← Eesti

1-22-7938/55

Obsah (9)§ 199§ 121§ 65§ 68§ 73§ 74§ 75§ 56§ 57

1-22-7938 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. juuni 2023, Tallinn Kohtuasja number 1-22-7938 (22231502576) Kohtukoosseis Elina Elkind, Julia

§ 199

lg 2 p-de 7, 8 ja 9 järgi (lühimenetluses) Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu

  1. aprilli
  2. a otsus Apellant Süüdistatav Aleksei Lesnikov (isikukood: 38106146024; elukoht: XXX; viibib vahi all Tallinna Vanglas; XXX; emakeel: vene keel, valdab eesti keelt; XXX; XXX; kriminaalkorras karistatud kolmel korral, viimati Harju Maakohtu
  3. septembri
  4. a otsusega nr 1-21-5361

§ 121

lg 2 p 3 järgi,

§ 65

lg 2 alusel mõisteti liitkaristusena 1 aasta 2 kuud 8 päeva vangistust; vabanes karistuse kandmiselt

  1. juunil 2022; väärteokorras karistatud korduvalt); Süüdistatav Aleksei Babtšenko (isikukood: 38810160312; elukoht: XXX või XXX; viibib vahi all Tallinna Vanglas; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel: vene keel, valdab eesti keelt; XXX; XXX, XXX; kriminaalkorras karistatud kahel korral, viimati Harju Maakohtu
  2. novembri
  3. a otsusega nr 1-19-5539

§ 199

lg 2 p-de 7, 8, 9, § 184 lg 2 p-de 1, 2 ning § 202 lg 2 p 2 järgi 3 aasta 2 kuu pikkuse vangistusega; vabanes karistuse kandmiselt

  1. mail 2022); Süüdistatava Aleksei Lesnikovi kaitsja vandeadvokaat Margus Viira Teised apellatsioonimenetluse Aleksei Babtšenko kaitsja vandeadvokaat Liis Suik; pooled Põhja Ringkonnaprokuratuur (esindaja ringkonnaprokurör Deniss Medvedev); Kannatanud C, X, Y OÜ Menetluse vorm Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  2. Jätta Harju Maakohtu
  3. aprilli
  4. a otsus kriminaalasjas nr 1-22-7938 muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
  5. Rahuldada kaitsja riigi õigusabi tasu taotlus osaliselt ja määrata Advokaadibüroole Viira&Partnerid seoses vandeadvokaat Margus Viira poolt Aleksei Lesnikovile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 172 eurot 80 senti, sh käibemaks.
  6. Välja mõista Aleksei Lesnikovilt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 172 eurot 80 senti, sh käibemaks, mis tuleb tasuda 4 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, s.o igakuiselt 43 eurot 20 senti. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse Aleksei Lesnikovile eraldi dokumendina. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Süüdistus
  7. Aleksei Babtšenkot ja Aleksei Lesnikovi süüdistati

§ 199

lg 2 p-de 7, 8 ja 9 järgi kokkuvõtvalt selles, et isikutena, kes on varem korduvalt vargusi toime pannud ja on nende eest kriminaalkorras karistatud, tungisid nad ühiselt ja kooskõlastatult 27. juulil 2022 kella 01.00 ja 08.00 vahelisel ajal valdaja tahte vastaselt sisse Tallinnas XXX asuva eramu hoovi (eramuga külgnevale piirdeaiaga ümbritsetud territooriumile) ning seejärel lukustamata terrassiukse kaudu eramusse, kust võtsid ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära selles eramus elavale C-le (C) kuuluvad asjad koguväärtusega vähemalt 7740 eurot. Samuti võtsid A. Babtšenko ja A. Lesnikov eelnimetatud eramust ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära selles eramus elavale C abikaasale X-le (X) kuuluvad asjad koguväärtusega 1801,48 eurot. Samuti võtsid A. Babtšenko ja A. Lesnikov eelnimetatud eramust ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära Y OÜ-le kuuluva ning selle osaühingu ainuosaniku ja juhatuse liikme X (X) valduses olnud asjad koguväärtusega 5003 eurot. Varastatu väärtus on kokku vähemalt 14 544,48 eurot. Maakohtu otsus 2

(9)
  1. Harju Maakohtu
  2. aprilli
  3. a otsusega tunnistati A. Lesnikov süüdi

