KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise koht ja aeg 6. aprill 2023, Tartu Tsiviilasja number 2-20

) § 43 lg 2 alusel läbi vaatamata. Hagi tagamiseks seatud kohtulik hüpoteek jäi Tartu Maakohtu

1. märtsi 2020 määruse alusel püsima. Kostja esitas võlgniku
2. septembri 2020 nõuete kaitsmise koosolekul vastuväite hageja nõude rahuldamisjärgule. Hageja nõue on tunnustatud 49 524 euro 96 sendi ulatuses vastavalt

§ 153lg 1 p-le 2.

Asjaolusid, mis annaksid aluse pandiõigusele ja hageja nõude rahuldamisjärgule vastuväiteid esitada, ei esine. 2. Kostja vaidles hagile vastu ning esitas vastuhagi tagatise andmise tagasivõitmiseks

§ 114lg 1 p 2 alusel.

Kostja palus vastuhagis tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks

1. detsembri 2019 määruse alusel
2. jaanuaril 2020 Tartu Maakohtu 2 kinnistusosakonna registriossa nr 4488204 hagi tagamise korras hageja kasuks kantud kohtulik hüpoteek 70 864 eurot 26 senti. Hageja nõude suuruse üle vaidlust ei ole. Hageja nõue on tunnustatud 49 524 euro 96 sendi ulatuses vastavalt

§ 153lg 1 p-le 2 teises rahuldamisjärgus.

Tagatis on seatud kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Hageja kohustus töövõtjana

1. augusti 2019 töövõtulepingu nr 190819/20 kohaselt ehitama võlgnikule kui tellijale Puhja katlamaja vee- ja kanalisatsioonitorustikud. Lepingu p-s 2.2 lepiti kokku, et tasu maksmine toimub pärast töö tegemist ja vastuvõtmist sularahata arveldusena 30 päeva jooksul peale nõuetekohase arve tellijale esitamist. Hageja andis võlgnikule tehtud tööd üle kaetud tööde aktidega
2. septembril 2019 ja
3. oktoobril
4. Hageja esitas
5. septembril 2019 arve nr 193785 summas 33 841 eurot 20 senti maksmise tähtajaga
6. oktoober 2019 ja
7. oktoobril 2019 arve nr 194241 summas 7120 eurot 80 senti maksmise tähtajaga
8. november
9. Võlgnik esitatud arveid tähtaegselt ei tasunud, mistõttu esitas hageja
10. detsembril 2019 Tartu Maakohtule hagi võlgnevuse väljamõistmiseks ning hagi tagamiseks seati kohtulik hüpoteek. Seega seati tagatis juba tekkinud kohustuse tagamiseks. Hageja ja võlgniku vahel sõlmitud töövõtulepingust ei nähtu võlgniku kohustust tagatist anda.

§ 114lg 1 p-s 2 sätestatud tagatise andmise tagasivõitmise eeldused on täidetud.

Võlgniku kinnisasi on koormatud esimesel ja teisel järjekohal olevate hüpoteekidega AS-i SEB Pank kasuks summas 162 258 eurot 64 senti. Kolmandal järjekohal on hageja kasuks seatud kohtulik hüpoteek 70 864 eurot 26 senti. Võlgnikule kuulunud kinnisasi müüdi elektroonilisel enampakkumisel 303 000 euro eest, mis moodustab olulise osa pankrotivarast. Kohtuliku hüpoteegi seadmisega on hageja saanud endale

§ 153

lg 1 p-s 1 sätestatud eesõigusnõude ja on võrreldes teiste pandiga tagamata nõuetega võlausaldajatega eelistatud olukorras. Kui kohtuliku hüpoteegi seadmist hageja kasuks ei oleks toimunud, siis saaks pandiga tagamata pankrotivõlausaldajate nõuded rahuldada 49 524 euro 96 sendi võrra suuremas ulatuses. Seega on täidetud

§ 109

lg-s 1 sätestatud tagasivõitmise üldine eeldus, võlausaldajate huvide kahjustamine. Kostja ei nõustunud hagejaga, et

§ 114

lg 1 p 2 esimene alternatiiv eeldab mingisugust võlgniku tahtel põhinevat tegevust. 3. Hageja vaidles vastuhagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Hüpoteegi tagasivõitmise eeldusi

§ 114

lg 1 p 2 järgi ei esine, kuna hageja ei teadnud sel ajal võlgniku võimalikust maksejõuetusest.

