← Eesti

2-21-6493/46

Obsah (6)§ 1018§ 1041§ 1024§ 29§ 207§ 66

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Peeter Pällin, Ele Liiv ja Reena Nieländer Otsuse tegemise aeg ja koht 5. aprill 2023, Tallinn Kohtuasja number 2-21-6493 K

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

  1. Pärnu Maakohus muutis
  2. aprilli
  3. a määrusega kostja elukoha tõttu kohtualluvust ning saatis asja kohtualluvuse alusel lahendamiseks Harju Maakohtule. 2.
  4. Hagiavalduse kohaselt abiellusid C ja kostja
  5. oktoobril 2001 ning abielu lahutati
  6. augustil
  8. veebruaril 2006 sõlmis C Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaaliga (uus nimi Luminor Bank AS) laenulepingu nr 09320132858, millega kostja I ja kostja II võtsid pangalt, korteriomandi asukohaga XXX, Tallinn (registriosa nr XXXXXXXX) ostmiseks kodulaenu 89 093 eurot. C ja kostja olid laenulepingu sõlmimise ajal abielus ning korter osteti abikaasade ühisvarasse. Kostja ja C ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt. Hageja tasus
  9. märtsil 2021 nende eest Luminor Bank AS-ile laenulepingust tulenenud võla 48 083 eurot 6 senti. Hageja omandas vastavas ulatuses hüpoteegiga tagatud nõude. 2.
  10. Hageja hinnangul vastutab kostja laenulepingust tulenevate kohustuste eest, kuna tegemist on perekonna huvides võetud rahalise kohustusega. Olukorras, kus laenulepingust tulenevad kohustused kuulusid C ja kostja ühisvara hulka, tuleb lugeda ka kostja laenulepingu pooleks. Laenusummat kasutati mh kostja emale kuulunud Mulla tn korteril lasunud hüpoteegi kustutamiseks, hüpoteegipidaja nõue rahuldati laenusumma arvelt ning kostja ema kinkis korteri kostjale. Seega tuleb lepinguid tõlgendada selliselt, et hüpoteegiga olid tagatud ka laenulepingust tulenevad nõuded kostja vastu. Juhul kui hagejal puudub nõue asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 lg 3 alusel, on hageja alternatiivselt seisukohal, et hageja ja kostja sõlmisid käsunduslepingu või hageja nõuded tuleb rahuldada alusetu rikastumise või lepinguvälise kahju hüvitamise sätete alusel. Kostja vastuväited
  11. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja ei olnud
  12. veebruari
  13. a laenulepingu pooleks ning laenulepingust ei tulenenud kostjale kohustusi. Luminor Bank AS on kinnitanud, et
  14. jaanuari
  15. a seisuga puuduvad kostjal panga ees mistahes kohustused. Laenulepingu pooleks oli C, laenusumma oli 89 093 eurot, millest XXX tn korteri ostmiseks kulus üksnes 57 200 eurot 93 senti. Kostja ja C olid abielus ajavahemikus 27.10.2001–31.08.
  16. C sõlmis
  17. oktoobril 2011 laenulepingu lisa 2, millega võttis täiendavat laenu 24 100 eurot. Kostja on laenust tagastanud 37 500 eurot oma 2 2-21-6493 lahusvara arvelt. XXX tn korter müüdi enampakkumisel C lahusvaraks olnud kohustuste täitmiseks, müügisummast pool, s.o 15 700 eurot, on kostjale tasumata. Kostja vaidles ka vastu laenulepingust tuleva nõude suurusele ning sellele, et nõue on kogu tagastamata laenusumma ulatuses sissenõutavaks muutunud. Laenuandjaks oli Nordea Bank Finland plc Eesti filiaal. Hageja ei ole tõendanud, et laenuandja laenulepingust tulenenud nõuded läksid üle Luminor Bank AS-ile. Hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega.
  18. Harju Maakohtu
  19. oktoobri
  20. a tagaseljaotsusega (osaotsus) rahuldati hageja hagi C vastu ning mõisteti C-lt hageja kasuks välja põhivõlg 48 083 eurot 6 senti ning sissenõutavaks muutunud viivis 441 eurot 63 senti. Menetluskulud jättis maakohus C kanda. Maakohtu otsus ja põhjendused
  21. Harju Maakohus jättis
  22. mai
  23. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning määras kindlaks kostjale hüvitatavate menetluskulude suuruse. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1579 eurot 50 senti ning seadusjärgses määras viivise menetluskuludelt. 5.
