei nähtu tõenditest erilisi süüdistatava isikut positiivselt iseloomustavaid asjaolusid. Süü tunnistamist, kahetsust ja vabandamist on kohus juba arvesse võtnud. Süüdistatava seisukoht, et mootorsõiduki joobeseisundis juhtimisele eelnenud maja maha põletamine on karistust kergendav asjaolu, on põhjendamatu. Kui ta ise on pannud kavatsetult toime kuriteo, ei saa see olla õigustuseks sellele järgnevate kuritegude toimepanemisele ja aluseks karistuse 6 kergendamisele. Samuti on kohtupraktikas põhjendatult võetud arvesse ka seda vahemaad, mille joobes juht läbib ja mille jooksul ta võib ohustada teisi liiklejaid. Samuti ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust see, et puudub Tõnu Paltsi allkiri talle õiguste tutvustamise protokollis. Tl 13 olevaste politseiametniku ettekandest nähtub, et Tõnu Paltsile tutvustati korduvalt KorS § 38 sätestatud õigusi, kuid unustati talt selle kohta allkiri võtta. Samuti tuleb võtta arvesse, et Tõnu Palts on ennast
lg 2 järgi kvalifitseeritavas kuriteos süüdi tunnistanud ja pole vaidlustanud temal joobe tuvastamise asjaolusid, on allkirjastanud ka tõendusliku alkomeetri väljatrüki, mistõttu on apellatsioon põhjendamatu. Kaitsja märkis apellatsioonis, et kohus leidis, et süü on leidnud täielikult tõendamist ning on mõistnud karmi karistuse arvestamata, et otsus ei kajasta liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumist, mille kohaselt mootorsõiduki juht loetakse alkoholijoobes olevaks, kui tema väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,75 mg/l ühe liitri kohta või rohkem. Selline kaitsja seisukoht jääb arusaamatuks, sest maakohus on otsuses käsitlenud T.Paltsi joobeseisundit puudutavaid tõendeid. Maakohus leidis, et tõendusliku alkomeetri väljatrükk ja taatlustunnistus (I kd tl 16-17) näitab, et taadeldud mõõtevahendiga (taadeldud 05.01.2023.a ning kehtiv kuni 31.07.2023.a) on kindlaks tehtud 19.02.2023.a kell 21.37 T.Paltsi alkoholisisaldus väljahingatavas õhus – lõplik mõõtetulemus 0,85 mg/l. 2
lg 2 järgi ega taotlenud ka selles osas muuta süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslikku hinnangut, tõstatab apellatsioonis vaidluse, kas T.Paltsi poolt sõiduauto juhtimine joobeseisundis on tõendatud. Kohtukolleegium möönab, et kaitsja seisukoht on apellatsioonis väljendatud väga segaselt, kuid välja on loetav see, et apellandi arvates on T.Paltsile õiguste tutvustamata jätmine toonud kaasa selle, et otsus ei kajasta Liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumist, mille 8 kohaselt mootorsõiduki juht loetakse alkoholijoobes olevaks, kui tema väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,75 mg/l ühe liitri kohta või rohkem. Kohus leidis, et T.Paltsi joobeseisund (rikkus sellega LS § 69 lg 1) põhjustas tema poolt ka liiklusseaduse § 14 lg 2, § 16 lg 1 nõuete rikkumise. Tõsi on see, et tõendusliku alkomeetri väljatrüki juures olevast KorS § 38 sätestatud õiguste väljavõte on toimikus olemas, kuid sellel puudub T.Paltsi allkiri selle kohta, et temale neid õigusi ka tutvustati. Kohtukolleegiumi hinnangul ei anna nimetatud asjaolu alust maakohtu otsuse tühistamiseks T.Paltsi süüdimõistmises
