← Eesti

2-21-18489/55

Obsah (8)§ 101§ 96§ 100§ 210§ 108§ 109§ 102§ 143

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margit Vutt, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 21. juuni 2023 Tsiviilasja number 2-21-18489

) §-s 101 sätestatud miinimummääras. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt kolisid hagejad koos emaga kostja juurest ära

  1. mail
  2. Sellest ajast on kostja tasunud kahele lapsele 40–90 eurot, mis ei ole piisav elatis. Hagejad ei nõustu sellega, et kostjal pole kohustust anda elatist suuremas ulatuses, kui hagejate ema esitatud arvestused näitavad. Tagasiulatuvast elatisest arvestasid hagejad maha poole lapsetoetusest, samuti kostja maksed summas 263 eurot 10 senti. Pärast hagi esitamist on kostja tasunud 100 eurot ja 1300 eurot,
  3. märtsil 2022 on laekunud elatisabi 285 eurot 72 senti. Ka need maksed on arvestatud tagasiulatuva elatise katteks.
  4. a detsembri eest tuli kostjal tasuda elatist miinimummääras, millest on maha arvatud pool lapsetoetusest (seega 262 eurot lapse kohta). Alates
  5. jaanuarist 2022 tuli kostjal tasuda elatist alates
  6. jaanuarist 2022 kehtiva

§ 101lg-te 1–7 järgi.

Alates

  1. jaanuarist 2022 tasutud elatise maksed arvestasid hagejad tagasiulatuva elatise katteks ning seega ei ole alust vähendada alates
  2. jaanuarist 2022 välja 4 mõistetavat elatist. Hagejad ei ole kostja juures seitse kuni viisteist päeva kuus, mistõttu ei saa elatise summat vähendada.
  3. Kostja vaidles hagile vastu. Hagejatel ei ole kostja vastu nõuet tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks. Kostja ja hagejate ema vahel oli kokkulepe, mille kohaselt edastab hagejate ema kostjale igakuiselt andmed lastega seotud kulude kohta ning kostja teeb ülekanded hagejate ema arvele vastavalt esitatud kulude arvestusele. Kostja on ülekanded teinud ning seega oma kohustuse täitnud. Kostja on kandnud hagejatega seoses kulutusi, mida tuleks elatisest maha arvestada. Hagejatel ei ole kostja vastu nõuet ka perioodi
  4. november
  5. a kuni
  6. detsember
  7. a eest. Ka sel ajal on kostja kandnud kulutusi, mida tuleks elatisest maha arvestada. Hagejatel ei ole nõuet ka alates
  8. jaanuarist
  9. Hagejad on viibinud kostja juures keskmiselt seitse ööpäeva kuus, mis annab aluse elatise vähendamiseks. Ka suhtluskorra asjas on hagejate ema teinud ettepaneku, et hagejad viibiksid kostja juures rohkem. MAAKOHTU LAHEND
  10. Tartu Maakohus rahuldas
  11. veebruari
  12. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hagejate kasuks välja tagasiulatuva elatise perioodi
  13. mai
  14. a kuni
  15. november
  16. a eest kummalegi hagejale 815 eurot 92 senti, elatise perioodi
  17. november
  18. a kuni
  19. detsember
  20. a eest kummalegi hagejale 314 eurot 40 senti, elatise perioodi
  21. jaanuar
  22. a kuni
  23. märts
  24. a eest kummalegi hagejale 640 eurot 32 senti ning elatise alates
  25. aprillist 2022 kuni hagejate täisealiseks saamiseni muutuva summana, s.o igakuine elatis 225 eurot 64 senti (elatise baassumma 209 eurot 20 senti (baassumma) + 46 eurot 44 senti (kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) – 30 eurot (50% lapsetoetusest), mis muutub iga aasta
  26. aprillil (järgmine kord
  27. aprillil 2023), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutukuupalga muutusest vastavalt perekonnaseaduse (

) § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (kehtiva perehüvitise seaduse (PHS) § 17 lg 3 esimene lause) suuruse muutumisele järgnevast kuust. Maakohus märkis, et kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada alates

  1. augustist 2022 tasutud makseid. Maakohus kohustas kostjat tasuma hagejate igakuist elatist iga kalendrikuu eest ette hiljemalt eelneva kuu viimaseks kuupäevaks K.P. kontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus märkis, et otsuse jõustumisel tuleb tühistada Tartu Maakohtu
  2. veebruari
  3. a hagi tagamise määrus.

§ 96

esimese lause ja § 97 p-i 1 järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (Riigikohtu

  1. jaanuari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise, on kohustus hoolitseda mõlemal vanemal. Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused eeldatavasti vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta

§ 100

lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist elatist makstes (Riigikohtu

  1. jaanuari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Vanem rikub ülalpidamiskohustust, kui ta ei maksa elatist või teeb seda ebaregulaarselt või ebapiisavas suuruses (Riigikohtu
  3. juuni
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 18). Hagiavaldus on kohtule esitatud
  5. novembril
  6. Hagejad nõuavad kostjalt elatise väljamõistmist alates
  7. maist 2021 kuni hagejate täisealiseks saamiseni.
  8. jaanuaril 2022 jõustunud perekonnaseaduse muudatustega kehtestati uus alaealisele lapsele elatise arvutamise kord. Juhindudes

§ 210lg-st 2, saab kuni 31.

detsembrini 2021 elatise välja mõista enne

  1. jaanuarit 2022 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel ning alates
  2. jaanuarist 2022 peab kohus kohaldama alates
  3. jaanuarist 2022 kehtivaid perekonnaseaduse sätteid (Riigikohtu
  4. juuni
  5. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-19160, p-d 11 ja 12). 5

§ 108

kohaselt võib kohustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta enne elatishagi kohtule esitamist.

§ 108

elatist välja mõistes tuleb erisätete puudumise tõttu lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-18082, p 13). Enne
  3. jaanuarit 2022 kehtinud

§ 101

lg 1 sätestas, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. 2021. aastal oli Vabariigi Valitsuse kuupalga alammäär 584 eurot ning miinimumelatis 292 eurot kuus.

