KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Siiri Malmberg Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 19. juuni 2023, Pärnu Tsiviilasja number 2-22-132438 Tsiviil

§ 1132lg 2 alusel kokku 30 eurot.

Võla sissenõudmise kulud seisnevad ühe tasulise kirja saatmises 25 eurot ja muudes makseviivitusega tekkinud kuludes 25 eurot.

1. Kohus jättis 06.01.2023 määrusega hagi käiguta. Hageja esitas 07.02.2023 täiendava menetlusdokumendi ja selgitas hageja nõuete õiguseellase toiminguid vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise kohta. Kostja esitas laenutaotluses sissetulekuks 1700,00 eurot, igakuiseks kohustuseks 160,00 eurot, teisi laenukohustusi isikul ei olnud. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi laenuandja päringud Maksehäireregistritesse ja EMTA-sse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Laenuandja on arvestanud kõik kostja kulud, koos laenu maksetega ning teada saanud, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 1540,00 eurot (1700 – 160). Eeltoodust tulenevalt võis laenuandja järeldada kostja võimet täita lepingus toodud summas osamaksega laenulepingut.
2. 09.02.2023 määrusega võttis kohus hageja hagi kostja vastu menetlusse ja kohustas kostjat esitama kirjalik vastus 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest alates. Sama määrusega hoiatas kohus, et kohus võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult või elektroonselt. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks (TsMS § 407 lg 1). Kohtuotsuse põhjendused
3. TsMS § 407 lg 1 sätestab, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Vastavalt TsMS § 407 lg-le 2 eeldatakse TsMS § 407 lg-s 1 sätestatud hageja nõusolekut, kui 3

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 1

lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid Inbank AS ja kostja 31.10.2021 tarbijakrediidilepingu nr L89006873029, mille alusel sai kostja laenu 385,65 eurot. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. Kuna lepingust nähtub, et Inbank AS, kes on tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses, on andnud kostjale kui füüsilisele isikule laenu, siis on kohus seisukohal, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga. 8.

§ 4062

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta

1. jaanuariks ja
2. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga veebilehe andmetel oli lepingu sõlmimise ajal, s.o 31.10.2021, kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 18,68%. Seega kolmekordne määr oli 56,04%. Maksekäsu kiirmenetluse avalduses on esitatud asjaolu, mille kohaselt oli laenu intressimäär 19,90% aastas ja kokkulepitud krediidikulukuse määr 52,65% aastas. Seega ei ole tarbijakrediidileping eeltoodud alusel tühine. Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et krediidikulukuse määr oleks lepingus märgitud ebaõigesti. 9.

§ 164

lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Hagiavalduse kohaselt on Inbank AS loovutanud 28.03.2022 tarbijakrediidilepingust nr L89006873029 tulenevad nõuded hagejale. 10.

§ 100

sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Hagiavaldusest nähtub, et kostja ei ole laenulepingust tulenevaid kohustusi täitnud. Inbank AS ütles lepingu üles 28.03.

1. Eeltoodust tulenevalt on hageja põhinõue summas 385,65 eurot põhjendatud ja kohus mõistab selle kostjalt hageja kasuks välja.
2. Vastavalt

§ 4034

lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 4034lg - d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast 4

§ 4034lg 4 kohaselt krediidiandjate ja vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4.

KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kehtiva

§ 4034

lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja. Et krediidiandja loovutas nõude hagejale, tuli hagejal vastavad asjaolud hagiavalduses esile tuua. Hageja on 07.02.2023 vastustes esitanud asjaolud, millest nähtub, et Inbank AS on teinud kostja maksevõime kindlaks tegemiseks päringu maksehäireregistrile ning EMTA-le ja tuvastanud, et kostjal ei ole maksehäireid. Inbank AS kogus kostja krediidivõimelisuse kohta andmeid kostjalt. Kostja avaldas, et tema igakuine netosissetulek on 1700 eurot, igakuised finantskohustused 160 eurot (lähtuti kostja esitatud andmetest). Laenuandja on arvestanud kõik kostja kulud, koos laenu maksetega ning teada saanud, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 1540 eurot (1700 – 160). 12. Arvestades hageja poolt kohtule esitatud asjaolusid, jättis Inbank AS nõutaval viisil kontrollimata kostja krediidivõimelisuse, lähtudes ainult kostja enda esile toodust. Kohus juhib tähelepanu Tallinna Ringkonnakohtu 08.11.2021 kohtuotsusele nr 2-20106661, mille p-s 55 rõhutati üle varasem praktika, mille kohaselt tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks minimaalselt nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Seda ka väiksemate laenusummade puhul. Käesoleval juhul nähtub hagiavalduse asjaoludest, et laenuandja kostjalt pangakonto väljavõtet ei nõudnud. Hageja ei tuginenud sellele, et krediidiandja oleks kostjalt nõudnud dokumente oma krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada. Inbank AS jättis täitmata kohustuse kontrollida talle kostja poolt esitatud andmeid ja seega kostja krediidivõimelikust. 13.

