← Eesti

1-23-344/57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetlusliik Tartu Ringkonnakohus

  1. aprill 2023 1-23-344 Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas Kriminaalasi Heigo Piirküla süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 113 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Apellant Apellatsioonimenetluse pooled Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
  2. märtsi
  3. a otsus Heigo Piirküla ja tema kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsar Süüdistatav Heigo Piirküla isikukood 37211076023, viibimiskoht Tartu Vangla, vabaduses kindel elu- ja töökoht puudub, varem kriminaalkorras karistamata. Tõkend vahistamine alates
  4. oktoobrist
  5. Kaitsja Vandeadvokaat Kalju Kutsar, riigi õigusabi korras Prokuratuur Lõuna Ringkonnaprokuratuur, esindaja ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu
  6. märtsi
  7. a otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  8. Heigo Piirküla süüdistatakse
  9. oktoobril 2022 kella 21:00 paiku Viljandi linnas XXX korteris tahtliku tapmise eesmärgil V.R. korduvas löömises kaasasolnud noaga. H. Piirküla tekitas V.R. le 9 lõike- ja torkevigastust, mille tagajärjel V.R. suri õhtul 22.00 ajal Viljandi Haiglas. Ekspertiisiakti kohaselt esinesid V.R. l torke- ja lõikehaavad vasakul pool rindkerel, paremal pool kõhul ja vasakul küljel, rinnakelmeõõnde koos vasaku kopsu, südamepauna ja südame vigastusega, vasakpoolse suuremahulise pingelise õhk veririnnaga ja roiete vigastustega, ulatumisega kõhuõõnde, koos maksa vigastuse ja verikõhuga, ulatumisega kõhukelmetagusesse ruumi koos vasaku neeru vigastuse ja verevalumiga kõhukelmetaguses ruumis. Vasakut labakätt läbistav torke-lõikehaav ning lõikehaav vasaku põlve välisküljel. V.R. surma põhjuseks oli rinna- ja kõhuõõnde tungivad torke-lõikehaavad siseorganite - kops, süda, neer, maks - vigastustega, mille tüsistusena tekkis verisüdamepaun, vasakpoolne veriõhkrind, verikõht ning äge verekaotus sisemisest ja välisest verejooksust. Sellega pani H. Piirküla toime KarS § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohtu otsus
  10. Maakohtu otsusega tunnistati H. Piirküla KarS § 113 lg 1 järgi süüdi. Teda karistati 10 aasta pikkuse vangistusega. Arvates eelvangistuses viibitud aja alates
  11. oktoobrist 2022 karistuse hulka, loeti see kuupäev karistusaja alguseks. Tõkend tühistatakse otsuse jõustumisel. Lahendati menetluskulude ja asitõenditega seotud küsimused.
  12. Vaidlus puudub selles, et H. Piirküla ja A.T. viibisid koos V.R. ga
  13. oktoobril 2022.a kolmekesi V.R. elukohas Viljandis XXX . Esimesena lahkus seltskonnast A.T. , selle ajani olid suhted sõbralikud. V.R. elukohta XXX jäid V.R. ja H. Piirküla, kes jätkasid koos aja veetmist, s.h tarvitasid alkoholi. H. Piirküla lõi mitmel korral kaasasolnud taskunoaga V.R. t. Saadud noalöökide tulemusena suri V.R. sama päeva õhtul kell 22 haiglas. Eeltoodu osas on tõendid kooskõlas ja vastuoludeta. Vaidlusküsimuseks on, kas H. Piirküla pani toime tapmise või tuleks tema tegevus kvalifitseerida provotseeritud tapmisena.
  14. Tegu on õigesti kvalifitseeritud tapmisena. V.R. toodi hulgi noahaavadega kiirabiga haiglasse, kus ta suri. Peale V.R. noaga löömist ja korterist lahkumist helistas H. Piirküla nii A.T. le kui ka Häirekeskusele. Kõnedes võttis H. Piirküla V.R. noaga löömise rindkeresse õigeks. Ekspertiisiaktiga nr 22E-LÕS0024/307 on tõendatud V.R. le tekitatud vigastused. Kõik torke-lõikehaavad ning lõikehaav on tekitatud lühikest aega enne V.R. surma saabumist, korduvatest löökidest teravaservalise esemega, näiteks noaga, milleks võib olla eksperdile esitatud nuga või mõni muu sarnane ese. Ekspertiisiakti esilehelt nähtub, et ekspertiisiks esitati surnukeha ja ravidokumentidega ka taskunuga. V.R. ei olnud pärast kehatüve piirkonna vigastuste saamist suure tõenäosusega võimeline iseseisvalt liikuma.