§ 100

lg 2 kohaselt täidab vanem alaealise lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Samas võimaldab

§ 100

lg 3 vanematel lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Kokkulepe ei välista ega piira seadusest tuleneva nõude esitamist, arvestades kokkuleppega ettenähtut. Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et alates

  1. maist 2021 ei elanud kostja hagejatega koos. Küll on aga vaidlus selles, kas kostja pidi tasuma elatist miinimummääras (292 eurot kuus lapse kohta) või vastavalt hagejate ema esitatud arvestusele (vanemate kokkulepe). Kostja tugineb sellele, et tema ja hagejate ema vahel oli kokkulepe, mille kohaselt edastab hagejate ema kostjale igakuiselt andmed lastega seotud kulude kohta ning vastavalt esitatud kulude arvestusele teeb kostja ülekanded hagejate ema arvele. Kuivõrd hagejad vaidlevad kostja väitele vastu, peab sellise kokkuleppe olemasolu tõendama kostja (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1). Maakohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud oma väidet selle kohta, et vanemate vahelise kokkuleppe kohaselt pidi ta tasuma elatist vastavalt hagejate ema esitatud arvestusele. Hagejate ema arvestused (dtl 16–23; 25) ei anna alust sellise kokkulepe olemasolu jaatamiseks. Hagejate ema arvestustest nähtuvad vaid osad lastega seotud kulud (nt novembri
  2. a arvestusest nähtuvalt on hagejaga II seotud kulud vaid lasteaiakulud 50 eurot 30 senti ning muid kulusid ei nähtu). Kostja mõistliku isikuna ei saanud eeldada, et igakuine elatis ühele lapsele on 35 eurot (dtl 16) või 23 eurot (dtl 20). Kostja väidet vanemate vahelise kokkulepe kohta ei tõenda ka Võru Linnavalitsuse
  3. juuli
  4. a vastus kohtunõudele (dtl 99–100), mille kohaselt sõlmiti juunis
  5. a vanemate vahel kokkulepe, et hagejate vajadusteks tehtavad väljaminekud jagatakse pooleks. Kohtunõudes (dtl 95) palus kohus kohalikul omavalitsusel esitada kohtule vanemate vahel sõlmitud suhtluskorra kokkulepe. Kohtu hinnangul ei saa lastekaitsespetsialisti kirjaliku selgitusega tõendada vanemate konkreetseid kokkuleppeid elatise maksmise kohta. Olukorras, kus kostja oleks tõendanud oma väidet ja vanemate vahelise kokkulepe kohaselt pidanuks kostja tasuma elatist vastavalt hagejate ema esitatud arvestusele, tõusetuks küsimus

§ 109

kohaldamisest, mille kohaselt kokkulepe, millega välistatakse ülalpidamiskohustuse täitmine tulevikus või piiratakse ülalpidamiskohustust ebamõistlikult, on tühine.

  1. aastal oli elatise miinimumäär 292 eurot kuus lapse kohta. Perioodil mai
  2. a kuni november
  3. a tasus kostja elatisena kahele lapsele kokku 46–97 eurot kuus (ühele lapsele seega 23–48 eurot kuus). Eelneva tõttu asus maakohus seisukohale, et kostja ja hagejate ema vahel ei olnud kokkulepet, mille kohaselt pidi kostja tasuma elatist vastavalt hagejate ema esitatud arvestusele. Seega pidi kostja tasuma elatist miinimummääras (292 eurot kuus lapse kohta). Tagasiulatuvalt väljamõistetava elatise suuruse määramisel tuleb arvestada, kas sellise nõude rahuldamine koormab vanemat ebamõistlikult, kui laps ei ole varem kordagi ülalpidamist nõudnud. Tagasiulatuvalt elatise nõudmisel on võimalik vältida kohustatud vanema äärmiselt raskesse olukorda asetamist eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel nii lapse toonaseid vajadusi kui ka mõlema vanema toonast ja kohtulahendi tegemise aja ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid (vt nt Riigikohtu
  4. mai 6
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 20 ja selles viidatud lahendid). Enne hagi esitamist ülalpidamise järjepidevalt nõudmata jätmine ei välista iseenesest hageja õigust nõuda elatist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne hagi esitamist (vt nt Riigikohtu
  6. mai
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 20 ja selles viidatud lahendid). Praegusel juhul ei ole kostja tagasiulatuva elatise nõude puhul tuginenud sellele, et selle nõude rahuldamine koormab teda ebamõistlikult, ega seda ka põhjendanud. Alles
  8. jaanuari
  9. a kohtuistungil tugines kostja sellele, et tagasiulatuva elatise väljamõistmine ei tohi panna kostjat raskesse majanduslikku olukorda, mistõttu taotles kostja otsuse täitmise korra kindlaksmääramist (dtl 396). Arvestades TsMS § 330 lg-1 ja § 331 lg-s 1 sätestatut on kostja vastav väide esitatud hilinemisega ning maakohus jättis selle tähelepanuta. Kostja ei ole välja toonud, et perioodil maist
  10. a kuni novembrini
  11. a olid hagejate vajadused väiksemad, või et kostja enda varaline seisund ei võimaldanud tal tasuda elatist miinimummääras. Kostja on küll
  12. augusti
  13. a menetlusdokumendis välja toonud päevade arvu, mil hagejad tema juures viibisid, kuid täpsustas
  14. jaanuari
  15. a kohtuistungil, et lastega koosveedetud aeg ei mõjuta tagasiulatuva elatise suurust. Kostja hinnangul peaksid tagasiulatuva elatise suurust mõjutama kulud, mida kostja on lastega seoses kandnud. Kostja on
  16. augusti
  17. a menetlusdokumendis välja toonud kulud, mida ta on perioodil
  18. maist 2021 kuni
  19. novembrini 2021 hagejatega seoses kandnud, s.o transpordikulud 400 eurot (400 eurot / 7 kuud / 2 last = 28 eurot 57 senti lapse kohta kuus), hagejate ja nende sõprade-sugulaste-tuttavatega seotud sünnipäevadel, samuti laatadel ja lõbustusparkides käimisega seotud kulud 400 eurot (400 eurot / 7 kuud / 2 last = 28 eurot 57 senti lapse kohta kuus), hagejate riietega seotud kulud 150 eurot (150 – 50) / 5 kuud / 2 last = 10 eurot lapse kohta kuus), kulud toidule 500 eurot (500 eurot / 7 kuud / 2 last = 35 eurot 71 senti kuus). Kuivõrd hagejad on nendele kulutustele vastu vaielnud, tuli kostjal TsMS § 230 lg 1 kohaselt oma väidet kulude kohta tõendada. Kohtu hinnangul ei ole kostja oma väiteid hagejatega seotud kulude kohta tõendanud. Transpordikuludena on kostja käsitlenud eelkõige neid kulusid, mis seondusid laste transportimisega kostja elukohta ja seejärel ema elukohta tagasi (kostja ja hagejate suhtluskorra teostamisega). Kuigi kostja ja hagejate suhtlemine on kahtlemata ka hagejate huvides, ei saa suhtlemisega seotud kulude võrra kostja ülalpidamiskohustust vähendada. Elatis on mõeldud laste igapäevavajaduste rahuldamiseks (toit, riided, kooliga seotud kulud). Kuivõrd elatis on mõeldud eelkõige laste igapäevavajaduste rahuldamiseks, ei saa elatist vähendada laste ja nende sõprade-sugulaste-tuttavatega seotud sünnipäevadel, laatadel ja lõbustusparkides käimisega seotud kulude võrra. Kuigi meelelahutus on kahtlemata hagejate huvides, on tegemist eelkõige toredusliku kuluga. Hagejad nõuavad tagasiulatuvalt perioodi
  20. maist 2021 kuni
  21. novembrini 2021 (7 kuud) eest elatise katteks 859 eurot 59 senti lapse kohta. Maakohus leidis, et tagasiulatuv elatis hõlmab perioodi
  22. maist 2021 kuni
  23. novembrini 2021, sest hagi esitati kohtule
  24. novembril
  25. Elatis perioodi
  26. mai
  27. a kuni
  28. november
  29. a eest on kokku 1995 eurot 33 senti ühe lapse kohta (6 kuud x 292 eurot + (292 / 30 x 25)). Sellest on hagejad arvestanud maha poole lapsetoetusest. Seega tuleb elatisest maha arvestada kokku 205 eurot (30 eurot x 6 kuud + (30 / 30 x 25). Hagejad on arvestanud maha kostja maksed 263 eurot 10 senti (ühele lapsele langev osa 131 eurot 55 senti). Samuti on hagejad arvestanud maha pärast hagi esitamist kostja poolt tasutud 100 eurot ja 1300 eurot ning elatisabi 285 eurot 72 senti, kokku 1685 eurot 72 senti (ühele lapsele langev osa 842 eurot 86 senti). Tagasiulatuva elatise suuruseks on seega 815 eurot 92 senti kummagi hageja kohta (1995,33–205–131,55–842,86). Hagejad palusid mõista kostjalt kummagi hageja kasuks välja detsembri
  30. a elatis 262 eurot (292–30). Elatis perioodi
  31. november
  32. a kuni
  33. november
  34. a eest on 52 eurot 40 7 senti (292–30) / 30 x 6)). Seega on elatise nõue nimetatud perioodi eest kokku 314 eurot 40 senti ühe lapse kohta.