§ 199lg 2 p-de 7, 8 ja 9 järgi ja karistati teda vangistusega 3 aastat 6 kuud. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust 1/3 võrra, mistõttu kandmisele kuulub 2 aastat 4 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel loeti karistuse kandmise algust süüdistatava kahtlustatavana kinnipidamisest

  1. oktoobril
  2. Sama otsusega tunnistati A. Babtšenko süüdi

§ 199lg 2 p-de 7, 8 ja 9 järgi ja karistati teda vangistusega 3 aastat 6 kuud. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust 1/3 võrra, mistõttu kandmisele kuulub 2 aastat 4 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel loeti karistuse kandmise algust süüdistatava kahtlustatavana kinnipidamisest

  1. septembril
  2. Süüdistatavatele kohaldatud tõkend vahistamine jäeti muutmata. Samuti lahendas maakohus tsiviilhagidega, menetluskuludega ja asitõenditega seotud küsimusi. Maakohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.
  3. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on tuvastatud, et A. Lesnikov ja A. Babtšenko panid toime neile etteheidetava varguse ja tegu on õigesti kvalifitseeritud. Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavaid karistada. Karistuse mõistmisel leidis kohus kokkuvõtlikult, et A. Babtšenko ja A. Lesnikovi teosüü on keskmisest suurem, nende panus teosse on võrdne, puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud ja esinevad eri- ja üldpreventiivsed kaalutlused karistuse suurendamiseks, kuna isikud on varem korduvalt varguste eest karistatud. Arvestada tuleb samas seda, et kohtus tunnistasid süüdistatavad täielikult oma süüd ja võtsid hagid õigeks. Eeltoodu tõttu on kohane karistada A. Babtšenkot ja A. Lesnikovi käesoleva kuriteo toimepanemise eest vangistusega 3 aastat ja 6 kuud.
  4. Juhul kui süüdistatavale mõistetakse karistusena vangistus, siis pööratakse see reeglina ka täitmisele. Karistuse kandmisest tingimisi vabastamise kaalumise aluseks saavad olla üksnes erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud või süüdlase isikust lähtuvad asjaolud. Praegusel juhul selliseid asjaolusid ei esine. Tegemist on varem korduvalt karistatud isikutega, mistõttu

§ 73kohaldamine, sh šokivangistuse rakendamisega ei aktualiseeru.

Arvestades süüdistatavate senist elukäiku on ilmne, et nad jätkavad vabaduses kuritegude toimepanemist ega suudaks täita käitumiskontrolli nõudeid. Olukorras, kus varguste toimepanek on muutunud isikute elustiiliks, ei ole põhjendatud nende suhtes vangistuse tingimisi kohaldamata jätmine isegi käitumiskontrolliga. Süüdistatavate suhtes on selliseid meetmeid varem rakendatud, kuid sellele vaatamata jätkasid A. Babtšenko ja A. Lesnikov kuritegude toimepanemist, sh käitumiskontrolli ajal. Riigikohus on korduvalt märkinud, et šokivangistust ei saa mõista varem reaalselt vangistust kandnud isikutele, nende puhul ei täidaks see karistuse eesmärke ega tagaks õiguskorra kaitsmise huvisid, mistõttu ei ole see võimalik ka praegusel juhul. Šokivangistus on üldiselt (ka seaduseandja tahtena seletuskirjas väljendatuna) mõeldud nendele isikutele, kes varasemalt pole vangistuses viibinud või on seal viibinud väga lühikest aega. 5. A. Lesnikov selgitab, et tal on sõltuvus narkootilistest ainetest ja ta tahab sellest loobuda. Samas ei ole ta aga astunud ühtegi sammu oma sõltuvuse raviks ega sellest vabatahtlikult loobunud pärast pikemat kainusperioodi ehk vanglas viibimist. Näiteks nähtub kriminaalasja materjalidest, et kui A. Lesnikov vabanes viimati vangistuse kandmisest tingimisi lubas ta elada rehabilitatsioonikeskuses, kuid ometi lahkus ta sealt loata. A. Lesnikovi väide, et ta visati sealt välja on tõendamata, samuti tuleb tähele panna, et isikul soovitataks lahkuda alles tõsise rikkumise korral. Lisaks nähtub Tartu Vangla iseloomustusest, et A. Lesnikov läbis 3

