Obsah (6)

§ 3141§ 414§ 70§ 75§ 102§ 164

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Anu Vismann Otsuse tegemise aeg ja koht 08.06.2022.a, Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-22-4324 Tsiviilasi X hagi Y vastu

§-iga 422 kohtuistungilt puudumisega seonduvat. Samuti hoiatas kohus kostjat

§ 3141

lõike 2 kasutamise võimalusest, mille kohaselt kui saaja on avaldanud samas kohtumenetluses kohtule enda sidevahendi andmed, võib saata menetlusdokumendi või teabe selle kättesaadavaks tegemise kohta sama sidevahendi andmeid kasutades ning menetlusdokument loetakse saatmisest kolme tööpäeva möödumisel saajale kättetoimetatuks. Kuna kostja kohtule kohtukutse kättesaamist ei kinnitanud, luges kohus kostjale kohtukutse kättetoimetatuks 01.06.2022. Kohus üritas ka 06.06.2022 kostjale mitmel korral helistada. Kohus kostjat telefoni teel kätte ei saanud. Nüüd on kohtule hetk tagasi laekunud informatsioon, et kostja on kohtu kantseleile helistanud. Kostja on hetkel tööl ja temal ei ole võimalik kohtuistungil osaleda. Kohus selgitas, et kui kutsutu ei saa kohtusse ilmuda, peab ta sellest kohtule õigel ajal teatama ja kohtusse ilmumise takistust põhistama. Kohus oli seisukohal, et kuna kostja on kohtuistungi toimumise ajast teadlik olnud alates 01.06.2022, siis kostja puudumine istungilt ei takista tsiviilasja läbivaatamist ja lahendamist. Kostja ei ole kohut teavitanud õigel ajal takistustest, miks ta ei saa kohtuistungil osaleda. Kokkuvõtlikult oli kohus seisukohal, et kostja on kohtukutse kätte saanud ega ole teatanud kohtule mõjuvast põhjusest, miks ta kohtuistungil osaleda ei saa. Samuti ei ole kostja kohtule teatanud, et ta soovib asja lahendamist tema osavõtul.

§ 414

lg-st 1 tuleneb, et kui pooled või üks pool kohtuistungilt puudub, võib kohus lahendada asja sisuliselt, kui hagi aluseks olevad asjaolud on kohtu arvates sellise otsuse tegemiseks piisavalt välja selgitatud. Kohus võib selliselt lahendada ka abieluasja. Kohus määras kohtuistungil asja lahendada sisuliselt, ilma kostja osavõtuta. Hageja jäi kohtuistungil hagi juurde ja soovis abielu lahutada. Lisaks leidis hageja, et käesolevat asja peaks lahendama Eesti kohus (Harju Maakohus) ja kohaldama Eesti Vabariigi õigust (perekonnaseadus). Kohtuotsuse põhjendused Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 70 lg 1 kohaselt määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja menetleda Eesti kohus. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt allub asi Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse 2 sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti.

§ 70

lg 4 kohaselt kohaldatakse käesolevas seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või järgmistes Euroopa Liidu määrustes: 2) nõukogu määrus (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (ELT L 338, 23.12.2003, lk 1–29).

§ 75

lg 1 kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. Seejärel kontrollib kohus, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati.

