← Eesti

2-19-1306/82

Obsah (19)§ 368§ 657§ 654§ 651§ 456§ 457§ 436§ 442§ 362§ 448§ 369§ 378§ 386§ 165§ 163§ 162§ 174§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-19-1306 Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 21. aprill 2023 Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Margit Vutt, Indrek Parrest Ts

) § 162 lg-le 4 tuginedes samuti poolte endi kanda. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

  1. Hageja palub maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuses tühistada otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja hagi kostjate vastu tahteavalduste asendamise nõudes, tühistas
  2. jaanuari
  3. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, jättis välja mõistmata viivise ajavahemiku
  4. jaanuar 2019 kuni
  5. märts 2019 (kaebuses ilmselt ekslikult märgitud
  6. märts 2019) eest ja otsustas jätta menetluskulud poolte enda kanda. Hageja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldada hagejate hagi kostjate vastu tahteavalduste asendamiseks, jätta
  7. jaanuari
  8. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu kehtima või alternatiivselt siduda abinõu tühistamine kohtuotsuse jõustumisega. Hageja palub samuti mõista kostjalt I hageja kasuks välja täiendav viivis ajavahemiku
  9. jaanuar 2019 kuni
  10. märts 2019 eest 1142 eurot 71 senti ning jaotada maakohtu menetluskulud nõuete rahuldamise proportsionaalsuse põhimõttel, määrates kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. 9.
  11. Kaebuse põhjenduste kohaselt palus hageja hagis VÕS § 113 lg-test 1 ja 2 lähtudes mõista välja viivise alates hagi esitamisest, s.o alates
  12. jaanuarist
  13. Maakohus on aga viivise välja mõistnud hagi rahuldatud osalt (84 090 eurot 93 sendilt) ajavahemiku
  14. märts 2019 kuni
  15. veebruar 2022 eest 19 591 eurot 93 senti. Ajavahemiku
  16. jaanuar 2019 kuni
  17. veebruar 2022 põhivõlalt 84 090 eurot 93 senti arvutatava viivise suuruseks kujuneb aga 20 734 eurot 64 senti. Maakohus ei ole otsuse põhjendavas osas viivise väljamõistmise ja arvutamise põhimõtteid käsitlenud. Seetõttu palub hageja ringkonnakohtul teha täiendav otsustus, millega mõista kostja kostjal I välja ajavahemiku
  18. jaanuar 2019 kuni
  19. veebruar 2022 eest täiendav viivis summas 1142 eurot 71 senti. 9.
  20. Tahteavalduste asendamise nõude lahendamisel on maakohus kohaldanud valesti materiaalõigust ning eksinud tõendite hindamisel. Maakohtu järeldus, et võlaõigusliku lepingu pooleks mitteolemise või asjaõigusliku positsiooni mittemõjutatuse tõttu puudub võlausaldajal õigus tehingute vaidlustamiseks, on vastuolus kehtiva õiguse ja väljakujunenud kohtupraktikaga ning välistab võlausaldaja võimaluse saada õiguste rikkumise korral kohtulikku kaitset. Maakohtu põhjendused, et hageja saab positiivse kohtulahendi korral esitada kohtutäiturile täitmisavalduse ning võlgnikul vara puudumise korral esitada hagi tagasivõitmiseks, on sisutud ja praktikas mitterealiseeritavad. Täitemenetluse alustamise eelduseks on täitedokumendi, jõustunud kohtulahend (TMS § 2 lg 1 p 1) olemasolu. Hagejal puudub kaebemenetluse tõttu senini täitedokument. TMS § 188 lg 1 kohaselt saab kohus tunnistada kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist ning -sama paragrahvi lõige 2 sätestab võlausaldaja huve kahjustava tehingu kehtetuse eelduse, kui 9