§ 102

lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

§ 102

lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on

§ 102

lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla

§ 101

lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on

§ 102lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus.

Mõjuvaks põhjuseks võib

§ 102

lg 2 neljanda lause järgi olla muuhulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

§ 101

lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks, kui elatist saav laps. Tegemist on näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt nt Riigikohtu

  1. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11;
  2. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Elatise vähendamise alusena on kostja välja toonud hagejatega seotud kulutusi – transpordikulud 40 eurot, vaba aja veetmisega seotud kulud 10 eurot, toidukulu 35 eurot 71 senti lapse kohta. Hagejad on kostja kuludele vastu vaielnud, seega tuli kostjal TsMS § 230 lg 1 kohaselt oma väidet tõendada. Maakohtu hinnangul ei ole kostja nimetatud kulusid tõendanud. Kostja esitatud arvestuse (dtl 109) järgi viibisid lapsed detsembris
  3. a tema juures kaks ööpäeva. Ei ole eluliselt usutav, et kahe ööpäeva jooksul, mil hagejad kostja juures viibisid, tekkisid tal transpordikulud 80 eurot ja toidukulud umbes 70 eurot (kahele lapsele kokku). Muid elatise vähendamise aluseid ei ole kostja välja toonud. Hagejad on vähendanud oma nõuet poole lapsetoetuse võrra. Seetõttu tuleb kostjalt mõista kummagi hageja kasuks välja elatis perioodi
  4. november
  5. a kuni
  6. detsember
  7. a eest 314 eurot 40 senti. Alates
  8. jaanuarist 2022 kehtiva

§ 101

lg-te 1–7 kohaselt ei või igakuine elatis olla väiksem kui

§ 101alusel arvutatud summa.

Viidatud sätete järgi arvutatakse elatist järgmiselt. Kõigepealt on igakuise elatise arvutamise aluseks baassumma, s.o

  1. jaanuari
  2. a seisuga 200 eurot ühe lapse kohta. Seda indekseeritakse iga aasta
  3. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega. Pärast indekseerimist loetakse järgmisel aastal baassummaks eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud baassumma. Baassummale lisandub kolm protsenti eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast. Lisanduv summa arvutatakse vastavalt eelnimetatud brutokuupalga muutusele iga aasta
  4. aprillil. Järgmisena tuleb arvestada ka seda, et vanem ei pea andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel. Kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, vähendatakse elatise summat proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga. Perioodil
  5. jaanuarist 2022 kuni
  6. märtsini 2022 tuleb aluseks võtta baassumma 200 eurot, millele lisandub 43 eurot 44 senti (kolm protsenti eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast). Hagejad saavad lapsetoetuse (60 eurot kuus lapse kohta). Järelikult on ühe lapse kohta mahaarvatav summa 30 eurot. Elatise suuruseks on seega 213 eurot 44 senti (200+43,44–30). Alates
  7. aprillist 2022 tuleb aluseks võtta baassumma 200 eurot, mida tuleb indekseerida
  8. aprillil 2022 Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega (4,6%). Järelikult on baassummaks 209 eurot 20 senti (200+0,046x200). Sellele lisandub 46 eurot 44 senti (kolm 8 protsenti eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast). Elatise suuruseks on 225 eurot 64 senti (209,20+46,44–30).

