← Eesti

1-16-11424/16

Obsah (6)§ 121§ 73§ 78§ 16§ 33§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. augustil 2018 Jõhvi kohtumajas Kriminaalasja number 1-16-11424 (15244001167) Kohtunik Inna Kirsipuu Merike Erisalu,

§ 121

lg 2 p 1 järgi üldmenetluses Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anu Toluk R. N., isikukood XXX, kodakondsus puudub, keskharidus, emakeel vene keel, FIE, elukoht xxx, varem kriminaalkorras karistamata Tõkend puudub Kaitsja Advokaat Allan Valk kokkuleppel RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 306, § 309 lg 1, 3, § 310 lg 1, § 311, § 312, § 313, § 315, § 318 lg 1, § 319 lg 1, 2, kohus Kriminaalasi Prokurör O T S U S T A S: R. N. süüdi tunnistada

§ 121lg 2 p 1 järgi.

Mõista karistuseks 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud vangistust.

§ 73

lg 1 alusel jätta mõistetud karistus 1 aasta 6 kuud vangistust, tingimisi kohaldamata ja täitmisele pööramata, kui süüdimõistetu ei pane kohtu määratud katseajal toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 73

lg 3 alusel määrata katseajaks 2 (kaks) aastat.

§ 78p 1 alusel on katseaja algus alates 22.08.2018 Kr

MS § 37-1 lg 4 alusel jätta kannatanu V. E. esitatud tsiviilhagi summas 3268,79 eurot läbi vaatamata kannatanu surma tõttu. Asitõendid: 1 CD-plaat salvestistega kriminaalasja juures - jätta kohtuotsuse jõustumisel kriminaalasja juurde KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel. Välja mõista R. N.lt riigituludesse menetluskulud: 216 eurot kaitsjatasu kohtueelsel menetluses osutatud õigusabi eest, 24 eurot kaitsjatasu kohtulikus menetluses osutatud õigusabi eest, 750 eurot sundraha. KrMS § 180 lg 3 alusel määrata kohtukulude 990 (üheksasada üheksakümmend) eurot tasumine ositi 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul. Menetluskulud R. N.l tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele: SEB pangas nr EE351010052031000004 Swedbank nr EE502200221014193355 Luminor Bank nr EE401700017002872300 Danske Bank nr EE873300333499990003 Maksekorraldusele märkida viitenumber 99918700042445 ning selgitus „R. N. 1-16-11424 kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. KrMS § 180 lg 1 alusel jätta kaitsja advokaat Allan Valk taotlus kaitsjatasu hüvitamiseks kokkuleppel osutatud õigusabi eest summas 1560 eurot rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kätte saadav. Apellatsiooni kasutamise soovist tuleb teatada kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 29.08.2018 Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav alates 11.09.2018 Kohtuotsus jõustub 15-päevase tähtaja jooksul alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest ehk 27.09.2018 juhul, kui ükski menetluspool ei esitanud apellatsiooni kohtuotsuse peale. Süüdistus R. N. on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema 20.09.2015 kella 14.30 paiku xxx asuva kaubanduskeskuse xxx vahetus läheduses, hoone taga, lõi V. E.ile mitu korda rusikaga näkku vastu lõuga ja vastu vasakut silma, seejärel haaras V. E.i juustest ja lõi tema pea vastu enda põlve, mille tagajärjel V. E. kukkus. Sellise tegevusega põhjustas R. N. V. E.ile füüsilist valu ja vigastused –vasaku silma hematoomi, alalõualuu murru, mille ravi tõttu kannatanu viibis töövõimetuslehel kui 20.11.2015. Sel moel pani R. N. toime teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise, kui sellega on tekitatud tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli nädalat, s.o

