← Eesti

1-22-5456/109

Obsah (6)§ 180§ 126§ 62§ 66§ 193§ 175

Kriminaalasi nr 1-22-5456 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. veebruar 2023. a, Tartu kohtumaja Kriminaalasja number 1-22-5456 (21922900035) Kohtunik

§ 180

lg 1 alusel välja mõista Vjatšeslav Kogutilt riigituludesse menetluskuludena sundraha 1087 eurot ja 50 senti, ekspertiisitasu summas 61 eurot, kaitsjatasu summas 1442 eurot ja 70 senti. 6.

§ 180

lg 3 alusel määrata, et riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud kogusummas 2591 eurot ja 20 senti tuleb tasuda 1 (ühe) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 (AS SEB Pank) või EE502200221014193355 (AS Swedbank) või EE401700017002872300 (Luminor Bank AS). Viitenumber menetluskulude tasumisel on

  1. Selgitusse tuleb märkida „1-22-5456, menetluskulud, Vjatšeslav Kogut“.
  2. Maksegraafiku mittetäitmisel loetakse kõigi makseosade tähtaeg saabunuks ja suunatakse kogu nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. 8.

§ 126lg 3 p 1 alusel jätta kriminaaltoimiku juurde DVD-R plaadid.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsioonkaebuse. Apellatsioon esitatakse Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada apellatsioonis või määruskaebuse lahendamise menetluses. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Maakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast lahendist teada või pidi teada saama. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I Süüdistuse sisu

  1. Vjatšeslav Kogutit süüdistatakse selles, et tema - XXX kella 14:30 paiku kasutas XXX Vangla eeluuritavate eluhoone jalutusaedikus kaaskinnipeetav M.-A. S. suhtes füüsilist vägivalda. Tekkinud sõneluse käigus lõi Vjatšeslav Kogut kannatanule ühel korral parema jalaga vastu vasakut põlve. Löögi tagajärjel kukkus kannatanu maha. Seejärel otsis süüdistatav taas kannatanuga kontakti ning tekkinud sõneluse käigus lõi ühel korral parema käega suu piirkonda ning seejärel käte seerialöökidega ühel korral näkku ning ühel korral pähe. Kirjeldatud teoga põhjustas Vjatšeslav Kogut kannatanule füüsilist valu ning tervisekahjustused, s.o alahuule sisekülje pindmise marrastuse ja vasaku põlveõndla marrastuse; - XXX ajavahemikul kell 14:50-15:15 kasutas XXX Vangla eeluuritavate eluhoone
  2. üksuse kambris nr 3006 kaaskinnipeetava A. D. suhtes füüsilist vägivalda, lüües teda tuvastamata viisil vähemalt kolmel korral näkku ja pähe. Kirjeldatud teoga põhjustas Vjatšeslav Kogut kannatanule füüsilist valu ning tervisekahjustused, s.o hulgivigastused näopiirkonnas, hematoomi parema silma piirkonnas, turse ja punetuse ninajuurel, pindmised vigastused ja punetuse otsmikupiirkonnas, hematoomi, verevilli ja turse alahuulel ning pindmise marrastuse kuklapiirkonnas; - XXX kella 15:59 paiku kasutas XXX Vangla eeluuritavate eluhoone
  3. eluosakonna kambris nr 3070 kaaskinnipeetav M. S. suhtes füüsilist vägivalda, väänates tema mõlemat kätt. Kirjeldatud teoga põhjustas Vjatšeslav Kogut kannatanule füüsilist valu. Vjatšeslav Kogutit on varem KarS § 121 lg 2 p-s 3 kvalifitseeritud kuriteo eest Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 02.12.2020 otsusega nr 1-20-6472 karistatud ja seega pani ta toime KarS § 2 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese valu ja tervisekahjustusi tekitava kehalise väärkohtlemise, korduvalt. Veel süüdistatakse Vjatšeslav Kogutit selles, et tema, olles kinnipeetav XXX asuvas XXX Vanglas, ähvardas XXX ajavahemikul kell 15:14-15:33 XXX Vangla eeluuritavate eluhoone
  4. eluosakonna kambri nr 2056 juures koridoris kaaskinnipeetav J. U. tervisekahjustuste tekitamise ja tapmisega. Vjatšeslav Kogut ütles kambris nr 2056 viibinud J. U.: „Kui kambriuks lahti tehakse, siis ma peksan su läbi ja tapan su ära.“ Kannatanu võttis V. Koguti ähvardust reaalsena. Sellega pani Vjatšeslav Kogut toime KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tapmisega ja tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. II Kohtu seisukoht Vägivald M.-A. S. suhtes
  5. Kannatanu M.-A. S. andis kohtus ütlusi ning kirjeldas ristküsitlusel, kuidas ta XXX. a. vangla jalutusboksis solvas kaaskinnipeetava Vjatšeslav Koguti XXX ja pärast seda lõi viimane teda näkku ja jalgadesse, täpsemalt tabas löök tema vasakut jalga. Kümneviieteist minuti möödudes toimus nende vahel taaskord sõnavahetus ja seepeale lõi süüdistatav uuesti kannatanut – kaks-kolm korda rusikas kätega, löögid tabasid kannatanut näkku ja pea piirkonda, tekitades vigastustena verise huule ja muhu kuklas. Löökide tagajärjel tundis kannatanu valu ja hirmu. Pärast löömisi käis kannatanu vangla arsti juures, kus tal fikseeriti verine huul.
  6. Kannatanu ja ka süüdistatava vigastused fikseeris meditsiinitöötaja T. N., kes käis kohtus ka tunnistusi andmas. Tunnistaja kinnitas, et kahe kinnipeetava läbivaatus toimus XXX. a. ning läbivaatuse põhjuseks oli tüli ja füüsiline konflikt kahe kinnipeetava vahel. Vjatšeslav Kogutil fikseeris T. N. parema käe neljanda nuki piirkonnas marrastuse. M.-A. S. fikseeris ta huule siseosas pindmise marrastuse, põlvel punetuse ja marrastuse. T. N. fotografeeris kinnipeetavaid, prokurör esitas need fotod tõendina ning neist nähtub, et kannatanu on alahuul punane ja marraskil ning tema vasakul jalal põlveõndlas on marrastus. Seega saab lugeda tuvastatuks, et kannatanul olid süüdistuses nimetatud ajal süüdistuses nimetatud tervisekahjustused.
  7. Kohtus andsid tunnistusi ka süüdistatava ja kannatanuga samal ajal jalutusboksis viibinud kinnipeetavad M. K. ja V. M.. Mõlemad kinnitasid seda, et süüdistatav lõi kannatanut, sest viimane solvas süüdistatava XXX. V. M. kirjeldas, kuidas pärast solvamist läks süüdistatav jooksuga ja lõi kannatanut rusikaga näkku ja kannatanu hakkas nutma. M. K. kirjaldas sündmust mõnevõrra detailsemalt ja selgitas, et lööke oli kaks, esmalt jalgadesse ja siis mõne aja möödudes näo piirkonda.
  8. Sündmusele vahetult reageerinud vangivalvur V. S. mäletas kohtus, et sündmus toimus aasta aega tagasi, kevadel või suvel vangimaja korpuse kõrval asuvas jalutusaedikus. Sündmusest sai tunnistaja teada pärast jalutuskäiku kui M.-A. S. olid jalutuskäigult saabudes pisarad silmis.
  9. Vjatšeslav Kogut tunnistas ennast kuriteo toimepanemises süüdi ja ristküsitlusel selgitas toimunut sarnaselt kannatanu ja tunnistajatega - konflikt eskaleerus vägivallaks solvangu tõttu. Vjatšeslav Kogut tunnistas, et lõi kannatanut jalaga jala pihta, kannatanu kukkus ja hiljem lõi ta kannatanut näkku. Löökide arvu Vjatšeslav Kogut täpselt ei mäletanud, aga kuskil kaks korda – vasaku ja parema käega, üks löök huulde ja teine pähe. Vjatšeslav Kogut rõhutas samas, et kannatanu provotseeris teda. 3
  10. Kohtuvaidlustes leidis prokurör, et Vjatšeslav Koguti ütlused osas, mis puudutavad M.-A. S. episoodi, on usaldusväärsed, sest need haakuvad ka muude selle episoodi kohta uuritud tõenditega. Küll aga pidas prokurör oluliseks märkida, et vaatamata sellele, et Vjatšeslav Kogut süüd tunnistab, on ta jätkuvalt ennastõigustaval ja enda süüd pisendaval seisukohal nii iseloomustas süüdistatav kannatanut kui provokaatorit ning õigustas füüsilise vägivalla kasutamist kannatanu enda tegevusega.
  11. Võimaliku provokatsiooni ja selle tagajärgede osas märgib kohus järgmist (tuginedes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  12. oktoobri
  13. a otsusele asjas nr 1-20-3046/33, p-d 3138).
  14. Üldjuhul keskendutakse süüküsimuse lahendamisel ajaliselt kitsas raamistikus toimuvale üksiksündmusele, praegusel juhul löömistele, kuid sellele vaatamata ei saa asja lahendamisel jätta kõrvale nn kaasnevaid asjaolusid. Ehk siis ei ole süüdistatava tegu tihtilugu võimalik hinnata lahutatuna kas konkreetset sündmustikku või ka isikute omavahelisi suhteid iseloomustavast kontekstist (selliselt nt KarS § 120 puhul Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  15. veebruari
  16. a otsus asjas nr 1-19-1849/43, p 25).
  17. Asjassepuutuvaks võib osutuda nn teoprovokatsiooni instituut, mille all peetakse silmas olukordi, kus isik kutsub enda vastu suunatud ründe esile meelega ja eesmärgipäraselt (nn tahtlik provokatsioon) või põhjustab enda õigushüvede vastu suunatud ründe lihtsalt õigusvastase ja/või sotsiaaleetiliselt hukkamõistetava käitumisega (nn süüline provokatsioon) (täpsemalt vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  18. aprilli
  19. a otsus asjas nr 1-20-3535/52 p-d 16-17). Praktikas on rõhutatud sedagi, et provokatsioon võib avalduda ka pikaajalises ning süstemaatilises käitumises (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  20. veebruari
  21. a otsus asjas nr 3-1-1-1-15, p 11.1) ning on eraldi toonitatud tarvidust anda vajadusel hinnang ka kannatanu enda rollile sündmustikus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  22. oktoobri
  23. a otsus asjas nr 3-1-1-86-04, p 10).
  24. Teisalt on Riigikohus korduvalt märkinud, et tagajärje omistamise teo toimepanijale võib välistada kannatanu enda ebakohane käitumine ning oma õigushüvede ohtu asetamine ehk (teadlik) eneseohustamine. Viimast on praktikas kohaldatud nt vastastikuse kakluse olukorras (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  25. juuni
  26. a otsus asjas nr 3-1-1-34-08 ja
  27. septembri
  28. a otsus asjas nr 3-1-1-60-10), liiklusrikkumiste puhul (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  29. oktoobri
  30. a otsus asjas nr 3-1-1-79-06;
  31. mai
  32. a otsus asjas nr 3-1-1-23-13 ja
  33. novembri
  34. a määrus asjas nr 3-1-1-87-15) ning juhtudel, kui isik mõistab talle tekitatud vigastuse ohtlikkust ning loobub vabatahtlikult abist, võttes seekaudu riski n-ö üle (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  35. detsembri
  36. a otsus asjas nr 3-1-1-102-16).
  37. Ehk siis enda individuaalsete õigushüvede (teadlik) ohtu asetamine vastutusvõimelise isiku poolt kuulub õigushüve kandja autonoomia hulka, mis omakorda võib välistada saabunud kahjuliku tagajärje omistamise teistele isikutele. Teadlik eneseohustamine hõlmab kindlasti ka tahtlikku provokatsiooni, s.o sisuliselt ründe väljameelitamise olukordi. Samuti on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et vähemalt juhtudel, kui isiku käitumist iseloomustab teadlik tegutsemine (ulatumata siiski ründe meelega esilekutsumiseni), on alust rääkida teadlikust eneseohustamisest ka süülise teoprovokatsiooni korral (nt teis(t)e isiku(te) teadlik õrritamine ja ärritamine, seda ka pikema aja vältel). Teisisõnu ei ole alust teoga põhjustatud tagajärge isikule omistada olukorras, kus kannatanust lähtuvale (teadlikule) provokatsioonile reageeritakse viisil, mis on provokatsiooni olemust ja kaasnevaid asjaolusid kogumis arvestades oodatav ja adekvaatne. Rõhutada on siiski vaja, 4 et selle provotseeriva (nn vallandava) teo ja provotseeritud isiku reageeringu vahel peab esinema tihe ajaline ning üldjuhul ka ruumiline seos, eristamaks seda nt hilisemast kättemaksust.
  38. Vjatšeslav Kogut rõhutas terve kohtumenetluse kestel, et kannatanu M.-A. S. provotseeris teda. Provokatsiooni kinnitasid ka samal ajal jalutusboksis olnud kaaskinnipeetavad ja V. M.. Tunnistaja M. K. tõi välja isegi selle, et kui inimene on venelane ja teine inimene räägib pahasti tema pere kohta, hakkab iga venelane oma pere au kaitsma. Kui suuliselt ei saa, siis füüsiliselt. Provotseerimist tunnistas tegelikult kannatanu M.-A. S. isegi – alguses solvas Vjatšeslav Koguti XXX ja hiljem „torkisid üksteist“ edasi.
  39. Vaatamata sellele on kohus veendunud, et kannatanu M.-A. S. ei provotseerinud süüdistatavat eesmärgiga välja meelitada kaklus. Ta küll provotseeris verbaalselt, kuid ei arvanud, et Vjatšeslav Kogut reageerib sellele füüsiliselt. Teisisõnu leiab kohus, et provokatsiooni olemust ja kaasnevaid asjaolusid kogumis arvestades ei olnud löömine oodatav ja adekvaatne vastureaktsioon. Ennekõike rajaneb kohtu seisukoht asjaolul, et kannatanu puhkes pärast süüdistatava lööke nutma. Seda kinnitas kaaskinnipeetav ja sündmust pealt näinud V. M. ja sündmusele vahetult reageerinud vangivalvur V, S.. Kohtu jaoks ei ole usutav, et inimene, kes meelitab teiselt mingil põhjusel kakluse välja puhkeb pärast seda nutma. Ilmselgelt olid löögid kannatanu jaoks ootamatud, ehk siis ta ei arvestanud sündmuste sellise eskalatsiooniga ja oli sellest ehmunud ning hirmul.
  40. Ülaltoodut arvesse võttes on kohtumenetluses uuritud tõenditega tuvastatud, et Vjatšeslav Kogut ja M.-A. S. viibisid süüdistuses märgitud ajal jalutusaedikus, nende vahel tekkis verbaalne konflikt, mis arenes edasi füüsiliseks ning mille raames lõi Vjatšeslav Kogut esmalt kannatanut enda jalaga vastu kannatanu jalga ja kannatanu kukkus. Mõne aja pärast lõi Vjatšeslav Kogut uuesti kannatanut rusikatega peapiirkonda – näkku ja pähe. Samuti on tuvastatud ning eluliselt usutav, et löögi tagajärjel tundis kannatanu valu ning tal tekkisid tervisekahjustused, millised fikseeriti meditsiiniosakonnas. Kuriteo toimepanemisel tegutses Vjatšeslav Kogut kavatsetult. Kuriteokoosseisu objektiivse koosseisu täitmine oli seatud tema eesmärgiks - olles sõnavahetuses kannatanuga, otsustas ta sellele reageerida füüsilise vägivallaga ning seadis enda eesmärgiks kannatanu kehalise väärkohtlemise ning temale valu ja tervisekahjustuse tekitamise. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Vägivald A. D. suhtes
  41. Esmalt peatub kohus tõendikogumil, ehk et määratleb ära, millisest tõendikogumist kohus asja lahendamisel lähtub. Nimelt tekkis kohtumenetluse käigus vaidlus sellest, kas XXX Vangla teabe- ja uurimisosakonna töötaja K. K. saab olla tunnistajaks tõendamisasjaolude osas

