Obsah (7)

§ 142§ 1411§ 144§ 418§ 64§ 68§ 76

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 13. juuni 2023, Tartu Kriminaalasja number 1-20-7364 Ingeri Tamm, Maarika Kuusk, Aarne Sarjas Kohtukoosseis Vaidlustatud kohtulahend

§ 142

lg 2 p-de 1 ja 6 (vastab

§ 1411

lg 2 p-dele 1 ja 6) järgi 6 aasta pikkuse 1 vangistusega,

§ 144

lg 2 järgi 4 aasta pikkuse vangistusega ja

§ 418

lg 1 järgi 6 kuu pikkuse vangistusega.

§ 64lg 1 alusel mõistis kohus kuritegude kogumis liitkaristuseks 8 aastat vangistust, mida vähendas Kr

MS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, mõistes Tarmo Korvingule lõplikuks karistuseks 5 aastat 4 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel luges kohus karistuse kandmise algusajaks tema kahtlustatavana kinnipidamise aja, s.o 06.07.

1. Kohtuotsus jõustus 26.03.
3. Viru Vangla edastas Tartu Maakohtule materjalid Tartu Vanglas viibiva Tarmo Korvingu tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks elektroonilise valve alla. Tartu Vangla ja prokuratuur ei toeta seda taotlust.
4. Tartu Maakohtu 11.05.
5. a määrusega jäeti Tarmo Korving vangistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamata. 3.
6. Esmalt tuvastas maakohus, et formaalsed eeldused Tarmo Korvingu ennetähtaegseks vabastamiseks elektroonilise valve alla on täidetud, sh on tal kindel elukoht, mis vastab elektroonilise valve nõuetele. Positiivsena tõi maakohus välja elu- ja töökoha olemasolu, abikaasa toetuse, vanglas rehabiliteerivates tegevustes osalemise (sotsiaalprogrammis ja vestlustes osalemine, vanglas töötamine, D-kategooria bussijuhi ja ametikoolitusel osalemine) ning avavanglas viibimise. Maakohus pidas üldiselt tema käitumist vanglas õiguskuulekaks, mööndes, et Tarmo Korvingul on küll üks kehtiv distsiplinaarkaristus, mida aga ei saa pidada raskeks ega tahtlikuks eksimuseks. Võlgnevusi on temal 18 578,73 eurot ja vabanemisfondis 2175 eurot, mis tagab esialgse toimetuleku. 3.
7. Samas leidis maakohus, et materiaalsed eeldused tema ennetähtaegseks vabastamiseks ei ole täidetud. Tarmo Korving kannab teist reaalset vangistust. Karistust kannab ta tahtevastase sugulise iseloomuga teo eest, mis on toime pandud alaealise suhtes ja korduvalt, vanema poolt lapsega muu sugulise iseloomuga teo toimepanemise ja tulirelva ebaseadusliku käitlemise eest. Tegemist oli pika ajavahemiku jooksul korduvalt toime pandud kavatsetud kuritegudega. Kohtuotsusest nähtub, et Tarmo Korving pani kuriteod toime oma kasutütre (aastatel 20092012, kui kasutütar oli noorem kui 10-aastane) ning tütre suhtes (
8. aastal, kui tütar oli 15aastane). Vabanedes asuks Tarmo Korving elama mh koos 12-aastase tütrega (kes kardab isa) ja elukohta, kus ta pani toime süüksarvatud kuriteod. Arvestades seda, et ka süüdimõistetu abikaasa oli osadest kuritegudest teadlik, säilib suur oht, et Tarmo Korving saab abikaasa kaudsel toetusel samasuguse teguviisiga jätkata. Maakohus märkis, et XXX valla lastekaitsespetsialist on asunud seisukohale, et kui süüdimõistetu vabaneb perekonna juurde, on vajalik tütre perest eraldamine. Kuigi lapse ema ei pea eraldamist vajalikuks (ei näe ohtu), kardab ta jätta tütart isaga omaette. 3.