§ 101

lg 6 võimaldab vähendada elatise summat olukorras, kus laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus. Praegusel juhul vaidlevad pooled selle üle, mitu päeva viibisid hagejad perioodil jaanuarist 2022 kuni juulini 2022 kostja juures. Vanemate vahel ei ole suhtluskorda kokku lepitud, laste viibimine kostja juures ei ole regulaarne ning on menetluse jooksul muutunud. Kuivõrd kostja tugineb sellele, et hagejad viibisid tema juures keskmiselt seitse päeva kuus, mis annaks aluse elatise summa vähendamiseks, pidi kostja oma väidet tõendama. Kostja ei ole seda teinud. Kostja väitel viibisid hagejad perioodil jaanuarist 2022 kuni juulini 2022 tema juures kuus kuni kümme ööpäeva kuus, keskmiselt seitse ööpäeva kuus. Hagejad esitasid omapoolse arvestuse (dtl 304–313), millest nähtuvalt ei ole nad kostja juures nimetatud perioodil seitse ööpäeva viibinud. Muude perioodide osas pidas kostja võimalikuks lähtuda hagejate ema arvestusest. Tartu Maakohus määras

  1. novembri
  2. a määrusega tsiviilasjas nr 2-22-11235 (dtl 356–359) esialgse õiguskaitse korras kindlaks kostja ja hagejate suhtluskorra kuni tsiviilasjas tehtava menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni järgmiselt: 1) hagejad viibivad kostjaga igal paaris nädala reedest kl 17.00-st kuni pühapäevani kl 18.00-ni; 2) jõuluvaheajal on hagejad
  3. detsembrist 2022 kuni
  4. detsembrini 2022 ja
  5. jaanuarist 2023 kuni
  6. jaanuarini 2023 kostja juures; 3) alates
  7. jaanuarist 2023 viibivad hagejad kostja juures üldkorra alusel. Eelnevat arvestades on hagejad kostja juures keskmiselt neli ööpäeva kuus. Praeguseks ajaks ei ole selge, milline saab olema tsiviilasjas nr 2-22-11235 tehtav lõpplahend (kostja ja hagejate suhtluskord). Olukorras, kus kostja ja hagejate suhtluskord on reguleeritud esialgse õiguskaitse kohaldamise määruses, ei pidanud maakohus põhjendatuks lähtuda suhtluskorra menetluses esitatud ettepanekutest. Maakohus lähtus
  8. novembri
  9. a esialgse õiguskaitse kohaldamise määruses kindlaks määratud suhtluskorrast. Arvestades seda, et elatise hagi esitati
  10. novembril 2021 ning suhtluskorra kindlaksmääramise avaldusega pöördus hagejate ema kohtu poole
  11. augustil 2022, ei pidanud maakohus põhjendatuks praeguse menetluse peatamist kuni suhtluskorra menetluses lõpplahendi jõustumiseni. Ka menetlusosalised ei taotlenud kohtult menetluse peatamist ning pidasid võimalikuks elatise vaidluse lahendamist enne suhtluskorra menetluses lõpplahendi jõustumist. Asjaolude olulise muutumise korral on pooltel võimalik pöörduda kohtu poole elatise lahendi muutmiseks (TsMS § 459). Eelneva tõttu ei saa praegusel juhul vähendada elatise summat

§ 101lg 6 alusel.

Seega tuleb kostjalt mõista hagejate kasuks välja elatis perioodil

  1. jaanuarist 2022 kuni
  2. märtsini 2022 kokku 640 eurot 22 senti (213 eurot 44 senti x 3 kuud). Lisaks tuleb kostjalt mõista hagejate kasuks välja elatis alates
  3. aprillist 2022 kuni hagejate täisealiseks saamiseni muutuva summana järgmiselt: igakuine elatis 225 eurot 64 senti (elatise baassumma 209 eurot 20 senti (baassumma) + 46 eurot 44 senti (kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) – 30 eurot (50% lapsetoetusest), mis muutub iga aasta
  4. aprillil (järgmine kord
  5. aprillil 2023), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutukuupalga muutusest vastavalt perekonnaseaduse (

) § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (kehtiva perehüvitise seaduse (PHS) § 17 lg 3 esimene lause) suuruse muutumisele järgnevast kuust. Kostja palus määrata, et tagasiulatuv elatis tuleb tasuda osamaksetena mitte enam kui 100 eurot kuus. Maakohus määras

  1. novembri
  2. a kohtuistungil kostjale tähtaja taotluste esitamiseks (
  3. jaanuar 2023), selgitades, et tegemist on lõpliku tähtajaga. Kostja esitas taotluse otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks
  4. jaanuari
  5. a kohtuistungi lõppsõnas. Kostja taotlus on esitatud hilinemisega ning selle menetlemine põhjustaks menetluse lahendamise viibimist. Maakohus jättis kostja taotluse tähelapanuta. 9 Elatis tuleb tasuda hagejate seadusliku esindaja K.P. kontole (TsMS § 445 lg 1).

§ 100lg 4 kohaselt makstakse elatist kalendrikuu eest ette.

Seega tuleb elatis tasuda hiljemalt eelneva kuu viimaseks kuupäevaks. Kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada alates

  1. augustist 2022 tasutud makseid. Hagejad on
  2. augusti
  3. a menetlusdokumendis juba arvestanud kostja tehtud makseid ja nende maksete võrra elatise summat vähendanud. Kostja ei ole välja toonud, et ta oleks menetluse kestel tasunud elatisena rohkem. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  4. Kostja esitas
  5. märtsil 2023 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse ning
  6. märtsil 2023 apellatsioonkaebuse täpsustuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt välja tagasiulatuva elatise perioodi
  7. mai
  8. a kuni
  9. november
  10. a eest, ning osas, millega on alates
  11. jaanuarist 2023 välja mõistetava elatise arvestamise alusena jäetud arvestamata

§ 101lg-s 6 sätestatu, s.o.

lahus elava vanema ja lapse koos viibimise aeg. Kostja palub teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta rahuldamata hagejate nõue tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks perioodi

  1. mai
  2. a kuni
  3. november
  4. a eest. Kostja palub uue otsusega määrata, et alates
  5. jaanuarist 2023 tasub kostja hagejate ülalpidamiseks elatist järgmiselt: baassumma + 3% Eesti Vabariigi keskmisest brutopalgast – 50% lapsetoetusest – 46,67% elatisest, s.o laps elab kohustatud vanema juures igakuisest kohustatud 15 päevast 7 päeva. Elatise suurus muutub iga aasta
  6. aprillil, lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt

§ 101

lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. Eespool öeldust tulenevalt palub kostja mõista hagejate kasuks välja elatis jaanuari

  1. a eest 120 eurot 33 senti kummalegi hagejale, perioodi
  2. veebruarist 2023 kuni
  3. märtsini 2023 eest summas 115 eurot kuus kummalegi hagejale ning alates
  4. aprillist 2023 oleks eespool märgitud valemi järgi väljamõistetav elatis 138 eurot 83 senti kuus kummalegi hagejale. Kostja palub jätta menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus tagasiulatuva elatise nõude rahuldamisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning rikkunud oluliselt menetlusõigust. Vastavalt vanemate vahelisele kokkuleppele esitas hagejate ema kostjale igakuiselt andmed hagejatega seotud kulude kohta, milles on välja toodud kostja poolt tasumisele kuuluv summa ning selle summa tasumisega loeti elatise kohustus täidetuks. Kuivõrd kostja ei ole tagasiulatuva elatise osas kogunud kantud kulude kohta tõendeid (puudus vajadus, sest vanemate vahel oli kokkulepe elatise maksmiseks hagejate ema poolt esitatud arvestuse alusel), taotles kostja enda vande all ülekuulamist, et tõendada sel perioodil kantud kulude koosseisu ja nende suurust. Maakohus on jätnud kostja taotluse rahuldamata ning võtnud seega võimaluse kostjal enda väiteid tõendada. Maakohus on tagasiulatuva elatise nõude rahuldanud vaatamata sellele, et hagejad ei ole täitnud neil lasuvat tõendamiskohustust. Hagejad ei ole tõendanud enda väidet, et nad on perioodil
  5. mai
  6. a kuni
  7. november
  8. a nõudnud kostjalt elatise maksmist suuremas ulatuses. Alates
  9. jaanuarist 2022 kehtiva

§ 101

lg 6 kohaselt, kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, vähendatakse elatise summat proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga. Tartu Maakohtu

  1. novembri
  2. a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-22-11235 määratud esialgse suhtluskorra järgi on hagejad kostja kui lahus elava vanema juures
  3. aastal kokku 92 ööpäeva, mis jagatuna kuudeks on 7,66 ööpäeva kuus. Maakohus ei ole nimetatud tõenditega arvestanud. Apellatsioonkaebuse esitamise ajaks on Tartu Maakohus kinnitanud tsiviilasjas nr 2-22-11235 kompromissi hagejate ja kostja vahelise suhtluskorra osas, mistõttu on apellatsioonimenetluses põhjendatud lähtuda kompromisslepingus kokku lepitust. Kostja palub võtta tsiviilasja materjalide juurde Tartu Maakohtu
  4. märtsi
  5. a määrus tsiviilasjas nr 2-22-
  6. 10 Tõendit ei olnud võimalik varem esitada, kuna määrust ei olnud sel hetkel veel tehtud. Kostja on hagejatega aasta jooksul koos vähemalt seitse ööpäeva kuus, mistõttu tuleb sellega elatise suuruse määramisel arvestada. Maakohus on edasiulatuva elatise nõude rahuldamisel jätnud ebaõigesti

§ 101lg 6 kohaldamata.

Kostja palub juhul, kui ringkonnakohus jätab muutmata maakohtu otsuse tagasiulatuva elatise (perioodi

  1. mai
  2. a kuni
  3. november
  4. a eest) väljamõistmise osas, määrata tagasiulatuva elatise tasumine osamaksetega kokku mitte enam kui 100 eurot kuus. Tagasiulatuv võlgnevus on 1631 eurot 84 senti, mille ühe maksega tasumine lisaks igakuiselt tasumisele kuuluvale elatisele on kostja jaoks liialt koormav ning paneb ta raskesse majanduslikku olukorda. Lisaks elatise maksetele peab kostja igakuiselt tasuma eluasemelaenulepingust tulenevaid kohustusi, mis on küll solidaarkohustus hagejate emaga, kuid mida tasub kostja. Kostjale ei olnud ette nähtav, et igakuised laenumaksed suurenevad umbes 100 euro võrra seoses Euribori tõusuga.
  5. Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Vastuse kohaselt ei saa vähemalt kuni
  6. märtsini 2023 väljamõistetud elatise osas olla vaidlust. Vaidlustatud kohtuotsus ei ole ebaõige, kui teises tsiviilasjas tehakse seda otsust mõjutav lahend. Tagasiulatuv elatis enne hagi esitamist on õigustatud, sest kostja pole täitnud ülalpidamise kohustust

§-de 100 ja 101 kohaselt. Tartu Maakohus pani

  1. juuli
  2. a kirjas hagejatele kohustuse tõendada kostjalt elatise tasumise nõudmist. Tegemist on hagejaid alandava ja halvustava nõudmisega. Hagejad on alaealised lapsed, kes ei teagi, mida saab nõuda kostjalt, kes ei täida enda

-st tulenevaid kohustusi. Valdavalt on elatise nõudmine toimunud telefoni teel, mida hagejatel pole võimalik tõendada. Asjakohane pole asjas peetud istungil kõlanud seisukoht, et tagasiulatuva elatise nõude kulud on juba hagejate ema poolt tasutud, mistõttu ei peaks kostja nende tasumises enam osalema. Kostja ei põhistanud hagimenetluses elatise tasumata jätmist majandusliku kitsikusega või ebapiisavate sissetulekutega. Samuti ei ole kostja

§ 102tähenduses taotlust esitanud.