  24. Maakohus tuvastas järgmist: - hageja omandas 11.veebruaril 2021 korteri asukohaga XXX, Tallinn (registriosa nr XXXXXXXX), mis oli koormatud 1 882 000 krooni suuruse hüpoteegiga Luminor Bank AS-i kasuks; - Hüpoteek kanti kinnistusraamatusse 16.02.2006 asjaõiguslepingu alusel ning tagatislepingu kohaselt olid hüpoteegiga tagatud Nordea Bank Finland plc järgmised nõuded: 1) kõik nõuded C vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja C vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ja nende võimalikest lisadest; 2) kõik nõuded kostja vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja kostja vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ja nende võimalikest lisadest; 3) kõik nõuded C ja kosja vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja C ja kostja vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ja nende võimalikest lisadest. - Hageja tasus 15.03.2021
  25. veebruaril 2006 sõlmitud laenulepingust nr 09320132858 tuleneva nõude 48 083 eurot 6 senti. - Kostja ei ole laenulepingu nr 09320132858 pooleks. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja täitis laenulepingust nr 09320132858 tuleneva nõude tasumisega nõude kostja vastu, mis oli tagatud korteriomandile seatud hüpoteegiga. 5.
  26. Maakohus leidis, et sõltumata sellest, kas kostja vastutab C-ga solidaarselt või mitte, ei puuduta see tagatiskokkuleppe sisu. Tagatiskokkuleppest nähtuvalt tagab hüpoteek selliseid nõudeid kostja vastu, mis tulenevad kas hüpoteegipidaja ja kostja vahel sõlmitud lepingutest või hüpoteegipidaja ja kostja ja C vahel sõlmitud lepingutest. 16.02.2006 leping kummalegi tingimusele ei vasta. Hageja ei ole esile toonud mistahes asjaolusid, mis viitaksid sellele, et lepingupooled soovisid sõlmida muu sisuga tagatiskokkuleppe kui nähtub kokkuleppes kasutatud sõnade harilikust tähendusest, või et mõni lepinguosaline oleks tagatiskokkulepet teisiti mõistnud. Asjaolu, et 16.02.2006 lepinguga reguleeriti ka muid õigussuhteid lisaks hüpoteegi seadmisele, ei ole tagatiskokkulepe sisu hindamisel asjassepuutuv. Juhul, kui poolte eesmärk oleks olnud tagada 16.02.2006 laenulepingust tulenevaid hüpoteegipidaja nõudeid kostja vastu, oleks selle saanud vastavalt tagatiskokkuleppes kokku leppida. Maakohtu hinnangul ei olnud
  27. veebruaril 2006 sõlmitud laenulepingust tulenev nõue kostja vastu 3 2-21-6493 hüpoteegiga tagatud. Seega ei saa hagejal olla asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 lg 3 alusel nõuet kostja vastu. 5.
  28. Hageja alternatiivse õigusliku käsitluse kohaselt on hageja ja kostja sõlminud käsunduslepingu. Maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga. Hageja viitas Riigikohtu praktikale, mille kohaselt võlgniku ja hüpoteegiga koormatud kinnisasja omaniku vahel võib olla käsundusleping (RKTKo 3-2-1-152-13, p 13). Maakohus leidis, et kui kinnisasja omanik annab nõusoleku oma kinnisasja koormamiseks hüpoteegiga kolmanda isiku kohustuste tagamiseks, võib nõusoleku andmine kujutada endast käsundi täitmist. Praeguses asjas ei olnud hageja korteriomandi hüpoteegiga koormamise ajal veel korteri omanik. Hüpoteegi seadmine toimus
  29. aastal, hageja omandas korteri
  30. Hageja poolt kohtu ette toodud asjaoludel ei ole mistahes lepingu olemasolu poolte vahel tuvastatav. Seega ei saa hagejal olla kostja vastu lepingust tulenevaid nõudeid. 5.
  31. Maakohtule esitatud 22.02.2021 e-kirjast nähtub, et hageja küsis kostjalt (ja C-lt), millal nad laenulepingust tuleneva võla tasuvad ning kostja vastas samal päeval, et temal ei ole kohustust laenu maksta. Seega ei vastanud hageja poolt laenulepingust tulenevate väidetavate kohustuste täitmine kostja väljendatud tahtele. Kuna laenulepingust tulenenud väidetavate kohustuste täitmine ei seondu ülalpidamiskohustuse täitmise või avalike huvidega, ei saa hageja nõuet rahuldada ka käsundita asjaajamise sätete alusel (

§ 1018lg 1 p-d 1-3).