9. Maakohus leidis, et kõike eelnevat arvestades on risk seksuaalkuritegude toimepanemiseks olemas. Samuti seadis maakohus esile lapse huvid, heaolu ja turvatunde ning leidis, et ei saa aktsepteerida Tarmo Korvingu elukohavalikut, kuigi kinnisasi kuulub mh Tarmo Korvingu ühisomandisse. Arvestades võimalike tulevikus toimepandavate kuritegude raskust, on oluline, et ohuprognoos uute kuritegude toimepanemiseks oleks väga madal. Kuigi sotsiaalprogrammi tagasisidest nähtub, et isik hakkas paremini mõistma ohvritele tekitatud kahju, nähtub augustis 2022 peetud vestluste tagasisidest, et tagasilanguse vältimist peab Tarmo Korving oluliseks eelkõige seetõttu, et kardab uuesti vanglasse sattuda ja perest ilma jääda. Seega on kinnipeetav keskendunud endiselt pigem kahjule, mida toob kaasa selliste tegude eest talle mõistetav karistus ning teiste isikute hukkamõist, kuid mitte vaimsele ja emotsionaalsele traumale, mida seksuaalkuritegude toimepanemisega kannatanutele tekitab. 2 3.
10. Kohtuistungil ei ilmnenud, et süüdlasel oleks plaanis vabanedes jätkata elukestva raviga, pöörduda psühholoogi, psühhiaatri või seksuoloogi poole, et seksuaalset käitumist kontrolli all hoida. Kuriteo asjaoludest ei tulene, et tegemist oleks olnud ühekordse juhusliku episoodiga, vaid süsteemse ja teadliku käitumisega pika perioodi jooksul. Siit saab aga järeldada, et isiku seksuaalne kõrvalekalle on märkimisväärne ning ühekordsest sotsiaalprogrammi läbimisest ei pruugi piisata seksuaalse häire kontrolli all hoidmiseks. Süüdlase varasem elukäik ja kuritegude toimepanemise asjaolud kaaluvad üles teda positiivselt iseloomustavad asjaolud. Maakohus ei olnud kindel selles, et kinnipeetava vabastamisel käitumiskontrollile allutamine ja talle erinevate lisakohustuste määramine oleks piisav uute kuritegude toimepanemise riskide maandamiseks. Määruskaebus
11. Tartu Maakohtu 11.05.
12. a määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu Tarmo Korvingu kaitsja vandeadvokaat Marko Paabumets, kes palub tühistada maakohtu määrus ja vabastada Tarmo Korving vangistusest tingimisi enne tähtaega. 4.
13. Kokkuvõtvalt on kaitsja seisukohal, et Tarmo Korvingu suhtes on mõistetud karistus oma eesmärgi täitnud ning ei ole alust arvata, et ta jätkaks kuritegude toimepanemist, viidates sealjuures maakohtu määruses märgitud positiivsetele asjaoludele ning vabanemise korral kohaldatavatele käitumiskontrolli nõuetele ja kohustustele (nt elukestev ravi, pöörduda psühholoogi, psühhiaatri või seksuoloogi poole, et hoida kontrolli all seksuaalselt käitumist), mille tõttu oleks süüdimõistetu retsidiivsusrisk väike. Maakohus on keskendunud isiku varasemale elukäigule ega ole lähtunud karistuse mõjust isikule. Tarmo Korving on teo raskusest aru saanud ning ka varasem vangistus avaldas oma mõju – ta ei ole rohkem vargusi toime pannud. Sotsiaalprogramm on aidanud tal üle saada seksuaalse käitumise hälvetest ning suhted tütrega on head, hirmu ei ole täheldanud. Perekonnast ilmajäämine on tagajärg, mis motiveerib teda olema õiguskuulekas. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
14. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna määruskaebuses esitatu alust asuda maakohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale Tarmo Korvingu vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamata jätmise kohta.
15. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma juhul, kui

