) §de 118 lg 1 p 1, 263 lg 1 p 1, Tatjana Jegašina süüdistuses
lg 1 p 1 järgi ja Artur Šamarini süüdistuses
lg 1 p 1 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 13.01.2023 otsus Apellandid süüdistatavate Viktoria Adaritševa, Tatjana Jegašina ja Artur Šamarini kaitsjate ning kannatanu X esindaja apellatsioonkaebused Süüdistatavad/kaitsjad Viktoria Adaritševa (isikukood 49111100269, ülejäänud isikuandmed maakohtu otsuses – kd I/kohtumenetlus, tlk 119), kaitsja Leelo Viil; Tatjana Jegašina (isikukood 38201022256, ülejäänud isikuandmed maakohtu otsuses – kd I/kohtumenetlus, tlk 119 pöördel), kaitsja Sven Sillar; Artur Šamarin (isikukood 39401130827, ülejäänud isikuandmed maakohtu otsuses – kd I/kohtumenetlus, tlk 119 pöördel), kaitsja Kadi Sitska. Kannatanu/esindaja X (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja Arina LiskmannGetsu Prokurör Kelly Kruusimägi 1 RESOLUTSIOON
§-de 118 lg 1 p 1 ja 263 lg 1 p 1 järgi. Talle mõisteti
lg 1 alusel
MS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra. Vähendatud karistust, 3 aasta ja 4 kuu pikkust vangistust, suurendati
lg 2 alusel eelmise kohtuotsusega mõistetud, kuid kandmata 3 aasta pikkuse vangistuse võrra. Liitkaristuseks mõisteti Viktoria Adaritševale vangistus 6 aastat ja 4 kuud. Kooskõlas
lg 1 loeti karistusaja alguseks 20.03.2022 ning süüdistatava suhtes kohaldatud tõkend vahistamine jäeti muutmata; 2 2) tunnistati Tatjana Jegašina süüdi
MS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra. Kooskõlas
lg 1 arvestati vähendatud karistusest maha 3 päeva eelvangistust ning kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 7 kuu ja 7 päeva pikkune vangistus. Mõistetud karistus jäeti
lg 1 ja 3 alusel täielikult tingimisi kohaldamata ning katseaja pikkuseks määrati 1 aasta. Tõkend elukohast lahkumise keeld tühistati; 3) tunnistati Artur Šamarin süüdi
MS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra. Vähendatud karistust, 4 kuu ja 20 päeva pikkust vangistust, suurendati eelmise kohtuotsusega mõistetud ja kohtuotsuse resolutiivosa seisuga (13.01.2023) ärakandmata karistuse osa, 1 aasta, 1 kuu ja 7 päeva pikkuse vangistuse võrra. Liitkaristuseks mõisteti Artur Šamarinile
lg 2 alusel 1 aasta, 5 kuu ja 27 päeva pikkune vangistus, millest arvati
Lõpliku karistuse, 1 aasta, 5 kuu ja 24 päeva pikkuse vangistuse kandmise alguseks loeti 13.01.2023. Maakohus rahuldas kannatanu X tsiviilhagi osaliselt. Varalise kahju nõue rahuldati täielikult ning kannatanu kasuks mõisteti solidaarselt Viktoria Adaritševalt, Tatjana Jegašinalt ja Artur Šamarinilt välja 361 eurot. Moraalse kahju nõue rahuldati osaliselt ning kannatanu kasuks mõisteti solidaarselt Viktoria Adaritševalt, Tatjana Jegašinalt ja Artur Šamarinilt välja 800 eurot. Viimaks määras kohus, milliseid meetmeid rakendada asitõendite suhtes ning lahendas menetluskuludega seotud küsimused. Maakohtu motiivid, mis puudutavad teo toimepanemist grupis, tsiviilhagi lahendamist ja süüdistatavatele mõistetud karistust, olid kokkuvõtlikult järgmised. Tõendid ei kinnita süüdistuse väidet, et süüdistatavad tegutsesid kannatanut rünnates algusest peale ühiselt ja kooskõlastatult. Tüli alustas Tatjana Jegašina, kes lükkas Viktoria Adaritševaga rahulikult vestelnud X ostukäruga. Järgnevate sündmuste kohta tunnistasid süüdistatavad, et nad osalesid konfliktis kannatanuga, lõid selle käigus X korduvalt käte ja jalgadega ning tõukasid teda. Kõik süüdistatavad rakendasid seega kannatanu suhtes valu tekitavat füüsilist vägivalda. Viktoria Adaritševa lõi tüli käigus X mitu korda noaga. Selle kohta, et Tatjana Jegašina ja Artur Šamarin teadsid Viktoria Adaritševa kavatsusest kannatanut noaga lüüa ja olid löömisest teadlikud, tõendeid pole. Järelikult ei ole kannatanu noaga löömine pandud toime grupis ning see tegu tuleb omistada ainult Viktoria Adaritševale. Kannatanu X esitas 12.05.2022 tsiviilhagi 361 euro varalise ja 10 000 euro mittevaralise kahju nõudes. Varaline kahju on kasutuskõlbmatuks muutunud riiete ja parandamist vajanud optiliste prillide maksumus, mittevaraline kahju tekkis nii sündmuse käigus tekitatud tervisekahjustuste kui ka nende paranemisprotsessil talutud valu tõttu. Eriti valus oli käruga lükkamise tagajärjel kahjustatud puus, mis käis juba varemgi liigesest välja ning noalöögid ja nendest taastumine. Maakohus leidis, et kannatanu nõue varalise kahju hüvitamiseks on põhjendatud ja tõendatud ning see tuleb kooskõlas KrMS § 310 lg 1, VÕS §-de 132 lg 1, 1043, 1045 lg 1 p 5 ja TsMS § 440 lg 1 rahuldada; kannatanu nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks on tõendatud, kuid põhjendatud osaliselt ning VÕS §-de 128, 137 lg 1, 1043 ja 1045 lg 1 p 2 alusel tuleb hüvitise suuruseks määrata 800 eurot. 3 Maakohus oli seisukohal, et kuna süüdistatavad panid kuriteo toime grupis, vastutavad nad nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamise eest vastavalt VÕS § 137 lg 1 solidaarselt. Mittevaralise kahju nõude kohta märkis maakohus tõendeid refereerides, et X-le põhjustati tervisekahjustusi: noahaavad, millest üks oli eluohtlik ning mida tuli opereerida ja kergemaid vigastusi näopiirkonnas. Kohus oli seisukohal, et inimese tervise vastu suunatud kuriteoga tekitatakse kannatanule alati mingil määral mittevaralist kahju, kuid kannatanu nõue on liiga suur. Hüvitise suuruse puhul tuleb esmalt arvestada, et sarnastel asjaoludel välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitised peavad olema võrreldavad. Riigikohtu 2020 kohtupraktika analüüsi järgi oli ajavahemikul 2018-2020 kohtute poolt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis raske tervisekahjustuse tekitamise puhul siis, kui kannatanul ei tekkinud püsivaid tervisekahjustusi, 300-2000 eurot. Kehalise väärkohtlemisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitiste keskmine suurus oli 588 eurot ja mediaan 500 eurot. X poolt taotletava hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada, et kuigi kannatanule tekitati eluohtlik tervisekahjustus, võimaldas vigastuste iseloom ja paranemisprognoos tal haiglast lahkuda juba 22.03.2022 ehk teisel päeval pärast kuriteosündmust. Kannatanule tehti operatsioon, kuid selle järgne ettekirjutus piirdus soovitustega piirata koormust ja tarvitada valuvaigisteid vastavalt vajadusele. Kohtule ei esitatud tõendeid, et X pöördunuks pärast haiglast lahkumist uuesti arsti vastuvõtule. Andmeid selle kohta, et kuriteoga tekitatud kehavigastused oleksid püsiva iseloomuga või põhjustanuks kannatanule muid raskeid tagajärgi, pole. Kannatanu tugines hagis asjaolule, et puus läheb liigesest välja ja põhjustab valu, kuid see oli nii ka enne kuriteosündmust. X füüsilised kannatused olid pigem mõõdukad, vaimse heaolu langust tema ütlused ei kinnita. Viktoria Adaritševale karistuse mõistmisel märkis kohus esmalt, et süüdistatav kasutas koos Tatjana Jegašinaga ja Artur Šamariniga kannatanu vastu füüsilist vägivalda ning see häiris asjasse puutumatuid inimesi. Ründe käigus lõi Viktoria Adaritševa X noaga ning põhjustas talle raske tervisekahjustuse, millega kaasnes oht elule. Viktoria Adaritševa teod kvalifitseeris kohus
§-de 263 lg 1 p 1 ja 118 lg 1 p 1 järgi märkides, et väliselt pani süüdistatav toime ühe teo, mis vastas mitmele süüteokoosseisule ning süütegude ideaalkogumi tõttu tuleb talle karistus määrata
Raskemat karistust ette nägeva
Kohus leidis, et Viktoria Adaritševa süü on suur, sest ta täitis ühe teoga kaks erinevat kuriteokoosseisu. Karistust raskendavaks asjaoluks
Süüd vähendab kasutatud vägivalla intensiivsus: tervisekahjustuste paranemine ei võtnud kaua aega ega mõjutanud oluliselt kannatanu elukvaliteeti. Karistust kergendavaks asjaoluks on kooskõlas
Kohus märkis, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada, et see peab mõjutama süüdlast hoiduma uute kuritegude toimepanemisest. Viktoria Adaritševat karistati 07.10.2021 otsusega
Mõlemal korral on teod toime pandud alkoholijoobes ning süüdistatav lõi kannatanuid korduvalt. Kokkuvõtvalt leidis kohus, et Viktoria Adaritševa süü suurusele vastab 5 aasta pikkune vangistus, mida tuleb KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra vähendada. Liitkaristuse mõistmisel tugines kohus
lg 3 ning märkis, et Viktoria Adaritševale mõistetud karistust tuleb
lg 2 järgi suurendada eelmise kohtuotsusega kandmata karistuse võrra, 4 sest ta pani uue kuriteo toime katseajal. Lõplikuks karistuseks pärast liitmistehte sooritamist jäi 6 aasta ja 4 kuu pikkune reaalne vangistus. Tatjana Jegašinale karistust mõistes märkis kohus, et tema süü on keskmine. Süüdistatav pani oma agressiivse ja provotseeriva käitumisega aluse teole, mis päädis kannatanule raske tervisekahjustuse tekitamisega. Samas ei olnud Tatjana Jegšina poolt rakendatud vägivald intensiivne. Süüdistatav lõi kannatanut korduvalt käte ja jalgadega, kuid löökide tagajärjel Xle tekkinud tervisekahjustuse paranemine ei võtnud kaua aega. Karistust kergendavaks asjaoluks on
lg 1 p 3 alusel puhtsüdamlik kahetsus, raskendavaks asjaoluks on vastavalt
Süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata ja kahetseb, ta pole kuritegude toime panemist jätkanud ning seega piisab tema mõjutamiseks karistusest, mis on keskmisest väiksem. Süü suurusele vastab 11 kuu pikkune vangistus, mida tuleb KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra vähendada. Vähendatud karistuse saab jätta
lg 1 ja 3 järgi täielikult tingimisi kohaldamata, sest Tatjana Jegašina on kriminaalkorras karistamata. Süüdistatava distsiplineerimiseks piisab 1 aasta pikkusest katseajast. Artur Šamarinile karistust mõistes märkis kohus, et süüdistatava roll selles, kuidas sündmused kujunesid, oli kõige väiksem. Artur Šamarin jäi alguses kõrvalseisjaks ja üritas konflikti eskaleerumist ära hoida. Tõendid kinnitavad, et Artur Šamarin lõi X mitu korda käte ja jalgadega peapiirkonda. Löökidest olulisi kehavigastusi kannatanule ei tekkinud. Eeltoodu tõttu on Artur Šamarini süü keskmisest väiksem. Karistust raskendab süüteo toimepanemine grupis (
p 10), kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus (
MS § 238 lg 2 vähendada 1/3 võrra. Maakohus tegi motiveeritud kohtuotsuse menetlusosalistele kättesaadavaks 13.02.2023 ning edastas selle tõlkimiseks tõlkekeskusele. Vahistatu Viktoria Adaritševa sai kohtuotsuse tõlke kätte 10.03.2023. Kannatanu X esindaja apellatsioon: Kannatanu X esindaja esitas ringkonnakohtule tähtaegse apellatsioonkaebuse. Kannatanu esindaja taotleb KrMS §-dele 338 lg 2-4, 321 tuginedes tühistada maakohtu otsus osaliselt, süüdistatavatele mõistetud karistuste ja mittevaralise kahju hüvitamise osas. X esindaja palub ringkonnakohtul teha tühistatud osas uus otsus, millega määrata süüdistatavatele raskemad karistused, rahuldada kannatanu hagi täies ulatuses ning mõista süüdistatavatelt solidaarselt välja õiglane mittevaralise kahju hüvitis, mis ei ole väiksem, kui 3000 eurot. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. Süüdistatavatele maakohtu mõistetud karistused ei vasta teo raskusele ja pole kooskõlas kohtupraktikaga. Viktoria Adaritševale mõistetud karistus jääb tugevalt alla sanktsiooni keskmise määra. Maakohtu põhjendused on vastuolulised: ühest küljest pidas kohus süüd suurendavaks asjaoluks seda, et ühe teoga täitis süüdistatav kaks eri kuriteokoosseisu, kuid järgnevalt asus kohus seisukohale, et Viktoria Adaritševa kasutatud vägivalla intensiivsus jäi keskmisest allapoole. Süüdistatavat on varem samaliigilise kuriteo eest karistatud, aga ta ei ole teinud ühtegi järeldust. Viktoria Adaritševa jätkas katseajal ning pärast väga lühikese aja möödumist 5 eelmise kohtuotsuse kuulutamist kuritegude toime panemist ja sestap pole tema leebe kohtlemine põhjendatud. Artur Šamarini süü ei ole väike. Tema puhul tuvastas kohus, et süüdistatav lõi kannatanut käte ja jalgadega peapiirkonda. Teist inimest valimatult pähe ja kehasse pekstes võib põhjustada mistahes raskusastmega tervisekahjustusi ja valu. Järelikult on üksnes juhus, et kannatanul ei olnud raskemaid kehavigastusi ning see ei vähenda Artur Šamarini süüd ja soovi põhjustada ükskõik milliseid tervisekahjustusi. Artur Šamarinit on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, eelnevalt rakendatud meetmed teda õiguskuulekale teele ei suunanud. Sel põhjusel ei vasta Artur Šamarinile mõistetud 4 kuu ja 20 päeva pikkune vangistus tema teosüüle. Arvestades eelnevaid karistusi ja nende positiivse mõju puudumist, on maakohtu mõistetud karistus ebaproportsionaalselt väike. Tatjana Jegašina puhul jättis maakohus karistuse täielikult tingimisi kohaldamata, kuid see ei ole põhjendatud ja ei vasta tema süüle. Kohus pole arvestanud, et kui eemaldada Tatjana Jegašina mõtteliselt tolle päeva sündmustest, siis on võimalik, et kannatanu ründamist poleks toimunudki. Kohtu kaalutlus, mis puudutab mittevaralise kahju hüvitise suurust, ei ole õige. Mittevaralise kahju väljamõistmisel peaks kohus eelkõige lähtuma sellest, et inimese elu on kõige olulisem väärtus. Kannatanu on elus tänu kõrvaliste inimeste ja meditsiinitöötajate sekkumisele. Kuni kiirabi saabumiseni oli kannatanu elu reaalselt ohus, on üldteada asjaolu, et surmahirm on inimese üks suuremaid hirme, mille läbielamine jätab jälje. Eeltoodu tõttu pole kohtu seisukoht, et kannatanu kannatused olid mõõdukad, adekvaatne. Kuigi epikriisi järgi lubati kannatanu paranemise tõttu koju, ei tähenda see, et ta lahkus haiglast valudeta ja terve inimesena. Märge „paranenud“ on meditsiinidokumentides tavapärane, kuid kannatanu ei olnud lahkumisel valuvaba, tema edasine paranemine võttis aega ning ta vajas kodust ravi. Maakohus on viidanud kehalise väärkohtlemisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks välja mõistetud summadele, kuid käsilolevas kriminaalasjas pole kedagi
Maakohtu kasutatud Riigikohtu 2020.a analüüsi kohaselt oli keskmine mittevaralise kahju hüvitis
lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo puhul 1098 eurot ja mediaan 596,40 eurot. Varasemas, 2016.a analüüsis, oli keskmine hüvitis 1200 eurot ja mediaan 950 eurot. Maakohus pidanuks hüvitise suuruse kindlaksmääramisel eelkõige arvestama, et X-le tekitati eluohtlikke tervisekahjustusi ning alles seejärel arvestama mittevaralise kahju suurust
Teiseks on mittevaralise kahju hüvitamist käsitav kohtupraktika aegunud ja vajab uuendamist. Arvestades, et kehavigastuste eest saavad kannatanud väga erinevaid rahasummasid, ei ole maakohtu määratud hüvitise suurus proportsionaalne. Õiglane hüvitis antud juhul oleks see, mida kannatanu algselt taotles (10 000 eurot), kuid taotlus piirdub palvega mõista välja õiglane summa. Sealjuures peaks silmas pidama, et arvestades VÕS §-s 134 lg 5 sätestatut, ei saa hüvitis olla väiksem, kui 3000 eurot. Süüdistatava Viktoria Adaritševa kaitsja apellatsioon: Viktoria Adaritševa kaitsja esitas ringkonnakohtule tähtaegselt apellatsioonkaebuse. Kaitsja taotleb kooskõlas KrMS §-de 337 lg 1 p 4, 338 p 4 ja 340 lg 2 p 4 tühistada Harju Maakohtu 13.01.2023 otsus Viktoria Adaritševale mõistetud karistuse osas ja teha uus otsus, millega mõista kergem karistus ning kohaldada seejärel
6 Kaitsja on seisukohal, et Viktoria Adaritševale mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Maakohus ei arvestanud karistust määrates kõikide oluliste asjaoludega ning ei põhistanud veenvalt oma järeldusi. Maakohus arvestas karistust raskendava asjaoluna teo toimepanemist grupis, samas asus kohus varasemalt seisukohale, et tõendid ei kinnita süüdistuse väidet, mille järgi tegutsesid kolm süüdistatavat kannatanut rünnates algusest peale ühiselt ja kooskõlastatult. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada, et kuigi sündmuste ahela käivitas kannatanu ja Tatjana Jegašina konflikt, oli Viktoria Adaritševa vägivallategu ajendatud üksnes kannatanu edasisest käitumisest. Kohus tuvastas tõendite põhjal kannatanu enda provotseeriva käitumise, kuid jättis selle Viktoria Adaritševa süü suuruse hindamisel kõrvale. Kliendi kahetsus on siiras ning erinevalt teistest ei vaielnud ta tsiviilhagile vastu. Süüdistatav pani kuriteo toime katseajal, kuid kooskõlas
lg 4 on võimalik allutada ta elektroonilisele valvele ning kohaldada uuesti katseaega koos käitumiskontrolliga. Formaalsed eeldused selleks on täidetud: Viktoria Adaritševa elukohta on võimalik paigaldada valveseade, korteriomanik ning seal elavad täisealised isikud on sellega nõus. Süüdistatav avaldas valmidust järgida kõiki kontrollnõudeid ja -kohustusi ning läbida vabanemisel sõltuvusravi. Viktoria Adaritševa võttis ühendust MTÜ-ga Lootuse Küla ja selle kohta esitati kohtule ka 06.07.2022 kinnitus. Kohus ei võtnud arvesse, et Viktoria Adaritševa käitus eelvangistuse ajal laitmatult. Vabanemisel on tal olemas toetav tugivõrgustik, süüdistataval on kaks alaealist last ja pereliikmed ootavad teda koju.