  15. Tunnistaja J.M. i ütluste kohaselt sai politsei
  16. oktoobril 2022 väljakutse Maksimarketi lähedal asuvas korteris toimunud pussitamise kohta. Mõne aja pärast tuli teade, et ka pussitaja ise helistas Häirekeskusesse ja tunnistas pussitamist. Tunnistaja pidas kinni H. Piirküla, kes andis taskust välja musta käepidemega lahtikäiva noa. Vaatlusprotokollist nähtuvalt on noa pikkus 122 mm, noa avamisel 215 mm, tera pikkus 95 mm ja laius 21 mm. Teral on verejäljed, mis tuvastati tetrabase kiirtestiga.
  17. H. Piirküla peeti kinni
  18. oktoobril 2022 kell 21.
  19. Tema väljahingatavas õhus oli 1,02 mg/l alkoholi. H. Piirküla peopesadel, käeselgadel ja sõrmedel ning tagil tuvastati kiirtestimisel verejäljed. Verejäljed tuvastati ka jalatsitel. Tagi paremal küljel küljetasku juures oli vigastus, mille ümber verejäljed. H. Piirküla ei esitanud taotlusi ega märkusi ega soovinud kedagi kinnipidamisest teavitada. 2
  20. H. Piirkülale teostati kinnipidamise järel tervisliku seisundi kontroll. Ta kinnitas alkoholi, st põhiliselt viina ja Star Dollari tarvitamist. Tunnistaja J.M. i ütlustest selgub, et H. Piirküla sai
  21. oktoobril 2022 kinnipidamisel asjadest aru ja vastas, oli stressis ja ei osanud vastata, miks ta seda tegi.
  22. H. Piirküla pani süüteo toime kavatsetult. Sellele osutab ründe intensiivsus, suur noalöökide arv ja nendega põhjustatud haavade sügavus. Süüdistatav lõi V.R. t 11 korral, sh südame piirkonda. Osa haavadest olid nii sügavad, et ulatusid rinna- ja kõhuõõnde, põhjustades kannatanu surma. H. Piirküla käitumine oli kaalutletud – ta valis rünnakuks noa, mitte nt muud kättejuhtuvat eset. Kannatanu noaga ründamiseks polnud vähimatki tarvidust – V.R. oli H. Piirkülast oluliselt väiksem, väetim ega rünnanud süüdistatavat. Kannatanu püüdis hoiduda H. Piirkülast võimalikult kaugele, varjudes tema eest viimasesse tuppa.
  23. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Õigusvastasust ei välista konflikt H. Piirküla ja V.R. vahel ega süüdistatava soov kannatanut vaid hirmutada. Veenev ei ole väide, et H. Piirküla arvates läks kannatanu enese kaitsmiseks või tema ründamiseks midagi võtma, sest kannatanu taganes kõige kaugemasse tuppa (mitte nt kööki) ja ühtegi enesekaitseks vajalikku eset sealt ega tema riiete juurest ei leitud. Kannatanu käel oli läbistav torke-lõikehaav, s.o ta tõrjus noalööke ette pandud käega.
  24. Alkoholi tarvitamine ei välista õigusvastasust ega süüd. H. Piirküla sai kahtlustatavana kinnipidamisele asjadest aru ja suutis stressile vaatamata vastata. Häirekeskusele tehtud kõned näitavad, et H. Piirküla sai kõigest adekvaatselt aru. Kinnipidamisel tehtud fotodelt ei nähtu, et H. Piirküla oleks olnud ebaselge või ebaadekvaatne.