(9)vanglas olles erinevaid motiveerivaid programme nagu „Tagasilanguse ennetamise tugigrupp“ ja „12 sammu“ ning kinnitas, et soovib oma käitumist muutma, kuna tal sündis laps. Samas pani süüdistatav vabaduses viibides uuesti toime varavastase kuriteo, kasutades saadud raha alkoholi ja narkootilise aine ostmiseks. Pärast karistuse kandmiselt vabanemist ei astunud süüdistatav ühtegi konkreetset sammu, et oma eluviisi muuta.
  1. A. Babtšenko avaldas samuti, et tal on sõltuvus narkootilistest ainetest ja ta soovib ennast muuta ning läbida ravi. Samas ei ole ka see soov siiras. Nimelt pani A. Babtšenko
  2. juunil 2022 toime NPALS § 151 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Kohtueelses menetluses ülekuulamisel selgitas süüdistatav, et tal on režiimiga probleeme ja ta ei saa lubada, et suudab õigeks kellaajaks üles tõusta. Ta ei taha minna Lootuse külla, kuna seal on range režiim, vaid palub lihtsalt tingimisi karistust. A. Babtšenko ütluste kohaselt on tal epilepsia ja ta ei tohi tarvitada alkoholi ja narkootikume, ometi ei ole isiku tervislik olukord siiani takistanud tal seda tegemast ega loobuda sõltuvusainetest. Oluline on märkida sedagi, et A. Babtšenko on SA Viljandi Haigla sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsioonikeskuses teenuse järjekorras alates
  3. aasta oktoobrist. Teenust osutatakse Sillamäe osakonnas vastavalt vabade kohtade olemasolule. Seega oleneb ravile saamine vabade kohtade olemasolust. Kohtul puudub siseveendumus, et süüdistatavad tõepoolest sooviksid loobuda narkootiliste ainete või alkoholi tarvitamisest, mitte vältida vangistuse kandmisele asumist. Teisalt, mõistes süüdistatavatele reaalse vangistuse, on neil eelduslikult ka vanglas võimatu narkootilisi aineid ja/või alkoholi tarvitada ning võimalik on taaskord astuda samme sellest tegevusest edaspidi hoidumiseks, läbides vastavaid programme (uuesti) ja vabanedes kinnipidamisasutusest astudes koheselt samme, mis nende tahte veenvust kinnitab (enne uute kuritegude sooritamist). Apellatsioon
  4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatavad A. Lesnikov ja A. Babtšenko ning süüdistatava A. Lesnikovi kaitsja M. Viira.
  5. A. Lesnikovi kaitsja M. Viira palub tühistada Harju Maakohtu
  6. aprilli
  7. a kohtuotsus süüdistatavale

§ 199lg 2 p-de 7, 8, 9 järgi mõistetud karistuse osas.

Apellatsioonis taotletakse, et kohus jätaks mõistetud vangistuse osaliselt täitmisele pööramata, määrates

§ 74alusel, et kohe tuleb ära kanda 8 kuud algusega 27.

oktoober 2022 ning ülejäänud vangistust ei pöörata 5 aasta pikkuse katseaja jooksul täitmisele, kui A. Lesnikov täidab

§ 75

lg 1 p-des 1-6 ja § 75 lg 2 p-des 1, 2 , 2¹ ja 8 sätestatud kontrollnõudeid ja kohustusi. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, et süüdistatava tegevuses puuduvad süüd kergendavad asjaolud, s.o eeskätt puhtsüdamlik kahetsus. A. Lesnikov aitas kogu kriminaalmenetluse jooksul sellele igakülgselt kaasa, ilmudes vabatahtlikult politseiasutusse ja andes teo kohta ütlusi. Seega on A. Lesnikov oma tegu tunnistanud ja seda puhtsüdamlikult kahetsenud. Lisaks ei ole karistuse mõistmisel võetud arvesse seda, et A. Lesnikov tunnistati süüdi ühe teise astme kuriteo toimepanemises. Kuriteo initsiaatoriks ei olnud A. Lesnikov, vaid A. Babtšenko. Süüdistatav tunnistab oma sõltuvust narkootilisest ainest ja soovib saada sõltuvusravi, läbides programmi MTÜ-s Lootuse Küla. A. Lesnikov selgitas oma varasemate tagasilanguste põhjuseid ja käesolevaks ajaks muutunud olukorda, kus tal on tekkinud suhtlus oma lapsega ja sellest tulenevalt tunnetatud vastutus isaks olemise ja lapse kasvatamise ees. 4

