2-20-6407/69

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Liili Lauri Otsuse avaldamise aeg ja koht 08. september 2022, Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number Tsiviilasi 2-20-6407 X’i hagi SA Tallinna Hambakliinik vastu kahju hüvitamise ja viivise nõudes 7 239,42 eurot Hageja: X (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxx, e-post: xxx), lepinguline esindaja Vladimir Makarov (e-post: xxx) Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad Kostja: SA Tallinna Hambakliinik (endine SA Tallinna Hambapolikliinik, registrikood 90008465, asukoht Toompuiestee 4b, 10142 Tallinn), lepingulised esindajad Danil Lipatov ja Jelena Karžetskaja (e-post: xxx) Kohtuistung 07.04.2022 Kohtuistungil osalenud isikud Hageja X Hageja lepinguline esindaja Vladimir Makarov Kostja lepinguline esindaja Jelena Karžetskaja Kohtuotsuse resolutsioon 1. Jätta hageja X’i hagi kostja SA Tallinna Hambakliinik vastu kahju hüvitamise nõudes rahuldamata.

Menetluskulude jaotus 2. Jätta menetluskulud hageja kanda.

3.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks eraldi kohtumäärusega pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

Kohtuotsuse peale edasikaebe kord ja tähtajad Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses.

Hageja nõue ja asjaolud 1. Hagiavalduse kohaselt pöördus X 03.12.2015 Tallinna Hambapolikliinikusse tervishoiuteenuse, hambaravi-, ortodontilise ja implantaadi paigalduse saamiseks. Teenuse vahetuks osutajaks olid hambaarstid dr C ja dr F. 22.05.2018 sõlmisid Tallinna Hambapolikliiniku dr. F ja X implantaatide paigaldamise lepingu nr 3-5/18/50. Tallinna Hambapolikliiniku poolt saadud protseduuride tulemuseks on igeme taandumine implantaatide juures ja D11 esihambal. X ei ole rahul proteetilise tulemusega, sest ei ole esteetiliselt vastuvõetav tulemus, lisaks sellele on naaberhambal ige juba korralikult taandunud. Probleemideks on ka implantaatide paiknemine, luudefitsiit, igemedefitsiit, puudulik esteetika, võimatu hügieen, igemepõletik, esineb ulatuslik kudede kaotus ülemises frontaalses piirkonnas, mitte ainult implantaatidel, vaid ka D11 on umbes 1/3 kinnitust kaotanud ning hetkel on mobiilne. Mõlemad implantaadid ei ole täiesti luuharja sees.

Esihammas D11 on üldse luukontuurist väljaspool. Tulemuseks on tulevikus esihamba kaotus.

Hageja maksis Tallinna Hambapolikliinikule tervishoiuteenuse osutamise eest 7 020 eurot.

2.11.02.2020 pöördus X OÜ Hambakliinik ODE poole. Dr Ü märkis, et, X’i kaebuseks on igeme taandumine vanade operatsioonihaavade armistumise tõttu. D11 hammas on paljastunud ja pikaajalise halva prognoosiga. Hambakliinik ODE konsiilium otsustas: alustada vabaplastikaga suuesikusse, et saada juurde liikumatu igeme kõrgust ja paksust; seejärel teha proteesiarstil teha ajutine protees 11-22; implantaatkroonid võtta maha ja kattekruvid peale (22 asetada 2mm kattekruvi, seda implantaati kasutada tulevikus; 21 implantaadi uputada lihtsalt luu sisse ja seda tulevikus ei eemaldata trauma suuruse tõttu ega kasutata tulevase proteesi konstruktsioonis); samal visiidil eemaldada ka 11 hamba; igemepaksuse saamiseks alveolaarsele teha igemeplastikat vaba CTG-ga ning alveooli täita mahu hoidmiseks BioOss kollageeniga; uus luuistutus 11-21 regiooni (HK finantseeringuga); 4 kuu pärast implantaat koos pehmekoeplastikaga (pöördlapp suulaest); 4 kuu pärast implantaadi II etapp: avamine ja pehmekoeplastika (nihutus- või vabaplastika); 1 kuu pärast ajutine protees implantaatidele; lõplik protees. Ravi on pikaajaline, armistumise ja verevarustuse häirete tõttu on suurem oht haava dehisentsiks operatsioonijärgselt ja põletikeks.