§ 62mõttes või mitte.

Kohtuistungil oli kohus seisukohal, et tunnistaja puhul on tegemist uurimisasutuse ametnikuga, kes ei saa olla tunnistajaks tõendamiseseme asjaolude kohta ning teda saab kasutada vaid tõendi usaldusväärsuse kontrollimiseks. Kohtu hinnangul on tegemist sellise uurimisasutuse ametnikuga, kes täitis oma tööülesannet, ta kutsus kannatanu välja, vestles temaga. Kokkuvõttes ei nõustunud kohus prokuröri seisukohaga, et K. K. saab olla vahetuks tunnistajaks nii seetõttu, et kannatanu talle vahetult pärast sündmust, olles toimunu mõju all, teavet avaldas kui ka põhjusel, et kannatanu A. D. ei olnud kohtumenetluses võimalik vahetult üle kuulata.

  1. Prokurör leidis kohtuvaidlustes, et tunnistaja K. K. saab olla tunnistajaks ka tõendamiseseme asjaolude kohta ja seda järgnevatel põhjustel. Esiteks, tunnistaja kinnitas, ning mis nähtub ka kohtule esitatud tõenditest, et ühtegi menetlustoimingut ta selle 5 kriminaalasja raames läbi ei viinud, seega ei olnud tegemist kriminaalasja menetleva uurimisasutuse ametnikuga. Teiseks, tunnistaja ütluste kohaselt toimus vestlus kannatanuga XXX. a hommikul. Seega ei olnud hetkel, mil kannatanu ja tunnistaja omavahel vestlesid, kriminaalmenetlust veel alustatud ega menetlustoiminguid läbi viidud. Kannatanu ülekuulamine algas XXX. a kell 14:
  2. Kolmandaks ei osalenud tunnistaja A. D. ülekuulamisel, protokolli kohaselt on selle menetlustoimingu läbi viinud teine ametnik, samuti ei ole teda märgitud selles toimingus osalejana, ta ei ole allkirjastanud protokolli ega viibinud ka selle menetlustoimingu juures. Ristküsitlusel selgitas tunnistaja, et tema tööülesanneteks on mh operatiivselt potentsiaalsete õigusrikkumistega ja ennetamisega tegeleda ning selline vestlusvorm on standardprotseduur, selle kohta võeti kinnipeetavatelt ka kirjalik seletus.