5.5. Riigikohus on selgitanud, et kui teise isiku kohustuse lepinguväliselt täitnud isikul ei ole

§-dest 1018 ja 1023 tulenevat hüvitisnõuet, siis saab tal olla teise isiku vastu hüvitisnõue

§ 1041

alusel vaid juhul, kui ta oli teise isiku kohustust täites (kulutusi tehes) heauskne

§ 1024lg 4 mõttes.

Seega on

§ 1024

lg 4 ja § 1041 alusel hüvitisnõue võimalik vaid siis, kui ühtegi

§ 1018

lg 1 p-des 1–3 nimetatud asjaoludest ei esine, kuid teise isiku kohustuse täitnud isik ei teadnud ega pidanudki seda teadma. See tähendab, et ta arvas heauskselt, et esineb vähemalt üks

§ 1018

lg 1 p-des 1–3 nimetatud asjaoludest, st et ta ei teadnud ega pidanudki teadma nende asjaolude puudumisest (RKTKo 09.01.2014, 3-2-1-15813, p 12). Maakohus leidis, et kuna kostja teatas 22.02.2021 hagejale, et ta ei nõustu sellega, et tal on asjassepuutuvast laenulepingust tulenevaid kohustusi, ei saanud hageja 15.03.2021 heauskselt arvata, et laenulepingust tuleneva väidetava kostja kohustuse täitmine vastab kostja tahtele. Seetõttu ei saa hagejal olla nõuet ka

§ 1041alusel.

5.

  1. Hageja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, mille esinemisega seadus seob õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude tekkimise. Seega jättis maakohus hageja nõude kostjalt 48 083 euro 6 sendi väljamõistmiseks rahuldamata. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu tuli ka viivisenõue rahuldamata jätta. 5.
  2. Kuna maakohus ei tuvastanud väidetava kostja kohustuse täitmisega seoses kostja kohustust hüvitada hagejal tehtud kulutused, ei pidanud maakohus tuvastama ka seda, kas kostjal oli asjassepuutuvast laenulepingust tulenevaid kohustusi, mille tõendamiseks on menetluses esitatud Luminor Bank AS kinnitused, 09.10.2013 notariaalakt, täitemenetluse dokumendid ja 16.03.2021 notariaalakt. Pankrotihoiatus ei sisalda kostja vastu esitatud nõuete kontekstis asjassepuutuvat teavet. Nimetatud tõendeid maakohus ei hinnanud. 5.
  3. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 kohaselt hageja kanda. Maakohus leidis, et kostja menetluskulud ei ole ülemäärased. Õigusteenuse tunnihinda 162 eurot koos käibemaksuga pidas maakohus põhjendatuks. Maakohus rahuldas kostja menetluskulude hüvitamise nõude tervikuna ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1579 eurot 50 senti. Apellatsioonkaebus 4 2-21-6493
  4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning saata asja menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule. Menetluskulud jätta kostja kanda ning mõista need välja koos seadusjärgses määras viivisega. 6.
  5. Hageja vaidlustab maakohtu lahendi osas, millega maakohus asus seisukohale, et 16.02.2006 laenulepingust nõue ei olnud hüpoteegiga tagatud ja hagejal ei saa olla kostja vastu nõuet AÕS § 349 lg 3 alusel. 6.1.
  6. Tagatiskokkulepet

§ 29

lg 1 järgi tõlgendades tuleb asuda seisukohale, et hüpoteek tagas ka laenuandja nõudeid kostja vastu. Asjaolu, et kostja ei ole laenulepingut nr 09320132858 isiklikult allkirjastanud, vaid seda on teinud kostja abikaasa C, ei ole asjassepuutuv. Laenu kasutati korteri ostmiseks ühisomandisse . 6.