3.25.02.2020 esitas ODE X’ile raviplaani hammaste 11 - 22 kohta, milles ODE rõhutas, et pikaaegselt parima tulemuse saavutamiseks oleks kõige õigem hamba 11 ning implantaatide 21 ja 22 eemaldamine, ajutine proteesimine, luu- ning igemeplastikad, vajadusel korduvalt ning erinevate etappide vahel, uute implantaatide paigaldamine, ajutised kroonid implantaatidele, lõplikud kroonid. Kokku raviplaani maksumuseks on 6 301 eurot, millest proteesiarsti juures ajutise proteesi tellimine 960 eurot, kirurgi juures vabaplastika suuesikus liikumatu igeme kõrguse ja paksuse suurendamiseks 255 eurot, kirurgi juures implantaadikroonid maha, kattekruvid, hamba 11 eemaldamine, igeme paksuse saamiseks alveolaarsele igemeplastika vaba CTG-ga ning alveool täita mahu hoidmiseks kollageeniga 650 eurot, proteesiarsti juures ajutise proteesi paigaldamine, uus luusiirdamine, 4 kuu pärast implantaat 11 kohale koos pehmekoeplastikaga 850 eurot, 4 kuu pärast implantatsiooni II etapp, avamine ja pehmekoeplastika 350 eurot, 1 kuu pärast ajutine protees implantaatidele 496 eurot, lõplik protees tsirkooniumkarkassiga 2 740 eurot.

4.21.11.2019 pöördus X OÜ Quantek poole. Dr. Z märkis, et igemetaandumine implantaatide juures; anamneesis 2xluuplastika UF piirkonnas ning implantaatide paigaldamine ja taastamine. Patsient ei ole rahul proteetilise tulemusega, lisaks sellele on naaberhambal ige juba korralikult taandanud. Raviarst on läbi viinud korduvaid igemeplastikaid ilma igeme siirdamiseta ning patsiendi sõnul iga korraga tulemus on aina hullem seis. Esineb ulatuslik kudede kaotus ülemises frontaalses piirkonnas, mitte ainult implantaatidel, vaid ka D11 on umbes 1/3 kinnitust kaotanud ning hetkel on mobiilne. Esteetika pole rahuldav.

Periosondeerimisel avastatud tasku ca 8+ mm reg21 implantaadil, esineb ka veritsust. Rtg: mõlemad implantaadid ei ole täiesti luuharja see; reg11 implantaat on üldse luukontuurist väljaspool. Ravitulemust ei saa pidada normaalseks ega vastuvõetavaks. Arutatud on probleemi olemust - implantaatide paiknemine, luudefitsiit, igemedefitsiit, puudulik esteetika, 2 võimatu hügieen, igemepõletik ning potentsiaalset raviplaani. Pikas perspektiivis olemasolev tulemus ei toimi ning vajab täielikku ümbertegemist. Võimalik on mõneks aastaks parandada, demonteerida proteetikat ning temporiseerida; läbi viia igemeplastika (SECTG), vajadusel mitu korda ja uus proteetika. Parandamise plaan oleks proteetika demonteerimine, implantaatide eemaldamine ja temporisatsioon; luuplastika; implantaatide paigaldamine; igemeplastika; provisoorsed kroonid; lõplikud kroonid.

5.Dr. Z poolt 2020 veebruaris koostatud X’i suuõõne vaatlusega on tuvastatud, et tegemist ei ole kõrge naerujoonega, mille puhul oleks kogu olemasolev kudude kaotus katastroofiliselt nähtav. Tegemist on eesmise lahihambumusega ja implantaadi sondeerimisel avastatud sügav igemetasku. Tegemist ei ole normi piiridesse kuuluva leiuga, tegemist on selge probleemi näitajaga; metallist tingitud artefaktid varjavad hammast ja teda ümbritsevat luud. Implantaat on enamasti luust väljas. Puuduv luuline välimine plaat tingibki kliinilisel sondeerimisel avastatud sügavat igemetasku. Lisaks implantaadid paistavad olevat kontaktis tipuosas.

Ajutiseks lahenduseks on pakutud sildproteesi, mille paigaldamiseks on vaja eemaldada kaks esihamba implantaati ja naaberhambad lihvida. Teiseks ajutiseks lahenduseks on suust ärakäidav protees. Raviplaani kohaselt on näha, et põhiliseks probleemiks on ulatuslik kudede kaotus ülalõua frontaalses piirkonnas. Esineb tugevalt väljendunud igeme armistumine.

