Obsah (7)

§ 18§ 29§ 33§ 35§ 34§ 37§ 38

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov ja Vallo Kariler Otsuse tegemise aeg ja koht 28.06.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-2

) § 33 lg 1 p-d 1 ja 2). Sealjuures täpsustab

§ 18lg 1 perekonna vajaduste rahuldamiseks võetud tehingu mõistet.

Ühe abikaasa tehingust tekib abikaasade solidaarkohustus

§ 18

lg 1 järgi siis, kui tehing on tehtud ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks.

§ 18

lg 1 kõrval näeb samasisuline

§ 29

lg 1 III lause ette, et abikaasa võib teise abikaasa nõusolekuta teha tehinguid enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. 14.

1. Kolleegium selgitas ülal, et maakohtu otsust ei ole alust muuta osas, milles maakohus tuvastas, et hageja tasus X-lt võetud laenust poolte abielu ajal ühise eluasemena soetatud korteri ostuks nõutava broneerimistasu ja omafinantseeringu. Seega saab lähtuda sellest, et laen võeti perekonna huvides, mistõttu vastutab kostja eelviidatud sätetest tulenevalt solidaarselt hagejaga sellest laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Asjaolu, et kostja ei olnud enda sõnul teadlik sellest, et hageja ja X on sõlminud laenulepingu, ei mõjuta kostja solidaarset vastutust. Riigikohtu praktika järgi ei pea ühise vastutuse tekkimiseks teine abikaasa tingimata olema teadlik võetud kohustusest (RKTKo 09.04.2020, 2-17-14766, p-d 19–20 ja seal viidatud varasem kohtupraktika). Neil põhjendustel vastutavad pooled ühiselt W-ga sõlmitud laenulepingust tuleneva kohustuse eest. II
2. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas kostja nõude korteri soetamiseks SEB pangaga sõlmitud laenulepingu järgi tehtud laenumaksete eest hüvitise 2905,47 eurot saamiseks. Kolleegiumi arvates on maakohus tuvastatud asjaoludel põhjendatult ühisvara jagamisel arvestanud sellega, et kostja tasus pärast abielu lõppemist üksi pangale laenu tagasimakseid.
3. Põhjendatud ei ole hageja väide, et kostja nõue pärast abielu lahutamist üksi täidetud laenukohustuse eest hüvitise saamiseks ei ole seotud ühisvara jagamisega. Kolleegium põhjendab seda järgmiselt, täiendades selles osas ühtlasi maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. 16.
4. Maakohus asus õigesti seisukohale, et laenukohustus SEB panga ees on poolte ühine kohustus (solidaarkohustus). Tuvastatud asjaoludel oli hagejal ja kostjal abielu lahutamise seisuga täitmata laenukohustus SEB panga ees, mis tulenes poolte abielu ajal kaaslaenusaajatena SEB pangaga 09.03.2012 ühisvaraks oleva korteri soetamiseks sõlmitud lepingust (tl 20). Esitatud asjaolude põhjal vastutavad pooled selle laenukohustuse täitmise eest solidaarselt (

§ 33

lg 1 p-d 1 ja 2,

§ 29lg-d 1 ja 4).

Laenukohustust panga ees saab seega pidada ühisvaral lasuvaks kohustuseks. Kostja täitis pärast abielu lahutamist panga ees olevat laenukohustust oma lahusvara arvel. Maakohus tuvastas, et pärast abielu lahutamist tasus alates 02.01.2015 kuni 05.12.2020 laenumakseid kostja. Seda asjaolu ei ole pooled apellatsioonimenetluses vaidlustanud. Kuna poolte abielu lõppes 15.12.2014 (tl 12), siis lõppes ka poolte varaühisuse varasuhe

§ 35p 3 alusel 15.12.2014.