§-de 74 ja 75 kohaldamata jätmiseks ei piisa viitest üldpreventiivsetele kaalutlustele, mis on seotud kuriteo asjaolude ja/või süüdimõistetu senise elukäiguga, kui samal ajal on täidetud muud süüdistatava karistusest tingimisi vabastamise eeldused. Kui korduvalt kuritegusid toime pannud isikutele ei anta põhimõtteliselt võimalust tingimisi karistusest vabaneda, vähendab see nende motivatsiooni teha kriminaalasja menetlemisel koostööd ja osaleda rehabiliteerivates tegevustes. Viktoria Adaritševa puhul on põhjendatud ja otstarbekas
lg 2 p 9 kohaldamine, elektrooniline valve ja kriminaalhooldusega kaasnevad kohustused võivad tulemuslikult kaasa aidata karistuse eesmärkide saavutamisele. Süüdistatav on alates 20.03.2022 viibinud vahi all ning arvestades seda ei ole
Kuivõrd Viktoria Adaritševa süü pole suur, ei läheks see vastuollu ka karistuspraktikaga. Süüdistatava senist elukäiku silmas pidades ei ole karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks vajalik kohaldada pikaajalist reaalset vangistust. Süüdistatava Tatjana Jegašina kaitsja apellatsioon: Tatjana Jegašina kaitsja esitas ringkonnakohtule tähtaegse apellatsioonkaebuse. Kaitsja taotleb tühistada maakohtu otsus osaliselt ja jätta Tatjana Jegašinalt välja mõistmata X-le põhjustatud mittevaralise kahju hüvitis. Apellatsiooni sisu on kokkuvõtvalt järgmine. Alust solidaarvastutuse kohaldamiseks ei ole. Maakohus on otsuses (lk-d 9-10) märkinud, et Tatjana Jegašina ja Artur Šamarin ei olnud teadlikud ei Viktoria Adaritševa kavatsusest lüüa kannatanut noaga ega sellega löömisest. Maakohus sedastas, et seega ei saa kannatanu noaga löömist käsitada grupis toimepandud kuriteona. Maakohus on välistanud Tatjana Jegašina karistusõigusliku vastutuse, kuid kannatanu esitatud mittevaralise kahju nõude osalise 7 rahuldamisega jaatas maakohus süüdistatava tsiviilõiguslikku vastutust. Maakohtu arutluskäik, mis puudutab kahjuhüvitise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid ja hüvitise suurust, on asjakohane, kuid X kannatustel puudub põhjuslik seos Tatjana Jegašina tegevusega. Käruga nügimine ja kehasse löömine, mis ei põhjustanud terviseriket, ei põhjusta senise kohtupraktika alusel kannatanule rahaliselt hinnatavat moraalset kahju. Kuivõrd Tatjana Jegašina ei põhjustanud X-le moraalset kahju, ei saa seda temalt ka välja mõista. Süüdistatava Artur Šamarini kaitsja apellatsioon: Artur Šamarini kaitsja esitas ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse. Kaitsja taotleb tühistada maakohtu otsus osaliselt, Artur Šamarinilt välja mõistetud tsiviilhagi osas ja teha uus otsus, millega jätta X tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamist puudutavas osas läbi vaatamata. Alternatiivselt taotles kaitsja tühistada maakohtu otsus osaliselt, Artur Šamarinilt välja mõistetud tsiviilhagi osas ja teha uus otsus, millega vähendada Artur Šamarinilt X kasuks välja mõistetud tsiviilhagi suurust. Apellatsiooni sisu on kokkuvõtvalt järgmine. Kannatanu on esitanud hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks kõigi kolme süüdistatava vastu võrdselt, nagu ühe teo eest. Tegelikkuses pandi kannatanu suhtes toime kaks kuritegu ning sel põhjusel pole ühise moraalse kahju väljamõistmine võimalik ja põhjendatud. X oleks pidanud esitama kaks moraalse kahju nõuet kummagi teo eest eraldi, sest hagiavaldusest nähtub, et põhilised kannatanu moraalsed kannatused põhjustas Viktoria Adaritševa tegu. Süüdistatavad ei ole solidaarvõlgnikud, sest VÕS § 65 lg 3 järgi tekib solidaarkohustus siis, kui see on jagamatu. Antud juhul on kohustus jagatav, ühes osas vastutavad kõik kolm süüdistatavat koos, teises osas vastutab ainult Viktoria Adaritševa. Kohus pidanuks kannatanu hagi jätma läbi vaatamata: kohus vaatas asja läbi lühimenetluses ja seega ei olnud kohtul võimalik anda kannatanule võimalust tsiviilhagi täpsustamiseks. Juhul, kui ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu, tuleks tsiviilhagi rahuldada vastavalt iga süüdistatava süüle ja teopanusele. Maakohus oleks pidanud Artur Šamarini vastu esitatud hagi hindama eraldi ning mõistma temalt välja summa, milles nõue on põhjendatud. Arvestades süü suurust peaks Artur Šamarinilt välja mõistetav hüvitis olema oluliselt väiksem, kui teistel. Menetluse edasine käik ringkonnakohtus: Ringkonnakohtule pärast apellatsioonkaebuste teatavaks tegemist KrMS § 322 lg 3 sätestatud kirjalikke selgitusi ja vastuväiteid ei laekunud. Tallinna Ringkonnakohus määras 17.04.2023 määrusega apellatsiooni arutamisele kirjalikus menetluses, suulist menetlust kohtult ei taotletud. Tarvidust suuliseks menetluseks ringkonnakohus ei näinud. Apellatsioonimenetluse pooltele tehti teatavaks asja arutav kohtukoosseis, anti tähtaeg taanduste, taotluste ja kirjalike seisukohtade esitamiseks ning tehti teatavaks otsuse kuulutamise aeg. Ringkonnakohtu määratud tähtajaks laekus Artur Šamarini kaitsjalt taotlus menetluskulude kindlaks määramiseks ja hüvitamiseks. Ringkonnakohtu seisukoht: Ringkonnakohus lahendab esmalt kannatanu esindaja ja Viktoria Adaritševa kaitsja apellatsioonkaebused, mis puudutavad süüdistatavatele mõistetud karistusi (I) ja seejärel apellatsioonides tõstatatud mittevaralise kahju nõude lahendamisega seonduva (II). Viimaks 8 võtab kolleegium kokku apellatsioonimenetluse kulud. apellatsioonimenetluse tulemuse ja määrab kindlaks I Ringkonnakohtu hinnangul jäävad nii kannatanu esindaja kui ka Viktoria Adaritševa kaitsja apellatsioonkaebused osas, mis need puudutavad süüdistatavatele mõistetud karistusi, rahuldamata. Kolleegium ei näe, et maakohus oleks karistuste määramisel eiranud kehtivat seadust ja kohtupraktikat. Kannatanu X esindaja on seisukohal, et maakohus kohtles Viktoria Adaritševat ja Artur Šamarinit liiga leebelt, Tatjana Jegašina puhul ei nõustu apellant sellega, et talle mõistetud karistus jäeti täielikult tingimisi kohaldamata. Kuigi kannatanu esindaja on esitanud apellatsioonis taotluse, et raskendataks kõigi kolme süüdistatava karistusi, saab Tatjana Jegašinat puudutava apellatsiooni sisulise osa (vt kannatanu esindaja apellatsiooni p 4) põhjal järeldada, et maakohtu viga Tatjana Jegašina puhul seisneb pärast vangistuste mõistmist
