4-22-288 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 6. aprill 2022. a, Tallinn, kirjalik menetlus Väärteoasja number 4-22-288 Kohtunik Sten Lind Vaidlu

§ 82

lg 4 järgi aegunud, kuivõrd U.I viibis karistusregistri väljavõtte andmetel vangistuses perioodil 18.04.

1. a kuni 10.05.
2. a. Kuigi võlgnikul on töökoht ja ta avaldas soovi graafiku alusel trahvi tasuda, leidis maakohus, et trahvi tasumise võimalused on ennast ammendanud ning selle tegelik tasumine ebatõenäoline.

§ 72

lg-te 2 ja 3 kohaselt vastab rahatrahvi kümnele trahviühikule üks päev aresti, rahatrahvi arestiga asendamise korral on aresti alammäär üks päev. Seega on võlgniku aresti pikkuseks 15 päeva. Kuivõrd võlgnik avaldas soovi teha üldkasulikku tööd, on võimalik arest asendada üldkasuliku tööga.

§ 69

lg 1 teise lause kohaselt vastab ühele päevale arestile või vangistusele üks tund üldkasulikku tööd, mida ei mõisteta vähem kui viis tundi. Maakohus kohustas U.I tegema 15 tundi üldkasulikku tööd. Kuna võlgnikul on ka töökoht, arvestas maakohus, et üldkasuliku töö tegemine on võimalik töövälisel ajal, mistõttu määras maakohus üldkasuliku töö tegemise ajaks määruse jõustumisest 4 kuud. Maakohus selgitas, et kui süüdlane hoiab üldkasuliku töö tegemisest kõrvale, võib kohus pöörata aresti

§ 69lg 6 alusel täitmisele.

Aresti täitmisele pööramisel arvestatakse karistusest kantuks süüdlase tehtud üldkasulik töö, mille üks tund võrdub ühe päeva arestiga. Alla kümnepäevase aresti täitmisele pööramise korral arvestatakse karistusest kantuks süüdlase tehtud üldkasuliku töö tunnid proportsionaalselt mõistetud arestiga. 5. U.I esitas Harju Maakohtu 14. veebruari 2022. a määruse peale määruskaebuse, milles taotleb asja lõpetamist ning õiguskantslerilt

§ 72lg 1 kontrollimise taotlemist.

U.I vaidleb rahatrahvi asendamisele vastu, rõhutades, et kohus on kuulutanud välja tema pankroti. Alusetu on kahtlus, et ta hoiab maksmisest kõrvale. Tal oli palju trahve ja muid võlgu. Kõigile võlausaldajatele saadeti teade pankrotiasja lõpetamise kohta. Kohtuasjas nr 2-19-9334 toimus võlausaldajate üldkoosolek. Pärast pankroti väljakuulutamist jäi kohtuasjas nr 2-19-9334 kolm võlausaldajat. Ka PPA Ida prefektuuril oli võimalik seoses väärteoasjas nr 2 4-22-288 2440,15,001689 määratud trahviga võimalik osaleda võlausaldajate koosolekul. Kuna ettepanek laekus politsei esindajalt, siis kohus seda trahvi nimekirja ei lisanud. Ligi 3 aastat pole politsei esitanud taotlust karistuse muutmiseks. Kohtule saadetud avalduses on politsei alusetult väitnud, et U.I hoiab kõrvale võlgade tasumisest. Ta täidab kohtu korraldusi, osa tema tulust läheb kolmele võlausaldajale. Eelmisel aastal aruande üle pika osa ei olnud aruandes. Vahepeal ei saanud U.I maksta, sest ta oli pikka aega vanglas. U.I leiab, et karistus tuleks määrata eesmärgiga, et inimene ei paneks toime õigusvastaseid tegusid ja tunneks õiguse õiglust. Kaebaja hinnangul läheb praegusel juhul kohtuotsus vastuollu teise, asjas nr 2-19-9334 tehtud otsusega. Kui ta maksab praegu 600 eurot trahvi, siis tema võlausaldajad pankroti raames seda raha kätte ei saa. Politsei on riigiasutus ja nõuab talle kohtus karistuse määramist. Kaebaja peab avaliku raha selleks kulutamist ebaotstarbekas. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Määruskaebuse argumendid ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Õiguskantslerilt normi õiguspärasuse kontrollimise taotlemist menetlusseadustik ette ei näe. Kaebaja taotlust asi lõpetada tõlgendab kohus taotlusena tühistada maakohtu määrus ja rahatrahvi asendamise asemel loobuda üldse selle sissenõudmisest. Selliseks otsustuseks ei ole alust.
2. Asjakohatu on U.I arutlus karistuse määramise eesmärkide üle. Harju Maakohus ei mõistnud U.I-le karistust, vaid lahendas varem määratud karistuse täitmise küsimust. Väärteomenetluses tehtud jõustunud otsuse täitmine on vastavalt VTMS §-le 200 kohustuslik. Kuna U.I-le Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 01.04.
3. a otsusega määratud rahatrahv oli täitmata, asendas kohus selle üldkasuliku tööga.
4. U.I kaebuse argumentidest tuleb nõustuda etteheitega, et PPA on karistuse asendamist taotledes alusetult väitnud, et U.I hoiab karistuse täitmisest kõrvale. Taotluses on märgitud: „Kuivõrd süüdlane ei ole alates otsuse jõustumisest kuni käesoleva ajani rahatrahvi sissenõudjale tasunud ning ka kohtutäituril ei ole õnnestunud nõuet täita, on alust arvata, et isik hoidub kõrvale talle kohaldatud karistuse (rahatrahvi) tasumisest

