1-15-6642/90

(5)Kinnipidamisasutusest B.H kohta koostatud iseloomustusest nähtub, et kinnipeetaval puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused. Alates 24.10.2016 on isik paigutatud Viru Vangla avavanglaosakonda. Süüdimõistetu on olnud hõivatud vangla majandustöödel ja alates 06.12.2016 on hõivatud tööga väljaspool vanglat xxx-s, on osalenud riigikeele õppes B1-taseme kursusel, läbinud OÜ Corrigo sõltuvusprobleemidega isikute tugirühma ning läbinud sotsiaalprogrammi Eluviisitreening. Vabanemisel asub elama aadressil xxx. Tegemist on 2-toalise korteriga, kus elavad elukaaslane ja kaks alaealist last. Korter on elukaaslase omand. Enne vangistust elas isik samal aadressil. Isikul puudub põhiharidus. Olles kinnipeetav Murru vanglas, lõpetas koostekukkseppa kursused, Tartu vanglas 2012 aastal lõpetas 7 klassi, eesti keele tase on B

1. Suhtub positiivselt hariduse omandamisse ja enesetäiendamisse. Enne vangistust töötas ametlikult xxx töölisena. Varem on enamuse ajast vabaduses töötanud mitteametlikult ehitustel ja santehnikuna. Korduvalt karistatud varavastaste kuritegude ja röövimise eest. Isiku toimetulekut raskendas narkootikumide tarvitamine ja võlad. Seisuga 02.02.2017 on K-Raha andmetel kinnipeetaval tasumata võlanõudeid 4083,02 eurot, vabanemisfondis on xxx eurot. Lähedased on elukaaslane ja 2 last, suhted lähedastega on head. Käesoleva kuriteo pani toime grupis. Olles sõltuvusainete mõju all, ei mõtle oma tegude tagajärgedele. Korduv karistatus viitab väljakujunenud kriminogeensele käitumismustrile ja elustiilile. Põeb xx xx. Mõistab ühiskonnas kehtivaid norme, kuid samas on neid korduvalt eiranud. Katseajal on toime pannud uue kuriteo. Olles elektroonilise järelevalve all (kohtualusena) rikkus tingimusi. Uue kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul on 73 %, uue vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul on 47 %. Arvestades kinnipeetava ohtlikkuse taset ning uue kuriteo toimepanemise tõenäosust, ei toeta Viru Vangla kinnipeetava ennetähtaegset vangistusest vabastamist. Kriminaalhooldaja arvamuse kohaselt on B.H lähedasteks tema elukaaslane ja kaks alaealist last. Suhtlemine on toimunud telefoni teel. Kinnipeetava vabanemisjärgseks elukohaks on xxx. Tegemist on kahetoalise korteriga, mis kuulub süüdimõistetu elukaaslasele ja kus elavad elukaaslane koos kahe alaealise lapsega. Võlgnevusi korteril ei ole. Kinnipeetava elukaaslane teatas vestluses kriminaalhooldusametnikuga, et tal puudub võimalus kinnipeetavat vabanemisel materiaalselt toetada, kuna on töötu. Vabanemise korral puudub B.H garanteeritud töökoht. Kinnipeetav on kriminaalhooldusele määratud viiel korral, kuid tema kuritegelik käitumine on olnud muutusteta alates
2. aastast. Prokurör selgitas kirjalikus seisukohas, et nõustub Viru Vangla poolt 23.01.2017 koostatud kinnipeetava iseloomustuses toodud seisukohtadega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Prokuratuur ei toeta samuti nagu vangla B.H ennetähtaegset vangistusest vabastamist. B.H tunnistati süüdi Viru Maakohtu 06.11.2015 otsusega KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9, § 266 lg 2 p 1 järgi ning KrMS § 238 lg 2, Kars § 64 lg 1 ja § 68 lg 1 alusel karistati vangistusega 2 aastat 8 kuud 26 päeva. Isik on varasemalt kriminaalkorras karistatud 9 korral ning vanglas kannab karistust neljandat korda. Isikut on karistatud varavaste kuritegude, huligaansuse ja mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes. Kuritegude toimepanemise soodusteguriks on sõltuvusainete tarvitamine ning ajendiks on materiaalse kasu saamine. Prokuratuur ei pea võimalikuks vabastada B.H vangistusest ligikaudu 1 aasta 5 kuud enne karistusaja lõppu olukorras, kus teda on kriminaalkorras karistatud üheksal korral, tema kuritegusid iseloomustab vägivaldsus ning ta ei ole varasemalt katseaja ja käitumiskontrolli nõudeid täita suutnud. Lisaks ei saa vähetähtsaks pidada sedagi, et B.H uue kuriteo riskitegurina on vaadeldav sõltuvusainete tarvitamise (diagnoositud sõltuvus) jätkamine vabanemise järel. Tõsi, kinnipeetav on käesoleva vangistuse ajal teinud ka pingutusi oma käitumise muutmiseks, kuid karistuse eesmärkide täidetust selle pinnalt järeldada veel ei saa. 2

(5)Ehk siis ohtu, et B.H vabaduses vana harjumuse juurde tagasi pöördub, välistada kindlasti ei saa. Ei saa jätta tähelepanuta vangla materjalides märgitut, mille kohaselt on B.H ohtlik avalikkusele (risk ühiskonnas). Oht on kõige tõenäolisem, kui isik jätkab sõltuvusainete tarvitamist. Oht seisneb füüsilise vägivalla kasutamises, materiaalse kahju tekitamises. Kinnipeetava iseloomustuse kohaselt on süüdlase poolt uue üldise kuriteo ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus järgmise 2 aasta jooksul vastavalt 73% ja 47%, mis on kõrge retsidiivsusnäitaja. B.H vabastamine enne tähtaega ei oleks kooskõlas karistuse mõistmise üldiste eesmärkidega (hoida ära uute kuritegude toimepanemisest) ega tekitaks ühiskonnas usaldust karistuse mõistmisesse. Teiste inimeste turvalisuse tagamiseks – nende isikupuutumatuse ja vara kaitseks on põhjendatud jätta käesoleval juhul süüdimõistetu vangistusest vabastamata. Karistuse tervikuna ärakandmine on reegliks ja sellest tingimisi ennetähtaegne vabastamine selgelt erandiks. Kinnipeetav B.H puhul selliseid veenvaid erandlikke asjaolusid ei esine. Lähtudes eestoodust, on prokuratuur B.H vangistusest ennetähtaegsele vabastamisele vastu. B.H selgitas, et jätab küsimuse kohtule otsustamiseks. Ta on varasemalt korduvalt karistatud. Praegu mõtleb ta oma pereelu peale, tal on laps. See annab talle lootuse paremaks eluks. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud esitatud materjalidega, ära kuulanud süüdimõistetu ning arvestades prokuröri kirjalikku seisukohta, leiab, et B.H tuleb jätta tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata. Kohtu hinnangul ei ole kinnipeetava ennetähtaegne vangistusest vabastamine põhjendatud. KarS § 76 lg 4 alusel katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Kohus võtab taotluse läbivaatamisel arvesse kõik süüdimõistetu isikut iseloomustavad andmed – tema käitumine nii kuriteole eelnenud ajal, kuriteo toimepanemise ajal ning sellele järgnenud perioodil. Isikul puudub põhiharidus. Olles kinnipeetav Murru vanglas, lõpetas koostekukkseppa kursused, Tartu vanglas 2012 aastal lõpetas 7 klassi, eesti keele tase on B1. Suhtub positiivselt hariduse omandamisse ja enesetäiendamisse. Enne vangistust töötas ametlikult xxx töölisena. Varem on enamuse ajast vabaduses töötanud mitteametlikult ehitustel ja santehnikuna. Karistusregistri väljavõttest nähtub, et süüdimõistetul on käesoleval ajal 5 kehtivat kriminaalkaristust. Vanglakaristust kannab neljandat korda. Varem on teda karistatud röövimise, varguse, asja omavolilise kasutamise ja joobes mootorsõiduki juhtimise eest. Varasemad teod on toime pandud varalise kasu saamise eesmärgil, soodusteguriks on sõltuvusainete tarvitamine. Käesoleval hetkel kannab isik karistust varguste (28 episoodi) ja omavoliliste sissetungide (4 episoodi) eest elamiseks kasutatavatesse ruumidesse tungimisega lahkumisnõude täitmata jätmisega, grupis. 3

