← Eesti

1-23-4281/4

Obsah (7)§ 118§ 141§ 318§ 320§ 56§ 28§ 121

1-23-4281 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 1. august 2023, Tallinn, kirjalik menetlus Alustamata kriminaalasja number 1-23-4281 (23760000054) Kohtunik Elina Elkin

§ 118

lg 1 p 7 järgi süüdi mõistetud (kohtuotsus jõustunud) X esindaja Raiko Paasi kuriteokaebus kriminaalmenetluse alustamiseks Y suhtes

§ 141

lg 1 ja Q suhtes

§ 318lg 1 tunnustel.

Kaebuse põhjendused olid järgmised. 2. X väitis kriminaalasja nr X-XX-XXXX menetlemisel, et tegutses Y suhtes hädakaitseseisundis. Tartu Ringkonnakohus leidis XX.XX.XXXX kohtuotsuse p-s 50, et Y ei rünnanud Q X teo ajal ja midagi sellist ei kujutanud ette ka X. Q andis praeguseks kirjaliku selgituse, mille kohaselt Y lõi teda ja ründas seksuaalvahekorda astumise eesmärgil, mille tagajärjel kaotas ta teadvuse. Q selgitab varem kohtus ütluste andmata 1

(8)jätmist sellega, et kõik oli väga värskelt läbi elatud ja häbi oli tunnistada, et nii juhtus. X kinnitab, et ajal, kui ta sisenes ruumi, oli Y alasti veel Q peal.

§ 318

lg 1 näeb ette vastutuse kannatanu või tunnistaja poolt kriminaalmenetluses ütluse andmisest aluseta keeldumise eest. Q selgitas, et ta ei rääkinud juhtunust. Sellest tulenevalt ei pruukinud tal olla kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud alust ütluste andmisest keeldumiseks.

  1. Kuriteokaebusele oli lisatud Q avaldusena pealkirjastatud ja digiallkirjastatud tekst, milles ta selgitab muu hulgas, et nad tarvitasid koos X ja Y-ga ühiselt alkoholi. X läks uue pudeli järgi. Samal ajal Y pakkus Q-le vahetpidamata alkoholi, kutsudes teda enda poole viina jooma. Järgnevalt üritas Y Q-le mitmeid kordi läheneda. Q ajas teda eemale ja tõrjus. Y lõpuks vihastas ja hakkas riietest kiskuma. Kui Q proovis toast lahkuda, hoidis Y teda kinni ning lõi kaks korda näo piirkonda, mille tagajärjel Q kaotas teadvuse. Järgmisena mäletab Q, et oli alasti XXX tänaval, kükitas seal ja suundus koju. Koju jõudes nägi ees kiirabiautot ja ema autot, kuid ei saanud aru, mis juhtus.
  2. Lõuna Ringkonnaprokuratuur jättis
  3. mai
  4. a teatega kriminaalmenetluse alustamata, märkides kokkuvõtlikult järgmist.
  5. Q avaldusest ei nähtu olulisi uusi asjaolusid toimunud sündmuste kirjelduses. Kriminaalasjas tehtud kohtuotsuses asuti seisukohale, et
  6. augusti
  7. a õhtul võis Q olla alkoholijoobest tingituna seisundis, kus ta polnud võimeline ümbritsevast adekvaatselt aru saama ega vastupanu osutama. Maakohtu istungil andis Q ütlusi, et oli sel pärastlõunal ja õhtul tarvitanud väga suures koguses alkoholi ega tea, kuidas tal riided seljast ära said. Maakohtus kuulati Q üle alles
  8. aastal ning eluliselt on ebausutav, et praegu ehk ligi 4 aastat pärast käsitletavat sündmust ja 2 aastat pärast ristküsitlemist kohtuistungil on Q-le meenunud midagi sellist, millest ta senini väidetava häbitunde tõttu ei soovinud rääkida. Maakohtu istungid olid kinnised. On ebausutav, et Q-le meenunud asjaolud oleksid piisavalt kaalukad uue kriminaalmenetluse alustamiseks. Arusaamatuks jääb soov võtta Q vastutusele

§ 318lg 1 järgi, sest ta ei ole keeldunud alusetult ütluste andmisest.