Esmalt märgib ringkonnakohus, et kannatanu esindaja on apellatsioonis nt Artur Šamarini puhul märkinud, et süüdistatavale mõistetud 4 kuu ja 20 päeva pikkune vangistus on selgelt ebaproportsionaalne. Kolleegium juhib apellandi tähelepanu sellele, et tegelikult mõistis maakohus Artur Šamarinile karistuseks 7 kuu pikkuse vangistuse, mida seejärel kooskõlas KrMS § 238 lg 2 vähendati. Süü suurusele vastavaks karistuseks pidas maakohus seega 7 kuu, mitte 4 kuu ja 20 päeva pikkust vangistust. Kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga (viimati RKKKo nr 1-17-11930) vähendatakse lühimenetluse korral isikule mõistetud karistust KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, kuid sellel pole mittemingisugust puutumust isiku süüle vastava karistusega. Põhikaristuse kergendamine kooskõlas KrMS § 238 lg 2 on menetlusõiguslik vastukaal juhuks, kui süüdistatav on otsustanud loobuda mitmetest (ja väga olulistest) menetlusõigustest (eelkõige isikuliste tõendiallikate vahetu küsitlemine). Otsustamaks, kas maakohtu mõistetud karistused on liiga leebed või kohased, tuleb seega lähtuda süüdistatavatele mõistetud, mitte lühimenetluse sätete alusel vähendatud karistustest. Valitseva arvamuse järgi on materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega karistuse mõistmisel tegemist mh siis, kui kohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide kohaldamisel kaalutlusvea. See võib seisneda seaduses sätestatud diskretsiooni piiride ületamisel, kaalutlusõiguse teostamata jätmises, sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest lähtumises või mõne olulise asjaolu arvestamata jätmises (viimati RKKKo 1-19-4150). Üldistatult tuleb öelda, et maakohus on süüdistatavatele mõistnud karistused, mis jäävad sanktsiooni raamidesse. Iga süüdistatava puhul on välja toodud nii karistust kergendavad kui ka raskendavad asjaolud, hinnatud on süü suurust ning käsitletud eripreventiivseid argumente. Maakohtu seisukohti kordamata märgib ringkonnakohus täiendavalt järgmist. Viktoria Adaritševale mõistis maakohus
§-de 118 lg 1 p 1, 263 lg 1 p 1 järgi ning
Vastab tõele, et tegemist on karistusega, mis jääb sanktsiooni (4-12 aastat vangistust) alamäära lähedale, kuid
lg 1 p-des 1-7 on loetletud raske tervisekahjustuse tekitamisega kaasuvad võimalikud tagajärjed, millest p 1 nimetatu (oht elule) on kõige kergem. Eeltoodud põhjusel on ilmne, et adekvaatne on maakohtu arutluskäik, mis puudutab nii ideaalkogumit kui ka kannatanule tekitatud tervisekahjustuste (sh läbiv vigastus) raskust Viktoria Adaritševa süü suuruse kontekstis. Arvestades, et
lg 1 p-des 1-7 sisalduv loetelu hõlmab endas väga erinevaid tagajärgi (alates ohust elule kuni surmlõppeni) on ilmne, et karistuse mõistmisel ei saa rangelt lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast vaid see sõltub teo asjaoludest ja 9 kvalifikatsioonist. Noil põhjustel on maakohus õigesti leidnud, et Viktoria Adaritševa puhul on võimalik rakendada sanktsiooni alamäära lähedale jäävat karistust. Mis puudutab Viktoria Adaritševa kaitsja apellatsiooni, siis esiteks ei ole apellatsioonis esitatud veenvaid argumente, miks tuleks süüdistatava karistust leevendada. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et inimese puhul, kes paneb katseajal toime uue, samaliigilise ja sarnase kuriteo, mille tehiolud suuresti kattuvad, ei ole põhjust rääkida minimaalse võimaliku karistuse (4 aasta pikkune vangistus) mõistmisest (vt siinkohal ka RKKKo 1-22-227). Kaitsja väide, et kliendi vägivallategu oli ajendatud üksnes kannatanu edasisest käitumisest, ei ole sündmuste tervikpilti ja jõudude vahekorda silmas pidades põhjendatud. Maakohus tuvastas uuritud tõendite põhjal, et konflikti kannatanuga initsieeris tõepoolest Tatjana Jegašina ning kannatanu järgnes temast eemaldunud seltskonnale, kuid puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks ei olnud X-st võimalik vabaneda muul moel (näiteks lihtsalt eirates), kui teda pekstes ja terariistaga rünnates. Lisaks eeltoodule räägib karistuse pehmendamise vastu ka maakohtu poolt õigesti tuvastatud asjaolu, et süüdistatava karistust raskendab
lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava teo puhul
Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus võttis Viktoria Adaritševale karistust mõistes arvesse kõiki seda mõjutavaid aspekte ja asjaolusid ning jõudis põhjendatult järeldusele, et antud juhul tuleks teda karistada 5 aasta pikkuse vangistusega. Kannatanu esindaja ja kaitsja apellatsioonid osas, mis puudutavad Viktoria Adaritševale mõistetud karistuse määra, jäävad tagajärjetuks. Viktoria Adaritševa kaitsja taotleb lisaks kliendi suhtes
§-de 74 lg 5 ja 75 lg 2 p 9 kohaldamist. Maakohus mõistis Viktoria Adaritševale
lg 2 järgi liitkaristuseks 6 aasta ja 4 kuu pikkuse reaalse vangistuse põhjusel, et süüdistatav pani uue tahtliku kuriteo toime Harju Maakohtu 07.10.2021 otsusega nr 1-21-5734 määratud katseajal. Ringkonnakohus ei jaga kaitsja arvamust, et Viktoria Adaritševa suhtes tuleks uuesti kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist vaatamata sellele, et elektroonilise valve kohaldamiseks on formaalsed eeldused täidetud. Erinevalt kaitsjast leiab ringkonnakohus, et
§-de 74 lg 5 ja 75 lg 2 p 9 kohaldamine Viktoria Adaritševa puhul kõne alla ei tule. Iseenesest on õige kaitsja seisukoht, et kinnipidamisasutuses peaksid viibima kõige ohtlikumad kurjategijad. Seda, et vangistus on karistusliikidest raskeim ning selle kohaldamine põhjendatud juhul, kui kõik muud, leebemad meetmed inimese käitumise mõjutamiseks on ammendunud, on kohtupraktikas korduvalt rõhutatud. Samas jätab kaitsja tähelepanuta, et tema kliendile anti võimalus oma käitumist vabaduses kujundada Harju Maakohtu 07.10.2021 otsusega. Viktoria Adaritševa tunnistati eelmisel korral süüdi
MS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra. Kandmisele kuuluva vangistuse 3 aastat jättis kohus
Vaidlust ei saa olla selles, et vähem, kui pool aastat hiljem – 20.03.2022 – pani Viktoria Adaritševa toime uue kuriteo, mis sel korral kvalifitseeriti
§-de 263 lg 1 p 1 ja – paraku ka uuesti 118 lg 1 p 1 järgi. Juhul, kui ajaline lõtk eelmise karistuse ja uue kuriteo vahel on nii väike, tuleb nentida, et eelmise otsusega määratud karistus pole isikule mittemingisugust mõju avaldanud. Kahtlemata on positiivne, et kaitsja kinnitusel on klient nüüd hakanud analüüsima kuritegude põhjuseid (nt alkoholi liigtarbimine) ja teeb pingutusi oma probleemide lahendamiseks (võttis ühendust MTÜ-ga Lootuse Küla), kuid uus samaliigiline I astme kuritegu sedavõrd lühikese aja jooksul pärast eelmise karistuse määramist võimaldab süüdistatava suhtes teha just sellise prognoosi, et temast lähtuv oht teistele inimestele ongi väga suur, tingimusliku vangistuse võimalik positiivne mõju kaheldav ja võime karistusest järeldusi teha vähene. 10 Eeltoodud põhjustel jääb tagajärjetuks kaitsja taotlus Viktoria Adaritševa suhtes
