← Eesti

2-20-4490/53

Obsah (9)§ 162§ 442§ 436§ 229§ 230§ 652§ 174§ 177§ 386

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-20-4490 Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 16. märts 2023 Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Margit Vutt, Indrek Parrest Tsi

) § 230 lg 1), et kostja rikub tema omandiõigust ja esineb oht, et rikkumine võib korduda. Kostja peab tõendama hageja talumiskohustuse olemasolu. Asja omaniku talumiskohustus saab tekkida tehingu või seaduse alusel. Vastava tehingu olemasolu või asjaolu esinemist, millest tuleneb hageja talumiskohustus seaduse alusel, tõendamiskoormis on kostjal. Asjas ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et kostja on viibinud hageja XXXXXX kinnistul ja kasutanud kinnistul asuvat vanemat elumaja ning kõrvalhoonet, samuti teinud hageja kinnistult metsa. Hageja on esitanud kronoloogilise kokkuvõtte kostja poolt kinnistul viibimise ja kinnistu kasutamise kohta enne hagi esitamist, ajavahemikul

  1. aprillist 2018 kuni
  2. märtsini
  3. Hageja kokkuvõtte kohaselt on kostja sel perioodil korduvalt üksi või koos oma pereliikmete või külalistega käinud hageja kinnistul, viibinud seal pikemalt päevade või nädalate kaupa, vedanud sealt ära küttepuid. Tõendamaks kostja poolt kinnistu kasutamist kokkuvõttes toodud aegadel ja viisil on hageja esitanud turvakaamera salvestiste väljavõtted/fotod. Lisaks on hageja esitanud Eesti Energia AS-i arved XXXXXX kinnistul elektritarbimise kohta. Arvetest nähtuvalt on kostja kinnistul viibimise ajal olnud elektritarbimine tavapärasest tarbimisest suurem. Samuti on hageja esitanud kronoloogilise kokkuvõtte kostja poolt kinnistul viibimise ja kinnistu kasutamise kohta pärast hagi esitamist ajavahemikul
  4. jaanuaril 2021 kuni
  5. maini
  6. Kokkuvõtte kohaselt on kostja ka sel perioodil korduvalt kas üksi või kõrvaliste isikutega käinud ja viibinud hageja kinnistul, langetanud seal puid ning teostanud puude äravedu. Kostja ei ole vaidlustanud hageja kronoloogistes kokkuvõtetes toodud aegadel hageja kinnistul viibimist, seal asuva vanema elumaja ja kõrvalhoone kasutamist ning kinnistult küttepuude tegemist. Sisuliselt on kostja need faktilised asjaolud õigeks võtnud. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et tal oleks mingi tehingust tulenev õigus hageja kinnistut kasutada. Oma vastuväidetes tugineb kostja sellele, et ta viibib ja tegutseb hageja kinnistul seoses S. Kuke kinkelepingust tulenevate õiguste realiseerimisega. Arvestades asjaolusid leidis kohus, et hagejal on kohustus taluda kostja kinnistul viibimist ja kinnistu kasutamist S. Kuke kinkelepingust tulenevate õiguste realiseerimise eesmärgil. Hageja sellise talumiskohustuse aluseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 5

