KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 29. juuni 2016, kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-15-8689 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Mati Kartau, Aarne Sarjas Vaidlust

§ 422

lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega 2 aastat.

§ 74

lg 1 alusel jäeti karistus täitmisele pööramata, kui V.S ei pane 3 aasta jooksul toime uut kuritegu. Katseaja kestel kohustati 1 V.S täitma

§ 75

lg 1 p-s 1-6 sätestatud kontrollnõudeid.

§ 75

lg 2 p-de 2, 2 ja 8 alusel kohustati V.S katseajal mitte tarvitama alkoholi, mitte omama või tarvitama narkootilisi või psühhotroopseid aineid ja osalema sotsiaalprogrammis.

1. 09.05.2016 esitas kriminaalhooldusametnik kohtule erakorralise ettekande taotlusega pöörata V.S-ile mõistetud karistus täitmisele.
2. Viru Maakohus rahuldas taotluse ja pööras V.S-ile Viru Maakohtu 18.12.2015 kohtuotsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse 2 aastat vangistust täitmisele. Kohus luges tuvastatuks, et V.S on rikkunud talle määratud kohustust mitte tarvitada narkootikume. Kuna V.S on rikkunud narkootikumide tarvitamise keeldu, ei ole vangistuse täitmata jätmine oma eesmärki täitnud. Ehkki V.S teavitas rikkumisest ise kriminaalhooldusametnikku, tuleb arvestada, et nii ka kriminaalhooldusametnik ise kontrollib perioodiliselt, kas süüdimõistetul on uusi õigusrikkumisi. Seega oleks rikkumine saanud kriminaalhooldjale teatavaks. V.S õppis Tallinna Majanduskoolis juba ajal, mil tema suhtes tehti süüdimõistev otsus. Ka tööleasumine ja ema kaudu kannatanule kahju hüvitamine ei saa olla sellise kaaluga, et kaaluda üles toimepandud rikkumise raskust. Narkosõltuvus on 1 süüdimõistetul esinenud juba aastaid. Juba 15.08.2013 karistati V.S NPALS § 15 alusel, samuti on tema kuritegu toime pandud narkojoobes. Vaatamata kuriteoga põhjustatud inimese surmale, karistati V.S tingimisi vangistusega. V.S kohtu usaldust ei õigustanud ning uue võimaluse andmine on võimatu. Selline lahendus riivaks avalikkuse õiglustunnet. Samal põhjusel ei ole põhjendatud katseaja pikendamine või süüdimõistetule täiendavate kohustuste panemine. Määruskaebus
3. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse kaitsja, taotledes määruse tühistamist ning V.S-ile mõistetud vangistuse täitmisele pööramata jätmist. Taotletakse pikendada V.S katseaega või kui see ei ole võimalik, siis määrata talle lisakohustus. Kaitsja märgib, et vangistuse täitmisele pööramisel on kohtul lai kaalutlusõigus. Praegusel juhul oleks olnud piisav katseaja pikendamine ning uue võimaluse andmine, sest tegemist oli esimese rikkumisega ning see oli seotud sõltuvusaine tarvitamisega. V.S on probleemi tunnistanud ning pöördunud ravile. OÜ Arlando poolt väljastatud tõend kinnitab, et V.S on kindel tahe narkosõltuvusest vabanemiseks ja prognoos tema tervenemiseks on hea. Tegemist on sõltuvushäirega, millest vabanemine osutus V.S-ile arvatust raskemaks, kuna ta pidi vabanema ka kanepi tarvitajatest sõpruskonnast. Nendega ühes seltskonnas viibides tekkis kanepi järgi vajadus ning V.S ei suutnud pakutust keelduda. Kaitsja ei nõustu kohtu järeldustega, et kriminaalhooldaja teavitamine, õpingud ja tööle asumine ning kannatanule kahju hüvitamine ei kaalu üles rikkumise raskust. Tegemist oli esmakordse rikkumisega. Kohus ei hinnanud seda, kuidas kulges varasem katseaeg ning milline oli V.S suhtumine rikkumisse. Ta teavitas rikkumisest kriminaalhooldajat, läks ravile ning kahetses siiralt. Vangistus on kõige äärmuslikum karistusliik ning vabaduse võtmine isikult, kes tõesti püüab oma käitumist parandada, kellel on elu- ja töökoht ning kes on teinud kõik endast oleneva, et sõltuvushaigusest paraneda, ei ole põhjendatud. Sellisel juhul tulnuks pikendada katseaega või määrata V.S-ile lisakohustuseks näiteks täiendavates sotsiaalprogrammides osalemise. Vangistuses ei saa V.S sõltuvusest vabanemiseks vajalikku abi (lähedaste toetust ja spetsialisti abi). Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide, maakohtu määruse ja määruskaebuse väidetega, leiab, et kaevatav kohtulahend on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks edasikaebuses toodud motiividel puudub alus. Kriminaalkolleegium põhistab oma seisukohta järgmiselt.
5. Viru Maakohus tegi kindlaks, et V.S on rikkunud temale Viru Maakohtu 18.12.2015 otsusega pandud kohustust mitte tarvitada narkootikume. Antud osas ei ole maakohtu lahendit vaidlustatud. 7.