§ 114

lg 1 p 2 esimene alternatiiv käib üldiselt tehingulise tagatise seadmise kohta ega haaku kohtuliku hüpoteegi seadmisega. Kohtulikku hüpoteeki ei anta võlgniku poolt, vaid see määratakse kohtu poolt hagi tagamisena.

§ 114

lg 1 p 2 esimene alternatiiv eeldab võlgniku tahtel põhinevat tegevust, mida käesoleval juhul ei ole võimalik tuvastada. Kohtulik hüpoteek tagas põhinõuet 40 962 eurot ja arvestuslikku viivist aasta kohta 29 902 eurot 26 senti. Seega taotleti kohtulikku hüpoteeki 29 902 euro 26 sendi ulatuses veel sissenõutavaks mittemuutunud kohustuste katteks, mistõttu ei ole kohtulik hüpoteek vähemalt selles ulatuses seatud juba tekkinud kohustuse tagamiseks. Tõendatud ei ole, et kohtuliku hüpoteegi seadmine oleks

§ 109

lg 1 tähenduses kahjustanud võlausaldajate huve teisi võlausaldajaid ebaõiglaselt eelistades. Kinnistu, millele kohtulik hüpoteek seati, oli koormatud juba mitme hüpoteegiga AS-i SEB Pank kasuks, mistõttu võis kohtuliku hüpoteegi seadmise ajal eeldada, et kinnistu müügist ei jätku raha hageja nõude rahuldamiseks. Kohtuliku hüpoteegi seadmisega ei ole võlgniku pankrotivara vähenenud. 3 4. Tartu Maakohus rahuldas 14. aprilli 2021 otsusega hagi, tunnustas hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses esimese rahuldamisjärgu (

§ 153

lg 1 p 1) nõudena, jättis vastuhagi rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda, mõistes kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 1320 eurot.

1. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi ning jätta menetluskulud hageja kanda.
2. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
3. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse
4. septembri 2021 otsusega ning saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumis TsMS § 656 lg 2 teise lause ja § 657 lg 1 p 3 alusel. Maakohtul tuli ringkonnakohtu otsuse kohaselt asja uuel menetlemisel selgitada välja, kas hageja kasuks seatud kohtuliku hüpoteegi tagasivõitmise eeldused

§ 114lg 1 p 2 ja § 109 lg 1 alusel on täidetud. Ts

MS § 230 lg 1 järgi tuleb kostjal tõendada neid asjaolusid, millele tema nõue tugineb. MAAKOHTU OTSUS ASJA TEISTKORDSEL LÄBIVAATAMISEL

1. Tartu Maakohus rahuldas uuel läbivaatamisel
2. veebruari 2022 otsusega hagi ja tunnustas OÜ Sanbruno nõuet OÜ Märja Monte (pankrotis) pankrotimenetluses I rahuldamisjärgu (

§ 153lg 1 p 1) nõudena.

Vastuhagi jäeti rahuldamata. Meneltuskulud jäeti pankrothalduri kanda ning pankrotihaldurilt mõisteti OÜ Sanbruno kasuks välja meneltuskulude katteks 2730 eurot.

§ 114

lg 1 p 2 järgi tunnistab kohus kehtetuks tagatise andmise, kui tagatis anti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud, samuti kui võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma. Seega sisaldub nimetatud sättes kaks alternatiivset tagatise andmise tagasivõitmise koosseisu. Kui kohtulik hüpoteek on seatud vahetult enne pankrotimenetlust hüpoteegiga tagatud nõuet omavat võlausaldajat ebaõiglaselt eelistades, saab kohtuliku hüpoteegi

§ 114järgi tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada.

Hagi tagamise korras eseme käsutamine on võrdsustatav eseme käsutamisega täitemenetluses ja seega tagasivõidetav

§ 109

lg-st 3 tulenevalt.

