Obsah (9)

§ 758§ 759§ 762§ 770§ 127§ 128§ 134§ 101§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Liili Lauri Otsuse avaldamise aeg ja koht 08. september 2022, Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number Tsiviilasi 2-20-6407 X’i hag

§-s 762 sätestatud hoolsuskohustust ja hagiavalduse rahuldamiseks puudub alus. Kostja hinnangul ei ole esile toodud asjaolusid, mis võimaldaksid tuvastada nagu oleks tervishoiuteenuse osutaja Tallinna Hambapolikliinik teinud hageja suhtes diagnoosi- või ravivea. Kostja ei ole tervishoiuteenuse osutamisel oma kohustusi rikkunud ning puudub põhjuslik seos hagejal tekkinud tervisekahjustuse ning kostja tegevuse vahel. Hagejale tagati

§-s 762 sätestatud tingimustele vastav tervishoiuteenus. Riigikohtu 21.12.2012 otsuse nr 3-3-1-69-10 p 9 kohaselt tervishoiuteenuse osutamine, sealhulgas ka teenuse osutamise või sellest keeldumisega tekitatud kahju hüvitamine on võlaõiguslik suhe, mida reguleerivad võlaõigusseaduse 41. peatükk ja valdkonnaseadused. Üldjuhul osutatakse isikule tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel. Tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub

§ 758

lg 1 järgi üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest, sh hõlmab tervishoiuteenuse osutamine ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust.

§ 759

kohaselt tervishoiuteenuse osutamise leping loetakse muu hulgas sõlmituks ka tervishoiuteenuse osutamise alustamisega. 8. Kostja on taganud hagejale nõuetekohase hambaravi. Asjas esitatud dokumentidest ei võimalda järeldada, et kostja poolt osutatud tervishoiuteenus ei vastanud nõutavale tasemele

§ 762

mõttes või et kostja poleks tegutsenud tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Oma väidete tõendamiseks esitab kostja Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni 21.05.2020 aasta virtuaalse koosoleku protokoll nr 71. Komisjon tegi järgmise kokkuvõtte:“Dr F ja dr W on patsiendi komplitseeritud ravijuhtumisse suhtunud oodatava hoolega ning tegutsenud kaasaegsete võimaluste ja hea tava kohaselt (punkt 27.3). Dr F ja dr W, kes hagejale hambaravi teenust Tallinna Hambapolikliinikus osutas, on tunnustatud erialaspetsialistid.“ 9.

§ 762

tulenevaid kohustusi täites ei saa tervishoiuteenuse osutaja garanteerida patsiendile soovitud tulemust või välistada mistahes kaebuste tekkimise tulevikus. Kui isik läheb arsti juurde, ei saa arst garanteerida talle rikutud tervise tagasi andmist, vaid arst kohustub tegema arstikunsti piires kõik võimaliku tervise taastamiseks. Tervishoiutöötaja vastutus tuleb kostja hinnangul siduda eelkõige küsimusega, kas tervishoiutöötaja käitus nii nagu iga teine hoolikas tervishoiutöötaja oleks käitunud. Patsiendi ravimine on alati seotud teatud riskiga. Isegi, kui hageja terviseprobleemi lahendamiseks (hamba raviks) võib olla mitu võimalikku raviviisi, ei tähenda see, et tervishoiuteenuse osutaja poolt käesoleval juhul määratud ravi oleks olnud ebaõige. Ravitulemust võib mõjutada hagejast endast tulenevad asjaolud, nt suitsetamine, halb suuhügieen vms. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud, et kostja osutatud tervishoiuteenus ei vastanud vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja et kostja ei osutanud tavalise oodatava hoolega teenust. Ühtegi sellekohast tõendit esitatud ei ole.

