§-de 299 lg 1, 345 lg 1, 280 lg 2 ja 316 lg 1 tunnustel. Kokkuvõtlikult põhjendati kaebust alljärgnevalt.
lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ning F-le
Kriminaalasja menetlust juhtis riigiprokurör Y, kes esindas süüdistust ka kohtumenetluses. Kohtueelses menetluses viisid toiminguid läbi ka prokurör C ja vanemuurija Z.
lg 1 sätestab kuriteona ametiisiku poolt dokumendi võltsimise või võltsitud dokumendi väljaandmise. Nimetatud koosseis on erinorm nn tavalise võltsimise (
Praegusel juhul on tegemist koosseisu esimese alternatiiviga, st intellektuaalse võltsimisega, s.o dokumenti on kantud sellised andmed, mis oma sisult ei ole õiged ning selliste andmete kandmine dokumenti muudab selle sisuliselt fiktiivseks. Nimelt on kohtud üheselt tuvastanud, et kriminaalasjade eraldamine oli ebaseaduslik, sest selle eesmärk oli üksnes luua kunstlikult võimalus tunnistajate ütluste deponeerimiseks. Kohtute seisukohtadest järeldub, et sisuliselt on nii eraldamise määrust kui ka ütluste deponeerimise taotlusi peetud kunstlikuks ja tõele mittevastavat teavet sisaldavateks dokumentideks (vt maakohtu otsuse p 72 ja Riigikohtu otsuse p 33). Ebatõene teave nimetatud dokumentides on teadmatuse väljendamine F asukoha suhtes (et ta viibib Eestis). Kohtute hinnangul on veenvalt tõendamist leidnud asjaolu, et menetlejatele oli nii eraldamise määruse kui ka deponeerimise taotluste koostamise ajal tegelikult F asukoht teada (vt maakohtu otsuse p-d 74jj ning Riigikohtu otsuse p-d 29jj). Kuivõrd alused eraldamiseks ja seeläbi ütluste deponeerimiseks tuginevad ebaõigel teabel, on sisuliselt ka eraldamise määrus ja deponeerimise taotlus fiktiivsed dokumendid, s.o vormilt autentsed, kuid sisult valed. 23.
lg-s 1 sätestatakse kuriteona teadvalt võltsitud dokumendi, pitsati või plangi kasutamine eesmärgiga omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Kuivõrd
4 / 23 1-23-4374 lg-ga 1 ei ole hõlmatud võltsitud dokumendi kasutamist, sh kui seda teeb ametiisik ise, tuleb see subsumeerida kogumis
järgi (
. Komm. vlj, 2021, lk 914, p 7). Praegusel juhul on kohtud tuvastanud, et eraldamise määrust ja deponeerimise taotlusi (s.o võltsitud dokumente) kasutati tõendite saamise eesmärgil. Täpsemalt, et luua eeldused Õ ja Ä ütluste deponeerimiseks, mille alusel saadi tõendid, mida muidu poleks saadud. Seega, esitades kohtutele eraldamise määruse ja deponeerimise taotlused, eesmärgiga tõendada esmalt vajadust ütluste deponeerimiseks ning hilisemalt, püüdes tõendada saadud ütluste seaduslikkust ehk kasutada deponeeritud ütlusi tõendina, on prokurörid toime pannud võltsitud dokumentide kasutamise, eesmärgiga omandada õigusi. 24.
lg 2 kohaselt on kuriteoks haldusorganile teadvalt valeandmete esitamine, kui see on toime pandud eesmärgiga omandada õigusi. Alternatiivselt, juhul, kui asuda seisukohale, et eraldamise määrus ja deponeerimise taotlused ei täida eelkirjeldatud kuritegude koosseise (millega avaldaja ei nõustu), on vaieldamatult tegemist kohtule valeandmete esitamisega eesmärgiga omandada õigusi. Nagu eelpool tsiteeritud ja juba korduvalt viidatud kohtute seisukohtadest nähtub, on üheselt tuvastamist leidnud, et nii eraldamise määruse kui ka deponeerimise taotluste koostamise hetkel oli menetlejatele tegelikkuses F asukoht teada. Esiteks, esitades 02.09.2019 ja 04.09.2019 vastavalt Õ ja Ä ütluste deponeerimiseks taotlused, mis sisaldasid ebaõiget teavet F asukoha suhtes, esitasid prokurörid kohtule teadvalt valeandmeid, eesmärgiga saada õigus nende isikute ütluste deponeerimiseks ning seeläbi saada kriminaalasjas kasutatav tõend. Ka Riigikohus asus seisukohale, et prokuratuur on selles asjas käitunud ebaausalt nii süüdistatavate kui ka eeluurimiskohtuniku suhtes, kes lahendas deponeerimise taotlusi prokuratuuri eksitava info alusel. Ainuüksi sellest seisukohast nähtub, et kohtule on esitatud valeandmeid deponeerimise toimingute läbiviimise eesmärgil. Teiseks, esitades maakohtule kriminaalasja üldises korras arutamisel eraldamise määruse ja deponeerimise taotlused, mis sisaldasid valeandmeid F asukoha kohta ning kinnitades samu asjaolusid 24.03.2020 ja 26.01.2021 istungitel suuliselt üle, on prokurör esitanud kohtule teadvalt valeandmeid, eesmärgiga tagada tunnistajate deponeeritud ütluste vastuvõtmine tõendina, mida kasutada süüdistatavate vastu. 25.
lg-s 1 sätestatakse kuriteona tõendi kõrvaldamine või kunstlik loomine, eesmärgiga takistada kuriteona karistatava teo olemasolu või selle puudumise või muude tõendamiseseme asjaolude tuvastamist. Koosseisu esimese alternatiivi kohaselt on karistatav tõendi kõrvaldamine. Tõendi kõrvaldamine võib seisneda muuhulgas olulist faktilist asjaolu kajastava teabekandja kriminaaltoimikusse lisamata jätmises või asjakohase teabe vormistamata jätmises tõendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. Viidatud sätte kohaselt on tõendiks muu hulgas jälitustoimingu protokoll. Koosseisu täidab ka kriminaalmenetluses jälitustoiminguga kogutud teabe kriminaaltoimikusse lisamata jätmine, s.o teabe tõendina kasutamise vältimine, kui kogutud andmed on olulised kriminaalasja lahendamisel, sõltumata sellest, kas on tegu süüstava või õigustava teabega (
. Komm. vlj., 2021, lk 948, p 3.4). Maakohus on nentinud, et arvestades kriminaalasjas erinevaid menetluslikke manööverdusi, tõusetub paratamatult alus kahtlusteks, kas kõneeristuse failide andmed on üldse täielikud või on sealt osa andmeid eemaldatud põhjusel, et mitte avalikustada menetleja teadlikkust F Eestis viibimisest enne tema kinnipidamist (vt maakohtu otsuse p 80). Ka Riigikohus on kinnitanud menetlejate teadlikkust F asukohast enne tema kinnipidamist, viidates omakorda ka tehtud jälitustoimingutele ning kahtlusele, et kohtule pole kõiki sideettevõtjalt saadud andmeid esitatud, et seeläbi varjata menetleja teadlikkust F asukohast (vt Riigikohtu otsuse p 30). Seega kohtuotsustes tuvastatu pinnalt esinevad 5 / 23 1-23-4374 vähemalt kahtlused tõendite kõrvaldamise kohta, mida on võimalik ja tuleb kontrollida üksnes kriminaalmenetluse käigus. 26. 10.04.2023 teatega nr 23700000014 jättis juhtiv riigiprokurör Dilaila Nahkur-Tammiksaaar kriminaalmenetluse riigiprokuröride Y ja C ning endise MTA vanemuurija Z suhtes alustamata KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel. 27. 25.04.2023 registreeriti Riigiprokuratuuris 24.04.2023 kuupäeva kandev kaebus juhtiva riigiprokuröri 10.04.2023 kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatele, kus taotleti kuriteokaebuses toodud asjaoludel kriminaalmenetluse alustamist riigiprokuröride Y ja C ning endise MTA vanemuurija Z suhtes
Kokkuvõtlikult ei nõustutud kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates esitatud argumentidega, kuna need ei ole kooskõlas kehtiva seadusega. 28.
puutuvalt on kaebuses viidatud kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates väljendatud prokuratuuri seisukohale, mille kohaselt kuriteokaebuses kirjeldatud olukorras ei ole kohtuid võimalik käsitleda haldusorganina, mistõttu puudub
Kaebuses on asutud positsioonile, et sellise järeldusega ei saa nõustuda, kuna seda ei toeta õiguskirjandus ega senine kohtupraktika.
