) § 10 lg 2 p-des 1, 2, 3, 4 ja 5 nimetatud järelevalvemeetmeid. X on sündinud Eestis, tema elamisluba kehtis kuni 03.11.2015 ning tema taotlused elamisloa pikendamiseks või saamiseks jäid läbi vaatamata või rahuldamata. X asus alates 14.10.2020 end PPA eest varjama, pärast mida kuulutati ta tagaotsitavaks ning ta peeti kinni 15.02.
lg 1 p-de 1–3 ja § 25 lg 2 alusel Xi KPK-s kinnipidamise tähtaega nelja kuu võrra. Isiku jätkuv kinnipidamine on vajalik isiku dokumenteerimiseks tema väljasaatmise korraldamiseks. Isiku reisidokumendi taotlemine on pooleli ning isik keeldub dokumentide hankimisele kaasa aitamast. Venemaa Siseministeerium on 08.11.2022 ja 24.11.2022 vastanud PPA tagasivõtmispalvetele ning toonud välja, et isikuga 19.09.2022 peetud vestlusel ei saadud juriidiliselt tähtsat teavet. Venemaa on kindlaks teinud, et X on nende kodanik, kuid Venemaa ei saa tuvastada tagasivõtmisele kuuluvat isikut, kuna neil puuduvad Xi fotod. Hetkel ootab PPA vastust korduvale 08.03.2023 tagasivõtmispalvele. Kuigi isikut on juba kinni peetud 14 kuud, võimaldab
lg 2 isikut kinni pidada kokku kuni 18 kuud, kui väljasaadetav ei täida jätkuvalt kaasaaitamiskohustust või tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. Isiku osas esineb jätkuvalt
p-des 1, 5 ja 6 nimetatud põgenemisoht, kuna isik ei lahkunud Eestist pärast lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega ega järginud lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks kohaldatud järelevalvemeetmeid ning isiku käitumisest ja hoiakutest saab ka järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Isik keeldus tagasipöördumistunnistust taotlemast ning enda sõnul ei taha ta Eestist lahkuda, vaid soovib endale elamisluba. Isik esitas 26.09.2022 uue elamisloa taotluse, kuid PPA keeldus 24.11.2022 otsusega nr 15.3-3.1/2856 elamisloa andmisest. Isiku kaebus PPA 24.11.2022 otsuse peale on Tallinna Halduskohtu menetluses (haldusasi nr 3-222563). Isik ei olnud ka 09.03.2023 toimunud vestlusel nõus end dokumenteerima ja PPA-ga koostööd tegema, vaid rääkis soovist seadustada enda Eestis viibimine, läbida eesti keele eksam ja minna seaduslikult tööle. Seega ei täida isik jätkuvalt kaasaaitamiskohustust. PPA praktika Venemaa kodanikele dokumentide hankimisega näitab, et isiku koostöö korral võtab see aega umbes pool aastat, kuid Venemaale isiku tagasivõtmiseks esitatud taotluse lahendamine võib võtta aega üle pooleteise aasta ning see sõltub Venemaa ametivõimude tegevusest. Isiku suhtes ei ole võimalik võtta leebemaid järelevalvemeetmeid, kuna tema käitumist arvestades on tõenäoline, et vabadusse pääsedes asub isik end varjama ega täida järelevalvemeetmeid. 3. X avaldas Tallinna Halduskohtu 15.03.2023 istungil, et ta ei soovi Venemaale lahkuda, vaid püüab seadustada enda Eestis viibimist. Isik soovib minna koju oma ema juurde, kellel tuleb lähiajal operatsioon ning kes vajab pärast seda abi. Isik on nõus ka elektroonilise järelevalve kohaldamisega. PPA peaks tegutsema selle nimel, et seaduses oleks ette nähtud võimalus ka haldusmenetluses elektroonilise järelevalve rakendamiseks. 4. Tallinna Halduskohus pikendas 16.03.2023 määrusega
lg 1 p 3 ja § 25 lg 2 alusel PPA-le antud luba Xi KPK-s kinnipidamiseks kuni kinnipidamise aluste ära langemiseni, kuid mitte kauemaks kui 16.07.2023. Kuna isikut on alates 28.01.2022 peetud kinni juba 14 kuud, siis ei ole
lg 1 p 1 asjassepuutuv norm ja selle alusel ei saa taotlust rahuldada, kuna möödunud on
lg-s 1 nimetatud 6 kuud (Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2022 määrus praeguses haldusasjas, p 8). Täidetud ei ole ka
lg 1 p 2 kohaldamise eeldused, kuna PPA on isiku poolt kaasaaitamiskohustuse rikkumist seostanud üksnes dokumentide hankimisele kaasa aitamata jätmisega.