Armistumise negatiivsed mõjud on, et ige on jäik ning ei allu tavalisele kirurgilisele manipulatsioonitehnikale ja piirkonna verevarustus on halvatud. Selle juhtumi esialgne riskitase on tavalisest kõrgem. Võib eeldada, et ei pruugi saavutada vajalikku kudede mahtu ühe operatsiooniga. Samas, tüsistuste risk on ka kõrgem. Sellise juhtumi kohta peab planeerima 2 luuplastika operatsiooni, 1 implantaatide paigaldamise operatsiooni, 2-3 igemeplastika operatsiooni. Orienteeruv ravikestvus on umbes 2-2.5 aastat.

Naaberhammastele toetuv sildprotees, eeldab hammaste lihvimist, mis toob kaasa püsivat kahjustust hammastele ja vajadust edasiseks lisaraviks, ravi lõpus kroonide valmistamist nendele hammastele ning potentsiaalset vajadust hammaste juureravi järele. Sildproteesi eeliseks on aga valmistamise lihtsus ja kiirus. Suulaeimplantaadile toetuval proteesil puudub kahjulik toime defektiga piirnevatele hammastele. Potentsiaalseks probleemiks võib saada pigem selle implantaadi mitte-luustumine jah/või implantaadi enneaegne irdumine ja sellest tingitud kas ainult üldise ravikestvuse pikenemine või ajutise konstruktsiooni kaotamine.

Peale implantaatide/hamba eemaldamist peab mööduma vähemalt 3-4 kuud, enne kui saab edasise diagnostikaga tegeleda. Vastavalt paranenud luudefekti kujule valitakse kirurgiline tehnika, kas tuleb kasutada 100% patsiendi enda luud, või kasutame pigem mingi kogus biomaterjale. Üldine hea tava on alati eelistada pigem patsiendi enda luud keerulisemate defektide rekonstruktsiooni puhul. Olenevalt valitud meetodist ning ka tüsistuste tekkest paranemisperiood võib varieeruda 4 kuust kuni 10 kuuni. Luuplastika tulemust on raske prognoosida. Võib arvestada umbes 30% täieliku ebaõnnestumise tõenäosusega. Täieliku või osalise ebaõnnestumise puhul tuleb, kas protseduur korrata või siis kasutada alternatiivseid ravimeetodeid (enamasti tähendab see kudede defekti taastamist proteesi abil). Kokku raviplaani maksumuseks on 11 000 eurot, millest palatinaalse implantaadi asetamine 800 eurot, 21,22 implantaatide ja 11 hamba eemaldamine ja ajutise proteesi kinnitamine 500 eurot, edasise operatiivse ravi täpsustamine 250 eurot, luuplastika 1500 eurot, täiendav luuplastika 1000 eurot, implantoloogiline planeerimine 200 eurot, implantaatide asetamine 2000 eurot, igemeplastika 500 eurot, igemeplastika 500 eurot, ajutised kroonid/sild implantaatidele 600 eurot, lõplikud kroonid/sild implantaatidele 3 000 eurot.

6.X ja Tallinna Hambapolikliinik sõlmisid 03.12.2015 tervishoiuteenuse osutamise lepingu, mille alusel pidi Tallinna Hambapolikliiniku arstid dr C ja dr F osutama hagejale erinevaid hambaraviteenuseid. 22.05.2018 sõlmisid Tallinna Hambapolikliiniku dr. F ja X implantaatide paigaldamise lepingu nr 3-5/18/50 S. Tervishoiuteenuseid osutati kuni 13.03.2019. aastani. Hageja arvestab oma kahjunõudelt 7020 eurot viivist alates 10.02.2020.

Viivise nõue perioodi 10.02.2020 kuni 30.04.2020 (hagi esitamise kuupäev) eest on kokku 3 124,29 eurot. Hageja on kohaldanud seadusest tulenevaid viivisemäärasid 01.02.202030.04.2020 määr 8% + 0,00%. Hageja palub kostjalt välja mõista kahjuhüvitis 7020 eurot, viivis hagi esitamise seisuga 124,29 eurot ja seadusjärgne viivist hagi esitamisest kuni võlgnevuse tasumiseni. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda.