(13)lg 1, mis näeb ette, et õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. S. Kukk vajab abi kinkelepingu punktidest 4.
  1. ja 4.
  2. tulenevate õiguste realiseerimisel, sh XXXXXX kinnistul asuva vanema elumaja ja kõrvalhoone kasutamisel ning oma tarbeks kinnistult küttepuude tegemisel ja äraveol. Kostja on S. Kuke poeg ja määratud tema hooldajaks. Samuti tunnistab hageja oma talumiskohustust kostja poolt XXXXXX kinnistul viibimise ja kinnistu kasutamise osas, mis on seotud S. Kuke abistamisega kinkelepingust tulenevate õiguste realiseerimisel. Hageja on nõus lubama kostja viibida kinnistul koos S. Kukega ja kinkelepingu punktidest 4.1 ja 4.2 tulenevate S. Kuke õiguste teostamise huvides ning vajadusteks. Kostja ei olnud kohtu hinnangul esitanud asjaolusid, mis annaksid alust jätta hagi rahuldamata. Kohus nõustus hagejaga, et kostja ei ole tõendanud, et kõik need korrad, kui ta hageja kinnistul on viibinud, on olnud seotud S. Kuke kinkelepingust tulenevate õiguste realiseerimisega. Vaidlust ei ole selle üle, et kostjal ei ole tehingust ega seadusest tulenevat õigust hageja kinnistut kasutada. Kinnistu kasutamise õigus on kinkelepingu alusel kinkijal S. Kukel. Vaidlust ei ole, et S. Kuke kasuks ei ole seatud AÕS § 227 lg 1 mõttes isiklikku kasutusõigust kinnistul asuva elamu kasutamiseks, mis AÕS § 227 lg 2 kohaselt võiks anda õiguse majutada elamusse oma perekonnaliikmeid. Hageja ei ole andnud kostjale nõusolekut kinnistul viibimiseks ja kinnistu kasutamiseks muul eesmärgil, kui S. Kuke kinkelepingust tulenevate õiguste teostamiseks. Kostja ei ole ka vaidlustanud hageja väidet selle kohta, et ta on võtnud enda valdusesse kinnistul asuva vanema kõrvalhoone võtme, mis takistab hagejal kui omanikul hoonesse pääsemist ja selle kasutamist. Neid asjaolusid arvestades võib järeldada, et kostja on hageja omandiõigust rikkunud. Kostja on hageja nõusolekuta viibinud kinnistul ja kasutanud kinnistut, omata selleks õigust. Kohus leiab, et kuna kostja rikkumist ei tunnista ja on jätkanud hageja nõusolekuta kinnistu kasutamist ka pärast hagi esitamist, siis esineb oht, et kostja rikkumine võib korduda. Kohus märkis, et kuna kohus hagi rahuldab, jääb
  3. juuni
  4. a määrusega kohaldatud hagi tagamine kehtima. Menetluskulud jättis kohus

§ 162lg 1 alusel kostja kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 5. Kostja palub maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kõik menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei vasta maakohtu otsuse resolutsioon

§ 442lg-s 5 sätestatud nõuetele.

Otsuse resolutsiooni punkti 2 (b) formuleering viitab täiendava tõendamise vajadusele ning on sellisena iseenesest vastuolus

§ 442lg-ga 5 ning ei arvesta täitemenetluses kehtiva formaliseerituse põhimõttega.

Liiatigi ei selgu otsusest (vastuolus

§ 436

lg-ga 1, 442 lg-tega 5 ja 8), kelle ees ja kuidas toimub kostjapoolne tõendamiskohustuse täitmine. Kuna resolutsioonist ei ilmne kinkelepingu punktide 4.1 ja 4.2 sisu, ei ole resolutsiooni punkt 2 (

  1. b)ilma otsuse muu tekstita ka täidetav. Resolutsiooni punktid 2 (
  2. a)ja 2 (
  3. b)on omavahel loogilises vastuolus. Punkti 2 (
  4. a)järgi ei tohi kostja viibida ega tegutseda kinnistul ilma kinkija kohalolekuta. Punkt 2 (
  5. b)aga lubab viibimist kinnistul ilma kinkija osavõtuta, kui kostja on täitnud tõendamiskohustust. 6

(13)Resolutsiooni p 2 (
  1. c)näeb vastuoluliselt ette elumaja ja vanema kõrvalhoone kasutamise keelu ilma S. Kuke kohalolekuta ning punktis pole tõendamiskohustuse reservatsiooni. Seega on elukohas viibimise keeld karmim, kui kogu kinnistul viibimise keeld, mida ei leevenda isegi "tõendamiskohustuse" täitmine. Selliselt pole otsuse resolutsioon üheselt mõistetav. Otsuse resolutsiooni punkt 2 (
  2. d)on samuti ebaselge, kuna jääb arusaamatuks, kelle juurdepääsu ei tohi kostja takistada. S. Kukk pole kohtusse pöördunud ega kostjapoolseid juurdepääsutakistusi kurtnud. Hagejal pole seevastu juurdepääsuõigust, kuna tegemist on kohtu poolt tuvastatud kinkelepingu kohaselt S. Kuke elukohaga. Mõistetamatu on ka kostja kohustamine tagada juurdepääs elumajja. Kohus eitas kostja viibimisõigust kinnistul ilma kinkija sealviibimiseta. Kuidas saab kostja eraldiseisvalt sellist kohustust täita, on selgusetu. Liiatigi jääb arusaamatuks, kelle juurdepääsu peab kostja tagama. Hageja juurdepääsu tagamine kujutaks kinkija kodu puutumatuse rikkumistele kaasaaitamist. Tõendite hindamisel on maakohus eksinud

