Obsah (10)

§ 317§ 407§ 444§ 436§ 163§ 172§ 138§ 218§ 174§ 177

Tsiviilasi nr 2-22-128990 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Donald Kiidjärv Otsuse tegemise aeg ja koht 13. aprill 2023, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-22-128990 Tsi

) § 317 järgi avaldamisega 2/5 27.02.2023 Ametlikes Teadaannetes; avaliku kättetoimetamise põhjendused on märgitud 27.02.2023 määruses. Menetlusdokumendid tuleb lugeda kostjale

§ 317lg 5 alusel kättetoimetatuks avaldamisest 15 päeva möödumisel, seega 15.03.2023.

Kostjale anti hagile kirjaliku vastuse esitamiseks aega 20 päeva kättetoimetamisest. Kostja ei ole hagile tähtaegselt vastanud. KOHTU SEISUKOHT 4.

§ 407

lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.

§ 407

lg 6 näeb ette, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu tuleb hagi tagaseljaotsusega rahuldada osaliselt ja selles osas teha otsus

§ 444lg 3 alusel põhjendava osata.

Ülejäänud osas teeb kohus põhjendatud otsuse hagi osalise rahuldamata jätmise kohta.

1. Kostjalt tuleb mõista tagaseljaotsusega hageja kasuks välja põhivõlg 286,46 eurot, viivis 10,05 eurot (45,55 - 10,05; vt p 6.2) ja viivis tasumata põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras 05.10.2022–13.04.2023 eest 14,01 eurot ning alates 14.04.2023 kuni põhivõla tasumiseni.
2. Hagi tuleb jätta rahuldamata sissenõudmiskulu 25 euro ning 04.10.2022 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 35,50 euro ja pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuva viivise osas, mis ületab VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määra. 6.
3. Hageja palub mõista kostjalt sissenõudmiskuluna välja ülesütlemisavalduse eest 20 eurot ja nõude loovutamise teatise eest 5 eurot. Kohus leiab, et nimetatud nõuded ei ole õiguslikult põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Isegi kui ülesütlemise avaldust käsitada meeldetuletuskirjana, ei saaks VÕS § 1132 lg 1 I lauses sätestatud piirangut arvestades nõuda selle eest hüvitist rohkem kui 5 eurot. VÕS § 1132 lg 1 I lause näeb ette, et lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Nõude loovutamise teatis saadeti kostjale pärast lepingu lõppemist, hageja leiab, et sisuliselt on tegemist meeldetuletuskirjaga. VÕS § 1132 lg 2 p 1 kohaselt võib majandusvõi kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda pärast lepingu lõppemist tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Sama on märgitud ka kokkulepe p 6 III lauses. Kohus on seisukohal, et ei ülesütlemise avaldus ega nõude loovutamise teatis ole meeldetuletuskiri, mille eest oleks õigus nõuda hüvitist; tegemist ei ole teadetega, mille ainuke eesmärk VÕS-i regulatsiooni kontekstis on võlgnikule meelde tuletada kohustust võlg ära maksta. Meeldetuletuskiri on tarbijale kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis saadetud teade, mille ainuke eesmärk VÕS-i regulatsiooni kontekstis on võlgnikule meelde tuletada oma kohustust eelnev võlg ära maksta (vt ka Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K Sein. Tallinn 2016, lk 580). 6.2.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Riigikohus on leidnud, et kohus peab omal algatusel arvestama tehingu, sh 3/5 tüüptingimuste tühisuse alustega (vt nt Riigikohtu 30.10.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 24). Hageja palub mõista välja viivise määras 0,1% päevas ning viitab nii kokkuleppe p-le 4 ja VÕS § 113 lg 1 III lausele kui kokkuleppe p-le 6 ja lepingujärgsele viivisemäärale. VÕS § 113 lg 1 II lause kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas. VÕS § 113 lg 1 III lause sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hagiavaldusest ei nähtu, et lepingust tuleneks kostjale kohustus tasuda intressi ning et lepingus oleks kokku lepitud intressimäär; hagiavalduse p 3.2 kohaselt puudus kostjal kohustus tasuda intressi. Seega ei ole hageja viide VÕS § 113 lg 1 III lausele asjakohane. Hageja viidatud kokkuleppe p 4 I lause näeb ette, et kui ostja ei täida kokkuleppest tulenevaid maksekohustusi tähtaegselt, on ta kohustatud faktoorile maksma viivist kokkuleppes ettenähtud korras. Kokkuleppe p 6 I lause järgi on osamaksete mittetähtaegse tasumise korral viivise määr kokkuleppes fikseeritud määr. Kokkuleppes on fikseeritud viivisemäär 0,1% päevas. Hagi aluseks olev leping on sõlmitutud tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Riigikohus on leidud, et eelduslikult tuleks hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt Riigikohtu 10.05.2016 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). Lepingu sõlmimise ajal (2022. a I poolaastal) oli VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud viivisemäär 8% aastas. Seega ületab lepingus sätestatud viivisemäär (0,1% päevas ehk 36,5% aastas (0,1% päevas * 365 päeva)) kolmekordset seadusjärgset määra (24% aastas (8% aastas * 3)) ning tuleb hinnata VÕS § 42 lg-te 1 ja 3 p 5 alusel tühiseks. VÕS § 41 alusel tuleb kohaldada seaduses sätestatud viivisemäära. Seega on viivisenõue põhjendatud 04.10.2022 seisuga 10,05 euro ulatuses (0,75 eurot 95,49 eurolt 07.04.–12.05.2022 eest; 0,13 eurot 95,49 eurolt 07.–12.05.2022 eest; 9,17 eurot 286,46 eurolt 13.05.–04.10.2022 eest) ja edasi tasumata põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras (8% aastas kuni 31.12.2022, 10,5% aastas käesoleval ajal alates 01.01.2023). Hagi tuleb jätta rahuldamata 04.10.2022 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 35,50 euro osas (45,55 - 10.05), samuti pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuva viivise osas, mis ületab VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määra. 7.

