4-22-113 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. märts 2022. a Tallinn Väärteoasja number 4-22-113 (2440,21,005262) Kohtunik Märt Toming T.I kaebus Polits

§ 227

lg 5 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuväline menetleja: Ida prefektuuri politseijaoskonna patrullitalitus, liiklusgrupp Jõhvi Menetlusalune isik: T.I , ik: XXX. Kaebuses andmeid kaebuse esitaja elukoha ja kontaktide kohta esitatud ei ole. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on kaebuse esitaja elukoht: xxx xx-xx, xxx linnaosa, xxx, Harju maakond (hotell X), töökoht: XXX OÜ. Kirjalik menetlus VTMS § 120 korras RESOLUTSIOON 1. Jätta T.I kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna menetlusgrupi IV vanemväärteomenetleja Asja Malahhova 17.12.2021 otsusele nr 2440,21,005262 T.I karistamises LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.

§ 227

lg 5 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna menetlusgrupi IV vanemväärteomenetleja Asja Malahhova 17.12.2021 otsus nr 2440,21,005262 T.I karistamises LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.

§ 227

lg 5 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks muutmata ja tühistamata.

1. Kohaldatud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 3-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 3-kuulise tähtaja möödumisel. 1
2. Vastavalt LS § 127 sätetele kui isiku suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise või kehtetuks tunnistamise otsus, on isik kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Transpordiametile.
3. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 600 (kuussada) eurot tuleb 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päevast tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri
5. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus, antud juhul kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 10.03.
6. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 11.04.
7. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 12.04.
8. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna menetlusgrupi IV vanemväärteomenetleja Asja Malahhova 17.12.2021 otsusega nr 2440,21,005262 karistati T.I LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.

§ 227

lg 5 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selles, et T.I juhtis 26.11.2021 kella 23.36 ajal Toila vallas, Ida-Viru maakonnas Tallinn-Narva mnt