§ 121lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2 KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED Kohtuistungil ülekuulatud süüdistatav ei tunnistanuid ennast süüdi ja avaldas, et ta ei ole see isik, kes tekitas kannatanule kehavigastused. Ta tundis kannatanut kui taksojuhti, suhted ainult seoses tööga. Süüdistatav andis kohtuistungil ütlused, et 20.09.2015 sõitis ta oma autoga taksoparklasse Jewe keskuse juures Jõhvi linnas ja parkis oma autot takso vabale kohale. Tal ei olnud plaanis teha tööd, vaid ta soovis käia poes. Tema juurde tuli kannatanu ja esitas pretensiooni, et miks süüdistatav on sellele kohale autot parkinud. Süüdistatav selgitas kannatanule, et ta ei tee tööd, läheb ainult poodi. Pärast suhtlemist kannatanuga suundus süüdistatav poodi, tal soovis minna mööblipoodi ja läks sinna Maxima poe juures olevat teed. Kannatanu läks tema järel. Ta ei tea, mida kannatanu tahtis sellega. Süüdistatav läks mööblipoodi. Kuhu läks kannatanu, ta ei tea. Tagasi parklasse tuli süüdistatav Selveri poe kaudu ja kus oli kannatanu, ta ei tea. Vastates kohtu küsimusele, milline on tema arvates kannatanu motiiv anda süüdistatava peale valeütlusi ja osutada süüdistatavale kui isikule, kes tekitas kannatanule kehavigastused, selgitas süüdistatav, et keegi küll peksis kannatanut, kannatanu aga soovis süüdistatavalt raha välja pressida. Küsimusele, milline võiks olla kannatanu huvi näidata just süüdistatavale, mitte aga nõuda valuraha peksjalt, ei osanud süüdistatav selgitusi anda, välja arvatud, et kannatanul võis olla lootus, et teised taksojuhid nägid nendevahelist suhtlust parklas. Tlk 43 pöördel-44 Kohtuvaidlustes esines kaitsja süüdistatava ütlusi toetava versiooniga ja osutas sellele, et kohtus uuritud salvestisest nähtub, et kannatanu üksi läheb kindlalt vahekäigus, mis on Jewe keskuse, kus asub Maxima pood, ja turu vahel. Kannatanu välimus on normaalne, kehavigastusi tal ei ole, ei ole võimalik teha järeldusi, et kannatanu on salvestisel pekstud olekus. Järelikult, teeb kaitsja ettepaneku sündmuse võimaliku stsenaariumi kohta, sai kannatanu peksa võimalikult turul ja kolmanda isiku käest, kes ei ole menetluses tuvastatud. Kannatanu võib olla kardab seda isikut, aga sooviks siiski saada valuraha ja kasutaski juhust näidata süüdistatavale kui teo toimepanijale. Ei ole välistatud, et kannatanuil võisid olla vaenlased ja ta võis kedagi karta seoses narkokäitlemisega, milles kannatanu ilmselt osaleski, arvestades kohtule esitatud dokumenti – kannatanule esitatud kahtlustuse protokoll narkomüügis. Järelikult, esineb kõrvaldamata kahtlus isiku süüdiolekus ja seda tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks ja mõista ta õigeks. Selline on süüdistatava ja kaitsja seisukoht esitatud süüdistuse kohta. Algul tuvastab kohus faktilised asjaolud tõendite kaudu, annab hinnangi, milline tegu on tõendatud ja kas teo toimepanija on süüdistatav, lõpus kohus annab teole õigusliku hinnangu. Kohtumenetluses puudub vaidlus teatud asjaoludes ja kohus näitab neid asjaolusid ja tõendeid, millest need asjaolud on tuletatavad. 22.09.2015 ülekuulamisel esitas kannatanu menetlejale ( kriminaalasja materjalid lk 3, ülekuulamisprotokolli p 6) patsiendikaardi lk 10-11, millest nähtub, et 20.09.2015 kl 15.09 saabus erakorralise meditsiini osakonda E. V. traumaga – vasaku silma all hematoom, paistetud, paremal pool lõualuu deformatsioon. Patsient teatas vägivallatraumast, tänaval tuttav isik lõi rusikaga näkku ja alalõua piirkonda, diagnoos, näo- ja alalõualuu murd. 3 15.12.2015 ülekuulamisel esitas kannatanu menetlejale väljavõtte haigusloost (kriminaalasja materjalid lk 13, ülekuulamisprotokoll p 7, lk 18-20), millest nähtub, et 24.09.2015 kannatanu opereeriti SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, kellel oli diagnoositud alalõualuumurd seoses 20.09.2015 saadud vägivallatraumaga. Käsikirjas on väljavõttele tehtud märkus, et töövõimetusleht on 24.09.-06.10.