§ 66

lg 1 ütleb, et tunnistaja on füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Sama sätte lõike 2 kohaselt ei või tunnistajana kriminaalmenetluses osaleda uurimisasutuse ametnik, kelle menetluses on kriminaalasi olnud. Seega on prokuröri hinnangul võtmeküsimuseks justnimelt see, kas see kriminaalasi oli tunnistaja menetluses või mitte. Ristküsitlusel vastas tunnistaja sellisele küsimusele eitavalt. Sellist seisukohta on väljendanud ka Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-91-16 p-s 9. Seal on käsitletud olukorda, kus tunnistajana on kohtus üle kuulatud politseiametnik, kes toimetas süüdistatava kainenema ja selles menetluses tekkis vaidlus, kas seeläbi osales isik kriminaalmenetluses läbi viidud menetlustoimingus. Lahendis selgitas kolleegium, et kriminaalasja menetlevaks ametnikuks saab olla uurimisasutuse ametnik, kes teeb kriminaalmenetluse läbiviimiseks kriminaalmenetluse seadustiku alusel uurimis- või muid menetlustoiminguid. Sellest tulenevalt ei saa menetlejarolli omistada uurimisasutuse ametnikule, kes ei ole kriminaalmenetluses menetlustoiminguid teinud. Konkreetses Riigikohtu poolt lahendatavas kaasuses joobeseisundis isiku kainenema toimetamine ei ole käsitatav uurimisasutuse poolt kriminaalmenetluse seadustiku alusel tehtava menetlustoiminguna, vaid riikliku järelevalve käigus tehtava järelevalvetoiminguna, mille alused on sätestatud korrakaitseseaduses. Kohus leidis, et kuna tunnistaja kriminaalasjas uurimis- ega muudes menetlustoimingutes ei osalenud, ei ole ta ametnik, kelle menetluses on kriminaalasi. Tartu Vangla põhimääruse § 9 sätestab, et teabe- ja uurimisosakonna põhiülesanded on ennetada ja avastada vanglas kinni peetavate isikute õigusrikkumisi ning korraldada vanglas uurimist ja jälitustegevust. Seega ei piirdu osakonna tööülesanded pelgalt ja vaid kriminaalmenetluste läbiviimisega ning ei saa väita, et iga osakonna töötaja menetleb ka kriminaalmenetlusi. Avalikult on kättesaadav ka osakonna põhimäärus, milles on üksuse tööülesanded sätestatud. Konkreetsemalt on iga ametniku ametijuhendis täpselt kirjeldatud see, millised on tema tööülesanded. Seejuures tuleb selgelt eristada seda, millised tööülesanded viiakse läbi Tartu Vangla reeglite kohaselt ja millised menetlustoimingud kriminaalmenetluse seadustiku alusel. Prokurör leiab, et praegusel hetkel on analoogne olukord sellega, millist lahendas Riigikohus. Isikutega toimuvad esmased vestlused, sündmuste asjaolude väljaselgitamine allub esmajoones XXX Vangla reeglistikule, kui selle raames selgub, et on vaja alustada kriminaalmenetlust, muutub ka reeglistik. Kui sellises olukorras sama isik on seotud ka kriminaalmenetlusega, siis on välistatud tema võimalus tunnistajana ütlusi anda. Juhul, kui ta ei ole isik, kes kriminaalmenetluses menetlustoiminguid läbi viib, ei ole prokuröri hinnangul tegemist

§ 66lg-s 2 nimetatud keeluga.

Sellise käsitluse kohaselt ei oleks ühelgi patrullpolitseinikul võimalik anda ütlusi näiteks olukorras, kus nad saabusid väljakutse peale mingile sündmusele ja selle raames avaldas isik neile mingisugust teavet või nad tuvastasid mingisuguseid asjaolusid. Praktikas on väga tavapärane olukord, kus kahest inimesest koosnev patrull saabub sündmuskohale, juhul kui alustatakse menetlust, saab üks patrullpolitseinik, kes ei ole asja menetleja, olla ka tunnistajaks. Seda nii väärteo- kui ka kriminaalmenetluses. Või teisalt olukord, kus patrull reageerib näiteks 6 koduvägivalla juhtumile, kuivõrd tavapäraselt just sellistes olukordades tekibki võimalus vahetute tunnistajate ütlusi kohtus kasutada. Seega on prokurör seisukohal, et käesolev olukord on analoogne Riigikohtu poolt lahendatud olukorraga ning K. K., mitte omades kokkupuudet selle konkreetse kriminaalasja menetlemisega, saab olla tunnistajaks ka tõendamiseseme asjaolude kohta.

  1. Kohus jääb kohtuistungil võetud seisukoha juurde ja selgitab järgmist. Riigikohtu üldkogu on oma
  2. juuni
  3. aasta lahendi 3-3-1-75-11 p-des 15-16 järelevalvemenetluse ja väärteomenetluse kontekstis selgitanud, et haldus- ja süüteomenetlus võivad kulgeda ning sageli kulgevadki samal ajal, nende toiminguid võib teha üks ja sama ametnik ning menetluses tehtavate toimingute piiritlemine konkreetselt ühe menetluse toiminguna on seetõttu oluliselt raskendatud. Riigikohtu üldkogu seisukohtadest tulenevalt saab sedastada, et menetlustoimingute kvalifitseerimisel haldus- või süütemenetluse toiminguteks saab juhinduda menetlustoimingu eesmärgist. Samas, kui pelgalt eesmärgi kategooria arvestamine on ebapiisav, sest üks ja sama toiming võib teenida erinevaid õiguspäraseid eesmärke ning kohalduda nii haldus- kui ka süüteomenetluses, tuleb lähtuda ka sellest, milline on menetleja tegelik tahe ja kuidas see avaldub.
  4. XXX Vangla teabe- ja uurimisosakonna põhimääruse § 2 kohaselt on teabe- ja uurimisosakonna eesmärgiks koguda ja uurida teavet selleks, et ennetada ja avastada kinnipeetavate ja vahistatute õiguserikkumisi ning korraldada vanglas uurimist ja jälitustegevust. Sama määruse § 4 lg 1 kohaselt on teabe- ja uurimisosakonna põhiülesanded ennetada ja avastada kinnipeetavate ja vahistatute õiguserikkumisi ning korraldada vanglas uurimist ja jälitustegevust ning lg 3 p-de 1 ja 2 alusel osakond jälgib ja fikseerib operatiivolukorda vanglas süütegude ennetamiseks, tõkestamiseks ja avastamiseks, töötleb vastavat teavet, koostab selle põhjal analüüse ning vastavalt seadusest tulenevatele volitustele alustab ja viib läbi kuriteo tunnuste olemasolul kriminaalmenetlusi ning edastab vangla menetluspädevuse mittekuuluvad materjalid pädevale menetlusasutusele.
  5. Vaidlust ei ole selles, et K. K. on XXX Vangla teabe- ja uurimisosakonna ametnik ja ta täidab viidatud põhimäärusest tulenevaid ülesandeid. Kohtus ristküsitluse käigus vastas ta prokuröri küsimustele ning selgitas, et tema tööülesanneteks on tegeleda vanglas viibivate kinnipeetavatega, nende õigusrikkumiste ennetamise, tõkestamise ja avastamisega. Lisaks sellele selgitas ta, kuidas ta oma tööülesandeid täpsemalt täidab. Selgus, et üldjuhul toimub see niimoodi, et kui valvur tuvastab kinnipeetava rikkumise, teavitab valvur peavalvekeskust, peavalvekeskus teavitab uurimisosakonda. Kui on tuvastatud kannatanu, kutsutakse ta teabe- ja uurimisosakonda ja uuritakse, mis on toimunud.
  6. Prokuröri täpsustavate küsimuste ja antud vastuste pinnalt selgus, et XXX. aastal teavitati K. K. peavalvekeskusest, et XXX vangla eelvangistuse hoone
  7. osakonnas avastati kinnipeetaval kehavigastused. Kinnipeetavaks oli A. D.. Pärast kehavigastuste kontrolli toodigi kannatanu teabe- ja uurimisosakonda ja K. K. hakkas teda küsitlema, et välja selgitada põhjused, miks kinnipeetaval on näos selgelt esinevad näovigastused. Huuled olid tursunud, ninajuurel oli selgelt nähtav vigastus, silmaalused, oli näha marrastused, kuklas oli marrastus. K. K. sõnul oli kannatu esialgu napisõnaline, et ei räägi midagi, midagi polegi juhtunud, et ise kambris kukkus vastu radiaatorit. Kui aga K. K. hakkas täpsustavaid küsimusi esitama, et kuidas on võimalik kukkuda, et nii otsmikul, ninal, põsesarnal on vigastused, ei osanud kannatanu seda kirjeldada. K. K. sõnul oli näha, et kinnipeetav ei taha anda tõeseid ütlusi, mispeale üritas ametnik kogu aeg esitada küsimusi, kas tal kaaskinnipeetavatega on probleeme. A. D. ei tahtnud sellest rääkida, sest ta nagunii kirjalikult midagi ei tunnista, ta varsti vabaneb, läheb koju, ei taha endale lisaprobleeme. Et 7 ta ei taha kedagi süüdlaseks teha. Lõpuks jõudsid ametnik ja A. D. vestlusega nii kaugele, et viimane ütles, et olid kaaskinnipeetavaga probleemid, nime ei ütle, kirjalikke selgitusi anda ei soovi, et vaadake ise eilset päeva (kohtu märkus: vangla valvekaamera videosalvestist), mis juhtus kella kolme ajal. K. K. jättis kinnipeetava ooteruumi, läks videoid vaatama, kust tuvastas, et kella poole kolmest poole neljani käisid tema kambris S. T. ja Vjatšeslav Kogut. A. D. viibis sel hetkel kambris number
  8. Pärast seda läks K. K. uuesti A. D. vestlema. Ta avaldas viimasele, et kambris käis kaks inimest ja küsis, kuidas on läbisaamine kambrikaaslase T., mille paele A. D. vastas, et temaga on kõik hästi, temaga pole probleeme ega konflikte. K. K. küsimusele, et kas Kogutiga on probleeme, siis selle peale A. D. ennast sõnaliselt ei väljendanud, aga noogutas. „Siis läksin oma küsitlusega edasi, et kas kehavigastused tekitas tema. Ma üritasin välja selgitada põhjused, miks ta sinna kambrisse tuli ja miks vigastused tekitas. Siis ta noogutas, andis mõista, et see oli Kogut, aga ta ütles, et ta ei soovi Koguti vastu mingeid ütlusi anda.“ Lõpuks rääkis kannatanu K. K. sõnul talle nii palju, et ta ei saanudki aru, mis konflikti põhjuseks oli. K. K. küsimusele, et kas Kogut tuli lihtsalt sinu kambrisse ja hakkas peksma, siis kannatanu jälle noogutas ja ütles, et midagi sellist jah.
  9. Eeltoodu pinnalt on kohtu arvates selge, et K. K. eesmärgiks tema tööülesannetest lähtuvalt oli avastada kuritegu. Selle eesmärgi saavutamisele oli suunatud tema tahe ja see tahe avaldus sellisena, nagu ta seda ise ka kohtuistungil kirjeldas, läbi kannatanu küsitlemise. K. K. ametnikuna ise selgelt väljendas ennast, et ta hakkas küsitlema ja veendus, et kannatanu ei anna tõeseid ütlusi. Kohtu arvates alustas K. K. sisuliselt esimese uurimistoiminguga kriminaalmenetlust

§ 193

lg 1 mõttes ning viis läbi kannatanu ülekuulamist ja seega saab teda sisuliselt pidada asja menetlevaks ametnikuks ja teda ei saa tunnistaja üle kuulata, nii nagu peab seda keeluna silmas

§ 66lg 2.