1. kilomeetril esmase juhtimisõigusega (juhiloaga) mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 151 +/- 5 km/h, millega ületas lubatud kiirust mitte vähem kui 56 km/h, kuna esmase juhtimisõigusega juhiloa omaja ei tohi kiiremini sõita kui 90 km/h. Taolise käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 2 sätestatud keeldu ja pani toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse Ma tunnistan, et see on minu teine kiiruseületamise trahv aasta jooksul ja minu olukorra tõsidus. Soovin, et minu asi arutatakse kohapeal Harju Maakohtus Tallinnas, kus mina praegu elan. Samuti palun mina karistuse määramisel leebemat mõju, kuna täiskaristus avaldaks lühiajalist mõju minu elatist teenimisele ja pikaajalist mõju, mida see avaldaks minu elule sissetulekute täieliku kaotuse tõttu. Praegu sõltub minu võimalus teenida mis tahes sissetulekut minu autojuhtimise oskusest, kuna olen praegu osalise tööajaga tööl xxxna. Kui minu juhtimisõiguse äravõetakse, siis mina ei saa elatist teenida. Ilma sissetulekuta oleks minu elu muudele osadele ilmselge kahjulik mõju, sealhulgas minu võime maksta arveid, osta toitu ja maksta elamiskulusid. Lisaks ei võimalda minu väike sissetulek, umbes 70 eurot kuuslisa 1, minul tasuda kogu trahvi ühekordse summana. Seetõttu mina soovin kohtult luba tasuda väiksem trahv ja seda osamaksetena kuue kuu jooksul. See kogemus on õpetanud mulle, et kiiruseületamisel on tõsised tagajärjed ja et ma pean oma juhtimisele hoolikamat tähelepanu pöörama. Ma ei nõua karistuse tühistamist, sest tean, et mu tegu oli vale. Mina palun ainult leebust oma isiklike asjaolude tõttu. Usun, et karistuse määramise eesmärk on tagada, et ma õpin oma õppetunni viisil, mis tagab, et ma enam liikluseeskirju ei riku. Olen kindlasti oma õppetunni õppinud. Kuna minu elatis sõltub minu võimest juhtida autot ja kuna täiskaristus avaldaks tõsist negatiivset mõju minu edasisele heaolule, palun austusega leebemat karistust. Leebema karistuse, mida ma palun kohtunikul arutada, on:
2. Minu juhtimisõiguse äravõtmise loobumine. 2
3. Vähendatud trahv, tasutav osamaksetena kuue kuu jooksul. Täiendavas avalduses teatas kaebuse esitaja, et soovib kaebuse läbivaatamist kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuväline menetleja Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna patrullitalituse liiklusgrupi vanemväärteomenetleja Asja Malahhova on nõus T.I ´i poolt Harju Maakohtule esitatud kaebust 17.12.2022 a. otsusele väärteoasjas nr 2440,21,005262 lahendama vastavalt Väärteomenetluse seadustiku § 120 lg 1, esitades oma seisukoha antud kaebuse osas. Kohtuvälise menetleja seisukohast menetlusaluse isiku kaebus leebema karistuse määramise osas rahuldamisele ei kuulu. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetlusalune isik on pannud toime ühe raskematest liiklusalastest väärtegudest LS § 227 lg 3 järgi, mille eest on põhikaristusena ettenähtud rahatrahv kuni 800 eurot (200 trahviühikut), arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 (kaheteistkümne) kuuni. Lisakaristusena saab kohaldada sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 3 (kolmest) kuust kuni 6 (kuue) kuuni. Menetlusaluse isiku poolt ületatud kiirus oli väga suur 56 km/h, piiripealne LS§ 227 lg 4 - ga (mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine rohkem kui 60 km/h). Kohtuväline menetleja on seisukohal, et mida suurem on vahe menetlusaluse isiku juhitud mootorsõiduki tegeliku ja lubatud sõidukiiruse vahel, seda suurem on menetlusaluse isiku süü. Kiiruse ületamine on äärmiselt ohtlik, kuivõrd juhitavust on suurel kiirusel lihtsam kaotada. Isik on juhtinud mootorsõidukit nii suure kiirusega, et ta ei ole olnud suuteline võimalikele esinevatele ohtlikele olukordadele õigeaegselt reageerima. Sõidukiirus mõjutab nii liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust, kui ka selle raskusastet. Väärtegu oli toime pandud suure liiklustihedusega teel (Tallinn-Narva maanteel), mis omakorda suurendab liiklusohtu. Lisaks sellele, isik osaleb liikluses noore juhina, tal on esmased juhiload, seega tegemist ei ole kogenud juhiga. Menetlusalune isik on omistanud mootorsõiduki juhtimisõiguse 10.12.2020 a. Mootorsõiduki juht (eriti esmase juhtimisõigusega juhiloa omaja) peab olema tähelepanelik paigaldatud liikluskorraldusvahendite suhtes ning neid järgima, kuna liikluskorraldusvahendid on paigaldatud liiklusohutuse tagamiseks. Oma käitumisega seadis isik reaalsesse ohtu nii enda, kui teiste liiklejate elu, tervise ja vara. Karistusregistri andmete kohaselt isikul on üks kehtiv samalaadne karistus. 