§ 436

lg 1 p-des 1 ja 2, § 438 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatu vastu ning tuvastanud seetõttu otsuse tegemisel asjaolusid valesti ja see on viinud ebaõige lahendini. Maakohus on otsuses tuvastanud, et hageja on korduvalt käinud XXXXXX kinnistul üksi või koos oma pereliikmete või külalistega, viibinud seal pikemalt päevade või nädalate kaupa ning vedanud kinnistul ära küttepuid. Kohus on tuginenud hageja enda poolt koostatud kokkuvõttele ning hageja poolt esitatud turvakaamera salvestustele ajavahemiku 22. aprill 2018 kuni 22. märts 2020 kohta. Viidatud hageja kokkuvõte pole hagimenetluses tõend (

§ 229lg 2).

Kohus ei saa rajada otsust poole seletusele, mis ei ole vande all antud. Samuti pole otsuses

§ 436

lg 1 p-de 1 ja 2, § 438 lg 1 ning § 442 lg 8 nõudeid rikkudes kajastatud, kirjeldatud ega analüüsitud ühtegi tõendit, mis annaks tunnistust sellest, et kostja oleks viibinud hageja kinnistul nädalate kaupa. Kostja on menetluses korduvalt vastu vaielnud asjaolule, nagu oleks kostja käinud hageja kinnistul külalistega või muul eesmärgil kui kinkelepingu punktide 4.1 ja 4.2 eesmärkide tagamiseks.

§ 230lg 1 alusel lasus oma väidete tõendamise koormis hagejal.

Kohus pidanuks tuvastama asjaolud konkreetsete tõendite alusel ning neid otsuses analüüsima. Ebaõiged on kohtu järeldused, nagu ei oleks kostja vaidlustanud seda, et ta on viibinud kinnistul koos oma pereliikmete ja kolmandate isikutega ning võtnud enda valdusesse kinnistul asuva vanema kõrvalhoone võtme. Kostja on need asjaolud menetluses korduvalt vaidlustanud. Maakohus on otsuses ebaõigesti leidnud, et kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et tal oleks mingi tehingust tulenev õigus hageja kinnistut kasutada. Kostja on korduvalt rõhutanud, et tema õigus hageja kinnisasjal viibida tuleb hageja ja S. Kuke vahel sõlmitud kinkelepingust, seega tehingust tulenevast hageja talumiskohustusest. Ka hageja ise on menetluses jaatanud kostja õigust viibida kinnisajal, kui see viibimine on seotud kinkelepingu punktidega 4.1 ja 4.2. Eelnevast tulenevalt jääb kostjale arusaamatuks, kuidas on maakohus tuvastanud, et kostja ei ole väitnud ega tõendanud tema õigust kinnistut kasutada. Otsus on ka vastuoluline, kuna kohus osaliselt tunnistab kostja õigust kinnistul viibimiseks. Otsuse resolutsiooni punktid 2 (d) ja (e) on vastuolus asjas esitatud ja kogutud tõenditega ning ka seadusega. Kinkelepingu p-des 4.1 ja 4.2 on kokku lepitud, et S. Kukk võib elamiseks tasuta ja tähtajatult kasutada kinnistul asuvat vanemat eluhoonet. Kuna kohus tuvastas, et kinkelepingus märgitud hooneid võib kasutada kinkija eluruumina, siis ei tohiks hagejal olla ligipääsu võõrasse eluruumi. Selline ligipääs oleks S. Kuke kodu puutumatuse rikkumine (Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-d 26 ja 33). Otsuse 7