Oluline on küsimus, kas T.Palts oli teadlik, mis oli konkreetse toimingu põhjus ja eesmärk ning seda, et tal on õigus keelduda tõendusliku alkomeetriga alkoholijoobe tuvastamisest aga ka õigus tulemust vaidlustada. Nagu nähtub toimikus olevast patrullpolitseiniku ettekandest, siis tegelikult selgitati T.Paltsile korduvalt tema õigusi ja seda ka indikaatorvahendi kasutamisel, kus protokollil on ka selle kohta allkiri ka olemas. Pärast indikaatorvahendi kasutamist saadud tulemust, selgitati T.Paltsile vajadust joobe tuvastamiseks ka tõendusliku alkomeetriga. Seejuures selgitati ka veelkord KorS § 38 sätestatud õigusi. Kohtukolleegiumi hinnangul oli T.Palts teadlik ka oma õigustest, mis tulenevad tõendusliku alkomeetri kasutamisest. Usutav on politseitöötaja ettekanne seetõttu, et kohtukolleegiumi hinnangul on eluliselt usutav, et olukorras, kus kasutatud on indikaatorvahendit, mis annab positiivse tulemuse, selgitatakse kontrollile allutatud isikule, mis põhjuse tuleb järgmiseks kasutada tõenduslikku alkomeetrit e miks tuleb veel puhuda ning mis toob kaasa keeldumine ja kuidas on võimalik vaidlustada toimingut. Veel veenab kohtukolleegiumi selles, et T.Palts oli kõigist oma õigustest teadlik ka see, et esiteks, ta tunnistas alkoholi tarvitamist, ta ei keeldunud alkotestist ja oli nõus vabatahtlikult seda tegema ning ei tema ega ka tema kaitsja ei ole maakohtus sellele puudusele mingit tähelepanu pööranud ega ka selle väitega süüd vaidlustanud ning veel vähem, et selle allkirja puudumisega seonduvalt leebemat karistust taotlenud. Kaitsja on maakohtu istungil leidnud, et kuriteo kvalifikatsioon on õige. Mõlemad teod on T. Palts tema enda sõnul toime pannud. Tõendid on kohtukõlbulikud. Mu kaitsealusega olid pikad vestlused, et määratleda, millises menetluses on kõige parem edasi minna, jäi, et lühimenetlus. Hagid oleme õigeks võtnud. Kohtukolleegium, nõustub maakohtu seisukohaga selles, et tõendatud on, et T.Palts oli sõiduautot juhtides LS §-s 69 lg-s 2 sätestatud näitusid ületavas joobes, kuid peab vajalikuks viidata nö igaks juhuks ka Riigikohtu praktikale, mis toetab ka sellisel juhul, kui esinevad asjaolud, mis annaks alust tõendusliku alkomeeteriga joobe tuvastamise kui tõendi kõrvale jätta, seisukohta, et kuritegu on toime pandud ja see tuleks kvalifitseerida
MS §-s 61 sätestab tõendite vaba hindamise põhimõtte, mis tähendab muuhulgas seda, et kohtunik ei ole ega tohigi olla enda siseveendumuse kujundamisel piiratud mingite n.ö ainumõeldavate tõendamisreegli(te)ga. Kohtunikule ei saa tõendiliigiliselt ette kirjutada, millistel eeldustel on mingi asjaolu tõendatud ja millal mitte. Tõendid peavad olema mõistagi seaduslikud, menetluslikult lubatud ning süüküsimuse lahendamiseks kehtivaid tõendamisstandardeid silmas pidades küllaldased ja nende käsitlemine allub erinevatele piirangutele, mis tulenevad nii seadusest kui ka väljakujunenud praktikast, kuid kindlasti ei luba kõnealune säte arusaama, kus mingi asjaolu tõendamine oleks 9 võimalik ainult ja ainult teatud spetsiifilise tõendiliigi abil. Et praktikas on joobeseisundi tõendamise kõige paremaks ja usaldusväärsemaks meetodiks taadeldud alkomeeter või vereproov, on mõistagi väljaspool kahtlust, kuid kindlasti ei saa välistada olukorda, kus isegi in dubio pro reo põhimõtet maksimaalselt isiku kasuks rakendades on võimalik vähemalt mõningatel erandlikumat laadi juhtudel jõuda järeldusele, et isik oli sõiduautot juhtides Liiklusseaduse § 69 lg-s 2 sätestatud näitusid ületavas joobeseisundis. Just selliselt arutleb riigikohtunik P.Randma oma eriarvamuses Riigikohtu