Kui isik ei mäletanud toimunud sündmust, siis on meelevaldne tõlgendada seda tema tunnistaja kohustuste täitmisest keeldumisena. Y on surnud. Seega tuleb KrMS § 199 lg 1 p 1 (seoses Q-

  1. ga)ja p 4 (seoses Y-
  2. ga)alusel jätta kriminaalmenetlus alustamata. 6. Riigiprokuratuurile 8. juunil 2023 esitatud kaebuses taotles X esindaja R. Paas jätkuvalt kriminaalmenetluse alustamist kuriteokaebuses esitatud asjaoludel. Kaebuses leiti kokkuvõtlikult järgmist. 7. Q avaldusest nähtub, et ta mäletas, et teda löödi kaks korda, mille tagajärjel ta kaotas teadvuse. Maakohtu otsuse p-s 15 viidati aga tema ütlustele, mille kohaselt ta ei mäleta viinavõtule järgnenud majas asetleidnud sündmuseid. Avaldusest nähtub, et ta mäletas siiski sündmusi, ja et teda löödi ja sellele eelnevalt üritati vägistada. Seega on leidnud kinnitust, et Q vaikis sihilikult nimetatud asjaoludest. Seega pole õige prokuröri väide, et Q löömist ei mäleta ja et seda ei saa vaadelda sihiliku ütluste andmisest keeldumisena. Isegi kui Q tegevust ei saaks käsitleda ütluste andmisest keeldumisena, saaks see olla valeütluste andmine

§ 320järgi. Q ütles, et ei mäleta sündmusi, 2

(8)kuigi tegelikult mäletas. 8. Praegusel juhul pole eesmärk Q karistamine, vaid eesmärgiks on asjas tervikliku pildi, sh tema õigete ütluste saamine, millel on tähtsus süüdimõistetu süü suuruse hindamisel ja süüle vastava karistuse mõistmisel. Kui istungil oleks toodud välja Q löömine ja vägistamine, oleks sel olnud mõju

§ 56

järgi süüdimõistetu süü suuruse hindamisel, samuti muutnuks see tõenäolisemaks väited hädakaitse vajaduse kohta. Saab leida, et süüdimõistetu sattus peale naisepeksjale ja vägistajale ning reageeris sellele süüdistuses märgitud viisil. RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS

  1. Riigiprokuratuuri
  2. juuni
  3. a määrusega jäeti X esindaja vandeadvokaat R. Paasi kaebus osaliselt läbi vaatamata ja osaliselt rahuldamata. Määruses asus riigiprokurör kokkuvõtvalt järgmistele seisukohtadele.
  4. Kaebus tuleb jätta läbi vaatamata

§-ga 141 seonduvalt. Seadusandja ei ole piiranud kuriteoteate esitamise õigusega isikute ringi, kuivõrd kuriteoteatele (-kaebusele) õigusliku hinnangu andmisega on üldse esmalt võimalik tuvastada, kas ja milline kuriteokoosseis võib selle alusel esineda. Kuivõrd kriminaalmenetluse alustamata jätmine riivab vahetult kõige intensiivsemalt kannatanu õigusi, on seadusandja otsustanud edasikaebeõigust piiritleda üksnes kannatanuga. Kui kuriteo läbi vahetu kahju tekkimine konkreetsele isikule ei ole (kriminaalasja) materjalides sedastatav, tuleks isikul, kes peab ennast kannatanuks, kaebuses näidata, milles tema hinnangul talle tekitatud kahju seisnes. 11. Kohtupraktika järgi saab kannatanuna käsitada üksnes isikut, kelle kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga (õigusvastase teoga) nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud. Kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma seda sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. 12.

§ 141

lg 1 kohase kuriteo kannatanuks saab olla vaid potentsiaalne vägistatu, kelleks praegusel juhul pole X, kelle õigushüvede vahetut kahjustamist pole ka kaebuses selgitatud. Kuigi ka Q nn avaldusest on tema suhtes toimepandud vägistamist raske tuletada, saab vaid tema praegusel juhul olla selles võimalikus kuriteos kannatanu. Q pole aga sellekohast kuriteokaebust ega kaebust Riigiprokuratuurile esitanud ega volitanud ka X ja viimase esindajat R. Paasi seda enda eest tegema. Seega kuna tuvastatav pole materjalide pinnalt X puhul kannatanu seisundi tekkimise eeldused, tuleb leida, et ta ei ole isikuks, kellele laieneks kaebeõigus vastavalt KrMS §-le 207, mistõttu puudub alus kaebuse sisuliseks läbivaatamiseks

§ 141puudutavas osas.