§-ga 280 kaitstav õigushüve on avalik võim ja sätte eesmärk on esmajoones kaitsta avaliku võimu Fnktsioneerimise korrapärasust ja efektiivsust (
. Komm. vlj., 2021, § 280, p 1.1). Tallinna Ringkonnakohtu 25.01.2021 määruses kriminaalasjas nr 1-21-162 asus ringkonnakohus lahendi p-s 31 seisukohale, mille kohaselt: „
lg 2 näeb ette kriminaalvastutuse haldusorganile teadvalt valeandmete esitamise eest, eesmärgiga saada ametlik dokument. Ringkonnakohus ei vastusta praegu kaebaja järeldusi, et tõepoolest võib käsitada selle sätte tähenduses haldusorganina arestimistaotlust läbivaatavat eeluurimiskohtunikku ning koosseisupärase eesmärgina eesmärki saada vara arestimise määrus. […] Ringkonnakohus peab põhimõtteliselt võimalikuks, et eeluurimiskohtunikule taotluses teadvalt valeandmeid esitava prokuröri tegevus võib vastata
lg 2 tunnustele.“ Ringkonnakohtust vastupidisele seisukohale asumine tähendaks kaebaja hinnangul muu hulgas seda, nagu ei oleks menetluslikes huvides kohtule tahtlik valeandmete esitamine (välja arvatud kohtunike suhtes distsiplinaarkaristuste kohaldamisel) karistust vääriv. See aga tähendaks
-s olevat põhjendamatut seaduselünka. Prokuratuur ei ole esitanud muid sisulisi põhjendusi, miks
29. Kaebuses on viidatud kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates prokuratuuri võetud positsioonile, et mitte igasugune ebatäpsus dokumendis ei tähenda seda, et tegemist oleks võltsimisega
mõttes, kuna
299 eeldab tahtlust kõikide objektiivse koosseisu tunnuste suhtes, mis tähendab, et ametnik, kes koostab dokumenti, peab vähemalt pidama võimalikuks, et dokument ei ole autentne.
lg 1 esinemine on omakorda välistatud põhjusel, et puudub
Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates on kaebaja hinnangul tuginetud sellele, et Z ei olnud eraldamise määruse koostamise ajal teadlik, et F on juba Eestis, samas kui X kohta valeandmete esitamine on jäetud tähelepanuta. Soovides kriminaalasjade eraldamist põhjendada sisukamalt, jättis Z kriminaalasjade eraldamise määruses mulje, nagu oleks X asukoht teadmata. Seega on Z toime pannud
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo sõltumata sellest, millised andmed (ja miks) esitati kriminaalasjade eraldamise määruses F kohta. Samas annab asjaolude kogum kaebaja hinnangul alust arvata, et ka F puudutavad ebaõiged andmed lisati määrusesse teadlikult ja tahtlikult. Z on prokuratuurile antud selgitustes väitnud, et ta sai F Eestis viibimisest teadlikuks alles pärast kriminaalasjade 6 / 23 1-23-4374 määruse koostamist, misjärel läks ta F kinni pidama. Sellised ütlused on ebausutavad, kuivõrd Z ei tühistanud ega muutnud määrust ka pärast seda, kui oli saanud teadlikuks selles sisalduvatest valeandmetest. Kuriteokaebuses esitatud faktoloogiast nähtub, et Z koostas kriminaalasjade eraldamise määruse 30.08.2019 kell 10.31 ja F peeti Järve keskuses kinni kell 12.
). Seejärel tuli kohtule esitada tänu kriminaalasjade eraldamise määrusele võimalikuks saanud tunnistajate (endiste kaaskahtlustatavate) ütluste deponeerimise taotlus. Sellest pidi saama süüdistuspoolele vajalik ja otsene tõend (
), mille hilisem kohtumenetluses kasutamine ei oleks sõltuvuses tunnistaja 7 / 23 1-23-4374 usaldusväärsusele sätestatud kriteeriumitest. Kui uskuda, et asjaga tegelevad prokurörid ega menetlejad ei teadnud üks kuni kaks tundi enne kriminaalasjade eraldamise määruse ja deponeerimistaotluse koostamist, et F suhtes teostatakse jälitustoiminguid ning et ta on Eestis, siis see, et „kõik asjaolud kujunesid selliselt nagu nad n-ö pealtnäha olid, oleks reaalses elus utoopiline ja uskumatu juhuslike asjaolude kokkusattumuste jada“ (tsiteerides Tallinna Ringkonnakohut kriminaalasjas nr 1-19-3352). Eelnevalt kirjeldatud motiiv Õ ja Ä deponeeritud ütluste kiireks kogumiseks on piisav, jaatamaks subjektiivse koosseisu esinemist kõikides kuriteokaebuses kirjeldatud kuritegudes. Tegemist on olnud hoolikalt plaanitud tööjaotusega grupis toime pandud kuritegudega. 33.
Tõendeid on käsitletavas asjas kunstlikult juurde tekitatud. Tõendi kunstlik loomine tähendab kriminaalasjas võib-olla oluliste tegelike asjaolude või objektide moonutamist. Õiguskirjanduses on selgitatud, et viidatud paragrahvi tähenduses võib tõendi kunstlik loomine seisneda nt asitõendi fabritseerimises või dokumendi võltsimises. Kui teo toimepanija on kriminaalasja menetlev uurija, võib koosseis olla täidetud ka nt toimikusse valedokumentide lisamisega (
. Komm. vlj., 2021, § 316, p 3.3.2 ja 3.4). Praegusel juhul on tõendi kunstliku loomisena võimalik käsitleda seda, et Z, C ja Y koostasid ja lisasid kriminaalasja nr X-XX-XXXX toimikusse 30.08.2029 intellektuaalselt võltsitud kriminaalasjade eraldamise määruse ja ütluste deponeerimise taotluse, mis on vormilt käsitletavad dokumentide ja seega tõenditega. Samuti loodi nimetatud tõendite loomisega omakorda kunstlikult menetluslikud alused deponeerimise toiminguks. Õ ja Ä ütluste deponeerimisega tekkisid nn „ranged tõendid“ – Õ ja Ä deponeeritud ütlused (KrMS § 63 lg 1), mis käsitlesid tõendamiseseme asjaolusid. Pidades silmas, et
§-dega 299, 344 ja 345 on juba eraldi kriminaliseeritud dokumentide võltsimine ja nende kasutamine, peab
kohaldamisala olema
-i süstemaatiliselt tõlgendades laiem. Nii on tõendi kunstliku loomisena võimalik käsitleda ka mõne tõendi saamiseks hädavajalike eeltingimuste (menetluslike aluste) moonutamist, misjärel tõend alles tekkida saab. Riigi peaprokuröri määrus 34. Riigi peaprokurör, olles tutvunud 29.03.2023 kuriteokaebuse, 10.04.2023 kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate ja selle peale esitatud 25.04.2023 kaebusega ning kriminaalmenetluse nr X-XX-XXXX materjalidega, asus seisukohale, et kriminaalmenetluse alustamiseks õiguslik alus puudub. KrMS § 193 lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad KrMS § 199 lg-s 1 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline (vt nt RKKK nr 3-1-1-60-09, p 11). Kuna kriminaalmenetlus on isikute põhiõigusi äärmiselt intensiivselt riivav menetlus, ei saa selle alustamine toimuda kergekäeliselt. Seetõttu ei alustata kriminaalmenetlust igasuguste etteheidete puhul, vaid ainult siis, kui esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Kui ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteotunnuste olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud. Riigi peaprokurör leidis, et juhtiv riigiprokurör on põhjendatult jätnud kriminaalmenetluse alustamata ning vaidlusaluses 10.04.2023 kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates nr 23700000014 on ammendavalt selgitatud kriminaalmenetluse alustamata jätmise põhjuseid. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatele esitatud kaebuses ei ole toodud asjaolusid, mis annaksid alust asuda vastupidisele seisukohale. Täiendavalt rõhutab riigi peaprokurör kaebusega seonduvalt alljärgnevat. 8 / 23 1-23-4374 35.