26.05.2021 a. isikut karistati LS § 227 lg 2 järgi rahatrahviga 140 eurot, ehk mootorsõiduki juhtimisõiguse omistamisest isikul on juba teine samalaadne rikkumine. Menetlusaluse isiku käitumine näitab üheselt seda, et varem määratud karistus oma eesmärki ei täida ja isik käitub endiselt liiklust ohustaval viisil. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetlusalusele isikule tuleb määrata põhikaristusena suurem rahatrahv, kui põhikaristusena ette nähtud sanktsiooni keskmine määr ning kohaldada ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist minimaalseks tähtajaks. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et antud karistus ja liiklusest eemaldamine sunnib teda õiguskuulekusele. Kohtuvälise menetleja seisukohast väärteomenetluse käigus karistust kergendavad või raskendavad asjaolud KarS § 57, 58 alusel tuvastatud ei ole. Menetlusaluse isiku kaebusest tulenevalt seab määratud lisakaristus ohtu tema töökoha. Kohtuvälise menetleja seisukohast on antud ohu põhjustanud ei keegi muu, kui menetlusalune isik ise, kes oma tegevustega liikluses on põhjustanud oma juhtimisõiguse äravõtmise. Menetlusalune isik, kes on läbinud mootorsõiduki juhi koolituse, on teadlik liiklusseadusega sätestatud sanktsioonidest. Seega oli isikul võimalik ette näha, millised tagajärjed tema õigusvastase käitumisega kaasnevad ning end õiguskuuleka ja kohusetundliku käitumisega nende tagajärgede eest kaitsta, säilitades sellega nii vajamineva juhtimisõiguse. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et määratud karistuse viisid ja määrad (põhikaristusena rahatrahv summas 600 eurot ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine kolmeks kuuks) on vastavuses nii teo raskusega kui ka isiku süüga, määratud karistus on eesmärki täitev ning vastavuses õiguskorra kaitsmise huvidega. 3 Kohtuväline menetleja jääb tehtud otsuse juurde ning palub jätta menetlusaluse isiku kaebus karistuse määramise osas rahuldamata ning otsus muutmata. Kohtuväline menetleja on nõus menetlusaluse isiku kaebuses oleva põhjendatud taotlusega ajatada rahatrahv kuueks kuuks. Maakohtu seisukoht Menetlusalune isik on kohtule esitatud avalduses teatanud, et soovib kaebuse läbivaatamist kirjalikus menetluses. Ka kohtuväline menetleja on oma kirjalikus seisukohas nõustunud kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohaga, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Väärteotoimikus asuva kiirusemõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kaebuse esitaja T.I juhitud sõiduki Volvo S40 registreerimismärgiga XXXXXX sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 26.11.2021 kella 23:36 ajal mõõteseadet Stalker II MDR nr AS008349 (taatlustunnistus nr TTRS-21/00104). Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 151 km/h asulavälisel teel. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 5 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 146 km/h. Kuivõrd menetlusalusel isikul on esmane juhiluba LS § 97 lg 2 tähenduses (omistatud 10.12.2020), siis vastavalt LS § 50 lg 2 sätetele ei tohi esmase juhiloa omaja sõita kiiremini kui 90 kilomeetrit tunnis. Seega oli lubatud sõidukiiruse ületamise määraks mitte vähem kui 56 km/h. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub veel, et sõiduki sõidukiirust mõõdeti paigal seistes, kõrvalteel, kasutades statiivi ning mõõdetav sõiduk liikus vastassuunaliselt, lähenedes mõõtjale ja liikus üksinda ning kiirust mõõdeti 2-3 sekundi jooksul. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit (TTRS-21/00104), järgides seejuures mõõtemetoodikat. Seega on tuvastamist leidnud LS § 227 lg 3 objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik ületas esmase juhiloaga mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 56 km/h võrra, millega rikkus LS § 50 lg 2 sätestatud keeldu. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteona. Seega puuduv ad 4 väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise osaliselt tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 56 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 3 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Ida-Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna menetlusgrupi IV vanemväärteomenetleja Asja Malahhova, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg -s 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.