Alates

  1. märtsist 2023 on kostja poolt esitatud elatise arvestus aktsepteeritav, kuid hagejatel puudub selgus, mis saab siis, kui kostja suhtluskorda ei täida, kuid elatis on juba määratud täitmata suhtluskorra päevade võrra väiksem. Kostja taotlus elatise võla tasumiseks 50–100-euroste maksetega ei ole põhjendatud. Väide, et kostja maksab kostja ja hagejate ema solidaarkohustust, on väär. Lisaks ei puutu vanemate võimalikud rahalised suhted laste elatise nõuetesse. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse alates
  3. märtsist 2023 väljamõistetud elatise suuruse osas ning teeb tühistatud osas uue otsuse (TsMS § 657 lg 1 p 2), millega rahuldab hagi elatise väljamõistmiseks alates
  4. märtsist 2023 osaliselt. Kohtuotsuse resolutsiooni täidetavuse ja selguse mõttes mõistab ringkonnakohus kostjalt iga hageja kasuks välja elatise perioodi
  5. november
  6. a –
  7. märts
  8. a (k.a) eest kindla summana 3050 eurot 99 senti ning alates
  9. märtsist 2023 kuni hagejate täisealiseks saamiseni igakuise elatise 115 eurot (209 eurot 20 senti (baassumma seisuga
  10. märts 2023) + 46 eurot 44 senti (kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast seisuga
  11. märts 2023) – 40 eurot (50% lapsetoetusest)), st – 46,67% (s.o kohustatud vanemaga koosveetud aeg 7 päeva kuus, s.o rahaliselt 100 eurot 64 senti). Elatise suurus muutub iga aasta
  12. aprillil (esimest korda 11
  13. aprillil 2023), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt perekonnaseaduse § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (kehtiva perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. Ringkonnakohus rahuldab kostja taotluse määrata kindlaks otsuse täitmise kord tagasiulatuva elatise maksmise kohta perioodi
  14. mai
  15. a kuni
  16. november
  17. a eest. Kostjal tuleb tasuda tagasiulatuv elatis perioodi
  18. mai
  19. a kuni
  20. november
  21. a eest võrdsete osamaksetena 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, esimesed 11 osamakset kummalegi hagejale summas 68 eurot ning viimane osamakse summas 67 eurot 92 senti. Ringkonnakohus jätab menetluskulud poolte endi kanda. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
  22. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja
  23. märtsi
  24. a apellatsioonkaebuse täpsustuse kohaselt ei vaidlustata apellatsioonkaebuses maakohtu otsust perioodi
  25. novemberist 2021 kuni
  26. detsembrini 2022 eest elatise väljamõistmise osas. Maakohtu otsus on vaidlustamata osas TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.
  27. TsMS § 652 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt on ringkonnakohtul õigus hinnata maakohtu otsuses hindamata tõendeid, kui tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta ning asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kostja esitas koos apellatsioonkaebusega Tartu Maakohtu
  28. märtsi
  29. a määruse, millega määrati kostja ja hagejate suhtluskord tsiviilasjas nr 2-22-
  30. Pooled vaidlesid käesolevas tsiviilasjas eelkõige selle üle, mitu päeva kuus veedab kostja hagejatega ning kas sellest tulenevalt on alust elatise suuruse vähendamiseks alates
  31. jaanuarist 2022 kehtima hakanud

§ 101

lg 6 alusel.

§ 101

lg 6 kohaselt vähendab kohus proportsionaalselt

§ 101

alusel arvutatud elatise suurust sõltumata poolte väidetest eeldusel, et asjaolu, et lahuselava vanema juures viibimise aeg jääb vahemikku keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, nähtub suhtluskorda reguleerivast kohtulahendist või kui vanemad selle asjaolu üle ei vaidle (Riigikohtu

  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-19160, p 14.7). Kuivõrd väljamõistetud elatist vähendatakse proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetud päevade arvule, on Tartu Maakohtu
  3. märtsi
  4. a määrus tsiviilasjas nr 2-22-11235 oluline käesoleva tsiviilasja lahendamisel.
  5. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hagejad on kostja lapsed, kes elavad põhiliselt ema juures ning kelle suhtes on kostjal ülalpidamiskohustus.

§ 96

esimese lause ja § 97 p-i 1 järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (Riigikohtu

  1. jaanuari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise, on kohustus hoolitseda mõlemal vanemal (Riigikohtu
  3. oktoobri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 13). Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta

§ 100

lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes (Riigikohtu

  1. jaanuari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12).
  3. Hagi on esitatud
  4. novembril 2021 ning maakohus on õigesti kuni
  5. detsembrini 2022 elatise nõuet lahendades lähtunud sel ajal kehtinud

redaktsioonist ning alates

  1. jaanuarist 2022 elatise nõuet lahendades kohaldanud alates
  2. jaanuarist 2022 kehtima hakanud

redaktsiooni. 12 Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus tagasiulatuva (

  1. mai 2021 –
  2. november 2021) elatise nõude rahuldamisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning rikkunud oluliselt menetlusõigust. Kostja väidete kohaselt täitis ta elatise maksmise kohustust vastavalt vanemate vahelisele kokkuleppele ema poolt esitatud arvestuse järgi. Maakohus leidis õigesti, et kostja ei ole väidet vastavasisulise kokkuleppe kohta tõendanud. Kostja ei too apellatsioonkaebuses välja, millistele tõenditele tuginedes tulnuks asuda maakohtust erinevale seisukohale. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et kokkuleppe olemasolu ei tõenda kostja poolt esitatud hagejate ema arvestused ega kostja pangakontoväljavõte (dtl 16–25). Ringkonnakohus leiab, et isegi kui sellise kokkuleppe sõlmimine oleks tõendatud, ei oleks see võtnud hagejatelt ära õigust nõuda suuremat elatist, kui on ema arvestuses näidatud. Kostja väitel ei ole ta vanematevahelise kokkuleppe tõttu tõendeid kogunud ning seetõttu taotles ta enda vande all ülekuulamist, et tõendada perioodil
  3. mai
  4. a –
  5. november
  6. a kantud kulude koosseisu ja nende suurust. Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus põhjendatult kostja taotluse vande all ülekuulamiseks rahuldamata. Kulude koosseisu ja suuruse saab tõendada eelkõige dokumentaalsete tõenditega, nt maksekorralduste, ostutšekkide või panga väljavõtetega. Eluliselt ei ole usutav, et aastaid hiljem mäletab kostja kuude kaupa igale hagejale tehtud kulutuste suurust ning koosseisu. Lisaks oleks TsMS § 268 järgi poole vande all ülekuulamiseks vaja vastaspoole nõusolekut. Hagejad oma nõusolekut ei andnud. Kostja leiab, et hagejad ei ole täitnud neil lasuvat tõendamiskohustust ega tõendanud enda väidet, et nad on perioodil
  7. mai
  8. a kuni
  9. november
  10. a nõudnud kostjalt elatise maksmist suuremas ulatuses. Maakohus selgitas
  11. juuli
  12. a pooltele saadetud kirjas, et hagejatel tuleb esile tuua mh kas ja millal on nad kostjalt elatist nõudnud enne hagiavalduse esitamist (dtl 91). Riigikohus selgitas
  13. oktoobri
  14. a otsuses tsiviilasjas nr 2-19-18082, et enne hagi esitamist ülalpidamise järjepidevalt nõudmata jätmine ei välista iseenesest hagejate õigust nõuda elatist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne hagi esitamist. Seega ei ole kostja etteheide hagejate poolt tõendamiskoormise mittetäitmise kohta asjakohane ega ole ainuüksi maakohtu otsuse tühistamise aluseks. Hagejatel kui alaealistel lastel on õigus nõuda elatise tasumist juhul, kui elatist ei tasuta üldse või kui see tasutakse ebapiisavas ulatuses. Kostja ei ole tagasiulatuva elatise nõudele vastu vaieldes tuginenud asjaolule, et tema toonane majanduslik olukord ei võimaldanud tal täita ülalpidamiskohustust või võimaldaks kalduda kõrvale vanemate ülalpidamiskohustuse võrdsusest (vt nt Riigikohtu
  15. oktoobri
  16. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-18082, p 13). Maakohus ei ole tagasiulatuva elatise väljamõistmisel rikkunud materiaalõiguse ega menetlusõiguse norme.
  17. Elatise summa kindlaksmääramisel võetakse arvesse seda, kui suurel määral osaleb kumbki vanem vahetult lapse kasvatamises. Alates
  18. jaanuarist 2022 kehtima hakanud