lg 1 kohaselt on väärteokorras karistatav haldusorganile teadlikult valeandmete esitamine. Viidatud koosseis kehtestati 2015. a karistusõiguse revisjoni tulemusena ja see oli mõeldud asendama rohkeid väärteokoosseise haruseadustes, mis kõik rääkisid andmete esitamata jätmisest või valeandmete esitamisest (vt
. Komm. vlj., 2021, § 280, p 1.2). Viidatud paragrahvi lõikes 2 toodud kvalifitseeritud koosseis näeb ette kriminaalvastutuse sama teo eest, kui see on toime pandud eesmärgiga saada ametlik dokument, omandada õigus või vabaneda kohustusest. Seega peab lõikes 2 kirjeldatud kuriteona kvalifitseeritava teo subjektiivses koosseisus lisanduma vastav kavatsetus (
Kehtivas õigusdogmaatikas ja kohtupraktikas on kõnealuse paragrahvi sisustamisel võetud positsioon, et
lg 2 koosseis ei hõlma muu hulgas valeandmete esitamist õigusemõistmise takistamise eesmärgil, sest vastavad koosseisud sisalduvad
-i 18. ptk-s (õigusemõistmisevastased süüteod) (vt RKKK nr 3-1-1-48-09, p 15 ja
. Komm. vlj., 2021, § 280, p 1.1). 36. Riigi peaprokurör möönab, et kaebuses viidatud Tallinna Ringkonnakohtu 25.01.2021 määruses kriminaalasjas nr 1-21-162 pidas ringkonnakohus tõepoolest arestimistaotluse kontekstis põhimõtteliselt võimalikuks, et eeluurimiskohtunikule taotluses teadvalt valeandmeid esitava prokuröri tegevus võib vastata
Isegi kui nentida seda, et senises kohtupraktikas on jõustunud lahend, kus kohus on mõeldavaks pidanud eeluurimiskohtuniku käsitlemist haldusorganina
kontekstis, ei ole kuriteokaebuses ega kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates kirjeldatud asjaoludel isegi teoreetiliselt võimalik sedastada Y, C ega Z tegevuses
Puudub juba selles paragrahvis sätestatud õiguserikkumise objektiivne koosseis – Z, Y ega C ei ole esitanud eeluurimiskohtunikule valeandmeid. Valeandmete esitamise etteheite kohta ei ole võimalik välja tuua ühtki seda kinnitavat fakti, vaid üksnes vandenõuteoreetilisi oletusi, et kuna sündmused arenesid väga kiiresti, siis pidi menetlejal ja prokuröridel olema eelnevalt rohkem teavet kui on näha dokumentide põhjal. Viidatud paragrahvi subjektiivses koosseisus eeldatakse valeandmete esitamise osas otsest tahtlust, kuna tegemist peab olema teadva tegevusega. Lõikes 2 toodud kvalifitseeritud koosseisu subjektiivses küljes peab lisanduma vastav kavatsetus eesmärgi suhtes, kuna tegu peab olema toime pandud eesmärgiga saada ametlik dokument, omandada õigus või vabaneda kohustusest (vt
. Komm. vlj., 2021, § 280, p-d 4 ja 5). 37. Kuriteokaebuses ja kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate peale 25.04.2023 esitatud kaebuses Y-le, C-le ja Z-le etteheidetavate süütegude (nii
lg 2 kui ka järgnevalt analüüsitavate kuritegude) subjektiivset külge puudutav argumentatsioon taandub seevastu kokkuvõtvalt valdavalt kaebaja väidetavalt tajutavale ebaveenvusele ja ebausutavusele. Nimelt ei ole kaebaja jaoks veenev olukord, kus vähem kui kahe tunni jooksul toimus nii kriminaalasjade eraldamine, ütluste deponeerimise taotluse esitamine kui ka F Eestis kinnipidamine, kuid infot F Eestis viibimise kohta kriminaalasjade eraldamisel ja ütluste deponeerimisel menetlejal ja prokuröridel veel ei olnud. Samuti väljendab kaebaja rahulolematust asjaoluga, et kriminaalasjade eraldamise määruses ei ole märgitud seda, et X oli etteheidetavate sündmuste ajal juba Euroopa vahistamismääruse alusel Saksamaal kinni peetud. Riigi peaprokurör leiab, et kaebaja ei ole oma argumente valdavalt põhjendanud konkreetsete faktide või tõenditega, vaid on viidanud kohtute poolt kriminaalasjas nr X-XX-XXXX koostatud lahendite põhistustele ja prokuratuuri tegevusele antud hinnangutele X suhtes jõustunud õigeksmõistvas kohtuotsuses, paludes asjaolude väljaselgitamist kriminaalmenetluse raames. Riigi peaprokurör rõhutas, et kriminaalmenetlust kui ülimat riiklikku sekkumist ei saa alustada pelgalt kellegi subjektiivse hinnangu või spekulatsiooni põhjal, seda isegi siis, kui spekulatsioon lähtub kohtulahendist. 9 / 23 1-23-4374 Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Ainuüksi uurimisasutusele või prokuratuurile kaebuse esitamine, milles isik spekuleerib olevat toime pandud kuritegu, ei ole piisav põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetluse alustamine olukorras, kus alles kriminaalmenetluslike vahenditega tuleks otsida kriminaalmenetluse alust, on lubamatu. 38.
lg-s 1 kriminaliseeritakse ametiisiku poolt dokumendi võltsimise või võltsitud dokumendi väljaandmine. Kaebuses on asutud seisukohale, et kuna Z soovis kriminaalasjade eraldamist põhjendada sisukamalt, jättis ta kriminaalasjade eraldamise määruses mulje, nagu oleks X asukoht teadmata. Seega on Z toime pannud
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo sõltumata sellest, millised andmed (ja miks) esitati kriminaalasjade eraldamise määruses F kohta. Samas annab asjaolude kogum kaebaja hinnangul alust arvata, et ka F puudutavad ebaõiged andmed lisati määrusesse teadlikult ja tahtlikult. Riigi peaprokurör selle argumentatsiooniga ei nõustunud. Nagu juhtiv riigiprokurör 10.04.2023 kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates selgitas, jõudis Z selgituste kohaselt info selle kohta, et F on Eestis, Z-ni jälitusega tegelevatelt kolleegidelt pärast seda, kui Z oli kriminaalmenetluse eraldamise määruse juba ära teinud. Enne seda oli kahtlustatava F asukoht teadmata (selleks hetkeks teadaolevatest tõenditest nähtuvalt viibis ta juba pikemat aega Türgis). Z läks kolleegidega F kinnipidamisele kaasa kui menetleja ja Lõõtsa tänavalt MTA kontorist Tallinna piires sõitmine võtab aega minuteid, mitte tunde. Kuriteokaebuses ega kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate peale esitatud kaebuses ei ole välja toodud ühtegi faktiväidet või argumenti, mis annaks alust asuda kriminaalmenetluse alustamise jaoks vajalikule põhjendatud kahtlusele, et eeltoodu ei vasta tõele. Teise etteheitesse puutuvalt on oluline silmas pidada, et X oli 25.07.2019 Saksamaal EAW alusel küll kinni peetud, ent tema Eestile loovutamine ja aeg oli ebaselge ja teadmata, kusjuures ta loovutati viimaks alles 08.10.2019. 39. Peale spekulatiivsete mõistaandmiste kogu olukorra üldise ebausutavuse ja ebatõenäosuse kohta, mida saab kaebaja hinnangul kõrvaldada vaid algatatava kriminaalmenetluse käigus erineva teabe väljauurimise läbi, ei ole kuriteokaebuses ega kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate peale esitatud kaebuses kajastatud ühtegi fakti ega veenvat argumenti selle kohta, miks peaks välistatud olema kahe tunni jooksul jälitusega tegelevatelt kolleegidelt operatiivse info laekumine ning seejärel isiku kinnipidamine. Riigi peaprokurör ei nõustunud ka argumentatsiooniga, et
lg 1 kontekstis on Z versioon ebausutav, kuivõrd Z ei tühistanud ega muutnud määrust ka pärast seda, kui oli saanud teadlikuks selles sisalduvatest, kaebaja hinnangul valeandmetest. Kaebuses on viidatud kronoloogiale, mille kohaselt Z koostas kriminaalasjade eraldamise määruse 30.08.2019 kell 10.31 ja F peeti Järve keskuses kinni kell 12.26, ja leitud, et millalgi selle kahe tunni jooksul sai Z seega aru, et andmed, mida ta kandis kriminaalasjade eraldamise määrusesse, on ebaõiged. Riigi peaprokurör märkis, et esiteks tuleb ka siinkohal silmas pidada, et nii Z selgituste kohaselt kui ka Tallinna linna kaardile pilku heites, on MTA hoonetest Järve keskuse juurde sõitmine mõõdetav minutites, mitte tundides, seega on kaebaja hinnangud menetlejate ajaliste võimaluste kohta oletuslikud. Teiseks on senises praktikas üldjuhul lähtutud tõlgendusest, et uurija või prokurör ei saa oma määrust parandada ega tühistada, vastav õigus on KrMS § 213 lg 6 järgi kõrgemalseisval prokuröril prokuröri ebaseadusliku või põhjendamatu määruse, korralduse või nõude kohta. Sealjuures ei saa peaprokuröri arvates unustada, et kriminaalmenetlus on ajas kiirelt kulgev dünaamiline protsess, kus iga järgmise ajahetkega võib ilmuda – ja tihti ilmubki – uut teavet. See ei saa anda alust kõikide seni 10 / 23 1-23-4374 menetluses koostatud menetlusdokumentide tagantjärgi tühistamiseks või selleks, et koostaja või kõrgemalseisev prokurör neid muudaks. 40. Ülaltoodud põhjustel ei ole Y, C ega Z tegevuses võimalik sarnaselt
lg-le 1 ehk ametialasele võltsimisele sedastada ka
Viidatud paragrahvis kriminaliseeritakse teadvalt võltsitud dokumendi, pitsati või plangi kasutamine eesmärgiga omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Nagu juhtiv riigiprokurör põhjendatult 10.04.2023 kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates selgitas, eeldab
lg 1 objektiivne koosseis võltsitud dokumendi, pitsati või plangi kasutamist – seega peab esinema võltsitud dokument, mida kasutati. Samuti on nõutav otsene tahtlus selleks, et tegemist on võltsitud dokumendiga. Lisaks peab dokumendi kasutamine toimuma eesmärgiga ehk kavatsetult omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Kuna võltsitud dokumendi olemasolu praegusel juhul kuidagi ei nähtu, ei ole võimalik rääkida
41.