  25. H. Piirküla on korduvalt viibinud ambulatoorsel ja statsionaarsel ravil SA Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikus. Viimati diagnoositi tal alkoholisõltuvus ja segatüüpi isiksusehäire. H. Piirküla oli talle inkrimineeritava teo toimepanemise ajal võimeline endale oma tegude tähendusest aru andma ja neid juhtima ning oma vaimse seisundi poolest on ta võimeline osalema uurimistoimingutes, esinema kohtus ja kandma süüdimõistmisel karistust.
  26. Puuduvad mistahes tõendid kannatanupoolsest vägivallast või solvamistest. Süüdistatav nimetas kolme lahkarvamuse põhjust – kaduma oli läinud 1,5 kg marineeritud kala (seda ei leitud ega otsitud), V.R. ei keeranud süüdistatavale suitsu ning viimase rahakotist oli kaduma läinud 150 eurot. Need 3 süüdistatava poolt nimetatud põhjust kerkisid esile erinevatel aegadel. Kuna väidetav lahkarvamus või tüli toimus pikaajaliselt ühise viinavõtmise ja ajaveetmise käigus, pole veenev provotseeritud tapmine.
  27. Provotseeritud tapmine ei ole veenev olukorras, kus süüdistatav tema enda väitel hakkas nii-öelda naiivset ja lolli mängima, kuna taoline suhtlusviis on teise inimesega lävimiseks aeganõudev ega viita äkki tekkinud tugevale hingelisele erutusele. V.R. ga rahulik suhtlemine ja sellele järgnenud viivitused nende omavahelises käitumises ei viita samuti tugeva hingelise erutuse seisundile.
  28. Süüdistatava ütluste kohaselt lõi ta pärast raha kadumise avastamist kannatanut esmakordselt alles toas, kuhu V.R. suundus. Need ütlused ei ole kooskõlas
  29. oktoobri
  30. a sündmuskoha vaatlusprotokolliga, kust nähtub, et ka toa juures koridoris ja esikus olid põrandal kolm vereplekki. Vere tilkumisplekkide juures on seinal ja põrandaliistul näha verejäljed. Seega pidi süüdistatav kannatanut lööma esimeses toas või selle juurde jäävas koridoris, kus asusid vereplekid põrandal ja nende lähedal verejäljed seinal ja põrandaliistul. Sündmuskoha 3 vaatlusprotokollist nähtub, et kannatanu püüdis süüdistatavast eemale hoida ja eemaldus koridori kõige kaugemasse tuppa, kus oli ohtralt verd. Kannatanu ei provotseerinud H. Piirkülat mitte kuidagi, vaid põgenes tema eest kõige kaugemasse tuppa ja sinna tuli süüdistatav kannatanule uuesti järgi, et teda noaga lüüa.
  31. Provotseeritud tapmine äkki tekkinud hingelise erutuse seisundis ei ole veenev olukorras, kus H. Piirküla ei rünnanud kannatanut koheselt raha kadumisest teada saades, vaid tegi läbi erinevaid toiminguid: leidis taskust noa, võttis välja noatera, lõi kannatanut noaga ja järgnes V.R. le kõige kaugemasse tuppa kuni kannatanu maha kukkumiseni. Seejärel lõi ta kannatanut veel noaga ja alles siis lahkus V.R. korterist. Süüdistatava ütlustest nähtub kättemaksusoov, mida ta ise nimetas õigluse jaluleseadmise sooviks. Kättemaksuks ja õigluse jaluleseadmiseks valis H. Piirküla teise inimese noaga löömise. Kui süüdistataval oleks tõepoolest tekkinud tugev hingelise erutuse seisund, poleks ta hakanud raha kadumise avastamisel kannatanuga esmalt verbaalselt suheldes n-ö naiivset ja lolli mängima, vaid kohe (nt rusikatega vm ettejuhtuva esemega) kannatanut rünnanud, mitte hakanud otsima taskust taskunuga ja selle tera avama. Kohese rünnaku realiseerimiseks oleks H. Piirkülal olnud teisi käepärasemaid vahendeid (nt rusikad, viinapudel), ent ta valis selleks kõige ohtlikuma vahendi – taskunoa, mis oli kannatanu suhtes rünnaku realiseerimiseks kõige rohkem aeganõudev, sest see tuli püksitaskust leida ja tera välja võtta. Taoline sihiteadlik valik eeldab teadvustatud ja kaalutletud käitumist.