(17)tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist. On ilmne, et käesoleval juhul ei saa hageja maakohtu otsuses viidatud õiguskaitsevahendeid rakendada õiguskaitset andva (õigust lõpetava) tähtaja möödumise või nõuete aegumise tõttu. Lisaks on maakohtu käsitlus vastuolus menetlusökonoomi põhimõttega. Puudub vajadus uue menetluse (täitemenetluses vara tagasivõitmise hagi esitamine ning lisanduvana abikaasade ühisvara jagamise hagi esitamine) algatamiseks, kui tehingu kehtetuks tunnistamise ning tehingu tühisuse tuvastamise alused on sisuliselt kattuvad (võlausaldaja huvide kahjustamine võlgniku poolt heade kommetega vastuolus oleva tehingu sõlmimise tõttu). Maakohus on kostjate vahelise lepingu eesmärkide tuvastamisel (tehingu kehtivuse hindamisel) tuginenud üksnes kostja A. Konstantinovi vande all antud seletustele, eirates täielikult nende ebausaldusväärsust ja elulist mitteusutavust (vastuolud; ümberlükatus asjas kogutud teiste tõenditega; teo-ja õigussündmuste analüüs ajateljel; jne). Hageja rõhutab, et tõendatud asjaoludest nähtuvana polnud kinnistu kinkelepingu eesmärgiks mitte kostja I halvenenud terviseseisund ja/või põlvkondlik majandamisjärjepidevus, vaid kostjate teadlik ja tahtlik tegevus eesmärgiga vältida/välistada kinnisasjale (kui kostjale I kuulunud ainsale varale) sissenõude pööramist hageja kahjuhüvitisnõude rahuldamise korral. Kostja I vande all antud seletustel on vähene usaldus- ja tõendusväärtus. Kostja vande all antud seletuste (joobe, autoparklas toimunu jne kohta) ebausaldusväärsuse ja vastuolulisuse tõttu ei saa uskuda ka kostja väiteid tehingute eesmärgi kohta. Maakohus on antud nõude käsitlemisel täielikult ignoreerinud hagi tagamise taotlust lahendanud maa- ja ringkonnakohtu lahendites antud põhjendusi ja viiteid Riigikohtu sellekohasele praktikale Kõike eeltoodut arvestades on hageja õigustatud vaidlustama nii kinnistu kohustus- kui ka käsutustehinguid (kinnistu võõrandamine ja koormamine isikliku kasutusõigusega). Hageja nõustub maakohtu seisukohaga, et tehingu headele kommetele mittevastavusele ja tehingu näilikkusele samaaegne tuginemine ei ole võimalik, kuid juhib tähelepanu asjaolule, et tehingu tühisuse tuvastamise taotlemine selle näilikkuse tõttu oli algselt esitatud alternatiivse nõudena ning tulenes kostjate väidetest vaidlustatud tehingute sõlmimisel. 9.3. Maakohtu otsuse resolutsioon hagi tagamise tühistamise kohta on ebaõigesti sõnastatud isegi juhul, kui hagi jääks tahteavalduste asendamise nõudes rahuldamata. Kui maakohtu otsus selles osas ei vaidlustataks ja see jõustuks, tooks see kaasa olukorra, kus kostjatel tekiks võimalus enne põhinõuete kohta lõpplahendi jõustumist kohtuliku keelumärkega koormatud kinnisasja käsutada ning hageja kaotaks nõude tagatise (eeldusel, et kaebemenetlus osutub hagejale edukaks). Hageja hinnangul pidanuks maakohus siduma otsuse resolutsioonis hagi tagamise tühistamise kohtuotsuse jõustumisega. Kuna hagi tagamine kinnistule keelumärke seadmise näol teenib lisaks omandirestitutsiooni nõudele ka kahjuhüvitisnõude tagamise eesmärki ning hageja taotleb apellatsiooniastmes tahteavalduste asendamisele suunatud nõude rahuldamist, tuleks hagi tagamine säilitada ja selle nõude apellatsiooniastmes rahuldamisel maakohtu otsustus hagi tagamise kohta tühistada. Alternatiivselt (juhul kui tahteavalduste asendamise nõue jääb apellatsiooniastmes rahuldamata) taotleb hageja maakohtu sellekohase otsustuse korrigeerimist, sidudes hagi tagamise tühistamise kohtuotsuse jõustumisega. 9.4. Menetluskulude jaotamise otsustamisel on maakohus rakendanud ebaõigeid lähtealuseid ning kohaldanud vääralt menetlusõigust. Maakohus on hagi rahuldamise 10
(17)ulatuse kindlaksmääramisel võtnud aluseks hagihinna 223 738 eurot 30 senti, mille kujunemist pole maakohus lahendis põhjendanud. Sellest hagihinnast lähtudes on maakohus arvutanud proportsionaalse suhte hagi rahuldatud osaga 90 817 eurot 73 senti (põhinõue 84 090 eurot 49 senti + aastane viivis 6727 eurot 24 senti), saades tulemiks 40,59%. Lisaks maakohtu lähtealuste ja arvutuskäigu ebaselgusele ja tulemi aritmeetilisele ebatäpsusele polnud maakohus õigustatud taolise metoodika alusel menetluskulude jaotuse proportsionaalsust hindama. Ilmselt on maakohus hagihinna määramisel võtnud arvesse ka viivise ja jätkuva viivise summad, kuid hagi rahuldatud osas hindamisel on lähtunud ainult rahuldatud põhinõude summast. Hageja arvates ei saa sellistest lähtealustest juhinduda nõude rahuldamise proportsiooni määramisel. Maakohus rahuldas hageja 137 720 euro 65 sendi suuruse kahjuhüvitise põhinõude 112 120 euro 65 sendi ulatuses (rahuldamata jäeti nõue 12 700 euro ulatuses) ning vähendas kostjalt väljamõistetavat summat 25% võrra. Hageja leiab, et diskretsiooniõigust kasutades kahjusumma vähendamine ei ole samastatav hagi rahuldamata jätmisega, mis peaks hagejale kaasa tooma menetluskulude kandmise koormise. Samuti pidanuks maakohus menetluskulude jaotuse otsustamisel hindama/kaaluma eri nõuete menetlusliku koormavusastme mõju menetluskuludele võrdluses poolte tõendamiskoormisega ja nõuete rahuldamismahuga. Hageja on kandnud menetluskulusid riigilõivude, tõendite hankimise kulude jms näol ning seda eeskätt seotuna kahjuhüvitisnõudega, samas kui kostjate menetluskulud on piirdunud sisuliselt vaid kostja I esindajakuludega. 9.
  1. Hageja on ka seisukohal, et maakohus rikkus hageja kahjunõude lahendamisel olulises ulatuses materiaal- kui menetlusõiguse norme ning hindas valesti tõendeid, mis viis kohtu ka ebaõigete järeldusteni hagejale väljamõistetava kahjuhüvitise osas. Samas ei soovi hageja menetluskulude säästmise eesmärgil ja kohtulahendi täitmisperspektiive hinnates maakohtu sellekohast resolutsioonotsustust vaidlustada.
  2. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kostjalt I hageja kasuks välja mõistetud kahjuhüvitise osas ei ole hageja taotlenud maakohtu otsuse tühistamist. Hüvitise suurust puudutavate etteheidete mõte ja eesmärk apellatsioonkaebuse põhjendustes jäävad seetõttu arusaamatuks. Hageja nõude kostjate vastu tahteavalduste asendamiseks jättis maakohus õigesti rahuldamata. Hageja ei saa kinnistu võlaõiguslikku kinkelepingut TsÜS § 89 lg 1 järgi vaidlustada, sest hageja ei ole selleks õigustatud isik, st lepingu pool, samuti ei ole tehing vastuolus heade kommetega TsÜS § 86 lg 1 järgi. Maakohus on kaevatavas otsuses selgitanud vastavate materiaalõiguse normide kohaldamist ja sellekohast kohtupraktikat. Hageja tugineb kostjate vastu tahteavalduse esitamise nõuet esitades