§ 109

lg 1 järgi tunnistab kohus tagasivõitmisel

§-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Seega on ka hagi tagamise korras seatud kohtulik hüpoteek tagasivõidetav eeldusel, et see kahjustab võlausaldajate huve. Tagatisena kohtuliku hüpoteegi seadmine võib teatud erandlikes olukordades, kus on tuvastatav poolte tahe sellise tagatise andmiseks, olla tagasivõidetav ka

§ 114lg 1 p 2 esimese alternatiivi alusel.

Samas kostja ei ole tuginenud võlgniku ja hageja vahelise nn „kokkumängu“ esinemisele. Seega puudub võlgniku tahtel põhinev tegevus kohtuliku hüpoteegi seadmisel. Maakohus ei nõustunud kostja väitega selles, et

§ 114

lg 1 p 2 esimese alternatiivi alusel on tehing tagasivõidetav ka juhul, kui võlgniku tahe ei ole tuvastatav. Kohus kontrollib hagi tagamise taotluse lahendamisel haginõude põhjendatust ja seda, kas kostjal on tulevikus varalisi võimalusi hagi rahuldava kohtuotsuse täielikuks täitmiseks, st kostja majanduslikku seisundit. Praegusel juhul on kohus kõiki eelduseid kontrollinud ning hagi tagamise taotluse rahuldanud, seades kohtuliku hüpoteegi kostjale kuuluvale kinnistule. Rahalise nõude täitmise 4 tagamiseks piisab kohtuliku hüpoteegi seadmisest kinnistutele. Seega ei esine

§ 114

lg 1 p 2 esimese alternatiivi eelduseid, mistõttu puudub alus tagatise tagasivõitmiseks

§ 114

lg 1 p 2 esimese alternatiivi alusel.

§ 114

lg 1 p 2 teise alternatiivi eeldusteks on võlgniku maksejõuetus tagatise andmise ajal ja tagatise saaja teadmine või teadma pidamine võlgniku maksejõuetusest. Hageja põhistas tagamise aluseks olevaid asjaolusid sellega, et kostja ei esitanud 2018 aasta majandusaasta aruannet, mistõttu ei olnud hagejale teada kostja tegelik majanduslik olukord. Hageja püstitas hagi tagamise taotluses kahtluse kostja majandustegevuse vähenemisest ja/või võimalikest majandusraskustest. Samas ei väitnud hageja kordagi, et kostja oleks olnud 19. detsembri 2019 seisuga püsivalt maksejõuetu. Kuna tõendatud ei ole tagatise seadmisel hageja teadmine või teadma pidamine võlgniku maksejõuetusest, ei ole täidetud

§ 114

lg 1 p 2 teine alternatiiv, mistõttu puudub alus tagasivõitmiseks

§ 114lg 1 p 2 teise alternatiivi alusel.

Kostja esitatud asjaolud ei anna alust ka arvata, et tagatise seadmisel olid hagejale teada kostja võlausaldajaid puudutavad asjaolud, mis annaks alust eeldada võlausaldajate huvide kahjustamist tulenevalt

§ 109lg-st 1.

Hagiavalduse esitamise ja võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal kehtinud seadus ja kohtupraktika võimaldas kohtuliku hüpoteegi püsimajäämist võlgniku pankrotimenetluses. Seega ei saa hagejale ette heita nn eelisseisundit teiste võlausaldajate ees. Eeltooduga leidis tuvastamist, et hageja kasuks kohtuliku hüpoteegi tagasivõitmise eeldused

§ 114lg 1 p 2 ja § 109 lg 1 alusel ei ole täidetud.