23. Kohtu arvates tuleb

§ 66

lg 2 toodud keelu eesmärki tõlgendada selliselt, et välistatud oleks olukord, kus menetleja ise on tõendi looja.

  1. oktoobri
  2. aasta lahendis 3-1-111396 rõhutas Riigikohtu kriminaalkolleegium, et menetleja saab olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. Seega on seadusandja ka väga konkreetselt piiritlenud juhu, mil saab menetlejat üle kuulata, ehk siis, kui on tarvis realiseerida konfrontatsiooniõigust ja rakendub

§ 66lg 2 teine lause.

Ehk siis, uurimisasutuse ametnik, kelle menetluses kriminaalasi on olnud, võib olla kohtumenetluses tunnistajaks tõendi usaldusväärsuse kontrollimiseks. Vaid sellisena saab ka praeguses asjas K. K. ütlusi kasutada. Riigikohtu lahendid, millele prokurör viitab, avavad kohtu arvates

§ 66

lg 2 sisustades ukse vaid tõlgendusele, et menetluse asjaolude selgitamise eesmärgil võib neid tunnistajatena üle kuulata, isegi kui nad on uurimisasutuse ametnikud. Ehk siis sellisel lähenemisel on kindel eesmärk – püütakse täita lünka, et menetlejad saaksid oma menetluse kohta selgitus anda, vaatamata seaduses toodud sõnaselgele keelule. Kuidagi ei saa siit teha järeldust, et nad võiksid anda selgitusi tõendamiseseme asjaolude kohta, mis on neile saanud teatavaks menetlejana. 24. Kohus rõhutab, et andis hinnangu vaid konkreetsele juhtumile ning välistatud ei ole, et mingitel juhtudel saab menetleja tunnistusi, kes on oma tööülesandeid täites saanud teavet, ka

§ 66lg 21 p-de 1-3 alusel kasutada.

Näiteks võiks kasutada menetleja ütlusi olukorras, kus kinnipeetav ise on palunud ametnikuga kohtumist põhjusel, et soovib talle vabatahtlikult avaldada enda suhtes toime pandud kuriteo asjaolusid. Sealjuures saab arvesse võtta keskkonda, kus selline avaldamine toimuks, ehk siis vanglat. Arusaadavalt võib juhtuda, et vanglas on kinnipeetava jaoks ainukeseks usaldusväärseks inimeseks, kellele ta soovib oma jutu ära rääkida, vanglaametnik, isegi teabe- ja uurimisosakonna 8 ametnik, kelle tööülesanneteks on mh kuritegude avastamine. Ja kui vanglaametnik vaid kuulab inimest, ega hakka teda küsitlema ja suunab koheselt kannatanu teise ametniku juurde menetlustoiminguteks, võib tõusetuda võimalus vanglaametniku tunnistuste kasutamiseks tõendamiseseme asjaolude tõendamiseks (näiteks vt otsuse p 50). Ilmselt oleks selline olukord siiski erandlik, sest nii nagu märgib oma kohtuvaidluste kõnes ka tabavalt õigesti prokurör, saavad praktikas sellised asjaolud teatavaks reeglina läbi selle, et keegi lähedal seisev inimene tunneb muret ja seeläbi hakkab küsima, mille peale teine inimene avaneb ning räägib.