§ 163

lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus peab põhjendatuks jaotada menetluskulud järgmiselt: jätta hageja menetluskuludest 69% kostja ja 31% hageja enda kanda; jätta kostja menetluskulud tema enda kanda. Menetluskulude jaotamisel arvestab kohus hagi rahuldamise ulatust (hagihind 461,57 eurot, rahuldatud osa arvestades 319,43 eurot) ja asjaolu, et hagi osaline rahuldamata jätmine ei ole seotud kostja vastuväitega. 8. Hageja palub välja mõista menetluskulud 876 eurot (hagi resolutsiooni p 3), kuid on välja toonud menetluskulud üksnes summas 736 eurot – riigilõiv 140 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulu 576 eurot (120 eurot/t * 4 t + käibemaks). Riigilõiv 140 eurot on hagihinda ning riigilõivuseaduse § 59 lg-t 1 ja lisa 1 arvestades põhjendatud.

§ 172

lg 9 III lause ja § 4842 alusel tuleb määrata hageja menetluskulude katteks maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot.

§ 138lg 1, § 144 p 1 alusel on menetluskulu menetlusosalise esindaja kulud.

Hagejat esindas

§ 218lg 1 p-le 2 vastav lepinguline esindaja.

Esindaja tunnitasu 120 eurot, millele lisandub käibemaks, on põhjendatud ja vajalik ega ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Hageja palub hüvitada ka käibemaksu, kuid ei 4/5 ole esitanud selleks vajalikke kinnitusi.

§ 174

lg 10 kohaselt peab menetlusosaline menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Seega ei tule hagejale käibemaksu hüvitada. Ajakulu peab kohus põhjendatuks 1,5 t ulatuses. Asi ei olnud õiguslikult keerukas ega asjaolude poolest mahukas, tegemist on n-ö tüüphagiga, mille põhitekst on välja töötatud korduvaks kasutamiseks ning õiguslikud põhjendused suures osas trafaretsed. Samuti tuli hagejal nõue ja selle arvestus välja selgitada juba maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel. Eeltoodut arvestades on lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik kulu kokku 180 eurot (1,5 t * 120 eurot/t, käibemaksuta). Menetluskulude jaotust arvestades tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulu kokku 234,60 eurot (69% 340 eurost (140 + 20 + 180)).

§ 177

lg 4 ja hageja taotluse alusel tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik 5/5