Obsah (7)

§ 175§ 338§ 61§ 7§ 339§ 342§ 337

1-22-2110 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. märts 2023, Tallinn Kriminaalasja number 1-22-2110 Kohtukoosseis eesistuja Inna Ombler, liikmed

§ 175, § 179 ja § 180 alusel mõisteti A.

Tokmakovilt riigituludesse välja sundraha 1,5 palga alammääras, s.o 981 eurot ja määratud kaitsja tasu 385,20 eurot. Kohus määras, et kriminaalmenetluse kulud kogusummas 1366,20 eurot tuleb A. Tokmakovil tasuda 12 kuu jooksul, tasudes kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust alates igal kuul vähemalt 113,85 eurot.

1. A. Tokmakovi süüdistatakse selles, et tema 04.10.2021 kella 19.36 paiku Tallinnas Mustakivi tee 17 juures asuvas Taevakivi bussipeatuses lõi X parema käega näkku, põhjustades kannatanule valu ja tervisekahjustused – alumise huule vasaku nurga paistetus ning marrastused vasakul käel ja vasakul põlvel. Sellega pani A. Tokmakov oma tahtliku tegevusega toime teise inimese tervise kahjustamise ning valu tekitava kehalise väärkohtlemise, s.o KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Apellatsioonkaebus
2. Harju Maakohtu 13.10.2022 otsusele esitas apellatsioonkaebuse A. Tokmakovi kaitsja vandeadvokaat Indrek Västrik, kes taotleb Harju Maakohtu 13.10.2022 otsuse tühistamist ja A. Tokmakovi õigeks mõistmist ning tsiviilhagi rahuldamata jätmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja (juhul, kui Tallinna Ringkonnakohus leiab, et A. Tokmakov on süüdi talle inkrimineeritud kuriteos) Harju Maakohtu 13.10.2022 otsuse tühistamist karistuse mõistmise osas ja uue otsuse tegemist, millega määrata, et Harju Maakohtu mõistetud rahaline karistus jäetakse täielikult tingimisi kohaldamata. 3.
3. Apellant leiab, et Harju Maakohtu otsus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu (

§ 338p 3, 339 lg 2), mis omakorda tõi kaasa materiaalõiguse ebaõige kohaldamise (Kar

S § 121 lg 1) ja süüdistatava põhjendamatu süüdimõistmise. 3.2. Kaitsja arvates on kohus rikkunud

§ 61

lg 2 sätestatut ning kohtu seisukohad tõendite usaldusvääruse hindamisel ei ole piisavalt põhjendatud. Samuti ei ole kohus piisavalt arvestanud süütuse presumptsiooni põhimõttega (

§ 7lg 3) ning kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole piisavalt jälgitav.

Asjas ei ole kõrvaldatud kahtlusi selles, et süüdistatav ei ole toime pannud kehalist väärkohtlemist. Kaitsja palub ringkonnakohtul hinnatud tõendid osaliselt ümber hinnata, leides, et selleks on veenvad põhjused. 3.

