← Eesti

2-22-142417/8

Obsah (11)§ 402§ 399§ 416§ 164§ 170§ 108§ 4034§ 168§ 94§ 408§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Külli Puusep Otsuse tegemise aeg ja koht 3. mai 2023, Võru kohtumaja Võrus Tsiviilasja number 2-22-142417 Tsiviilasi Aktsi

) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

  1. Vaidlust ei ole, et ESTO AS ja kostja vahel on
  2. septembril 2021 sõlmitud järelmaksuleping nr 76064091526, mille alusel anti kostjale kauba ostmiseks krediiti 2753 eurot (dtl 28). Pooled ei vaidle selle üle, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, st vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping

§ 402lg 1 mõttes.

7.

§ 399

lg 1 p 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud.

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. 8. 2. mail 2022 on ESTO AS edastanud kostjale teate lepingu täitmiseks täiendava tähtaja andmiseks 16. maini 2022 (dtl 42-44). Sama kirjaga andis ESTO AS kostjale teada, et võlgnevuse täiendava tähtaja jooksul tasumata jätmisel ütleb ESTO AS lepingu üles. 17. mail 2022 teavitas ESTO AS kostjat lepingu lõpetamisest (dtl 46-47). Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et laenuandja ütles lepingu üles 17. mail 2022. 9.

§ 164

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele.

§ 170

sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. ESTO AS on loovutanud oma nõude hagejale ning kostjat on sellest teavitanud

  1. juulil 2022 (dtl 49). Seega on hagejal alus nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist.
  2. Vaidlust ei ole, et kostja on saanud krediiti summas 2753 eurot (dtl 28). Kostja sattus maksetega viivitusse alates esimesest (
  3. oktoobri 2021) osamaksest (dtl 23). Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et kostjal on tekkinud lepingu täitmisest võlgnevus, millise täitmist hageja antud vaidluses nõuab. Tegu on rahalise kohustuse täitmise nõudega

§ 108lg 1 mõttes.

11.

tarbijakrediidiregulatsioon põhineb EL direktiivil nr 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid, seega tuleb

sätteid tõlgendada Euroopa Liidu õigusega konformselt. Direktiivi kohaselt on eriti oluline, et krediidiandjad ei tegeleks vastutustundetu laenamisega ega 3

(8)2-22-142417 annaks krediiti ilma eelneva krediidivõimelisuse hinnanguta ning liikmesriigid peaksid teostama vajalikku järelevalvet sellise käitumise ärahoidmiseks ja ette nägema vajalikud meetmed krediidiandjate karistamiseks, kui nad nii käituvad (direktiivi preambula 26 lõige). Euroopa Kohus on leidnud, et tarbijat tuleb kaitsta ja liikmesriigi kohtud peavad omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on hinnanud laenuvõtja krediidivõimekust (EKo C-679/18, OPR-Finance s.r.o. v GK). Kohtud peaks lähtuma eeldusest, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja omab vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või teenuste osutaja varem koostatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu (EKo C-32/14, ERSTE Bank Hungary Zrt v Attila Sugár, p 39 ja seal viidatud kohtupraktika). Seoses sellega on lepingu sõlmimisele eelnev ja sellega kaasnev teave lepingutingimuste ja lepingu sõlmimise tagajärgede kohta tarbijale ülimalt oluline, sest selle teabe alusel otsustab tarbija, kas ta soovib ennast siduda müüja või teenuse osutaja poolt eelnevalt koostatud tingimustel (EKo C‑226/12, Constructora Principado SA v José Ignacio Menéndez Álvarez, p 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega on kohtutel omal algatusel kohustus kontrollida tarbijakaitseks direktiividega ettenähtud nõuetest kinnipidamist, sh lepingueelse teabe esitamise kohustuse täitmist. Juhul kui rikkumine on tuvastatud, peab siseriiklik kohus ilma tarbija vastavasisulist taotlus ootamata tegema kindlaks sellisest rikkumisest tulenevad tagajärjed siseriiklikus õiguses (C-377/14, Radlinger ja Radlingerová v Finway a.s., p 64). 12.

§ 4034

lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust. 13.

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 4034

lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja.