§ 101

lg 6 kohaselt vähendatakse elatist proportsionaalselt lapsega koos veedetava ajaga, kui laps viibib teise vanema juures aasta jooksul keskmiselt 7 kuni 15 ööpäeva kuus. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et maakohus jättis arvestamata Tartu Maakohtu

  1. novembri
  2. a määrusega tsiviilasjas nr 2-22-11235 määratud esialgse suhtluskorra. Maakohus on
  3. novembri
  4. a määrusega esialgse õiguskaitse korras määratud suhtluskorda käsitlenud otsuse p-des 30–31 ning leidnud õigesti, et vaidlustatud kohtuotsuse tegemise ajaks ei olnud selge, milline kujuneb tsiviilasjas nr 2-22-11235 tehtav lõpplahend. Vastupidiselt apellatsioonkaebuse väitele lähtus maakohus just
  5. novembri 2022 esialgse õiguskaitse kohaldamise määruses kindlaks määratud suhtluskorrast. Viidatud esialgse õiguskaitse korras määratud suhtluskorra kohaselt viibisid hagejad kostja juures igal paaris nädala reedest kl 17.00-st kuni pühapäeva kl 18.00-ni, s.o keskmiselt neli päeva kuus. Lisaks oli esialgse õiguskaitse korras reguleeritud suhtluskord jõulude ajal, mille järgi pidid hagejad olema kostja juures
  6. detsembrist 2022 kuni
  7. detsembrini 2022 ning
  8. jaanuarist 2023 kuni 6 jaanuarini. 13 Seega ei viibinud
  9. novembri
  10. a määruse järgi hagejad kostjaga keskmiselt seitse päeva kuus, nagu ekslikult leiab kostja apellatsioonkaebuses, vaid neli päeva, nagu õigesti märkis maakohus. Alus

§ 101lg 6 kohaldamiseks puudub.

Kostja, tuginedes Tartu Maakohtu

  1. novembri
  2. a määrusele, esitas
  3. märtsi
  4. a apellatsioonkaebuses arvestuse kostjaga aastas koosveedetud päevade kohta. Lisaks igale paaris nädalale langevale kahele päevale nädalavahetusel, mil hagejad on kostjaga esialgse õiguskaitse määruse järgi, arvestas kostja
  5. märtsi
  6. a kaebuses, et suvisel ajal on hagejad kostja juures kokku neli nädalat. Tartu Maakohus ei ole aga
  7. novembri
  8. a määruses suvisel ajal suhtluskorda eraldi reguleerinud, seega tulnuks selle järgi lähtuda üldisest määratud suhtluskorrast, mille kohaselt on hagejad kostjaga vaid üle nädala reedest pühapäevani. Seega ei tugine kostja apellatsioonkaebuses esitatud arvestus
  9. novembri
  10. a määrusele.
  11. Kostja esitas koos apellatsioonkaebusega Tartu Maakohtu
  12. märtsi
  13. a määruse tsiviilasjas nr 2-22-11235, millega on määratud hagejate ja kostja suhtluskord. Tegemist on asja lahendava lõpplahendiga. Selle järgi on hagejad kostjaga igal paaris nädala reedest kl 17.00-st kuni pühapäeva kl 18.00-ni. Suvel viibivad hagejad kostja juures juunis üldkorra alusel ning juulis ja augustis on hagejad kostja juures 28., 30.,
  14. ja 34 nädalal (sel ajal üldkord ei kehti). Jõuluvaheaja esimesest päevast kuni
  15. detsembrini on hagejad kostja juures ning
  16. detsembrist 1 jaanuarini on hagejad ema juures. Perioodil
  17. jaanuarist kuni jõuluvaheaja viimase päevani on hagejad kostja juures. Muudel vaheaegadel viibivad hagejad 50% ajast kostja juures ja 50% ajast ema juures (dtl 428–431). Seega on
  18. märtsi
  19. a määrusega lisaks üldkorrale (nädalavahetused üle nädala) reguleeritud ka vaheaegadel ja pühade ajal hagejate viibimine kostja juures. Kohtumäärus on jõustunud. Kostja apellatsioonkaebuses toodud arvestus päevade kohta, mil hagejad viibivad kostja juures, ühtib
  20. märtsi
  21. a määruses määratud suhtluskorraga. Seega viibivad hagejad
  22. märtsi
  23. a määrusega määratud suhtluskorra kohaselt umbes 91 ööpäeva aastas, s.o keskmiselt vähemalt 7 täisööpäeva kuus. Sellest tulenevalt on alates suhtluskorra kindlaksmääramisest põhjendatud lähtuda

§ 101

lg-s 6 toodust ning elatise kindlaksmääramisel tuleb arvestada hagejate poolt kostjaga koos veedetud ajaga. Ka hagejad on vastuses apellatsioonkaebusele märkinud, et alates

  1. märtsist 2023 on kostja poolt esitatud elatise arvestus aktsepteeritav (dtl 459, vastuse p 2.6). Kuivõrd käesolevas asjas vaidlustatud kohtuotsuse tegemise seisuga ei olnud suhtluskord
  2. märtsi
  3. a määrusega kindlaksmääratud, ei saanud maakohus otsuse tegemisel sellest ka lähtuda. Ringkonnakohus selgitab, et asjaolu, kas kostja hakkab suhtluskorda täitma, ei anna käesoleval hetkel alust sellega mitte arvestada. Praegu ei ole teada, kas kostja hoidub suhtluskorra täitmisest kõrvale või mitte. Kostjal kui vanemal on kohustus lastega suhelda (

§ 143lg 1 teine lause).