(9)On ilmselge, et sõltuvusraviga vahetu alustamine ja pikaajaline katseaeg (viis aastat) koos rangete lisatingimustega kehtestatud käitumiskontrolliga on nii ühiskonna kui minu kaitsealuse positsioonilt vaadatuna mõjutusvahendina mõjuvam kui lihtsalt vanglakaristus. Pikaajaline vangistuses pidamine isoleerib inimese ühiskonnast, ei võimalda tal kasvatada oma last ega asuda tööle, et alustada varasemate vigade parandust ja hüvitada kannatanutele kahjud.
  1. Süüdistatav A. Lesnikov palub apellatsioonis tühistada Harju Maakohtu
  2. aprilli
  3. a otsus talle mõistetud karistuse osas ja teha uus otsus, millega kergendada talle mõistetud vangistus või määrata, et ta peab osa vangistusest reaalselt ära kandma ja teise osa mõistetaks talle tingimisi, kohustades teda minema rehabilitatsioonikeskusesse, kus ta saaks hakata heastama kannatanute kahju, sest seal avaneksid selleks võimalused. Apellatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. Maakohus sai valesti aru, et maja uks oli suletud, tegelikult oli see praokil, mis viiski sissetungimiseni. Kohtu seisukoht jätab mulje, et süüdistatavad käisid majast majja, et otsida lahtist ust ehk varastamise võimalust. Maja ümbritsev tara oli metallvarbadest, mistõttu oli hästi näha, et uks oli osaliselt lahti, tegelikult süüdistatav ise nägi, mis oligi tegutsemise ajendiks. Ühtlasi kirjutab kohus otsuses, et süüdistatava ja A. Babtšenko ütlused on erinevad ning nad mõlemad soovivad oma süüd kahandada. A. Lesnikov tunnistab oma süüd täielikult ja kinnitab, et tema sai majast rohkem asju, ka kohus ise leidis, et tema ütlused olid õiged. Süüdistatav rääkis uurijatele ka sellest, kuidas ta varastatud asju realiseeris. Samuti teadis ta politseisse ilmumisel, et teda peetakse seal kinni, kuid siiski tuli kohale. A. Lesnikov saab aru, et ta on narkomaan ja soovib sõltuvusega võidelda. Varem vanglast vabanemisel avastas ta, et ta naisel on juba uus perekond, mistõttu kõik varises kokku. Praegu saab süüdistatav aru, et ta saab jätkuvalt osaleda oma tütre kasvatamises. Ta soovib asuda rehabilitatsioonikeskusesse ja käia tööl.
  4. A. Babtšenko palub apellatsioonis tühistada Harju Maakohtu
  5. aprilli
  6. a otsus talle mõistetud karistuse osas ja pöörata vangistus täitmisele osaliselt, võimaldades pöörduda sõltuvusravile Viljandi haigla Sillamäe keskusesse. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on süüdistatav väsinud oma eluviisidest ja tal on ilmnenud ka epilepsia, mis tingib tema harjumuste kardinaalset muutmist. Ta on veetnud vanglas oma elust kokku juba 10 aastat ega soovi seal enam olla. Kaitsja ja prokurör toetasid tema soovi pöörduda sõltuvusravile, kuid kohus sellega ei nõustunud. Menetlus ringkonnakohtus
  7. Tallinna Ringkonnakohus võttis
  8. mai
  9. a määrusega apellatsioonid kirjalikku menetlusse ning andis kohtumenetluse pooltele võimaluse esitada seisukohti
  10. juunini
  12. Prokuratuuri kirjalikus seisukohas leitakse, et ehkki apellatsioonides taotletakse süüdistatavate karistamist üldjoontes samamoodi nagu seda taotles maakohtu istungil oma süüdistuskõnes prokurör, on maakohus selgelt ja arusaadavalt põhjendanud oma otsuses süüdistatavate karistamist pikaajalise vangistusega, mille neil tuleb tervikuna reaalselt ära kanda. Praeguses menetluslikus olukorras on tähtis vaid see, kas kaitsja M. Viira ja süüdistatavate A. Lesnikovi ja A. Babtšenko apellatsioonid sisaldavad kaalukaid argumente, mis kummutaksid maakohtu seisukohti, mis puudutavad süüdistatavatele mõistetud karistust. Prokurör leiab, et apellatsioonid selliseid argumente ei sisalda, millest tulenevalt ning 5
(9)arvestades KrMS § 331 lõikes 2 sätestatut ei jää praegusel juhul muud üle kui nentida, et tegemist on olukorraga, kus tuleb teha KrMS § 337 lg 1 p 1 ettenähtud otsuse, s.t jätta esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
  1. Apellatsioonidest ilmneb, et Harju Maakohtu
  2. aprilli
  3. a kohtuotsust vaidlustatakse süüdistatavale mõistetud karistuse osas. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud ka sellist süüdistatava olukorda raskendavat materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, mis tingiks KrMS § 340 lg 1 alusel apellatsiooni piiridest väljumist. Eeltoodust tulenevalt keskendub ka ringkonnakohus oma otsuses A. Babtšenkole ja A. Lesnikovile mõistetud karistuse põhjendatusele ja olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, maakohtu otsusega ja süüdistatavate ning kaitsja apellatsiooni väidetega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning alust selle tühistamiseks ei ole.
  4. Riigikohtu praktikas leitakse, et kuna (esimese astme) kohus valib karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega on tegemist ka siis, kui kohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh nt