Seega kuulub OÜ Sanbruno hagi rahuldamisele täies ulatuses ning hageja nõuet tuleb tunnustada OÜ Märja Monte (pankrotis) pankrotimenetluses I rahuldamisjärgu (

§ 153lg 1 p 1) nõudena. Vastuhagi tuleb jätta rahuldamata. Ts

MS § 162 lg 1 näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldas hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata jätab kohus maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud TsMS § 162 alusel kostja kanda. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Pankrotihaldur esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta OÜ Sanbruno hagi rahuldamata ja rahuldada pankrotihalduri vastuhagi, millega tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks
2. detsembri 2019 hagi tagamise korras kohtuliku hüpoteegi seadmine, mille alusel kanti
3. jaanuaril 2020 Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr 4488204 kohtulik hüpoteek 70 864,26 eurot OÜ Sanbruno kasuks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohtuliku hüpoteegi seadmine

§ 114

lg 1 p-i 2 esimese alternatiivi alusel tagasivõidetav ka juhul, kui võlgniku tahe ei ole tuvastatav. Viidatud sättest ei tulene, et tagatise andmine peab põhinema võlgniku tahtel ja tegevusel. Eeltoodust tulenevalt on vaja tagatise andmise tagasivõitmise koosseisu kohaselt tuvastada, kas: 1) tagatise andmisega kahjustati võlausaldajate huve; 2) tagatis anti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist; 3) tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud. Need eeldused on täidetud. Kui kohtuliku hüpoteegi seadmist hageja kasuks ei oleks toimunud, siis saaks pandiga tagamata pankrotivõlausaldajate nõuded rahuldada 49 524,96 euro võrra suuremas ulatuses. Sel juhul jääks kinnisasja müügist laekunud rahast pandiga tagamata nõuete rahuldamiseks 140 741,36 eurot (303 000 – 162 258,64). 5 Kohtulik hüpoteek on seatud vahetult enne pankrotimenetlust hagejat ebaõiglaselt eelistades võrreldes teiste võlausaldajatega. Kohtuliku hüpoteegi seadmise tagajärjel on hageja saanud eelisseisundi teiste võlausaldajate ees ning see on toonud kaasa võlausaldajate huvide kahjustamise.

1. OÜ Sanbruno vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Kostja ei ole toonud esile erandlikke asjaolusid ega seda, et asjas oleks tuvastatav mõlema poole tahe kohtuliku hüpoteegi seadmiseks. Haldur on
2. detsembri 2021 seisukohtades esile toonud, et kostjal puudub igasugune kahtlus ja alus arvata, et hageja ja võlgnik tegid pahatahtlikult nn „koostööd“ ning sellise „koostöö“ raames koormati võlgniku ainuke kinnisasi hageja ja võlgniku ühisel tahtel kohtuliku hüpoteegiga hageja kasuks, et hageja saaks eelise teiste võlausaldajate ees. Kostja nõustub hagejaga selles, et nö „kokkumängu“ võlgniku ja hageja vahel ei esinenud ning puudub võlgniku tahtel põhinev tegevus seoses hageja kasuks kohtuliku hüpoteegi seadmisega. Maakohus on esile toonud, et hageja põhistas tagamise aluseks olevaid asjaolusid sellega, et kostja ei esitanud
3. aasta majandusaasta aruannet, mistõttu ei olnud hagejale teada kostja tegelik majanduslik olukord. Hageja püstitas hagi tagamise taotluses kahtluse kostja majandustegevuse vähenemisest ja/või võimalikest majandusraskustest. Samas ei väitnud hageja kordagi, et kostja oleks olnud
4. detsembri 2019 seisuga püsivalt maksejõuetu. Apellatsioonist nähtuvalt ei tugine apellant enam

§ 114lg 1 p 2 teisele alternatiivile. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb Ts

MS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ja ringkonnakohus saab teha uue otsuse. Ringkonnakohus jätab uue otsusega hagi rahuldamata, rahuldab vastuhagi ja jätab menetluskulud hageja kanda.

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse peale, mille maakohus tegi teistkordsel asja läbivaatamisel. Maakohtule olid kohustuslikud ringkonnakohtu
2. septembri 2021 otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel (TsMS § 658 lg 2). Ringkonnakohus leiab, et maakohus järgis asja uuel läbivaatamisel olulises ulatuses õigusnormide kohaldamiseks antud juhiseid, kuid tõlgendas norme vääralt ja jõudis ebaõigele järeldusele. Samuti kontrollis maakohus ebaõigesti esmalt

§ 114

lg 1 p 2 eeldusi ja alles seejärel

109 lg-1 sätestatud tagasivõitmise üldisi eeldusi. Kui kohus tuvastas, et võlausaldajate huve ei ole kahjustatud, siis puudus alus teisi spetsiifilisi tagasivõitmise eeldusi üldse kontrollida.