1. Üks põhilistest vaidlusalustest küsimustest on see, kes esimesena lõi, kas kannatanu või süüdistatav. Kohus luges usaldusväärseks kannatanu ja tunnistaja ütlused, leides, et see, et kannatanu ja süüdistatav kirjeldasid sündmusi konflikti käigus süüdistatavale esitatud salvestise osas erinevalt, ei muuda isikute ütlusi ebausaldusväärseks. 12.09.2022 protokollis kinnitas kannatanu, et tunnistajal oli helisalvestis, kuidas süüdistatav riidles enda ja tunnistaja lapsega. Kannatanu, tunnistaja ja süüdistatav kohtusid Taevakivi peatuses. Tunnistaja võttis kokkusaamisel mobiiltelefoni välja ja lasi salvestust kuulata. Konflikti arenedes nägi kannatanu, et tunnistaja käsi tõmbus rusikasse ja kannatanu astus tunnistaja ja süüdistatava vahele. Sellele järgnes süüdistatava löök kannatanule näkku. Kannatanu lõi süüdistatavat vastu ja sellele järgnes rüselus. Istungil kinnitas kannatanu, et audiosalvestis mängiti ette enne füüsilist konflikti. Kaitsja palus avaldada kannatanu eeluurimisel avaldatud ütlused. Eeluurimisel andis kannatanu ütlused, et audiosalvestis mängiti ette pärast füüsilist konflikti. Kannatanu järgnevad selgitused, miks eeluurimisel antud ütlused on teistsugused võrreldes istungil antud ütlustega on ebaselged. Kaitsja leiab, et eelnimetatud vastuolu on üheks 2/9 1-22-2110 asjaoluks, mis peaks olema aluseks lugeda kannatanu ütlused ebausaldusväärseks tervikuna (sh osas, kes esimesena lõi). Konflikt toimus suhteliselt lühikese aja jooksul, eelnes verbaalne konflikt, sellele järgnes füüsiline konflikt, järgnes verbaalne konflikt. Konflikti käigus mängis tunnistaja mingil hetkel ette audiosalvestise. Asjaolu, kas see mängiti ette enne või peale füüsilist konflikti võimaldab hinnata inimeste ütluste usaldusväärsust tervikuna. 3.
2. Apellant rõhutab, et süüdistatav kinnitas, et konflikti eskaleerudes tunnetas ta ohtu ja tõmbas käe rusikasse. Kannatanu lähenes talle, sh žestikuleerides (viimast möönab ka kannatanu) ning tabas süüdistatavat käega pea piirkonda. Selle peale süüdistatav lõi kannatanut. Arutatavas asjas on vaidlust puudutavas osas ainsateks tõenditeks konfliktis osalenute ütlused. Kui kannatanu ja tunnistaja ütlused saab lugeda ebausaldusväärseteks, on põhjust lugeda usaldusväärseks süüdistatava ütlused, et ta tegutses ennast kaitstes hädakaitseseisundis (st ei löönud kannatanut esimesena, vaid tõrjus rünnet). Vähemalt ei ole kõrvaldatud kahtlused, et süüdistatav tegutses hädakaitseseisundis ja sellist olukorda oleks põhjendatud tõlgendada süüdistatava kasuks. Seejuures on eluliselt usutav, et kui pingelises olukorras läheneda teisele inimesele žestikuleerides, võib ta tõlgendada olukorda algava füüsilise rünnakuna ja hakata seda rünnakut tõrjuma ning sellisel juhul enda hinnangul tegutseda hädakaitseseisundis. 3.
3. Kokkuvõttes palub kaitsja ringkonnakohtus tuvastada, et süüdistatav tegutses füüsilise konflikti raames hädakaitseseisundis, tõrjudes vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnakut enda vastu (KarS § 28 lg 1). Sellisel juhul ei ole süüdistatava tegu õigusvastane ja süüdistatav tuleb õigeks mõista. 3.
4. Kui tinglikult möönda, et süüdistatav on talle esitatud süüdistuses süüdi, palub kaitsja tühistada Harju Maakohtu otsuse mõistetud karistuse osas. Kohus on tuvastanud, et süüdistatava teosüü on väike, ta on enne ja peale intsidenti käitunud õiguskuulekalt, ei ole vägivaldne inimene, käib tööl ja tal on neli ülalpeetavat. Kaitsja ei vaidlusta süüdistatava karistamist rahalise karistusega ja karistuse suurust, kuid leiab, et esineb alus karistusest tingimisi vabastamiseks (§ 73 lg 1). Samuti arvab kaitsja, et mõistetud karistus ei ole vastavuses kuriteo raskuse ja süüdimõistetu isikuga (

§ 338p 4).

Kui kohus leiab, et A. Tokmakov on süüdi talle inkrimineeritud kuriteos, ei vaidlusta apellant Harju Maakohtu otsust tsiviilhagi osas. Prokuratuuri seisukoht