§ 770

lg 3 tulenevalt on tervisekahju hüvitamise nõude lahendamisel raviteenuse osutaja vastutuse aluse tõendamise kohustus hagejal. Hageja peab tõendama tervishoiuteenuse osutaja ravivea ja endal kahju tekkimise ning põhistama seejuures, miks ta arvab, et õige diagnoosi ja ravi korral ei oleks tal kahju tekkinud. Kostja peab

§ 127

lg 4 järgi hüvitama kahju üksnes juhul kui asjaolu, millel tema vastutus 4 põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Tallinna Hambapolikliinik ei ole tervishoiuteenuse osutamise lepingust ja seadusest tulenevaid kohustusi rikkunud. Hageja ei ole tõendanud kostja kohustuste rikkumist, süüd, põhjuslikku seost väidetava rikkumise ehk osutatud ravi vahel. Seega ei esine aluseid, millest tulenevalt kuuluks hageja varalise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele. Kohtu põhjendused

1. Kohus, tutvunud kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega, ning hinnanud tõendeid kogumis, asub seisukohale, et hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.
2. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
3. TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Menetlusosaline määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad TsMS § 328 lg 1 kohaselt olema tõesed.
4. Harju Maakohus on 11.05.2020 määrusega jätnud hagi käiguta ja 18.05.2020 määrusega võtnud hagi menetlusse.
5. Tervishoiuteenus on tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 2 lg 1 järgi tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal. Üldjuhul osutatakse isikule tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel.

§ 758

lg 1 kohaselt tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest, sh hõlmab tervishoiuteenuse osutamine ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust. Tervishoiuteenuse osutamise leping loetakse

§ 759

järgi mh sõlmituks ka tervishoiuteenuse osutamise alustamisega või tervishoiuteenuse osutamise kohustuse ülevõtmisega patsiendi nõusolekul, samuti siis, kui otsusevõimetule patsiendile tervishoiuteenuse osutamise alustamine vastab tema tegelikule või eeldatavale tahtele. 15. Käesolevas asjas puudub vaidlus, et kostja poolt osutati hagejale tervishoiuteenust ja asi tuleb lahendada tervishoiuteenuse osutamise lepingut reguleerivate sätete kohaselt.

§ 758

lg 2 kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutamisel osalev kvalifitseeritud arst, hambaarst, iseseisvalt tervishoiuteenust osutav õde või ämmaemand, kes tegutseb tervishoiuteenuse osutajaga sõlmitud töölepingu või muu sellesarnase lepingu alusel, tervishoiuteenuse 5 osutamise lepingu täitmise eest tervishoiuteenuse osutaja kõrval ka isiklikult. Hagi on esitatud raviasutuse vastu. 16. Hüvitamisele kuuluv kahju võib

§ 128

lg 1 järgi olla varaline või mittevaraline, millest viimane hõlmab

§ 128

lg 5 järgi eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.

§ 134

lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. Tervishoiuteenuse osutaja vastutab

§ 770lg 1 järgi üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest.

Kui tervishoiuteenuse osutaja rikkumine seisneb raviveas, tähendab see eelkõige seda, et tervishoiuteenuse osutaja hooletult või tahtlikult jättis õigeaegselt ravi määramata. Seejuures tuleb kerge hooletuse puhul hüvitada

§ 127

lg 3 järgi üksnes kahju, mida kahju tekitaja nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal. Hageja on esitanud varalise kahju nõude. 17. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.02.2019 otsuse kohaselt on hageja kui patsiendi kohustus

§ 770

lg-s 3 esimesena sõnastatud üldreegli kohaselt tõendada tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu, s.o eelkõige lepingu rikkumist (eelkõige diagnoosi- ja raviviga) ja põhjuslikku seost rikkumise ning tekkinud kahju vahel (erinorm

§ 770lg 4).

18. Hageja heidab hagis kirjeldatud asjaolude kohaselt kostjale ette, et kostja Tallinna Hambapolikliinik poolt tervishoiuteenusena osutatud hambaraviteenus ei vasta nõuetele ning vajab täielikku ümbertegemist. Hageja viitab

sätetele, mille kohaselt tervishoiuteenus peab vastama arstiteaduse reeglitele (

§ 758

lg 1), vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal (

§ 762

) ning teenust on osutatud tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega (

§ 762

). Osutatava tervishoiuteenuse kvaliteedinõuded sätestab

§ 762

, mille kohaselt tervishoiuteenus peab vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti. Tervishoiuteenuse osutaja vastutab

§ 770

lg 1 järgi üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest.

§ 770

lg 3 kohaselt peab patsient tõendama tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama patsient.