  1. Haiglast väljakirjutamisel on isik paranenud, ravialased soovitused: 4 nädala pärast lahaste eemaldamine, kuu ajal jooksul piireatud füüsiline koormus ja valuvaigistid vajadusel. Samal ajal esitatud töövõimetuslehest, lk 21, nähtub, et perearst on välja andnud isikule töövõimetuslehe seoses haigestumisega alates 07.10.2015 kuni 20.11.
  2. Kohtumenetluse käigus ei tekkinud vaidlust, et töövõimetusleht on välja antud seoses vägivallatraumast tuleneva tervisekahjutusega, mis on meditsiinis tegelikult haigestumine. Seega lähtub kohus tuvastatud faktilisest asjaolust, et kannatanu tervisekahjutus kestis alates trauma saamisest 20.09.2015 kuni 20.11.2015 ehk kaks kuud, mis on rohkem kui neli nädalat. Samuti ei ole kohtumenetluses tekkinud vaidlust, et tegemist on vägivalla toimel põhjustatud tervisekahjustusega ja et tervisekahjustuse on põhjustanud muu isik, mitte kannatanu ise endale või õnnetusjuhtumis ( näiteks kukkumine oma keha kõrguselt). Hematoom vasaku silma all ja alalõualuumurd on fikseeritud 20.09.2015 raviasutuses, samuti sellest tulenev tervisekahjustuse kestus kuni 20.11.
  3. Ka süüdistatav ise ja kaitsja ei eitanud asjaolu, et kannatanu sai peksa, ehk kehavigastusi vägivalla toimel, vaid väitsid, et kannatanu on pekstud tuvastamata jäetud isiku poolt. Süüdistatav väitis, et ei tea, mis kannatanuga juhtus. Süüdistatava ütlus: „ ma ei tea, kes teda lõi, ma ei oska selle kohta midagi öelda“ , tlk 44 pöördel. Kohus võttis tõendina vastu ja kohtuistungil olid avaldatud kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütlused, seoses kannatanu surmaga KrMS § 291 lg 1 p 1 ja 291 lg 1 p 1,2,3 alusel. Kohus ei tuvastanud, et ütluste avaldamiseks oleks esinenud piirang KrMS § 291 lg 1 p 1,2,3 mõttes. Enne avaldamist ja tõendi vastuvõtmist ei olnud kohtule esitatud andmeid, et kannatanu isik või ütluste andmise asjaolud oleks ebausaldusväärsed, ütlused on olulised tervikuna ja kaitsjale oli tagatud võimalus esitada ütlustele vastuväiteid, mida ta tegi kohe peale ütluste avaldamist ( tlk 34 pöördel) ja ka edaspidigi kohtuvaidlustes. Rahvastikuregistrist väljavõte surma fakti kinnitamiseks on esitatud tlk
  4. Kriminaalasja materjalid lk 1-4, andis kannatanu järgmised ütlused. 20.09.2015 oli ta taksoparklas ja ootas kliente. Ta töötab taksojuhina. Tema taga seisis järjekorras B. O., ees A. A.. Kella 14.10 paiku jättis ta auto järjekorras seisma ja läks poodi. O. helistas talle ja palus tulla kohale ja autot ette liigutada, sest järjekord liigub. Ta tuli kohale ja avastas, et tema kohale on ennast paigutanud auto Renault Laguna xxx, selle auto taksojuht on R., kes elab xxx ja kelle telefoni number on xxx. Nähes seda, parkis kannatanu oma autot R.i ja A. i autode vahele paremal pool ja läks uuesti poodi. Tagasi tulles, oli kohal R., nad hakkasid riidlema, sest R. oli nördinud, miks kannatanu parkis autot