Riigikohus on selgitanud, et pärast abielusuhete lõppemist täidetakse kohustusi reeglina lahusvara arvel (vt RKTKo 21.03.2007, 3-2-1-13-07, p 14). Seega saab asuda seisukohale, et kostja kasutas ühisvaral lasuva kohustuse täitmiseks oma lahusvara, tehes pärast abielu lahutamist üksi laenumakseid. 7 2-20-18433 16.2. Kostja soovib hüvitist kokku 2905,47 eurot oma lahusvara ühisvara huvides kasutamise eest. Kostja viitas maakohtu menetluses, et ta soovib hüvitist

§ 34

lg-st 2 tulenevalt (tld 35 pöördel ja 36, 37 pöördel, 75 ja pöördel, 124 pöördel). Kui üks abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta

§ 34lg 2 alusel nõuda selle väärtuse hüvitamist.

Hageja solidaarvõlgnikuna on kohustatud kostjale võlaõigusseaduse (VÕS) § 69 lg 2 alusel maksma hüvitist hagejale langeva solidaarkohustuse osa eest. Kuna perekonnaseaduses ei ole sätestatud, kuidas jaguneb solidaarkohustus abikaasade omavahelises suhtes, saab lähtuda VÕS §-st

1. Omavahelises suhtes peavad solidaarvõlgnikud kohustuse täitma VÕS § 69 lg 1 järgi võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Kui laenu tagastati 5810,95 eurot, siis täitis sellest 2905,47 euro ulatuses kostja oma kohustuse ja hagejal tuleb hüvitada teine 2905,47 eurot.
2. Eeltoodud põhjendustel ei nõustu kolleegium ka hageja väitega, et kostja oleks pidanud lisaks ühisvara jagamise nõudelt riigilõivu tasumisele maksma ka täiendava riigilõivu pärast abielu lahutamist SEB pangaga sõlmitud lepingust tulenevalt tehtud laenu tagasimaksete eest hüvitise nõudmisel. Kostja soovib hüvitist osana kogu ühisvara jagamisel tehtavast arvestusest, tuginedes sellele, et ta kasutas oma lahusvara ühise laenulepingu täitmiseks. Kolleegium märgib täiendavalt, et kui kostja oleks pidanud maakohtus hüvitisnõude 2905,47 eurot esitamise eest tasuma eraldi riigilõivu, siis oleks ka hageja pidanud tasuma apellatsioonkaebuse esitamisel kõnealuse nõude rahuldamise vaidlustamise eest täiendava riigilõivu (TsMS § 137 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 59 lg 15). III
3. Maakohus leidis, et korter tuleb jagada kostja vastuhagis taotletud viisil avalikul enampakkumisel müümise läbi, müügist saadud rahast tuleb täita laenukohustus SEB panga ees ja ülejääk jagada poolte vahel võrdselt. W ees oleva laenukohustuse otsustas maakohus jätta vastavalt hageja taotletule hageja ainukohustuseks ja mõista kostjalt välja pooles ulatuses hüvitise selle eest. Kolleegiumi hinnangul ei ole alust maakohtu otsust eelnimetatud osas tühistada.
4. Hageja arvates jagas maakohus põhjendamatult poolte ühisvarasse kuuluva korteri XXX, Tallinn vastuhagis taotletud viisil selle avalikul enampakkumisel müümise läbi. Kolleegium nõustub iseenesest hageja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8). Samas ei toonud see kaasa ebaõiget lahendust, et korter on põhjendatud jagada kostja vastuhagis taotletud viisil. Ringkonnakohus saab maakohtu rikkumise kõrvaldada, muutes ja täiendades otsuse põhjendusi. 19.
5. Kolleegium selgitab, et abikaasade ühisvara jagatakse kaasomandi lõpetamise sätete alusel (

§ 37, asjaõigusseaduse (AÕS) § 77).