Eriarvamusele jäänud riigikohtunik aga leiab, et sellised tehiolud lubavad kaaluda ka lõpuleviidud kuriteona kvalifitseerimist. Nagu eelnevalt märgitud, siis praegusel juhul toetab ringkonnakohus seda seisukohta, et olenemata allkirja puudumisest KOrS § 38 õiguste selgitamise lehel, on T,Palts tegelikult olnud oma õigustest teadlik, sest tegelikult neid temale ka selgitati, kuid tema süü ei oleks ka välistatud juhul kui tõendusliku alkomeetriga saadud tulemus tuleks kõrvale jätta. Mis puudutab süüdistatavale mõistetud üksikkaristusi, siis ka siin ei näe kohtukolleegium alust maakohtu otsuse tühistamiseks apellatsioonides esitatud alustel. Vaidlust ei ole selles, et maakohus on juba arvestanud karistust kergendava asjaoluna, et süüdistatav oma süüd tunnistab ja kahetseb. Tõsi on ka see, millele osundavad kannatanud, et süüdistatava poolt toimepandud kuritegude tõenduslik baas on selline, mis ei jäta võimalusi süü eitamiseks. Kahetsuse avaldamine sellises olukorras on ka pigem loogiline ja loomulik jätk sellele, et saavutada leebemat karistusõiguslikku kohtlemist kohtu poolt. Samas aga ülemäära rõhuda selle kahetsuse sellisele siirusele, mis annaks veel kergendada karistusmäärasid, on kohtukolleegiumi hinnangul olukorras, kus püütakse kannatanutele ette heita süüd, et nende maja maha põles, edutu.
lg 1 järgi on maakohus mõistnud süüdistatavale karistuseks 3 aastat, mis ületab sanktsiooni keskmäära. Seda heidavad apellandid maakohtule ette. Samas, sanktsiooni ülemmäärast jääb siiski mõistetud karistus 2 aastat allapoole ja seaduseandja poolt kehtestatud 5 aastane sanktsiooni ülemmäär tähendab sisuliselt seda, et ka see on kellegi jaoks mõeldud. Adekvaatne ei ole karistuspraktika, mida 10 taotlevad sisuliselt apellandid e et puhtsüdamlik kahetsus karistust kergendava asjaoluna tähendab automaatselt seda, et karistus peab jääma alla sanktsiooni keskmäära. Kohtukolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Vaidlust ei ole selles, et
Seda, et isikule mõistetav karistus sõltub süü suurusest, mis on omakorda vahetult seotud talle etteheidetava teo asjaoludega, on Riigikohus korduvalt rõhutanud. Riigikohus on näiteks otsuses 3-1-1-76-12 selgitanud, et
Isiku süü hindamisel tuleb lähtuda eelkõige asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo ebaõiguse mahust, samuti
§-s 57 sätestatud karistust kergendavatest ja
§s 58 loetletud karistust raskendavatest asjaoludest. Muuhulgas on seda rõhutanud ka Riigikohtu üldkogu väärteoasjas nr 3-1-1-116-09. Need asjaolud mis praegusel juhul ilmselgelt suurendavad süü suurust ja kergitavad mõistetud karistuse määra konkreetses karistusraamistikus üle sanktsiooni keskmäära seejuures kaaludes ka üle kergendava asjaolu e puhtsüdamliku kahetsuse mõju, on järgmised. Praeguses kaasuses on võõraks asjaks
Teatavasti võib selleks olla ka teiseliigiline vara e vallasasi aga ka vara oluline osa jne. Kuriteo objektiivse koosseisu täidab asja kahjustamine, mis võib seisneda selle rikkumises või hävitamises. Praegusel juhul on elamu hävitatud e erinevalt rikkumisest muudab asja hävitamine selle asja lõplikult kasutamiskõlbmatuks. Asja kahjustamise viisiks on süütamine. Kuriteo toimepanemise viis iseloomustab antud juhul ka ilmekalt süüdistatava tahtluse sisu e seda, et ta kavatsetult tegutseski asja hävitamise eesmärgil. Samuti tuleb arvestada seda, et asja kahjustamisega