Kostja vastuväited 7. Kostja hagi ei tunnista. Kostja on seisukohal, et Tallinna Hambapolikliinik ei ole jätnud hagejale midagi vajalikku tegemata või rikkunud VÕS §-s 762 sätestatud hoolsuskohustust ja hagiavalduse rahuldamiseks puudub alus. Kostja hinnangul ei ole esile toodud asjaolusid, mis võimaldaksid tuvastada nagu oleks tervishoiuteenuse osutaja Tallinna Hambapolikliinik teinud hageja suhtes diagnoosi- või ravivea. Kostja ei ole tervishoiuteenuse osutamisel oma kohustusi rikkunud ning puudub põhjuslik seos hagejal tekkinud tervisekahjustuse ning kostja tegevuse vahel. Hagejale tagati VÕS §-s 762 sätestatud tingimustele vastav tervishoiuteenus.

Riigikohtu 21.12.2012 otsuse nr 3-3-1-69-10 p 9 kohaselt tervishoiuteenuse osutamine, sealhulgas ka teenuse osutamise või sellest keeldumisega tekitatud kahju hüvitamine on võlaõiguslik suhe, mida reguleerivad võlaõigusseaduse 41. peatükk ja valdkonnaseadused.

Üldjuhul osutatakse isikule tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel.

Tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub VÕS § 758 lg 1 järgi üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest, sh hõlmab tervishoiuteenuse osutamine ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust. VÕS § 759 kohaselt tervishoiuteenuse osutamise leping loetakse muu hulgas sõlmituks ka tervishoiuteenuse osutamise alustamisega.

8.Kostja on taganud hagejale nõuetekohase hambaravi. Asjas esitatud dokumentidest ei võimalda järeldada, et kostja poolt osutatud tervishoiuteenus ei vastanud nõutavale tasemele VÕS § 762 mõttes või et kostja poleks tegutsenud tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Oma väidete tõendamiseks esitab kostja Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni 21.05.2020 aasta virtuaalse koosoleku protokoll nr 71. Komisjon tegi järgmise kokkuvõtte:“Dr F ja dr W on patsiendi komplitseeritud ravijuhtumisse suhtunud oodatava hoolega ning tegutsenud kaasaegsete võimaluste ja hea tava kohaselt (punkt 27.3).

Dr F ja dr W, kes hagejale hambaravi teenust Tallinna Hambapolikliinikus osutas, on tunnustatud erialaspetsialistid.“ 9. VÕS § 762 tulenevaid kohustusi täites ei saa tervishoiuteenuse osutaja garanteerida patsiendile soovitud tulemust või välistada mistahes kaebuste tekkimise tulevikus. Kui isik läheb arsti juurde, ei saa arst garanteerida talle rikutud tervise tagasi andmist, vaid arst kohustub tegema arstikunsti piires kõik võimaliku tervise taastamiseks. Tervishoiutöötaja vastutus tuleb kostja hinnangul siduda eelkõige küsimusega, kas tervishoiutöötaja käitus nii nagu iga teine hoolikas tervishoiutöötaja oleks käitunud. Patsiendi ravimine on alati seotud teatud riskiga. Isegi, kui hageja terviseprobleemi lahendamiseks (hamba raviks) võib olla mitu võimalikku raviviisi, ei tähenda see, et tervishoiuteenuse osutaja poolt käesoleval juhul määratud ravi oleks olnud ebaõige. Ravitulemust võib mõjutada hagejast endast tulenevad asjaolud, nt suitsetamine, halb suuhügieen vms. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud, et kostja osutatud tervishoiuteenus ei vastanud vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja et kostja ei osutanud tavalise oodatava hoolega teenust. Ühtegi sellekohast tõendit esitatud ei ole. VÕS § 770 lg 3 tulenevalt on tervisekahju hüvitamise nõude lahendamisel raviteenuse osutaja vastutuse aluse tõendamise kohustus hagejal. Hageja peab tõendama tervishoiuteenuse osutaja ravivea ja endal kahju tekkimise ning põhistama seejuures, miks ta arvab, et õige diagnoosi ja ravi korral ei oleks tal kahju tekkinud. Kostja peab VÕS § 127 lg 4 järgi hüvitama kahju üksnes juhul kui asjaolu, millel tema vastutus 4 põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Tallinna Hambapolikliinik ei ole tervishoiuteenuse osutamise lepingust ja seadusest tulenevaid kohustusi rikkunud. Hageja ei ole tõendanud kostja kohustuste rikkumist, süüd, põhjuslikku seost väidetava rikkumise ehk osutatud ravi vahel. Seega ei esine aluseid, millest tulenevalt kuuluks hageja varalise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele.