  1. Ekslik on maakohtu seisukoht, et kostjal ei olnud kohustust laenuandja ees ning ekslik on ka seisukoht, et see, kas kostjal oli kohustusi laenuandja ees, ei puutu asjasse. Maakohus jättis ekslikult hindamata Luminor Bank AS kinnitused (dtl 72, 213), 09.10.2013 notariaalakti (dtl 75-86), täitemenetluse dokumendid (dtl 87-100) ja 16.03.2021 notariaalakti (dtl 183-189). 6.
  2. Hageja väiteid ei lükka ümber Luminor Bank AS kinnitused (dtl 72, 213), et kostjal puudusid 11.01.2021 laenulepingust nr 09320132858 tulenevad ja sissenõutavaks muutunud kohustused panga ees. 21.01.2022 olid laenulepingust tulenevad kohustused hageja poolt täidetud ning pangalt hagejale üle läinud. 6.
  3. Hageja leiab, et maakohtu otsus oli üllatuslik, sest maakohus ei teavitanud, millal ta lahendab 25.01.2022 ning 01.02.2022 taotlused tõendite kogumiseks. Maakohus lahendas need taotlused alles kolm päeva enne kohtuotsuse avalikustamist. 6.
  4. Hageja on tõendanud, et kostjad kasutasid laenu perekonna huvides
  5. aastal jõustunud perekonnaseaduse (PKS1995) § 20 lg 2 mõttes. Vastustaja seisukoht
  6. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  7. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel tuleb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata jätta, aga osaliselt tuleb muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.
  8. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest.
  9. Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled esmalt tagatiskokkuleppe sisu üle. Kolleegium nõustub hagejaga, et maakohus tõlgendas tagatiskokkuleppe sisu liiga kitsalt. 10.
  10. Hüpoteek kanti kinnistusraamatusse 16.02.2006 asjaõiguslepingu alusel ning tagatislepingu kohaselt olid hüpoteegiga tagatud Nordea Bank Finland plc järgmised nõuded: 1) kõik nõuded C vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja C vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ja nende võimalikest lisadest; 2) kõik nõuded kostja vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja kostja vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ja nende võimalikest lisadest; 3) kõik nõuded C ja kosja vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja C ja kostja vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ja nende võimalikest lisadest. 5 2-21-6493 10.
  11. Pooled vaidlevad, kas tagatiskokkulepe tagas ka võimalikke panga nõudeid kostja vastu, mis tulenesid C-ga sõlmitud lepingust. Tagatiskokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud PKS1995 § 20 lg 2 järgi perekonna huvides võetud varalise kohustuse järgi vastutavad abikaasad ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Viidatud sätte kohaselt, kui üks abikaasa võtab lepinguga perekonna huvides varalise kohustuse, ei saa teine abikaasa automaatselt lepingupooleks, kuid tal tekib võlausaldaja ees solidaarne vastutus lepingupooleks oleva abikaasaga. 10.
  12. C omandas korteri asukohaga XXX, Tallinna
  13. veebruaril
  14. Korteri ostmise ajal olid C ja kostja abielus ning neile kohaldus varaühisuse režiim. Ostetav korter kuulus C ja kostja ühisvarasse.
  15. veebruari
  16. a laenulepinguga võttis C 89 093 eurot laenu ning sellest 57 200,93 euroga tasus ta korteri ostuhinna. Neil asjaoludel võib järeldada, et vähemalt 57 200,93 euro ulatuses vastutas 16.02.2006 laenulepingust tulenevate kohustuste eest kostja solidaarselt C-ga. 10.
  17. Tagatiskokkulepet tuleb tõlgendada

§ 29

lg 1 järgi lepingupoolte tahtest ning mõistlikkuse põhimõttest lähtudes (

§ 29lg 4).

Korteri omandamise ja kodulaenu võtmise tagajärjel sai kostja korteri ühisomanikuks ning jäi laenuandja ees vastutama solidaarselt abikaasaga. Selles olukorras ei ole mõistlik, et kui abikaasade varalised õigused ja kohustused on sisuliselt samad, siis hüpoteek tagab ühe abikaasa kohustusi, aga teise omi mitte. Tagatiskokkuleppe nii kitsendav tõlgendamine on vastuolus tehingu eesmärgi ja mõistlikkuse põhimõttega. Kolleegium asub seisukohale, et tagatiskokkulepe tagas ka võimalikke panga nõudeid kostja vastu, mis tulenesid C-ga sõlmitud lepingust. 11. Kuigi kostja kohustused olid tagatud hüpoteegiga vähemalt proportsionaalselt osaga, milles tagatav kohustus oli perekonna huvides, on laenuandja oma võimalikest nõuetest kostja vastu loobunud. 11.1. Võlasuhte kokkuleppel lõpetamine tähendab

§ 207

järgi sisuliselt võlausaldaja loobumist nõudest ja võlgniku nõustumist sellega, st käsutust nõude suhtes. Samuti on

§ 207

lg 2 järgi hõlmatud nn negatiivne võlatunnistus, mille järgi võlausaldaja tunnistab, et võlasuhet ei ole. Nõudest loobumine või võlasuhte puudumise kinnitamine kui negatiivne konstitutiivne võlatunnistus välistab võlausaldaja õiguse esitada nõudeid, mille puudumist kinnitati (st millest sisuliselt loobuti) (vt

I. Kommenteeritud väljaanne. Juura. Veebis. § 207 kommentaar 4.6). 11.2.

§ 66

lg 1 järgi solidaarvõla korral võib võlausaldaja sõlmida nõudest loobumise kokkuleppe ka ainult mõnega solidaarvõlgnike hulgast. 11.