Ühisvara hulka kuuluva korteri jagamise viisidena tulevad põhimõtteliselt kõne alla kõik AÕS § 77 lg-s 2 nimetatud viisid, mh jätta korter ühele abikaasadest kohustuse vastu teisele selle osa rahas hüvitada või müüa korter avalikul või ühisomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada poolte vahel vastavalt nende osa suurusele. Riigikohtu praktika järgi tuleb ühisomand lõpetada viisil, mis koormab ühisomanikke kõige vähem (RKTKo 26.04.2017, 3-2-1-14-17, p 22). Kuigi ühisvarana jagatakse

§-st 25 tulenevalt esmajoones ühisvarasse kuuluvaid esemeid ja abikaasade muid varalisi õigusi, tuleb vara jagamisel

§ 38kohaselt arvesse võtta ka ühisvaral lasuvaid kohustusi.

Ühisvara jagamisel tuleb arvestada poolte ühiseid kohustusi ning ühe abikaasa selliseid isiklikke kohustusi, mis on seotud ühisvarasse kuuluva esemega. Kohustused saab vara jagamise käigus täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga 8 2-20-18433 (vt RKTKo 21.05.2014, 3-2-1-38-14, p 14). Praegusel juhul tuleks arvesse võtta korteri soetamisega seotud laenukohustusi SEB panga ja W ees. 19.

1. Hageja on palunud jagada korter ja sellega seotud laenukohustused selliselt, et jätta need hagejale, pannes talle kohustuse maksta kostjale tema osa eest hüvitis. Õige on hageja apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on põhjendamatult tuginenud poolte kompromissi arutamisel väljendatule. Riigikohtu praktika järgi ei ole lubatud tõlgendada poolte kompromissiläbirääkimistel väljendatut poolte menetluslike taotlustena põhiasjas (RKTKo 17.06.2020, 2-18-7948, p 27). Samuti nõustub kolleegium iseenesest hagejaga, et maakohus oleks pidanud korteri jagamise viisi üle otsustamisel võtma arvesse, et vaidlusalune korter on hageja ja tema laste elukohaks ning tal on huvi korteriomandi säilitamisele. Riigikohtu praktika kohaselt on korteri müümine avalikul enampakkumisel mõistlik, kui kumbki pool seda endale ei soovi ja mõlemal poolel on üksnes rahaline huvi korteri vastu (RKTKo 26.05.2017, 3-2-114-17, p 35). Praegusel juhul väljendas hageja soovi saada korter endale. Samas on hageja huvi korteris elada vaid üks tingimus otsustamaks, kas korter jätta hagejale. Kolleegium selgitab, et kohus saab lõpetada ühisomandi selle jätmisega ühele ühisomanikule üksnes juhul, kui ühisomanik on asja omandamisest huvitatud ja nõus teisele ühisomanikele tema osa rahas välja maksma (vt RKTKo 10.05.2017, 3-2-1-39-17, p 13). Esimene tingimus on praegusel juhul täidetud, kuna hageja esmane huvi on saada korter enda ainuomandisse. Teise tingimuse kontrollimiseks tuleb selgitada, kui palju on hageja valmis korteri endale saamise eest maksma ja kas see summa vastab kostja osale. Kui hageja tahab korterit endale, kuid ta ei suuda kostjale tema osa rahas välja maksta, ei ole ühisomandi lõpetamine korteri hagejale jätmisega võimalik (vt samas). Ühtlasi tähendab see, et puudub sobivam ühisvara jagamise viis, mis annaks kohtule aluse keelduda kostja taotletud viisil ühisvara jagamisest. 19.
2. Riigikohtu praktika kohaselt, kui asja või õigust soovib üks ühisomanik, peab kohus enne eseme temale jätmise otsustamist selgeks tegema hüvitise määra, mida ühisomanik on valmis ja võimeline teisele ühisomanikule maksma (RKTKo 26.04.2017, 3-2-1-14-17, p 25). Kuivõrd maakohus jättis selle kindlaks tegemata, siis andis ringkonnakohus hagejale hüvitise määra täpsustamiseks tähtaja (tl-d 167 pöördel, 168 ja 190 pöördel). Hageja märkis, et ta on suuteline kostjale panga abiga maksma apellatsioonkaebuses märgitud hüvitise summa 20 748,74 eurot (tl-d 139 ja 177). Kuna hagejal tuleks praegu maksta kostjale õiguste ja kohustuste endale jätmise eest suuremat hüvitist, kui ta on nõus ja võimeline maksma, siis ei saa õigusi ja kohustusi hagejale jätta. Kolleegium põhjendab seda järgmiselt. Ühisvara jagatakse