  32. Vahemaa esimesest või esimesest kannatanu suhtes tehtud noaga löökidest toa nr 1 ukse juurest kuni mööda koridori otse kõige kaugemasse tuppa nr 3 on liiga pikk selleks, et väited äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis kannatanu noaga löömise kohta oleksid veenvad. Pigem viitab H. Piirküla faktiline käitumine kavatsetusele.
  33. Sündmuse toimumise ajal oli H. Piirküla 49-aastane, ta on 186 cm pikk ja kaalub 84 kg, s.o tegemist on suure, elujõulise ja tugeva mehega. 62-aastane liikumisraskustega kannatanu V.R. oli 164 cm ja kaalus koos riietega 51,2 kg. Ta oli kõhetu kehaehitusega, kondine ja treenimata. Füüsilise jõu ülekaal oli kindlalt ja kõhklusteta H. Piirküla kasuks.
  34. H. Piirküla süü on suur, sest ta võttis kannatanult noaga elu. Rünne oli intensiivne – kokku põhjustas H. Piirküla kannatanule 11 haava. Surmavad vigastused põhjustas H. Piirküla kannatanule tema kodus. V.R. surm saabus vaevaliselt ja põhjustas talle pikalt kannatusi. Rünne toimus kell 21, surm fikseeriti kell
  35. Kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus (KarS § 57 lg 1 p 3) ning hilinenult tärganud soov süüteo kahjulike tagajärgede ärahoidmiseks (KarS § 57 lg 1 p 1), kuna ta andis noaga löömisest teada Häirekeskusele ja A.T. le. Ehkki ta pidas V.R. t juba surnuks, palus ta talle abi osutada. Ta avaldas ka oma asukoha ega asunud end varjama. H. Piirküla tuleb seetõttu karistada veidi alla sanktsiooni keskmist määra jääva karistusega, s.t 10 aasta pikkuse vangistusega. APELLATSIOONID
  36. Kaitsja palub tühistada Tartu Maakohtu otsus ning teha uus otsus, millega mõista H. Piirküla süüdi KarS § 115 lg 1 järgi ning karistada teda vastavalt selle paragrahvi sanktsioonile. Alternatiivselt tühistada otsus karistuse osas ning vähendada mõistetud karistust. H. Piirküla palub otsuse uuesti üle vaadata ja mõista talle kergem karistus.
  37. Kaitsja leiab, et kohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust. H. Piirküla tegevus vastab KarS § 115 lg-le
  38. H. Piirküla oli kannatanu löömise ajal äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, kuna kannatanu käitus tema suhtes korduvalt ebaviisakalt ning lõpuks avastas 4 süüdistatav ka raha kadumise. Kaitsja kirjeldab
  39. oktoobril tekkinud olukorda ja palub arvestada süüdistatava selgitustega, mis on
  40. veebruari
  41. a kohtuistungi protokollis. Sisuliselt sama palub ka H. Piirküla, kes apellatsioonis kirjeldab situatsiooni järgmiselt.