lg 1 p 2 kohaldamine nõuab kaasaaitamiskohustuse muul viisil täitmata jätmist, st see peaks seonduma eelkõige
Kaasaaitamiskohustuse rikkumist ei saa tuletada isiku väidetest, et ta ei soovi Eestist lahkuda ega päritoluriiki naasta (nt Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2022 määrus nr 3-22-231, p 13). 2
Vaidlust ei ole selles, et puudutatud isikul ei ole seadusliku alust Eestis viibimiseks, tal puuduvad kehtivad reisidokumendid ja ta ei ole asunud neid hankima, vaid on teavitanud oma soovist Eestist mitte lahkuda. Isikule on pakutud võimalust end dokumenteerida, kuid ta on sellest keeldunud. PPA on selgitanud, et isiku kaasabil võtaks dokumentide hankimine aega umbes pool aastat, erinevalt olukorrast, kus PPA esitab Venemaale tagasivõtutaotluse. Praegu on PPA ära näidanud, et hoolimata PPA mõistlikest jõupingutustest kestab väljasaatmine ettenähtust kauem ning et PPA on teinud ja teeb jätkuvalt aktiivselt pingutusi isiku dokumenteerimiseks (vt Euroopa Kohtu 05.06.2014 otsus nr C-146/14, p 83). Isiku väljasaatmine ei ole muutunud perspektiivituks. PPA sõnul on praktikas esinenud ka olukordi, kus isik on viibinud KPK-s 16 kuud ning alles siis väljastab Venemaa isikule tagasivõtutunnistuse. Isikule ei ole võimalik kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid ning halduskohus nõustub selles osas PPA seisukohtadega. Isiku põgenemisohtu on hinnatud Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2022 määruses (p-s 8) ning see hinnang on jätkuvalt asjakohane. Kuna isiku suhtes ei ole võimalik kasutada leebemaid järelevalvemeetmeid (isikut ei saa paigutada Vao majutuskeskusesse tulenevalt tema põgenemisohust ja asjaolust, et ta ei ole rahvusvahelise kaitse taotleja), siis ei ole isiku KPK-s kinnipidamise pikendamine 4 kuu võrra ebaproportsionaalne. Isikul on võimalik endale ise reisidokumente taotleda, mis aitaks kaasa ka tema KPK-st vabanemisele. PPA ei pea ka astuma samme seadusandluse muutmiseks seonduvalt haldusmenetluses elektroonilise järelevalve rakendamisega, kuna seadusi võtab vastu Riigikogu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. X palub 30.03.2023 määruskaebuses tühistada halduskohtu 16.03.2023 määrus ning uue määrusega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada isik KPK-st. Halduskohus leidis õigesti, et puudutatud isiku kinnipidamise pikendamise aluseks ei saanud olla
Küll aga ei ole isiku puhul täidetud ka
lg 1 p 3 kohaldamise eeldused, kuna PPA ei ole ära näidanud, et ta on teinud ja teeb jätkuvalt aktiivselt pingutusi isikule dokumentide hankimiseks. PPA taotlused isiku vastuvõtmiseks Venemaale on esitatud 06.07.2022 ja 17.08.2022 ehk seega on möödunud juba rohkem kui pool aastat. Praegu pole üldse teada, kas puudutatud isikule väljastatakse isikute tõendavad dokumendid. PPA viide varasemale praktikale on asjakohatu ning näitab pigem seda, et isikuid peetakse KPK-s kinni ebamõistlikult kaua. Kinnipidamine kauem kui 14 kuud on muutunud ebaproportsionaalseks, eriti kuna isiku puhul ei ole põhjendatud põgenemisohtu. Halduskohus ei ole kinnipidamise proportsionaalsust hinnanud. Kohtupraktikas on rõhutatud, et mida pikem on kinnipidamine, seda kaalukamad peavad olema kinnipidamist põhistavad asjaolud ning seda rangem peab olema ka kontroll kinnipidamise põhjendatuse üle. PPA ei ole välja toonud, milliseid tähtsust omavaid menetlustoiminguid on isikuga tehtud ning milliseid tähtsust omavaid asjaolusid tuleb veel välja selgitada. Puudutatud isik ei soovi end varjata ega esitada valeandmeid. Leebema järelevalvemeetmena saaks isikule kohaldada elamist kindlaksmääratud elukohas. Isikul on Eestis elukoht ning kõik tema sugulased elavad Eestis. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ja vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6). Kuna määruskaebus ei sisalda uusi sisulisi väiteid, ei pea ringkonnakohus vajalikuks küsida PPA-lt selle kohta täiendavat seisukohta, vaid arvestab tema poolt varem avaldatuga. 3
lg-st 1 tulenevalt võib Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase halduskohtu loal kinni pidada ja kuni kaheks kuuks KPK-sse paigutada siis, kui
lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust.