§ 76

lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.04.

1. a määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16). Käesoleval juhul see nii ei ole.
2. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata maakohtu põhjendusi, kuivõrd nõustub nendega ja selgitab, millest tulenevalt ei ole Tarmo Korvingu ennetähtaegne vangistusest vabastamine võimalik ja seda vaatamata arvukatele positiivsetele asjaoludele. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et kaitsja etteheited selles, et maakohus on liigselt keskendunud Tarmo Korvingu tegudele ja seksuaalsele käitumisele, on alusetud, kuivõrd süüdimõistetu sellise käitumise pinnalt saab lisaks muid tegureid arvestades prognoosida uute kuritegude ohtu. 3
3. Tutvudes kriminaalasja materjalidega, sh nii maakohtu otsuse kui ka vangla iseloomustusega, on näha, et peamine risk seisneb selles, et Tarmo Korving võib jätkata suure tõenäosusega uute seksuaalkuritegude toimepanemist alaealiste (ennekõike enda tütre) suhtes. Tarmo Korving asuks elama vabaduses enda varasemasse elukohta, kus ta pani toime seksuaalkuritegusid mõlema kannatanu suhtes ja seda korduvalt. Seega ei vähenda uute kuritegude toimepanemise riski elukoha olemasolu. Arvestades seda, et elama asuks ta koos abikaasa ja nende ühise alaealise tütrega (12-aastane), annaks see süüdimõistetule võimaluse jätkata samasuguste kuritegude toimepanemist. Ringkonnakohus ei ole veendunud, et sotsiaalprogrammi läbimine vanglas ning erinevad vestlused vähendavad seda riski piisavalt. Tegemist ei olnud ühekordse juhusliku kuriteoga. Vastupidi, see toimus mitmete aastate vältel, s.o ca 01.06.2009 – 2012 kevad ning 2018 aprill – mai, mis näitab, et Tarmo Korvingul on olnud pikaajaline probleem seksuaalhälbelise käitumisega. Ka teod ise ei olnud kummagi kannatanu suhtes ühekordsed, sealjuures ei osanud üks neist isegi kordade arvu öelda, kuivõrd tema suhtes toime pandud seksuaalse iseloomuga teod olid nii sagedased. Väheoluline ei ole seegi, et Tarmo Korving pani need teod toime kõige lähedasemate suhtes, sh oli üks alaealistest kuritegude toimepanemise ajal 6 – 9-aastane (kasutütar) ning oma tütar 15-aastane. Seega ei ole tema jaoks oluline seegi, millises vanuses on seksuaalselt ärakasutatav alaealine.
4. Ringkonnakohtu hinnangul ei piisa sellest, et Tarmo Korving avaldab kahetsust ning lubab selliseid kuritegusid enam toime mitte panna. Arvestades alaealiste suhtes toime pandud seksuaalsete tegude pikaajalisust, ei ole tõenäoline, et isik on ilma igasuguse ravi või reaalse sekkumiseta (teraapia, psühholoogi või psühhiaatri juures käimine) saanud sellisest käitumisviisist või sellistest vajadustest üle. Samuti ei ole tal plaanis pöörduda vabaduses abi saamiseks vastavate spetsialistide juurde, mis näitab sedagi, et tegelikult ei näe ta probleemi tõsidust ning vajadust teha kõik selleks, et kaitsta enda alaealist tütart enda võimalike tegude eest. Sotsiaalprogrammi läbimine oli kindlasti vajalik ja kasulik, kuid see ei aita seksuaalhälvet kontrolli all hoida, mistõttu ei saa välistada, et Tarmo Korving jätkab seksuaalse enesemääramise vastaste kuritegude toimepanemist.
5. Tarmo Korvingu osas ei ole kahtlust, et ta saab hakkama nii käitumiskontrolli nõuete kui ka kohustuste järgimisega, sh elektroonilise valvega, ning tema elutingimused igapäevaseks hakkamasaamiseks on head. Samas ei taganud varasemad head tingimused Tarmo Korvingu õiguskuulekust ega hoidnud ära raskete kuritegude toimepanemist. Elektrooniline valve ei aitaks kuidagi ära hoida samalaadsete kuritegude toimepanemist, kuivõrd ei takistaks seksuaalseid tegevusi. Kaitsjal on õigus selles, et süüdimõistetule on võimalik määrata kohustus alluda ravile ning pöörduda psühholoogi ja/või psühhiaatri poole, kuid tegemist oleks meetmetega, mille mõju avalduks mõne aja pärast (kui sedagi). Ennetähtaegne vabanemine on aga võimalik siis, kui vabanemise hetkel on alust arvata, et oht on väike ning Tarmo Korving tahab ja ka suudab hoiduda samalaadsest käitumisest. Hetkel see aga nii ei ole.
6. Arvestades Tarmo Korvingut iseloomustavaid asjaolusid kogumis, kuritegude toimepanemise asjaolusid ja tema varasemat elukäiku, esineb jätkuvalt kõrge risk uute kuritegude toimepanemiseks. Seda ei ole võimalik maandada ei käitumiskontrolli nõuete ega kohustustega, samuti elektroonilise valvega. Tarmo Korvingul tuleb oluliselt rohkem endaga tööd teha, mis veenaks nii tema perekonda kui ka kohut, et ta näeb probleemi tõsidust ja otsib sellele ravi ning abi, et välistada laste suhtes temast tulenev seksuaalkuritegude oht. Kuivõrd praeguseks on olukord selline, et süüdimõistetu ei ole aastaid soovinud oma seksuaalkäitumise probleemidega tegeleda, ei ole võimalik jaatada tema vähest ühiskonnaohtlikkust. 4
7. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Tartu Maakohtu
8. mai
9. a määrus muutmata ja kaitsja määruskaebus rahuldamata.
10. Kaitsja vandeadvokaat Marko Paabumets esitas kaitsjatasutaotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kohtumäärusega tutvumiseks 60 minutit ning määruskaebuse koostamiseks 90 minutit, mille eest küsib tasu kokku 216 eurot, sh käibemaks 36 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on tasutaotlus põhjendatud ja see tuleb kaitsjale välja mõista. KrMS § 187 lg 2 alusel jääb kaitsjatasu 216 eurot (sh käibemaks) Tarmo Korvingu kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 5