§ 82

lg 2 p 1 mõistes." See, et isik pole ise trahvi tasunud ja nõuet ei õnnestunud täita ka kohtutäituril, ei näita veel, et isik hoiab trahvi tasumisest kõrvale. Kõrvale hoidmine tähendab seda, et väldib kuidagi trahvi tasumist. Ühtegi asjaolu, mis viitaks sellele, et U.I oleks kuidagi trahvi tasumist vältinud, PPA välja toonud ei ole. PPA on ise lisanud karistuse asendamise taotlusele dokumendid (pankrotimääruse ja täitemenetluse lõpetamise otsuse), mis osutavad sellele, et U.I ei olnud võimeline trahvi tasuma. 3 4-22-288 Samas ei eelda rahatrahvi

§ 72

alusel aresti või üldkasuliku tööga asendamine, et süüdlane hoiaks trahvi tasumisest kõrvale.

§ 72

lg 1 kohaselt võib rahatrahvi asendada, kui „süüdlane ei tasu talle määratud või mõistetud rahatrahvi“. Seega on eeltingimus kõigest rahatrahvi tasumata jätmine ja tähtsust ei oma, kas isik hoiab trahvi tasumisest kõrvale või ei ole võimeline rahatrahvi tasuma.

§ 82

lg 2 p 1, millele PPA viitas, reguleerib karistuse täitmise aegumisega seonduvat. Järelikult esitas PPA väite, et U.I on hoidnud trahvi tasumisest kõrvale, veenmaks kohut, et karistuse täitmine ei ole aegunud. Tõsi on see, et rahatrahv, mille maakohus asendas, on määratud ammu: 01.04.2015. Sellest hoolimata ei ole karistuse täitmine aegunud. Kohaldatav ei ole küll PPA viidatud

§ 82

lg 2 p 1, kuid rahatrahvi täitmine ei ole aegunud

§ 82

lg-st 4 tulenevalt.

§ 82

lg 4 näeb ette, et täitmisele pööratud rahatrahvi sissenõue aegub, kui rahatrahvi ei ole sisse nõutud nelja aasta jooksul väärteoasjas tehtud otsuse jõustumisest, kuid täitmise aegumine peatub võlgniku vangistuses viibimise või aresti kandmise ajaks. Maakohus on märkinud, et karistusregistri väljavõtte andmetel oli U.I 18.04.

1. a kuni 10.05.
2. a. vangistuses. Võib eeldada, et U.I vanglas viibimine oli ka põhjus, miks PPA ei taotlenud varem tema rahatrahvi asendamist – vangistust kandes ei oleks U.I nagunii saanud samal ajal aresti kanda või üldkasulikku tööd teha.
3. See, et kohus on kuulutanud välja U.I pankroti, ja rahatrahvi, mille maakohus nüüd üldkasuliku tööga asendas, pankrotimenetluses tunnustatud nõuete hulgas ei olnud, ei tähenda, et U.I oleks vabanenud rahatrahvi tasumise kohustusest ja seda ei võiks üldkasuliku tööga asendada. Rahatrahv on karistus toime pandud süüteo eest ja selle täitmise regulatsioon erineb osaliselt teiste võlanõuete täitmise regulatsioonist. Oluline erinevus seisnebki selles, et kui rahatrahvi puhul selgub, et seda ei õnnestu täita, saab selle asendada

§-s 72 sätestatud korras teist liiki karistusega – aresti või üldkasuliku tööga. Füüsilise isiku pankrot seda asendamist ei välista. Vastupidi, täitemenetluse seadustik (TMS) kinnitab, et pankroti väljakuulutamine on üks olukordadest, millal on võimalik asendada rahatrahv aresti või üldkasuliku tööga. Vastavalt TMS § 51 lg-le 1 lõpeb täitemenetlus võlgniku pankroti väljakuulutamisega. TMS § 51 lg 2 lisab, et kui pankroti väljakuulutamise tõttu tuleb lõpetada väärteootsuse täitmine, teavitab kohtutäitur sissenõudjat asenduskaristuse taotlemise võimalusest. Ekslik on U.I seisukoht, nagu oleks Harju Maakohtu 14.02.

1. a määrus vastuolus kohtuasjas 2-19-9334 tehtud määrusega. Pankrotimenetluses ei otsustatud kõnealuse rahatrahvi üle. U.I ei ole vabastatud selle trahvi tasumise kohustusest. Kohtute infosüsteemi andmetel on U.I taotlusel küll alustatud võlgniku kohustustest vabastamise menetlust, kuid U.I kohustustest vabastamist veel otsustatud pole (PankrS § 175 lg-st 1 tulenevalt saab seda teha pärast viie aasta möödumist menetluse alustamisest). Kuna Harju Maakohus asendas 14.02.
2. a määrusega U.I rahatrahvi üldkasuliku tööga, ei tulene sellest määrusest U.I-le ka mingit uut rahalist kohustust (vastupidi, selle määruse tulemusel vabanes U.I 600 euro tasumise kohustusest; selle asemel peab ta tegema üldkasulikku tööd või kandma aresti). Niisiis on alusetu ka U.I väide, justkui 4 4-22-288 kahjustaks Harju Maakohtu määrus võlausaldajaid, kelle nõudeid pankrotimenetluses tunnustati.
3. Eeltoodust tulenevalt on U.I-le määratud rahatrahvi asendamine arestiga ja selle asendamine üldkasuliku tööga seaduslik ja põhjendatud. Juhindudes VTMS § 194 lg-st 3 ja § 147 lg 1 p-st 1, jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu
4. veebruari
5. a määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. 5