Obsah (9)

§ 630§ 405§ 637§ 178§ 444§ 5§ 230§ 231§ 163

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL LIHTMENETLUSOTSUS Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja Tsiviilasi (number ja menetluse ese) Hagihind nr 2-23-7015 Aktiva Finance Group OÜ hagi

§ 630lg 1, § 632 lg 1, § 633).

Arvestades hagihinda, mis ei ületa põhinõudelt 3500 eurot ning koos kõrvalnõuetega 7000 eurot, on kohus lahendanud asja

§ 405

lg 1 kohaselt õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, kaldudes kõrvale üldistest menetlusreeglitest, s. o ilma kohtuistungi pidamiseta; menetlusosalistele on teatatud õigusest olla kohtu poolt ära kuulatud. Kohus ei anna luba lihtmenetlusotsuse edasikaebamiseks. See ei välista samas edasikaebeõiguse kasutamist. Kohus selgitab aga, et lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse Tartu Ringkonnakohtus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (

§ 637lg 21).

Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (

§ 178lg-d 1 ja 2).

4. ASJAOLUD Kohus võib lihtmenetlusotsuse kirjeldavas osas jätta märkimata nõuete kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid (

§ 444lg 1).

Seega piirdub kohus käesolevalt üksnes olulisemate väidete ja asjaolude väljatoomisega. Kostja on sõlminud BB Finance OÜ-ga 22.04.2019 tarbijakrediidilepingu nr 2101869821, 2.07.2019 eelneva refinantseerimislepingu nr 2101890065, 3.08.2019 eelnevate refinantseerimislepingu nr 2101898633 ja 6.08.2019 eelnevate refinantseerimislepingu nr 2101899254. BB Finance OÜ ütles lepingud 3.05.2020 üles ja loovutas lepingutest tulenevad nõuded 11.03.2021 hagejale. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmise kohta märkis hageja mh, et esialgne võlausaldaja on omandanud teabe lähtudes VÕS § 403 4 lg-test 2–4, mis võimaldaks täita krediidivõimelisuse hindamise nõude KAVS § 49 ja § 50 kohaselt. Kuivõrd VÕS § 4034 lg 4 lähtuvalt tuli kostjal täita taotlus laenutaotleja veebilehel, milles nõutakse vajalike andmete esitamist ning mis on laenu väljastamise aluseks. Vastavalt VÕS § 403 4 lg-le 2 omandas krediidiandja mh teabe tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta laenutaotluses esitatud andmete ja kogutud andmete alusel. Info kliendi varasemate maksekohustuste täitmise kohta omandas esialgne võlausaldaja lisaks eelnevale veel vastavalt VÕS §-le 403 4 lg 3 avalikest andmebaasidest. Hageja leiab, et krediidiandja on hinnanud tarbija krediidivõimelisust vastavalt VÕS § 4034 lg-le 2 ja 4 KAVS §-dele 49-50. Krediidiandja kontrollis kostja esitatud teavet vastavalt KAVS § 50 lg-le 3 ja 4 laenutaotlusel esitatud andmete ja avalike andmebaaside põhjal. Vastavalt eelnimetatud normidele ja krediidiandja sise-eeskirjadele analüüsis krediidiandja eelnevalt nimetatud teavet kogumis ning hindas tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal ei ole võimalik võtta krediidivõimekuse hindamisel arvesse andmeid, mis ei ole talle mitte kuidagi kättesaadavad või nähtavad või mida laenusaajale ei avaldata. Hageja on tõendina esitanud krediidivõimelisuse hindamise alused (dtl 124-128), krediidiküsitlused (dtl 2 5. 6. 7. 8. 9. 129-134), kliendiandmed (dtl 135), laenuandja poolt analüüsitud kostja pangakonto väljavõtte (dtl 137-156), isikusamasuse tuvastamise ankeedi (dtl 157) ja Taust.ee väljavõtte (dtl 159). Kostja sai laenulepingute alusel laenu 4364 eurot. Kostja on teostanud tagasimakseid 2156,38 eurot. Kuna kostjaga sõlmitud laenuleping(