  1. Seega jätab kohus K. K. ütlused tõendamiseeseme asjaolude tõendamiseks tõendikogumist välja, küll aga kasutab neid kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrolliks.
  2. Kannatanu kutsuti kohtusse ütlusi andma 01.12.
  3. a. Kohtusaali kannatanut kohale ei toodud, ta osales kohtuistungil virtuaalselt XXX Vanglast, kuid ristküsitleda teda võimalik ei olnud. Nii nagu märkis õigesti oma süüdistuskõnes prokurör, oli kannatanu äärmiselt pinges, kohati isegi hüsteeriline, mis päädis kohtu poolse korrale kutsumisega. Kuivõrd kannatanu ei olnud nõus ütlusi andma, taotles prokurör kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist. Nende kohaselt läks kannatanu XXX. a pärast õhtust loendust duši alla, sealt väljudes tahtis panna käteräti radiaatori peale kuivama, kuid libastus ja kukkus näoga vastu radiaatorit.
  4. Prokurör leiab, et kannatanu valetab ja ei soovi anda ütlusi Vjatšeslav Koguti vastu. Arvestades seda, kuidas käitus kannatanu kohtusaalis enne ristküsitlust ja K. K. ütlusi, kuidas kannatanu ei soovinud ütlusi anda ega avaldada, kes teda ründas, on prokuratuuri seisukoht veenev ja kohus nõustub selle seisukohaga. Seda enam, et kannatanu ütlustes esineb selge vastuolu asjas teostatud ekspertiisiga.
  5. Kronoloogilises järjekorras tõendeid analüüsides tuleb esmalt peatuda XXX Vangla videovalvesüsteemi eeluuritavate eluhoone E-9 eluosakonna valvekaamera nr E9-3 37 XXX videokaamera salvestisel ja selle kohta koostatud vaatlusprotokollil. Selle kohaselt siseneb kambrisse nr 3006 siseneb kell 14:47 esmalt S. T. ja seejärel A. D.. Kohtuistungi käigus vaadeldud salvestiselt ei ole A. D. näost võimalik tuvastada vigastusi.
  6. Kell 14:49 möödub kambrist Vjatšeslav Kogut, kes hoiab käes kindaid ning vaatab hetkeks kambrisse nr 3006 ning 14:50 siseneb ka süüdistatav kambrisse. 2 minutit hiljem, s.o 14:52 väljub kambrist S. T., kes tõmbab kambri ukse enda järel koomale. 14:56 tõmmatakse kambri uks täiesti kinni. Kell 14:58 siseneb kambrisse uuesti S. T., kes viibib seal vähem kui minut aega, seejärel lahkub ja lükkab kambri ukse kinni ning vaatab hetkeks kambri vaateavast sisse. Kell 15:09 naaseb ta kambrisse ja lahkub sealt 15:
  7. Kell 15:14 siseneb ta taas kambrisse ning 15:16 lahkuvad S. T. ja Vjatšeslav Kogut omavahel vesteldes kambrist ja liiguvad koridoris ja jäävad selle lõppu seisma. A. D. kambrist ei välju.
  8. 25.10.
  9. a koostatud XXX Vangla videovalvesüsteemi eeluuritavate eluhoone E-9 eluosakonna valvekaamera nr E9-3 37 videosalvestise vaatlusprotokollist ja videosalvestisest endast nähtub, et XXX kell 05:35 väljub A. D. enda kambrist ning kaamerapildist on näha, et tema näos ja kuklapiirkonnas on punetavad laigud ja marrastused.
  10. XXX Vangla videovalvesüsteemi eeluuritavate eluhoone E-9 eluosakonna valvekaamera nr E9-3 37 videokaamera salvestise järgi avab valvur K. K. XXX. a kell 07:21 kambri ukse, mille juurde ilmub S. T. ning seejärel A. D., kes oma pead kätega kinni hoiab. Samuti nähtuvad kaamerasalvestiselt ka kannatanu näos olevad tumedamad laigud. 9
  11. Valvur K. K. kohtus antud ütluste kohaselt toimus kannatanu A. D. üks intsident XXX. aastal. Tunnistaja läks ühe teise kinnipeetava vihje peale A. D. kontrollima. Selgus, et kinnipeetaval oli mask ees, tunnistaja palus selle ära võtta. Tunnistaja mäletas, kuidas kinnipeetav hoidis maski eriti hoolsalt ees ning ei soovinud seda eest ära võtta. Pärast maski eemaldamist tuvastas tunnistaja kinnipeetaval mitmes kohas vigastused, sh huuled olid paistes, verised, kukla, kaela pealt oli katki, marraskil. Küsimusele, et mis juhtus, vastas kinnipeetav, et ta kukkus või midagi sellist. Seepeale viisid valvurid A. D. ja viimase kambrikaaslase S. T. ükshaaval arsti juurde. S. T. ja A. D. omavahelist läbisaamist kirjeldas tunnistaja kui head ning mingeid konflikte tunnistaja ei märganud.
  12. Kohtus käis tunnistajana ütlusi andmas XXX Vangla meditsiinitöötaja T. N., kes fikseeris ja tuvastas A. D. vigastused. Tunnistaja sõnul oli kannatanu nina korralikult turses ning kannatanu ise naeris, et kukkus vannitoas. Lisaks tuvastas tunnistaja kannatanul hulgivigastused näos, huul oli turses, otsmikul marrastused ning kukla piirkonnas oli kummaline punetus. Tunnistaja sõnul ei viidanud kannatanul tuvastatud vigastused sellele, et tegemist oleks vanade vigastustega. Tunnistaja tegi läbivaatuse käigus ka fotosid kannatanust, prokurör esitas need kohtule ja koostoimes tunnistaja ütlustega on võimalik tuvastada, et kannatanul esinesid XXX. a läbivaatusel süüdistuses märgitud tervisekahjustused.
  13. Kannatanu vigastusi paluti uurida ka eksperdil. 04.04.
  14. a allkirjastatud ekspertiisiaktiga nr 22E-LÕI
  15. Ekspertiisiaktiga tuvastati, et A. D. esinesid XXX. a vigastused, s.o süüdistuses märgitud tervisekahjustused. Eksperdi hinnangul võivad vigastused olla tekitatud ekspertiisimääruses märgitud ajal, s.o XXX. a. Tervisekahjustused on tekitatud kokkupuutel tömbi eseme või pinnaga, võimalik, et löökidest rusikatega. Ekspert on kindel, et vigastuste saamine ei ole tõenäoline kukkumisel vastu tömpi eset, nt radiaatorit või samasugust eset. Küll aga ei olnud võimalik täpselt määrata, mitme löögiga need vigastused tekitati, arvestades vigastuste paiknemist erinevates näopiirkondades ja kuklas, saab öelda, et löökide arv oli vähemalt 3-
  17. Seega saab ekspertiisiakti, tunnistajate T. N. ja K. K. ning videosalvestiste pinnalt lugeda tuvastatuks, et kannatanul A. D. olid tervisekahjustused, need tekkisid ajavahemikul XXX kell 14:47 kuni XXX kell 05:35 ning et need kahjustused ei saanud tekkida kukkumisest radiaatori vastu, nagu seda väidab olevat juhtunud kannatanu. Järelikult kannatanu valetab ja püüab igati tegelikult juhtunut varjata.
  18. Välistades kannatanu versiooni juhtunust, tuleb küsida, kas menetluses on esitatud teisi versioone mida kontrollida. Sellele küsimusele saab vastata eitavalt. Tõsi, asjas on püüdnud süüdistatav ja tunnistaja S. T. selgitada põhjuseid, miks süüdistatav viibis XXX mõnda aega kannatanuga ühes koos kambris 3006, kuid vigastuste tekkemehhanism on nii kannatanul kui süüdistatavat toetaval tunnistajal kokkulangevalt üks – kannatanu väidab, et kukkus duši all ja tunnistaja sõnul olevat kannatanu kukkunud duši all. Kuivõrd kohus tuvastas, et selliselt vigastused tekkida ei saanud, on kannatanu vigastuse tekkelugu süüdistataval, tunnistajal ja kannatanul välja mõeldud. Kohus ei suuda tuvastada, kes selle loo välja võis mõelda ja oletada kohus ka ei tohi.
  19. A. D. kambrikaaslase S. T. versioon juhtunust selgus kohtus tema küsitlemise käigus. Esmalt tuleb nõustuvalt prokuröriga ära märkida, et tunnistaja saabumisel kohtusaali oli kohe ilmne süüdistatava ja tunnistaja hea läbisaamine. Kohus kutsus tunnistajat korrale, palus olla kohtusaalis viisakas, mitte suhelda süüdistatavaga ja itsitada. Seega tajus kohus, 10 nii nagu ka prokurör, kohe alguses, et tunnistaja on süüdistatava poole kaldu ning ei pruugi anda tõeseid ütlusi.
  20. Tunnistaja selgitas, et vigastused tekkisid A. D. duši all - tunnistaja kuulis pauke või plaksatamisi, mis olid sarnased löökidega. Duši alt välja tulles nägi ta tema näos peksmisjälgi, huul oli katki, silme all oli sinikas ja nina oli punane. Ehk siis, nii nagu öeldud, esitas tunnistaja versiooni, mille esitas ka kannatanu ja mida kohus ei usu.
  21. Lisaks sellele selgitas tunnistaja, et A. D. tekitas talle ja Vjatšeslav Kogutile XXX toimunud poksitrenni ajal vigastusi. Tunnistaja ütluste kohaselt oli tal huul katki ning kaks sinikat õlgade peal. Tõsi, asja materjalidest nähtuvalt toodi XXX läbivaatusele T. N. juurde ka S. T. (pärast seda, kui valvur K. K. oli käinud vihje peale A. D. kontrollimas ja pärast seda kui T. N. oli kontrollinud viimase kehavigastusi ja neid fotografeerinud). Küll aga ei saanud S. T. vigastused olla tekkinud poksitrennist, sest kohtus antud ütluste kohaselt tuvastas T. N. õlal rahvakeeli päevinäinud sinika, mis oli juba rohetavate servadega, millest T. N. arvamuse kohaselt võis oletada, et see oli nädal aega seal olnud. Seega, kui peab valima, et kas uskuda S. T. või vangla meditsiinitöötajat T. N., kaldub kohus viimase poole ja loeb S. T. ütlused seetõttu ebausaldusväärseks. Ehk siis S. T. valetab kui ütleb, et A. D. talle kehavigastusi XXX tekitas.