(5)Kehtivaid väärteokaristusi on süüdimõistetul üks ja seeon mõistetud LS § 201 lg 1 (mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimine juhtimisõiguseta isiku poolt), LS § 207 (tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud mootorsõiduki või trammi juhtimine) järgi. Kohus leiab, et isiku varasemad karistused ja määratud kriminaalhooldus ei ole süüdimõistetu puhul täitnud eesmärki, kuna ta pole neist järeldusi teinud ega hoidunud uute süütegude toimepanemisest. B.H on korduvalt kriminaalkorras karistatud, samuti väärteokorras. Sellest hoolimata on isik jätkanud süütegude toimepanemist. Kohtu arvates ei ole usutav, et isik hakkaks vabaduses õiguskuulekalt käituma. Samas tuleb positiivseks lugeda, et süüdimõistetu on vangistuses läbinud sotsiaalprogrammi Eluviisitreening, osaleb tööhõives ja on osalenud riigikeele B1 kursustel, samuti läbis OÜ Corrigo sõltuvusprobleemidega isikute töörühma. Süüdimõistetul on kehtiv Eesti Vabariigi isikutunnistus, mis kehtib kuni 06.06.

1. Ennetähtaegse vabanemise korral soovib B.H elama asuda aadressile xxx. Tegemist on 2-toalise korteriga, mis kuulub kinnipeetava elukaaslasele. Viimane on andnud nõusoleku isiku elama asumiseks nimetatud aadressile. Ennetähtaegse vabanemise korral puudub B.H garanteeritud töökoht. Kinnipeetava lähedasteks on elukaalane ja kaks alaealist last. Vähetähtis pole see, et süüdimõistetul on olemas lähedaste toetus ja vabanemisjärgne elukoht, mida tuleb arvestada kui asjaolusid, mis maandavad teatud määral uue kuriteo toimepanemise riske. Samas, arvestades kinnipeetava poolt toimepandud kuriteo asjaolusid ja korduvaid karistusi, ei ole kohtu hinnangul B.H tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine õigustatud ja oleks liialt ennatlik. Kohtul puudub alus arvata, et süüdimõistetu puhul, kes on korduvalt kriminaalkorras karistatud ja kes on juba varasemalt määratud kriminaalhooldusele, oleks uue kuriteo toimepanemise risk madal. Kuna isik on jätkanud kuritegelikku eluviisi olenemata asjaolust, et ta on ka varasemalt vabastatud karistuse kandmisest tingimuslikult, leiab kohus, et kriminaalhooldus ei osuta isikule piisavat mõju ja oleks ebaotstarbekas. Oleks kergemeelne arvata, et varasemalt korduvalt karistatud isik hakkaks nüüd kriminaalhooldaja kontrolli all uut, seadusekuulekat elu elama. Vastupidiselt – kohus on veendumusel, et võimaluse tekkimisel eiraks süüdimõistetu ühiskonnas kehtestatud reegleid omakasu eesmärgil. Kohus märgib, et B.H on karistatud röövimise ja varguste eest. Viimane kuritegu koosnes
2. varguseepisoodist ja
3. omavolilise sissetungimise episoodist. Siit järeldub, et isik on ohtlik ühiskonnale. Vähetähtis pole asjaolu, et kinnipeetaval on K-raha andmetel tasumata võlanõudeid summas 4083,02 eurot. Kohus hindab nimetatud asjaolusid kui uue kuriteo toimepanemise riske. Kohus peab vajalikuks viidata kehtivale kohtupraktikale, mille kohaselt on isiku hea käitumine vanglas üheks oluliseks asjaoluks ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel (RKKKm 3-1-1-91-06 p 8.1). Käesolevas asjas on see tingimus küll täidetud (isikul puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused), kuid sellest ei piisa. Isikut ei saa vabastada vaid tema vangistusaegsele normikuulekale käitumisele. Kohtul puudub alus arvata, et uue kuriteo toimepanemise risk isiku tingimisi ennetähtaegsel vabanemisel oleks madal või väheoluline. Kohus on seisukohal, et isiku tingimisi ennetähtaegselt vabastamisega saaks ühiskonna õiglustunne oluliselt riivatud. Kohus leiab, et B.H kogu eelnev käitumine ja 4