  42. oktoobri sündmusi mäletab H. Piirküla osaliselt. Õhtul V.R. poole minnes polnud tal mingeid halbu kavatsusi. Kõik oli normaalne kuni H. Piirküla magama jäi. Ärgates avastas ta, et vahepeal oli korterist lahkunud A.T. . Seejärel hakkasid suhted V.R. ga halvenema. Tekkis nagu lumepalli efekt, mis kulmineerus 150 euro kadumise avastamisega. See viis H. Piirküla endast välja. Ta suutis algul end kuidagimoodi talitseda, ent tundis end alandatu, solvatu ja lolliks tehtuna. Kuna ta Väinot otse teolt ei tabanud, andis ta siiski viimasele võimaluse tegu heastada. V.R. süüs H. Piirküla ei kahelnud, kuna teadis, et selliseid asju oli varemgi V.R. ja tema külaliste vahel juhtunud. Väino vastas midagi halvustaval toonil ja läks teise ruumi. Sel hetkel mõtles H. Piirküla, et Väino varustab end mõne löögiriistaga ja ründab teda. H. Piirküla mäletab kõike küll ähmaselt, et üks mälupilt on selge – see kuidas ta V.R. le vaikselt järgneb, avades samal ajal koridoris nuga ja lootes, et Väino midagi ei kuule. Ta teadis, et peab tuppa sisse hüppama võimalikult hästi, et olukorda näha ja hinnata. Tuppa sisenemist ta kahjuks ei mäleta. Mäletab vaid seda, kuidas ta V.R. t korduvalt noaga lõi. Tapmise eesmärki H. Piirkülal polnud – vaid viha ja alandustunne olid teinud ta sõgedaks. Ta oli liiga emotsionaalses seisundis, et arutleda oma tegude võimalike tagajärgede üle. Teda juhtisid emotsioonid, mitte reaalne mõistus, ka joodud alkohol soodustas kõike.
  43. Kaitsja palub arvestada kriminaalasjas läbi viidud kohtupsühhiaatria ekspertiisi tulemustega. Süüdistataval esinevad eripärad, mis võivad tugevat hingelise erutust soodustada. H. Piirkülal on diagnoositud psüühikahäire ja segatüüpi isiksushäire (esinevad nii impulsiivsusele kui düssotsiaalsele isiksusele omased jooned) ning alkoholisõltuvus. Eksperdi hinnangul võib isiksushäire mõjutada H. Piirküla käitumist – ta ei pruugi mõelda oma käitumise tagajärgedele, kinni pidada sotsiaalsetest normidest ja reeglitest, õppida vigadest, tunda süüd ja vastutust. H. Piirküla isiksushäire on püsiva iseloomuga, kuid see ei mõjuta tema arusaamiseja käitumise juhtimise võimet.
  44. Kaitsja arvates pole kohtu põhjendused hingelise erutuse hindamisel piisavad.
  45. Kaitsja arvates pole kohtu põhjendused karistuse mõistmisel asjakohased. Kannatanu surma põhjustamine ei suurenda H. Piirküla süüd, sest tegemist on KarS § 113 lg 1 koosseisulise tunnusega. Puuduvad tõendid otsustamaks kas kannatanu tundis enne surma pikka aega valu või kaotas teadvuse esimeste löökide järel. Süüd ei suurenda see, et V.R. ei surnud kohe, vaid umbes tund hiljem.
  46. Süü hindamisel tuleks arvestada, et pärast korterist lahkumist teavitas süüdistatav kuriteost Häirekeskust, andis kannatanu aadressi ja selgitas toimunut. Ta ei püüdnud end varjata, teatas politseipatrullile enda asukoha ja andis üle kuriteo toimepanemise vahendi, s.t aitas kuriteo avastamisele aktiivselt kaasa, mis annab aluse karistust kergendada.
  47. H. Piirküla palub arvestada, et oli kuriteo toimepanemise ajal kohtulikult karistamata, ei üritanud tegu varjata ja eitada, vaid helistas abi kutsumiseks. Prokuratuuri seisukoht
  48. Prokurör palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. 5 Prokuratuur nõustub kohtu väga põhjaliku ning õige järeldusega, et H. Piirküla käitumises ei ole KarS § 115 tunnuseid. Nõustumisväärsed on kohtu veenvad põhjendused karistuse osas. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates jõudnud õigele järeldusele ning kohtu siseveendumuse kujunemine on selgelt jälgitav. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  49. Apellatsioonides ei ole vaidlustatud, et süüdistatav süüdistuses nimetatud ajal ja kohas lõi korduvalt V.R. t noaga, tekitas talle lõike- torkevigastusi, mille tagajärjel kannatanu suri rinnaja kõhuõõnde tunginud torke-lõikehaavadega siseorganitele tekitatud vigastuste tagajärjel.
  50. Kohtukolleegiumi hinnangul on H. Piirküla teole antud karistusõiguslik hinnang õige. Kogutud tõendid ei viita tegutsemisele äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis. Kuriteo ümber kvalifitseerimiseks pole mingit põhjust. Maakohus tuvastas tugeva hingelise erutuse seisundi puudumise H. Piirküla käitumises juhtumile tervikhinnangu andmise teel, hinnates kannatanu ja süüdistatava käitumist kogumis.