§ 227

lg 5 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. LS § 227 lg 3 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41 kuni 60 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni ning LS § 227 lg 5 p 2 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 3 kuust kuni 6 kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära 3/4 määras ning lisakaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni alammääras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 56 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja menetlusaluse isiku ütlusi, mille kohaselt ületas ta lubatud suurimat sõidukiirust teadlikult, on tegu toime pandud kavatsetult, s.t isik seadis süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise oma käitumise eesmärgiks ja ta ka teadis, et see asjaolu saabub. Menetlusaluse isiku selgitustest tulenevalt oli maantee tühi ja ta ületas kiirust, kuid liikus ohutult ja kedagi ei ohustanud. Arvestades asjaolu, et menetlusalust isikut on samalaadse süüteo eest juba karistatud, siis oli menetlusalune isik ka üheselt teadlik sellest, et ta paneb toime karistatava teo. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas asulavälisel teel temale kui esmase juhiloa omajale lubatud suurimat sõidukiirust 90 km/h mitte vähem kui 56 km/h võrra, millega rikkus LS § 50 lg 2 keeldu ja pani toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid 5 asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 200 trahviühikut või aresti kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuuni. LS § 2 27 lg 5 p 2 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuue kuuni. Hinnates menetlusaluse isiku süüd LS § 227 lg 3 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus, et süü suurus sõltub mõõdetavate suuruste puhul numbrilisest näidust. Võrreldes süütegude raskusastmeid ja nende eest mõistetavaid karistusi, leiab kohus, et LS § 227 lg 3 ettenähtud väärtegu toime pannes on süüdlase süü suurem kui LS § 227 lg 2 ettenähtud väärtegu toime pannes ning seetõttu peaks ka LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo eest mõistetav karistus üldjuhul ületama LS § 227 lg 2 ettenähtud sanktsiooni ülemmäära (rahatrahv kuni 100 trahviühikut). Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et sõites 56 km/h kiiremini lubatust, on see oluliselt enam kui suurim esmase juhiloa omanikule lubatud piirkiirus ning lubatud sõidukiiruse ületamise vahemikku 41–60 km/h arvestades on kiirust ületatud maksimaalse määra lähedases määras. Isik, kes teadlikult ületab lubatud suurimat sõidukiirust enam kui poole kiiruse võrra on kohtu arvates oma mõttelaadilt ja suhtumisest liiklusnõuetesse ja -ohutusse ohtlik. Menetlusaluse isiku selgituste kohaselt ületas ta lubatud sõidukiirust seetõttu, et maantee oli peaaegu tühi ja ta ei ohustanud kedagi. Kohus leiab, et kui isik peab lubatud sõidukiirust lubatavaks seetõttu, et maantee on peaaegu tühi, siis ei ole isik mingeid järeldusi liiklusteoorias õpitust teinud ja käitub liikluses juhina oma äranägemise järgi, eirates juhile kohustuslikke reegleid. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Menetlusaluse isiku käitumises ei ole kohtuvälisel menetlusel kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud ning neid ei tuvastanud kohus ka kaebemenetluses. Seega ei ole asjaolusid, mis võiks karistuse määra kergendada. Kaebuses on taotletud põhikaristusena määratud rahatrahvi vähendamist ja vähendatava rahatrahvi tasumise määramist ositi kuue kuu jooksul. Kaebuses on rahatrahvi vähendamist põhjendatud sellega, et määratud rahatrahvi määr avaldaks mõju tema elatise teenimisele ja kaebuse esitajal on sissetulekuks umbes 70 eurot kuus, mille kohta esitas kaebuse lisana emaksuameti andmed sissetulekute kohta. e-MTA väljatrükist nähtuvalt on