1. ud)on refinantseerimisleping(ud), millega refinantseeriti eelnevalt võlgnevuses olev laen ja lepingu põhiosa on moodustatud eelneva laenu põhivõlgnevusest ja intressist, seega arvestab hageja nõuet kostjale kasulikumal moel, s.o hageja arvestab kostja laekumised põhiosa katteks. Hageja põhivõlg on põhivõlg summas 2207,62 eurot (4364,00-2156,38). Kuna kostjaga sõlmitud leping(
2. ud)nr. 2101890065, 2101898633, 2101899254 on refinantseerimisleping(
3. ud)millega refinantseeriti eelnevalt võlgnevuses olev laen ja lepingu põhiosa on moodustatud eelneva laenu põhivõlgnevusest ja intressist, arvestas hageja nõuet kostjale kasulikumal moel ja esitas uue intressiarvestuse, taotledes kostjalt intressi väljamõistmist järgnevalt. Laenulepingus nr 2101869821 leppisid pooled kokku intressimääras 15,80% aastas Kostjal on intressivõlgnevus alates 20.05.2019 kuni 14.05.2020 summas 238,24 eurot. Laenulepingus nr. 2101890065 leppisid pooled kokku intressimääras 44,6% aastas. Hageja arvestab intressi laenu väljastamise päevast 2.07.2019 kuni 3.05.2020 laenusummalt 1353,00 eurot 44,6% aastas summas 506,99 eurot. Laenulepingus nr. 2101898633 leppisid pooled kokku intressimääras 44,6% aastas. Hageja arvestab intressi laenu väljastamise päevast 3.08.20193.05.2020 laenusummalt 600,00 eurot 44,6% aastas summas 201,37 eurot. Laenulepingus nr. 2101899254 leppisid pooled kokku intressimääras 44,6% aastas. Hageja arvestab intressi laenu väljastamise päevast 6.08.2019 kuni 3.05.2020 laenusummalt 911,00 eurot 44,6% aastas summas 302,40 eurot. Lepingutes on pooled kokku leppinud lepingutasus. Vastavalt laenulepingu üldtingimustele ja laenulepingute põhitingimuste p-le 4 on laenusaaja kohustatud tasuma lepingutasu, mis on fikseeritud laenulepingus. Pooled on kokku leppinud, et lepingutasu laenulepingu nr 2101869821 sõlmimise eest on 75,00 eurot, laenulepingu nr. 2101890065 eest 169,18 eurot, laenulepingu nr. 2101899254 eest 281,99 eurot, laenulepingu nr. 2101898633 eest on 213,61 eurot. Kokku nõuab hageja kostjalt lepingutasu 739,78 eurot. Võla sissenõudmiskulusid nõuab hageja VÕS 1132 lg-le 2 tuginedes kostjalt 50 eurot. Viivisenõudes tugineb hageja kooskõlas laenulepingu üldtingimuste p-le 12.2.1. ja VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Hageja märgib, et kuna kostjaga sõlmitud laenulepingud nr. 2101890065, 2101898633, 2101899254 on refinantseerimislepingud, siis arvestab hageja nõuet kostjale kasulikumal moel ja arvestab viivist algses laenulepingus nr 2101869821 kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras, s.o 15,80% aastas kogu põhivõla summalt (2207,62 eurolt) lepingu ülesütlemise järgnevast päevast alates s.o 4.05.2020 kuni hagi esitamiseni 11.05.2023. Seega sissenõutavaks muutununa nõuab hageja kostjalt viivist 1053,42 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni alates 12.05.2023 lepingujärgse intressimääraga võrdses määras so 15,80% aastas. KOHTU PÕHJENDUSED 10. Kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses võib põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega (

§ 444lg 2).

11.

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 231

lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. 3

1. Füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, s.t vaidlusalused laenulepingud on tarbijakrediidilepingud võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 tähenduses. On tuvastatav, et kostja on sõlminud BB Finance OÜ-ga 22.04.2019 tarbijakrediidilepingu nr 2101869821 (dtl 10-11), 2.07.2019 selle lepingu refinantseerimislepingu nr 2101890065 (dtl 1415), 3.08.2019 eelmiste lepingute refinantseerimislepingu nr 2101898633 (dtl 18-19) ja 6.08.2019 eelmiste lepingute refinantseerimislepingu nr 2101899254 (dtl 21-22). Kokku on nende lepingute alusel kostjale reaalselt välja makstud 4364 eurot, millest kostja on tagastanud 2156,38 eurot.
2. VÕS § 4034 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 403 4 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustuste kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. VÕS § 403 4 lõike 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja. Seega erineb tõendamiskoormus tarbijakrediidilepingutest tuleneva vaidluse puhul oluliselt

§ 230lõikes 1 sätestatud üldisest tõendamiskoormusest.

Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus nr C-679/18, p-d 20–23). Selleks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet ega seda sisustama.

1. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on hageja esialgset lepingut sõlmides tuginenud üksnes kostja poolt edastatud andmetele ning kontrollinud täiendavalt üksnes avalikke registreid. Kostja pangakonto väljavõte (dtl 137-156), mis kajastab tema sissetulekuid ja väljaminekuid perioodist 18.01.2019–18.07.2019, küsimine on eelnenud alles kolmanda, s.o 3.08.2019, refinantseerimislepingu nr 2101898633 sõlmimisele (dtl 126, krediidivõimelisuse hindamise alused). Kõrgema kohtu praktika kohaselt ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on peetud kohtupraktikas minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (Tln RngKo 8.11.2021 nr 2-20-106661, p 55). Ka kohtule esitatud pangakonto väljavõttest nähtub, et juba jaanuaris 2019 on kostja omanud krediidikontot IPF DIGITAL ESTONIA OÜ-s ja saanud sealt makseid, lisaks teinud tagasimakseid Bigbank AS-le ja 2019.a. alguses saanud ka veel õppelaenu. Kohtu hinnangul ei ole krediidiandja esmast tarbijakrediiti andes ega seda laenu korduvalt lühikese aja jooksul refinantseerides toiminud kostja majandusliku seisu välja selgitamisel ega esitatud andmete kontrollil ja analüüsil piisava hoolsusega. Kohtu hinnangul olnuks juba 22.04.2019 tarbijakrediidilepingu sõlmimisel kostja pangakonto ja EVK andmetest nähtuvalt mh ilmnenud, et kostja poolt avaldatud netosissetulek (1200 eurot) ei vasta tõele ja seetõttu pidanuks krediidiandja kostja taotluses avaldatu kohta küsima krediidivõimelisuse kontrolliks lisainfot ja -dokumente. Eeltoodu kokkuvõtteks on kohus seisukohal, et krediidiandja on kostjale krediite andes (sh nii esialgset tarbijakrediidilepingut sõlmides kui laenu refinantseerides) rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
2. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 403 4 lg 7 kohaselt, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli esialgse lepingu sõlmimise ajal ja ka kõigi lisalaenude võtmisel 0% (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar), mis oli kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud laenuandjal õigust kostjalt intressi nõuda. 4 Samuti ei võlgne kostja tulenevalt VÕS § 403 4 lg 7 teisest lausest hagejale lepingute sõlmimise tasusid. Vastavad nõuded jätab kohus rahuldamata.
3. Kooskõlas VÕS § 101 lg 1 p-ga 1 ja VÕS § 108 lg-ga 1 võib hageja võlausaldajana nõuda kohustuse täitmist, kui kostja võlgnikuna on rikkunud raha maksmise kohustust. Rikkumise vabandatavus on raha maksmise kohustuse rikkumisel üldjuhul olemuslikult välistatud. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista tasumata põhivõlg 2207,62 eurot (4364-2156,38).
4. VÕS § 113² lg 2 p 3 järgi võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Seega on põhinõude suurust arvestades põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista 50 eurot sissenõudekulude katteks.
5. Kuna intressi oli hagejal õigus nõuda seadusjärgses määras, mõistab kohus ka viivise tasumata põhinõudelt kostjalt hageja kasuks välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, sh perioodi 04.05.2020 kuni 12.07.2023 eest sissenõutavaks muutunud viivised 593,65 eurot (www.viivisekalkulaar.ee) ja alates 13.07.2023 kuni põhinõude täieliku tasumiseni jooksev viivis tasumata põhinõudelt samas määras, kuid mitte enam kui põhinõude ulatuses. 19.

§ 163

lg 1 alusel jätab kohus hagi osalise rahuldamise tõttu menetluskulud poolte endi kanda, sh arvestades hagi rahuldamise ulatust ja asjaolu, et tegemist oli tarbijakrediidilepingust tuleneva vaidlusega, millega puhul on tuvastatud krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine (vt ka Trt RngKo 12.05.2023 nr 2-22-11447, p 8). /allkirjastatud digitaalselt/ Kadi Aavik kohtunik 5