sellisel viisil. Tüli kestis 10-15 min. Ühel hetkel tuli nende juurde V. Š., kes sekkus, aga kohe eemaldus nendest. Tüli oli kuulda A.ile ja O.. Pärast seda ütles R. kannatanule, et lähme eemale ja ta teeb kannatanule asjad selgeks. Nad läksid poe hoone taha, kus ületasid raudteed ja peatusid. Kannatanu ütles, et ta ei tahaks olla tülis ja konflikt on tühja asja pärast. Talle tundus,, et R. nagu rahunes aga ühel hetkel lõa ta mitu korda rusikaga näkku, kask korda tabas ta lõugu ja vasakut silma. Pärast seda võttis R. kannatanu juustest ja lõi peaga vastu põlve. Kannatanu küllus ja püüdis ennast kaitsta kätega. R. lahkus kohalt. 4 Kannatanu tõusis püsti ja läks taksoparklasse. Kannatanu istus oma autosse. Taksojuhid ei tulnud tema juurde. Mõne aja hiljem tuli parklasse tema poeg A. E., kes viis kannatanu traumapunkti. R. ei olnud tema sõber, suhteid ei olnud, konflikte enne seda ei olnud. Süüdistatava elukoht on xxx, tema telefoninumber 2015 aastal ja praegu xxx, kohtuistungiprotokoll lk 2,
  5. Süüdistatava eesnimi on R.. Ta oli ainuke taksojuht R. nimega, kes töötas taksojuhina ( peetakse silmas ilmselt Jõhvi Jewe keskuse juures taksoparkla, kus taksojuhid ootavad kliente), seda kinnitas süüdistatav ise, kohtuistungiprotokoll tlk
  6. Seega on piisavalt alust järelduseks, et kannatanu osutas 22.09.2015 ülekuulamisel süüdistatav R. N. kui isikule, kes tekitas talle tervisekahjutuse. Kannatanu ütlused on olulised teo toimepanija isiku, teo toimepanemise koha ja tervisekahjutuse põhjustamise viisi tuvastamiseks. Tunnistaja O. andis kohtuistungil ütlusi tlk 33 pöördel- 34, et septembris 2015 tundis ta nii kannatanu E.it kui ka süüdistatavat. Tema ise, samuti kannatanu ja süüdistatav on taksojuhid. Kannatanu suri, te teab seda. Tunnistaja kinnitas, et taksijuhtide vahel juhtuvad tülid auto koha pärast, see on üsna tavaline nähtus. Kannatanu ja süüdistatava vahel sõnalise tüli kohta septembris 2015 ei andnud tunnistaja ütlusi, ta ei mäleta asjaolusid. Tunnistaja O.i ütlustest ei ole kohus tuvastanud asjaolusid, mis omaksid tähendust kriminaalasja lahendamisel. Tunnistaja V. S. andis kohtuistungil ütlusi tlk 36-37, et ta mäletab, et paar aastat tagasi oli S. nimelise taksijuhi ja süüdistatava vahel vaidlus. Tunnistaja nägi, et nende vahel oli mingi jutt, kuid seda ta ei kuulnud. Miks tunnistaja arvab, et tegemist oli vaidlusega, vastas tunnistaja, sest V.il oli ka tunnistajaga konflikt. Pärast juttu läks süüdistatava kaupluse suunas, mõne aja pärast järgnes talle V.. Süüdistatav oli ära 10-15 min tuli süüdistatav kauplusest tagasi, istus autosse ja sõitis minema. Hiljem tuli tagasi ka V., kes istus oma autosse ja istus seal pikka aega. Kehavigastusi või midagi ebatavalist ta ei näinud. Ühel hetkel tuli V.i juurde poeg ja istus isa autosse. Tunnistaja selgitas, et V. i iseloom oli halb, plahvatuslik ja tal oli V.iga