§ 368lg-le 1.

Hagejal võib küll olla õigus esitada tuvastushagi, mis praegusel juhul on hõlmatud juba tahteavalduse asendamise nõudega, aga selle menetlemisel tuleb siiski lähtuda tehingu tühisuse materiaalõiguslikest kriteeriumidest, mis ei ole aga tõendatud. Asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamist saab nõuda asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik vaid juhul, kui asjaõigusleping mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust, või kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest ja ainuüksi võlaõigusliku positsiooni kahjustamine ei ole piisav. Käesolevas asjas ei mõjuta asjaõigusleping või selle tühistamine mitte kuidagi hageja asjaõiguslikku positsiooni. Jõustunud kohtuotsus on TMS § 2 lg 1 p 1 kohaselt täitedokument. Kui võlgnikul ei õnnestu täitemenetluses hageja nõuet täies ulatuses täita, on võlausaldajal õigus esitada TMS § 187 lg 1 alusel tagasivõitmise hagi. Täitemenetluse seadustiku 4. osas sätestatud regulatsioon ja pankrotiseaduse tagasivõitmise regulatsioon on erinormiks TsÜS § 86 11

(17)suhtes. Seega on ebaõige hageja väide, et tema õiguse tegelik maksmapanek muutuks mingil viisil võimatuks. Nõude aegumise vastuväide ei ole relevantne. Vastavalt