Kohtu põhjendused 10. Kohus, tutvunud kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega, ning hinnanud tõendeid kogumis, asub seisukohale, et hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.

11.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

12.TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Menetlusosaline määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad TsMS § 328 lg 1 kohaselt olema tõesed.

13.Harju Maakohus on 11.05.2020 määrusega jätnud hagi käiguta ja 18.05.2020 määrusega võtnud hagi menetlusse.

14.Tervishoiuteenus on tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 2 lg 1 järgi tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal.

Üldjuhul osutatakse isikule tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel.

VÕS § 758 lg 1 kohaselt tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest, sh hõlmab tervishoiuteenuse osutamine ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust. Tervishoiuteenuse osutamise leping loetakse VÕS § 759 järgi mh sõlmituks ka tervishoiuteenuse osutamise alustamisega või tervishoiuteenuse osutamise kohustuse ülevõtmisega patsiendi nõusolekul, samuti siis, kui otsusevõimetule patsiendile tervishoiuteenuse osutamise alustamine vastab tema tegelikule või eeldatavale tahtele.

15.Käesolevas asjas puudub vaidlus, et kostja poolt osutati hagejale tervishoiuteenust ja asi tuleb lahendada tervishoiuteenuse osutamise lepingut reguleerivate sätete kohaselt. VÕS § 758 lg 2 kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutamisel osalev kvalifitseeritud arst, hambaarst, iseseisvalt tervishoiuteenust osutav õde või ämmaemand, kes tegutseb tervishoiuteenuse osutajaga sõlmitud töölepingu või muu sellesarnase lepingu alusel, tervishoiuteenuse 5 osutamise lepingu täitmise eest tervishoiuteenuse osutaja kõrval ka isiklikult. Hagi on esitatud raviasutuse vastu.

16.Hüvitamisele kuuluv kahju võib VÕS § 128 lg 1 järgi olla varaline või mittevaraline, millest viimane hõlmab VÕS § 128 lg 5 järgi eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. Tervishoiuteenuse osutaja vastutab VÕS § 770 lg 1 järgi üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest. Kui tervishoiuteenuse osutaja rikkumine seisneb raviveas, tähendab see eelkõige seda, et tervishoiuteenuse osutaja hooletult või tahtlikult jättis õigeaegselt ravi määramata. Seejuures tuleb kerge hooletuse puhul hüvitada VÕS § 127 lg 3 järgi üksnes kahju, mida kahju tekitaja nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal. Hageja on esitanud varalise kahju nõude.

17.Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.02.2019 otsuse kohaselt on hageja kui patsiendi kohustus VÕS § 770 lg-s 3 esimesena sõnastatud üldreegli kohaselt tõendada tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu, s.o eelkõige lepingu rikkumist (eelkõige diagnoosi- ja raviviga) ja põhjuslikku seost rikkumise ning tekkinud kahju vahel (erinorm VÕS § 770 lg 4).

18.Hageja heidab hagis kirjeldatud asjaolude kohaselt kostjale ette, et kostja Tallinna Hambapolikliinik poolt tervishoiuteenusena osutatud hambaraviteenus ei vasta nõuetele ning vajab täielikku ümbertegemist. Hageja viitab VÕS sätetele, mille kohaselt tervishoiuteenus peab vastama arstiteaduse reeglitele (VÕS § 758 lg 1), vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal (VÕS § 762) ning teenust on osutatud tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega (VÕS § 762).

Osutatava tervishoiuteenuse kvaliteedinõuded sätestab VÕS § 762, mille kohaselt tervishoiuteenus peab vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti.

Tervishoiuteenuse osutaja vastutab VÕS § 770 lg 1 järgi üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest. VÕS § 770 lg 3 kohaselt peab patsient tõendama tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama patsient.