13. Muus osas tuleb kaebus jätta rahuldamata. Tuleb nõustuda ringkonnaprokuratuuriga, et kuriteokaebus ei sisalda kriminaalmenetluse alustamiseks vajalikku kuriteole viitavat teavet ning ka kaebuses pole esitatud selliseid uusi asjaolusid, mis tingiksid kaevatava menetlusotsuse tühistamise ja kriminaalmenetluse alustamise. Ringkonnaprokuratuur on asjakohaselt viidanud kriminaalasja nr X-XX-XXXX materjalidele, mh Q poolt kohtuistungil antud ütlustele. Istungi protokollist nähtuvalt on Q, keda eelnevalt hoiatati

§ 318ja 320 järgi, vastanud kõigile talle 3

(8)kaitsja, prokuröri ja kohtu poolt esitatud küsimustele. Seega on ainetu rääkida ütluste andmisest aluseta keeldumisest

§ 318mõttes.

14.

§ 320

lg 1 näeb ette vastutuse mh tunnistaja poolt kriminaalmenetluses teadvalt vale ütluse andmise eest. Kohtupraktika pinnalt saab süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste sedastamisest rääkida olukorras, kui isik andis ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta ja tema ütlused erinesid teistest menetleja poolt usaldusväärseteks tunnistatud tõenditest. Subjektiivsest küljest eeldab koosseis tahtlust ja on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt otsese tahtlusega. Ehk siis valeütluste andmine

§ 320

mõttes tähendab seda, et isik andis ütlusi, mis ei kajasta objektiivset tegelikkust, ning muude kaalukate ja usaldusväärsete tõenditega on tõendite hindamiseks pädeva subjekti poolt küllaldase kindlusega sedastatud, et isik on teadvalt kajastanud tegelikkuse asjaolusid ütlustes valesti.

  1. Kriminaalasjas nr X-XX-XXXX ei ole tuvastatud ega isegi tõusetunud kahtlust teadvalt valeütluste andmisest Q poolt. Tema ütlused mh selle kohta, et ta teatud sündmusi tugeva alkoholijoobe tõttu ei mäleta, on kooskõlas teiste tõenditega, sh X enda ütlustega ning neid pole üheski kohtuastmes kahtluse alla seatud. X kirjeldas Q olekut väljenditega „kooma joonud“ ja „oli nagu vene viin lapiti maas ei saanud midagi aru“.
  2. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt pöördus Q TÜ naistekliinikumi
  3. augustil
  4. a s.o. kaks päeva pärast väidetavat vägistamist, kuid vägistamisele viitavaid vigastusi ei tuvastatud. Kohtueelses menetluses
  5. augustil
  6. a tunnistajana ütlusi andes märkis Q, et „Mul on mõlema silma juures verevalumid. Ilmselt on need tekkinud ööl vastu tänast, sest eile neid ei olnud. Ma arvan, et ma olen ise need endale tekitanud, kui öösel purjus peaga kõndimas käisin, ilmselt ma komistasin või kukkusin. Igatahes ei tea ma, et keegi oleks mind löönud.“ Eelmärgitu ei jäta kahtlust, et tugeva alkoholijoobe tõttu Q kõike toimunut adekvaatselt ei mäleta.
  7. Kaebaja pole ilmselt tutvunud kriminaalasja nr X-XX-XXXX materjalidega piisava põhjalikkusega, väites, et Q uus versioon toimunust võiks X kuidagi aidata. Nimelt esitas nn vägistamise versiooni juba X kaitsja oma apellatsioonis Tartu Ringkonnakohtule. Nii maa- kui ringkonnakohus välistasid hädakaitse X tegevuses. Ringkonnakohtu otsusest nähtuvalt ei rünnanud Y Q X teo ajal kuidagi ja midagi sellist ei kujutanud ette ka X. Vajalik pole hinnata, kas selline vägistamine tõepoolest toimus või kas seda ei saa vähemalt välistada. Seda seetõttu, et X teo ajaks oli see võimalik vägistamine juba lõppenud ehk rünne polnud

§ 28lg 1 mõttes vahetu.

Nimelt toimus enne peksmist Y ja X vaheline sõnavahetus. Juba enne seda sõnavahetust oli Y suguühte Q-ga lõpetanud. Niisiis langeb

§ 28lg 1 järgne hädakaitse õigusvastasust välistava asjaoluna ära.