§- le 369 on võimalik esitada hagi ka enne nõude sissenõutavaks muutumist, samuti on vastavate asjaolude esinemisel võimalik taotleda kohtult tähtaegade ennistamist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 11. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus ei rahuldanud hageja viivisenõuet kostja I vastu ajavahemiku

  1. jaanuar 2019 kuni
  2. märts 2019 eest. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab hageja nimetatud nõude ning mõistab Tartu vallalt (kostja I üldõigusjärglaselt) välja viivise ajavahemiku
  3. jaanuar 2019 kuni
  4. märts 2019 eest 1142 eurot 71 senti. Samuti muudab ringkonnakohus maakohtu määratud menetluskulude jaotust ning otsustab uuesti maakohtu
  5. jaanuari
  6. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu tühistamise üle. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon selle vaidlustatud osas muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta otsuse õiguslikke põhjendusi (

§ 657lg 1 p 21).

Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohus esitab

§ 654lg 2² alusel maakohtu otsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

12.

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonimenetluse esemeks on hageja nõuded osaliselt. Maakohus on rahuldanud hagi osaliselt ja mõistnud kostjalt I välja 84 090 eurot 49 senti, samuti viivise 19 591 eurot 93 senti ajavahemiku

  1. märts 2019 kuni
  2. veebruar 2022 eest ning viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatuna põhivõlalt 84 090 eurot 49 senti alates
  3. veebruarist 2022 kuni võlgnevuse tasumiseni. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõuded kostjate I, II ja III vastu tahteavalduste asendamiseks. Maakohus jättis vaidlustatud otsusega menetluskulud poolte endi kanda ning tühistas otsusega
  4. jaanuari
  5. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Hageja on vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, milles kohus ei rahuldanud hageja nõuet kostja I vastu viivise saamiseks ajavahemiku
  6. jaanuar 2019 kuni
  7. märts 2019 eest, ning osas, milles kohus jättis rahuldamata hageja nõude kostjate I, II ja III vastu tahteavalduste asendamiseks. Samuti vaidlustab hageja maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust ja otsustust hagi tagamise abinõu tühistamise kohta. Eelnevat arvestades on maakohtu otsus

§ 456

lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, milles maakohus rahuldas hageja põhinõude kostja I vastu 84 090 euro 49 sendi ulatuses, mõistis välja viivise alates

  1. märtsist 2019, sh viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlalt (84 090 eurot 49 senti) alates
  2. veebruarist
  3. Kohtuotsus seob pooli rahuldatud haginõude osas (

§ 457lg 1).

  1. Apellatsioonimenetluses on vaidluse all eeskätt hageja nõue kostjate I, II ja III vastu tahteavalduste asendamiseks, lisaks osaliselt viivisenõue kostja I vastu ning hagi tagamise ja menetluskulude jaotamisega seotud küsimused. Kahju hüvitamise nõue kostja I vastu ei ole enam vaidluse all.
  2. Hageja on palunud mõista kostjalt I välja põhinõude summalt arvestatud viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates
  3. jaanuarist 2019, s.o alates hagiavalduse esitamisest. Muu hulgas on nõue selliselt märgitud hagiavalduse terviktekstis (II kd, tl 81). Maakohus on mõistnud kostjalt I hageja kasuks välja viidatud määras viivise 12

(17)alates
  1. märtsist 2019 (rahuldatud põhinõude summalt 84 090 eurot 49 senti). Maakohus ei ole otsuses põhjendanud hageja viivisenõude rahuldamata jätmist ajavahemiku
  2. jaanuar 2019 kuni
  3. märts 2019 eest. Maakohtu otsus ei vasta selles osas

§ 436lg 1 ja § 442 lg 8 nõuetele.

Samuti ei ole maakohus viivisenõude osalist rahuldamata jätmist kajastatud otsuse resolutsioonis, mis on vastuolus

§ 442lg-s 5 sätestatuga.

14.

  1. Ringkonnakohtu hinnangul on hagejal VÕS § 113 lg 2 esimese lause alusel õigus nõuda kostjalt I VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates hagiavalduse esitamisest. VÕS § 113 lg 2 esimesest lausest tuleneb, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Hageja esitas hagiavalduse
  2. jaanuaril 2019.