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub vastutustundliku laenamise põhimõtet, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse § s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja neljandale lõikele või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Asjas ei ole tuginetud väitele, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata panga küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid. Nii rikkus krediidiandja

§ 4034lg 6.

Hageja esile toodud asjaoludest nähtub, et kostja tegi

§ 397lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Inbank AS ja kostja on 31.10.2021 lepingu sõlmimisel kokku leppinud intressi maksmises. Poolte kokkuleppe kohaselt oli intressi määraks 19,9% aastas. Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata intress kokku summas 44,46 eurot. Hageja on intressi arvestanud alates 15.12.2021 kuni 15.03.2022. Kuna kohus tuvastas, et hageja õiguseellane ei täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb vastavalt

§ 94lg-s 1 sätestatud intressimäärast.

Hageja taotletud perioodil 14.07.2022 – 14.11.2022 oli

§ 94lg-s 1 sätestatud intressimäär 0,00%.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja intressinõude rahuldamata. Samal põhjusel jääb rahuldamata laenuhaldustasu summas 7,60 eurot. 14.

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Kostja pidi laenumakseid tegema alates 15.12.2021. Vastavalt hagiavaldusele ei teinud kostja ühtegi makset 07.03.2022 andis Inbank AS kostjale täiendava tähtaja võlgnevuste tasumiseks, mida kostja ei teinud. Inbank AS ütles lepingu kostjaga üles alates 28.03.2022, kuna hageja ei teinud laenulepingust tulenevaid makseid. Seega vastab lepingu ülesütlemine

§ 416lg-s 1 sätestatud tingimustele.

Kohtu hinnangul on lepingu ülesütlemine kehtiv. 15.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuna lepinguline intressimäär on

§-s 94 sätestatud intressimäär tulenevalt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, siis tuleb viivist arvestada

§ 113lg 1 teise lause järgi.

Hageja on arvestanud viivist lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o 29.03.2022 ja taotlenud kostjalt viivise väljamõistmist kuni põhinõude täitmiseni. Kohtuotsuse tegemise päeva seisuga, s.o 19.06.2023 on viivisesumma 42,36 eurot (29.03.2022 – 19.06.2023 on 448 päeva. Perioodil 29.03.2022 – 31.12.2022 oli viivisemääraks 8% aastas. 8% põhivõlgnevuselt 385,65 eurolt on 30,85 eurot ja seega on viivis ühes päevas 30,85/365=0,084526 eurot. Perioodis 29.03.2022 – 31.12.2022 on 278 päeva. Seega on viivisesumma 278*0,084526=23,50 eurot. Alates 01.01.2023 on viivisemääraks 10,5% aastas. Seega on aastane viivisesumma 385,65*10,5/100=40,49325 eurot ja päevamäär 40,49325/365=0,11094 eurot päevas. Perioodis 01.01.2023-19.06.2023 on 170 päeva. Viivisesumma nimetatud perioodil on seega 170*0,11094=18,86 eurot. Kokku on viivis kohtuotsuse tegemise seisuga 23,50+18,86=42,36 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise 42,36 eurot ja viivise põhinõudelt

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni.

16. 09.01.2023 hagis nõuab hageja

§ 113

² lg 2 p 2 ja lepingu üldtingimuste p-i 4.6 alusel kostjalt ka sissenõudmiskulusid summas 30 eurot.

§ 1132

lg 2 p 1 näeb ette, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 euro. Hageja on väitnud, et ta on saatnud ühe tasulise kirja summas 25 eurot ja samuti on tal tekkinud muud makseviivitusega kulud 25 eurot. Kohtu hinnangul ei ole hageja võla sissenõudmiskulude nõue põhjendatud. Tallinna Ringkonnakohus on oma 6

§ 1132lg 1 p 1 ei ole iseseisev alus sissenõudekulude hüvitise nõudmiseks.