  22. Samuti ütles S. T. kohtus, et A. D. olid vigastused ka juba sel ajal, kui neil oli poksitrenn, ehk siis XXX enne kella 14:50, mil kambrisse sisenes Vjatšeslav Kogut. Samas on üheselt videokaamera salvestiselt näha, et XXX. a, mil A. D. siseneb kambrisse, tema näos vigastusi ei ole. Nõustuda tuleb prokuröri süüdistuskõnes väidetuga, et tõele ei vasta ka tunnistaja väide, et Vjatšeslav Kogut viibis kambris sama kaua kui tema ning kambrist lahkusid nad koos. Salvestiselt on tuvastatav, et S. T. viibis süüdistuses nimetatud perioodil kambris väga väikse perioodi jooksul ning esines pikk ajaperiood, mil kambris viibisid vaid A. D. ja Vjatšeslav Kogut.
  23. Seega on tunnistaja S. T. ütlused seoses XXX. a toimunu kohta valed ning ei riimu teiste kohtumenetluses uuritud tõenditega, va süüdistatava ütlustega. Selline riimumine on kohtu arvates taotluslik, ehk siis on kohtu arvates ütlused kooskõlastatud süüdistatava kasuks.
  24. Ehk siis ka Vjatšeslav Kogut selgitas kohtus kokkulangevalt S. T., et XXX. a sisenes ta kambrisse nr 3006, et tegeleda kolmekesi spordiga, sparringuga. „Jah, ma sisenesin kambrisse 3006, sest kavatsesime kõik kolmekesi spordiga tegelema hakata – poksiga nimelt. Sellepärast me regulaarselt kohtusime kambris 3006 või 3012, kus mina olin. Seal ühel päeval nimetatud kellaajal alustasime soojendusega. Mõne aja pärast tulid T. ja D.. Nad pidid olema sparringupartnerid. Mina seisin ukse juures, nemad hakkasid treenima. Ja siis mingi aja pärast mingil põhjusel muutus D. väga närviliseks ja hakkas tõsiselt T. lööma. Sattusid löögid nii näkku kui kehasse. Mina otsustasin sekkuda, selleks, et neid üksteisest eemale saada. Ja siis ma sellega proovisin kuidagi nende kahe vahele saada ja siis D. löök sattus ka minu pihta, paremasse näo poolde. Me lükkasime tema kuidagi endast eemale ja väljusime ruttu kambrist. Ma siis küsisin T. käest, mis D. juhtus. T. ütles, et D. oli kohus, tema oleks pidanud ennetähtaegselt väljuma, ta loobus antidepressantide kasutamisest, mis talle välja kirjutatakse. Siis olid tal veel mingid probleemid. Siin me nägime videos, kui D. andis ütlusi, milline emotsionaalne ta võib olla. Pärast seda me läksime minu kambrisse spordiga edasi tegelema.“ Kust A. D. vigastused sai, süüdistatav ei tea: „Ma ei tea, kust ta need sai. See oli ka minule üllatuseks. Ma ei saa kommenteerida, kust ta need sai.“ 11
  25. XXX. a viidi Vjatšeslav Kogut vangla valvemeediku L. R. juurde, kes fikseeris vigastused. L. R. ristküsitlusel kohtus selgus, et läbivaatusel tuvastati kinnipeetaval parema silma all hematoom, mis tundus mitte värske, vaid paari päeva vanune. See oli piiritletud tumedam ala, kollakas piir tumeda ala juures, milline tekib 2-3 päeva pärast. Tunnistaja tegi läbivaatuse käigus Vjatšeslav Kogutist ka foto, mille prokurör esitas kohtule ja kust on kirjeldatud hematoom silma all ka näha. Seega saab ka Vjatšeslav Koguti ütlusi pidada valeks, sest värskeid vigastusi temal ei tuvastatud.
  26. Kuivõrd kohus otsuse punktis 34 tuvastas, et kannatanul A. D. tekkisid ajavahemikul XXX kell 14:47 kuni XXX kell 05:35 tervisekahjustused ning et need kahjustused ei saanud tekkida õnnetuse tagajärjel, saab otsuse punktide 28-34 ja 36-43 pinnalt jõuda järeldusele, et need vigastused tekitas kannatanule süüdistatav Vjatšeslav Kogut. Süüdistatav viibis 14.50 kuni 15.16 kannatanuga kahekesi kambris 3006 ja tekitas kannatanule valu ja tervisekahjustused. Kannatanu tundis hirmu Vjatšeslav Koguti ees, mida kirjeldas tunnistaja K. K.. Kannatanu eitas kohtueelses menetluses, et keegi oleks teda löönud ja valetas, et kukkus ise vastu radiaatorit. Kohtumenetluses keeldus ta ütluste andmisest. Tunnistaja S. T. ütlused on kokkulangevad kannatanu valega ja süüdistatava Vjatšeslav Koguti ütlustega poksitrenni osas. Seega on püütud selgelt ühte inimest säästa ja selleks on suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust Vjatšeslav Kogut.
  27. Kohus nõustub prokuröriga, et asjakohane on praegusel juhul viidata Riigikohtu lahendile nr 1-20-1301/35, milles kohus on leidnud, et kohtu siseveendumuse kujundamise mõistet ei tule mõista selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik oleks ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu. Kohtu otsus ei tohi küll tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglitega ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega, kuid otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõenditest või tõendikogumist.
  28. Subjektiivsest küljest tegutses süüdistatav kavatsetult. Kannatanul tuvastatud vigastuste tekitamisega peab olema süüteokoosseis seatud eesmärgiks – valu ja tervisekahjustuste tekitamine selles olukorras on möödapääsmatu. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Vägivald M. S. suhtes.
  29. M. S. käis kohtus tunnistusi andmas ja selgitas, et XXX. a E-10 sektoris väänas Vjatšeslav Kogut tema käsi ja ta tundis valu. Käte väänamine toimus A. P. kambris, kuhu viimane oli kannatanu mõni aeg varem kutsunud. Kui kannatanu oli mingi aeg kambris olnud, tuli sinna ka Vjatšeslav Kogut, kes hakkas tema käsi väänama, kuid põhjust kannatanu öelda ei osanud. Seejuures väänas Vjatšeslav Kogut mõlemat kannatanu kätt – alguses esimest kätt ja pärast teist kätt. Väänamise tagajärjel valutasid tema käed pool tundi. Kannatanu demonstreeris kohtusaalis ka seda, kuidas tema käsi väänati – süüdistatav võttis kannatanu käe ja suunas seda randme poole. Kambris viibinud A. P. midagi ei öelnud ning suhtlust Vjatšeslav Kogutiga aset ei leidnud. Pärast käte väänamist Vjatšeslav Kogut lahkus kambrist. Lisaks valule tundis kannatanu ka hirmu.
  30. Kohtus uuriti XXX Vangla videovalvesüsteemi valvekaamera K36 E10-4 videosalvestist ja selle alusel koostatud vaatlusprotokolli. Kuivõrd keegi vaatlusprotokollis toodud väiteid, et videosalvestisel on just need inimesed, kes on kantud vaatlusprotokolli ja et inimesed sisenevad just nendesse kambritesse, mis on märgitud vaatlusprotokolli, on 12 vaatlusprotokolli ja videosalvestise pinnalt võimalik tuvastada, et XXX. a kell 15:51 kõnnib E-10 eluosakonna koridoris kinnipeetav A. P.. Jõudes kambrini nr 3072, millesse on paigutatud kannatanu M. S., siseneb ta kambrisse. Samal ajal väljub enda kambrist nr 3058 Vjatšeslav Kogut, vaatab A. P. suunas ja siseneb kambrisse nr
  31. 15:53 väljuvad A. P. ja M. S. kambrist 3072 ning liiguvad koos kambrisse nr 3070, millesse sisenedes sulgevad enda järelt ukse. 15:58 väljub Vjatšeslav Kogut kambrist nr 3076 ning siseneb kambrisse nr
  32. 15:59, s.o minut aega hiljem, väljuvad kambrist Vjatšeslav Kogut, A. P. ja M. S.. Seejärel läheb M. S. enda kambrisse nr
  33. Seega saab lugeda tuvastatuks, et süüdistatav tõepoolest viibis süüdistuses kirjeldatud ajal kambris nr 3070, kus muuhulgas viibis ka kannatanu, ehk siis kannatanu ütlused selles osas on leidnud kinnitust.
  34. Kohus nõustub prokuröriga, et kannatanu ütlusi saab pidada usaldusväärseteks ka ülejäänud osas, kuivõrd kohtumenetluses ei tekkinud tema ütluste andmisel kahtlusi, et ta ei räägi tõtt. Kohtu arvates on tihtipeale vaja ennekõike hinnata seda, kuidas inimene ütlusi annab, mitte niivõrd seda, mida ta räägib. Nii nagu märkis prokurör oma süüdistuskõnes, on tegemist vaoshoitud ja tagasihoidliku inimesega, kes suure tõenäosusega ise ei otsi ega põhjusta konflikte. Kohtumenetluse käigus ei ilmnenud asjaolusid, mille tõttu peaks kannatanu valetama ja soovima Vjatšeslav Kogutile halba.
  35. Lisaks sellele, et kannatanu ütlusi kinnitab videosalvestiselt nähtu, kinnitavad tema ütlusi ka valvur M. P. ütlustega, kellele kannatanu vahetult pärast sündmust oma emotsioone jagas ja kelle ütlusi saab