§-de 74 lg 5 ja 75 lg 2 p 9 kohaldamiseks. Maakohus on õigesti leidnud, et süüdistatavat saab mõjutada üksnes reaalse vangistusega. Kolleegium märkis juba eelnevalt, et Tatjana Jegašinale
lg 1 p 1 järgi mõistetud karistuse määra (11 kuu pikkune vangistus) kannatanu esindaja ei vaidlusta. Kannatanu seisukohaga, et maakohus pidanuks Tatjana Jegašina suhtes kohaldama reaalset vangistust, ringkonnakohus ei nõustu. Maakohus on õigesti välja toonud selle, et süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata ning uusi kuritegusid ei ole ta toime pannud. Järelikult võib loota, et menetluse esemeks olnud kuritegu on ja jääb Tatjana Jegašina elus juhuslikuks episoodiks. Kohtupraktika ei toeta kannatanu esindaja arusaama, et varem kriminaalkorras karistamata inimest on võimalik mõjutada üksnes reaalse vangistusega. Süüdistatavaga vahetult kokku puutunud maakohus rõhutas, et Tatjana Jegašina kahetsus on puhtsüdamlik ning järelikult on süüdistatav mõistnud, et tema tegu oli vale. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et
Karistus on kantud alles siis, kui katseajale allutatu läbib selle edukalt, s.o ei pane toime uusi, tahtlikke kuritegusid. Prognoosi selles, et varem kriminaalkorras karistamata Tatjana Jegašina suhtes on tingimuslik karistus põhjendamatu meede ning see ei täida karistuse eesmärke, ei ole olemasolevate andmete põhjal põhjust teha. Artur Šamarini puhul on kolleegium juba märkinud, et talle mõisteti siiski 7 kuu, mitte 4 kuu ja 20 päeva pikkune vangistus. Maakohtu mõistetud karistus ja sellele eelnev arutluskäik on ringkonnakohtu hinnangul adekvaatne vaatamata kannatanu esindaja tähelepanekule, et süüdistatavat on varem kohtulikult karistatud. Varasemad karistused ei pea tingimata tähendama raskema karistuse mõistmist seda enam, kui need on teiseliigilised. Vaidlusaluses asjas on maakohus tõenditele tuginevalt toonud põhjusega välja asjaolu, et Artur Šamarini süü on kõige väiksem. Raskema karistuse poolt ei räägi ei süüdistatava käitumine (alguses jäi Artur Šamarin kõrvalseisjaks ja proovis konflikti rahustada) ega rakendatud vägivalla intensiivsus. Kannatanu esindaja argument, et Artur Šamarin soovis põhjustada kannatanule mistahes raskusastmega tervisekahjustusi, pole asjakohane, sest see puudutab tahtlust, mitte karistuse määramise aluseks olevat teosüüd. Süüdistatavaga vahetult puutumuses olnud maakohus hindas tema kahetsuse selliseks, mis andis aluse karistuse kergendamiseks. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kannatanu apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ka osas, mis see puudutab Tatjana Jegašinale ja Artur Šamarinile mõistetud karistusi. II Maakohtu otsustuse, mis puudutas kannatanu X tsiviilhagis esitatud nõuet mittevaralise kahju hüvitamiseks, vaidlustasid nii kannatanu esindaja kui ka süüdistatavate Tatjana Jegašina ja Artur Šamarini kaitsjad. Kannatanu esindaja on seisukohal, et maakohus mõistis süüdistatavatelt välja mittevaralise kahju hüvitise, mis on liiga väike. Tatjana Jegašina kaitsja hinnangul ei peaks tema klient korvama Viktoria Adaritševa teoga tekitatud mittevaralist kahju ning tegelikult ei peaks klient üldse vastutama kannatanule tekitatud moraalse kahju hüvitamise eest. Artur Šamarini kaitsja arvates pidanuks maakohus jätma hagi läbi vaatamata. Alternatiivselt palub Artur Šamarini kaitsja vähendada kliendilt välja mõistetavat summat, sest kohustus on jagatav: ühes osas vastutavad kõik süüdistatavad koos, teises osas ainult Viktoria Adaritševa, kelle teo tagajärjed põhjustasid hagiavalduse järgi X-le enim kannatusi. Ringkonnakohus ei nõustu Artur Šamarini kaitsjaga, et maakohus tegi kannatanu tsiviilhagi sisuliselt lahendama asudes vea. Kolleegium märgib, et tsiviilhagi saab jätta läbi vaatamata üksnes juhul, kui selleks on seadusest tulenev alus (vt nt KrMS § 2962) või õigeksmõistva otsuse korral. Kannatanul on õigus valida kellelt, mida ja millisel alusel ta nõuab. Juhul, kui kannatanu leiab, et talle tekitatud kahju eest vastutavad süüdistatavad solidaarselt, siis pole asja menetleval 11 kohtul võimalust kannatanut kohustada esitama mitut hagiavaldust või osavastutusel põhinevat nõuet. Samas tuleb kohtul vajadusel täita selgituskohustust ning vajadusel tuleb teha ettepanek ja anda tähtaeg hagi täpsustamiseks. Artur Šamarini arusaam, et eelnevat ei ole võimalik teha lühimenetluses, ei põhine kehtival seadusel. Kooskõlas KrMS § 2351 lg 2 korraldab kohus KrMS § 258 sätestatud aluse ilmnemisel eelistungi. KrMS § 258 lg 1 p 5 järgi võib eelistungi pidada muude küsimuste lahendamiseks, kui kohus peab seda vajalikuks (vt siinkohal ka KrMS § 259 lg 3). Mõistetavalt ei saa lühimenetluses kohus eelistungil teha kannatanule ettepanekut, et viimane esitaks täiendavalt tõendeid, mida kriminaaltoimikus pole, kuid hagiavalduse täiendamine ja/või täpsustamine sarnaselt süüdistusega lühimenetluses keelatud pole. Kannatanu X esitas hagi solidaarselt kõigi süüdistatavate vastu (kd I tlk 16). Hagiavalduse järgi tekkis kannatanul mittevaraline kahju, sest peksmine, ostukäruga lükkamine ja noaga löömine põhjustasid talle valu. Ringkonnakohtule arusaadavalt on kannatanu hagi esitamisel lähtunud kuriteosündmusest kui tervikust ning leidnud, et 20.03.2022 toimunud intsidendi tagajärjel tekkis tal mittevaraline kahju, mis kokku on rahaliselt hinnatav summas 10 000 eurot. Just sel põhjusel, et kannatanu ei lahuta erinevalt asja menetlenud kriminaalkohtust enda jaoks sündmust osadeks, ei pea kolleegium vajalikuks kahe eraldiseisva hagiavalduse esitamist nagu leidis Artur Šamarini kaitsja. Ringkonnakohtu hinnangul on pärast süüküsimuse selgitamist hagi lahendades võimalik määrata, millises osas vastutavad süüdistatavad solidaarselt ning millises osas mitte. Maakohus leidis, et süüdistatavad vastutavad mittevaralise kahju tekitamise eest solidaarselt, sest nad panid süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Nii toimides jättis maakohus tegelikult kõrvale varasemalt tuvastatu, et grupis panid süüdistatavad toime vaid