Hagejatel on õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist, kui on oluliselt muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada (TsMS § 459 lg 1 p-d 1–2).

  1. Mõlemad vanemad on kohustatud oma alaealisi lapsi ülal pidama ning elatis peaks reeglina katma pool lapse igakuiseks ülalpidamiseks vajalikest kuludest (teise poole katab teine vanem vahetult), seega on üks vanem sisuliselt kohustatud lapsele ülalpidamist andma 15 päeva ulatuses igal kuul. Juhul, kui laps viibib kohustatud vanema juures nt 7 päeva kuus, siis täidab vanem eelduslikult ülalpidamiskohustust sel ajal vahetult ning täies ulatuses, s.t katab kõik lapse vajadused. Ringkonnakohus tuvastas, et alates
  2. märtsist 2023 on hagejad keskmiselt seitse ööpäeva kuus kostja juures. Seega tuleb eeldada, et kostja täidab sellel ajal hagejate ülalpidamiskohustust 14 vahetult. Ülejäänud kaheksa päeva eest tuleb kostjal täita ülalpidamiskohustus elatise maksmise teel. Seega tuleb kostjalt alates
  3. märtsist 2023 mõista välja elatis kaheksa päeva eest, s.o 115 eurot. Vanem katab vahetult 46,67% elatise kohustusest [(7 päeva x 100%) / 15 päeva] ning selle võrra tuleb väljamõistetavat elatist vähendada. Vanemalt tuleb mõista välja 53,33% miinimumelatisest (100%–46,67%), s.o rahaliselt 115 eurot [209 eurot 20 senti (baassumma) + 46 eurot 44 senti (kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) – 40 eurot (50% lapsetoetusest) – 46,67% (s.o 7 päeva eest, mil laps on kohustatud vanema juures, rahaliselt 100 eurot 64 senti].
  4. Riigikohus selgitas
  5. juuni
  6. a otsuse tsiviilasjas nr 2-19-19160 p-s 17.2., et selleks, et tagada lahendi täidetavus ning vältida olukorda, kus isik peab kohtulahendi resolutsiooni ebaselguse tõttu täiendavalt kohtusse pöörduma, tuleb tagasiulatuv elatis ning elatis kuni
  7. detsembrini 2021 välja mõista kindla summana, mitte muutuva suurusena. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldub selline otsuse täidetavuse ja selguse põhimõte ka olukorras, kus maakohus mõistis elatise mitme erineva perioodi eest kindla summana neid summasid eraldi kokku liitmata. Ringkonnakohtu hinnangul on selguse huvides mõistlik mõista käesoleva otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud elatis välja kindla summana. Ringkonnakohus ei muuda maakohtu otsust kuni
  8. märtsini 2023 väljamõistetud elatise suuruse osas, kuid selguse mõttes mõistab elatise kuni
  9. märtsini 2023 kindla summana välja. Maakohus mõistis kostjalt tagasiulatuva elatise perioodi
  10. maist 2021 kuni
  11. novembrini 2021 eest kokku 1631 eurot 84 senti (s.o igale hagejale 815 eurot 92 senti). Kumbki hageja elatise nõue perioodi
  12. november
  13. a –
  14. märts
  15. a (k.a) eest on 3050 eurot 99 senti (314,40+640,32+225,64x9+225,64/31x9). Otsuse täitmisel tuleb arvestada kostja poolt alates
  16. augustist 2022 tasutud makseid.
  17. Kostja taotles tagasiulatuva elatise puhul määrata selle tasumine osamaksetega kokku mitte enam kui 100 eurot kuus. Hagejad vaidlesid taotlusele vastu ning palusid jätta selle rahuldamata. TsMS § 445 lg 1 kohaselt on kohtul õigus, kuid mitte kohustus määrata otsuses kindlaks võlgnevuse tasumise kord. Tasumise ajatamine riivab paratamatult hagejate huve, mistõttu on ajatamine võimalik vaid väga erandlikel asjaoludel. Siiski tuleb ka tagasiulatuva ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel lähtuda üldpõhimõttest, et kohustus ei oleks kohustatud isikule ebamõistlikult koormav (

§ 102lg 2).

Ringkonnakohtu hinnangul ei täida tagasiulatuva elatise nõue enam eesmärki katta hagejate vajadused jooksvalt ning tagasiulatuva elatise ühekordse maksena väljamõistmine võib asetada kostjat äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda, kus ta ei suuda enam katta ka hagejate jooksvat ülalpidamiskohustust. Kostja taotlus täita tagasiulatuv elatis osamaksetena mitte suuremas ulatuses kui 100 eurot kuus tähendab aga kohustuse täitmist ligi pooleteise aasta jooksul, mis ei ole ringkonnakohtu hinnangul alaealiste hagejate suhtes õiglane. Seetõttu rahuldab ringkonnakohus kostja taotluse määrata kindlaks otsuse täitmise kord tagasiulatuva elatise maksmise kohta perioodi

  1. mai
  2. a kuni
  3. november
  4. a eest osaliselt. Kostjal tuleb tasuda tagasiulatuv elatis perioodi
  5. mai
  6. a kuni
  7. november
  8. a eest võrdsete osamaksetena 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, esimesed 11 osamakset kummalegi hagejale summas 68 eurot ning viimane osamakse summas 67 eurot 92 senti. Selline periood ei koorma koostjat üleliigselt ega riiva hagejate õigust tagasiulatuva elatise saamiseks ebaproportsionaalselt.
  9. Kuigi ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse, jäävad menetluskulud nii maa-, kui ka ringkonnakohtus poolte endi kanda (TsMS § 164 lg 1). 15 (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Margit Vutt Indrek Parrest Triin Uusen-Nacke 16

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.