(13)resolutsiooni kohaselt sõltub kostja kinnistul viibimise lubatavus ilma kinkija vahetu kohaloluta sisuliselt hageja suvast. Resolutsiooni p 2 (
  1. e)ei ole täidetav. See resolutsiooni punkt viitab kinkelepingu p-le 4.2, mille sisu ei ole kohtutäitur pädev hindama. Otsus peab olema täidetav ka lepingu esitamiseta. Lisaks on resolutsiooni p 2 (
  2. e)vastuolus küttepuude varumisõigust ettenägeva lepingupunktiga. Kinkelepingust ei tulene, et küttepuude hankimine sõltub sellekohastest kingisaaja nõusolekutest. Kostja möönab, et küttepuude tegemine peab lähtuma mõistlikkuse põhimõttest, kuid hageja pole ka tõendanud kostja poolt piiramatus mahus raie tegemist. Kohus on ebaõigesti kohaldanud AÕS § 89. Kohus tuvastas küll õigesti kinkelepingu kehtivuse ja selle, et hagejal on talumiskohustus, kuid otsuse liiga piiratud resolutsioon ei taga eesmärgipärast eluruumi kasutust, sest kostjal võib olla vajadus kinnistul viibida ilma, et kinkija seal viibiks. Eluruumi kasutamine ei hõlma ainult seal ööbimist või söömist, vaid ka külaliste kutsumist, pereliikmete vastuvõtmist jms. Kuna kohus tuvastas hageja talumiskohustuse, oleks kohus pidanud põhjalikumalt analüüsima, mida selline talumiskohustus endas hõlmab, võttes arvesse nii poolte poolt vaidluses esitatud seisukohti kui ka kinkelepingu p-de 4.1 ja 4.2 sisu. Eeltoodu tõttu tuleb maakohtu otsus tühistada, kuna kohus on otsuse tegemisel rikkunud nii materiaal- kui ka menetlusõiguse sätteid. Isegi kui maakohtu otsus oleks kooskõlas materiaal- ja menetlusõiguse normidega sätetega (millega kostja ei nõustu), siis polnud põhjendatud jätta hageja menetluskulusid kostja kanda, kui hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks viibinud kinnistul muudel eesmärkidel, kui kinkelepingu p-de 4.1 ja 4.2 täitmise tagamiseks. 6. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kaevatava otsuse resolutsioon on selge, ühemõtteline ja täidetav. Resolutsiooni mõistaks mõistlik isik nii, et kostjal on ilma S. Kuke kohalolekuta (üldreeglina) keelatud XXXXXX kinnistul viibimine, kui selleks pole kinnistu omaniku nõusolekut (p 2 (a)). Koos S. Kukega on kostjal XXXXXX kinnistul viibimine lubatud ka ilma resolutsiooni p-s 2 (
  3. b)sätestatud tõendamiskohustust täitmata. Erandlikult on XXXXXX kinnistul viibimine ilma S. Kuke kohalolekuta lubatud juhul, kui kostja saab selleks hagejalt nõusoleku ja kooskõlastuse või kui kostja tõendab eelnevalt kinkelepingu p-dest 4.1 ja 4.2 tulenevate õiguste teostamist S. Kuke huvides ja vajadusteks (p 2 (b)). Kostja poolt apellatsioonkaebuses esmakordselt ja uudsena esitatud väited viitavad vaid soovile kohtuotsuse mõtet võimalikult palju moonutada. Menetluse käigus toimunud poolte läbirääkimiste käigus ei avaldanud kostja kordagi, et hageja poolt esitatud nõuded ja ka nende alusel esitatud kompromissi tingimused on talle arusaamatud, vasturääkivad või täpsustamist vajavad. Kinkelepingu p 4.1 kujutab endast sisuliselt koormist (kohustust) VÕS § 265 lg 1 tähenduses, millest tulenevalt jäi XXXXXX kinnistul asuva vanema elumaja ja kõrvalhoone kasutamise õigus S. Kukele. Samas on XXXXXX kinnistu ainuomanik hageja, mistõttu on tal õigus asja terviklikult vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist (AÕS § 68 lg 1). Võttes arvesse seda, et kohtulahendiga saab kohustusi reeglina seada vaid menetlusosalistele, tuleb kaevatava otsuse resolutsiooni punkti 2 (
  4. d)tõlgendada seega nii, et kostjal on keelatud takistada ja piirata hageja sissepääsu XXXXXX kinnistu vanemasse elumajja ja kõrvalhoonesse ning kostja on kohustatud tagama hagejale sissepääsu nimetatud hoonetesse. 8
(13)Kohus ei ole kaevatavat otsust tehes ega menetlust juhtides rikkunud menetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kohus on otsuses (p-s 4.3) viidanud küll hageja koostatud kronoloogilisele kokkuvõttele, kuid samas selgitanud, et see kinnitab hageja poolt teistes tõendites kajastatud fakte. Seega on tegemist teistes tõendites kajastatud faktide kokkuvõttega. Seetõttu on põhjendamatu kostja käsitlus sellest seletusest kui tõendist. Kohus on tuginenud tõendite kogumile – turvakaamera salvestiste materjalidele ning Eesti Energia AS-i arvetele. Kostja ei ole menetluses varem enda ega kõrvaliste isikute XXXXXX kinnistul viibimist ka vaidlustanud, vaid leidnud, et tal ja teistel isikutel on õiguslik alus kinnistul viibimiseks. Maakohtu järeldused on õiged ja kooskõlas nii kostja enda seisukohtade kui ka hageja poolt esitatud tõenditega. Seonduvalt otsuse resolutsiooni p-ga 2 (
  1. d)esitab kostja menetluse seisukohalt uue väite, mille kohaselt kujutab hageja poolt XXXXXX kinnistu kõrvalhoonetesse sisenemine endast kodu puutumatuse rikkumist (PS § 26 ja 33). Tegemist on täiesti uue seisukohaga, mida pole eelnevas menetluses käsitletud ja see tuleb jätta tähelepanuta. Lisaks on kohus asja menetlemisel mõlema poole seisukohti nii hageja omandiõiguse kui ka kinkija kinkelepingust tulenevate õiguste alusel analüüsinud ja hinnanud ning esitanud oma õiguslikud järeldused teadaolevatest asjaoludest lähtuvalt. Otsuse resolutsiooni p-s 2 (
  2. e)ei ole selliseid viiteid, mis nõuaksid täitmismenetluses tutvumist täiendavate dokumentidega. Muudele dokumentidele viitamine kohtulahendi resolutsioonis ei muuda seda tingimata ebaselgeks ja mittetäidetavaks. Samuti ei sea see resolutsiooni punkt küttepuude hankimist sõltuvusse hageja suvast. Hageja on kohustatud kohtuotsust täitma kooskõlas kinkelepingu ja hea usu põhimõttega ning kinkija peab tööde teostamiseks arvestama kinnistu omaniku õiguste ja huvidega. Apellatsioonkaebuses väljendab kostja esmakordselt seisukohta, et kaevatav otsus ei võimalda S. Kukel kasutada XXXXXX kinnistul asuvat vanemat eluhoonet "elamiseks", mille all peab kostja silmas mh töövõtjate ja külaliste kinnistule kutsumist ning kostja ja kolmandate isikute kinnistul viibimist. Hageja sellega ei nõustu. Kostja ei saa kinkelepingu p-de 4.1 ja 4.2 alusel asuda kutsuma kinnistule külalisi ilma S. Kuke kohalolekuta ning põhjendada seda kinkija kinkelepingust tuleneva õiguse teostamisega. Samuti ei tulene kinkelepingust kinkija ega ka apellandi õigust asuda hageja kui omaniku kinnistul teostama eluhoone remonditöid jms. Kostja väited menetluskulude jaotamise osas on samuti põhjendamatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 657 lg 1 p-st 2 lähtudes tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. Maakohus luges tuvastatuks järgmised vaidluse lahendamise seisukohalt olulised asjaolud: • • •