  1. Kuigi kuriteokaebuse esitamine pole ajaliselt piiratud ning esitamisega põhjendamatu viivitamine pole kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks, ei saa teatud juhtudel selle hindamisel jätta tähelepanuta ka esitamise aega ja esitamist mõjutada võinud asjaolusid.
  2. Väidetavad kuriteod pandi toime
  3. augustil 2019 (

§ 141) ja 30.

märtsil 2021 (

§-d 318, 320). Ometi muutus Y ja Q tegevus kaebaja silmis kuritegelikuks alles 18. mail 4

(8)2023, olukorras, kus tema suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse vaidlustamise võimalused olid tagajärjetult ära kasutatud. Eelmärgitu kinnitab (mida pole eitanud ka kaebaja ise), et õiguskaitseorganite poole pöördumise ajendiks polnud mitte vajadus või soov saada riigilt kaitset toimepandud kuriteo (-tegude) eest, vaid saavutada endale soodsamat positsiooni kahjulikult lõppenud kriminaalmenetluses.
  1. Kriminaalmenetlus ei ole ega saagi olla vahendiks, mille abil süüdimõistetu üritab jõustunud kohtuotsusega kriminaalasjas oma karisust vähendada või õigeksmõistmist saavutada olukorras, kus seadusega sätestatud edasikaebevõimalused on ammendatud. KrMS § 193 lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on alus ja ajend ning puuduvad kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 1 sätestatud asjaolud. Sellise piirangu seadmine kujutab endast olulist õigusriiklikku garantiid üksikisiku põhiõiguste kaitsel, et vältida kriminaalmenetluslike vahendite alusetut kasutamist. Kriminaalmenetlust ei saa alustada pelgalt kaebaja subjektiivse hinnangu põhjal.
  2. Q
  3. märtsi
  4. a kiri ei saa olla kriminaalmenetluse alustamise ajendiks. Muuhulgas väidab ta: „Kohtus ei rääkinud ma sellest, kuna kõik oli väga värskelt läbi elatud. Halb oli meenutada ja häbi tunnistada, et nii juhtus.“ Tuleb juhtida kaebaja, kes kõnealuse kirja prokuratuurile esitas, ja tema kaudu ka Q, tähelepanu sellele, et kuritegu, milles X süüdi mõisteti, pandi toime
  5. augustil
  6. Kohtuistung toimus
  7. märtsil 2021 ehk ca poolteist aastat hiljem, mistõttu Q argument „kõik oli väga värskelt läbi elatud“ on asjakohatu. Pigem on tema mälu „taastumine“ tingitud asjaolust, et kui Tartu Maakohus mõistis X süüdi

§ 121

lg 1 ja § 117 lg 1 järgi ning karistas teda 2 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega, siis Tartu Ringkonnakohtus mõistis X süüdi

§ 118

lg 1 p 7 järgi ja mõistis karistuseks 6 aastat vangistust ning Riigikohus ei võtnud

  1. augusti
  2. a määrusega X kaitsja kassatsiooni menetlusse. Seejärel on X Q abiga otsustanud hakata tekitama teistmismenetluseks vajalikke nn uusi asjaolusid. KAEBUS RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUSELE
  3. Riigiprokuratuuri määrusele esitas
  4. juulil 2023 kaebuse X esindaja vandeadvokaat Raiko Paas, kes palub tühistada Riigiprokuratuuri määrus osas, milles jäeti kaebus rahuldamata ja kriminaalmenetlus alustamata ning kohustada Riigiprokuratuuri alustama kriminaalmenetlust X esindaja
  5. mai
  6. a avalduse alusel. Lisaks taotleb esindaja jätta kannatanu menetluskulud riigi kanda ja määruskaebuse läbivaatamist kohtuistungil. Esindaja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.
  7. Kohtupraktika kohaselt tuleb KrMS §-s 6 järgi kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks. Seda arvestades ei saa väita, et praeguses asjas puudub kuriteokahtlus, mistõttu on seda põhimõtet rikutud. KrMS § 66 lg 3
  8. lause kohaselt on ütlusi andes tunnistaja kohustatud rääkima tõtt. Tunnistaja on kohustatud ütlusi andma ja ei tohi sellest keelduda, kuivõrd vastasel juhul on takistatud tõe väljaselgitamine ja kannatab laiemalt kogu õigusmõistmise tõsiseltvõetavus. 5