§ 56lg 1 ls 1) kohaldamisel kaalutlusvea.

See võib seisneda seaduses sätestatud diskretsiooni piiride ületamises, kaalutlusõiguse teostamata jätmises, sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest lähtumises või mõne olulise asjaolu arvestamata jätmises. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. jaanuari
  2. a otsus asjas nt 1-19-4150/132, p-d 27-28).
  3. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul maakohus A. Lesnikovile ja A. Babtšenkole karistust mõistes rikkunud kriminaalmenetlusõigust ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, sh ei ole karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide kohaldamisel tehtud kaalutlusvigu.

§ 199lg 2 näeb karistusena ette kuni viieaastast vangistust.

Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (

§ 56

lg 1 ls 1) ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Nii võivad süü suurust mõjutada koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, aga samuti kannatanu isik ja tema käitumine (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. jaanuari
  2. a otsus asjas nt 1-19-4150/132, p 26).
  3. Maakohus võttis kooskõlas Riigikohtu praktikaga karistuse mõistmise lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa sanktsiooni keskmist määra ja leidis, et A. Babtšenko ja A. Lesnikovi süü on keskmisest suurem. A. Lesnikovi kaitsja apellatsioonis tuuakse sellega seoses välja, et tema kaitsealune tunnistati praeguses asjas süüdi vaid ühes teise astme kuriteo 6

(9)episoodis. Ringkonnakohus märgib, et vargus on alati teise astme kuritegu, mistõttu ei muuda vastav tõdemus kuidagi karistuse mõistmise loogikat. Kuigi tegemist oli vaid ühe vargusega, tõi maakohus süü suurust mõjutavatena põhjendatult välja järgmised asjaolud: isikute tegevuses on kolm kvalifitseerivat tunnust (tegu on toime pandud grupis, sissetungimisega ja süstemaatiliselt), teoga põhjustati kannatanutele varalist kahju, mis ületab mitmekordselt olulise kahju määra