1. Kostja esitas vastuhagi, milles palus tagasivõitmise korras tunnistada kehtetuks
2. detsembri 2019 määruse alusel
3. jaanuaril 2020 hagi tagamise korras hageja kasuks kostja kinnisasjale kantud kohtulik hüpoteek summas 70 864 eurot 26 senti. Hageja nõude alus on

§ 114lg 2.

Selle sätte kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tagatise andmise, kui see anti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud, samuti kui võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma. Lisaks

§ 114

lg 1 p-s 2 sätestatud eeldustele peavad olema tagasivõitmise hagi rahuldamiseks täidetud ka

§ 109lg-s 1 sätestatud üldised tagasivõitmise eeldused.

Hageja pidi maakohtus tõendama: • tagatise andmine kahjustas võlgniku võlausaldajate huve; • tagatis anti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist; • tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks; 6 • võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud; või: • võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma. Riigikohus on kohtupraktika ühtlustamise huvides märkinud, et pankrotiseaduse § 114 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus kehtetuks tagatise andmise kas juhul, kui: 1) tagatis anti kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud, või 2) kui võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetust teadma. Seega sisaldub nimetatud sättes kaks alternatiivset tagatise andmise tagasivõitmise koosseisu (RKTKo

1. oktoober 2008, tsiviilasi nr 3-2-1-87-08 . p 13).
2. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et võlausaldajate huvide kahjustamise saab tuvastada üksnes siis kui kohus tuvastab, et tagatise saajale pidid olema teada asjaolud, mis andsid aluse eeldada võlausaldajate huvide kahjustamist. Ringkonnakohus leiab, et võlausaldajate huvide kahjustamist tuleb eeldada juhul, kui pankrotihaldur tõendab, et teiste võlausaldajate nõuded oleksid hüpoteetiliselt ilma vaidlusaluste tagatisteta saanud suuremas ulatuses rahuldatud. Ringkonnakohus leiab, et võlausaldajate huvide kahjustamise saab tuvastada selle kaudu, et tagatise andmata jätmisel oleks pankrotimenetluse võlausaldajate olukord muutunud võrreldes tagatise andmise olukorraga. Tagatise andmata jätmise korral saab teiste võlausaldajate nõudeid suuremas summas rahuldada ja selleks on praeguses pankrotimenetluses ka reaalsed vahendid olemas. Hageja ei ole ümber lükanud asjaolu, et üksnes seatud tagatiste tõttu on hageja võrreldes teiste võlausaldajatega eelisseisus. Tagatise tagasivõitmise tulemusena koheldakse hagejaga samaväärselt kõiki teisi tagamata nõuetega võlausaldajaid, sealhulgas ka võlausaldajat, kes esitas pankrotiavalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks ja seda oluliselt enne, kui hageja esitas hagi kohtule ja seati tagatis.
3. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et kohtuliku hüpoteegi tagasivõitmine

§ 114

lg 1 p 2 alusel on võimalik üksnes väga erandlikes olukordades, kus on tuvastatav hageja ja pankrotivõlgniku käitumise pahas usus. Ringkonnakohus leiab, et hageja tahte tagatise seadmiseks saab tuvastada analoogia alusel TsMS §-ga 391, kus hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks on piisav, kui tuvastakse, et hageja taotles hagi tagamist. Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et hageja taotles hagi tagamise korras tagatise seadmist võlgniku varale, seega on tagatise andmine tagasivõidetav, kui muud eeldused on täidetud. 16. Kuna ringkonnakohus tuvastas, et võlausaldajate huve kahjustas hagejale antud tagatis, siis järgnevalt kontrollib kohus

§ 114lg 1 p-s 2 sätestatud eeldusi.