  1. augustil 2017 sõlmisid hageja ja S. Kukk notariaalselt tõestatud kinkelepingu ja asjaõiguslepingu, millega S. Kukk kinkis hagejale XXXXXX kinnistu.
  2. augustil 2017 kanti hageja kinnistusraamatusse XXXXXX kinnistu omanikuna ja hageja on jätkuvalt XXXXXX kinnistu omanik.
  3. augustil 2017 sõlmitud kinkelepingu p-s 4.1 leppisid hageja kingisaajana ja S. Kukk kinkijana kokku, et kinkijal on õigus kasutada elamiseks tasuta ja tähtajatult kinnistul asuvat vanemat elumaja koos vanema kõrvalhoone kasutamise 9

(13)• • õigusega. Kinkelepingu punktis 4.2 lepiti kokku, et kinkijal on õigus saada kinnistult küttepuid omaks otstarbeks kasutamiseks. Kinkija S. Kukk on hageja ja kostja ema. S. Kukk esitas
  1. juunil 2020 kohtusse hagiavalduse hageja (A. Ehte) vastu XXXXXX kinnistu omandi üleandmiseks kohustamiseks. Tartu Ringkonnakohtu
  2. oktoobri
  3. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Nende asjaolude üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle ning ringkonnakohus võtab need