  51. Kaitsja arvates võib äkki tekkinud hingelise erutuse seisund järgneda kannatanu-poolse pikaajalise tegevuse tulemusena – nii oli see ka praegusel juhul – H. Piirküla tundis end solvatuna juba siis, kui ta kannatanu väitel polnud mingit toitu kaasa võtnud ning keeldus talle sigareti keeramisest.
  52. Allakirjutanute arvates on kannatanu-poolsest pikaajalisest solvamis-tegevusest rääkimine kohatu. Solvamise juures ei ole esmatähtis see, kuidas võttis solvangut teo toimepanija, vaid solvangu tegelik olemus ja kaal. Tähendus on ka ohvri ja süüdistatava omavahelisel suhtel. Süüdistatava ütluste kohaselt teadsid nad varem V.R. ga teineteist vaid põgusalt. Korteris viibis H. Piirküla umbes 4 tundi (saabus umbes 5 ajal ja lahkus 9 paiku, II kd, tl 173) ning selle aja sisse jäi rahumeelne ühine ajaveetmine esmalt koos kannatanu ja A.T. ga, H. Piirküla uinak ning seejärel koosviibimise jätkamine V.R. ga. Süüdistatav tõepoolest rääkinud kolmest n-ö tüliõunast, s.o kostiks kaasavõetud kalast, suitsust, mida kannatanu keeldus keeramast ning kadumaläinud rahast. Kohtus tunnistas H. Piirküla, et tegelikult tal kalaisu polnudki ja ta mõtles: „ah tühja, ma hiljem söön, võtan parem viina ja söön hiljem seda kala“ ning läks sellest rahulikult üle: „Selle peale ma närvi ka ei läinud, selle kala peale isegi mitte“ (II kd, tl 172 ja 179). Suitsu keeramisest keeldumine ärritas H. Piirküla juba enam – kannatanu ütlus: „Ma sul teenija olen või, umbes keera ise endale, kui sa tahad“ solvas ja vihastas süüdistatavat, sest ta tundis, et ei olnud sellist ebaviisakat kohtlemist ära teeninud. Küll aga tunnistas H. Piirküla, et „sellest ei hakanud need sündmused peale“ (II kd, tl 172) ning rääkis, et „see toon nagu tõesti pani nördima“ (II kd, tl 179). Nimetatu osas on teada, et teemad tõusetusid ühise ajaveetmise ja viinavõtmise käigus ning eri aegadel. Seega – isegi kui süüdistatav mingil ajal kannatanu suitsu keeramata jätmise peale solvus, ei lahkunud ta viimase korterist ega näidanud solvumist välja („Aga noh, see jäi ka kuidagi sedasi“), vaid jätkas ühist ajaveetmist V.R. ga tema elukohas.
  53. Kaitsja hinnangul ületas V.R. taluvuse piiri ja ajendas teda nuga haarama raha kadumise avastamine. Ringkonnakohus peab oluliseks märkida, et äkki tekkinud hingelise erutuse seisund on vahetu vastus isiku suhtes toime pandud solvamisele. Praegusel juhul on maakohus igati asjakohaselt tuvastanud, et vahetust vastusest kannatanu-poolsele väidetavale solvamisele pole põhjust rääkida. Nimelt ei anna äkki tekkinud hingelise erutuse seisundist alust rääkida väline teopilt - H. Piirküla hakkas esmalt „naiivset ja lolli mängima“, suhtles V.R. ga rahulikult. Ilmselt tajus kannatanu siiski konflikti ja lahkus toast üsna varsti. H. Piirküla kinnitas istungil, 6 et „selleks ajaks oli konflikt ära toimunud“ (II kd, tl 173). H. Piirküla järgnes V.R. le väikse viivitusega. Süüdistatav on ka ise apellatsioonis kinnitanud, et V.R. toast lahkumise ja talle järgnemise vahele võis jääda kuni 15 sekundit. Selle aja jooksul jõudis H. Piirküla juurelda mitmete küsimuste üle: ta mõtles kannatanu lahkumise järel, kuidas see end mõne löögiriistaga varustab ja teda ründab, otsustas järgneda V.R. le vaikselt-vaikselt ja avas samal viisil taskunuga, lootes, et kannatanu midagi ei kuule ning mõtles välja tuppa sisenemise strateegia. Ja ehkki tihe ajaline-ruumiline side teo ja provokatsiooni vahel ei ole oluline, viitab ringkonnakohtu arvates H. Piirküla mõtete ja käitumisaktide jada tema tegutsemisele piisava kaalutletuse ja mõtteselgusega, mitte äkki tekkinud hingelise erutuse seisundile.