§ 37lg 3 järgi abikaasade vahel võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti.

Seega lähtekoht on, et korteri kui ühisvara hulka kuuluva eseme jagamisel peaks hageja, kes soovib korteri endale jätmist, hüvitama kostjale poole selle väärtusest. Maakohus tuvastas, et jagatava korteri väärtus on 75 000 eurot. Pooled ei ole selle asjaolu tuvastamist apellatsioonkaebuses vaidlustanud ega toonud esile uut väärtust, mistõttu tuleb lähtuda nimetatud summast. Kui SEB pangaga ja W-ga sõlmitud laenulepingutest tulenevad poolte ühised kohustused jäävad hagejale, siis väheneb selle võrra kostjale omandi kaotuse eest makstav kompensatsioon. Hageja tõi esile, et abielu lahutuse seisuga (15.12.2014) oli täitmata laenukohustus panga ees 26 502,52 eurot (tl-d 1 pöördel ja 23 pöördel). Samuti on esitatud asjaoludel täitmata W ees olev laenukohustus 7000 eurot. Kuivõrd kostja vabaneks poolte omavahelises suhtes laenukohustusest ja edasi peaks seda täitma üksnes hageja, siis tuleks korteri väärtusest 75 000 eurot maha arvata 33 502,52 eurot (täitmata laenukohustused), s.o 41 497,48 eurot, millest kostjale tuleks hüvitist maksta pool ehk 20 748,74 eurot. 9 2-20-18433 Viimati nimetatud summale tuleb aga täiendavalt juurde arvestada 2905,47 eurot, millises ulatuses on kostjal

§ 34

lg 2 järgne nõue (vt selle arvestamise kohta RKTKo 25.10.2017, 2-14-18828, p 28.3). See teeb hüvitise suuruseks 23 654,21 eurot. Kuna hagejalt väljamõistmisele kuuluv hüvitis oleks seega suurem kui hüvitise määr, mille maksmise valmidust on hageja avaldanud, siis ei ole põhjendatud jätta korterit hagejale ning ainuvõimalik viis on jagada korter kostja vastuhagis taotletud viisil, müües selle avalikul enampakkumisel. 20. Kolleegiumi hinnangul tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ka SEB panga ees oleva laenukohustuse täitmise osas. Kuna ühisomandi lõpetamiseks müüakse korter avalikul enampakkumisel, on põhjendatud korteri soetamiseks võetud SEB panga ees olev laenukohustus enampakkumise tulemist vastavalt

§ 38

I lause esimesele alternatiivile täita, mitte jätta abikaasade solidaarkohustust panga ees endiselt kehtima ja jagada seda üksnes abikaasade omavahelises suhtes (vt ühisvaral lasuvate kohustustega arvestamise kohta RKTKo 21.05.2014, 3-2-1-38-14, p 14).

1. Kolleegium leiab, et maakohtu otsust ei ole alust muuta ka W ees oleva poolte ühise kohustuse jagamise osas, kuid peab vajalikuks täiendada selles osas kohtuotsuse õiguslikke põhjendusi. 21.
2. Maakohus on põhjendatult jaganud W ees oleva laenukohustuse

§ 38alusel selliselt, et see jääb poolte omavahelises suhtes hageja kanda.