Praegusel juhul on hävitatud vara väärtuseks 150000 eurot, mis ületab ligi 40 korda olulise kahju alammäära. Mis puudutab apellantide etteheiteid kannatanutele, et nad hoidsid majapidamises vajamineva bensiiniga kanistrit aiamajas, siis need on kohtukolleegiumi hinnangul asjakohatud. Bensiini ei hoitud sellistes tingimustes, mis oleks saanud kaasa tuua iseenesliku süttimise. Bensiini ei hoitud elumajas, mis süütamise tagajärjel hävis. Ei hoitud lastele kättesaadavas kohas jne. Süüdistatav tungis sisse aiamajja ja seda mitte mingitel heatahtlikel eesmärkidel, võttis sealt kanistri kütusega ning veel mingi õliga, viis selle elumaja juurde, valas elumaja peale tühjaks ja pani põlema. Samuti ei mõjuta süüdistatava süüd ega selle suurust asjaolu, et vara ei olnud kindlustatud. Seega ei ole tuvastanud kohtukolleegium selliseid asjaolusid, mis annaks alust kergendada süüdistatavale maakohtu poolt
Küll aga teadis süüdistatav, kelle maja see on ning ilmselgelt oli temale teada ka see, mida selline elukoht selle omanikule tähendab. Süüdistatav ei teadnud küll seda, et naine, kellega oli ta kunagi olnud lähisuhtes, on surnud ning tema kavatsetud teo tagajärg selle teo tegeliku adressaadina ei jõua, kuid see ei vähenda seda moraalset kahju, mis maja ja kogu selle sees olnud vara sh mälestusesemed, fotoalbumid jne hävimine on tekitatud maja endise omaniku lastele. Kannatanud on põhjalikult segitanud, mis nende jaoks see maja tähendas ning miks selle hävimine on neile kaasa toonud hingelisi üleelamisi ja tekitanud sellega mittevaralist kahju. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju muuhulgas ka kahjustatud isiku hingelist valu ning kannatusi. Kannatanutel tekkis sellega seoses õigus VÕS § 134 lg 4 alusel mittevaralise kahju hüvitamisele. Eeldused hüvitise nõudeks on kohtukolleegiumi hinnangul täidetud. Erandlikeks asjaoludeks on praegusel juhul asjaolu, et tegemist on 11 elumajaga, milles hävisid asjad, milliste suhtes on kannatanutel eriline huvi ja seda eelkõige isiklike põhjuste tõttu. Kas kannatanud nõuavad mittevaralise kahju hüvitamist rahalise hüvitisena või nad seda ei tee, see on kannatanute valik. Kannatanud on ka selgitanud, et saavad aru, et mittevaralise hüvitise nõude heastamine süüdistatava poolt on lootusetu kuna tal puudub vara, sissetulek ja on palju täitmata rahalisi kohustusi. Kohtupraktikas on rõhutatud, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue kriminaalmenetluse raames võimaldab kannatanul ületada kuriteo negatiivseid tagajärgi. Samuti võimaldab see korvata ühiskonna õiglustunde riivet, mis kuriteoga kaasneb. Vaidlust ei ole ka selles, et olukorras, kus kannatanud on teadlikud sellest, et nende kasuks väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis ei ole reaalselt täidetav vähemalt selliselt, et see aitaks kuidagi neil ületada kuriteo negatiivseid tagajärgi, ei saa kuidagi neile ette heita seda, et nad ei ole mittevaralise kahju nõuet esitanud. Samas tuleb aga rõhutada sedagi, et Riigikohus on selgitanud, et õiglaseks ja mõistlikuks, edaspidi uut kuritegu ärahoidvaks karistuse kohaldamiseks, tuleb kohtul arvestada kõiki süüdlasele kohaldatavaid õigusjärelmeid kogumis (3-1-1-37-07, p 23). Kui süüdistatava suhtes tehtud õigusjärelm on juba eos selline, mis ei ole reaalselt täidetav, siis ei oma see ka mõju karistuse eesmärkide saavutamisele ning isiku suunamisele edaspidi süütegude toimepanemisest hoidumisele. Kuna kohtupraktika on jaatanud, et suured rahalised kohustused nt konfiskeeritud vara väärtus jms. võivad mõjutada ka põhikaristust selle kergendamise suunas, siis ei näe kohtukolleegium ka midagi etteheidetavat selles, et kannatanute hingelised üleelamised on arvestatavad konkreetse kuriteo asjaoluna, mis koostoimes teiste asjaoludega mõjutavad süü suurust ja annavad alust lugeda süü keskmisest suuremaks.
