Obsah (10)

§ 459§ 162§ 144§ 657§ 654§ 651§ 230§ 652§ 175§ 150

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 03.07.2023, Tallinn Kohtuasja num

§ 459järgset hagi kohtulahendi muutmiseks.“ 17.

Kohtul ei ole alust kahelda selles, et kostja viibis hageja märgitud perioodil hagejaga Soomes, kuivõrd kohtule on esitatud laevapiletid, millest nähtub, et 23.12.2021 kell 17.30 oli kostjal laevapilet Soome ja 08.01.2022 kell 10.30 laevapilet tagasi Eestisse. Kostja ei ole selle kohta vastuväiteid esitanud. Kohus nõustus hagejaga, et 23.12.2021 – 08.01.2022, mil laps viibis 16 päeva isaga Soomes, ei pidanud hageja maksma lapsele elatist

1. aasta jaanuarikuu eest, kuivõrd isa kandis sel ajal lapse kulud vahetult. Hageja tugines hageja ja kostja seadusliku esindaja omavahelisele suulisele kokkuleppele, et perioodil, mil laps viibib isaga Soomes, ei pea hageja elatist maksma ja kannab lapse kulud vahetult. Kuivõrd kohus on juba leidnud, et ajal, mil laps oli 16 päeva hagejaga ja hageja tasus lapse kulud vahetult, ei pidanud hageja maksma täiendavat elatist, siis ei oma sisulist tähendust, kas pooled olid eelnevas kokku 4 2-22-10050 leppinud või mitte. Riigikohtu praktika kohaselt, kui vanem hakkab rohkem lapse kasvatamises osalema, võib täies ulatuses elatise sissenõudmine täitemenetluses olla alusetu. Kuna laps viibis 16 päeva hagejaga Soomes, siis oli hageja õigustatud mitte maksma lapsele elatist vastava perioodi eest, kuivõrd hageja täitis sel ajal elatise kohustust vahetult.
2. Kohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt ei eksisteeri hagejal elatisevõlgnevust perioodi detsember 2021 kuni juuni 2022 eest, mille alusel on algatatud täitemenetlus täiteasjas nr 034/2022/
3. Hageja esitatud arveldusarvete väljavõtetest nähtuvalt on hageja tasunud
4. aasta detsembris elatist 292 eurot,
5. aasta jaanuaris, mil laps viibis 16 päeva isaga, hageja elatist ei tasunud,
6. aasta veebruaris tasus hageja 327 eurot,
7. aasta märtsis 327 eurot,
8. aasta aprillis 222 eurot,
9. aasta mais 292 eurot ja
10. aasta juunis 292 eurot. Seega on hageja tasunud kostjale elatist korrapäraselt ning kostja märgitud ja täitemenetluse algatamise aluseks olevat võlgnevust ei eksisteeri.
11. Kostja on välja toonud, et hageja oli kohustatud tasuma kostjale alates
12. aasta detsembrist kuni
13. aasta juunini elatist 1912 eurot, kuid hageja tasus 160 eurot vähem. Kohtutäitur on 08.07.2022 otsuses märkinud, et sissenõudja täpsustatud nõue on summas 214,50 eurot. Kostja ei ole tõendanud võlgnevuse olemasolu ega märkinud täpset võlgnetava summa suurust. Kostja on edastanud kohtule kaks samasugust kostja seadusliku esindaja arveldusarve väljavõtet perioodi 01.01.2022 – 04.09.2022 kohta, millest nähtub üheselt, et hageja on tasunud elatist korrapäraselt.
14. Ülalnimetatud tõendid kogumis kinnitavad asjaolu, et vaidlusaluses ajavahemikus hagejal kostja ees võlgnevust ei eksisteeri ning kostja Soomes viibimise ajal oli kostja hageja vahetul ülalpidamisel. Hageja on vahetu ülalpidamise andmise kaudu rahuldanud kostja elatise nõude ning perioodil detsembris 2021 kuni juunini 2022 võlgnevust ei ole. Selle perioodi eest elatise võlgnevuse hagejalt väljanõudmine täitemenetluses on alusetu ja hagi tuleb rahuldada.
15. Menetluskulud jäävad kostja kanda (

§ 162lg 1).

Hageja esitas 10.09.2022 kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt koosneb hageja menetluskulu riigilõivust 420 eurot ja nõustaja kulust 265 eurot (5,3 h x 50 eurot/h), kokku 685 eurot. Tegemist on põhjendatud kuludega.

§ 144p 1 alusel on kohtuväliseks kuluks ka nõustaja kulu.

Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2. Maakohus ei ole tuvastanud, kas pooled on leppinud kokku ülalpidamiskohustuse täitmises teistsugusel viisil, kui see nähtub Harju Maakohtu 30.03.2016 määrusest tsiviilasjas nr 2-163741 või on hageja kohustuse täitmise asendanud ja kostja sellega nõustunud. Maakohus ei tuvastanud, et hageja hakkas kostja kasvatamises rohkem osalema. Kohus ei võtnud arvesse seda, kui suure osa ajast viibib laps lahus elava vanema juures. Kohus rahuldas hagi ainult hageja väidete põhjal, et
3. aasta jaanuaris ei tasunud hageja elatist lähtuvalt kokkuleppest lapse emaga. Kostja palus kohtul selgitamiskohustuse raames teha hagejale ettepanek esitada kohtule tõendid, mis kinnitavad, et
4. aasta jaanuaris ei tasunud hageja elatist lähtuvalt kokkuleppest lapse emaga. 5 2-22-10050 Vastustaja seisukoht
5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja esitas taotluse hagiavalduselt tasutud enam makstud riigilõivu 320 euro tagastamiseks.
6. Maakohus selgitas, et kostja ei ole esitanud vastuväiteid sellele, et laps viibis hageja märgitud perioodil isaga Soomes. Eelviidatud asjaolu oli menetluses piisavalt tõendatud laevapiletitega. Samuti tuvastas kohus õigesti, et kuivõrd kohus on juba leidnud, et ajal, mil laps oli 16 päeva hagejaga ja hageja tasus lapse kulud vahetult, ei pidanud hageja maksma täiendavat elatist, siis ei oma sisulist tähendust, kas pooled olid eelnevas kokku leppinud või mitte. Kohus on viidanud Riigikohtu lahendile, mille kohaselt, kui vanem hakkab rohkem lapse kasvatamises osalema, võib täies ulatuses elatise sissenõudmine täitemenetluses olla alusetu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja maakohtus kantud menetluskulud 100 eurot ületavas osas (s.o riigilõiv 320 eurot ja nõustaja kulud 265 eurot). Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab hageja menetluskulud kostjalt hageja kasuks välja mõistmata 100 eurot ületavas osas. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

§ 654

lg 2² alusel esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 27. Kuna hageja vaidlustas maakohtu 12.12.2022 otsuse tervikuna, siis kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust kogu ulatuses (

§ 651lg 1).

Ringkonnakohus hindab esiteks sundtäitmise lubamatuks tunnistamist ning seejärel käsitleb menetluskulude jaotamist ja kindlaksmääramist maakohtus ja ringkonnakohtus. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

1. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks osas, milles maakohus tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 034/2022/1879 lubamatuks.
2. Maakohus on tuvastanud ja ringkonnakohtus ei ole vaidlustatud järgmisi asjaolusid. - Elatis, mida hageja peab kostjale Y-le tasuma, on kindlaks määratud tsiviilasjades nr 2-163741 ja 2-22-5565 jõustunud otsustega. o 30.03.2016 Harju Maakohtu tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-16-3741 mõisteti X’lt Y kasuks välja igakuine elatis miinimumsummas 215 eurot (1/2 Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära) alates 08.03.2016 kuni Y täisealiseks saamiseni. Elatise summa muutub koos Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära muutumisega (tl 9–10). o 01.08.2022 Harju Maakohtu tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-22-5565 vähendati X-lt Y kasuks välja mõistetud elatise suurust alates 01.05.2022 kuni Y täisealiseks saamiseni (so kuni 28.03.2029) 226 euroni kuus, kuid mitte vähem kui PKS § 101 lg-te 3-5 alusel arvestatud summani. 6 2-22-10050 - 23.12.2021 – 08.01.2022 viibis kostja hagejaga Soomes (tl 14).
3. Ringkonnakohus tuvastab, et käesolevas menetluses on küsimuse all üksnes see, kas täiteasjas nr 034/2022/1879 on alust 214,50 euro suuruse nõude sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks põhjusel, et hageja kandis perioodil 23.12.2021 – 08.01.2022 lapse kulud vahetult ning võis seetõttu jätta elatise jaanuari 2022 eest tasumata. Muus on maakohus tuvastatud ning kostja ei ole vaidlustanud, et hagejal kostja ees täiteasjas nr 034/2022/1879 mingit muud võlgnevust ei ole. 30.
4. 16.06.2022 pöördus kostja Tallinna kohtutäituri Kristiina Feinmani poole avaldusega Harju Maakohtu 30.03.2016 otsuse tsiviilasjas nr 2-16-3741 täitmiseks (täiteasi nr 034/2022/1879). Kostja avalduse kohaselt oli 16.06.2022 seisuga nõude suuruseks hageja vastu 502 eurot (tl 4–8). Hageja esitas täiturile vastuväite ja dokumendid tõendamaks, et kogu elatisraha on tasutud (tl 11–13). Jaanuari 2022 elatise kohta selgitas hageja, et kuna laps elas 23.12.2021 – 08.01.2022 (16 päeva) hageja juures (tl 14, laevapiletid), siis oli kokkulepe lapse emaga, et selle kuu eest elatist ei maksa. 30.
5. 28.06.2022 teatas kohtutäitur hagejale, et menetluses oleva nõude suurus on pärast kostja poolt täpsustamist 392 eurot (tl 15–19). 07.07.2022 esitas hageja vastuväite, tõendades, et detsembri 2021 elatisraha on makstud ning aprillis 2022 tegi ta tasaarvestuse, kuna oli veebruaris ja märtsis 2022 tasunud rohkem kui ette nähtud (tl 20–23). 30.
6. 05.07.2022 esitas kostja täiturile andmed elatise maksmise kohta alates
7. aasta aprillist kuni
8. a juunini, väites, et tasumata on kokku 1382,50 eurot (tl 21–23). Hageja tõendas, et väidetavalt tasumata summad on tasutud (tl 24–31), v.a jaanuari 2022 eest, mille osas oli hageja väitel hageja ja kostja ema vahel kokkulepe, et ta selle kuu eest elatist ei tasu. 30.
9. 08.07.2022 esitas kostja täiturile uued andmed, mille kohaselt
10. a juuni seisuga on tasumata elatis 214,50 eurot (tl 33–35). 08.07.2022 muutis täitur oma otsust ning teatas hagejale, et nõude suurus on 214,50 eurot (36–38). 30.
11. 09.07.2022 pöördus hageja kohtusse sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 034/2022/
12. Hageja leidis, et nõue 214,50 eurot ei ole õiguspärane täies ulatuses. Kostja väitis vastu, et detsembrist 2021 kuni juunini 2022 (k.a.) pidi hageja kostjale kokku tasuma 1912 eurot (detsembrist 2021 kuni aprillini 2022 (k.a) 292 eurot kuus;
13. aasta mais ja juunis 226 eurot kuus), kuid hageja tasus detsembrist 2021 kuni juunini 2022 (k.a) kostjale 1752 eurot, st 160 eurot vähem (vt ka eespool otsuse p 9).
14. Eeltoodust nähtuvalt tugines kostja käesoleva tsiviilasja menetluses veelgi väiksemale kostja võlale, kui ta nõudis 08.07.2022 täitemenetluses nr 034/2022/1879 (214,50 asemel 160 eurot). Igal juhul on käesolevas menetluses vaidlus üksnes selles, kas hageja võis jätta elatise tasumata jaanuari 2022 eest, kuna laps oli 16 päeva tema vahetul ülalpidamisel, ning kas seetõttu saab sundtäitmise lubamatuks tunnistada.
15. Ringkonnakohus leiab, et asjas on tõendatud, et kostja (laps) viibis 23.12.2021 – 08.01.2022 hagejaga Soomes. Hageja on seda kinnitavad laevapiletid (tl 14). Kostja seaduslik esindaja (ema) ei ole kostja neil kuupäevadel Soomes viibimist kahtluse alla seadnud, kuid on vaielnud vastu sellele, et hagejal ja kostja seaduslikul esindajal oli kokkulepe, et hageja kostja Soomes viibimise tõttu jaanuaris 2022 elatist tasuma ei pea (tl 62–63, 75 pöördel – 76). Kostja tugines maakohtus ja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et hageja peab kokkulepet tõendama. 7 2-22-10050
16. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse muutmiseks puudub alus, kuna maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigusnormi (PKS § 100 lg 2) ega ole rikkunud menetlusõiguse norme (

§ 230lg 1).

Hageja apellatsioonkaebus ei anna alust kohaldada asja lahendamisel materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda otsuse põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale sisukohale. Seetõttu ei korda ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi (

§ 654lg 6), kuid vastab apellatsioonkaebuse väidetele.

1. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et hagi oleks olnud võimalik rahuldada üksnes siis, kui hageja oleks tõendanud hageja ja kostja seadusliku esindaja eraldi kokkulepet jaanuaris 2022 elatise (mitte)maksmise kohta. PKS § 100 lg 2 järgi täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Riigikohtu praktika kohaselt (nt RKTKo 22.06.2022, 2-1919160/42, p 15.6) saab eeldada, et kohustatud vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps viibib tema juures (RKTKo 09.06.2017, 3‑2‑1‑35‑17, p-d 23.3 ja 28.3). See tähendab, et kui kohustatud vanem on tõendanud, et laps viibib osa aega tema juures, on teisel vanemal (last esindades) võimalik kulude vahetu kandmise eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib kohustatud vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema (RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 23.3). Riigikohus on selgitanud, et kuna vanem peab PKS § 100 lg 2 kohaselt täitma ülalpidamiskohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises, ei pea ta elatist tasuma proportsionaalselt aja eest, mil laps tema juures viibib (RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160/42, p 15.4).
2. Riigikohus on täiendavalt selgitanud, et olukorras, kus hagejalt on kohtulahendiga välja mõistetud elatis alaealise lapse kasuks, on võimalik ülalpidamiskohustuse täitmine ka muul viisil kui kohtulahendis märgitud igakuise elatise maksmisega (RKTKm 08.03.2017, 3-2-1177-16, p 11). Riigikohus sedastas, et kui asjaolud pärast kohtulahendi tegemist muutuvad ning elatist maksma kohustatud lapsevanem hakkab lapsega koos elama või muul viisil rohkem tema kasvatamises osalema, võib täies ulatuses elatise sissenõudmine täitemenetluses olla alusetu, sest vanem täidab ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Osas, milles elatise sissenõudmine on alusetu, saab kohtulahendi täitmist takistada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega ja seda ka siis, kui ei ole esitatud

§ 459alusel hagi kohtulahendi muutmiseks (vt sama põhimõtte kohaldamise kohta nt Tln

RnKo 22.03.2022, 2-20-7485, p-d 9.1–9.6; TlnRnKo 17.06.2020, 2-19-6317, p 13).

1. Käesolevas asjas on hagejalt kostja kasuks elatise väljamõistmisel lähtutud sellest, et hageja (lapse isa) ei ela lapsega koos. 23.12.2021 – 08.01.2022, st 16 päeva ehk pool kuud järjest viibis kostja erandlikult hageja juures. Kui laps elab pool kuud ühe vanemaga ja pool kuud teise vanemaga, ning kui ühel vanematest ei ole lapsega seonduvaid erakorralisi kulusid, siis saab lugeda, et mõlemad vanemad on oma kohustused sel kuu lapse ees täitnud. Kostja seaduslik esindaja ei ole toonud välja, miks sellises olukorras, kus kostja oli pool kuud isaga, oleks isal pidanud olema täiendavalt elatise maksmise kohustus. Kostja ainus vastuväide menetluses on olnud see, et hageja ei ole tõendanud hageja ja kostja seadusliku esindaja (ema) kokkulepet, et hageja ei pea jaanuari 2022 eest elatist maksma. Kostja jäi kitsalt selle vastuväite juurde ka apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas saab lapse poole kuu jooksul isa juures viibimist võtta arvesse kui ülalpidamiskohustuse vahetut täitmist hageja poolt. PKS § 100 lg 4 kohaselt makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette. Kostja viibis hageja juures 23.12.2021 – 08.01.
2. Kuna hageja oli tasunud elatise detsembri 2021 eest, sai ta jätta elatise tasumata jaanuari 2022 eest. Seejuures märgib ringkonnakohus täiendavalt, et kuigi kostja 8 2-22-10050 heidab ette, et hageja ei tasunud jaanuaris 2022 elatist (elatis oli sel ajal 292 eurot kuus), siis kogu vaidlusaluse perioodi (detsember 2021 kuni juuni 2022) hageja võlaks kostja ees peab kostja 160 eurot (vt eespool p 9 ja p 30.5). Selle arvestuse järgi on hageja tasunud ka jaanuari 2022 eest elatist u 45% ulatuses.
3. Ringkonnakohus lisab siiski, et kui asjaolud pärast kohtulahendi tegemist muutuvad ning elatist maksma kohustatud lapsevanem hakkab lapsega regulaarselt rohkem koos elama ja teda vahetult ülal pidama, siis on kohasem, et kohustatud vanem pöördub kohe kohtu poole elatist maksma kohustava kohtulahendi muutmiseks. Nimelt, kui elatise väljamõistmise aluseks olevad asjaolud muutuvad, on kostjal õigus nõuda

§ 459

alusel kohtulahendi muutmist või juba möödunud perioodi osas sundtäitmise lubamatuks tunnistamist (vt RKTKm 08.03.2017, 3-2-1-177-16, p 14). Sellisel juhul on mõlemale vanemale selge, kas ja kui palju peab üks vanematest lapsele elatist tasuma. Vanema, kellelt on lapse kasuks elatis välja mõistetud, ühepoolne otsus teatud juhtudel elatist mitte maksta – nt kui laps on pikema perioodi erandlikult tema juures elanud – võib tekitada teise vanema jaoks ettenähtamatu ja ebakindla olukorra. Seega peaks elatist maksma kohustatud isik siiski elatise maksmatajätmise asemel pigem taotlema

§ 459alusel kohtulahendi muutmist.