(8)Tunnistaja ei saa ise keeldumisaluste puudumise korral omal algatusel valida, millal ta annab ütlusi või millal mitte.
  1. Q avaldusest nähtub, et ta mäletas, et teda löödi kaks korda, mille tagajärjel ta kaotas teadvuse. Kohtuasjas nr X-XX-XXXX viitas maakohus otsuse p-s 15 tema ütlustele, kus ta selgitas, et viinavõtule edasisi majas asetleidnud sündmuseid ta ei mäleta. Tegelikult tema uuest avaldusest nähtub, et ta mäletas siiski sündmusi ja seda, et teda löödi ja sellele eelnevalt üritati vägistada. Seega on faktiliselt ja ümberlükkamatult leidnud kinnitust, et Q vaikis sihilikult viidatud asjaoludest. Q märgib ka ise oma avalduses, et vaikis sellest, kuna tal oli häbi, mis aga ei ole seaduslikuks aluseks, mis võimaldas keelduda ütluste andmisest. Isegi, kui Q tegevust ei saaks käsitleda ütluste andmisest keeldumisena, siis saaks see olla valeütluste andmine. Q ütles, et ei mäleta sündmusi, kuigi tegelikult mäletas. Eeltoodu tõttu tuleb asuda seisukohale, et Q avaldus kinnitab, et ta vaikis sihilikult juhtunust, kuna tal oli tema väitel häbi. Sihilikku vaikimist isikule teadaolevatest asjaoludest käsitatakse ütluste andmisest keeldumisena. Nimetatud kuriteo toimepanemine on Q enda avaldusega tõendatud.
  2. Soov avalduse esitamisel pole Q karistamine, vaid eesmärgiks on asjas tervikliku pildi saamine, sh tema õigete ütluste saamine. Neil ütlustel on tähtsus kriminaalasjas nr X-XX-XXXX süüdimõistetu süü suuruse hindamise ja süüle vastava karistuse mõistmise jaoks. Süü suurust mõjutab süüdimõistetu teo ebaõiguse maht ja sotsiaalne olulisus. Kohtupraktika pinnalt tuleb karistuse mõistmisel ühe asjaoluna arvestada ka kannatanu enda osa toimunus ja karistuse mõistmisse tuleb kaasata ka süüteo toimepanemise tehiolud, mis moodustavad ühe osa

§ 56lg-s 1 kasutatavast süü laiast tähendusest.

On tõenäoline, et isiku süü ja karistuse suurust mõjutanuks teo etteheidetavuse mõttes asjaolu, et süüdimõistetu sattus peale naisepeksjale ja vägistajale ning reageeris sellele süüdistuses märgitud viisil. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

  1. Esmalt leiab ringkonnakohus, et ei ole alust rahuldada X esindaja vandeadvokaat R. Paasi taotlust asja läbivaatamist kohtuistungil. Vastavalt KrMS § 208 lg-le 4 lahendab ringkonnakohtunik kaebuse ainuisikuliselt kaebuse saamisest 10 päeva jooksul. Enne otsustamist saab kohus nõuda välja kriminaalasja materjale või anda Riigiprokuratuurile korraldusi täiendavateks menetlustoiminguteks. Seadus ei näe selles menetluses ette istungi korraldamist ja taotluses ei selgitatud, miks selle korraldamine oleks vajalik.
  2. Ringkonnakohus vaatas läbi esitatud kaebuse, Riigiprokuratuuri määruse ja kohtule edastatud senise menetluse materjalid ja leiab, et kaebuse väited ei anna alust Riigiprokuratuuri
  3. juuni
  4. a määruse tühistamiseks ning kriminaalmenetluse alustamiseks ning seda järgmistel põhjustel.
  5. Ringkonnakohtule esitatud kaebuses ei taotleta Riigiprokuratuuri määruse tühistamist osas, milles jäeti läbi vaatamata kuriteokaebus Y suhtes kriminaalmenetluse alustamiseks

§ 141lg 1 alusel.