§ 362

lg-te 1 ja 3 järgi (nende koosmõjus) on hagi esitamisega seotud materiaalõiguslike tagajärgede hindamisel määrav hagi kohtusse jõudmise aeg (eeldusel, et hagi on hiljem kostjale kätte toimetatud). Hageja viivisenõue ajavahemiku

  1. jaanuar 2019 kuni
  2. märts 2019 eest on ringkonnakohtu hinnangul seega õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada. 14.
  3. Maakohtu poolt rahuldatud põhinõudelt 84 090 eurot 49 senti VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud viivis ajavahemiku
  4. jaanuar 2019 kuni
  5. märts 2019 eest on 1142 eurot 71 senti (viivisekalkulaator kättesaadav veebilehel http://www.viivisekalkulaator.ee/). See summa tuleb Tartu vallalt (kes on kostjalt I õigusjärglane) välja mõista lisaks maakohtu rahuldatud viivisenõudele. Ringkonnakohus märgib, et Tartu valla vastutus kostja I kohustuste eest on piiratud kostja I pärandvara väärtusega (PärS § 136 lg 1, § 143 lg 1). 14.
  6. Hageja on palunud apellatsioonkaebuses teha ajavahemikku
  7. jaanuar 2019 kuni
  8. märts 2019 puudutava viivisenõude osas täiendav otsus. Ringkonnakohus märgib, et täiendava otsuse saab teha asja otsustanud kohus (

§ 448lg 1), praegusel juhul seega maakohus.

Samuti tuleb avaldus täiendava otsuse tegemiseks esitada asja otsustanud kohtule kümne päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates (

§ 448lg 2).

Täiendav otsus on täiendatava otsuse osa (

§ 448lg 5 esimene lause).

Eelmärgitut arvestades ei saa ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lahendamisel ise täiendavat otsust teha. Samas saab ringkonnakohus praegusel juhul rahuldada vastava nõude osas hageja apellatsioonkaebuse. 15. Hageja on esitanud kõigi kostjate vastu hagi tahteavalduste asendamiseks selliselt, et kokkuvõttes kustutataks X kinnistu osas senine omanikukanne kostja III kohta ning ühisomanikena kantaks kinnistusraamtusse Tartu vald (kostja I üldõigusjärglasena) ja kostja II. Hageja leiab, et kostjate vahel tehtud X kinnistu kinketehing ja kinnistu koormamise tehing kostja I isikliku kasutusõigusega, on tühised nende vastuolu tõttu heade kommetega (TsÜS § 86 lg 1). Hageja hinnangul on tühised nii vastavad võlaõiguslikud lepingud kui ka asjaõiguslikud kokkulepped ning kostja III ei saanud kinnistut heauskselt omandada. Kõnealused tehingud on tehtud teadlikult ja tahtlikult eesmärgiga vältida ning välistada kinnisasjale (kui kostjale I kuulunud varale) sissenõude pööramist hageja kahjuhüvitisnõude rahuldamise korral ning seeläbi hagejat kahjustada. Maakohus jättis hageja nõuded kostjate tahteavalduste asendamiseks rahuldamata. Maakohus leidis kokkuvõtlikult, et kostjate sõlmitud kinnistu võlaõiguslik kinkeleping ei ole heade kommetega vastuolus TsÜS § 86 lg 1 järgi ning hageja kui lepingu pooleks mitteolev isik ei saa seda vaidlustada. Samuti leidis maakohus, et kinnistu omandi üleandmise (ehk asjaõiguslik leping), millega kostja III omandas kinnistu, ei kahjusta hageja asjaõiguslikku positsiooni ega ole samamoodi heade kommetega vastuolus TsÜS § 86 lg 1 järgi. Seega ei olnud kostjate vahel sõlmitud kinnistu võlaõiguslik ja asjaõiguslik 13