lg 1 kohaselt on karistatav tõendi kõrvaldamine või kunstlik loomine, eesmärgiga takistada kuriteona karistatava teo olemasolu või selle puudumise või muude tõendamiseseme asjaolude tuvastamist. Nagu juhtiv riigiprokurör 10.04.2023 kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates korrektselt selgitas, eeldab
lg 1 objektiivne koosseis esmalt tõendi kõrvaldamist või tõendi kunstlikku loomist. Tõend
MS § 63). KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõend kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu, tunnistaja või asjatundja ütlus, ekspertiisiakt, eksperdi ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või videosalvestis, samuti muu dokument ning foto või film või muu teabetalletus. Riigi peaprokurör ei nõustunud kaebaja seisukohaga, et tõendiks KrMS § 63 lg 1 mõttes on samuti kriminaalmenetluse eraldamise määrus ja ütluste deponeerimise taotlus. Juhtiv riigiprokurör on põhjendatult järeldanud, et nimetatud dokumentide abil ei määrata kindlaks, kas ja millal pandi toime kuritegu – ehk tegemist ei ole tõenditega. Asjaolu, et millegi näol on tegemist dokumendiga, ei tähenda veel, et tegemist oleks tõendina käsitletava muu dokumendiga KrMS § 63 lg 1 mõttes. Riigi peaprokurör rõhutas veelkord, et eraldamisega ei loodud KrMS § 63 lg 1 tähenduses uut tõendit. KrMS § 63 lg 1 mõistes saaks tõend kõnealuses kontekstis olla süüdistatava või tunnistaja ütlus. Kohtupraktikas ei omanda kriminaalasjade eraldamisel varasema kaaskahtlustatava ütlused uues kriminaalasjas eristaatuses tunnistajana täiendavat kvaliteeti. Kohtupraktika asetab kaassüüdistatava ja n-ö eristaatuses tunnistaja ütlused kvalitatiivselt tinglikult samale pulgale. Kriminaalasja eraldamise ja varasema kaaskahtlustatava uuesti ülekuulamisega (uues asjas tunnistajana) ei looda uut tõendit, vaid vormistatakse tõend nõutavasse uude vormi. 42. Samuti on juhtiv riigiprokurör põhjalikult ja ammendavalt selgitanud, miks isegi juhul, kui hüpoteetiliselt möönda seda, et tegemist oleks tõenditega KrMS § 63 lg 1 tähenduses, ei oleks täidetud
Nimelt eeldaks
lg 1 objektiivne koosseis tõendi kõrvaldamist või tõendi kunstlikku loomist – sellise tegevuse tunnuseid ei ole võimalik käsitletava kaebuse aluseks olevate asjaolude pinnalt sedastada. Seetõttu ei pidanud riigi peaprokurör asjakohaseks 25.04.2023 kaebuses väljendatud arutluskäiku, mille kohaselt pidades silmas, et
§-dega 299, 344 ja 345 on juba eraldi kriminaliseeritud dokumentide võltsimine ja nende kasutamine, peab
kohaldamisala olema
-i süstemaatiliselt tõlgendades laiem. Kusjuures laiendamine selles kaasuses tähendab kaebaja hinnangul seda, et lisaks tõendi kõrvaldamisele või kunstlikule loomisele peaks selle kuriteokoosseisu järgi olema karistatav ka selleks eelduste loomine. Riigi peaprokurör märkis, 11 / 23 1-23-4374 et
lg 1 näol on erinevalt teistest loetletud koosseisudest tegemist õigusemõistmisevastase kuriteoga, mille eest ette nähtav maksimaalne karistus on oluliselt suurem nii
Kaebuses kirjeldatud asjaolude pinnalt jääb selgusetuks, miks peaks sellise spetsiifilise ja rangema karistusmääraga kuriteokoosseisu kohaldamisala olema seaduse süstemaatilise tõlgendamise korral laiem näiteks
§-des 299, 344 ja 345 sätestatust.
§-des 280, § 299, § 345 ja § 316 või mõne muu
-i eriosas sätestatud kuriteokoosseisu tunnustel. Kaebus riigi peaprokuröri määrusele 12 / 23 1-23-4374 45. Riigiprokuratuuri määrusele esitasid kaebuse X lepingulised esindajad vandeadvokaat Oliver Nääs ja vandeadvokaadi abi Elise Altroff, kes taotlevad kohustada prokuratuuri alustama riigiprokuröride Y ja C ning vanemuurija Z tegevuste suhtes kriminaalmenetlust
46. Kaebuses korratakse Riigiprokuratuurile 25.04.2023 esitatud kaebuses juba välja toodud argumente. Täiendavalt on kaebuses märgitud järgmist. 47.
lg 1 sätestab kuriteona tõendi kõrvaldamise või kunstliku loomise eesmärgiga takistada kuriteona karistatava teo olemasolu või selle puudumise või muude tõendamiseseme asjaolude tuvastamist. Kirjeldatud koosseisu teine alternatiiv näeb ette vastutuse tõendi kunstliku loomise korral. Arutataval juhul on piisavalt tunnuseid ka teise alternatiivi esinemise osas. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõend kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu, tunnistaja või asjatundja ütlus, ekspertiisiakt, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või videosalvestis, samuti muu dokument ning foto või film või muu teabetalletus. Seega on tõenditeks muu dokumendina ka eraldamise määrus ja ütluste deponeerimise taotlused. Nimetatud dokumentidega soovis prokuratuur kohtus tõendada tunnistajate Õ ja Ä deponeeritud ütluste seaduslikkust ning seeläbi nende ütluste hindamist tõendina, millega oleks prokuratuuri hinnangul olnud võimalik tuvastada kuriteokoosseisu esinemine X ja F käitumises. Viidatud dokumendid olid loodud kunstlikult. Tõendi kunstlik loomine tähendab kriminaalasjas oluliste tegelike asjaolude moonutamist ning võib seisneda dokumendi võltsimises. Seega esinevad menetlejate tegevuses ka ilmsed viited
§-s 316 lg 1 sätestatud kuriteole.