(5)toimepandud viimase kuriteo asjaolud näitavad, et tema puhul on uue kuriteo toimepanemise risk vähemalt oluline või enamgi veel. Kohus ei näe ühtki alust, miks selline isik tuleks vabastada enne tähtaega ning kuidas kriminaalhooldus, mille reegleid süüdimõistetu on varasemalt rikkunud, jätkates kuritegeliku tegevust, saaks nüüd maandada uue kuriteo toimepanemise riski. Lisaks leiab kohus, et varasemat käitumist ilmestab asjaolu, et süüdimõistetu ei suuda väärtustada ühiskonnas toimivaid reegleid ja norme ning keskendub pigem kiiretele lahendustele, sealjuures tagajärgedele mõtlemata. Kinnipeetava karistusaeg lõpeb 01.08.2018, ärakandmiseni on veel 1 aasta ja 5 kuud aega, mis on piisavalt pikk aeg. Kohus leiab, et isiku vabastamisel ei oleks kohtul veendumust, et karistuse eesmärgid on saavutatud, muuhulgas, et isik ei pane enam uusi kuritegusid toime, mistõttu oleks isiku tingimisi ennetähtaegne vabastamine liialt ennatlik. Sealjuures on järelejäänud vangistuse jooksul võimalik teha järeldusi oma varasemast käitumisest, osaleda täiendavates sotsiaalprogrammides ja võimaluse korral ka tööhõives. Kohus peab vajalikuks viidata Riigikohtu varasemale praktikale, mille kohaselt on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise näol tegemist süüdimõistetu subjektiivse õigusega nõuda seaduses toodud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist. (RKKKo 3-1-1-18-11 p 9.1) See aga ei tähenda, et isiku vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine oleks reegliks. Pigem on isiku ennetähtaegne vangistusest vabastamine erand, mille puhul tuleb arvestada kõiki elulisi asjaolusid. Kohus hindab süüdimõistetu pingutusi (sotsiaalprogrammi Eluviisitreening läbimine, lähedaste toetus, kindel elukoht) küll kiiduväärseks, kuid leiab, et nimetatu ei ole tema ennetähtaegseks vabastamiseks piisav. Isik, kes pani toime kuriteo, peab arvestama asjaoluga, et tal tuleb ära kanda kogu temale mõistetud karistus ning riik ei loo tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamise korra kehtestamisega isikutele õiguspositsioone, millele need hiljem võiksid toetuda. Süüdimõistmisel ei ole ennetähtaegne vabastamine isikule garanteeritud. Kui isik ei ole suutnud alluda varasemale kriminaalhooldusele, ilmestab see asjaolu, et isik ei võta talle tingimisi mõistetud karistust piisava tõsidusega, et edaspidi käituda seadusekuulekalt. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt osutab vangistus süüdimõistetule paremat mõju kui vabaduses viibimine. Seega on kohus veendumusel, et süüdimõistetu puhul ei ole kriminaalhoolduslike vahenditega võimalik korrigeerida tema käitumist õiguskuulekuse suunas ning tal tuleb jätkata karistuse kandmist vangistuses. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KarS § 76, KrMS § 426, § 432, jätab kohus süüdimõistetu B.H temale Viru Maakohtu 06.11.2015 kohtuotsusega mõistetud vangistuse kandmisest tingimisi ennetähtaegselt elektroonilise järelevalve alla vabastamata. / Inna Kirsipuu kohtunik 5