(17)leping omandi üleandmise kohta kostjale III maakohtu hinnangul tühised ning tahteavalduse asendamise (TsÜS § 68 lg 5) nõude rahuldamiseks puudus alus. 15.
  1. TsÜS § 86 lg 1 järgi on tühine tehing, mis on vastuolus heade kommete või avaliku korraga. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga lõppjäreldustega, et TsÜS § 86 lg 1 asjas ei kohaldu ning kõnealused tehingud ei ole kohtute ette toodu asjaoludel tühised. Samas ei nõustu ringkonnakohus maakohtuga selles, nagu hageja juba õiguslikult ei saaks kõnealuste tehingute väidetavale tühisusele tugineda. Selles osas peab ringkonnakohus vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi muuta. 15.
  2. Iseenesest on õige kostjate ja maakohtu poolt märgitu, et tehingu tühisusele saavad reeglina tugineda tehingu pooled. Samas isik, kes ei ole tehingu pool, saab tehingu, sh asjaõigusliku käsutuslepingu, tühisusele tugineda juhul, kui tal on tühisuse tuvastamise vastu õigustatud huvi ja tehingu kehtivusest sõltuvad tema õigused ja kohustused (vt nt Riigikohtu
  3. mai
  4. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9415, p 14;
  5. jaanuari
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-06, p 20;
  7. novembri
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-03, p 12). Hagejal on kostja I vastu kahju hüvitamise nõue, maakohtu otsusega käesolevas asjas on kostjalt I hageja kasuks välja mõistetud 84 090 eurot 49 senti. Nagu eelnevalt märgitud, on maakohtu otsus selles osas jõustunud. Hageja õiguste rikkumiseks saab pidada mh seda, kui temal olemasoleva õiguse tegelik maksmapanek muudetakse võimatuks. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul välistatud, et X kinnistu võõrandamise ja isikliku kasutusõiguse seadmise asjaõigustehing võivad rikkuda hageja õigusi. 15.
  9. Tühisel tehingul ei ole TsÜS § 84 lg 1 järgi algusest peale õiguslikke tagajärgi. Käsutustehingu tühisuse puhul ei ole kinnisasja omand kostjale III üle läinud ning kostjatel I ja II ei ole kinnisasja suhtes isiklikku kasutusõigust, kuivõrd asjaõigusseaduse § 641 kohaselt on kinnisasja omandi üleandmise ja kinnisasja piiratud asjaõigusega koormamise eelduseks kehtiv asjaõigusleping. Sel juhul oleks kinnistusraamatu kanne kostja III omandiõiguse ning kostjate I ja II isikliku kasutusõiguse kohta vale. Kuigi üldjuhul saavad kinnistusraamatu ebaõige kande parandamist nõuda eelkõige isikud, kelle õigusi see puudutab, st praeguses asjas Tartu vald ja II, siis olukorras, kus kinnistusraamatu kanne oleks tehtud just nimelt kostjate heade kommete vastase tehingu alusel ning hageja kahjustamiseks, võib kostjatel VÕS § 6 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttest tulenevalt olla kohustus teha tahteavaldused kinnistusraamatu kande parandamiseks ning hagejal õigus nõuda, et kostjad vastavad tahteavaldused teeksid. Sarnasele seisukohale on jõudnud ka maakohus praeguses asjas
  10. jaanuaril 2019 tehtud hagi tagamise määruses, mille Tartu Ringkonnakohus on jätnud
  11. märtsi
  12. a määrusega muutmata. 15.
  13. Samas leiab ringkonnakohus, et kuigi kostjate tegevuse üheks või isegi peamiseks eesmärgiks tehingute tegemisel võis olla X kinnistule sissenõude pööramise vältimine, ei ole see TsÜS § 86 lg 1 kohaldamiseks iseenesest piisav. Kuigi eeldatavasti maksejõuetuks muutuva isiku vara teadlikku kõrvaletoimetamist võlausaldajate kahjustamise eesmärgil ei saa pidada kooskõlas olevaks heade kommetega, on seadusandja võlausaldajate kaitseks kehtestanud eriregulatsioonid. Esmajoones on sellistest tehingutest tulenevate negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks sätestatud TMS-is ja pankrotiseaduses tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise instituut, mis välistab sarnaste põhjendustega TsÜS § 86 kohaldamise (vt Riigikohtu
  14. veebruari
  15. a otsus tsiviilasjas nr 2-168552/156, p 19 koos selles viidatud varasema praktikaga). Vastasel juhul muutuks TsÜS § 86 lg 1 rakendusala ebamõistlikult laiaks ning see mõjutaks negatiivselt tehingute üldist käibekindlust. Samuti muutuksid suures osas sisutühjaks TMS
  16. osas sätestatud piirangud (sh ajalised piirangud) võlgniku vara tagasivõitmiseks täitemenetluses. 14
(17)Kuivõrd ka praegusel juhul oli hageja peamine väide TsÜS § 86 lg-le 1 tuginemisel see, et kostjatel oli eesmärk muuta võlgnik varatuks (vt nt II kd, tl-d 81–82), ei ole TsÜS § 86 lg 1 eelmärgitut arvestades asjas kohaldatav. Tehingute näilikkusele (TsÜS § 89 lg 1) ei ole hageja apellatsioonimenetluses tuginenud ning asja materjalide põhjal ei ole alust tehinguid ka näilikeks pidada. 15.5. Vastusena hageja väidetele märgib ringkonnakohus esmalt, et TMS § 189 lg-s 1 sätestatud kinkelepingu tagasivõitmise tähtaeg on seotud tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamisega, mitte täitemenetluse alustamisega. Ringkonnakohus möönab, et TMS § 188 lg-s 1 ja § 189 lg-s 1 sätestatud tähtaegade möödumist ei ole tulevasel sissenõudjal alati võimalik tõhusalt vältida, kuid