-i 18. peatükki, siis ei nähtu otsusest nr 3-1-1-48-09 (pidades muu hulgas silmas sealse kaasuse asjaolusid) siiski absoluutset välistust, et
§-le 280 vastava käitumise võib realiseerida eeluurimiskohtunikule ebaõigeid andmeid esitav menetleja. Seda on muu hulgas jaatanud Tallinna Ringkonnakohus. Asjaolu, et kuriteo toimepanemise tehiolud või iseloom annavad seda paremini seostada mõne muu
peatükiga, kus konkreetset käitumist kirjeldatud ei ole, ei võta prokuratuurilt ega kohtult võimalust menetleda käitumist paragrahvi järgi, mille formaalsed ja sisulised eeldused on täidetud. 13 / 23 1-23-4374 50. Esiteks eeluurimiskohtunikule valeandmete esitamine menetleja poolt eesmärgiga saada luba tunnistaja ütluste deponeerimiseks on
Määruse p-s 3.2 argumenteerib peaprokurör, et kehtiva kohtupraktika kohaselt ei hõlma
Viidatud Riigikohtu lahendist tulenev põhimõte ei kohaldu aga kõnealusele olukorrale. Riigikohus käsitles 08.06.2009 otsuses nr 3-1-1-48-09 (p-s 15) kaasust, kus kahtlustatav oli esitanud ülekuulamisel valeandmeid enda identiteedi kohta. Sellega seonduvalt oli ka asjakohane kolleegiumi osutus, et kuna valeütluste andmine sisaldub kuriteona
18. peatükis (kohaldumata seejuures kahtlustatavatele), ei ole see
Arutatavas kaasuses on seevastu vaidluse all olukord, kus kohtule kui haldusorganile on esitanud valeandmeid menetleja. 51. Teiseks seab peaprokurör oma kolleegide suhtes kriminaalmenetluse alustamise lävendi ebareaalselt kõrgeks. Määruse p-des 3.3 ja 3.4 argumenteerib peaprokurör, et kuriteokaebuses ja sellele järgnenud kaebustes ei ole välja toodud piisavalt informatsiooni, mis võimaldaks tuvastada menetlejate käitumises kuriteokoosseisudele nõutava tahtluse (
). Peaprokuröri hinnangul tugineb kaebus „vandenõuteoreetilistel oletustel“ ning mitte faktidel, vaid üksnes „kohtute poolt kriminaalasjas nr X-XX-XXXX koostatud lahendite põhistustel ja prokuratuuri tegevusele antud hinnangutel“. X kuriteokaebus põhines nii maakohtu, ringkonnakohtu kui ka Riigikohtu poolt tuvastatud asjaoludel, võttes muu hulgas arvesse kohtute hinnangut menetlejate käitumise õiguspärasusele. Kolme erineva, sh Riigikohtu poolt kinnitust leitud faktide pisendamine n-ö vandenõuteooriaks ei ole mitte üksnes kohtute seisukohti naeruvääristav, vaid seab prokuratuuri töötajate vastu esitatud kuriteokaebuste sisulise menetlemise (ja kriminaalmenetluse alustamise) lävendi mõistusevastaselt kõrgeks. Kui prokuratuurile ei piisa prokuröri või uurimisasutuse töötaja suhtes kriminaalmenetluse alustamiseks sellest, et kolm kohtuastet on tuvastanud kaebuses kirjeldatud (kuriteokoosseisule vastavad) faktilised asjaolud ning menetlejate teadmise oma käitumise ebaseaduslikkusest, siis on kaheldav, et ka mistahes muu sisuga kaebus selle eesmärgi saavutaks. Tuleb nõustuda Tallinna Ringkonnakohtu poolt juba varasemalt tehtud märkusega, et töötamine auväärses ametis ei tähenda seda, et inimese seaduserikkumises kahtlustamist oleks põhjust välistada. Ühesugune standard – nii süütuse presumptsiooni kui ka kahtluste kontrollimisväärsuse osas – kehtib kõigile, sh prokuröridele. Prokuratuuri kõrgetasemelistes otsustes tuleks vältida mulje jätmist, et n-ö omad inimesed on per se usaldusväärsemad (TalRKm nr 1-21-162
Määruse p-s 3.3 väidab peaprokurör, et Y, C ja Z käitumises puudub
Selline väide ei vasta tõele. Y ja C poolt eeluurimiskohtule ebaõigete andmete esitamine seisnes selles, et võttes aluseks Z poolt 30.08.2019 tehtud kriminaalasjade eraldamise määruse, millega Z eraldas X ja F suhtes kriminaalasja põhjendustel, mis ta teadis olevat valed (X ja F asukoht), koostas ja esitas toonane abiprokurör C 30.08.2019 Harju Maakohtule Õ ütluste deponeerimise taotluse, milles esitati kohtule teadvalt ebaõigeid andmeid F asukoha kohta ning selle kohta, miks on Õ ütluste deponeerimine vajalik. Seda, et eeluurimiskohtunikule F asukoha ja deponeerimise vajalikkuse kohta esitatud andmed olid teadvalt ebaõiged, tõendab see, et uuritud tõendite pinnalt oli menetlejatele juba hiljemalt 29.08.2019 teada, et F asus 14 / 23 1-23-4374 Eestis (vt ka kaebuse p 68). Seega oli vale 30.08.2019 kirja pandud väide selle kohta, nagu oleks F asukoht olnud endiselt teadmata. Lisaks esitati eeluurimiskohtunikule ebaõigeid andmeid väitega, et X ja F hoiavad menetlusest kõrvale, ehkki X oli Saksa Liitvabariigis kinni peetud ning ootas Eestisse toimetamist ning F oli omal initsiatiivil Eestisse tulnud. Andmed selle kohta, kus asus parasjagu X või F, ei olnud esitatud mitte deponeerimistaotluse alajaotises, kus selgitati X-le ja F-le esitatavat kahtlustust, vaid neid esitleti kohtule informatsioonina, mis pidi õigustama taotletava menetlustoimingu vajalikkust ja võimalikkust. Seega ei olnud tegemist kohtule esitatava hüpoteetilise mõttekäigu või hinnanguga, vaid juriidiliste faktidega, kusjuures juriidiliselt oluliste faktidega. Justnimelt asjaolu, et deponeerimise alused olid kunstlikult loodud isikute asukohateabe kohta valetamisega (vt ka KrMS § 216 lg 2 p 1), päädis deponeerimisega saadud ütluste lubamatuks tunnistamisega kõikide kohtuastmete, sh Riigikohtu poolt. Kohtule valeandmete esitamises on tuvastatav ka kvalifitseeriv tunnus (lg 2), s.o asjaolu, et valeandmete esitamine toimus kas eesmärgil omandada riigiasutuse poolt väljaantav ametlik dokument (kohtumäärus, mis lubaks ütluste deponeerimist) või eesmärgil omandada õigus, s.o õigus Õ ja Ä ütluste deponeerimiseks. 53. Neljandaks on menetlejate käitumises tuvastatav
Kehtivas kohtupraktikas toetutakse subjektiivse külje tuvastamisel esmajoones üksiku teo faktilistele asjaoludele (n-ö välisele pildile). Arutataval juhul on menetlejale esitatud piisavalt fakte, mis võimaldavad sedastada
Kokkuvõtlikult ei ole kuriteokaebuses ja sellele järgnenud kaebustes kirjeldatud tühipaljaid vandenõuteooriaid või avaldaja subjektiivseid spekulatsioone, vaid nendes on välja toodud erinevad kohtumenetluses tuvastamist leidnud faktilised asjaolud, milles on võimalik sedastada
54. Määruse p-s 3.5 kordab peaprokurör, et Z poolt antud selgitustest nähtuvalt ei olnud Z kriminaalasjade eraldamise määruse koostamise ajal F Eestis viibimisest teadlik. Esiteks Z-lt selgituste küsimine ja nendele tuginemine kriminaalmenetluse alustamata jätmisel ei ole kooskõlas seadusega. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatest nähtuvalt küsitleti enne kuriteokaebusele vastamist mitut kuriteokaebuses viidatud isikut, sh Z. Z selgitustele tuginevad nii Riigiprokuratuur kui peaprokurör muu hulgas otsustuses, kas Z-l esines talle kaebuses etteheidetava kuriteo (