§ 102

lg 3 kohaselt esitatakse Eesti kohtus lahendatavas abieluasjas hagi abikaasade ühise elukoha järgi, selle puudumisel kostja elukoha järgi. Kui kostja elukoht ei ole Eestis, esitatakse hagi poolte ühise alaealise lapse elukoha järgi, ühise alaealise lapse puudumisel hageja elukoha järgi. Käesoleval juhul elab hageja Lätis ja kostja elab Eestis. Kohus selgitab, et lahutuseasjades reguleerib rahvusvahelist kohtualluvust Brüssel II bis määrus. Kuigi Eesti on sõlminud õigusabilepingu Lätiga, ei saa antud õigusabilepingust abielu lahutamise asjas kohtualluvuse kontrollimisel lähtuda, kuivõrd selle asjakohased sätted on asendatud Brüssel II bis määruse kohtualluvuse sätetega (vt Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. Kõve. V, Järvekülg. I, Ots. J, Torga. M. Tallinn 2017, lk 521). Brüssel II bis määruse artikkel 3 lõike 1 punkti a kohaselt on abielulahutuse asjad selle liikmesriigi kohtu alluvuses, kelle territooriumil oli abikaasade viimane alaline elukoht, kui üks neist veel elab seal. Hageja on selgitanud, et poolte viimane ühine elukoht oli Eestis, Tallinnas. Kostja elab Tallinnas. Seega allub käesolev hagi kohtu hinnangul Eesti Vabariigi kohtule, antud juhul Harju Maakohtule. Järgnevalt peab kohus kindlaks tegema, millise riigi õigus kuulub käesolevas tsiviilasjas kohaldamisele. Üldreeglina kohaldatakse rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 60 lõigete 1–2 ja § 57 järgi lahutamisele (arvestades REÕS §-is 6 sisalduvat tagasisaate ja edasiviite ehk renvoi reegleid) selle riigi õigust, mis oli abikaasade ühine elukoha riik lahutusmenetluse alustamise ajal. Kui abikaasadel oli lahutus menetluse alustamise ajal elukoht eri riikides, kuid neil oli ühine kodakondsus, kohaldatakse lahutamisele selle riigi õigust, mille kodanikud nad lahutusmenetluse alustamise ajal olid. Kui nende elukohad olid lahutusmenetluse alustamise ajal eri riikides ja neil oli ka eri kodakondsus, kohaldatakse lahutamisele selle riigi õigust, kus neil oli viimane ühine elukoht, kui üks neist lahutusmenetluse algatamise ajal selles riigis veel elas. Kui ükski eelnevatest reeglitest ei võimalda lahutamisele kohalduvat õigust kindlaks määrata, kohaldatakse selle riigi õigust, millega abikaasad olid lahutusmenetluse alustamise ajal muul viisil kõige tugevamalt seotud. Kui abielu lahutamine ei ole eespool kirjeldatud viisil määratud õiguse alusel lubatud või on lubatud ainult väga rangetel tingimustel (nt kui lahutamiseks peavad pooled pikemat aega lahus elama, üks pooltest peab olema sooritanud teise poole suhtes kuriteo, teda petnud vms), kohaldatakse selle asemel Eesti õigust, kui ühel abikaasal on lahutus menetluse alustamise ajal elukoht Eestis või Eesti kodakondsus või kui tal oli abielu sõlmimise ajal elukoht Eestis või Eesti kodakondsus. Euroopa Liidu määrused on riigi sisese õiguse (sh REÕS) suhtes prioriteetsed ning seda vaatamata sellele, et REÕS sõnaselgelt enamikule Euroopa Liidu määrustest sellist prioriteeti 3 ei anna. Eelnev tähendab, et REÕS-is sisalduvatest lahutamisele kohalduva õiguse määramise reeglitest ei saa lähtuda, kui Rooma III määruse kohaldamise tingimused on täidetud. Kohus selgitab, et Rooma III määrust (nr 1259/2010) kohaldatakse Eestis ainult kohtumenetluste suhtes, mis on algatatud ja nimetatud määruse artiklis 5 osutatud kokkulepe suhtes, mis on sõlmitud alates 11.02.2018. Seega kohaldatakse Rooma III määrust Eestis alates 11.02.2018. Käesolevas tsiviilasjas esitati hagi abielu lahutamiseks 24.03.2022. Sarnaselt teiste Euroopa Liidu rahvusvahelise eraõiguse määrustega, mis tegelevad kohalduva õiguse kindlaksmääramisega, on ka Rooma III määrusel universaalne isikuline kohaldamisala. See tähendab, et Rooma III määrust tuleb kohaldada sellest sõltumata, millises riigis elavad või millise riigi kodanikud on abikaasad, kelle lahutamise või lahuselu vaidluses tuleb kohalduv õigus kindlaks määrata. Näiteks peaks Eesti kohus Rooma III määrust kohaldama juhul, kui Eesti kohtus käib lahutamisvaidlus, milles pooltel on Euroopa Liidu välise riigi, näiteks Ameerika Ühendriikide kodakondsus (Torga. M. Rooma III määrus- uus reeglistik lahutusele kohalduva õiguse määramiseks. Juridica 2016/2, lk 137). Seega kohaldub käesoleval juhul Rooma III määrus. Kohus selgitab, et Rooma III määruse artikkel 5 reguleerib kohaldatava õiguse valikut abikaasade poolt. Antud artikli lõige 1 sätestab, et abikaasad võivad abielulahutuse ja lahuselu suhtes kohaldatava õiguse määramises kokku leppida, tingimusel et selleks on üks järgmistest õigustest:

1. a)selle riigi õigus, kus on kokkuleppe sõlmimise ajal abikaasade peamine elukoht, või
2. b)selle riigi õigus, kus oli abikaasade viimane peamine elukoht, kui üks neist kokkuleppe sõlmimise ajal endiselt seal elab, või
3. c)selle riigi õigus, mille kodanik üks abikaasadest on kokkuleppe sõlmimise ajal, või
4. d)kohtu asukohariigi õigus. Artikkel 5 lõige 2 sätestab, et ilma et see piiraks lõike 3 kohaldamist, võib kohaldatava õiguse määramise kokkuleppe sõlmida ja seda muuta igal ajal, kuid hiljemalt kohtu poole pöördumise ajaks. Artikkel 5 lõige 3 sätestab, et abikaasad võivad määrata kohaldatava õiguse ka kohtus menetluse käigus, kui see on kohtu asukohariigi õigusega ette nähtud. Sellisel juhul kannab kohus selliselt määratud kohaldatava õiguse protokolli kooskõlas asukohariigi õigusega. Rooma III määruse artikli 5 järgi kohaldatakse lahutamisele ja lahuselule esmajoones selle riigi õigust, mille kohaldamises pooled on kokku leppinud. Valikuõiguse andmise eesmärgiks on mh panna abikaasasid varem mõtlema abielu lõppemise tagajärgedele ning suurendada sõbralike lahutuste hulka. Poolte õigus valida lahutamisele ja lahuselule kohaldatavat õigust ei ole Rooma III määruse järgi siiski absoluutne. Esiteks ei saa pooled valida kohalduvaks õiguseks mitteriiklikku õigust, näiteks mingeid religioosseid norme. Teiseks piirab Rooma III määruse artikkel 5 lahutamisele ja lahuselule kohalduva õiguse valiku järgmiste õigustega: − pooled võivad valida selle riigi õiguse, kus oli lahutamisele või lahuselule kohalduva õiguse valimise kokkuleppe sõlmimise ajal abikaasade ühine harilik viibimiskoht; − selle riigi õiguse, kus oli lahutamisele või lahuselule kohalduva õiguse valimise kokku leppe sõlmimise aja seisuga abikaasade ühine viimane harilik viibimiskoht tingimusel, et üks neist seal kokkuleppe sõlmimise ajal veel elas; − riigi õiguse, mis oli lahutamisele või lahuselule kohalduva õiguse valimise kokkuleppe sõlmimise ajal ühe abikaasa kodakondsus riigi õiguseks; − kohtu asukohariigi õiguse. 4 Kokkuleppe lahutamisele või lahuselule kohalduva õiguse kohta võivad abikaasad sõlmida (ja seda muuta) igal ajal kuni kohtu poole pöördumise ajani (Torga. M. Rooma III määrus- uus reeglistik lahutusele kohalduva õiguse määramiseks. Juridica 2016/2, lk 138-139). Pooled kohalduva õiguse osas kokkulepet ei sõlminud. Poolte kokkuleppe puudumisel sätestab Rooma III määruse artikkel 8, et kui artiklist 5 tulenev valikuvõimalus jäetakse kasutamata, kohaldatakse abielulahutuse ja lahuselu suhtes selle riigi õigust:
5. a)kus on kohtusse pöördumise ajal abikaasade peamine elukoht; või selle puudumise korral,
6. b)kus oli abikaasade viimane peamine elukoht, tingimusel et sellest ei ole kohtusse pöördumise ajal möödunud rohkem kui aasta, kui üks abikaasadest kohtusse pöördumise ajal endiselt selles riigis elab; või selle puudumise korral,
7. c)mille kodanikud mõlemad abikaasad on kohtusse pöördumise ajal; või selle puudumise korral,
8. d)kus kohtusse pöördutakse. Kohus selgitab, et juhul kui abikaasad ei ole lahutamisele või lahuselule kohalduvat õigust valinud, kohaldatakse Rooma III määruse artikli 8 kohaselt lahutamise või lahuselu suhtes järgmist õigust: − selle riigi õigust, kus oli kohtusse pöördumise ajal abikaasade ühine harilik viibimiskoht; − selle puudumise korral riigi õigust, kus oli abikaasade viimane harilik viibimiskoht vähem kui aasta enne kohtusse pöördumist tingimusel, et üks abikaasadest kohtusse pöördumise ajal jätkuvalt selles riigis elab; − selle puudumisel riigi õigust, mille kodanikud olid mõlemad abikaasad kohtusse pöördumise ajal; − selle puudumisel riigi õigust, kus kohtusse pöörduti. Need on küllaltki sarnased REÕS § 60 lõigetes 1–2 ja §-s 57 sisalduvate