1. Prokuratuur esitas seisukoha apellatsioonkaebusele, milles leiab, et Harju Maakohtu 13.10.2022 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väited ei anna alust selle muutmiseks ega tühistamiseks. Prokurör palub jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. 4.
2. Prokurör leiab, et Harju Maakohtu 13.10.2022 otsus A. Tokmakovi süüdi tunnistamises on põhjendatud, kohus on välja selgitanud kõik kriminaalasja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud ja on tõenditele tuginedes veenvalt kummutanud kaitseversiooni. Kohtu siseveendumusele jõudmise käik on kohtuotsuses jälgitav ning asjas ei esine kõrvaldamata kahtlusi. 4.
3. Prokurör märgib, et vaatamata asjaolule, et maakohus on põhjalikult selgitanud, miks ei pea sündmuse käigus kuulatud helisalvestuse kuulamise hetke asjasse puutuvaks, tuues seejuures välja, et ka süüdistatav ei olnud selles küsimuses järjepidev, põhjendab apellant oma veendumust süüdistatava ütluste usaldusväärsusest asjaoluga, et kannatanu andis helisalvestise 3/9 1-22-2110 täpse kuulamise aja kohta vastuolulisi ütlusi. Ühtlasi järeldab apellant sellest, et kannatanu ütlused tuleks lugeda tervikuna ebausaldusväärseks. Asjas puuduvad tõepoolest vastuolud ütlustes kuni füüsilise konflikti alguseni, vastuolud on küsimuses, kes alustas füüsilist konflikti. Nimetatud vaidlust puudutavas osas on ainsateks tõenditeks kolme inimese ütlused. Kannatanu ja tunnistaja kinnitasid, et esimese löögi tegi süüdistatav, kes omakorda väidab, et esimese löögi tegi kannatanu, misjärel süüdistatav kaitses ennast. Maakohus on põhjalikult analüüsinud põhjusi, miks peab kannatanu ja tunnistaja ütlusi usaldusväärseteks ning on kõrvale jätnud süüdistatava kaitseversiooni. Samuti seda, miks ei pea ütluste hindamisel määravaks salvestise esitamise aja kohta antud ütlusi. Kohus on viidanud, et salvestise kuulamine oli vaid üks konflikti osa, mis ei põhjustanud füüsilist konflikti. Lisaks, et vastuolu kannatanu ja tunnistaja ütluses näitab, et nad ei ole oma ütlustes kokku leppinud. Kannatanu ja tunnistaja ütluste usaldusväärsust suurendab ka asjaolu, et nad ei üritanud oma ütlustes pisendada kannatanu rolli. Prokurör viitab siinkohal Riigikohtu otsuse asjas nr 3-1-1-139-05 p-s 15 toodud seisukohale, et kohtuotsuses toodud põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav põhistuse puudumisega

§ 339lg 1 p 7 mõttes.

Prokurör leiab seetõttu, et süüdistatav ei tegutsenud hädakaitseseisundis, tema tegu oli õigusvastane ja puudub alus süüdistatav õigeks mõista. 4.