Hageja soovis selle kohustuse jagamist tema kanda jätmisega. Riigikohtu praktika järgi saab kohus valida üksnes sellise jagamise viisi, mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud (vt nt ka RKTKo 09.05.2006, 3-2-1-45-06, p 19). Kostja ei ole alternatiivset jagamise viisi esitanud ega ole pooled soovinud selle kohustuse täitmist. 21.

1. Maakohus tuvastas, et W ees oleva laenukohustuse suurus on 7000 eurot ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise kostjale langeva laenukohustuse osa ulatuses. Selles osas ei ole põhjust maakohtu otsust muuta. Kolleegium nõustus ülal maakohtuga, et kostja vastutab solidaarselt hagejaga W ees võetud laenukohustuse täitmise eest. Kuna perekonnaseaduses ei ole sätestatud, kuidas jaguneb solidaarkohustus abikaasade omavahelises suhtes, saab Riigikohtu praktika kohaselt lähtuda solidaarkohustust abikaasade vahel jagades VÕS §-st
2. Omavahelises suhtes peavad solidaarvõlgnikud kohustuse täitma VÕS § 69 lg 1 järgi võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti (RKTKo 25.02.2015, 3-2-1-164-14, p 14). Arvestades omavahelises suhtes jääva laenukohustuse suurust on maakohus õigesti mõistnud kostjalt välja hüvitise 3500 eurot. IV
3. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata tema nõude kasutuseelise saamiseks summas 195 eurot kuus alates 01.01.2021 kuni ühisvara jagamiseni sel alusel, et hageja on kasutanud üksi ühisvara hulka kuuluvat XXX, Tallinn korterit ja takistanud kostjal seda kasutamast. Kolleegium leiab erinevalt maakohtust, et kostjal on õigus nõuda kasutuseelist, kuid alates 21.01.2021 ja 97,50 eurot kuus. 22.
4. Vastavalt Riigikohtu praktikale saab abikaasadel olla teineteise vastu AÕS § 70 lg 6 ja § 71 lg 2 järgi kasutuseelise saamise nõue, kuid ühisomandi eripära arvestades ei saa kasutuseeliste nõuet maksma panna üks abikaasa teise abikaasa vastu, vaid nõude maksmapanekuks tuleb abikaasade ühisvara hulka kuuluv kasutuseelis omavahel jagada (RKTKo 01.11.2017, 2-14-11930, p-d 13–14). Kolleegium märgib, et seetõttu on ebaõige ka hageja arusaam, et kostjal oleks tulnud lisaks ühisvara jagamise nõudelt riigilõivu tasumisele 10 2-20-18433 maksta veel eraldi riigilõiv kasutuseelise nõude esitamise eest. Kostja nõuet tuleb käsitada poolte ühisvara hulka kuuluva kasutuseelise jagamise nõudena. 22.
5. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt on maakohus ebaõigesti leidnud, et kostja ei ole tõendanud takistuste tegemist korteri kasutamiseks. Maakohus hindas ühisomandi kasutuseelise nõude rahuldamiseks, kas hageja tegi kostjale takistusi ühisomandis olevas korteris elamiseks. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja esitatud tõenditest ei saa järeldada, et hageja oleks teinud kostjale takistusi ühise korteri kasutamiseks. Maakohus tuvastas poolte e-kirjavahetuse põhjal (tld 126–129), et kostja nõudis hagejalt korteri võtmeid, kuid hageja ei olnud sellega nõus enne, kui kostja maksab kogu tasumata elatise. Seega on tõendatud kostja soov korterit kasutada ning et hageja takistas kostjal korterit kasutamast, sest ei andnud selleks võtmeid. 22.
6. Hea usu põhimõttest tulenevalt tuleb kostja kasutuseelise nõue jätta siiski osaliselt rahuldamata. Kostja nõuab hagejalt kasutuseeliseid alates 01.01.2021 kuni ühisvara jagamiseni. Kolleegium leiab, et asjas saab jagada üksnes selliseid kasutuseeliseid, mis tekkisid pärast kostja käesolevas asjas 20.01.2021 menetlusdokumendi esitamist. Riigikohtu praktika järgi saab kasutuseelist ühisvarana jagades üldjuhul jagada üksnes selliseid kasutuseeliseid, mis tekkisid pärast vastava nõude esitamist abikaasa vastu. Nõude esitamisele eelneva ajavahemiku eest saadud kasutuseelise