§ 74

lg 4 näeb ette kolm alternatiivset võimalust, kuidas kohus saab reageerida süüdimõistetu poolt talle kohtuotsusega määratud kontrollnõuete ja/või kohustuste täitmata jätmisele. Nendeks on täiendavate kohustuste määramine vastavalt § 75 lg-s 2 sätestatule, katseaja pikendamine kuni ühe aasta võrra või karistuse täitmisele pööramine. Lähtuvalt esitatud määruskaebusest peabki kriminaalkolleegium otsustama, kas maakohus on põhjendatult V.S käitumiskontrolli tingimuste rikkumise õigusliku tagajärjena võimalike meetmete hulgast kohaldanud just karistuse täitmisele pööramist. Siinjuures võtab apellatsioonikohus aluseks 2 2 isiku rikkumise raskuse, tema suhtumise sellesse (tahtlus või ettevaatamatus) ning peab silmas põhimõtet, et karistuse täitmisele pööramise aluseks on kontrollnõuete ja kohustuste täitmata jätmine vaid siis, kui nõudeid eirati mõjuva põhjuseta.

1. Käesoleva määruse eelmises punktis märgitut silmas pidades nõustub apellatsioonikohus maakohtuga, et V.S-ile mõistetud 2 aasta pikkune vangistus tuleb täitmisele pöörata. Sellisele seisukohale asudes ei sea kolleegium kahtluse alla määruskaebuse väiteid, mille kohaselt on sõltuvushäiretest vabanemine raske, eeldab probleemi tunnistamist ning sellega tegelemist. Küll aga on maakohus õigesti märkinud, et V.S on sõltuvusprobleemid juba vähemalt
2. aastast, mil teda karistati väärteokorras NPALS § 151 lg 1 järgi. Sõltuvusainete mõju all oli V.S ka inimese surmaga lõppenud kuriteo toimepanemise ajal. Sellele vaatama tarvitas V.S juba nelja kuu möödumisel katseajale allutamisest narkootilist ainet THC. Kriminaalhooldaja ettekandest nähtub, et kriminaalhooldusalusega räägiti korduvalt narkootikumide tarvitamise teemal ja nendega kaasnevatest tagajärgedest. Sellele vaatamata pani V.S toime raske rikkumise ja seda juba katseaja alguses. Lisaks on V.S toime pannud ka avaliku korra rikkumise. Ehkki tegemist ei ole asjaoluga, mis tingiks karistuse täitmisele pööramist, näitab eeltoodud rikkumine kogumis narkootilise aine tarvitamisega, et katseaega ei saa pidada positiivseks. Seetõttu ei oleks katseaja pikendamine ega lisakohustuse panemine otstarbekas. V.S tarvitas narkootikume tahtlikult – tarvitamist on ta seletanud kanepit tarvitava suhtlusringiga. Narkootilise aine tarvitamise näol oli tegemist tahtliku üleastumisega („tundsin lõhna ja tekkis vajadus selle järele“ kohtuistungi protokoll, tlk 97 pöördel). Kuigi väidetavalt on V.S suhtlusringkonnaga suhted katkestanud, ei saa sellest teha tõsikindlat järeldust, et tal taas ei teki tagasilangust ka uue võimaluse saamisel.
3. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et isiku käitumist positiivselt iseloomustavatel asjaoludel ei ole sellist kaalu, et see kaaluks üles toimepandud rikkumise raskust.
4. Eeltoodud asjaolusid ja kaalutlusi silmas leiab ka ringkonnakohus, et V.S raskeks hinnatavat rikkumist ei vabanda mõjuvad põhjused ning sellele ei saa reageerida katseaja pikendamise või lisakohustuste panemisega, vaid mõistetud karistus tuleb täitmisele pöörata. Süüdimõistetu on ise oma käitumisega andnud aluse veendumuseks, et tema suhtes ei ole võimalik kriminaalhooldust teostada ja seeläbi karistuse eesmärke saavutada.
5. Tulenevalt eelmärgitust ning juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. /allkiri/ Maarika Kuusk 3 /allkiri/ Mati Kartau 3 /allkiri/ Aarne Sarjas