lg 2 järgi mõistetud karistus 2 aastat ja 6 kuud ületab samuti sanktsiooni keskmäära ja kohtukolleegiumi hinnangul on selleks ka põhjendatud alus. Nagu juba eelnevalt märgitud ei ole selleliigilistes kuritegudes üldjuhul süüd võimalik eitada e et süüdistatav on autoroolist tabatud joobes. Kahetseda puhtsüdamlikult oma tegu sellises olukorras ei ole võrreldav siira kahetsusega, mida avaldatakse olukorras, kus just süüdistatava süü omaksvõtt on muude tõendite kõrval määrava tähtsusega ning isik, kes on võtnud vastu otsuse vastutada toimepandu eest aitab aktiivselt kaasa kuriteo avastamisele ja avaldab ka siiralt kahetsust, et ta kuriteo toime pani. Samuti ei saa isiku puhul, kes võib öelda regulaarselt paneb toime samalaadseid kuritegusid e saab kohtu poolt karistada aga paneb uuesti samasuguse teo, rääkida puhtsüdamlikust kahetsusest, mida kohus peaks n. „kinnisilmi“ uskuma ja kujundama karistusotsuse, mis ongi mõjutatud vaid sellest kergendavast asjaolust. On igati loogiline, et igal järgmisel korral väheneb kohtu usk sellisesse väidetavasse siirusesse, mida kahetsust avaldades püüab rõhutada selle avaldaja. Seejuures on tegemist kuriteoga, mille puhul seaduses loetletud karistust raskendavaid asjaolusid kohtupraktikas sisuliselt kunagi ei esine. See aga tähendab seda, et seaduseandja poolt määratud sanktsiooni ülemmäär jääks pelgalt keskmäärast üles-alla põhimõttel karistuse mõistmisel kohtu jaoks „kättesaamatuks“. Sestap ongi tegelikult just Riigikohtu praktikast tulenev seisukoht, et ka kuriteo asjaolud on süü suuruse hindamisel olulise tähtsusega. Maakohus on arvestanud kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, kuid selliseid asjaolusid, mis annaks samal põhjusel karistust vee kergendada ei ole. Kohtukolleegiumi hinnangul mõjutab konkreetsel juhul süü suurust ka rikkumise 12 intensiivsus ja see on omakorda seotud sellega, kui pikalt süüdistatav joobes olekus sõidukit juhtis. Ta alustas sõitu Haeska külast, sõitis Piritale töökoha juurde ja seejärel jätkas liikumist kodu poole). Selles, kui pikalt joobes sõidukijuht liigub teedel, väljendub ka tema teo ohtlikkus aga ka suhtumine õiguskorda. Karistuse mõistmisse kaasatavate teo toimepanemise asjaolude hulka kuulub süüd suurendava faktorina ja juhtimisvõimetuse iseloomustava asjaoluna ka fakt, et sõit lõppes süüdistatava jaoks liiklusõnnetuse põhjustamisega e otsasõiduga. Riigikohus on oma otsuses 1-22-227 p.12 andnud kohtutele juhise, kuidas pärast süü suuruse ja sellele vastava karistuse kindlaks määramist kohus korrigeerib seda eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest lähtuvalt. Nimelt selgitatakse otsuses, et karistuse mõistmise selles staadiumis hinnatakse eripreventsiooni vaatepunktist, kas arvestades süüdistatava isikut (näiteks tema karistustundlikkust või tuvastatud asjaolude põhjal tehtud prognoosi tema edasise käitumise suhtes), on vajadus teosüü suurusele vastavat karistust karmistada või leevendada. Kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04 on Riigikohus selgitanud, et kohtutel tuleb karistuse mõistmisel silmas pidada ka karistuse kohaldamise eesmärke. Igasugune mõjustamine toimub isiksuse, tema hoiakute muutmise kaudu. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks – prognoosimaks, milline karistus on efektiivseim, mõjustamaks süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma – arvestama ka süüdlase isikut. Näiteks on Riigikohtu praktikast otsus 3-1-1-13-11, milles on isikut iseloomustavaid andmeid vaadeldud karistuse kohaldamise iseseisva alusena süü ja õiguskorra kaitsmise huvi kõrval. Hinnatud on isiku eelnevaid kuritegusid ja karistusi uue kuriteo valguses ja jõutud järeldusele, et isikul väljakujunenud kuritegelik elustiil ja eelmiste karistuste olematu mõju tingib raskeimat karistust. Süüdistatav on joobeseisundis sõiduauto juhtimise eest kahe aasta jooksul kohtu