Vaidlust ei ole selle üle, et OÜ Märja Monte pankrotimenetluses määrati ajutine haldur

1. jaanuaril 2020 (tsiviilasi nr 2-19-17913). Hageja taotluse alusel seati tsiviilasjas 2-19-20350 OÜ Märja Monte kinnistule kohtulik hüpoteek hageja nõude tagamiseks
2. detsembri 2019 määruse alusel
3. jaanuaril
4. Seega anti tagatis vähem kui nädal enne ajutise halduri nimetamist. Ringkonnakohus leiab, et kuna tagatis anti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist on täidetud

§ 114lg 1 p-s 2 sätestatud esimene eeldus.

17. Ringkonnakohus märgib, et asja materjalide alusel saab tuvastada, et tagatis anti sissenõutavaks muutunud kohustusele. Hageja väitel sisaldas kohtulik hüpoteek põhinõuet 40 962 eurot, millele lisandus arvestuslik viivis. Kuna hagi tagamise korras seatud tagatis pidi tagama ka menetluse käigus tekkivad prognoositavad kõrvalkulud, siis on tegemist

§ 114

lg 1 p-s 2 sätestatud tagatise andmisega juba sissenõutavaks muutunud kohustustele. 7 18. Kohtumääruse alusel seatud kohtulik hüpoteek ei ole iseseisev tagatise andmise kohustuse alus. Võlgniku kohustus tagatise andmiseks võib tuleneda seadusest või lepingust. Asjas ei ole esitatud asjaolusid, mille alusel saaks tuvastada, et pankrotivõlgnik oli kohustatud tagatise andmiseks. Kuna pankrotivõlgnikul tagatise andmise kohustus puudus, siis on täidetud

§ 114

lg 2 p 1 esimeses alternatiivis sätestatud eeldus tagatise andmise tagasivõitmiseks. 19. Ringkonnakohus tuvastas eelnevalt, et tagatise andmine kahjustas võlausaldajate huve, tagatis anti kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks ning võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud. Seega on täidetud eeldused tagasivõitmise korras tagatise andmise kehtetuks tunnistamiseks

§ 114lg 1 p-s 2 esimese alternatiivi alusel.

Kostja ei tuginenud vastuhagis ega apellatsioonkaebuses alternatiivsele tagasivõitmise alusele, st ei esitanud asjaolusid, mille alusel saaks kohus tuvastada, et võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma. Ringkonnakohus on seotud apellatsioonkaebuse piiridega ja ei kontrolli seetõttu tagasivõitmise eeldust

§ 114lg 1 p-s 2 sätestatud teise alternatiivi alusel.

Ringkonnakohus märgib, et sõltumata hüpoteekide kinnistusraamatusse kandmise aluseks oleva Tartu Maakohtu

1. detsembri 2019 määruse (tsiviilasi nr 2-19-20350) kehtivusest, ei taga hageja nõude tagamiseks seatud kohtulik hüpoteek käesoleva otsuse jõustumisel enam hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses.
2. Ringkonnakohus jätab hagi rahuldamata ja rahuldab vastuhagi, seetõttu tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja esitas ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja taotluse enammakstud riigilõivu tagastamiseks. Taotluse p-s 1 märkis kostja menetluskuludeks riigilõivu 420 eurot, kuna kostja vastuhagi ja apellatsioonkaebus kuuluvad rahuldamisele ja riigilõiv on põhjendatud menetluskulu, siis tuleb 420 eurot hagejalt kostja kasuks välja mõista TsMS § 162 lg 1 järgi.
3. Kostja esitas
4. märtsil 2023 taotluse apellatsioonkaebuselt enam tasutud riigilõivu 420 euro tagastamiseks OÜ Märja Monte arvelduskontole nr EE
5. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4 alusel tuleb kostja taotlus enam tasutud riigilõivu tagastamiseks rahuldada. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt tasus kostja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 840 eurot. Apellatsioonkaebuselt hinnaga 3500 eurot kuulub RLS § 59 lg 15 ja lisa 1 järgi tasumisele riigilõiv 420 eurot. Kostja on tasunud riigilõivu rohkem 420 eurot. Vastavalt kostja taotlusele tuleb riigilõiv tagastada OÜ Märja Monte arvelduskontole nr EE
6. Riigilõivu tagastamine (otsuse resolutsiooni p 2.5) ei ole kaevatav (TsMS § 150 lg 8). /allkirjastatud digitaalselt/ 8