Kuigi iseenesest võiks nõustuda kannatanu loogikaga, et vaidlusalune sündmus kulges n-ö ahelas ning tema jaoks on tegemist tervikuga (lihtsustatult sai ta joobes seltskonnalt peksa, peksmise käigus kasutati ka terariista, ta tundis valu ja sattus haiglasse) ning sestap ei erista ta üksikuid episoode ega neid toime pannud süüdistatavaid (kes peksis näkku või kes kehapiirkonda vms) ei saa ka tsiviilõigusliku vastutuse puhul kõrvale vaadata põhjuslikust seosest ehk -
Eeltoodu tõttu on põhjendatud Tatjana Jegašina ja Artur Šamarini kaitsja seisukoht, et erinevalt Viktoria Adaritševast nende kliente
lg 1 p 1 järgi süüdi ei tunnistatud ning sel põhjusel ei pea kaitsealused korvama kannatanu kannatusi, mis on seotud noaga löömise tagajärjel põhjustatud valu talumisega. Samas ei ole õige Tatjana Jegašina kaitsja arusaam, et tema klient kahju tekitamise eest üldse ei vastuta. Kannatanu on hagis viidanud, et ta tundis valu üle oma keha, arvatavasti sel põhjusel, et teda peksti käte ja jalgadega. Kriminaalasjas on tuvastatud, et kannatanu kukkus, kui Tatjana Jegašina teda käruga lükkas ning seega ei olnud tegemist tühipalja nügimisega. Lisaks märgib X, et tema nägu oli katki ning ostukäruga lükkamine tekitas valu, sest puusaliiges oli juba varem katki. See, et kannatanu hinnangul põhjustati talle mittevaralist kahju
lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteoga, on esitatud hagiavaldusest välja loetav ning ka tõendatud. Kõik süüdistatavad mõisteti süüdi
lg 1 p 1 järgi, maakohus tuvastas veatult, et süüdistatavate tegevuse (käe ja jalgadega löömise) tagajärjel sai kannatanu tervisekahjustusi, mis ilmselgelt põhjustasid talle valu. Sel põhjusel leiab ringkonnakohus, et kõik süüdistatavad vastutavad VÕS § 137 lg 1 järgi solidaarselt mittevaralise kahju eest, mis kannatanule tekitati peksmisega. See, milline on kooskõlas VÕS § 137 lg 2 süüdistatavate vastutuse ulatus omavahelises sisesuhtes, on neil vajadusel võimalik selgeks vaielda tsiviilkohtus. Viktoria Adaritševa ainuisikuliselt vastutab mittevaralise kahju eest, mille teket on kannatanu seostanud sündmuse käigus antud noalöökidega. Hüvitise suuruse puhul on kannatanu esindaja õigesti märkinud, et maakohus on mh aluseks võtnud analüüsi, mis puudutab kehalist väärkohtlemist (
Mis puudutab kannatanul tekkinud surmahirmu (vt kannatanu esindaja apellatsioonkaebust) mis tekkis enne kiirabi saabumist, siis hagiavalduses pole X sellele tuginenud. Hagiavalduses on keskseks argumendiks siiski see, et kannatused seisnesid valus. Õige on maakohtu seisukoht, et tervisekahjustuse tekitamise puhul tuleb alati eeldada, et puudutatud inimesel tekkis mittevaraline kahju (vt siinkohal VÕS § 134 lg 2). Keskseks küsimuseks pole seega kas kannatanule tuleks mittevaraline kahju hüvitada vaid see, millises ulatuses tuleks seda teha. Kannatanu on viidanud, et hüvitise suuruse määratlemisel tuleb arvestada VÕS § 134 lg 5 sätestatut, mille järgi arvestatakse mh ka kahju tekitajate suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Eeltoodu tõttu ei saa mööda vaadata süüdistatavate avaldustest, et nad kahetsevad siiralt seda, mis juhtus. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, mis puudutab tervisekahjustuste paranemise kiirust ja prognoosi (vt otsuse lk 20) ja ei pea vajalikuks neid põhjendusi korrata. Täiendavalt märgib kolleegium järgmist.
lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise tagajärjel tekitatud kehavigastuste raskusastme tõttu pole usutav, et nende paranemine võttis kaua aega. Kolleegium nõustub maakohtuga, et probleemid puusaga olid X-l juba varem ning süüdistatav Tatjana Jegašina nendest mitte midagi ei teadnud. Väide, et pärast 20.03.2022 sündmust on puusa olukord halvenenud, pole tõendatud. Kannatanu hagiavaldusest nähtub, et peksmise tõttu tundis ta valu pigem teo toimepanemise ajal, mitte selle järgselt. Eeltoodu tõttu on ringkonnakohus seda meelt, et kannatanule
lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritud kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju hüvitis peab jääma alla keskmise tavaliselt sarnaste kuritegude puhul välja mõistetud summadest.
lg 1 p 1 järgi peab hüvitis olema suurem: kannatanu on rohkem kannatanud ja erinevalt pindmisest võtab organit läbiva vigastuse paranemine kauem aega. Samuti on noalöögi tagajärjel tekkinud valuaisting ilmselgelt intensiivsem. Samas tuleb nentida, et valu allub reegeljuhtumil võrdlemisi rahuldavalt medikamentidele ning just nende tarvitamist vastavalt vajadusele on arst X-le ette kirjutanud. Ringkonnakohus nendib, et kahtlemata mõjutas Viktoria Adaritševa tegu kannatanu elukorraldust, kuid maakohus on põhjendatult ja kannatanu hagiavaldusele tuginevalt välja toonud, et ainuke argument, mille kannatanu mittevaralise kahju kontekstis esile tõstab, on valu. Eeltoodu tõttu pole aluseid keskmise või üle selle jääva hüvitise välja mõistmiseks. Mis puudutab hüvitise rahalist suurust, siis kohtud lähtuvad praktikas mittevaralise kahju väljamõistmisel Riigikohtu analüüsist, millele tugines oma otsuses maakohus. Kolleegium märgib maakohtuga nõustuvalt, et kuigi analüüsi kohaselt on väljamõistetavad hüvitised erinevad, peaksid sarnastel asjaoludel kahju korvamiseks määratavad summad jääma samasse suurusjärku ning Riigikohtu analüüs ongi kohtutele üks pidepunkte, mis aitab laialivalguvat praktikat ühtlustada. Kannatanu esindajal on iseenesest õigus, et hüvitiste suurus jääb analüüsitavasse perioodi ehk minevikku (ajavahemik 2018-2020) ning on sel põhjusel ajale veidi jalgu jäänud, aga vaatamata sellele ei ole põhjust nõustuda apellatsioonis märgitud summaga (vähemalt 3000 eurot). Pole saladus, et elukallidus on tõusnud, kuid selle kohta on olemas konkreetsed arvandmeid, mida kasutades on võimalik analüüsi abil kindlaks määratletud hüvitisi suurendada. Viidatud analüüsi järgi oli
lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul lühimenetluse asjades mittevaralise kahju katteks väljamõistetud hüvitise keskmine 3 400 eurot ja mediaan 2 500 eurot. Edasi nähtub analüüsist, et juhtudel, kus kannatanul ei tekkinud püsivaid kahjustusi on maakohtud mõistnud välja mittevaralise kahju hüvitisena näiteks 2 000 eurot ning väikseim välja mõistetud hüvitis oli 300 eurot. Viktoria Adaritševa mõisteti süüdi 13
Järelikult tuleb väljamõistetava hüvitise puhul lähtuda vahemikust 300 – 2000 eurot. Arvestades kannatanu argumente (valu, mida on võimalik käsimüügiravimitega tõhusalt maandada) leiab ringkonnakohus, et kohaseks hüvitiseks on 800 eurot. Alates 2020 aastast kuni 2022 aastani on elukallidus tõusnud 24,1% (vt stat.ee) ning seega tuleb hüvitist suurendada 192 euro võrra. Lõpliku hüvitise määr on seega 992 eurot.
lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul oli mittevaralise kahju katteks välja mõistetud hüvitise keskmine 820 eurot ja mediaan 300 eurot. Analüüsi kohaselt mõisteti kannatanut peksnud süüdistatavalt näiteks välja 300 euro suurune hüvitis. Ringkonnakohus nendib, et kahtlemata on kannatanu jaoks vahe, kas peksjaid on üks või kolm, vägivalla intensiivsus on sellisel juhul suurem, valuaistinguid on rohkem ja võimalus ennast löökide vastu kaitsta väiksem. Valu põhjustavad ka löögid, mis ei jäta nähtavat jälge. Arvestades eeltoodut, sündmuse kestust ja seda, et kannatanu kannatused seisnesid valu talumises, on ringkonnakohtu arvates kohaseks hüvitiseks 500 eurot. Alates 2020 aastast kuni 2022 aastani on elukallidus tõusnud 24,1% (vt stat.ee) ning seega tuleb hüvitist suurendada 120 euro võrra. Lõplik hüvitise määr on seega 620 eurot. X-l tekkis seega 20.03.2022 sündmuse tõttu mittevaraline kahju, mille suurust on kooskõlas kohtupraktikaga võimalik rahas hinnata ja see tuleb süüdistatavatel hüvitada. Ringkonnakohtu hinnangul on X-le 20.03.2022 sündmusega tekitatud moraalne kahju korvatav rahalise hüvitisega 1612 eurot. Mittevaralise kahju hüvitise maksmise eest summas 620 eurot vastutavad kõik süüdistatavad solidaarselt, Viktoria Adaritševal tuleb lisaks ainuisikuliselt Xle maksta 992 eurot. III Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kannatanu esindaja ja Artur Šamarini kaitsja apellatsioonkaebused tuleb osaliselt rahuldada. Kannatanu esindaja kaebust saatis edu osas, mis puudutas süüdistatavatelt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurust. Artur Šamarini kaitsjal oli õigus, et tema klient küll vastutab kannatanule mittevaralise kahju põhjustamise eest, kuid ei vastuta Viktoria Adaritševa teoga tekitatud moraalse kahju hüvitamise eest. Tatjana Jegašina kaitsja apellatsioonkaebus taotlusega jätta hagi kliendi suhtes üldse rahuldamata, jääb tagajärjetuks. Kannatanu esindaja apellatsioonkaebus süüdistatavatele mõistetud karistuste ja Viktoria Adaritševa kaitsja apellatsioon kliendile mõistetud karistuse revideerimiseks tuleb jätta rahuldamata. Eeltoodu tõttu tühistab ringkonnakohus kooskõlas KrMS § 337 lg 1 p 4 Harju Maakohtu 13.01.2023 otsuse osas, mis see puudutab kannatanu tsiviilhagis esitatud mittevaralise kahju nõude lahendamist. Tühistatud osas teeb kolleegium uue otsuse, millega rahuldab X nõude kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks osaliselt. Kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju hüvitise suuruseks tuleb määrata 1612 eurot, millest 620 eurot mõistetakse kannatanu kasuks välja süüdistatavatelt Viktoria Adaritševalt, Tatjana Jegašinilt ja Artur Šamarinilt solidaarselt ning Viktoria Adaritševalt ainuisikuliselt 992 eurot. Mittevaralise kahju korvamiseks välja mõistetud hüvitised tuleb kanda kannatanu arveldusarvele, mis on näidatud maakohtu otsuses. Muus osas tuleb Harju Maakohtu 13.01.2023 otsus jätta muutmata. Süüdistatavatele riigi õigusabi korras määratud kaitsjad esitasid taotlused riigi õigusabi tasu kindlaks määramiseks ja hüvitamiseks. Kooskõlas KrMS § 185 lg 1 kannab menetluskulud riik, kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 4 nimetatud lahend. Viktoria Adaritševa kaitsja vandeadvokaat Leelo Viili esitatud taotluse järgi analüüsis kaitsja maakohtu otsust ja kannatanu apellatsiooni ning nõustas korduvalt oma klienti (ajakulu 120 14 min) ja koostas apellatsiooni (ajakulu 120 min). Kaitsja taotleb apellatsiooni koostamise eest määratava tasu suurendamist n-ö Tasude korra § 2 alusel 100%, sest kliendile oli esitatud süüdistus I astme kuriteos, oli palju isikulisi tõendeid ja salvestisi, vajalik oli korduv nõustamine. Ringkonnakohus leiab, et esitatud taotlus on põhjendatud osaliselt. Ringkonnakohtu arvates ei ole kaitsja märgitud põhjenduste alusel võimalik määratavat tasu suurendada. Esiteks ei sõltu kriminaalasja keerukus kuriteo raskusastmest. Sageli on just I astme isikuvastased kuriteod nii tõenduslikult kui õiguslikult vähem keerukamad. Antud kaasuses tunnistasid süüdistatavad ennast süüdi, sündmust nägi piisavalt palju tunnistajaid ning osaliselt on intsidendi kohta olemas salvestised, millele on keeruline vastu vaielda. Viktoria Adaritševale etteheidetavate tegude kvalifikatsioonide üle õiguslikke vaidlusi ei tekkinud. Lisaks jääb arusaamatuks viide tõendite paljususele olukorras, kus vaidlustatakse üksnes kliendile mõistetud karistust. Teiseks ei ole võimalik nõustuda kaitsjaga selles, et maakohtu otsuse ja kannatanu apellatsiooni analüüsimiseks kulus 2 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul on mõistlik ja põhjendatud ajakulu menetlusdokumentidega tutvumisele ja apellatsiooni koostamisele kokku maksimaalselt 2 tundi (s.o 144 eurot). Eeltoodu tõttu tuleb RÕS § 21 lg-st 3, KrMS § 175 lg 1 p-st 4 ja § 185 lg-st 2 ning RÕS § 21 lg 3 alusel kehtestatud advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra alusel Vanalinna Advokaadibüroole välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvel 172,80 eurot (sh käibemaks 28,80 eurot). KrMS § 185 lg 1 alusel jääb menetluskulu riigi kanda. Tatjana Jegašina kaitsja Sven Sillari esitatud taotluse järgi analüüsis kaitsja maakohtu otsust, selgitas apelleerimise võimalust ning koostas apellatsiooni (ajakulu 100 minutit). Kaitsja esitatud taotlus on põhjendatud ning seega tuleb Advokaadibüroole Sven Sillar välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvel 144 eurot (sh käibemaks 24 eurot). KrMS § 185 lg 1 alusel jääb menetluskulu riigi kanda. Artur Šamarni kaitsja Kadi Sitska esitatud taotluse järgi tutvus kaitsja maakohtu otsusega ja koostas apellatsiooni (ajakulu 90 minutit). Kaitsja esitatud taotlus on põhjendatud ning seega tuleb Advokaadibüroole Tibar & Partnerid välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvel 129,60 eurot (sh käibemaks 21,60 eurot). KrMS § 185 lg 1 alusel jääb menetluskulu riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 15
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.