nõudmine oleks vastuolus hea usu põhimõttega, kui asja kasutanud abikaasa võis mõistlikult võttes teise abikaasa käitumisest aru saada, et abikaasadel on vaikiv kokkulepe, et ainukasutuse eest hüvitist ei nõuta. Kui abikaasade ühisomandis olev asi jäi pärast kooselu lõppemist ühe abikaasa ainukasutusse ja teine abikaasa ei nõudnud selle eest tasu, saab Riigikohtu arvates eeldada, et abikaasadel oli vaikiv kokkulepe asja tasuta ainukasutuseks seni, kuni teine abikaasa esitas nõude ainukasutuse tõttu kasutuseelise hüvitamiseks või abikaasadele ühiselt kuuluva kasutuseelise jagamiseks ja oma osa saamiseks (RKTKo 26.09.2012, 3-2-1-93-12, p 17). Ringkonnakohus selgitas pooltele eelviidatud õiguslikku käsitlust ka 02.06.2023 kirjas (tl 168 pöördel). Korter jäi pärast poolte abielu lahutamist hageja kasutusse koos lastega ja asjas ei ole esile toodud, et kostja oleks nõudnud selle eest tasu. Seega saab eeldada, et pooltel oli vaikiv kokkulepe korteri tasuta ainukasutuseks seni, kuni kostja esitas 20.01.2021 menetlusdokumendis nõude kasutuseelise hüvitamiseks (tl 36). Nimetatud eeldusest erinevat kokkulepet kostja esile ei toonud ega tõendanud. Neil kaalutlustel tuleb kostja nõue kasutuseelise saamiseks alates 01.01.2021 kuni 20.01.2021 jätta rahuldamata. Alates 20.01.2021 menetlusdokumendi esitamisest saab kostja aga kasutuseelist nõuda ja selles osas puudub vastuolu hea usu põhimõttega. Põhjendatud ei ole hageja arusaam, et kostja kaotas vastava nõude pelgalt põhjusel, et ta ise lahkus poolte ühisest elukohast pärast abielusuhete lõppemist. Korter, mille kasutuseeliste hüvitamist kostja hagejalt nõuab, on poolte ühisomandis. Pooltele kui ühisomanikele kuulub ühine õigus ühist korterit kasutada ning ühine õigus saada korterilt kasutuseeliseid (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62, AÕS § 68 lg 1, § 70 lg 6, § 71 lg 2; RKTKo 26.09.2012, 3-2-1-93-12, p-d 16–17, RKTKo 01.11.2017, 214-11930, p 13). Praegusel juhul sai korteri kasutamisest eeliseid üksnes hageja. 22.
7. Kolleegiumi hinnangul on ka ekslik maakohtu hinnang, nagu ei oleks kostja esitatud eluaseme üürikuulutust võimalik üldse kasutuseelise väärtuse kindlakstegemisel kasutada. Samas ei ole siiski tõendatud ühiskasutuses oleva korteri kasutuseelise väärtust, mistõttu määrab kolleegium kasutuseelise väärtuse kindlaks oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Kolleegium peab põhjendatuks hinnata kasutuseelise väärtuseks 97,50 eurot kuus. 11 2-20-18433 Korteriomandi kasutuseeliste väärtuse saab määrata korteriomandi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o korteri üürimisel saadava üüri järgi (TsÜS § 65). Kostja tõi välja, et vaidlusaluse korteriga samal tänaval (XXX) asuva 48 m2 suuruse korteri üürihind on 390 eurot kuus. Selle väite kinnitamiseks esitas kostja tõendina väljatrüki veebilehelt kv.ee (tl 54). Ringkonnakohus selgitas 02.05.2023 kirjas (tl 168 pöördel) pooltele, et Riigikohtu praktika kohaselt lasub ühisvara jagamisel ühisvara väärtuse tõendamise koormus mõlemal poolel selliselt, et kui pool esitab tõendi jagatava ühisvara väärtuse kohta, siis peab teine pool juhul, kui ta ei nõustu teise poole esitatud tõendiga ühisvara väärtuse kohta, esitama omapoolse tõendi ühisvara väärtuse kohta (RKTKo 26.09.2012, 3-2-1-93-12, p 21). Hageja ei ole esitanud vastuväiteid kostja kinnisvaraportaali kuulutusele ega esitanud omapoolseid tõendeid kasutuseelise väärtuse kohta. Kasutuseeliste väärtuse arvestamise lähtekoht saab olla see, et kummalgi abikaasal on õigus saada eelduslikult pool kasutuseeliste väärtusest. Samas peab arvestama, et Riigikohtu praktika kohaselt, kuna ühisomandi puhul ei ole abikaasade osad ühises asjas