§ 369võimaldab esitada hagi ka enne nõude sissenõutavaks muutumist.

Selle sätte alusel on ka sissenõudjal võimalik esitada tagasivõitmise hagi enne täitedokumendi saamist (vt Riigikohtu

  1. detsembri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-3244/37, p 14.1.3;
  3. jaanuari
  4. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-10358/92, p-d 14–15.3). Seega, kuigi hagejal puudus hagi esitamise ajal kostja I vastu täitedokument, oleks ta saanud esitada

§-le 369 tuginedes hagi kostjate vahel sõlmitud X kinnistu kinke- ja koormamise tehingute tagasivõitmiseks. Koos tagasivõitmise nõudega tulnuks hagejal esitada ka kostjate I ja II ühisvara jagamise nõue. Riigikohus on mitmes lahendis selgitanud, et sissenõudjal võib puududa õigustatud huvi vara ühisvarasse tagasivõitmise nõude esitamiseks, kui sellega koos ei esitata hagi ühisvara jagamiseks, mis võimaldaks sissenõudja rahalise nõude rahuldamise huvides kohtutäituri käsutusse (tagasi) saada vähemalt osa tehinguga üleantud varast (vt Riigikohtu 28. detsembri 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-3244/37, p 14.2 koos selles viidatud varasema kohtupraktikaga). 16. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse ka osas, millega maakohus tühistas 29. jaanuari 2019. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Viidatud määrusega on maakohus seadnud X kinnistule hageja kasuks käsutamise keelumärke (

§ 378lg 1 p 2).

Ringkonnakohus märgib, et

  1. jaanuari
  2. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu tagab hageja poolt kostjate vastu esitatud tahteavalduste asendamise nõuet. Seda on märkinud ringkonnakohus ka käesolevas asjas
  3. märtsil 2019 tehtud määruses, millega jäeti muutmata maakohtu
  4. jaanuari
  5. a hagi tagamise määrus. Kostja I vastu esitatud rahaliste nõuete tagamiseks ei ole keelumärke seadmine kostja kinnisasjale ka sobiv abinõu (vt nt Riigikohtu
  6. aprilli
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p-d 33–35 koos nendes viidatud varasema kohtupraktikaga). Ringkonnakohus ei muuda käesoleva otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni kostjate tahteavalduste asendamise nõude rahuldamata jätmise osas. Hagi jääb seega selles osas rahuldamata ning maakohtu
  8. jaanuari
  9. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu tuleb eelmärgitut arvestades

§ 386lg 4 alusel tühistada.

Ringkonnakohus märgib resolutsiooni täpsustavalt, et hagi tagamise abinõu kuulub tühistamisele otsuse jõustumisel. Samas märgib ringkonnakohus seoses apellatsioonkaebuse väidetega, et hagi tagamise abinõu tühistamine ei jõustuks niikuinii enne otsuse jõustumist selle nõude osas, mis on tagatud. Maakohtu otsus ei ole hagi tagamise abinõu tühistamise osas viivitamata täidetav. 17. Arvestades

§ 165

lg-s 1 sätestatut, tuleb menetluskulude jaotuse osas ringkonnakohtu hinnangul eristada ühelt poolt kostja I vastu esitatud nõudeid kahju hüvitamiseks ja viivise saamiseks ning teiselt poolt kostjate I, II ja III vastu esitatud nõuet tahteavaldustes asendamiseks. Sisuliselt on hageja samas hagiavalduses esitatud kaks erinevat hagi. 17.1. Hageja poolt üksnes kostja I vastu esitatud nõuete osas tuleb menetluskulude jaotamisel lähtuda eelkõige