Ringkonnakohus märgib siiski, et ta nõustub Riigiprokuratuuri käsitlusega, mille kohaselt tuli jätta kuriteokaebus selles osas läbi vaatamata, kuna X ei ole kaebuses esitatud asjaoludel 6

(8)käsitatav kuriteos kannatanuna ehk isikuna, kelle õigushüvesid oleks tegu rikkunud. Nimelt kuriteokaebuses sisalduvate põhjenduste kohaselt võis tegemist olla Q vägistamise (või selle katsega). Midagi muud ei nähtu ka kriminaalasjas nr X-XX-XXXX tuvastatust. Iseenesest õige on ka Lõuna Ringkonnaprokuratuuri viidatud fakt, et Y on surnud (X teo tulemusena), mistõttu kriminaalmenetluse alustamine tema suhtes on välistatud KrMS § 199 lg 1 p 4 alusel. 29. Seoses kriminaalmenetluse alustamisega Q suhtes leiab ringkonnakohus järgmist.

§ 318

lg 1 näeb ette karistuse ütluste andmisest aluseta keeldumise eest ja

§ 320lg 1 valeütluste andmise eest.

Q andis kriminaalasja nr X-XX-XXXX kohtumenetluses tunnistajana ütlusi, kinnitades muu hulgas, et ei mäleta sündmusi, mis järgnesid Y-ga ühisele viinavõtmisele (nt seda, kuidas tal riided seljast said). Kuriteokaebusele lisatud avalduses väidab Q seevastu, et ajal, mil X oli majast lahkunud, tegi Y talle lähenemiskatseid, kiskus riietest ja lõpuks lõi kaks korda nii, et ta kaotas teadvuse.

  1. Ringkonnakohus möönab, et kriminaalmenetluses ülekuulamisel võib sihilikku vaikimist olulistest asjaoludest (mh väitega, et isik ei mäleta sündmusi) pidada sõltuvalt asjaoludest ütluste andmisest aluseta keeldumiseks või valeütluste andmiseks. Määravaks ei saa iseenesest pidada seda, kas ütlustes väljendatu langeb kokku teiste kriminaalmenetluses kogutud tõenditest pärineva teabega eriti osas, mis puudutab isiku sisemaailma. Muu hulgas ei saanud X süüdistatava antud ütlustes väljendatud hinnang Q seisundile olla veenvaks tõendiks selle kohta, kas ja kui palju Q mäletas päeva sündmusi.
  2. Samas nõustub ringkonnakohus Riigiprokuratuuri lõppjäreldusega selles osas, et kriminaalmenetluse alustamine praeguses asjas ei ole põhjendatud. Nimelt on nii

§ 318

lg-s 1 kui ka

§-s 320 lg 1 kirjeldatud tegu karistatav juhul, kui see puudutab tõendamise või kriminaalmenetluse kui terviku seisukohalt tähtsaid asjaolusid – näiteks kui Q kriminaalasjas nr XXX-XXXX antud ütluste ebaõigsuse korral võiks muutuda X teole antud hinnang. Ringkonnakohtu hinnangul selliseid asjaolusid praegu ei ilmne.

  1. Kriminaalasja nr X-XX-XXXX menetlemisel tuvastas Tartu Ringkonnakohus, et X ei tegutsenud hädakaitseseisundis, sest ajal, mil ta lõi Ya puudus vahetu rünne Q õigushüvedele. Seejuures arvestas ringkonnakohus võimalusega, et Y võis eelnevalt panna toime Q vägistamise, kasutades ära viimase abitusseisundit, mis oli aga X teo ajaks igal juhul lõppenud (vt Tartu Ringkonnakohtu
  2. veebruari
  3. a otsuse p-d 51-52). Seega ei saa Q n-ö avalduses antud selgitused, mille kohaselt ajal, mil X oli majast lahkunud, oli Y talle ligi tikkunud ja seejärel ka löönud, mistõttu ta kaotas teadvuse, muuta X kriminaalasja tulemust, sest need sündmused pidid igal juhul aset leidma enne väidetavat vägistamist. Võimalikku Q vägistamist oli Tartu Ringkonnakohus otsuse tegemisel juba arvesse võtnud, asudes seisukohale, et see oli X teo – Y löömise – ajaks lõppenud. Samuti ei saanud X süüd mõjutada see, kui Q oleks kriminaalmenetluses andnud ütlusi Y tegevuse kohta, sest teo toimepanemise ajal X sellest tegevusest teadlik ei olnud. 7

(8)33. Seega ei vasta Q tegu igal juhul

318 lg 1 või § 320 lg 1 süüteokoosseisule, kuna avalduses kirjeldatu puhul ei olnud tegemist tõendamise ega kriminaalmenetluse seisukohalt oluliste asjaoludega. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 14. juuni 2023. a määruse muutmata ja ringkonnakohtule esitatud kaebuse rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.