19.Kohtule esitatud hagiavalduse kohaselt heidab hageja raviteenuse osutajale ette, et protseduuride tulemuseks on igeme taandumine implantaatide juures ja D11 esihambal, tulemus ei ole esteetiline ja implantaadid ei ole luuharja sees. Hageja on esitanud nimetatu tõendamiseks OÜ Hambakliinik ja OÜ Quantek hinnangud. Kohus nõustub kostjaga, et hageja ei ole esitanud tõendeid ravivea kohta. Hageja esitatud dokumentaalsed tõendid, milles on OÜ Hambakliinik ja OÜ Quantek hambaarstid kirjeldanud ravitoiminguid, saab hinnata, kui võimalikke edasisi raviteenust puudutavaid toiminguid, mitte seostada ebaõige või ebakvaliteetse eelnevalt osutatud teenusega. Kostja on kohtule esitanud tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni virtuaalse koosoleku protokolli nr 71, 21.05.2020 (tlk 76, Ikd), kus oli päevakorras anda hinnang SA Tallinna Hambapolikliinik poolt hagejale osutatud raviteenuse kvaliteedile. Vaadati läbi hageja kaebus, mis on vaidluse esemeks ka käesolevas asjas. Kohus leiab, et komisjonil on õigus anda hinnanguid, mida saab asja menetluses käsitleda TsMS § 229 lg 2 mõttes dokumentaalse tõendina. Komisjon on leidnud, et dr. F ja dr W on patsiendi komplitseeritud ravijuhtumisse suhtunud oodatava hoolsusega, tegutsenud kaasaegsete võimaluste ja hea tava kohaselt. Komisjon on oma protokollis analüüsinud asjatundjate seisukohti ja järeldanud, „et ülalõua frontaalosa traumadest tingitud ulatuslike luudefektide taastamine on keeruline ja aeganõudev protseduur, mille lõpptulemust on raske prognoosida. Luu siirdamise protseduuri õnnestumine sõltub patsiendi pehmete igemekudede hulgast ja elastsusest, millega kaetakse siirdatud luu. Trauma tagajärjel tekkinud armkude on 6 õrn ja jäik. Niivõrd ulatuslike defektide täitmine nõuab tavaliselt korduvaid siirdamisi, kuna osa siirdatud luud resorbeerib“. Protokollist nähtuvalt on dr F oma operatsioonikirjeldustes viidanud faktoritele, mis patsient on kaebuses esile toonud.

20.Kohtu korraldaval istungil 08.10.2020 selgitas kohus tõendamiskoormist ja otsustas tõendite vastuvõtmise käigus, et fotod hammastest ja väidetavast raviveast ei ole kohtule iseseivad tõendid ning vajavad asjatundja hinnangut või ekspertiisi. Hageja taotles 09.11.2020 ekspertiisi. Kohus määras 01.04.2021 määrusega TsMS § 293 lg 1 kohaselt asjas tähtsust omavate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks ekspertiisi, mille viis läbi Q (tlk 150, Ikd).

Ekspert on jõudnud järeldusele (tlk 158, Ikd), „et patsiendi ravi on läbi viidud üldtunnustatud norme arvestades, luukadu d11 juure mesiaalsel küljel on tingitud protseduuri tüsistusest, igeme taandumise põhjus on tõenäoliselt luubloki resorbeerimine; proteetiliselt on D22 implantaadi asend väga hea ning D21 asend hästi abutmendi nurgaga kompenseeritav;

Implantaadid on paigaldatud luupriirist sügavamale, terved implantaadid on luuga kontaktis, luubloki resorbeerumise tõrru on implantaatide kaela osa luust paljastunud; implantaatide igemetaskud on tõenäoliselt tingitud luubloki resorbeerumisest; ravimisel ei ole viga, enne ravi tehtud CBCT – l on näha kerge periodontaalpilu laienemine D11-l, mis võib tähendada, et hambal on liikuvus juba siis; D11 prognoos on halvenenud tõenäoliselt mitte armi, vaid luu resorptsiooni tõttu juure distaalsel küljel; tegemist on komplitseeritud juhtumiga, enne ravi alustamist oli ulatuslik luukoe defekt; luublokkide siirdamise tulemust ei ole võimalik 100% ette määrata, proteetiline ravi on teostatud vastavalt üldtunnustatud normidele ning antud olukorras on patsiendile osutatud võimalikku head ravi, mis vastav põhieesmärkidele.“ 21. 27.01.2022 toimunud kohtuistungil taotles hageja TsMS § 303 lg 2 alusel eksperdi kohtuistungile kutsumist täpsustavate küsimuste esitamiseks. 07.04.2022 toimunud kohtuistungil selgitas ekspert, et jääb oma antud vastuste juurde, D11 hammas on funktsionaalselt toimiv ning head esteetikat on sellele hambale raske anda (tlk 223, Ikd).