Kinnipidamine on eelkõige lubatud juhul, kui esineb isiku põgenemise oht (p 1), isik ei täida kaasaaitamiskohustust (p 2) või isikul puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine viibib (p 3).
lg 11 kohaselt annab halduskohus loa välismaalase kinnipidamiseks, kui
lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada ning kinnipidamine peab olema kooskõlas ka proportsionaalsuse põhimõttega ja kinnipidamisel peab igal üksikjuhtumil arvestama välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. Kuigi PPA tugines 13.03.2023 taotluses kõigile
lg-s 1 sätestatud kinnipidamise alustele, andis halduskohus PPA-le loa isiku kinnipidamiseks üksnes
Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et praeguses asjas ei saanud isiku kinnipidamise pikendamise aluseks olla
lg 1 p-d 1 ja 2, ning ringkonnakohus ei pea selles osas vajalikuks halduskohtu põhjendusi üle korrata (vt ka praeguses asjas Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2022 määrus, p 8 ja 18.11.2022 määrus, p 13). 8.
lg 1 p 3 alusel võib isiku kinni pidada, kui tal puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib.
lg 1 p-le 3 tuginemine eeldab mh seda, et isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisele (vrd Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 11). Vaidlust ei ole selles, et Xil puuduvad tema Venemaale väljasaatmiseks vajalikud reisidokumendid. Ringkonnakohus jääb isiku puhul
lg 1 p 3 kohaldamise osas praeguses asjas 18.11.2022 määruses (p-s 14) ja 22.12.2022 määruses (p-s 9) esitatud seisukohtade juurde ning toob välja, et isik keeldub jätkuvalt endale dokumentide hankimisest (viimati PPA-s 09.03.2023 vestlusel). Isik pole ka halduskohtu istungil ega määruskaebuses avaldanud, et ta on valmis tegema endast olenevat, et hankida dokumente kodakondsusjärgsesse riiki minemiseks. PPA on ka selgitanud, et Venemaa keeldus viimati isiku tagasivõtmisest põhjusel, et nende andmetes puuduvad isikust fotod ja seega ei saa nad tagasivõtmisele kuuluvat isikut tuvastada (vt PPA 13.03.2023 taotluse lisa 2). PPA väitel on nad esitanud Venemaale 08.03.2023 korduvnoodi isiku dokumenteerimise ja tagasivõtmise kohta, millele nad ootavad vastust. Samuti on PPA isikule selgitanud, et tema väljasaatmise kiirem korraldamine oleks võimalik, kui isik esitaks ise Venemaale taotluse tagasipöördumistunnistuse saamiseks. 9. Isiku jätkuvat kinnipidamist ei saa praegusel juhul pidada ebaproportsionaalseks ka ainuüksi seetõttu, et isikut oli halduskohtu määruse tegemise ajaks
alusel kinni peetud juba üle 14 kuu.
Euroopa Kohus on 05.06.2014 otsuses nr C-146/14 (p-s 83) leidnud, et
lg 2 aluseks olevat direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-d 6 tuleb tõlgendada selliselt, et lisaks isiku koostöö puudumisele peab asjaomane ametiasutus näitama, et ta on teinud ja teeb jätkuvalt aktiivselt pingutusi selle nimel, et asjaomase kodaniku isikut tõendavad dokumendid väljastataks. Olukorras, kus PPA on pakkunud isikule võimalust koostöö tegemiseks isikule dokumentide hankimiseks ja isik on sellest keeldunud ning PPA on samas jätkuvalt suhelnud vastuvõtva riigiga isiku tagasivõtmise korraldamiseks, on eelnimetatud eeldus täidetud. Määruskaebuses ei ole toodud välja ühtegi muud asjaolu, mille põhjal saaks isiku kinnipidamist hinnata ebaproportsionaalseks (nt tervise või turvalisuse kaalutlused).
lg-s 2 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete (nt elamine kindlaksmääratud elukohas) kohaldamine eeldaks hinnangut, et isik järgib PPA seatavaid reegleid, kuid tuvastatud asjaolud (isiku poolt
lg 2 p-des 1, 2, 3, 4 ja 5 ettenähtud järelevalvemeetmete eiramine alates 14.10.2020 ja ka isiku poolt enda varjamine pärast 2021. a-l vanglast vabanemist) ei anna selle tekkimiseks alust. Olukorras, kus isik on 4
lg 2 ei anna PPA-le õigust kohaldada välismaalase suhtes elektroonilist järelevalvet.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.