  1. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel.
  2. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale 4

(8)2-22-142417 teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
  1. Riigikohus on enne KAVS kehtima hakkamist krediidiasutuste osas järeldanud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu
  2. veebruari
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑169‑13, p 21). 17.

§ 4034

lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. 18.

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. 19. Hageja hinnangul on laenuandja väljastanud kostjale laenu vastutustundliku laenamise põhimõtteid järgides. Hageja selgitas, et kuna ei ole hagi aluseks oleva lepingu pooleks, vaid on nõude kostja suhtes omandanud nõude loovutamise lepingu alusel, siis puudub hagejal igasugune lepinguga seotud ja krediidiasutuste seaduse (KAS) §-s 88 lg 1 kirjeldatud teave. Lisaks piirab KAS krediidiasutust selle teabe avaldamisel hagejale, sest hageja ei ole seaduses nimetatud subjekt, kellele krediidiasutus tohiks pangasaladusega kaitstud teavet väljastada. Laenuandja on lepingu sõlmimisel hinnanud kostjalt saadud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, samuti kasutanud võlgniku krediidivõimelisusele hinnangu kujundamiseks asjakohaseid andmekogusid, mis pakuvad krediidiandjatele informatsiooni tarbijast krediidivõtjate maksekäitumise ja võetud kohustuste kohta ning lähtunud KAVS § 49 lg 1 sätestatud nõude täitmiseks krediidiandja sise-eeskirjaga kehtestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodikast. Laenuandja ja kostja on peale teabe hindamist sõlminud krediidilepingu (dtl 24). 20.

§ 4034

lg 4 sätestab, et tarbija krediidivõimelisuse hindamist võimaldava teabe omandamiseks teavitab krediidiandja tarbijat, missuguse käesoleva paragrahvi lõikes 2 viidatud teabe, missugused tõendid selle kohta ja missuguse tähtaja jooksul peab tarbija krediidiandjale esitama. Krediidiandja kontrollib tarbija esitatud teavet vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lõigetele 3 ja 4. KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. Sama §-i lg 4 kohaselt kontrollib krediidiandja või -vahendaja tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. 5

(8)2-22-142417
  1. Hageja ei toonud välja konkreetseid arvutusi, mille alusel laenuandja kostja krediidivõimelisuse tuvastas. Hageja tõi esile, et laenuandja on lepingu sõlmimisel hinnanud kostjalt saadud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, samuti kasutanud võlgniku krediidivõimelisusele hinnangu kujundamiseks asjakohaseid andmekogusid. Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid avalike andmebaaside ning registrite kontrollimist. Krediidiandja oleks pidanud kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt. Tallinna Ringkonnakohtu
  2. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55 ja seal viidatud varasem praktika). Käesoleval juhul ei tuginenud hageja sellele, et krediidiandja oleks üldse kostjalt mingeid dokumente küsinud või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada. 22.

§ 168

lg 1 esimese lause kohaselt peab nõude loovutanud võlausaldaja uuele võlausaldajale üle andma nõuet ja kõrvalkohustustest tulenevaid õigusi tõendavad dokumendid, muu hulgas käesoleva seaduse § 167 lõikes 4 nimetatud täitedokumendi, ja andma talle nõude esitamiseks vajalikku teavet. Seetõttu ei ole põhjendatud hageja väide, et kostja vastase nõude loovutamise teel omandamise tõttu puudub hagejal igasugune lepinguga seotud ja KAS §-s 88 lg 1 kirjeldatud teave. Sellise teabe pidi nõude loovutanud võlausaldaja hagejale üle andma. Nõude omandamine ilma nõude esitamiseks vajaliku piisava teabeta on hageja äririsk, mis ei mõjuta seadusest tulenevat tõendamiskoormist.

  1. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK, p-d 20-23). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest.
  2. Hagejal on kohustus tulenevalt

§ 4034

lg-st 13 ja vastavalt eelnevalt viidatud Euroopa Kohtu praktikale vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendada. Kohus leiab, et hageja seda teinud ei ole. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud

§ 4034lg-s 6 sätestatud kohustust.

Vastavalt

§ 4034

lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu, haldustasu). 25.