  54. Maakohus tuvastas tõendipõhiselt, et kannatanu ei provotseerinud H. Piirküla millegagi, vaid põgenes tema eest kõige kaugemasse tuppa. Süüdistatav ei valinud solvangule reageerimiseks kõige käepärasemat vahendit (nt rusikaid või pudelit, mis oleks ehk viidanud äkilisele tugevale hingelisele erutusele ja kontrollimatule emotsioonipuhangule), vaid kuriteovahendi, mille kasutamiseks tuli teha mitmeid toiminguid. Kaitsja arvates viitab äkki tekkinud hingelise erutuse seisundile seegi, et H. Piirküla ei oska nimetada löökide arvu ega järjekorda. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. H. Piirküla mäletab siiski üsna täpselt, et „lõi ikka korduvalt rindkeresse“, lõi kiiresti ning hoidis V.R. t päris kinni, et ta maha ei hakkaks kukkuma. Löögid lõpetas ta siis, kui V.R. maha kukkus, hakkas ära minema ja läks siis korra tagasi ja lõi veel (II kd, tl 173). Suurele emotsionaalsele laetusele ei viita kohtukolleegiumi hinnangul ka H. Piirküla vahetu teojärgne käitumine. Pärast kannatanu korduvalt noaga löömist ei nähtu, et ta oleks olnud teost raskelt vapustatud – H. Piirküla lahkus süüdistatava korterist, olles enne veendunud, et viinapudel, millest ta tahtis rahustuseks napsu võtta, oli ära toimetatud ning otsustas suunduda kuskile, kust seda saab (II kd, tl 173).
  55. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole H. Piirküla puhul põhjendatud kohaldada privilegeeritud koosseisu. Allakirjutanute hinnangul ajendas H. Piirküla käitumist soov kätte maksta – kohtuistungil kinnitas ta, et tahtis oma käega õigust jalule seada ning läks lihtsalt lubamatult kaugele sellega (II kd, tl 174). Nõustumisväärne on maakohtu seisukoht, et kättemaksust ajendatud sihiteadlik ja teadvustatud käitumine kättemaksu eesmärgil ei viita kuidagi äkki tekkinud hingelise erutuse seisundile. Allakirjutanute arvates ei löönud süüdistatav kannatanut korduvalt noaga mitte seetõttu, et tal silme ees mustaks läks ja solvang temalt mõtteselguse võttis, vaid soovist solvajat karistada, et see „ei saaks võidurõõmutseda, et mingi jobu käis tõi mulle raha“. Süüdistatav rääkis kohtus, et kandis nuga kaasas enesekaitseks või kellegi hirmutamiseks (II kd, tl 176).
  56. Kaitsja märgib, et tugeva hingelise erutuse seisundit ei välista seegi, et kannatanu võis olla H. Piirkülast nõrgem ja liikumispuudega.