määratud ning kasutuseeliste saamise õigus on abikaasade ühine jagamatu õigus, on ühisomanike ühiselt saadava kasutuseelise väärtus võrreldes ainuomandis oleva kasutuseelise väärtusega madalam juba kas või seetõttu, et tegemist on ühis- mitte ainukasutusega. Muu hulgas võib sellise kasutuseelise väärtust mõjutada ka asjaolu, et ühisomandis olevat korteriomandit kasutavad lisaks ühisomanike muud perekonnaliikmed (RKTKo 01.11.2017, 2-14-11930, p 14). Ringkonnakohus juhtis eelnimetatud käsitlusele tähelepanu 02.05.2023 kirjas (tl 168 pöördel). Pooled ei ole esitanud tõendeid selle kohta, milline on kasutuseelise väärtus olukorras, kus eluruum on mitme inimese kasutuses. Siiski ei ole kolleegiumi arvates põhjendatud jätta kasutuseelist täielikult jagamata, vaid vastavalt Riigikohtu praktikale saab kohus kasutuseelise väärtuse määramisel lähtuda TsMS §s 233 sätestatust ning määrata selle suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades (RKTKo 26.09.2012, 3-2-1-93-12, p 21). Ühisomandis oleva korteriomandi kasutuseelise suuruse tõendamine on raskendatud. Üldjuhul võetakse kinnisvara väärtuse ja võimaliku saadava üüri suuruse hindamisel aluseks teised sarnased kinnisvaraobjektid. Kuna üldjuhul üüritakse kinnistuid välja tervikuna, siis ühiskasutuses olemine ei kajastugi üürihindades. Juhul, kui praegusel juhul lähtuda terve korteri turuüürist, oleks ühe kuu üüri väärtuseks 195 eurot (= 390/2). Võttes arvesse tervikuna väljaüüritava korteri üüri turuhinda, aga ka seda, et korter omandati mõlema abikaasa poolt ühiseks kasutamiseks, korterit kasutavad hageja ja tema lapsed koduna, ning et korteri pindala on väike (49,60 m2 (tl-d 18 ja 41)), teeb ringkonnakohus oma siseveendumusele tuginedes diskretsiooniotsustuse ja leiab, et selle kasutuseelise, mis tuleb kindlaks määrata ja hageja poolt kostjale hüvitada, väärtuseks ühe kuu eest on 97,50 eurot. 22.
8. Kostja nõuab vastuhagis kasutuseelise eest hüvitist kuni ühisvara jagamiseni (tl 75). Kohus saab tulenevalt TsMS §-st 439 nõuet menetleda vaid hagi piires. Riigikohtu praktika kohaselt kuulub abikaasadele kui ühisomanikele asja kasutuseelis ühiselt kuni ühisomandi lõppemiseni (RKTKo 26.09.2012, 3-2-1-93-12, p 17). Seega on kostjal võimalik nõuda kuni ühisvara jagamiseni saadud kasutuseeliste jagamist. Arvestades, et ühisvara jagamine jõustub vastava kohtuotsuse jõustumisest, saab kostja seega kolleegiumi arvates praegusel juhul nõuda korterilt kasutuseeliste hüvitamist kuni käesolevas asjas korteri jagamise kohta tehtava kohtuotsuse jõustumiseni. 22.
9. Eeltoodust tulenevalt kuulub kostja kasutuseelise saamise nõue osaliselt rahuldamisele. Ringkonnakohus arvutab välja kasutuseelise kuni kohtuotsuse tegemiseni (28.06.2023) ja mõistab selle edasi välja igakuise hüvitisena kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Hagejalt tuleb 12 2-20-18433 kostja kasuks välja mõista kasutuseelise hüvitis
10. a jaanuari 11 päeva eest 34,60 eurot (= 11 / 31 x 97,50), järgneva 11 kuu eest 1072,50 eurot (= 11 x 97,50),
11. a eest 1170 eurot (= 12 x 97,50),
12. a 5 kuu eest 487,50 eurot (= 5 x 97,50) ja
13. a juuni 28 päeva eest 91 eurot (= 28 / 30 x 97,50). Kuni kohtuotsuse tegemiseni on seega kostja nõue põhjendatud kokku summas 2855,60 eurot (= 34,60 + 1072,50 + 1170 + 487,50 + 91). Edasi tuleb maksta kasutuseelist kuni kohtuotsuse jõustumiseni 97,50 eurot kuus. V
14. Kolleegium nõustub hageja apellatsioonkaebuse väitega, et kuna poolte varaühisuse varasuhe lõppes juba abielu lahutamisega, siis on maakohus kostja taotlusel otsuse resolutsioonis põhjendamatult lõpetanud poolte varaühisuse ja vastav otsustus tuleb eeltoodu tõttu tühistada. Varaühisuse varasuhe lõpeb