§ 652

lg 1 p-st 1 ja lg-st 5 lähtudes aluseks ka kaebuse läbivaatamisel ning lahendamisel. 8. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja nõue on kvalifitseeritav asjaõigusliku omandiõiguse kaitse nõudena, mis on suunatud omandiõiguse, sh valduse rikkumise lõpetamisele ja rikkumisest hoidumisele. Omandiõigus on AÕS §-de 80 ja 89 kaudu (sätete koostoimes) kaitstud nii valduse kaotusega seotud rikkumiste kui ka mis tahes muude omandiõiguse rikkumiste eest. Viidatud normide kaudu on omanikul õigus nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud valduse kaotusega. Kui on alust eeldada niisuguse rikkumise kordumist, võib omanik nõuda rikkumisest hoidumist. Nõue on välistatud, kui omanik on kohustatud rikkumist taluma. Omandiõiguse rikkumise kõrvaldamise nõude rahuldamise eelduseks on esmalt asjaolu, et kostja rikub hageja omandiõigust, ning teiseks see, et hagejal ei ole kohustust rikkumist taluda. Tulevikku suunatud rikkumisest hoidumise nõude puhul lisandub kolmanda eeldusena oht, et rikkumine võib korduda. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuses märgituga, et

230 lg 1 järgi peab hageja hagi rahuldamise eeldusena tõendama, et kostja rikub tema omandiõigust ja esineb oht, et rikkumine võib korduda.

  1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et praeguses asjas ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kostja on viibinud hageja XXXXXX kinnistul, kasutanud kinnistul asuvat vanemat elumaja ning kõrvalhoonet, samuti teinud hageja kinnistult metsa. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus nende asjaolude tuvastamisel eksinud. Kostja kinnitas ka ringkonnakohtu istungil, et ta on kinnistul viibinud, ainult et hageja koostatud kronoloogiates märgitud täpseid kuupäevi on tal keeruline meenutada (II kd, tl 125 pöördel).
  2. Maakohtu otsuses märgitu kohaselt ei ole kostja väitnud ega tõendanud, et tal oleks mingi tehingust tulenev õigus hageja kinnistut kasutada. Ringkonnakohus selle järeldusega ei nõustu. Esmalt märgib ringkonnakohus, et põhjendamatu on maakohtu otsuses esitatud seisukoht, nagu peaks kostja tõendama, et ta ei ole rikkunud kinkelepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Asjaolude osas, et kostja on oma tegevusega väljunud kinkelepinguga seotud õiguste piiridest, lasub tõendamiskoormis hagejal. Maakohus märgib iseenesest õigesti, et hagile vastu väites on kostja tuginenud sellele, et ta viibib ja tegutseb hageja kinnistul seoses S. Kuke kinkelepingust tulenevate õiguste realiseerimisega. Samas on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) kohtu ülesanne, mille juures ei ole kohus seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (

§ 436lg 7, § 438 lg 1 esimene lause).

  1. Hageja talumiskohustus võiks poolte esitatud asjaoludel ringkonnakohtu arvates tuleneda
  2. augustil 2017 hageja ja S. Kuke vahel sõlmitud kinkelepingust (I kd, tl-d 3–5). Kinkelepingu p-s 4.1 leppisid hageja kingisaajana ja S. Kukk kinkijana kokku, et kinkijal on õigus kasutada elamiseks tasuta ja tähtajatult kinnistul asuvat vanemat elumaja koos vanema kõrvalhoone kasutamise õigusega. Kinkelepingu punktis 4.2 lepiti kokku, et kinkijal on õigus saada kinnistult küttepuid omaks otstarbeks kasutamiseks. Talumiskohustuse olemasolu ja ulatuse tuvastamiseks tuleb kinkelepingut tõlgendada. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingut tõlgendada eelkõige poolte ühisest tegelikust tahtest 10