1. Käesoleva asja asjaoludel leiab ringkonnakohus siiski, et jaanuari 2022 eest elatise maksmatajätmine oli põhjendatud ning sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks hagi rahuldamise otsus on seaduslik. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus selles osas rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata.
2. Ringkonnakohus märgib vastuseks apellatsioonkaebusele veel, et selles sisalduv lõik kostja ja tema rentniku kasutatud sõiduki ja hageja tüüptingimuste, sh leppetrahvi kokkuleppe tühisuse kohta (tl 75 pöördel), ei saa puudutada käesolevat vaidlust, mistõttu jätab ringkonnakohus need väited arvestamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3. Kuivõrd kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse täies ulatuses, s.o ka menetluskulude jaotuse, ning

§ 652

lg 8 kohaselt ei ole ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse õiguslike põhjendustega, kuulub maakohtu otsus tühistamisele osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja nõustaja kulu 265 eurot. Ringkonnakohus märgib, et

§ 175

lg 2 teise lause järgi nõustaja kulusid ei hüvitata ning maakohus on oma otsuses vääralt tuginenud nõustaja kulude väljamõistmisel

§ 144p-le 1.

1. Maakohtu otsus kuulub tühistamisele ka osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 100 eurot ületavas osas. Nimelt muutis ringkonnakohus 23.01.2023 määrusega tsiviilasja hinda ja määras hagihinnaks 214,50 eurot ning apellatsioonkaebuse hinnaks 214,50 eurot (tl 79–80). Selles suuruses tsiviilasja hinnalt kuulus hagi esitamisel riigilõivuseaduse § 59 lg-te 1 ja 15 ning lisa 1 kohaselt tasumisele riigilõiv 100 eurot. Hageja on tasunud hagiavalduselt riigilõivu 420 eurot. Kuivõrd maakohus jättis menetluskulud maakohtus kostja kanda, siis mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja ka hageja tasutud riigilõivu 420 eurot. Kuivõrd hageja on tasunud hagiavalduselt riigilõivu 320 eurot ettenähtust rohkem, siis ei ole põhjendatud enam tasutud riigilõivu kostjalt väljamõistmine ning maakohtu otsus tuleb vastavas osas tühistada.
2. Ringkonnakohus selgitas 23.01.2023 määruses, et tsiviilasja hinna muutmise tõttu saavad menetlusosalised taotleda maakohtu- ja ringkonnakohtu menetluses enam tasutud riigilõivu tagastamist (

§ 150

lg 1 p 1, lg 4).

§ 150

lg 1 p 1 kohaselt tasutud riigilõiv 9 2-22-10050 tagastatakse enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem.

§ 150

lg 4 kohaselt tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Riigilõiv tagastatakse menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule. Hageja on 31.01.2023 esitanud ringkonnakohtule taotluse hagiavalduselt enam tasutud riigilõivu 320 euro tagastamiseks. Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse. Hagiavalduselt enam tasutud riigilõiv 320 eurot tuleb tagastada ja kanda see summa vastavalt hageja taotlusele C arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXX. 43. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata osas, milles maakohus tunnistas sundtäitmise lubamatuks (s.o poolte vahel olnud sisulise vaidluse osas), ning maakohtu otsus kuulub tühistamisele vaid osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 100 eurot ületavas osas ning nõustaja kulud, siis ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjust maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. Samadel põhjendustel jätab ringkonnakohus ka apellatsiooniastmes kantud menetluskulud kostja kanda (

§ 162lg 1, § 171 lg 1).

44. Hageja on 31.01.2023 menetlusdokumendis välja toonud, et tema menetluskulud apellatsioonimenetluses on nõustaja kulud 160 eurot (3,2 h x 50 eurot/h). Kuivõrd

§ 175

lg 2 teise lause järgi nõustaja kulusid ei hüvitata, siis jätab ringkonnakohus hageja avalduse ringkonnakohtus kantud menetluskulude kindlaksmääramiseks ja kostjalt väljamõistmiseks rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg Indrek Soots Neve Uudelt 10