reeglitega. Vastupidi REÕS-ile eelistatakse Rooma III määruses siiski abikaasade viimase hariliku viibimiskoha riigi õigust abikaasade ühisekodakondsuse riigi õigusele ning REÕS-is kasutatud muul viisil kõige tugevamalt seotud riigi õiguse asemel peaks kohus Rooma III määruse alusel kohaldama kohtu asukohariigi õigust. Kuna kohtupraktikas on Eesti kohtud REÕS tähenduses muul viisil kõige tugevamalt seotud riigi õiguseks pidanud peamiselt just Eesti õigust, ei too Rooma III määrus ka selles osas mingit sisulist muudatust Eesti rahvusvahelisse eraõigusesse. Samamoodi nagu juhtudel, kus lahutamisele või lahuselule kohalduva õiguse on abikaasad valinud, saab ka juhul, kui pooled ei ole kohalduvat õigust valinud, jätta Eesti kohtus Rooma III määruse alusel kindlaks määratud välisriigi õiguse kohaldamata ja kohaldada Eesti kui kohtu asukohariigi õigust, kui poolte valitud välisriigi õigus ei võimalda lahutada või ei võimalda mõlemale abikaasale võrdset juurdepääsu lahutamisele või lahuselule ühe abikaasa soo tõttu (Rooma III määruse art 10). Peale selle saab Eesti kohus jätta Rooma III määruse alusel kindlaks määratud välisriigi õiguse kohaldamata, kui sellise õiguse kohaldamine oleks oluliselt Eesti avaliku korraga vastuolus (Rooma III määruse art 12) (Torga. M. Rooma III määrus- uus reeglistik lahutusele kohalduva õiguse määramiseks. Juridica 2016/2, lk 140-141). Kohus märgib, et Rooma III määruse artikkel 8 punkt a kohaldamisele ei kuulu, kuna abikaasadel puudub ühine elukoht. Järgmisena vaatab kohus Rooma III määruse artikkel 8 punkti b-d, mille kohaselt kuulub kohaldamisele selle riigi õigus, kus oli abikaasade viimane peamine elukoht, tingimusel et sellest ei ole kohtusse pöördumise ajal möödunud rohkem kui aasta, kui üks abikaasadest kohtusse pöördumise ajal endiselt selles riigis elab. Kostja elab 5 praegu Eestis. Hageja kolis Eestist Lätisse 01.08.2021. Hagi on kohtusse esitatud 24.03.2022. Seega ei ole aasta möödas. Kohus leiab, et Rooma III määruse artikkel 8 punkti b alusel saab kohaldamisele tulla Eesti õigus, antud juhul perekonnaseadus. Perekonnaseaduse (PKS) § 65 lg 1 kohaselt võib abielu lahutada kohtuotsusega ühe abikaasa hagi alusel teise abikaasa vastu. PKS § 67 lg 1 kohaselt võib kohus abielu lahutada, kui abielusuhted on pöördumatult lõppenud. Abielusuhted on lõppenud, kui abikaasadel abielulist kooselu enam ei ole ja on alust arvata, et abikaasad kooselu enam ei taasta. Kohus märgib, et arvestades, et poolte abielulised suhted on lõppenud ja hageja ei soovi abielusuhteid taastada ega leppida, tuleb abielu lahutada. Kuna abielu on oma olemuselt väga isiklik leping, ei saa sundida ühte lepingu poolt seda lepingut tahtevastaselt täitma. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele. Nimeseaduse § 11 lg 1 kohaselt abielu lahutamisel võib kohus või perekonnaseisuasutus taastada isiku avalduse alusel tema varem kantud perekonnanime, muidu säilib isiku abielu ajal kantud perekonnanimi. Sama §-i lg 2 kohaselt taastatav perekonnanimi võib olla: 1) lahutatava abielu eel viimati kantud perekonnanimi; 2) esimese abielu eel viimati kantud perekonnanimi. Hageja taotles perekonnanime A taastamist. Tegemist on lahutatava abielu eel viimati kantud perekonnanimega. Kohus rahuldab hageja taotluse. Menetluskulude jaotamine Hageja palus hagiavalduses jätta menetluskulud kostja kanda. Kohtuistungil oli hageja sellega nõus, et poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda.

§ 164lg 1 kohaselt kannab hagilises abieluasjas kumbki pool oma menetluskulud ise.

Kohus leiab, et poolte kantud menetluskulud jäävad tulenevalt

§ 164lg-st 1 nende endi kanda.

Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. /allkirjastatud digitaalselt/ Anu Vismann Kohtunik 6