Sissenõudmiskulude hüvitise nõue saab tuleneda lepingust või seadusest, ning viimasel juhul on nõude aluseks kahju hüvitamise üldine regulatsioon. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja oleks üldse meeldetuletuskirja saatnud (esile ei ole toodud, millal kiri saadeti, millisel viisil ja kuidas on hageja jõudnud nõudesummani 25 eurot). Muud makseviivitusega tekkinud kulude suuruseks on toodu 25 eurot. Seejuures on loetletud tegevused, mida väidetavalt on tehtud kuvatõmmisena mingist arvutiprogrammist. Samas ei ole võimalik kohtul tuvastada, milline on iga konkreetse tegevuse maksumus ega seda, et need tegevused oleksid üldse kostjaga kuidagi seotud. Kohus leiab, et hageja sissenõudmiskulude, summas 30 eurot, hüvitise nõue on liiga üldsõnaline ja põhjendamata. Kohus selgitab täiendavalt, et

§ 1132regulatsioon seob suures osas hüvitise meeldetuletuskirjade saatmisega.

Meeldetuletuskirju tuleb mõista kitsendavalt arvestades

§ 1132tarbijakaitselist iseloomu.

Meeldetuletuskiri on tarbijale kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis saadetud teade, mille ainuke eesmärk

-i regulatsiooni kontekstis on võlgnikule meelde tuletada oma kohustust eelnev võlg ära maksta (vt Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne I, § 1132 kommentaarid, lk 580). Hagi materjalide pinnalt peab olema võimalik tuvastada

§ 1132eelduseid, sh sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud piiranguid.

Käesolevalt ei ole see võimalik, sest hagi ei sisaldanud vastavat teavet. Menetluskulud

1. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).
2. Kuna kohus rahuldas hagi 73,33% ulatuses, siis jäävad menetluskulud vastavas ulatuses kostja kanda (TsMS § 163 lg 1) ja 26,67% ulatuses hageja kanda.
3. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 175 eurot, õigusabikulud 460 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ja esindamise kulu 20 eurot. Kohus selgitab hagejale, et TsMS ei näe ette menetluskuluna õigusabikulusid, TsMS § 144 p 1 ja § 175 lg 1 kohaselt on hüvitatavaks kuluks üksnes lepingulise esindaja kulud. Kohtu hinnangul on hageja lepingulise esindaja kulud 460 eurot olulises osas ülepaisutatud. Põhjendamatu on lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot ja lepingulise esindaja tehtud toimingutele kulunud aeg 3 h 50 min (TsMS § 175 lg 1). Kohus ei pea usutavaks, et sellise hagi koostamiseks kulus rohkem kui 1 tund. Tegemist on hageja majandustegevuses esitatavate tüüphagidega, mis esitatakse võlgnike vastu, kes ei täida laenulepingutest tulenevaid kohustusi. Sisuliselt muudetakse erinevate võlgnike puhul peamiselt arvandmeid ja hagi põhisisu on esitatud eelnevalt võlgnikule saadetud võlateatistes. Tõenäoliselt on hagi koostamine võimalik vähem kui tunniga ja dokumentide komplekteerimiseks ei saanud kuluda rohkem kui kümme minutit. Hagile on lisatud tavapärased dokumendi, millest osa pidi olema hagejal juba eelnevalt komplekteeritud –leping, viiviseraport, menetluskulude nimekiri, volikiri ja haridust tõendav dokument. Praeguses asjas esitatud hagi koostamine ei nõua ka kõrget kvalifikatsiooni, mistõttu ei 7

§ 1132

lg 2 p 3 kohaselt maksimaalne tarbijalt nõutav sissenõudmiskulu 50 eurot (vt Tallinna Ringkonnakohtu

1. aprilli 2020 otsused tsiviilasjas nr 2-18-129072, p 12 ja 2-19-11647, p 9). Eeltoodut arvestades on hagi esitamisega seotud TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik esindajakulu praeguses asjas 50 eurot (50 eurot x 1 tund). Riigilõiv on kohtu arvates vajalik ja põhjendatud menetluskulu. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele ka hagiavalduselt kokku tasutud riigilõiv 175 eurot. Riigilõiv on kohtute infosüsteemist nähtuvalt tasutud. Hageja taotleb lisaks maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ja esitamise kulu 20 euro väljamõistmist. TsMS § 172 lg 9 kohaselt arvatakse asja edasisel lahendamisel hagimenetluses maksekäsu kiirmenetluse kulud hagimenetluse kulude hulka. TsMS § 484 alusel on põhjendatud hageja menetluskuluna maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ja esitamise kulu 20 eurot. Eeltoodut arvestades on hageja menetluskulud kokku 245 eurot (175+50+20). Kuna kohus jätab kostja kanda 73,33% hageja põhjendatud ja vajalikest menetluskuludest, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 179,66 eurot. Kuna kostjal ei ole kohtule teadaolevalt menetluskulusid, siis ei mõista kohus hagejalt kostja kasuks menetluskulusid välja.
2. Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on esitanud kohtule Ts

MS § 177 lg 4 kohase taotluse, et kohus märgiks menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) Siiri Malmberg kohtunik 8