Kokkuvõtvalt leiab kohus, et ekspert on põhjendanud ja selgitanud oma järeldusi, ning kohtul puudub alus selles kahelda. Kohtu hinnangul ei ole raviviga tuvastatud ka komisjoni menetluses, kuhu hageja on esitanud oma tõendina Dr. Zi 21.11.2019 konsultatsiooni kokkuvõtte. Hageja väiteid ei kinnita ka Tartu Ülikooli Hambaarstiteaduse Instituudi lektori dr. D arvamus (tlk 77, Ikd) ravijuhtumile. Esitatud dokumentaalsed tõendid ja hinnangud viitavad üheselt väga komplitseeritud juhtumile, kus traumadest tingitud luudefektide taastamine on keeruline protseduur ning lõpptulemust on raske prognoosida. Kohus ei nõustu hageja väidetega, et kostja on oluliselt rikkunud implantaadi paigaldamise reegleid. Hageja tugineb dr. Zi konsultatsioonile ja on esile toonud teadusartikleid. Kohus leiab, et kuivõrd eksperdile on esitatud konkreetsed küsimused vaidlusaluse asja juhtumi osas, on need kohtu jaoks usaldusväärsed. Samuti kirjeldab dr. Z implantaatide paigaldust, kuid ei seosta terviseteenust hageja traumast põhjustatud olukorraga ja võimalustega. Hageja viited eksperdi isikule ei ole asjakohased, pealgi on tema järeldused kooskõlas teiste asjas esitatud tõenditega.

Seega leiab kohus, et sisulisel läbivaatamisel esitatud tõendeid hinnates saab järeldada, et kostja ei ole rikkunud VÕS § 762 sätestatud hoolsuskohustust.

22.Kuivõrd kohus on tuvastanud, et kostja ei ole tervishoiuteenuse osutamise lepingut rikkunud, puudub vajadus hinnata teisi kahju hüvitamise eelduseks olevaid asjaolusid ning hageja nõue tuleb jätta rahuldamata. Arvestades eeltoodut ei ole tõendatud, et kostja oleks hagejale tervishoiuteenuse osutamisel süüdi diagnoosi- või raviveas. VÕS § 770 lg 1 on sätestatud, et tervishoiuteenuse osutaja ja VÕS § 758 lõikes 2 nimetatud isik vastutavad üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Kuna kostja vastutus hagejale tekitatud väidetava kahju osas on asja sisulise arutamise käigus tuvastatu alusel välistatud, siis puudub vajadus hinnata hagejale tekkinud kahju ja võimaliku kahju tekkimisega seotud põhjuslikku seost. VÕS § 762 on sätestatud, et tervishoiuteenus peab vastama vähemalt arstiteaduse 7 üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti. Kohtule ei ole esitatud selliseid tõendeid, mis kinnitaksid kostjate poolt nimetatud kohustuste rikkumist. Õige on kohtu hinnangul kostja väide, et VÕS § 762 tulenevaid kohustusi täites ei saa tervishoiuteenuse osutaja garanteerida patsiendile soovitud tulemust või välistada mistahes täiendavaid ravivajadusi tulevikus.

23.Tervisekahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks on järgmiste asjaolude esinemine:

•tervishoiuteenuse osutaja on teinud diagnoosi- või ravivea (VÕS § 762 või § 763);

•patsiendil on tekkinud terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida (VÕS § 770 lg 4);

•patsiendil on tekkinud varaline kahju;

•kahju tekkimine on põhjuslikus seoses diagnoosi- või raviveaga (VÕS § 127 lg 4, mille suhtes VÕS § 770 lg 4 on erinormiks) 24. VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sisse nõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Hageja on koos põhinõudega esitanud viivisenõude sissenõutavaks muutunud viiviste saamiseks ning edasiulatuvalt põhisummalt, mis tuleb jätta välja mõistmata, kuivõrd põhinõue ei kuulu rahuldamisele.

Menetluskulud 25. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.

26.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 esimese lause kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus leiab, et käesolevas asjas on menetluskulude rahaline suurus otstarbekas kindlaks määrata eraldi kohtumäärusega pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

27.TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate 8 menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. /allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 17.04.2023. a otsusega nr 2-206407.

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.