§ 66lg 21 p 2 alusel arvesse võtta.

Tunnistaja rääkis, et sündmus toimus IV üksuses

  1. eluosakonnas, kus tunnistaja teostas järelevalvet. Ta märkas M. S., kes seisis trellukse juures ja kelle kehahoiakust ja silmadest oli näha, et ta otsib või tahab midagi rääkida. Tunnistaja pöördus kannatanu poole ja küsis milles on probleem. Seepeale ütles kannatanu, et A. P. ja Vjatšeslav Kogut ahistavad teda. Seda, milles see täpsemalt seisneb, puudus tunnistajal pädevus uurida – tema kohustus oli see ettekandena fikseerida ning edastada teave vastavatele isikutele. Tunnistaja suunas kannatanu teabe- ja uurimisosakonda.
  2. Kaitsja tunnistajana andis kohtus ütlusi A. P., kes oli kohtu arvates selgelt kannatanu ja terve XXX Vangla administratsiooni peale vaenulikult meelestatud. Seega, taaskord tuleb arvestada muu hulgas seda, kuidas inimene ütlusi annab ja anda seeläbi hinnang tema ütluste usaldusväärsusele. Nii tuleb arvestada seda, et prokuröri küsimusele: „Mida oskate öelda XXX kell 15.52 ajal XXX vangla E10 eluosakonna kambris number 3070 toimunud M. S. ja Vjatšeslav Koguti konflikti kohta?“ vastas tunnistaja emotsionaalselt ja M. S. halvustavalt, et mingit konflikti ei olnud. Samas aga kinnitas ta ühemõtteliselt nii kannatanu sõnu kui ka videosalvestiselt nähtut, et nad kolmekesi, st tunnistaja, kannatanu ja Vjatšeslav Kogut ühes kambris koos mingi aja olid ja et selle kohtumise käigus toimus kannatanu noomimine. Arvestades asjas kogutud tõendeid Vjatšeslav Koguti konfliktsituatsioonide lahendamise oskuse ja meetodite kohta (vägivald M.-A. S. ja A. D. suhtes, tunnistaja E. S. selgitused, et Vjatšeslav Kogut on kergesti ärrituv ja vägivaldne, Koguti karistusregister, vangla iseloomustus), on eluliselt igati usutav, et Vjatšeslav Kogut ei piirdunud vaid suusõnalise hoiatusega, vaid tegi kannatanule tahtlikult haiget, sest nii nagu iseloomustas tunnistaja M. K. vangla elu, et kui sõnadest au kaitsmisel ei piisa, tuleb seda füüsiliselt teha.
  3. Kohtus ristküsitleti ka kaitsja ja süüdistatava tunnistajat K. H., kuid tõendamiseseme asjaolude kohta tema midagi ei teadnud. Küll aga selgitas ta kannatanu M. S. usaldusväärsuse kontrolli tarbeks seda, et kinnipeetaval on olnud probleeme teiste kinnipeetavatega, eelkõige seetõttu, et talle ei sobi tema kambrikaaslane või ei sobi tema töökoht. Samas möönis tunnistaja, et ei ole kinnipeetavaid, kellel ei ole kellegagi konflikte. 13 Sellega kohus nõustub ja selle asjaolu pinnalt ei saa M. S. kui kannatanu usaldusväärsuse kohta öelda ei midagi toetavat ega ka laitvat.
  4. Seega loeb kohus tuvastatuks, et süüdistuses kirjeldatud kohas ja ajal leidis aset sündmus, mille raames väänas Vjatšeslav Kogut M. S. mõlemat kätt ja põhjustas sellega kannatanule valu, sest kohus usub kannatanut.
  5. Prokurör leidis kohtuvaidlustes, et teo toimepanemisel tegutses Vjatšeslav Kogut kavatsetult - kambrisse sisenedes oli ta teadlik sellest, et seal viibis ka kannatanu, ning ta seadis enda tegevuse eesmärgiks kannatanu kehalise väärkohtlemise, s.o käte väänamise ning sellega kannatanule valu tekitamise. Selle seisukohaga saab nõustuda. Tuvastatud on, et A. P. kutsus M. S. kambrisse 3070 just põhjusel, et Vjatšeslav Kogut saaks teda noomida. Sellest saab teha omakorda järelduse, et Vjatšeslav Kogut kavatses kannatanule valu tekitada. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine. J. U. ähvardamine
  6. Kohtus algas J. U. ähvardamisega seotud tõendite uurimine vangivalvurist tunnistaja ristküsitlemisega. Vangivalvur E. S. mäletas öelda, et XXX. aasta detsembris leidis aset üks juhtum seoses J. U.. Tunnistaja sõnul helistas J. U. valveruumi (kuigi täpselt seda ei küsitud ega ka vastatud, siis kohus saab aru, et ruumi, kus valvurid on ajal, mil nad sektoris, ehk siis kambrite juures ei viibi ja kus on läbi valvekaamerate videopildi näha, mis sektoris toimub). Kinnipeetav oli tunnistaja sõnul ehmunud, ärritunud ning ütles, et Vjatšeslav Kogut koos S. T. olid tema ukse luugi lusikaga lahti teinud ja visanud mingisugust vedelikku. J. U. helistas valveruumi ka teisel korral. Tunnistaja ei suutnud päris täpselt öelda, et millise kõne ajal täpselt, aga J. U. avaldas, et talle öeldi, et järgmisel korral teevad isikud kambri ukse lahti ja annavad talle peksa. Tunnistaja läks seda infot kontrollima ja J. U. kambri juurde jõudes nägi, et läbipaistev vedelik koos tükkidega oli põrandal. Koha peale jõudes oli J. U. kambri juures ka Vjatšeslav Kogut, kes narrivalt, provotseerivalt ja naeratades ütles „Kas sõid sitta või?“ ja „kitusid?“.
  7. Kannatanu J. U. selgitas kohtus, et konflikt tema ja Vjatšeslav Koguti vahel sai alguse sellest, kui ta palus Vjatšeslav Kogutil anda endale ajaleht. Ajaleht rippus ukselingi küljes väljaspool. Tavaliselt tehakse nii, et kui kinnipeetav läheb mööda, siis ajaleht pistetakse uksepraost sisse. Kuna venekeelseid kinnipeetavaid on sektoris vähe, siis ta ütles Vjatšeslav Kogutile, et tema annaks selle ajalehe. Vjatšeslav Kogut hakkas teda solvama, kannatanu vastas talle samade sõnadega. Vjatšeslav Kogut hakkas karjuma, et kannatanu on piider ja hakkas ukse pihta lööma. J. U. sõnul tekkis Vjatšeslav Kogutil mingi arusaamatu psühhoos, hullumeelsus, mille peale vastas ta samade sõnadega, et Vjatšeslav Kogut ise on piider ja et ta on hullumeelne. Pärast seda tegid Vjatšeslav Kogut, S. T. ja M. K. metalllusikaga kuidagimoodi lahti J. U. kambri toiduluugi ja Vjatšeslav Kogut viskas sealt midagi sisse, nimelt mustuse. Pärast seda, kui ta sisse viskas selle mustuse, hakkas Vjatšeslav Kogut kannatanu sõnul seletama, et ta ongi selline äge ja tal on kama kõik, et J. U. ei austa teda piisvalt ja pärast järgnesidki ähvardused, et kui J. U. kambriuks lahti tehakse, siis ta peksab ta läbi ja tapab. Kannatanu võttis ähvardust reaalsena, sest teab, et Vjatšeslav Kogut on selline ärritunud, ta püüab kogu aeg lüüa kedagi, tal on kaklused, ta püüab lüüa alati esimesena. Ta pidevalt toonitab, et kui talle midagi vastu üteldakse, on tal ükskõik, mis temaga juhtub, palju ta karistust juurde saab. Kannatanu tundis pärast ähvardusi hirmu ja rahutust. Kartis, et administratsioon võib ignoreerida neid ähvardusi. Rõhutas sedagi, et seda konflikti ei ole talle vaja tema olukorras. 14
  8. Süüdistatava Vjatšeslav Koguti selgitused suures plaanis ei erine kannatanu selgitustest – konflikt sai alguse ajalehe küsimisest. Erinevus ütlustes seisneb sellest, et Vjatšeslav Koguti selgituste kohaselt oli just kannatanu see, kes ärritus, kuna Vjatšeslav Kogut ütles talle, et kannatanu selle ajalehega veidi ootaks, sest ta oli hõivatud. J. U. olla muutunud kohe agressiivseks, ütles, et kas sul on raske anda, miks sa käitud nagu ment. Ja algas sõnavahetus. „Me solvasime teineteist“, ütles kohtus süüdistatav. Kannatanu ütles süüdistatavale, et kui ta vaba on, ta lõikab tal kõri läbi, ehk et ähvardas tapmisega. Edasi otsustas süüdistatav kannatanut karistada. Vjatšeslav Kogut tahtis näidata, et J. U. on allalastud inimene. Selleks ta läks ja võttis kopsiku, täitis selle ekskrementidega ja kui S. T. ja M. K. tegid toiduluugi lahti ja J. U. ilmus luugi juurde, viskas Vjatšeslav Kogut ekskremendid luugist sisse. „Ma karistasin teda teisiti, kallasin tema peale ekskremente, talle sattus seda nii suhu, silma, näkku. See on piisav karistus, leian nii.“
  9. Kohtus uuriti XXX Vangla videovalvesüsteemi valvekaamera K20 E6-4 videosalvestist ja selle alusel 22.04.2022 koostatud vaatlusprotokolli. Vaatlusprotokolli pinnalt on võimalik tuvastada, et XXX ajavahemikul 15:14 – 15:33 lõi Vjatšeslav Kogut U. kambri ust ja viskas sinna midagi sisse.
  10. Kohtus ristküsitleti selle juhtumiga seoses veel kaaskinnipeetavaid M. K. ja S. T., kes kinnitasid süüdistatava versiooni, et J. U. ähvardas hoopis Vjatšeslav Kogutit, mitte vastupidi. Nõustuvalt prokuröriga saab jõuda veendumusele, et M. K. ütlusi ei saa selles osas uskuda, sest ta on selgelt vaenulikult meelestatud J. U. suhtes. Nii nagu märgib asjakohaselt oma süüdistuskõnes prokurör, andis M. K. mõista, et J. U. on kannatanu ka tema kriminaalasjas ja nende läbisaamine ei ole hea. Siinkohal leiab kohus, et kui M. K. arvab, et J. U. süüdistab teda teises asjas alusetult, mõjutab see asjaolu oluliselt tunnistaja objektiivsust ja tõe rääkimise motivatsiooni ka selles kohtumenetluses ütluste andmisel. M. K. tunnistas sedagi, et kaitsja kaudu on Vjatšeslav Kogutile edastatud kriminaalasja toimik, milles olid olemas kõigi isikute ütlused ning temale on rääkinud sellest teised kinnipeetavad. Seega teadis ta, kes mida rääkinud on ja võib seetõttu oma ütlusi seeläbi Vjatšeslav Kogutit toetavaks kujundada. Kohtuistungil ilmnes selgelt seegi, kui head sõbrad on Vjatšeslav Kogut ja M. K..
  11. Ka S. T. ei ole kohtu jaoks usaldusväärne. Nii nagu ei uskunud kohus S. T. versiooni sellest, mis juhtus kannatanu A. D., ei usu ka kohus J. U. ähvardamist analüüsides, et S. T. kohtus tõtt rääkis. S. T. rääkis kohtus sama versiooni, mida Vjatšeslav Kogut ja M. K., et hoopis J. U. ähvardas Vjatšeslav Kogutit. Kohtusaalis tajus kohus selgelt, kuidas Vjatšeslav Kogut ja S. T. saavad hästi läbi. Kohus ei usu sinisilmselt ka seda, et kinnipeetavad hoolivad kohtu palvest rääkida kohtusaalis tõtt. Tunda oli, et hirmu valeütluste eest karistada saada kinnipeetavad ei tunne ja see karistamatuse tunne lubab neil nii kohtueelses menetluses kui ka kohtumenetluses rääkida mistahes juttu nad vajalikuks rääkida peavad. Kinnipeetavate jaoks on oluline, et autoriteetse kaaskinnipeetava vastu ütlusi ei anta, sest pealekaebaja ei taha selles kinnises keskkonnas keegi olla.