(13)lähtudes ning juhul kui seda ei õnnestu kindlaks teha, tuleb VÕS § 29 lg-te 4 ja 5 kohaselt lähtuda sellest, kuidas mõistlik isik samadel asjaoludel oleks lepingut mõistnud, arvestades mh lepingueelsetel läbirääkimistel lubatut, lepingu olemust ja eesmärki, lepingupoolte käitumist ning tavasid ja pooltevahelist praktikat. 11.
  1. Kinkelepingu poolte ühist tegelikku tahet ei ole ringkonnakohtu arvates võimalik asjas esitatud tõendite põhjal kindlaks teha. Mõistliku isiku positsioonilt lähtudes on kingisaaja ringkonnakohtu hinnangul sisuliselt kokku leppinud kinkija isiklikus kasutusõiguses osadele XXXXXX kinnistul asuvatele hoonetele selliselt, nagu seda on kirjeldatud AÕS §-s
  2. Seda kinnitavad kokkulepete sisu kõrval ka kinkelepingu sõlmimise asjaolud – S. Kukk on soovinud jätta XXXXXX kinnistu oma tütrele (hagejale), kuid teisalt tahtnud säilitada õiguse osasid kinnistul asuvaid hooneid oma surmani kasutada. Kinkelepingusse märgitud notari selgitustest nähtub küll, et notari selgitustele vaatamata ei soovi pooled kinnistut koormata isikliku kasutusõigusega (kinnistul asuvas vanemas elumajas elamiseks), kuid ringkonnakohtu arvates käib eelmärgitu vastava asjaõiguse kinnistamise kohta – isiklik kasutusõigus piiratud asjaõigusena tekiks AÕS § 641 järgi asjaõiguslepingu sõlmimise ja kinnistusraamatu kande tegemise kaudu. Kõnealustes notari selgitustes märgitu ei välista ringkonnakohtu hinnangul AÕS § 227 kasutamist kinkelepingu p-de 4.1 ja 4.2 tõlgendamisel. 11.
  3. AÕS § 227 lg 1 järgi koormab isiklik kasutusõigus elamule kinnisasja selliselt, et isikul, kelle kasuks see on seatud, on õigus kasutada elamiseks kinnisasjal asuvat elamut või selle osa. Tegu on teisi välistava õigusega, st õigustatud isiku õigus välistab vastava elamuosa või elamuosade kasutamise kinnisasja omaniku poolt (AÕS-KommII/Paal
(2014), § 227, lk 59). Seega on väär hageja lähtekoht, nagu võiks ta ka ise kasutada kinkelepingus märgitud vanemat elumaja ja vanemat kõrvalhoonet. Samuti on eelmärgitut arvestades asjakohatu hageja väide, et kostja on võtnud enda valdusesse kinnistul asuva vanema kõrvalhoone võtme. 11.
  1. AÕS § 227 lg 2 järgi võib isik, kellel on sama paragrahvi
  2. lõikes nimetatud õigus, elamusse majutada oma perekonnaliikmeid, samuti isikuid, keda on vaja tema eest hoolitsemiseks. Pooltel puudub vaidlus ning ka asja materjalidest nähtub, et kostja on S. Kuke perekonnaliige (II kd, tl 125 pöördel), lisaks on kostja määratud ajaperioodiks
  3. mai 2022 –
  4. aprill 2025 S. Kuke hooldajaks (II kd, tl 34). Seega võib S. Kukk oma eluajal majutada elamusse ka kostjat ning ei vaja selleks hageja eraldi luba. 11.
  5. S. Kuke allkirjastatud selgitusest nähtub, et kostja on XXXXXX kinnistul viibinud S. Kuke palvel ja tahte kohaselt (I kd, tl 31). Ringkonnakohtu arvates võib kostja kui S. Kuke pereliige viibida kinnistul ka ajal, kui S. Kukk ise kinnistul ei viibi. Lähtudes analoogia põhjal isikliku kasutusõiguse kohta AÕS §-s 228 sätestatust, saab isiklikule kasutusõigusele, kui isiklik kasutusõigus on seotud valdamisega, kohaldada mh kasutusvalduse vastavaid sätteid. Kasutusvaldust reguleeriva AÕS § 215 kohaselt ei ole kasutusvaldus küll üleantav, kuid kasutusvaldusest tulenevaid õigusi ja kohustusi võib teostada teine isik, kui kasutusvalduse tekkimise aluseks oleva seaduse või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. Kinkelepingust ei tulene ringkonnakohtu hinnangul keeldu, et S. Kuke lepingust tulenevaid õigusi ei võiks teostada mõni teine isik. 11.
  6. Kostja kinnistul viibimise põhjusel ja eesmärgil ei ole ülalmärgitut arvestades iseseisvat tähtsust, oluline on see, et kasutus jääks kinkelepingu p-dega 4.1 ja 4.2 määratletud piiridesse. Tõenditest ei nähtu, et neid piire oleks praegusel juhul ületatud. Kinkelepingu p 4.1 järgi on õigus kasutada kinnistul asuvat vanemat elumaja elamiseks. Seega on lepingu järgi võimalik ka alaline elamine selles hoones. Elamu kasutamise õigus hõlmab AÕS § 227 lg 2 mõttest lähtudes ka elamu teenindamiseks vajalikku maad. Seega on ringkonnakohtu arvates mõistlikus ulatuses aedviljade kasvatamine kinnistul, samuti marjade korjamine ja mesilaste pidamine S. Kuke ning tema perekonnaliikmete poolt 11