1. Maakohus on prokuröri arvates piisavalt põhjendanud, miks ei pea süüdistatava suhtes tema karistuse kandmiselt tingimuslikku vabastamist põhjendatuks ega võimalikuks. Kohus ei näinud erandlikke asjaolusid kuriteo toimepanemises ega süüdistatava isikus. A. Tokmakov ei näidanud üles mingisugustki kahetsust toimunu suhtes, süüstades kannatanut ja pisendades oma süüd. Selliselt ei ole isik seni vajalikke järeldusi juhtunust ilmselgelt teinud. Arvestades, et A. Tokmakov on täisealine, töökohta omav meesterahvas, ei ole ka erandlikke asjaolusid tema isikus. Kohus arvestas ka asjaoluga, et süüdistataval on neli alaealist ülalpeetavat, ajatades rahalise karistuse täitmise. Neil põhjustel ei nõustu prokurör apellandi väitega, et mõistetud sanktsiooni miinimummäärale lähedane karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule ning tema suhtes tuleks jätta karistus täielikult tingimisi kohaldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
2. Kriminaalkolleegium, olles tutvunud kaitsja apellatsiooni ja prokuratuuri seisukohtadega, samuti kriminaalasja materjalidega, asub seisukohale, et kaitsja apellatsioon on põhjendamatu. Oma seisukohti põhistades käsitleb kolleegium esmalt kaitsja tõstatatud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise küsimust (I), seejärel annab ringkonnakohus asjas kogutud tõenditele omapoolse hinnangu, käsitledes maakohtus uuritud tõendite valguses nii esitatud süüdistust kui ka kaitsja ja süüdistatava püstitatud versiooni toimunust (II). Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus A. Tokmakovile mõistetud karistusega seonduvat (III) ning viimaseks lahendab kriminaalasja (IV). I
3. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et maakohus oleks kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme või rikkunud menetlusõiguse norme. Kaitsja taotleb A. Tokmakovile süüksarvatud KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteos hinnata osaliselt ümber asjas kogutud tõendid ja langetada õigeksmõistev otsus. Peamiselt põhjendab apellant taotlust argumendiga, et maakohus on tuvastanud sündmuste faktilisi asjaolusid ebaõigesti, hinnates usaldusväärseteks kannatanu ja tunnistaja ütlused ning osaliselt kõrvale jättes süüdistatava ütlused. Apellant leiab, et A. Tokmakovi ütlused on maakohus vääralt hinnanud ebausaldusväärseks. Peamiselt põhjendab kaitsja oma seisukohta asjaoluga, et tunnistaja ja kannatanu versioonid toimunust ei ühti selles osas, mis puudutab helisalvestise ettemängimist. 4/9 1-22-2110 Kohtukolleegium ei soostu kaitsja seisukohaga, et maakohus on uuritud tõendeid ebaõigesti hinnanud ning leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei kummuta otsuses esitatud veenvaid põhjendusi süüdistatava süüküsimuse ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Kui erinevad kohtud hindavad tõendeid sedavõrd erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-1-1-77-05). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead vaidlustatud maakohtu otsuses tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis ning jõudnud õigele järeldusele, et süüdistusversioon kaalub veenvalt üles kaitseväite sellest, et kriminaalasjas esinevad kõrvaldamata kahtlused A. Tokmakovi süüdiolekus, mida tuleb tõlgendada tema kasuks. 6.
4. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohus oleks A. Tokmakovile etteheidetud KarS 121 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo asjaolude välja selgitamisel ja tõendite hindamisel ning karistuse mõistmisel teinud vigu, mis annaks alust jõuda tõendite ja süüküsimuse osas maakohtust erinevale järeldusele. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus veenvalt ja jälgitavalt põhjendanud, kuidas ta jõudis olemasolevate tõendite põhjal järeldusele, et A. Tokmakov on X suhtes toime pannud kehalise väärkohtlemise süüdistuses kirjeldatud asjaoludel. Kaitsja kordab apellatsioonis samu väiteid, mida ta esitas maakohtus oma kaitsekõnes. Neile kaitsja väidetele ja argumentidele on maakohus vaidlustatud otsuses oma seisukoha juba andnud. Kriminaalkolleegiumi hinnangul pole kaitsja esitatud apellatsioonis ühtegi sisulist argumenti, mida maakohus poleks käsitlenud või mis tekitaks kolleegiumis kahtluse, et maakohus võis eksida A. Tokmanovi süüdistuses kirjeldatud vägivallateos süüdi tunnistamisel ja karistamisel. Maakohus on õigesti tuvastanud, et nii kannatanu kui ka tunnistaja kinnitasid, et kuulasid salvestist enne kohtumist süüdistatavaga ja see mängiti ette ka kohtumisel. Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks rõhutada, et ka süüdistatav ei olnud järjepidev selles osas, kas salvestis mängiti ette enne või pärast löömist, kuid jäi lõpuks arvamuse juurde, et pärast. Sarnaselt maakohtuga asub ringkonnakohus seisukohale, et ei oma tähtsust, kas salvestis mängiti ette enne löömist või pärast seda, kuivõrd kõik osalised on kinnitanud, et õhkkond oli pingeline tehtud etteheidetest ja löömine toimus mitte salvestise tõttu, vaid toimunud vestluse käigus. Järelikult on maakohus jõudnud õigele järeldusele, et tõenduslikust küljest ei oma tähtsust asjaolu, kas ja millal salvestis ette mängiti. Kuna nii C kui X kinnitasid, et nemad kuulasid salvestist ka enne A. Tokmakoviga kohtumist ning süüdistatav ei olnud samuti järjepidev selles, millal salvestis ette mängiti, ei muuda kannatanu ja tunnistaja ütluste usaldusväärsust asjaolu, kas nad mäletavad salvestise ettemängimise kordi ja aega ühtemoodi või erinevalt. Ka ringkonnakohtu hinnangul on tegemist üleüldist tüli õhkkonda arvestades ebaolulise nüansiga, mis ei muuda ütluste usaldusväärsust, vaid võib näidata, et kannatanu ja tunnistaja ei ole oma ütlustes kokku leppinud. Lisaks suurendab ka ringkonnakohtu arvates kannatanu ja tunnistaja ütluste usaldusväärsust tõik, et nad on kinnitanud, et nii enne kui ka peale vaidlusalust konflikti on nende suhtumine süüdistatavasse neutraalne ning et kumbki ei ole asunud pisendama kannatanu osa toimunud intsidendis. 6.
5. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu otsuses kajastatud põhjenduste ja järeldustega A. Tokmakovi KarS § 121 lg 1 järgi süüdimõistmisel. Apellandi rahulolematus maakohtu järeldusega ei tähenda, et tõendeid poleks kogumis õigesti hinnatud. Kolleegiumi hinnangul on maakohus tõendeid hinnanud veatult, sh käsitlenud põhjalikult isikuliste tõendite 5/9 1-22-2110 usaldusväärsust ja käsitlenud esitatud kaitseväiteid. Maakohtu otsuse põhjendused on veenvad ning kohtu siseveendumuse kujunemine on arusaadav ja jälgitav. Sel põhjusel ei pea ringkonnakohus

§ 342

lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks esimese astme otsuse põhiosas käsitletud asjaolusid ja põhistusi täies mahus korrata. Seega annab kolleegium järgnevalt hinnangu A. Tokmakovi kaitsja esitatud peamistele argumentidele, lisades omapoolsed põhjendused. II