1. Kohtule esitatud hagiavalduse kohaselt heidab hageja raviteenuse osutajale ette, et protseduuride tulemuseks on igeme taandumine implantaatide juures ja D11 esihambal, tulemus ei ole esteetiline ja implantaadid ei ole luuharja sees. Hageja on esitanud nimetatu tõendamiseks OÜ Hambakliinik ja OÜ Quantek hinnangud. Kohus nõustub kostjaga, et hageja ei ole esitanud tõendeid ravivea kohta. Hageja esitatud dokumentaalsed tõendid, milles on OÜ Hambakliinik ja OÜ Quantek hambaarstid kirjeldanud ravitoiminguid, saab hinnata, kui võimalikke edasisi raviteenust puudutavaid toiminguid, mitte seostada ebaõige või ebakvaliteetse eelnevalt osutatud teenusega. Kostja on kohtule esitanud tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni virtuaalse koosoleku protokolli nr 71, 21.05.2020 (tlk 76, Ikd), kus oli päevakorras anda hinnang SA Tallinna Hambapolikliinik poolt hagejale osutatud raviteenuse kvaliteedile. Vaadati läbi hageja kaebus, mis on vaidluse esemeks ka käesolevas asjas. Kohus leiab, et komisjonil on õigus anda hinnanguid, mida saab asja menetluses käsitleda TsMS § 229 lg 2 mõttes dokumentaalse tõendina. Komisjon on leidnud, et dr. F ja dr W on patsiendi komplitseeritud ravijuhtumisse suhtunud oodatava hoolsusega, tegutsenud kaasaegsete võimaluste ja hea tava kohaselt. Komisjon on oma protokollis analüüsinud asjatundjate seisukohti ja järeldanud, „et ülalõua frontaalosa traumadest tingitud ulatuslike luudefektide taastamine on keeruline ja aeganõudev protseduur, mille lõpptulemust on raske prognoosida. Luu siirdamise protseduuri õnnestumine sõltub patsiendi pehmete igemekudede hulgast ja elastsusest, millega kaetakse siirdatud luu. Trauma tagajärjel tekkinud armkude on 6 õrn ja jäik. Niivõrd ulatuslike defektide täitmine nõuab tavaliselt korduvaid siirdamisi, kuna osa siirdatud luud resorbeerib“. Protokollist nähtuvalt on dr F oma operatsioonikirjeldustes viidanud faktoritele, mis patsient on kaebuses esile toonud.
2. Kohtu korraldaval istungil 08.10.2020 selgitas kohus tõendamiskoormist ja otsustas tõendite vastuvõtmise käigus, et fotod hammastest ja väidetavast raviveast ei ole kohtule iseseivad tõendid ning vajavad asjatundja hinnangut või ekspertiisi. Hageja taotles 09.11.2020 ekspertiisi. Kohus määras 01.04.2021 määrusega TsMS § 293 lg 1 kohaselt asjas tähtsust omavate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks ekspertiisi, mille viis läbi Q (tlk 150, Ikd). Ekspert on jõudnud järeldusele (tlk 158, Ikd), „et patsiendi ravi on läbi viidud üldtunnustatud norme arvestades, luukadu d11 juure mesiaalsel küljel on tingitud protseduuri tüsistusest, igeme taandumise põhjus on tõenäoliselt luubloki resorbeerimine; proteetiliselt on D22 implantaadi asend väga hea ning D21 asend hästi abutmendi nurgaga kompenseeritav; Implantaadid on paigaldatud luupriirist sügavamale, terved implantaadid on luuga kontaktis, luubloki resorbeerumise tõrru on implantaatide kaela osa luust paljastunud; implantaatide igemetaskud on tõenäoliselt tingitud luubloki resorbeerumisest; ravimisel ei ole viga, enne ravi tehtud CBCT – l on näha kerge periodontaalpilu laienemine D11-l, mis võib tähendada, et hambal on liikuvus juba siis; D11 prognoos on halvenenud tõenäoliselt mitte armi, vaid luu resorptsiooni tõttu juure distaalsel küljel; tegemist on komplitseeritud juhtumiga, enne ravi alustamist oli ulatuslik luukoe defekt; luublokkide siirdamise tulemust ei ole võimalik 100% ette määrata, proteetiline ravi on teostatud vastavalt üldtunnustatud normidele ning antud olukorras on patsiendile osutatud võimalikku head ravi, mis vastav põhieesmärkidele.“
3. 27.01.2022 toimunud kohtuistungil taotles hageja TsMS § 303 lg 2 alusel eksperdi kohtuistungile kutsumist täpsustavate küsimuste esitamiseks. 07.04.2022 toimunud kohtuistungil selgitas ekspert, et jääb oma antud vastuste juurde, D11 hammas on funktsionaalselt toimiv ning head esteetikat on sellele hambale raske anda (tlk 223, Ikd). Kokkuvõtvalt leiab kohus, et ekspert on põhjendanud ja selgitanud oma järeldusi, ning kohtul puudub alus selles kahelda. Kohtu hinnangul ei ole raviviga tuvastatud ka komisjoni menetluses, kuhu hageja on esitanud oma tõendina Dr. Zi 21.11.2019 konsultatsiooni kokkuvõtte. Hageja väiteid ei kinnita ka Tartu Ülikooli Hambaarstiteaduse Instituudi lektori dr. D arvamus (tlk 77, Ikd) ravijuhtumile. Esitatud dokumentaalsed tõendid ja hinnangud viitavad üheselt väga komplitseeritud juhtumile, kus traumadest tingitud luudefektide taastamine on keeruline protseduur ning lõpptulemust on raske prognoosida. Kohus ei nõustu hageja väidetega, et kostja on oluliselt rikkunud implantaadi paigaldamise reegleid. Hageja tugineb dr. Zi konsultatsioonile ja on esile toonud teadusartikleid. Kohus leiab, et kuivõrd eksperdile on esitatud konkreetsed küsimused vaidlusaluse asja juhtumi osas, on need kohtu jaoks usaldusväärsed. Samuti kirjeldab dr. Z implantaatide paigaldust, kuid ei seosta terviseteenust hageja traumast põhjustatud olukorraga ja võimalustega. Hageja viited eksperdi isikule ei ole asjakohased, pealgi on tema järeldused kooskõlas teiste asjas esitatud tõenditega. Seega leiab kohus, et sisulisel läbivaatamisel esitatud tõendeid hinnates saab järeldada, et kostja ei ole rikkunud