(13)lubatud, seda saab käsitleda enda elamisvajaduste rahuldamisena. Puuduvad tõendid, et nende tegevustega oleks kinnistul tegeletud ebamõistlikus mahus. 11.
  1. Omaks otstarbeks küttepuude tegemine on lubatud kinkelepingu p 4.2 järgi, konkreetsemaid mahulisi piiranguid leping ette ei näe. Asjaolu, et kostja on kinnistult küttepuid teinud, ei ole vaidluse all. Asjas ei ole samas esitatud tõendeid selle kohta, millises mahus on kostja (S. Kuke soovil) kinnistult puid teinud. Seetõttu ei saa lugeda tõendatuks hageja väidet, et kostja on teinud kinnistult küttepuid sellises (kontrollimatus) mahus, mis võiks ületada kinkelepinguga S. Kukele antud kasutusõiguse ulatust. 11.
  2. Samuti ei ole S. Kukel vaja eraldi luba perekonda ajutiselt külastavate inimeste (külaliste) majutamiseks, kuna seda saab käsitleda enda elamisvajaduste rahuldamisena (AÕS-KommII/Paal
(2014), § 227, lk 59). Toimikus olevatelt turvakaamera tehtud fotodelt (I kd, tl- d 7–20, 40–132) ega muudest tõenditest ei saa ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et kinnistul oleks majutatud kostja enda külalisi. Kostja selgitas ringkonnakohtu istungil, et kinnistul on käinud tema isa (kes on kohtu ette toodud asjaoludel seega ka hageja isa) vend ning lisaks üks sõber (II kd, tl 126).
  1. Eelmärgitu kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et kostjal (S. Kuke perekonnaliikmena) on kinkelepingu p-st 4.1 tuletatav õigus kasutada XXXXXX kinnistul asuvat vanemat elumaja ja vanemat kõrvalhoonet koos nende teenindamiseks vajaliku maaga. Samuti ei ole tõendatud, et kinnistult oleks tehtud küttepuid rohkem kui see on kinkelepingu p 4.2 järgi lubatud. Lähtudes hagi aluseks olevatest asjaoludest, ei ole kostja kasutanud XXXXXX kinnistut viisil või ulatuses, mida hageja kinkelepingust tulenevalt ei pea taluma. Samuti ei ole tuvastatu põhjal järeldatav rikkumise oht tulevikus, seega ei ole alust ka rikkumisest hoidumise nõude rahuldamiseks. Maakohtu otsus tuleb tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Ülaltoodust lähtudes ei ole ringkonnakohtu hinnangul vajalik tuletada hageja talumiskohustust hea usu põhimõttest (TsÜS § 138 lg 1), nagu seda on teinud maakohus.
  2. Seonduvalt kinkelepingu p-s 4.1 märgitud elumaja ja kõrvalhoone kasutamise kuludega (kommunaalkulud ja kasutatud teenused jms) märgib ringkonnakohus, et need tuleb tasuda lepingu järgi õigustatud isikul, st S. Kukel (AÕS § 219 lg 1 ja § 228 nende koosmõjus). Samas ei ole selliste kulude hüvitamise nõue käesoleva vaidluse esemeks.
  3. Samuti märgib ringkonnakohus, et iseenesest on põhjendatud kostja väide, et hageja enda poolt turvakaamera salvestustele tuginedes koostatud kronoloogiad (I kd, tl 39; II kd, tl 18) ei saa olla hagimenetluses tõenditeks (

§ 229lg 2 esimene lause).

Samas on maakohus käsitlenud neid seostatuna kaamera salvestustega, mis on menetluses tõendid. 15. Menetlusökonoomia kaalutlustel ei vasta ringkonnakohus apellatsioonkaebuse muudele väidetele, sh väidetele maakohtu lahendi resolutsiooni vastavusest

§ 442lg 5 nõuetele.

16. Kuna kohus jätab käesoleva otsusega hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud mõlemas kohtuastmes

§ 162lg 1 alusel hageja kanda.

17. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses kostja menetluskulude suurust kindlaks määranud, mistõttu ei tee seda

§ 174

lg 4 teisest lausest lähtudes ka ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lahendamisel. Tulenevalt

§ 177

lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. 18. Hagi rahuldamata jätmise korral tühistab kohus

§ 386lg 4 järgi kohtuotsusega hagi tagamise.

Kohus saab tagamise tühistada ka siis, kui hagi tagamise on otsustanud teine kohus, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Kuna hagi jääb rahuldamata, tuleb otsuse 12

(13)jõustumisel tühistada maakohtu
  1. juuni
  2. a määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu. (allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja (allkirjastatud digitaalselt) Margit Vutt (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.