§ 163lg-st 1, nagu seda on teinud ka maakohus. Samas 15

(17)on maakohus ringkonnakohtu arvates eksinud

§ 163lg-st 1 tuleneva kaalutlusõiguse teostamisel.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul põhjendatud lähtuda ainult kostja I vastu esitatud nõuete rahuldamise ulatusest. 17.1.1. Ringkonnakohus märgib, et

§ 163

lg-st 1 tulenevate erinevate kulude jaotamise võimaluse vahel valides tuleb kohtul mh arvestada nõude rahuldamise ja rahuldamata jätmise proportsiooniga. Hagi rahuldamise proportsioon ei pruugi olla siiski määrav, kuivõrd arvesse tuleb võtta kõiki menetluse asjaolusid, mh seda, kuidas lahenesid asjas kesksed vaidlusküsimused ja millest tingitult on pooltel menetluses kulud tekkinud (Riigikohtu

  1. detsembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-2709/212, p-d 10 ja 11 koos nendes viidatud kohtulahenditega). 17.1.
  3. Maakohus järeldas, et kostja I on kahju tekitamises süüdi, rikkudes töösuhtest tulenevaid kohustusi raske hooletuse tõttu. Samuti leidis maakohus, et hagejale tekkinud kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ning kostja I rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel oli ka põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Maakohtu hinnangul oli hageja tõendanud kahju tekkimist 112 120 euro 65 sendi ulatuses, kuid pidas TLS § 74 lg-st 2 tuleneva kaalutlusõiguse alusel põhjendatuks vähendada kostjalt I hagejale väljamõistetava kahju suurust 25% võrra. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et sellist diskretsiooniõiguse alusel kahju vähendamist ei saa võrdsustada hagi rahuldamata jätmisega. Arusaamatud on ka maakohtu seisukohad tuvastusnõude rahuldamata jätmisest. Hageja esitatud tuvastusnõude menetlusse võtmisest on maakohus
  4. jaanuari
  5. a määrusega keeldunud ning vaidlustatud otsusega seda nõuet lahendatud ei ole. 17.1.
  6. Ringkonnakohtu hinnangul on vaidluse asjaolusid arvestades põhjendatud jätta hageja poolt kostja I vastu esitatud nõuete menetlemisega seotud menetluskulud maakohtus 25% hageja kanda ning 75% ulatuses kostja I kanda. 17.
  7. Kostjate I, II ja III vastu esitatud hagi (nõuet) tahteavalduste asendamiseks maaega ringkonnakohus ei rahulda. Seega tuleks selles osas jätta maakohtu menetluse kulud (sh kostjate menetluskulud)

§ 162lg 1 alusel hageja kanda.

Samas ringkonnakohus ei muuda kõnealuse nõude rahuldamata jätmise osas maakohtu otsuse resolutsiooni ning kostjad ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega nende kulud jäeti nende endi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole seetõttu põhjendatud muuta hageja apellatsioonkaebuse alusel maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust seoses kostjate I, II ja III vastu esitatud nõudega tahteavaldustes asendamiseks.

  1. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks vastata apellatsioonkaebuse väidetele, mis puudutavad kostja I vastu esitatud kahjunõude osalist ebaõiget rahuldamata jätmist, kuna hageja ei ole selles osas maakohtu otsuse resolutsiooni vaidlustanud. Maakohtu otsuse põhjenduste peale ei saa apellatsioonkaebust esitada, ilma et vaidlustataks maakohtu otsuse resolutsiooni.
  2. Kostjate II ja III apellatsiooniastme menetluskulud peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta

§ 162

lg 1 ja § 171 lg 1 alusel hageja kanda ning hageja ja kostja I menetluskulud apellatsioonkaebuse ulatust arvestades

§ 163lg 1 kolmanda alternatiivi alusel nimetatud menetlusosaliste endi kanda.

20. Kuna ringkonnakohus muudab käesoleva lahendiga menetluskulude jaotust menetlusosaliste vahel ning maakohus ei ole vaidlustatud otsusega poolte menetluskulude rahalist suurus kindlaks määranud, ei määra ka ringkonnakohus

§ 174

lg 4 kohaselt kindlaks apellatsiooniastme menetluskulusid.

§ 177lg 1 p 2 ja lg 2 järgi määrab menetluskulud kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. 16

(17)

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja (allkirjastatud digitaalselt) Margit Vutt (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 17

(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.