1. Arutatavas asjas esinevad vastuolud ütlustes kuni füüsilise konflikti alguseni ning need seisnevad selles, kes alustas füüsilist konflikti. Kaitsja on läbivalt olnud seisukohal, et kannatanu lõi süüdistatavat esimesena, mistõttu tegutses A. Tokmakov hädakaitseseisundis. Kriminaalkolleegium leiab, et paika peab maakohtu järeldus sellest, et füüsilise konflikti algatas süüdistatav, mitte kannatanu ning süüdistatav ei tegutsenud ennast kaitstes. 7.
2. Kannatanu X ütluste kohaselt püüdis tema tekkinud sõnalist konflikti tunnistaja C ja süüdistatava vahel rahustada (tl 21 pö). Kannatanu nägi C ja süüdistava vahel tekkinud vaidluse käigus, kuidas süüdistatava käsi tõmbus rusikasse ning lükkas C eemale, astudes süüdistatava ja C vahele, asudes näoga süüdistatava poole, ning viimane oli näoga tema poole, millele kohe järgnes süüdistatava poolt parema rusikas käega löök kannatanu alahuule vasakule poole (tl 25). Ta tundis valu, verd hakkas jooksma ja huul läks paiste (tl 22). X tunnistab, et peale löögi saamist lõi tema enda kaitseks omakorda süüdistatavat rusikaga vasakule poole näo piirkonda ja siis läks nende vahel rüseluseks, st olid mõned vastastikused löögid, süüdistatav haaras tema seljakotist ja tõmbas, mille käigus mõlemad kukkusid maha asfaldile, nii et tema toetus ühele käele ja ühele põlvele, sealjuures sai marrastused käele ja põlvele. Mõne aja pärast kaklus vaibus, verbaalne tüli jätkus ja siis süüdistatav läks ära (tl 23). Märgitus puudub ka vaidlus. X selgitab, et emotsionaalse vestluse käigus võib ta kätega žestikuleerida, kuid seda tehes ei tõuse tema käed rinnust kõrgemale ning tema ei saanud selliselt süüdistatavat riivata (tl 48 pö). Tunnistaja ütluste kohaselt püüdis X tema ja A. Tokmakovi vahel tekkinud verbaalset konflikti sõnadega rahustada ja tunnistajat eemale suunata. A. Tokmakov oli agressiivne, kasutas ebatsensuurseid väljendeid, ning lõi X parema käega alahuule pihta. Saadud löögist oli X alahuul katki (tl 26 pö, tl 28). Seejärel haaras A. Tokmakov X seljakotist ja mõlemad kukkusid asfaldile, vahetasid omavahel lööke ning X-l olid ka käed ja põlved marraskil ning püksid katki. Tunnistaja karjus ja mõne aja pärast kaklus lõppes, jätkus sõnaline tüli ja siis süüdistatav lahkus (tl 26 pö). Maakohus on õigesti välja toonud, et kohus saab asja arutada esitatud süüdistuse piires. Süüdistuse kohaselt on A. Tokmakovile etteheidetud X ühekordset löömist parema käega näkku, mis põhjustas valu ja tervisekahjustused: alumise huule vasaku poole paistetuse ning marrastused käel ja põlvel. Süüdistus ei käsitle peale esimest lööki teisi toimunud lööke, seljakotist ja/või juustest haaramist, mahatõmbamist/kukkumist, maas toimunud rüselust/maadlust. Seega sai kohus esitatud süüdistuse piires hinnata A. Tokmakovi käitumises üksnes kannatanu näkku löömist, valu esinemist, tervisekahjustuste põhjustamist ja nende omavahelist seost. 7.
3. Nii kannatanu kui tunnistaja kinnitavad, et esimese löögi tegi süüdistatav. Sealjuures peab X võimalikuks, et tema võis rääkimise ajal kätega žestikuleerida, kuid ei arva, et ta selle käigus oleks saanud süüdistatavat tabada, veel enam näo kõrgusele lüüa. Mõlemad kinnitavad, et oli verbaalne tüli, kuid vastupidiselt süüdistatavale, kirjeldavad nad üheselt, et X püüdis konflikti maha rahustada ja esimesena lõi süüdistatav. Ringkonnakohus peab samuti X ja C ütlusi usaldusväärseteks. Nende ütlused on eluliselt usutavad, valdavas osas kokkulangevad, järjepidevad ja sisemised vastuolud nende ütlustes puuduvad. X ja C on 6/9 1-22-2110 mõlemad kinnitanud, et nende suhtumine süüdistatavasse oli enne juhtunut ja on ka praegusel ajal neutraalne. Mõlemad on kinnitanud, et füüsilisele konfliktile eelnes sõnaline tüli, kuna tunnistaja tegi süüdistatavale laste kohtlemise viisiga seoses etteheiteid. Seega ei ole kannatanu ega tunnistaja eitanud löömisele eelnevat verbaalset tüli ning seda, et etteheiteid tegi süüdistatavale tunnistaja. Samuti on mõlemad välja toonud, et süüdistatavat häiris X juuresolek. Viimast tunnistab süüdistatav ka ise, märkides, et teda häiris kannatanu kui asjasse mittepuutuva isiku juuresolek selle vestluse ehk etteheidete tegemise juures. X ja C ütluste usaldusväärsust suurendab seegi, et nad ei ole enda tegevusi eitanud, nt asjaolu, et etteheiteid tegema asus tunnistaja ning et kannatanu sekkus verbaalselt vestlusesse, sealjuures žestikuleerides. Samuti, et X ja süüdistatav vahetasid lööke. Seejuures tunnistas kannatanu, et peale A. Tokmakovilt löögi saamist lõi ta ka ise süüdistatavat. 7.
4. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava väide, et kannatanu lõi või tabas teda žestikuleerimise tõttu käelöögiga esimesena, on eluliselt ebausutav. Süüdistatav on öelnud, et kannatanu lõi teda esimesena, kas žestikuleerimisest tulenevalt kogemata või meelega, kuid löök teda tabas. Väidetava löögi tagajärjel tekkis A. Tokmakovil enda sõnul vasaku silma alla oimust veidi allapoole väike sinikas. Sinika olemasolu kinnitab ka tunnistaja Q. Seda, et süüdistatav on öelnud, et sinikas tekkis temal kannatanult žestikuleerimise tõttu saadud löögi tagajärjel, näitavad tema ütlused. Prokurör: „Kuhu X teid tabas?“ Süüdistatav: „Tuleb välja, et mul oli siin kohas väike sinikas süüdistatav näitab vasakut silma oimust natukene allapoole“ „[…] Ma ei välista, et see oli juhuslik žestikuleerimise tõttu, aga löök oli.“ (tl 47). […] „Ja kuidas tal juhtus, kas žestikuleerimise tõttu või meelega, oli löök ja sellest kõik läks.“ […] „Kui ma tunnen lööki, ma ei pane tähele, millega see oli tehtud. Oli löök. Võib-olla isegi sõrmenukiga tabada on tundlik.“ (tl 47 pö) Samas kinnitas süüdistatav, et žestikuleerides olid X peopesad avatud ega olnud rusikasse surutud „Kui žestikuleeris, siis ei olnud surutud. Tavalised käed olid.“ (tl 48). Kuigi vaidlus käis ka selle üle, kui kõrgele võisid X käed žestikuleerimise ajal tõusta, on see asjaolu ringkonnakohtu arvates ebaoluline, kuivõrd ühelgi juhul ei ole võimalik, et žestikuleerimisel oleks saanud kannatanu tabada süüdistatavat löögiga selliselt, et tema silma alla saanuks tekkida verevalum. Oluline on siinjuures fakt, et süüdistatav on kindlalt väitnud, et verevalum tekkis temal silma alla justnimelt žestikuleerimise käigus kas kogemata või meelega tehtud löögist, kuid möönab, et kannatanu käed ei olnud rusikas, vaid olid avatud. Seda, et kannatanu tabas süüdistatava löögile järgnenud vastulöögiga süüdistatavat kohta, kus tal oli enda ja tunnistaja Q sõnul vigastus, kinnitab ka kannatanu, vastates prokuröri küsimusele: „Kuhu te teda tabasite?“ järgmiselt: „Näo piirkonnas vasakult poolt ja täpsemalt ei oska kirjeldada.“ (tl 22) Süüdistatav ei ole kordagi öelnud, et kannatanu tabas teda žestikuleerides, mille peale tema tundis end rünnatuna, lõi kannatanut vastu ja järgnes vastastikuste löökidega rüselus, mille käigus võis ta saada silma alla hematoomi. Kuigi viimati nimetatud versioon võiks ringkonnakohtu arvates olla usutav, siis midagi sellist ei ole süüdistatav ja kaitsja väitnud ega maakohus tuvastanud. Järelikult leidis sündmus aset selliselt nagu on kirjeldanud kannatanu ja tunnistaja ning on tuvastanud maakohus – süüdistatav oli ärritunud sellest, et kannatanu viibis tema ja ta laste ema vahelise tüli juures ning konflikti eskaleerudes, lõi süüdistatav kannatanut esimesena rusikaga näkku. Selle peale vastas ka kannatanu omapoolse löögiga ning järgnes rüselus ja peale seda jätkus verbaalne konflikt. Seda versiooni ilmestab lisaks tõik, et juba enne väidetavat kannatanu poolset rünnet olid süüdistatava käed rusikas „[…] ma olin juba valmis […] ta isegi märkis, et mu käsi oli surutud rusikasse ja midagi halba tuleb, ma andsin vastu“ (tl 46); „[…] mul on juba käed rusikasse surutud, mul on juba viha […]“ (tl 47 pö). Samuti on süüdistatav ise kinnitanud, et X žestikuleerimine ärritas teda (tl 48). Arvestades süüdistatava vigastuse kirjeldust, kannatanu X selgitust, kuidas ta süüdistatavat lõi ning tunnistaja Q ütlusi süüdistatava vigastuse kohta, on eluliselt usutav, et kannatanu lõi süüdistatavat peale ise löögi saamist nagu seda on kirjeldanud 7/9 1-22-2110 kannatanu. C kinnitab etteheidete tegemist süüdistatavale ja viimase agressiivset reageerimist sellele ning ka seda, et X üritas teda vahetult enne süüdistatava poolset lööki eemale lükata. X kirjeldab, et enne lööki märkas ta, et süüdistatava käsi oli rusikas. Seega hädakaitseseisundis viibimine on välistatud juba pelgalt seetõttu, et kriminaalasjas on üheselt tuvastamist leidnud, et süüdistatav oli löögiks valmis enne seda, kui kannatanu tema ja tunnistaja vahele astus ehk konflikti füüsiliselt sekkus. Järelikult ka siis, kui pidada usutavaks süüdistatava versiooni sellest, et kannatanu võis teda žestikuleerides riivata (mida kohus eeltoodust tulenevalt tõendatuks ei loe) ei olnud fakt, et süüdistatav ärritusest käed rusikasse surus ja kannatanut lõi, tingitud väidetavast kannatanu poolsest sekkumisest, vaid süüdistatav oli löögiks valmis enne seda. Teisisõnu oli A. Tokmakov käe rusikasse surunud ja valmis lööma enne kui tal oli objektiivselt võimalik kannatanu poolt mingisugustki ohtu tajuda. In dubio pro reo põhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest

§ 7lg 3 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-77-15, p-d 18-19; RKKKo nr 3-1-1-49-16, p 21).

7.

1. Kriminaalasjas on tuvastatud, et saadud löökide ja edasise rüseluse, sh kukkumise käigus said nii kannatanu kui ka süüdistatav kergeid vigastusi. X vigastusteks oli alahuule paistetus, käe ja põlve marrastused, mis on tõendatud kannatanu ja tunnistaja ütlustega, kuid ka X suhtes 04.10.2021 koostatud isiku läbivaatuse protokolliga (tl 32, koos fotodega kuni tl 37) selle kohta, et tema alumise huule vasak nurk oli paistes, vasaku käe nukid olid kriimustatud ning vasak põlv oli marrastatud. Süüdistataval oli tema enda ütluste kohaselt hematoom silma all ja paremal põlvel marrastus. Süüdistatava vasaku silma all väikese verevalumi olemasolu ning süüdistatava lonkamist kinnitas ka tunnistaja Q, kes nägi süüdistatavat järgmisel päeval tööl (tl 44 pö). III
2. Apellant on taotlenud A. Tokmakovi õigeksmõistmist või alternatiivselt Harju Maakohtu 13.10.2022 otsuse tühistamist karistuse mõistmise osas ja uue otsuse tegemist, millega määrata, et Harju Maakohtu poolt mõistetud rahaline karistus jäetakse täielikult tingimisi kohaldamata. 8.
3. Nagu ringkonnakohus juba eespool välja tõi, on A. Tokmakovile süüks arvatud kuritegu tõendamist leidnud. Ringkonnakohus soostub maakohtu seisukohaga, et A. Tokmakovi poolt X rusikaga alahuule pihta löömine on käsitletav teise inimese kehalise väärkohtlemisena, millega tekitati valu. Samuti, et A. Tokmakov on kehalise väärkohtlemise toime pannud kavatsetult. Ka ringkonnakohtu hinnangul ei esine kriminaalasjas süüd ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Kuigi A. Tokmakov ja tema kaitsja on arvamusel, et süüdistatavat lõi esimesena kannatanu, mille peale süüdistatav ennast kaitstes löögiga vastas, leiab kriminaalkolleegium sarnaselt maakohtuga, et sündmus ei leidnud aset taoliselt kirjeldatud viisil, vaid nagu kohus eelneva analüüsi käigus leidis, lõi A. Tokmakov kannatanut esimesena. KarS § 28 lg 1 näeb ette, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Kuivõrd tuvastanud ei ole ründe olemasolu ega oht süüdistatavale ning on kindlaks tehtud, et esimesena lõi süüdistatav, ei kohaldu arutataval juhul KarS § 28 lg
4. 8.
5. Kaitsja on juhuks, kui ringkonnakohus leiab, et süüdistatav on talle esitatud süüdistuses süüdi, palunud tühistada Harju Maakohtu otsuse mõistetud karistuse osas. Kaitsja on nõustunud maakohtu käsitlusega sellest, et süüdistatava teosüü on väike. Kuivõrd ka kõrgema astme kohus 8/9 1-22-2110 on sama meelt ning kaitsja maakohtu sellekohaseid järeldusi ei vaidlusta, ei pea ringkonnakohus vajalikuks maakohtu vastavaid põhistusi korrata. Kaitsja ei vaidlusta ka süüdistatava karistamist rahalise karistusega ega karistuse määra. Samas aga on kaitsja leidnud, et esineb alus karistusest tingimisi vabastamiseks (§ 73 lg 1) ning et mõistetud karistus ei ole vastavuses kuriteo raskuse ja süüdimõistetu isikuga (