Nagu avaldaja märkis ka eelmises kaebuses, osutab Z-lt selgituste küsimine olemuslikult kuriteo tunnuste sedastamisele (KrMS § 194 lg 2). Tegemist on menetlustoiminguga, mis tulnuks läbi viia alustatava kriminaalmenetluse raames, mitte nn eeltoiminguna. Selle kontrollimine, kas väidetava kuriteo kohta leidub tõendeid, on kriminaalmenetluse ülesanne. Määruse p-s 3.11 argumenteerib peaprokurör, et prokuratuur võib kriminaalmenetluse alustamise osas teha ka ise proaktiivseid samme, sh koguda iseseisvalt tõendusteavet. Tuginedes ringkonnakohtu lahendile nr 1-21-2664 (millega kaitsjal pole küll võimalik Riigiteataja vahendusel tutvuda), viidatakse, et lubatavaks on peetud näiteks erinevatest registritest või andmebaasidest informatsiooni kontrollimist. Kaebaja hinnangul ei ole kõnealune olukord ringkonnakohtu lahendis kirjeldatuga ligilähedaseltki võrreldav. Uurimisasutuse töötaja mitteametlikke ning kriminaalmenetluse alustamisele eelnevalt antud selgitusi ei ole võimalik pidada a priori usaldusväärseteks ning kriminaalmenetluse alustamata jätmiseks piisavaks. Seda enam, kui F poolt antud ütlused (nt F viide temast varem tehtud foto näitamise kohta) ning kohtute endi poolt tuvastatud asjaolud on sellega diametraalses vastuolus. Lisaks on kriminaalmenetlusele eelnev selgituste jagamine privileeg, mis on võimalik üksnes prokuratuuriga koos töötavatele või koostööd tegevatele ametnikele. Olukorras, kus kriminaalmenetluse alustamata jätmise määravadki üksnes 15 / 23 1-23-4374 needsamad selgitused, kaotab in dubio pro duriore põhimõte oma igasuguse sisu. Arutataval juhul on mitteametlik, kriminaalmenetlusele eelnev tõendite kogumine olnud selektiivne ning osutab üheselt, et kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsustus oli tehtud juba enne selle vormistamist. 55. Teiseks ei ole asjaolu, et X Eestisse toimetamine viibis,
Lisaks F asukohaandmetele esitas Z kriminaalasjade eraldamise määruses valeandmeid ka selle kohta, nagu oleks X tagaotsitav ning hoiduks kriminaalmenetlusest kõrvale. Määruse p-s 3.5 argumenteerib peaprokurör, et selle puhul on oluline silmas pidada, et X Eestisse loovutamise aeg ei olnud siis veel teada. Nimetatud asjaolu ei muuda vähimalgi moel seda, et Z kandis kriminaalasjade eraldamise määrusesse tõele mittevastavaid andmeid. Z oli kriminaalasjade eraldamise määrust koostades teadlik, et X ei ole tagaotsitav (st tema asukoht ei olnud teadmata) ega hoidunud kriminaalmenetlusest kõrvale (kuivõrd ta oli Saksa Liitvabariigis kinni peetud ning ootas Eestisse toimetamist). Prokurör C oli 26.07.2019 koostanud taotluse X endise elukaaslase L sõiduki ja korteri läbiotsimiseks (tõend 28 – 26.07.2020 taotlus L läbiotsimiseks), milles väideti: „Seejuures väärib märkimist, et X peeti eile, s.o 25.07.
tunnuseid, on toime pandud ka
345 järgi kvalifitseeritav kuritegu, st võltsitud dokumendi kasutamine. Tõendi kunstlik loomine tähendab kriminaalasjas võib-olla oluliste tegelike asjaolude või objektide moonutamist. Õiguskirjanduses on selgitatud, et kõnealuse paragrahvi tähenduses võib tõendi kunstlik loomine seisneda nt asitõendi fabritseerimises või dokumendi võltsimises. Kui teo toimepanija on kriminaalasja menetlev uurija või prokurör, võib koosseis olla täidetud ka näiteks toimikusse valedokumentide lisamisega. Avaldaja on oma varasemates kaebustes ammendavalt selgitanud, miks vastab Z, C ja Y poolt kriminaalasja nr X-XX-XXXX toimikusse 30.08.2019 intellektuaalselt võltsitud kriminaalasjade eraldamise määruse ja ütluste deponeerimise taotluse lisamine
MS § 63 kontekstis tõendina Õ ja Ä deponeeritud ütlusi, ei ole tegemist mitte uue tõendi loomise, vaid tõendi n-ö uude vormi vormistamisega: „Kohtupraktika asetab kaassüüdistatava ja n-ö eristaatuses tunnistaja ütlused kvalitatiivselt tinglikult samale pulgale.“ Sellise sõnastuse juures jätab peaprokurör tähelepanuta aga sõlmküsimuse: miks kriminaalasjade eraldamist ja ütluste deponeerimist sellisel moel siis üldse vajalikuks peeti (kui kõik oleks olnud täpselt sama ka ilma selleta) ning miks jätkati toimingutega ka pärast seda, kui kriminaalasjade eraldamise ja deponeerimise alused ära langesid? Tegelikkuses tulenes selle vajadus järgnevast: kriminaalasjade eraldamine oli vajalik ütluste deponeerimiseks (mis on võimalik ainult tunnistaja puhul, st Õ ja Ä tuli eraldada teise kriminaalasja; deponeerimine oli vajalik selleks, et nende kui tunnistajate ütluste vastuvõtmine oleks hilisemas kohtumenetluses lihtsustatud (vrd KrMS § 291 lg 2 ja lg 3); ütlused olid vajalikud selleks, et saada menetlejatele huvipakkuv ning X ja F süüstav tõend, mille vastutasuks pakuti Õ-le ja Ä-le erakordselt soodsat karistuskokkulepet. Õ ja Ä kui tunnistajate ütluste deponeerimine ei olnud lihtsalt tõendi teise vormi valamine, kuivõrd ütluste deponeeritus pidi tagama nende usaldusväärsuse eesootavas kohtumenetluses ning seeläbi X ja F süüdimõistmise. Menetlejate motiiv Õ ja Ä deponeeritud ütluste kiireks kogumiseks on piisav, jaatamaks subjektiivse koosseisu esinemist kõikides kuriteokaebuses kirjeldatud kuritegudes.
§-s 280, §-s 299, §-s 345, §-s 316 või mõne muu
-i eriosas sätestatud kuriteokoosseisu tunnused. 65.
lg 1 kohaselt on väärteokorras karistatav haldusorganile teadlikult valeandmete esitamine. Ringkonnakohus soostub Riigiprokuratuuri käsitlusega, et viidatud paragrahvi lõikes 2 toodud kvalifitseeritud koosseis näeb ette kriminaalvastutuse sama teo eest, kui see on toime pandud eesmärgiga saada ametlik dokument, omandada õigus või vabaneda kohustusest. Seega peab lõikes 2 kirjeldatud kuriteona kvalifitseeritava teo subjektiivses koosseisus lisanduma vastav kavatsetus (
Kehtivas õigusdogmaatikas ja kohtupraktikas on kõnealuse paragrahvi sisustamisel võetud positsioon, et
lg 2 koosseis ei hõlma muu hulgas valeandmete esitamist õigusemõistmise 18 / 23 1-23-4374 takistamise eesmärgil, sest vastavad koosseisud sisalduvad
-i 18. ptk-s (õigusemõistmisevastased süüteod) (vt RKKK nr 3-1-1-48-09, p 15 ja
. Komm. vlj., 2021, § 280, p 1.1). 66.
lg 1 kriminaliseerib haldusorganile teadvalt valeandmete esitamist.
