) § 113² lg 2 p-st 2 on tal õigus nõuda hüvitist 25 eurot. Hageja nõuab kostjalt ka viivist põhivõlalt 47,5% aastas, 07.09.2022–07.02.2023 eest kokku 74,15 eurot. Kuna hageja ei ole lepingu pooleks, vaid omandas nõude loovutamise lepingu alusel, puudub tal igasugune lepinguga seotud ja krediidiasutuste seaduse (KAS) § 88 lg-s 1 kirjeldatud teave. Krediidiandja hindas lepingu sõlmimisel kostjalt sissetulekute ja kohustuste kohta saadud teavet, samuti kasutas asjakohaseid andmekogusid tarbijast krediidivõtjate maksekäitumise ja võetud kohustuste kohta ning lähtus krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodikast. Krediidiandja ja kostja sõlmisid krediidilepingu ning kostja täitis seda kuni 01.05.
Antud juhul kohustus majandustegevuses tegutsev krediidiandja andma krediiti füüsilisest isikust kostjale, tehing ei seondunud kostja iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (
lg 5, § 402 lg 1, Riigikohtu 28.02.2007 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-1-07, p 22).
tarbijakrediidiregulatsioon põhineb EL 28.04.2008 direktiivil nr 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid, seega tuleb
-i sätteid tõlgendada Euroopa Liidu õigusega konformselt. Direktiivi preambuli p 26 kohaselt on eriti oluline, et krediidiandjad ei tegeleks vastutustundetu laenamisega ega annaks krediiti ilma eelneva krediidivõimelisuse hinnanguta ning liikmesriigid peaksid teostama vajalikku järelevalvet sellise käitumise ärahoidmiseks ja ette nägema vajalikud meetmed krediidiandjate karistamiseks, kui nad nii käituvad.
lg 1 järgi on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel 3/5 tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust.
lg 2 II lause kohaselt peab krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele.
lg 2 III lause näeb ette, et II lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. Vastavalt KAVS § 49 lg-le 1 peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad: 1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; 5) varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; 6) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus. Krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks peab krediidiandja
lg 3 I lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid.
lg-st 4 tulenevalt ei saa tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Eelkõige tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõte ja hinnata seda, kui muud andmed ei ole piisavad.
lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist peab
Siiski on Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt kohtul kohustus omal algatusel kontrollida, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja toimida vastavalt riigisiseses õiguses selle kohustuse rikkumise puhuks ettenähtule (nt 05.03.2020 otsus kohtuasjas nr C-679/18). Ka Tartu Ringkonnakohus leidis 19.12.2022 otsuses tsiviilasjas nr 2-22-118076, et kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, selleks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet. Kohus selgitas nii 25.01. kui 13.03.2023 määruses mh seda, et hagejal tuleb välja tuua asjaolud, millest nähtub, et laenuandja on täitnud konkreetse kostja osas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused ja veendunud, et kostja on krediidivõimeline. Asjakohane ja piisav ei ole hageja seisukoht, et kuna tema ei ole lepingu pooleks, vaid omandas nõude loovutamise lepingu alusel, siis puudub tal igasugune lepinguga seotud ja KAS § 88 lg-s 1 kirjeldatud teave. Samuti ei ole piisav üldsõnaline kirjeldus toimingutest ja konstateering, et laenuandja on hinnanud kostja krediidivõimeliseks. Hagejal tuli mh ära näidata, millise konkreetse teabe laenuandja kostja kohta enne lepingu sõlmimist omandas, mh kas ta küsis infot kostja igakuise netosissetuleku, konto väljavõtte ja igakuiste kohustuste suuruse jms kohta, ning kuidas ta hindas kostja krediidivõimelisust. Välja tuli tuua konkreetsed arvulised näitajad, millele tuginedes laenuandja tegi järelduse kostja krediidivõimelisuse kohta. Kohus märkis ka, et kui hageja ei esita asjaolusid, millest nähtub, et kostjale laenu andmisel on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet, eeldab kohus, et seaduses nõutud kohustusi ei ole täidetud. 4/5 Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on
lg 7 I-III lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast; muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne; krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja kirjeldas üldsõnaliselt krediidiandja poolt kliendi maksvõime hindamiseks tehtavaid toiminguid, kuid ei toonud välja konkreetseid andmeid ja asjaolusid, mille põhjal saaks asuda seisukohale, et kostjale laenu andmisel järgiti vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja märkis, et taotleb tõendite kogumist, kui kohus peab vajalikuks dokumentide esitamist. See ei vabastada aga hagejat asjaolude väljatoomisest; asjaolud tuleb hagejal märkida hagiavalduses. Eeltoodut arvestades ei saa hagiavalduses esitatu põhjal asuda seisukohale, et kostjale laenu andmisel järgiti vastutustundliku laenamise põhimõtet.
lg 7 alusel tuleb sellisel juhul mh lugeda intressimääraks
§-s 94 sätestatud määr ja määrata tagasimaksed sellest lähtudes.
§-s 94 sätestatud intressimäär oli alates lepingu sõlmimisest kuni 31.12.2022 aastas 0% ja on alates 01.01.2023 aastas 2,5%.
lg 7 alusel kohalduvat intressimäära, tuli kostjal kuni 31.12.2022 tasuda igakuiselt üksnes põhiosa 10 eurot (500 euro suurusest krediidilimiidist 1/50). Hagiavaldusest nähtuvalt tasus kostja perioodil 09.05.2021–19.05.2022 kokku 358,08 eurot ega olnud uut tagasimaksegraafikut arvestades kordagi viivituses. Seetõttu puudus krediidiandjal alus öelda leping
Perioodil 10.05.2021–10.12.2022 tuli kostjal teha makseid üksnes põhiosa katteks, kokku summas 200 eurot (10 eurot * 20); intressimäär oli 0%. Alates 01.01.2023 tuli kostjal tasuda veel mitte sissenõutavaks muutunud laenujäägilt intressi 2,5% aastas; Riigikohus on selgitanud, et alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse (vt nt Riigikohtu 26.11.2012 otsus kohtuasjas nr 3-21-141-12, p 10). Seega tuli kostjal tasuda 10.01.2023 põhiosa 10 eurot, 10.02.2023 põhiosa 10 eurot ja eelneva kalendrikuu eest arvestatud intress 0,62 eurot ((500-200-10) * 0,025 / 365 * 31), 10.03.2023 põhiosa 10 eurot ja intress 0,54 eurot ((500-200-10-10) * 0,025 / 365 * 28), 10.04.2023 põhiosa 10 eurot ja intress 0,57 eurot ((500-200-10-10-10) * 0,025 / 365 * 31), 10.05.2023 põhiosa 10 eurot ja intress 0,53 eurot ((500-200-10-10-1010) * 0,025 / 365 * 30); perioodil 10.01.–10.05.2023 tuli kostjal tasuda põhiosa kokku 50 eurot ja intress kokku 2,26 eurot. Arvestades, et otsuse tegemise seisuga on muutunud sissenõutavaks põhiosa kokku 250 eurot (200 + 50) ja intress 2,26 eurot, kuid kostja on tasunud kokku 358,08 eurot, puudub alus hagi põhivõla ja intressi osas rahuldada. Kuna kostja ei ole maksete tegemisega viivituses, ei ole põhjendatud ka viivise ning sissenõudekulu väljamõistmine. 10. TsMS § 162 lg 1 ja hagi rahuldamata jätmist arvestades tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Toimiku materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks hüvitatavaid menetluskulusid. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik 5/5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.