§ 338p 4).

8.

1. Võttes arvesse, et süüdistatava teosüü on vähene, puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud ning puuduvad eri- ja üldpreventiivsed kaalutlused karistuse suurendamiseks, on kohane karistada süüdistatavat kõnealuse kuriteo toimepanemise eest karistusega alla sanktsiooni keskmäära. Kuivõrd süüdistatav ei ole avaldanud juhtunu osas kahetsust ning pisendab oma süüd, püüdes süüstada kannatanut, puuduvad karistust kergendavad asjaolud. Seetõttu leidis maakohus õigesti, et A. Tokmakovile ei ole võimalik mõista karistust sanktsiooni alammäära lähedasena. Maakohus pidas kohaseks karistuseks rahalist karistust 90 päevamäära ulatuses, s.o 900 eurot. Ringkonnakohus nõustub sellega. 8.
2. Karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo eest mõistetud põhikaristuse reaalse kohaldamise ebaotstarbekus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et isiku karistusest tingimisi vabastamine mainitud alustel on üldjuhul võimalik üksnes väikeste raskusastmetega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega (RKKKo nr 3-1-1-14-02; RKKKo 3-1-1-79-03). Kriminaalkolleegium ei pea süüdistatava karistuse kandmiselt tingimuslikku vabastamist põhjendatuks ega võimalikuks. Kuriteo toimepanemises ega süüdistatava isikus ei esine erandlikke asjaolusid. Vähetähtis ei ole seegi, et A. Tokmakov pole üles näidanud mingisugustki kahetsust toimunu suhtes, vaid vastupidiselt süüstab kannatanut ja pisendab oma süüd juhtunus. Süüdistatava taolisest käitumisest on võimalik aru saada üheselt – ta ei ole seni oma käitumisest ja selle tagajärjel juhtunust vajalikke järeldusi teinud. Asjaoluga, et süüdistataval on neli alaealist ülalpeetavat, on maakohus karistuse määramisel arvestanud ja ajatanud rahalise karistuse täitmise. 8.
3. Kaitsja on apellatsioonkaebuses märkinud, et juhul, kui kohus leiab, et A. Tokmakov on süüdi talle inkrimineeritud kuriteos, ei vaidlusta apellant Harju Maakohtu otsust tsiviilhagi puudutavas osas. Kuivõrd kaitsja tsiviilhagiga seonduvalt maakohtu otsust vaidlustada ei soovi ning ringkonnakohus maakohtu põhjenduste ja järeldusetega soostub, ei pea kohtukolleegium siinkohal vajalikuks tsiviilhagil pikemalt peatuda. 8.
4. Kaitsja ei ole esitanud ringkonnakohtule andmeid apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude kohta. Kuna ringkonnakohtul puudub eelnimetatud teave, ei ole kohtukolleegiumil võimalik selles osas seisukohta võtta. IV
5. Kuivõrd ringkonnakohus ei tuvastanud ühtegi apellatsioonkaebuses nimetatud rikkumist ega

§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alust, siis juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1 jätab kõrgema astme kohus Harju Maakohtu 13.10.2022 otsuse A.

Tokmakovi suhtes muutmata ja esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 9/9