lg 2 kriminaliseerib
lg-s 1 nimetatud teo, kui see on toime pandud eesmärgiga saada ametlik dokument, omandada õigus või vabaneda kohustusest ja kui puudub
§-des 209–213 sätestatud süüteokoosseis. Seega eeldab nii
lg 2 kui ka
HMS § 8 lg 1 kohaselt on haldusorgan seaduse, selle alusel antud määruse või halduslepinguga avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud asutus, kogu või isik. Kui prokurör või menetleja esitab kriminaalmenetluse eeluurimise ajal või kohtuliku arutamise käigus andmeid kohtule, ei saa kohut vaadelda kui haldusorganit HMS § 8 lg 1 ja
Samas saab kohut vaadelda kui haldusorganit HMS § 8 lg 1 mõttes nt sellisel juhul, kui kohus kui ametiasutus rakendab kohtuniku suhtes distsiplinaarkaristust. Seda käsitlust toetab ka „Haldusmenetluse käsiraamat“, milles on märgitud: „Haldusorganina mõistetakse HMS-s seega haldusaparaadi struktuuriüksust, kellel on pädevus mingit haldusülesannet täita ja selle raames otsuseid teha. Haldusorganiks võib olla nii avalikõiguslik juriidiline isik tervikuna (nt linn, vald, Eesti Haigekassa), riigi- või omavalitsusasutus (ministeerium, Riigikantselei, amet, inspektsioon, maavalitsus, kohtuasutus […]“ (vt Haldusmenetluse käsiraamat, 2010, lk 41). Samas eristab viidatud käsiraamat selgelt haldusmenetlust ja kohtumenetlust: „Ametniku erapooletuse põhimõte on välja arenenud ammusest printsiibist, et keegi ei tohi olla kohtunik iseenda asjas (lad k nemo judex in causa sua), sest see raskendab õiglase otsuse tegemist. Haldusmenetlus ei ole küll nii formaalne kui kohtumenetlus, kuid erapooletuse reegel on ka siin hädavajalik.“[…] (vt samas, lk 54-55). Asjaolu, et Tallinna Ringkonnakohus on 25.01.2021 määruses kriminaalasjas nr 1-21-162 pidanud tinglikult arestimistaotluse kontekstis võimalikuks, et eeluurimiskohtunikule taotluses teadvalt valeandmeid esitava prokuröri tegevus võib vastata
lg 2 tunnustele, ei tähenda, et ringkonnakohus oleks asunud tõsikindlale seisukohale, et see ka tegelikult nii on. Samas, isegi kui nentida seda, et senises kohtupraktikas on jõustunud lahend, kus kohus on tinglikult mõeldavaks pidanud eeluurimiskohtuniku käsitlemist haldusorganina
kontekstis, ei ole kõnealuses kriminaalasjas kirjeldatud asjaoludel võimalik sedastada Y, C ega Z tegevuses
Puudub juba selles paragrahvis sätestatud õiguserikkumise objektiivne koosseis – Z, Y ega C ei ole esitanud eeluurimiskohtunikule valeandmeid. Valeandmete esitamine on oletuslik ja seda on selgitatud sellega, et kuna sündmused arenesid väga kiiresti, pidi menetlejal ja prokuröridel olema eelnevalt rohkem teavet kui on dokumentide põhjal näha. Viidatud paragrahvi subjektiivses koosseisus eeldatakse valeandmete esitamise osas aga otsest tahtlust, kuna tegemist peab olema teadva tegevusega.
lg-s 2 toodud kvalifitseeritud koosseisu subjektiivses küljes peab lisanduma vastav kavatsetus eesmärgi suhtes, kuna tegu peab olema toime pandud eesmärgiga saada ametlik dokument, omandada õigus või vabaneda kohustusest (vt
. Komm. vlj., 2021, § 280, p-d 4 ja 5). 67.
lg 1 kriminaliseerib ametiisiku poolt dokumendi võltsimist või võltsitud dokumendi väljaandmist.
objektiivne koosseis eeldab teo toimepanijana erisubjekti (
), st
§-s 299 sätestatud süüteo toimepanijaks saab olla ainult ametiisik. Keda tuleb mõista ametiisikuna, on selgitatud
Teona eeldab
lg 1 objektiivne koosseis kas dokumendi võltsimist või võltsitud dokumendi väljaandmist. Samas mitte igasugune ebatäpsus dokumendis ei tähenda seda, et tegemist oleks võltsimisega
mõttes.
subjektiivne koosseis eeldab tahtlust kõigi 19 / 23 1-23-4374 objektiivsete koosseisutunnuste suhtes, mis tähendab muu hulgas seda, et ametnik, kes koostab dokumenti, peab vähemalt pidama võimalikuks, et dokument ei ole autente. Z selgitustes juhtivale riigiprokurörile oli märgitud järgmist (seejuures peab ringkonnakohus vajalikuks välja tuua, et nõustuda tuleb kaebaja viidetega seadusesätetele, mis näevad ette menetlustoimingud ja nende korra, kuid menetlejal ei ole keelatud koguda kuriteokaebuses esitatu kontrollimiseks informatsiooni ka enne kriminaalmenetluse alustamist. Selline tegevus on igati põhjendatud ja menetlusökonoomiat silmaspidav (vt ka TalRKm nr 1-21-2664, p 10)). Info selle kohta, et F on Eestis, jõudis Z-ni tema sõnul jälitusega tegelevatelt kolleegidelt peale seda, kui Z oli kriminaalmenetluse eraldamise määruse juba ära teinud. Z läks kolleegidega F kinnipidamisele kaasa kui menetleja ja Lõõtsa tänavalt MTA kontorist Tallinna piires sõitmine võtab aega minuteid, mitte tunde. Eelnevalt oli viimane info F kohta aga selline, et ta on Türgis ja ta ei plaanigi Eestisse tulla. Sama info oli ka prokuröridel, kes said F kinnipidamisest teada pärast vastava kinnipidamise protokolli koostamist. Mingit fotot F-le kinnipidamisel menetleja sõnul ei näidatud. Ka ringkonnakohus leiab, et esitatud materjalide põhjal ei ole võimalik asuda seisukohale, et praegusel juhul esineb
Kaebustes ei ole välja toodud ühtegi faktiväidet või argumenti, mis annaks alust asuda kriminaalmenetluse alustamise jaoks vajalikule põhjendatud kahtlusele, et eeltoodu ei vasta tõele. Kaebuses ei ole veenvalt põhjendatud, miks peaks välistatud olema kahe tunni jooksul jälitusega tegelevatelt kolleegidelt operatiivse info laekumine ning seejärel isiku kinnipidamine. Riigi peaprokurör on õigesti välja toonud, et kriminaalmenetlus on ajas kiirelt kulgev dünaamiline protsess, kus iga järgmise ajahetkega võib suure tõenäosusega tekkida uut teavet. See asjaolu aga ei saa anda alust kõikide seni menetluses koostatud menetlusdokumentide tagantjärgi tühistamiseks või selleks, et koostaja või kõrgemalseisev prokurör neid muudaks. Asja materjalidest nähtuvalt, 30.08.2019, mil tehti kriminaalasjade eraldamine ei oldud F tabatud ning X viibis jätkuvalt Saksamaa Liitvabariigis, kus isik oli kinni peetud, kuid prokuratuuril puudus tol ajahetkel teave, et Saksamaa oleks nõustunud isiku loovutamisega ning et X ei ole seda vaidlustanud. Seega oli teadaoleva informatsiooni põhjal menetluslikult loogiline ja põhjendatud eraldada asjast X ja F teise kriminaalasja, tagamaks teiste samas kriminaalasjas kinni peetud ja vahistatud kahtlustatavate õigustatud ootus kiirele kohtulahendile. Kuna ringkonnakohus ei sedasta
§-s 299 sätestatud kuriteo toimepanemisele viitavaid tunnuseid, on ebaotstarbekas hakata hindama, kas riigi peaprokurör on jaatanud võimalust, et juhul, kui menetlejate tegevuses on võimalik konstateerida
tunnuseid, on toime pandud ka
68.
lg 1 kriminaliseerib teadvalt võltsitud dokumendi, pitsati või plangi kasutamist eesmärgiga omandada õigusi või vabaneda kohustustest.
lg 1 objektiivne koosseis eeldab võltsitud dokumendi, pitsati või plangi kasutamist. Seega peab esinema võltsitud dokument, mida kasutati.