§ 121

p 1 tähenduses ja teoga riivati oluliselt füüsilisest isikust kannatanute kodu puutumatust sisenedes majja öösel, mil kannatanud magasid. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus A. Babtšenko ja A. Lesnikovi süü suuruse hindamisel eksinud kohtupraktikas väljendatud põhimõtete vastu. Seejuures nõustub kolleegium maakohtuga selleski, et süüdistatavate panus teo toimepanemisse on üldjoontes võrdne. Määravaks ei saa pidada seda, kelle initsiatiivil hoonesse siseneti, kui seejärel toimiti ühiselt ja kooskõlastatult, jagades A. Lesnikovi ütluste kohaselt saadud saaki enam-vähem võrdselt. Tähelepanuväärne on siiski, et mõlema süüdistatava ütluste kohaselt tuli algatus varguse toimepanemiseks kaaslaselt. Kuigi maakohus pidas A. Lesnikovi ütlusi varguse käigu kohta nende detailsuse tõttu usaldusväärsemaks, võib süüdistatava enda apellatsioonist järeldada, et just tema märkas, et maja uks on praokil. Ringkonnakohus nendib, et süüdistatavate viibimine öösel Maarjamäel eramajade piirkonnas viitab iseenesest sellele, et otsustus vargile minna ei olnud täiesti spontaanne, kuna tegemist on piirkonnaga, kuhu juhuslikult sattumine (isegi jalutades) on pigem erandlik. 17. Maakohus asus seisukohale, et isikute käitumises ei esine karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. A. Lesnikovi kaitsja ja süüdistatav A. Lesnikov ise leiavad, et tema käitumises esineb karistust kergendav asjaolu

§ 57

lg 1 p 3 tähenduses, s.o puhtsüdamlik kahetsus ja viitavad sellele, et süüdistatav on andnud põhjalikke ütlusi ning teinud koostööd uurijaga. Ringkonnakohus nendib, et A. Lesnikovi ütlusi pidas maakohus tõepoolest detailsemaks ja usaldusväärsemaks kui A. Babtšenko omi, kuid tõi samas välja, et ka A. Lesnikov ei avaldanud enda algatusel kõiki teo asjaolusid eeskätt osas, mis puudutab varastatud esemete saatust (mh väitis, et viskas krediitkaardid välja, kui kohus tuvastas, et neid anti üle A. Lesnikovi tuttavale MG-le; portfelli vargus meenus alles videosalvestise näitamisel). Võttes arvesse tõendikogumit ei saa A. Lesnikovi ütlusi pidada aktiivseks kaasaaitamiseks kuriteo toimepanemisele. A. Lesnikov toob välja, et ta esimest korda elus ilmus kutse saamisel vabatahtlikult politseisse, kuigi teadis, et teda peetakse kinni. Kolleegiumi hinnangul on vastav käitumine olnud küll korrektne, kuid kriminaalmenetlusest hoidumata jätmist ei saa iseenesest pidada karistust kergendavaks asjaoluks. Kolleegiumi hinnangul ei nähtu kriminaalasjas antud ütlustest ega viimasest sõnast, et A. Lesnikov või ka A. Babtšenko kahetsus oleks täiesti puhtsüdamlik ja siiras. Mõlemad süüdistatavad on küll vähemalt viimases sõnas öelnud, et kahetsevad tegu, kuid nii nende ütlustest kui ka apellatsioonidest nähtub, et neil on kahju eeskätt sellest, et nad on olukorras, kus neid ähvardab pikk vangistus, mis põhjustab neile erinevaid ebamugavusi. Seega on kahetsus olnud seotud üksnes kuritegude toimepanemisega isikule endale kaasnenud negatiivsete tagajärgedega. Karistuse kergendamiseks ei piisa paljasõnalisest kahetsuse avaldamisest, vaid kahetsus peab olema siiras ja kajastuma ka süüdistatava hoiakus tema poolt toimepandud teo suhtes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. mai 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-1814, p 11). Kummagi süüdistatava jutust ei nähtu, et nad tajuksid enda tegude ehk varguste 7