§ 94

lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

  1. jaanuari ja
  2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) on ajavahemikul alates lepingu sõlmimisest kuni ülesütlemiseavalduse tegemiseni olnud vastav intress 0,00%. Seega kostja intressi tasuma ei pidanud.
  3. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa hageja kostjale laenulepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja laenulepingu järgi tagasi maksnud.
  4. Laenulepingust nähtub, et kostja sai krediidiandjalt krediiti 2753 eurot (dtl 28). Vastavalt hagiavaldusele jäi kostja maksete tasumisega võlgnevusse alates
  5. oktoobri 2021 osamaksest, st kostja ei ole teinud krediidiandjale ühtegi tagasimakset. Kostjal on hagejale põhivõlgnevusest tasumata järelikult 2753 eurot. 6

(8)2-22-142417
  1. Laenulepingus on kokku lepitud viivise määraks intressimäär või Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
  2. jaanuari ja
  3. juulit pluss 8% (sõltuvalt sellest, kumb on kõrgem) (dtl 33).

§ 408

lg 10 kohaselt kui viivis ei ole väljendatud aasta- ja päevamäärana, on krediidiandjal õigus nõuda tarbijalt viivist üksnes

§ 113lõike 1 teises lauses sätestatud viivise määras.

Viivist ei ole lepingus selgelt aasta- ja päevamäärana väljendatud, seega on viivist põhjendatud arvestada

§ 113lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

  1. Viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu
  2. jaanuari
  3. a otsus tsiviilasjas nr 2-18124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ei ole ta saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb eelnevast tulenevalt jätta rahuldamata. Samas mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 2753 eurot. Võlgnevus muutub selles osas sissenõutavaks alates lahendi jõustumisest. Hagejal on seega õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist

§ 113

lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates maakohtu otsuse vastavas osas jõustumisest. 30. Hageja nõuab kostjalt sissenõudekulusid 35 eurot lähtudes

1132 lg 1 ja lg 2 sätestatust. Vastavalt

§ 4034lg-le 7 ei võlgne kostja hagejale muid lepingust tulenevaid tasusid.

Kohtu hinnangul tuleb sellise muu tasuna võtta ka lepingus kokkulepitud sissenõudekulu. Lisaks on sissenõudekulud põhjendamatud selle tõttu, et vastavalt eelmistes punktis väljatoodule ei olnud kostja sattunud sissenõudetoimingute tegemise ajal maksetega viivitusse. Hageja nõue sissenõudekulude hüvitamiseks tuleb jätta seega rahuldamata. 31. Arvestades eelpool väljatoodud põhjendusi ning tsiviilasja materjale, kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 2753 eurot ja viivis põhivõlgnevuselt

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras alates lahendi jõustumisest. MENETLUSKULUD 32. Ts

MS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi hind on käesolevas asjas 3781 eurot 13 senti. Kohus rahuldab hageja poolt esitatud nõude osaliselt, kokku summas 3042 eurot 7 senti (2753 põhinõue + 289,07 viivis aasta eest hagiavalduse esitamise aegses

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras), seega hageja nõudest rahuldatakse 80%.

Kohus leiab, et hageja menetluskulud tuleb jätta 80% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 20% ulatuses hageja kanda. 33. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 ja § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 455 euro, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 euro ja hageja õigusabikulude 420 euro väljamõistmiseks. Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist põhjendatud menetluskuluga. TsMS § 4842 alusel on põhjendatud maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot. Tulenevalt TsMS § 175 lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. 7

(8)2-22-142417
  1. Kohtu hinnangul on 420 euro suurune õigusabikulu selgelt põhjendamatu. Arvestades nõude olemust, hagiavalduse tüüpvormi (samalt hagejalt on kohtule esitatud suur hulk sarnaseid hagiavaldusi, milles vahetuvad üksnes kostja nimi, lepingu numbrid ja summad) ja asjaolu, et kohus lahendab asja kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata, peab kohus põhjendatuks ja vajalikuks õigusabikulu summas 240 eurot.
  2. Kokku on hageja põhjendatud menetluskuludeks 715 eurot, sh riigilõiv 455 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulud 240 eurot. Kostjal tuleb hagejale hüvitada seega 572 eurot (80% 715-st).
  3. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Kohtule teadaolevalt kostja menetlustoiminguid teinud ei ole, seega eeldab kohus, et kostjal menetluskulud puuduvad. 37. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Külli Puusep kohtunik 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.