§ 762sätestatud hoolsuskohustust.

22. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et kostja ei ole tervishoiuteenuse osutamise lepingut rikkunud, puudub vajadus hinnata teisi kahju hüvitamise eelduseks olevaid asjaolusid ning hageja nõue tuleb jätta rahuldamata. Arvestades eeltoodut ei ole tõendatud, et kostja oleks hagejale tervishoiuteenuse osutamisel süüdi diagnoosi- või raviveas.

§ 770

lg 1 on sätestatud, et tervishoiuteenuse osutaja ja

§ 758

lõikes 2 nimetatud isik vastutavad üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Kuna kostja vastutus hagejale tekitatud väidetava kahju osas on asja sisulise arutamise käigus tuvastatu alusel välistatud, siis puudub vajadus hinnata hagejale tekkinud kahju ja võimaliku kahju tekkimisega seotud põhjuslikku seost.

§ 762

on sätestatud, et tervishoiuteenus peab vastama vähemalt arstiteaduse 7 üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti. Kohtule ei ole esitatud selliseid tõendeid, mis kinnitaksid kostjate poolt nimetatud kohustuste rikkumist. Õige on kohtu hinnangul kostja väide, et

§ 762

tulenevaid kohustusi täites ei saa tervishoiuteenuse osutaja garanteerida patsiendile soovitud tulemust või välistada mistahes täiendavaid ravivajadusi tulevikus. 23. Tervisekahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks on järgmiste asjaolude esinemine: • tervishoiuteenuse osutaja on teinud diagnoosi- või ravivea (

§ 762

või § 763); • patsiendil on tekkinud terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida (

§ 770

lg 4); • patsiendil on tekkinud varaline kahju; • kahju tekkimine on põhjuslikus seoses diagnoosi- või raviveaga (

§ 127

lg 4, mille suhtes

§ 770

lg 4 on erinormiks) 24.

§ 101

lg 1 p 6 alusel võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sisse nõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on koos põhinõudega esitanud viivisenõude sissenõutavaks muutunud viiviste saamiseks ning edasiulatuvalt põhisummalt, mis tuleb jätta välja mõistmata, kuivõrd põhinõue ei kuulu rahuldamisele. Menetluskulud

1. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.
2. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 esimese lause kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus leiab, et käesolevas asjas on menetluskulude rahaline suurus otstarbekas kindlaks määrata eraldi kohtumäärusega pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
3. TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate 8 menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. /allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 17.04.
4. a otsusega nr 2-
5. 9