lg 1 subjektiivne koosseis eeldab otsest tahtlust (
Lisaks peab dokumendi kasutamine toimuma eesmärgiga ehk kavatsetult (
Ringkonnakohus soostub eelnevate menetlejatega ka selles, et arutatavas asjas esitatud materjalide põhjal ei ole võimalik väita, et esineb
lg-s 1 sätestatud süüteokoosseis, kuna ei nähtu, et oleks esinenud võltsitud dokument, mida oleks kasutatud. Kuna võltsitud dokumendi olemasolu ei ole tuvastatud, ei ole võimalik rääkida
MS § 63 lg 1 tähenduses uut tõendit. KrMS § 63 lg 1 tähenduses saaks tõend siinkohal olla süüdistatava või tunnistaja ütlus. Kohtupraktikas ei omanda kriminaalasjade eraldamisel varasema kaaskahtlustatava ütlused uues kriminaalasjas eristaatuses tunnistajana täiendavat kvaliteeti. Kohtupraktika asetab kaassüüdistatava ja n-ö 20 / 23 1-23-4374 eristaatuses tunnistaja ütlused kvalitatiivselt tinglikult samale pulgale. Kriminaalasja eraldamise ja varasema kaaskahtlustatava uuesti ülekuulamisega (uues asjas tunnistajana) ei looda seega uut tõendit. Kaebaja on leidnud, et ütluste deponeerimine oli vajalik üksnes selleks, et Õ ja Ä kui tunnistajate ütluste vastuvõtmine oleks hilisemas kohtumenetluses lihtsustatud. Asja materjalidest nähtuvalt, on prokuratuur seisukohal, et vältimatult vajalik oli tunnistajate Ä ja Õ ütluste deponeerimine, kuna esines põhjendatud oht, et tunnistajaid võidakse enne kohtulikku uurimist kahtlustatavate poolt kas isiklikult või teiste isikute vahendusel mõjutada, kasutada selleks vägivalda, ähvardusi või sundida loobuma koostööst õiguskaitseasutustega, mistõttu mõlema tunnistaja hilisem ülekuulamine kriminaalasja kohtulikul arutamisel võinuks osutuda võimatuks. Samuti oli taotlustes märgitud, et senikogutud tõenditest nähtub, et nii X kui F puhul on tegu isikutega, kellel on märkimisväärsed rahvusvahelised kontaktid narkokurjategijate hulgas ning X puhul on tegu isikuga, kes omab autoriteeti ja mõjuvõimu ka Eesti kuritegelikus maailmas. Prokuratuuri eeltoodud selgitused on ringkonnakohtu hinnangul eluliselt usutavad. 69.
lg 1 kriminaliseerib tõendi kõrvaldamist või kunstlikku loomist eesmärgiga takistada kuriteona karistatava teo olemasolu või selle puudumise või muude tõendamiseseme asjaolude tuvastamist.
lg 1 objektiivne koosseis eeldab esmalt tõendi kõrvaldamist või tõendi kunstlikku loomist. Kaebaja on seisukohal, et tõenditeks on muu dokumendina eraldamise määrus ja ütluste deponeerimise taotlused. Tõend
MS § 63). KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõend kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu, tunnistaja või asjatundja ütlus, ekspertiisiakt, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või videosalvestis, samuti muu dokument ning foto või film või muu teabetalletus. Kuivõrd kriminaalmenetluse eraldamise määruse ja ütluste deponeerimise taotluse abil ei määrata kindlaks, kas ja millal pandi toime kuritegu ehk tegemist ei ole dokumentidega, millega tuvastatakse kuriteo toimepanemisega seotud faktilisi asjaolusid, ei ole need tõendiks KrMS § 63 lg 1 mõttes. 70. Paika peab Riigiprokuratuuri seisukoht ka selles osas, et isegi, kui leida, et vaidlusaluseid dokumente saab käsitada tõenditena KrMS § 63 lg 1 mõttes, eeldab
Seega eristab
lg 1 objektiivne koosseis tõendi kõrvaldamist (
lg 1 I alt) ja tõendi loomist (
Kaebaja on läbivalt rõhutanud, et tõendi kõrvaldamisele viitab see, et maakohus on nentinud, et arvestades kriminaalasjas erinevaid menetluslikke manööverdusi, tõusetub paratamatult alus kahtlusteks, kas kõneeristuse failide andmed on üldse täielikud või on sealt osa andmeid eemaldatud põhjusel, et mitte avalikustada menetleja teadlikkust F Eestis viibimisest enne tema kinnipidamist. Ka Riigikohus on kinnitanud menetlejate teadlikkust F asukohast enne tema kinnipidamist, viidates omakorda ka tehtud jälitustoimingutele ning kahtlusele, et kohtule pole kõiki sideettevõtjalt saadud andmeid esitatud, et seeläbi varjata menetleja teadlikkust F asukohast (vt Riigikohtu otsuse p 30). Y on juhtivale riigiprokurörile selgitanud, et kõneeristuste tegemiseks väljastati kriminaalmenetluse nr 19930000252 raames load kuni 10.09.
tähenduses tuleb mõista ennekõike millegi „juurdetekitamist“, mitte kõrvaldamist, kaotamist, hävitamist vms (RKKKo 3-1-1-110-04, p 13.1). Arutatava kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et midagi oleks kunstlikult juurde tekitatud. 72. Ringkonnakohus ei leia, et kriminaalmenetluse alustamata jätmisega oleks eksitud KrMS §-s 6 sätestatud in dubio pro duriore põhimõtte vastu. KrMS § 6 kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kriminaalmenetlust välistavate asjaolude puudumisel kohustatud toimetama kriminaalmenetlust üksnes kuriteo asjaolude ilmnemisel. Kui ei ole ilmnenud kuriteo asjaolusid, pole võimalik alustada ka kriminaalmenetlust. Kriminaalmenetlust saab alustada pelgalt siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta, kusjuures ainuüksi uurimisasutusele või prokuratuurile mistahes kujul teate, milles isik arvab olevat toime pandud kuritegu, esitamine ei ole piisav põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetlust ei saa alustada üksnes avaldaja subjektiivse hinnangu põhjal. Kriminaalmenetlust ei tohi alustada olukorras, kus menetluslike vahenditega tuleks menetlejal alles otsida kriminaalmenetluse alust. Juhul, kui kuriteoteade ei sisalda piisavalt tõsiseltvõetavat kuriteole viitavat teavet, ei ole kriminaalmenetluse alustamine seaduslik ega põhjendatud. Seega peab paika riigiprokuröri seisukoht, et lubamatu on kriminaalmenetluse alustamine menetluse aluse otsimise eesmärgil. KrMS § 193 lg 1 lubab kriminaalmenetluse alustamist juhul, kui selleks esinevad ajend ja alus ning puuduvad KrMS § 199 lg-s 1 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Kriminaalmenetluse 22 / 23 1-23-4374 ajendiks on kuriteoteade või muu kuriteole viitav teave (KrMS § 194 lg 1). Kriminaalmenetluse aluseks on kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis (KrMS § 194 lg 2). Ajendis peab olema piisavalt andmeid selle kohta, et toime on pandud kuritegu. Eeltoodu ei tähenda mõistagi seda, et kuriteoteate esitaja peaks kuriteoteates esitama asjaolusid ja fakte, mis tõsikindlalt tõendaksid kuriteo tunnuste esinemist. Küll aga peab kuriteoteade võimaldama kriminaalmenetluse alustamist otsustaval ametnikul sellise kuriteokahtluse tekkimist, mis ei ole pelgalt oletuslikku laadi. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või on see pelgalt teoreetiline (vt nt RKKKo nr 3-1-1-60-10, p 11). Seejuures ei ole lubatav kriminaalmenetluse alustamine, kui on ilmne, et kuriteoteates osundatud tegevus ei ole küllaldase konkreetsusega hõlmatav
eriosas sätestatud kuriteokoosseisust või kui kuriteoteade sisaldab üksnes kaebaja subjektiivset arvamust, et keegi on toime pannud kuriteo tunnustega teo. Kui ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteo tunnuste olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud. Lisaks tuleb arvestada, et liiga kergekäeline menetluse alustamine koormab liigselt õigussüsteemi ja võib kujutada endast kuriteos väidetavalt kahtlustatava isiku mitmete põhiõiguste intensiivset riivet. Kriminaalmenetlus kui riigi ressursse oluliselt haarav riigi karistusõiguslik reageering peab olema piisavalt põhjendatud. Nõustuda tuleb sellegi riigi peaprokuröri seisukohaga, et kriminaalmenetluse alustamine jõustunud kohtulahendiga kulmineerunud kriminaalmenetlust läbi viinud ametnike suhtes ei saa olla vahend selles menetluses mõne menetlusosalise jaoks lõpuni vastamata jäänud küsimuse väljaselgitamiseks, erinevate spekulatsioonide ja hüpoteeside kontrollimiseks ega nende pinnalt algatatud kriminaalmenetlusele sama kriminaalmenetluse raames õiguslike aluste otsimiseks. 73. Ringkonnakohtule teadaolevast teabest lähtuvalt ei ole veenev, et kaebuse esitaja versioon toimunust on ka tegelikult kuriteokaebuses väidetud kujul aset leidnud. Arutataval juhul on põhjendatult jäetud kriminaalmenetlus
Teisisõnu, ka ringkonnakohtu arvates puudub kriminaalmenetluse alustamiseks alus KrMS § 199 lg 1 p 1 mõttes.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.