sõnaline konflikt. V.iga keegi ei sõbrustanud. Tunnistaja teab, et V. suri ja oli vahistatud narkomüügi eest. Tunnistaja S. ütlused kinnitavad nii süüdistatava kui ka kannatanu ütlusi selle kohta, et taksoparklas oli süüdistatava ja kannatanu vahel tekkinud sõnavahetus, pärast seda suundusid süüdistatav ja siis kannatanu kaupluse hoone suunas. Esimesena tuli kohale süüdistatav ja hiljem kannatanu, kes istus oma autosse ja tema juurde tuli poeg. Tunnistaja A. E. andis kohtuistungil tlk 41 pöördel-42, et 20.09.2015 nägi ta oma isa, kes istus on autos taksoparklas kaubakeskuse juures. Tunnistaja istus ka autosse ja nägi, et isa nägu on paistes. Isal oli raske rääkida ja ta hoidis külmutatud lihatükki näol. Isa ütles, et teda löödi. Koos sõitsid raviasutusse. Tunnistajale meenus pärast tema varasemate ütlustega tutvumist, et isa tõesti ütles, et teda lõi taksojuht, aga nüüd tunnistaja ikka ei mäleta, kas isa ütles ka nimepidi, kes on lööja. Tunnistaja selgitas, et kunagi isal oli probleem alkoholi liigtarvitamisega, kuid viimasel ajal on asjad paremuse poole läinud. Ta ei ole enne ja pärast 20.09.2015 joomise „tsüklis“. Mälu oli tal hea. Isal ei ole palju sõpru, iseloom oli keeruline. Isa ei olnud kunagi tema suhtes füüsiliselt vägivaldne. 5 Kohus selgitab, et tunnistaja E. on osaliselt vahetu tunnistaja ehk pealtnägija, osaliselt aga vahendlik tunnistaja. Tunnistaja E. kinnitas kannatanu ütlusi selles osas, et kannatanu nägu oli paistes, rääkimine raskendatud ja ta hoidis näol külmutatud lihatüki, koos sõitsid raviasutusse. Tunnistaja nägi seda ja selles osas on tema ütlused tõend kehavigastuse olemasolu kohta. Tunnistaja ütlused ühtivad ravidokumentides fikseeritud andmetega selle kohta, millised kehavigastused ja millisel ajal olid kannatanul avastatud – kl 15.09 saabus raviasutusse kannatanu, kellel avastati hematoom vasaku silma all ja alalõualuumurd. Tunnistaja E. on vahendlik tunnistaja KrMS § 66 lg 2-1 mõttes, kuna peksja isiku kohta sai ta teada kannatanu, oma isa, sõnadest. Tunnistaja selgitas, et isa ütles, et teda löödi, lööja on taksojuht. Kohtu arvates näitab asjaolu, et kannatanu hoidis näol külmutatud lihatükki, mis ei olnud veel ära sulanud vaid jäises olekus, seda, et peksmine toimus lühikest aega enne pojaga suhtlemist ja kannatanu on pärast peksmist läinud kohta, kus oli võimalik leida jääd, et kasutada jääd valu leevendamiseks. Kohtul ei ole ühtki alust kahelda tunnistaja E.i ütluste usaldusväärsuses. Ütlused on loogilised, siiralt antud, tunnistaja ei varjanud, et mõned asjaolud ei ole tal juba meeles, näiteks kas isa nimetas peksjat nimepidi, samuti ei varjanud ta, et isa iseloom oli keeruline ja varasemalt võisid tal esineda probleeme alkoholiga. See näitab, et tunnistaja osales kohtumenetluses ausalt ja tema ütlustega võib kohus arvestada kohtuotsuse tegemisel. KrMS § 66 lg 2-1 näeb ette, et