1. aastal olnud tulu, millelt arvutatakse maksuvaba tulu, 759, 42 eurot. Kohus suhtub kaebuse lisana esitatud väljatrükki kaebuse esitaja sissetulekute kohta
2. aastal kriitiliselt. Tegemist on ettevõtluskonto andmetega, mis tulenevad Maksu- ja Tolliametile esitatud andmetest ja kohtu arvates on Maksu- ja Tolliametile esitatud andmed ilmselgelt ebatäpsed ega kajasta kaebuse esitaja tegelikku majanduslikku olukorda. Nimelt nähtub väärteoasja materjalidest, et kaebuse esitaja elukohaks on xxx xx-xx xxx. Sellisel aadressil asub hotell ning seal läheduses mingeid kortermaju ei ole. Seega peab kaebuse esitaja tasuma elamiseks hotelli eest, milline summa on ilmselgelt suurem kui kommunaalkulud. Lisaks nähtub väärteoasjast, et väärteo toimepanemisel kasutatud sõiduk Volvo S40 kuulub kaebuse esitajale. Teadupärast peab sõiduk käima hoolduses, tehnonõuetele vastavuse kontrollis ning sõiduk peab olema ka kindlustatud, samuti peab sõidukil hooajaliselt vahetama rehve ning sõidukiga sõitmiseks on vaja kütust. Mida rohkem sõidukiga sõita, seda suurem on kütuse kulu. Kui aga kaebuse esitaja töötab kullerina, siis seda suurem see kulu on. Kõik need kulud on kokku mitu korda suuremad kui isiku ametlik aasta sissetulek. Seega ei peaks kaebuse esitajal jätkuma elamiseks, s.h ka söömiseks mitte mingisuguseid rahalisi vahendeid. Ometigi on kaebuse esitaja võimeline elama hotellis, sõitma regulaarselt autoga, s.h ka pikki vahemaid. Seetõttu leiab kohus, et kohtule esitatud andmetega vähese sissetuleku kohta on soovitud kohut viia eksitusse ning kohus esitatud tõendiga ei arvesta. Kohus leiab, et kuivõrd menetlusalune isik ületas LS § 227 lg 3 sätestatud lubatud sõidukiiruse ületamise vahemikku maksimaalsele piirmäärale lähedases määras, on isiku süü ka 6 maksimaalne ning kohtuvälise menetleja määratud karistus, s.o rahatrahv ¾ ulatuses maksimaalmäärast peaks süü suurust arvestades olema põhjendatud ja vastama süü suurusele. Samas tuleb KarS § 56 lg 1 kohaselt karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kaebuse esitanud isiku karistusandmetest nähtuvalt on kaebuse esitanud isikut karistatud samalaadse väärteo toimepanemise eest kohtuvälise menetleja 26.05.2021otsusega, mis jõustus 11.06.2021, ning kaebajat karistati 140 euro suuruse rahatrahviga LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest. Rahatrahvi tasus menetlusalune isik 11.07.
3. Uue, käesoleval juhul inkrimineeritava väärteo on kaebaja toime pannud 26.11.2021 ehk nelja kuu möödumisel eelmise rahatrahvi tasumisest. Kaebuse esitajale inkrimineeritud uue samalaadse väärteo toimepanemine näitab kohtu arvates seda, et eelmine määratud rahatrahv ei suutnud menetlusalust isikut mõjutada edaspidi õiguskuulekalt käituma ja menetlusalune isik jätkab liikluse ohustamist. Arvestades kaebuse esitaja karistusandmetest nähtuvat kogemust karistuse osas võib järeldada, et kaebuse esitaja on määratavate karistuste suurusest ja liikidest teadlik. Seejuures ei ole kaebuse esitaja eelmisest karistusest järeldusi teinud, kuigi juhtimisõiguse saanud, eriti veel esmase juhiloa omaja peaks teadma nii liiklusnõudeid kui ka nende rikkumise eest määratavaid karistusi. Sellest tulenevalt on kaebuse esitaja teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses tekitab temal rahalisi lisakohustusi määratavate trahvide tasumise kohustuse näol ja põhjustab tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ja isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese õigusvastase käitumise tõttu liikluses ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks. Menetlusesemeks oleva ja järjekordse väärteo toimepanemine aga viitab üheselt sellele, et kaebuse esitaja suhtub nii võimalikesse karistustesse kui ka enese ja teiste ohutusse ükskõikselt ning on liikluses teadlikult ja jätkuvalt ohtlik, pannes oma käitumisega ohtu iseenda ja teised võimalikud liiklejad samal teelõigul. Seejuures peab kohus vajalikuks märkida, et väärteo toimepanemise ajal oli menetlusalusel isikul kehtiv väärteokaristus samalaadse väärteo eest. Seejuures, võrreldes varasema väärteoga on menetlusaluse isiku käitumine ajas muutunud ohtlikumaks ning menetlusalune isik on lubatud suurimat sõidukiirust ületanud veelgi suuremas määras. Seega ei ole menetlusalune isik eelmisest karistusest mingeid järeldusi teinud. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kellelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid kohustusi täita. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt kaebuse esitaja seda järjekordselt teha ei soovinud. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, seda et varasem karistus samalaadse väärteo toimepanemise eest ei sundinud isikut uue süüteo toimepanemisest loobuma ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on kohus sunnitud tõdema, et senise karistusliigina kohaldatud kergem rahatrahv ei ole menetlusaluse isiku korrale kutsumiseks piisav ega sunni kaebuse esitajat liiklusalaste väärtegude toimepanemisest hoiduma. Seetõttu leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult määranud menetlusalusele isikule süü suurusele ja menetlusaluse isiku isikule vastava karistuse ning kohtu arvates puuduvad igasugused alused kohtuvälise menetleja määratud karistuse kergendamiseks. Kaebuses on taotletud ka määratud rahatrahvi tasumise määramist ositi 6 kuu jooksul. Kohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et KarS § 66 lg 2 kohaselt võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi, kuid seda saab kohus või kohtuväline menetleja teha kohtuotsuse või rahatrahvi määramise otsuse tegemisel. Käesoleval juhul ei tee kohus kohtuotsust rahatrahvi mõistmise kohta, vaid vaatab läbi kaebust ega tühista kohtuvälise menetleja otsust. Seega ei tee kohus ka uut otsust rahatrahvi osas, mistõttu ei saa kohus ka määratud rahatrahvi ositi tasumisele määrata. Arvestades aga kohtule esitatud andmeid menetlusaluse isiku elatustaseme kohta, saab asuda seisukohale, et selliste andmete põhjal ei oleks ka tuvastatav mõjuv põhjus rahatrahvi ositi tasumisele määramiseks, 7 kuivõrd esitatud andmed ei vasta tegelikkusele. Lisaks peab kohus vajalikuks viidata sellele, et väärteotoimikust nähtuvalt on menetlusalune isik 27.11.2021 kätte saanud väärteoprotokolli, mistõttu on ta tutvunud selle sisuga. Väärteoprotokolli pöördel on sõnaselgelt märgitud, et menetlusalusel isikul on õigus mõjuvatel põhjustel esitada taotlus rahatrahvi ositi tasumiseks, kuid selle peab esitama enne väärteoprotokollis märgitud lahendi kättesaadavaks tegemise kuupäeva, s.o enne 28.12.
4. Seega oli menetlusalusel isikul väärteoprotokolli kättesaamisest alates võimalus sellekohase taotlusega pöörduda kohtuvälise menetleja poole. Käesolevas menetluses, s.o kaebemenetluses ei saa kohus seda enam teha. Seetõttu jäävad kaebuses esitatud taotlused määratud põhikaristuse kergendamiseks ja põhikaristuse ositi tasumisele määramiseks rahuldamata. Kaebuses on taotletud ka kaebuse esitajalt juhtimisõiguse äravõtmisest loobumist. Sellisest taotlusest võib järeldada, et ilmselt on kaebuse esitaja pidanud silmas kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist lisakaristuse kohaldamise osas. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse või kohaldamata jätmisse peab kohus vajalikuks märkida seda, et menetlusalusele isikule süüks arvatud süü maksimumi lähedane suurus ja kehtiv karistus samalaadse süüteo eest viitavad üheselt sellele, et pelgalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada ka teisi seaduses ette nähtud mõjutusvahendeid, s.o lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Seetõttu leiab kohus, et kohtuvälise menetleja on põhjendatult kohaldanud menetlusaluse isiku suhtes ka lisakaristust. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest võib juhtimisõiguse äravõtmist põhikaristusena kohaldada kuni 12 kuuks ning LS § 227 lg 5 p 2 kohaselt ka lisakaristusena 3 kuust kuni 6 kuuni. Seega on seadusandja sellise iseloomuga süütegu pidanud niivõrd ohtlikuks, et on kehtestanud juhtimisõiguse äravõtmise sellise teo eest nii põhi- kui ka lisakaristusena. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kohus peab vajalikuks märkida ka asjaolu, et menetlusalusel isikul on kehtiv karistus LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo eest ja uue samalaadse, kuid ohtlikuma väärteo pani menetlusalune isik toime nelja kuu möödudes eelmise rahatrahvi tasumisest. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Nagu kohus juba eelpool leidis, on antud juhul tuvastatud lubatud piirmäära oluline ületamine, õigupoolest on LS § 227 lg 3 sätestatud piirmäära ületatud maksimumi lähedases määras. Arvestades aga seda, et teo keelatusest ja karistatavusest üheselt teadlik menetlusalune isik põhjendab keelu rikkumist tühja maanteega, siis näitab selline põhjendus menetlusaluse isiku hoolimatut suhtumist oma teosse ning see põhjendus näitab seda, et menetlusalune isik ei saagi aru sellest, et selline käitumine on keelatud. Käesoleval juhul tuleneb piirmäära oluline ületamine juba sellest, et tegemist on LS § 227 lg-ga 3, kuid juba LS § 227 lg 2 sätestatud piirmäära ületamise puhul on karistusena ette nähtud juhtimisõiguse äravõtmine nii põhi- kui lisakaristusena. Seejuures juhul, kui menetlusalune isik oleks ületanud lubatud sõidukiirust 5 km/h võrra rohkem, võinuks temalt juhtimisõiguse põhikaristusena ära võtta kuni kaheks aastaks ning lisakaristusena kohaldatava samaliigilise karistuse alammäär alanuks 6 kuust. Lisaks sellele on tegemist ka korduva samalaadse süüteo toimepanemisega, mis viitab, et oht samalaadsete süütegude toimepanemiseks ei olnud pärast esimest karistust mitte ainult säilinud, vaid ka realiseerus ja seda vaid nelja kuu möödumisel eelmise rahatrahvi tasumisest. Seega esinevad kõik 8 kohtupraktikast tulenevad alused lisakaristuse kohaldamiseks ning kohtuväline menetleja ongi neid aluseid arvestades lisakaristust kohaldanud. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Mis puudutab lisakaristuse määra, siis on menetlusaluse isiku suhtes lisakaristust kohaldatud alammääras, s.t väiksemat lisakaristuse määra ei ole võimalik kohaldada. Arvestades aga isiku süü suurust ja varasemat karistust, puuduks ka igasugune alus nii leebe lisakaristuse kohaldamiseks isegi juhul, kui seadus seda võimaldaks. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üldja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldaseks aluseks lisakaristuse kohaldamisel väärteootsuses kohaldatud määras. Seejuures on lisakaristust vaatamata kaebuse esitaja maksimumi lähedasele süüle kohaldatud vaid ettenähtud sanktsiooni alammääras ning kergemat lisakaristust nii või teisiti kohaldada ei saaks. Seega vastavad kohaldatud põhikaristuse üle keskmine määr ja lisakaristuse alammäär nii kaebuse esitaja süüle, kaebuse esitaja isikule ning on ka eeldatavalt küllaldased preventiivsete eesmärkide saavutamiseks. Kaebuses on leitud, et määratud täiskaristus avaldaks kaebuse esitajale lühiajalist mõju elatise teenimisele ja pikaajalist mõju sissetulekute täieliku kaotamise tõttu. Kuna töötab xxxina, siis ei saa ta elatist teenida. Ilma sissetulekuta oleks temale kahjulik mõju, sealhulgas võime maksta arveid, osta toitu ja maksta elamiskulusid. Kohus leiab, et juhul, kui kaebuse esitajale on juhtimisõigus eluliselt vajalik töötamiseks, siis peakski kaebuse esitaja liikluses käituma viisil, mis välistab tema õiguste kitsendamise tahtliku süüteo toimepanemise tõttu. Seega saanuks kaebuse esitaja oma juhtimisõiguse säilitada ja võimaluse xxxina töötada juhul, kui ta oleks temale süüks arvatud väärteo jätnud toime panemata. Käesoleval juhul tegi kaebuse esitaja oma teadliku valiku, seades esiplaanile liiklusalase süüteo toimepanemise, jättes töökoha säilimise vajaduse tahaplaanile. Seejuures on kaebuse esitajat juba samalaadse süüteo toimepanemise eest karistatud. Sellises teadmises õigusvastane käitumine oli kaebuse esitaja teadlik valik ning sellist valikut tehes p idi kaebuse esitaja kui juhtimisõiguse saanud isik arvestama ka temale kahjulike tagajärgede saabumisega, s.h ka juhtimisõigusest ilmajäämisega. Kohus leiab, et üha uute tahtlike süütegude toimepanemine ei saa hakata süüdlase olukorda kergendama, vaid peab kaasa tooma sellised piirangud, mis sunnivad isikut õiguskuulekusele. Kui senine leebe rahaline mõjutamine on jäänud tagajärjetuks, tuleb süüdlast korrale kutsuda teiste seaduses ettenähtud sanktsioonidega, mis sunnivad süüdlast senini omaseks saanud käitumismustrist loobuma. Selliseks sanktsiooniks saab olla aga vaid suurema rahatrahvi kohaldamine ja isiku juhtimisõigusest ilmajätmine. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus - või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisuline tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks ja muutmiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 9