all kolmas kord. Kahel korral on kohus ilmutanud usaldust ja karistanud teda esimest korda tingimisi vangistusega, teist korda üldkasuliku tööga. Mõlemal korral on ta kohtu usaldust kuritarvitanud ja pannud toime uue kuriteo – esimest korda katseajal, teist korda üldkasuliku töö tegemise ajal. Eelöeldu annab alust väita, et T.Paltsile ei ole eelnevad karistused mingit mõju avaldanud ning leebed karistused on tema karistamatuse tunnet süvendanud. Tema karistustundlikkus on väga väike, mistõttu ongi põhjendatud raskema karistuse mõistmine. T.Paltsi poolt toimepandud joobes juhtimise episoodide süsteemsus ja nende ajavahemikud aga samuti see, kui pikki vahemaid joobes rooli istudes võtab ette süüdistatav, lubab kohtukolleegiumil väita, et karistamatuse tunde süvendamisele on mõjunud ka sellised episoodid, mis on süüdistatava jaoks lõppenud politseile vahele jäämiseta. Samuti süvendab süüdistatava karistusregister kohtukolleegiumi veendumust selles, et mida pikem on vangistusmäär, seda pikemaks muutuvad ka T.Paltsi joobes rooli istumise ajavahemikud, mis omakorda aitab kaasa õiguskorra kaitsmise huvidele. Viimati viidatud Riigikohtu otsuses on rõhutatud, et üldpreventsiooni eesmärgil korrigeeritakse karistust juhul, kui seda nõuavad erandlikult õiguskorra kaitsmise huvid. Selles osas tsiteerib kohtukolleegium taaskord Riigikohut. Tsitaat pärineb küll kahekümneaastatagusest otsusest, kuid ei ole ka tänaseks päevaks kaotanud oma 13 aktuaalsust. Nimelt, otsuses 3-1-1-26-04 ütles Riigikohus välja seisukoha, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Kokkuvõtvalt märgib kohtukolleegium, et üksikkaristuste kergendamiseks puudub põhjendatud alus. Vaidlustatud on ka
lg 1 alusel vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud üksikkuritegude eest mõistetud karistuste liitmist ja nimelt seda, et maakohus on sel alusel liitnud karistused kumulatsioonipõhimõttel ja taotletakse kergeima põhimõtte alusel e absorbtsioonipõhimõttel. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-20-16 selgitanud, et liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale. Vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteod, milliste eest mõistetud üksikkaristustest tuleb moodustada liitkaristus, on eriliigilised ning kohaldades karistuste liitmisel nö karistuste katmise põhimõtet, jääks ühe kuriteo e antud juhul liiklussüüteo ebaõigus karistuse mõistmisel arvestamata. Arvestades seda, et praegusel juhul oleks võimalik maksimaalne liitkaristus 5 aastat e
lg 1 sanktsiooni ülemmäär ja selles määras võimaldaks karistust mõista ka üksikkaristuste summa, ei saa maakohtu poolt mõistetud liitkaristust 4 aastat, mis lüheneb lühimenetluse sätete kohaldamisel 2 aasta 8 kuuni, lugeda selliseks karistuseks, mille tühistamiseks esineks KrMS § 338 p 4 märgitud alus e et see ei vasta kuritegude raskusele ja süüdimõistetu isikule. Eelmise kohtuotsusega ärakandmata karistuse liitmine on seaduse kohaselt võimalik vaid täies ulatuses ning ka see on mõjutanud lõplikku ärakandmisele kuuluvat liitkaristust. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-test 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 13.märtsi 2023 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Süüdistatava kaitsja adv. Merike Allikmääe on esitanud taotluse hüvitada apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabi kulud. Kaitsja kulutas apellatsioonimenetluses õigusabi andmisele kokku 1 h ja 56 min, mille eest on tasu 140 eurot ja koos käibemaksuga 168 eurot. Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks. Kuna KrMS § 185 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse käesoleva seadustiku § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud, siis tuleb menetluskulud süüdistatavalt välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ 14 15
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.