(9)põhimõttelist lubamatust ja kahjulikkust kannatanutele, mis ongi puhtsüdamliku kahetsuse eesmärk. Maakohus on seejuures nentinud, et võtab karistuse mõistmisel arvesse, et süüdistatavad tunnistasid kohtuistungil oma süüd ja võtsid omaks tsiviilhagid, seega on isikute õiguskuulekat ja süüd tunnistavat käitumist siiski karistuse mõistmisel silmas peetud.
  1. Riigikohtu praktika kohaselt pärast süü suuruse ja sellele vastava karistuse kindlaksmääramist korrigeerib kohus seda eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest lähtuvalt. Karistuse mõistmise selles staadiumis hinnatakse eripreventsiooni vaatepunktist, kas arvestades süüdistatava isikut (näiteks tema karistustundlikkust või tuvastatud asjaolude põhjal tehtud prognoosi tema edasise käitumise suhtes), on vajadus teosüü suurusele vastavat karistust karmistada või leevendada. Üldpreventsiooni eesmärgil korrigeeritakse karistust juhul, kui seda nõuavad erandlikult õiguskorra kaitsmise huvid. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. aprilli
  3. a otsus kriminaalasjas nr 1-22-227/66, p 12). Maakohus arvestas praeguses asjas süüdistatavatele karistust mõistes nõuetekohaselt üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi. Võttes arvesse, et mõlemad isikud on varem toime pannud analoogse teo (ehk on varem karistatud varguste toimepanemise eest), lubavad nii üld- kui ka eripreventiivsed kaalutlused süü suurusele vastava karistuse raskendamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. juuni
  5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-58-13, p 8), mida maakohus ongi praegusel juhul teinud. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks selles osas maakohtu põhjendusi korrata.
  6. Ringkonnakohus ei nõustu iseenesest maakohtu tõdemusega, et Eesti õiguskorras tähendab vangistuse mõistmine reeglina selle reaalselt täitmisele pööramist. Praegusel juhul karistuse individualiseerimisel võttis maakohus siiski õigustatult arvesse, et nii A. Babtšenko kui ka A. Lesnikov on korduvalt viibinud vanglas ja seda pikema aja jooksul ning ka vangistusest vabastamisel kohaldatud käitumiskontroll mõlema puhul ebaõnnestus ja karistus pöörati täitmisele. Eeltoodud põhjustel ei ole alust nn šokivangistuse kohaldamiseks ja võttes arvesse isikute senist käekäiku on madal ka käitumiskontrolli õnnestumise tõenäosus. Sellises olukorras ei saa kriminaalasja lahendav kohus otsustada, et süüdistatava vabastamine vangistusest kandmisest tingimisi on põhjendatud näiteks karistusest kolmandiku (nagu taotleb kaitsja) või poole ärakandmisel, kuna sellise järelduse tegemiseks puuduvad igasugused objektiivselt kontrollitavad andmed lisaks isikute enda lubadustele. Seetõttu valdav osa apellatsioonides toodud argumentidest on kasutatavad süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabanemise kaalumisel, kui toimub seaduses ettenähtud viisil selle hindamine, kas seni kantud vangistus on avaldanud süüdimõistetule piisavat mõju ja mil viisil on edaspidi otstarbekas korraldada karistuse kandmist. Kinnipidamisasutuses ei ole isikutel igal juhul juurdepääsu narkootiliste ainetele, on tagatud vajalik ravi (sh nt epilepsia vastu) ja sotsiaalprogrammi või ravile suunamist on võimalik vangla abiga korraldada karistuse ajal või pärast karistuse kandmisel vabanemist.
  7. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ning apellatsiooni rahuldamata.
  8. Koos apellatsiooniga esitas A. Lesnikovi kaitsja ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal 75 minutit kohtuotsusega tutvumisele ja kaitsealusega nõupidamisele ja 60 minutit apellatsiooni koostamisele. 8
(9)Eeltoodust tulenevalt taotleb kaitsja määrata riigi õigusabi tasuna 162 eurot, millele lisandub käibemaks 32,40 eurot, s.o kokku 194,40 eurot. Ringkonnakohus peab kaitsja tasutaotlust põhjendatuks osaliselt. Nimelt näeb Justiitsministri
  1. juuli
  2. a määrus nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 6 lg 4, et määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel lihtmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 36 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 144 euro ühes kohtuastmes. Kaitsja ei ole otsesõnu taotlenud ega põhjendanud tasu suurendamist. Eeltoodust tulenevalt määrab ringkonnakohus riigi õigusabi tasu suurusena 144 eurot, millele lisandub käibemaks, s.o kokku 172 eurot 80 senti.
  3. Lähtuvalt KrMS § 175 lg 1 p-st 4 ja § 185 lg 2 esimesest lausest tuleb nimetatud riigi õigusabi tasu kui apellatsioonimenetluse kulu A. Lesnikovilt riigi kasuks välja mõista. Võttes arvesse maakohtu otsusega süüdistatavalt väljamõistetud menetluskulude suurust ja isiku varalist seisundit peab ringkonnakohus võimalikuks KrMS § 180 lg 3
  4. lause alusel määrata, et menetluskulu tuleb hüvitada 4 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, tasudes igakuiselt 43 eurot 20 senti. (allkirjastatud digitaalselt) 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.