  12. Kokkuvõttes on kohus loetletud tõendeid hinnates veendumusel, et J. U. kasutas Vjatšeslav Koguti iseloomujooni ära ja eskaleeris teadlikult konfliktsituatsiooni. Kohtus jättis kannatanu endast väga rahuliku ja kalkuleeriva inimese mulje, sarnaselt kirjeldas teda valvur E. S.. Süüdistatav seevastu on, nii nagu tajus teda kohtusaalis kohus ja nii nagu on teda kirjeldanud kannatanud ja tunnistajad, impulsiivne. Vangla iseloomustuse kohaselt on Vjatšeslav Kogut iseloomult labiilne, kaldub kergesti ärrituma ega suuda alati oma negatiivsete emotsioonidega toime tulla. Puudulik empaatiavõime, võib reageerida teiste sõnadele või tegudele agressiivselt. Konfliktide tekkepõhjuseid omistab pigem teistele kui endale. Aja 15 jooksul on isikul välja kujunenud kuritegelikud hoiakud. Ka kannatanud M.-A. S. ja M. S. on kirjeldanud, et Vjatšeslav Kogut on konfliktne ja agressiivne. Selliselt kirjeldas süüdistatavat ka valvur E. S.. Kohtuliku uurimise käigus on kohus jõudnud veendumusele ka selles, et seda asjaolu, milline Vjatšeslav Kogut on, teadsid vanglas paljud ja see oli ka Vjatšeslav Koguti eesmärk, et näidata ennast tegijana ja saavutada seeläbi teatud autoriteeti. Teada oli, et Vjatšeslav Kogut ei lase ennast solvata ja kasutab vajadusel oma tahmise saamiseks vägivalda.
  13. J. U. ristküsitluse tulemusel, seda ristküsitlust vahetult saalis tajudes ja hiljem nõupidamistoas istungiprotokolli lugedes on kohus veendunud selleski, et viimane teadis, et Vjatšeslav Kogut on kergesti ärrituv, konfliktne. J. U. sõnul teab ta Vjatšeslav Kogutit
  14. aastast,
  15. a olid nad ühe nädala jooksul kambrikaaslased. „Ta käitub väljakutsuvalt. On olemas ainult tema arvamus, kui talle midagi ei meeldi, muutub kohe agressiivseks.“
  16. J. U. seoses tuleb ära märkida sedagi, et ta kardab konflikte vangla ametnikega, kardab mistahes rikkumisi toime panna. Kohtuistungil selgitas ta: „Justiitsminister andis mulle vastuse, et kui mul ei saa olema rikkumisi ja kriminaalasju, edastatakse mu dokumendid XXX. Sellepärast ma ei ähvarda ja mul pole konflikti administratsiooniga. Konfliktide korral hoian distantsi kinnipeetavatega.“ „…mul ei tohi olla distsiplinaarasja, hoidun ma eemale, hoian distantsi kinnipeetavatest ja ei ole konflikti vanglatöötajatega.“ Nende ja ka teiste kohtuistungil kõlanud vastuste pinnalt on kohtule selge, et J. U. kalkuleerib igal ajahetkel, mida ta teha tohib ja mida mitte. Siit omakorda saab teha järelduse, et ta ei pane õigusrikkumisi mitte toime seepärast, et ta ei taha neid toime panna, vaid seepärast, et ta tahab minna karistust kandma XXX. Siit omakorda järeldub kohtu jaoks see, et konfliktolukorras, nii nagu seda juhtus ka Vjatšeslav Kogutiga, on J. U. selge motivatsioon jõuda esimesena kaebusega Vangla ametnike juurde ja saada seeläbi edasiseks parem positsioon. Üldteada on, et kes ees see mees ja et parim kaitse on rünnak. Kohus usub, et nii käitus J. U. ka pärast seda, kui ta oli kergesti ärritunud Vjatšeslav Koguti välja vihastanud ja temalt ilmselt ka mõned ähvardused välja meelitanud. Kriminaalmenetlus aga ei saa olla vahendiks, millega kaaskinnipeetavale koht kätte näidata.
  17. Kohus ei pea eelnevale tuginedes J. U. ja Vjatšeslav Koguti vahelist konflikti enamaks, kui nende kahe vaheliseks ebatsensuurseks verbaalseks jõukatsumiseks. Ilmselgelt püüti üksteist üle trumbata, st seda, et vaadati, kumb neis teise kohta enam halvustavaid sõnu suudab välja mõelda. Küllap mängis rolli seegi, et mõlemale oli teada, et J. U. istub lukustatud kambris XXX isolatsioonis ning seepärast olid mõlemad ka julgemad oma väljaütlemistes. Võib üsna veendunult väita, et ilma lukustatud kambriukseta ei oleks konflikti üldse tekkinudki (vt ka p 66 J. U. ütlust). Kokkuvõttes oli tegemist lapsikusega. U. ja Vjatšeslav Kogut olid vastastikku ülimalt rumalad ja lapsikud. Muud moodi ei oska seda olukorda kirjeldadagi.
  18. Ka edasiste sündmuste eskalatsiooni kohta ei ole häid sõnu. Vaid väga lapsikult käituv inimene võtab uriini või siis muud väljaheited ja viskab need teise vangi karistamiseks ja ühtlasi seeläbi teiste kaasvangide poolehoiu saamiseks kaasvangile näkku. Ilmselt lisas asjale põnevust see, et seda sai teha muidu lukustatud kambris istuvale kinnipeetavale läbi ebaseaduslikult avatud toiduluugi.
  19. Seega leiab kohus, et mingit ähvardamist ei olnud ja kui Vjatšeslav Kogut ka ütles midagi ähvardavat, ei usu kohus, et J. U. seda muudmoodi võttis, kui tavalist praalimist. J. U. kirjeldas kohtus Vjatšeslav Kogutit suhteliselt üleolevalt ja kohus nõustub süüdistatav sõnadega, et J. U. peab ennast temast ja ilmselt ka teistest kinnipeetavatest paremaks. Kohus 16 on veendunud, et Vjatšeslav Kogut ei ole J. U. jaoks tõsiseltvõetav ja kui selline inimene midagi ütleb, et saa seda ka tõsiselt võtta. Eriti ilmekalt väljendus see siis, kui prokurör küsis J. U., et kas lisaks süüdistuses kirjeldatud konfliktile on veel olnud konflikte (märkus selguse huvides: konflikte Kogutiga) ja J. U. vastas: „Ei ole olnud konflikte, aga lasin administratsioonil ta sellest sekorist ära viia, sest ta on väga raske inimene. Temaga on väga raske suhelda, ta pidevalt tahab pähe istuda. Konflikte ei juhtunud sellepärast, et ma ei viinud asja konfliktini.“ Prokurör küsis kohe pärast sellise vastuse saamist J. U., et kuidas te end tundsite, kui Vjatšeslav Kogut teile need laused, sõnad ütles (kohtu märkus: prokurör pidas silmas Vjatšeslav Koguti ähvardusi). J. U. vastas: „See oli reaalne ähvardus, ta hakkas jalaga vastu ust peksma, käituma demonstratiivselt. Ma tean, et varem olid tal konfliktid teiste kinnipeetavatega, ja kaklus“. Kohtu jaoks ei olnud see vastus kohtusaalis usutav ega ole ka praegu nõupidamistoas otsust kirjutades. Kohus usub ka seda, et selline verbaalne jõukatsumine, nagu seda kirjeldas kohus otsuse punktis 64, ei näiks ka keskmisele kaaskinnipeetavale reaalse ähvardusena.
  20. Seega mõistab kohus Vjatšeslav Koguti KarS § 120 lg 1 süüdistuses õigeks.
  21. Kuivõrd kohus leidis, et Vjatšeslav Kogut on KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritavad teod toime pannud, siis tuleb teda nende tegude eest karistada.
  22. KarS § 121 lg 2 p 3 järgi karistatakse isikut rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
  23. KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
  24. Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  25. märtsi
  26. a otsus asjas nr 3-1-1-6-17, p 9.) Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  27. detsembri
  28. a otsus asjas nr 3-1-1-113-12, p 9.1). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi nr 03.04.
  29. a otsus 1-18-2232, p 71).
  30. KarS § 121 lg 2 p 3 keskmine sanktsioonimäär on kaks aastat ja kuus kuud.
  31. M.-A. S. episoodis on Vjatšeslav Koguti süü keskmisest väiksem. Löögid ei olnud väga tugevad ja arvestada tuleb kannatanu enda käitumist. Nii nagu kohus tuvastas, provotseeris kannatanu kergesti ärrituvat Vjatšeslav Kogutit ja kutsus mõneti ise süüdistatava reaktsiooni esile. Samas nõustub kohus prokuröriga, et hoolimata sellest, et süüdistatav on kannatanu osas toime pandud tegu tunnistanud, ei saa rääkida puhtsüdamlikust kahetsusest. Kahetsev inimene väljendab seda selgelt kohe ja avalikult, sh vabandab kohe ka kannatanu ees. Asja materjalidest sellist käitumist Vjatšeslav Koguti osas kohus ei tuvastanud. Süü A. D. episoodis on keskmises määras. Lööke oli vähemalt kolm kuni neli, need pidid olema jõulised, et said tekitada kannatanule süüdistuses märgitud ja ekspertiisiaktiga kinnitust leidnud hulgivigastused. M. S. episoodis on süüdistatava süü väike, valu ta küll tekitas, kuid minimaalselt, sest mingeid tervisekahjustusi käte väänamise tagajärjel kannatanul ei tekkinud. 17
  32. Kokkuvõttes saab Vjatšeslav Koguti süüd pidada keskmisest väiksemaks ja teda tuleb karistada kahe aastase vangistusega. Preventsioonide osas saab prokuröriga üldjoontes nõustuda ja jõuda järeldusele, et Vjatšeslav Kogutile peab mõistma taaskord reaalse vangistuse. Vjatšeslav Kogutil on kolm kehtivat kriminaalkaristust, sh röövimise, kehalise väärkohtlemise, vägivallaga toime pandud avaliku korra raske rikkumise ja vägistamise katse eest. Uued kuriteod pani ta toime karistuse kandmise ajal. Seega peab tõdema, et vaid vanglakaristus on see, mis ehk suudab Vjatšeslav Kogutile reaalset mõju avaldada või siis vähemalt isoleerib ta mõneks ajaks ühiskonnast. Vangistuse mõistmine on vajalik ka üldpreventatiivsetest kaalutlustest – selleks on saata ühiskonnale sõnum, et vanglas toime pandud kuritegudele reageeritakse, ning vastavalt selle raskusele. Selliselt ei ole muu karistusliigi või selle asendamise läbi võimalik tagada ühiskonna turvalisust.
  33. Kriminaalasjas on menetluskuludeks

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt kaitsjale makstud tasu summas 1923,60 eurot;

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt riiklikul ekspertiisiasutusel seoses ekspertiisi tegemisega tekkinud kulud summas 61 eurot ning

§ 175lg 1 p 9 kohaselt süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 1087,50 eurot.

Kokku on menetluskulud 3072,10 eurot. 76. Tulenevalt

§ 180lg-st 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu.

Kuivõrd kohus mõistab Vjatšeslav Koguti Ustimenko ähvardamises õigeks, vähendab kohus Vjatšeslav Kogutilt välja mõistetavat kaitsjatasu neljandiku võrra (neli süüdistusepisoodi kokku, neljandas õigeks, ekspertiisitasu puudutas teist episoodi). Seega tuleb Vjatšeslav Kogutilt välja mõista 2591,20 eurot. 77. Kriminaalasjas on asitõendid, DVD-R plaadid, mis jätta

§ 126lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde.

/allkirjastatud digitaalselt/ Marek Vahing Kohtunik 18

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.