  1. Laenuandja Luminor Bank AS koostas 11.01.2021 kinnituse, et „ seisuga 10.01.2021 ei oma X kohustusi Luminor Bank AS ees“ (dtl 72). 21.01.2022 koostas Luminor Bank AS kinnituse, et „X pole olnud laenulepingu nr 09320132858 osapooleks ega oma lepingust tulenevaid kohustusi“ (dtl 212). 11.
  2. Põhjendatud ei ole hageja väide, et nimetatud kinnitustega viitas laenuandja üksnes sellele, et kostjal ei ole kinnituste andmise seisuga sissenõutavaks muutunud kohustusi panga ees.

§ 29lg 4 sätestatud mõistlikkuse põhimõttega selline tõlgendus kooskõlas ei ole.

Üldjuhul peetakse kohustustest rääkides silmas nii sissenõutavaks muutunud kui tulevikus sissenõutavaks muutuvaid kohustusi. Sissenõutavaks muutunud ning tasumata kohustustest rääkides kasutatakse üldjuhul mõistet „võlg“. 11.

  1. 11.01.2021 kinnituse hindamisel on oluline, et laenuandjal olid sel hetkel teada kõik asjaolud, mille põhjal ta sai järeldada, et kostja vastutas solidaarselt laenusaajaga PKS1995 § 20 lg 2 järgi. Korteri ostmise notariaalses tehingus
  2. aastal oli kostja nimetatud kui „Ostja abikaasa“ ning lepingu sissejuhatuses on märge, et ostetav korter hakkab kuuluma abikaasade 6 2-21-6493 ühisvara hulka (dtl 11). Seega oli pangale algusest peale teada, et kostja vastutab laenukohustuse eest vähemalt korteri ostuhinna ulatuses solidaarvõlgnikuna PKS1995 § 20 lg 2 järgi. 11.
  3. Et pank oli teadlik kostja solidaarsest vastutusest laenusaajaga, kuid andis siiski 11.01.2021 kinnituse kohustuste puudumise kohta, on pank andnud negatiivse konstitutiivse võlatunnistuse võla puudumise kohta

§ 207lg 2 mõttes.

Kostja kohustused laenuandja ees lõppesid sellega 11.01.2021, s.o enne nõude üleminekut AÕS § 349 lg 3 järgi hagejale. 11.

  1. Osas, millega maakohus leidis, et kostja ei vastuta käsunduslepingu, käsundita asjaajamise ega alusetu rikastumise sätete järgi, nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6).
  2. Kolleegium ei nõustu hageja etteheitega, et maakohtu otsus oli üllatuslik põhjusel, et maakohus ei teavitanud, millal ta lahendab 25.01.2022 ning 01.02.2022 taotlused tõendite kogumiseks ning tegi seda alles kolm päeva enne kohtuotsuse avalikustamist. Hageja ei ole esile toonud, kuidas halvendas taotluste lahendamise viibimine tema menetluslikku olukorda. Hageja ei ole selgitanud, millised tõendid oleks ta saanud esitada siis, kui maakohus oleks lahendanud taotlused varem, ega ole neid tõendeid apellatsioonimenetluses esitanud. Seega isegi juhul, kui eelmenetluse lõpuks ei olnud selge, millistele tõenditele põhimenetlus rajatakse, ei rikkunud see võimalik menetluslik minetus hageja õigusi. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  3. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. 13.
  4. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need TsMS §-de 174 ja 175 sätete järgi rahaliselt kindlaks määrata kostja esitatud menetluskulude nimekirja alusel. 13.
  5. Kostja taotles 1863 euro hüvitamist, mis on tasu 11 t 30 min õigusteenuse eest tasumääraga 162 eurot/t (sisaldab käibemaksu). Kostja taotluse kohaselt kulus esindajal tagatise taotluse koostamiseks 2t, hageja taotlustele vastuste koostamiseks 2.5 t, apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks 3t 15 min, istungiks ettevalmistamiseks 2t ning istungil osalemiseks 1t 45 min. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja esindaja ajakulu õigusteenusele mõistlik ja põhjendatud ning esindaja tunnitasumäär vastab õigusteenuse keskmisele turuhinnale. 13.
  6. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab hageja tasuma seadusjärgses määras viivist. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Ele Liiv, Reena Nieländer 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.