  57. Allakirjutanute arvates ei välista solvaja füüsiline allajäämus koosseisu. Samas aga ei ole privilegeeritud koosseisu mõte see, et igasuguse kannatanu-poolse solvangu esinemisel oleks võimalik nõuda kergemat karistust. Koosseisu mõttes peab raev või sellele sarnanev emotsioon olema tapmiskoosseisu juures valitsev, tegemist ei tohi olla isiksusest tuleneva ülereageerimisega. Ilmselgelt pole kannatanu-poolne negatiivne reaktsioon raha kadumise süüdistusele („Sõimas, et loll oled või, saatis mind põhimõtteliselt nagu kuskile“) hinnatav intensiivse solvangu või provotseerimisena, mis ilmtingimata kutsuks esile äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundi. Süüdistatav ise ei ole kohtumenetluses iseloomustanud end isikuna, kellel oleks kalduvus impulsiivsusele, vaid tasakaaluka ja rahumeelse inimesena, kes respekteeris ka asotsiaalsete eluviisidega inimesi (II kd, tl 176). Ringkonnakohtu hinnangul ei anna nn isikulised eripärad (psüühikahäire ja segatüüpi isiksushäire) põhjust arvata, et need 7 võisid soodustada tugevat hingelist erutust. H. Piirküla kinnitas istungil, et läks närvi üksnes siis, „kui osati vajutada kõige valusama konnasilma peale“, ent ajas siis ikka kätega asju, mitte noaga (II kd, tl 176). Seega ei ole tegemist isikuga, kelle taluvuslävi olnuks madal.
  58. Kriminaalasjas puuduvad tõendid väitmaks, et süüdistatav oli kannatanu käitumisest niivõrd endast väljas, et ta lihtsalt ei suutnud kainet mõistust säilitada. Kriminalistilistele teadmistele tuginedes võib öelda, et enamik tapmisi pannakse toime ajendatuna pooltevahelisest konfliktist, mille käigus on selle osapooled teineteist kas varasemalt või vahetult eelnevalt tekkinud tüli käigus solvanud või muul ebakohasel viisil käitunud. Konfliktsituatsioonis tekkinud teatav hingelise erutuse seisund, ehmatus või ärritus ei anna veel põhjust käsitleda iga sellist tegu provotseeritud tapmisena. Teisisõnu - ehkki pole välistatud, et H. Piirküla oli vahetult sündmuse eel ja selle käigus solvunud või emotsionaalne, mida ta apellatsioonis põhjendas ka joodud alkoholi mõjuga, ei ole see samastatav äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundiga.
  59. Kohtukolleegium ei pea põhjendatuks vähendada H. Piirkülale mõistetud karistust. Nõustumisväärne on kaitsja seisukoht, et surma põhjustamine H. Piirküla teosüüd ei suurenda, kuivõrd tegemist on koosseisulise asjaoluga. Samuti ei ole teada, millal H. Piirküla teadvuse kaotas ning kui pikka aega ta tundis valu, mistõttu ei saa süüd suurendavaks asjaoluks pidada seda, et V.R. elas veel umbes tund aega pärast noalööke.
  60. Siiski nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et H. Piirküla teosüü on suur arvestades just ründe intensiivsust, suurt löökide arvu ning paiknemist. Loomuliku elukäsitluse kohaselt tunneb inimene suurt valu kui teda jõuliselt korduvalt noaga kehasse lüüakse. V.R. käelabal oli torke-lõikehaav, mis näitab, et ta püüdis end süüdistatava ründe eest kaitsta. Ka prokuröri küsimusele, miks H. Piirküla tagasi läks ja V.R. t lõi ning kas kannatanu löökide ajal midagi ütles või tegi häält, vastas H. Piirküla, et „mingit häält tegi“ (II kd, tl 176). Seega puudub alus arvata, et kannatanu kaotas teadvuse esimestest löökidest. V.R. oli süüdistatavast oluliselt halvemas füüsilises vormis ega hakanud H. Piirkülale aktiivselt vastu. Seetõttu annavad süüteo toimepanemise tehiolud ning tahtluse liik kindlasti aluse rääkida keskmisest oluliselt suuremast teosüüst. Mis puudutab apellantide muid argumente (H. Piirküla varasem karistamatus, kuriteost Häirekeskuse teavitamine, enda asukoha teatamine, kahetsus) – siis neid asjaolusid on maakohus karistuse mõistmisel arvestanud, mõistes sanktsiooni keskmisest allapoole jääva karistuse.
  61. Eelnevat kokku võttes ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  62. märtsi
  63. a otsuse H. Piirküla süüdimõistmises ja karistamises muutmata. Apellatsioonid jäävad rahuldamata. (digiallkirjastatud) 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.