§ 35p 3 kohaselt abielu lahutamisega.

Maakohus tuvastas, et poolte abielu lahutati 15.12.2014 (tl 12). Seega lõppes selle aja seisuga ka varaühisuse varasuhe ning puudub vajadus selle lõpetamiseks.

1. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab erinevalt maakohtust osaliselt kostja kasutuseelise saamise nõude, teeb ringkonnakohus käesoleva otsusega uue tasaarvestuse poolte rahaliste nõuete vahel. Hageja peab nõuete lahendamise tulemusel kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni maksma kostjale 5761,07 eurot (= 2905,47 + 2855,60). Kostja peab nõuete lahendamise tulemusel maksma hagejale 3500 eurot. Selle tulemusel ja TsMS § 445 lg 1 II lause alusel tasaarvestab ringkonnakohus poolte vastastikused kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni arvestatud kohustused ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja 2261,07 eurot (= 5761,07 – 3500) ja kasutuseelise 97,50 eurot kuus alates 29.06.2023 kuni ringkonnakohtu otsuse jõustumiseni.
2. Kuigi ringkonnakohus tühistab apellatsioonkaebuste alusel osaliselt maakohtu otsuse ja muudab vastuhagi rahuldamise ulatust, ei anna see TsMS § 173 lg-st 3 juhindudes alust muuta kohtuasja menetluskulude jaotust. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes TsMS § 164 lg 1 üldreegli kohaselt poolte endi kanda. Kuna hagi ja vastuhagi rahuldati osaliselt, puudub alus TsMS § 164 lg-s 1 sätestatud üldreeglist kõrvale kalduda. Menetluskulude jaotusest tulenevalt puudub vajadus menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.
3. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 I lause). (allkirjastatud digitaalselt) 13