tunnistaja ütlus asjaolude kohta, millest on ta teada saanud teise isiku vahendusel, antud juhul kannatanu ütlus peksja isiku kohta, ei ole tõend, välja arvatud, kui vahetut tõendiallikat ei ole võimalik üle kuulata KrMS § 291 lg 1 nimetatud põhjustel. Kannatanu E.it ei ole võimalik üle kuulata tema surma tõttu ( KrMS § 291 lg 1 p 1), seega võib tunnistaja E.i ütlusi peksja isiku kohta kasutada iseseisva tõendina. Tunnistaja E.i ütlustel on ka oluline roll kannatanu ütluste kontrollimisel, sest kannatanut ei ole võimalik üle kuulata. Fakt, et tunnistaja E.i ütlustega kinnitatakse kannatanu E.i ütlusi, et teo toimepanija on taksojuht, ja fakt, et kannatanul oli tunnistaja suhtlemisel ajal nägu paistes ja valu leevendamiseks hoidis kannatanu külmutatud lihatükki näol, annavad rohkem kaalu kannatanu E.i kohtueelsel uurimisel 22.09.2015 antud ütluste usaldusväärsusele. 15.12.2015 ülekuulamisel, lk 12-13, foto lk 17, andis kannatanu ütlusi, et ta tutvus menetlustoimingi käigus salvestisega kaamera nr 2, tehtud 20.09.
  7. Videol kellaajal 14.10 ta tunneb enda ära, tal on sinised teksad, pruuni värvi kingad ja triibuline sininemust-valge džemper. Tema kõrval läheb R., taksojuht, kes on talle tuttav isik ja kellega juhtus konflikt 20.09.
  8. R.i seljas triibuline džemper ja siniheledad teksad. Videol on fikseeritud hetk, kus nad lähevad koos raudteejaama suunas, kus R. peksis teda. Kohtuistungil olid uuritud videosalvestised vahetult, samuti vastavad asitõendi vaatlusprotokollid, milles on kirjeldatud videos nähtav ja fotole fikseeritud mõned kaadrid videost, kriminaalasja materjalid lk 31-
  9. Salvestiselt kaamerast nr 5 ( vaatlusprotokoll ja foto lk 31-34), on võimalik tuvastada, et kaks meesterahvast kõnnivad kõrval mööda Jewe keskusest raudteejaama suunas, isikuid konkreetsemalt kirjeldada ei ole võimalik, kaamera kellaaeg 14.22-14.27, kellaaeg ei ole õige, eeldatakse, et kaamera kell on ees umbes viie minuti võrra. 6 Salvestiselt kaamerast nr 2 ( vaatlusprotokoll lk 36-37), on võimalik tuvastada, et kellaajaliselt 14.10 poole minuti kestel ilmuvad videole kaks meesterahvast, kes arvestades kaamera asukohta, lähevad Jewe keskusest mööda raudteejaama suunas. Väiksema kasvu tumedamas džempris meesterahvas on kannatanu. Just sama väljavõte videost olid kannatanule esitatud 15.12.2015 ülekuulamisel ja kannatanu selgitas, et tumedamas džempris on tema ise, tema kõrval kõnnib R.. Seega salvestise abil on võimalik jõuda järeldusele, et kannatanu kõrval kõnnib raudteejaama suunas kaubanduskeskusest mööda süüdistatav. Seega kinnitab salvestis nii kannatanu kui ka süüdistatava ütlusi, et süüdistatav ja kannatanu suundusid kaubanduskeskusest mööda raudteejaama suunas. Videost on nähtav, et kannatanu ja süüdistatav lähevad üks teise kõrval, nagu oleksid koos suundumas konkreetsesse kohta, kõnnak on kindel, sihipärane, liiguvad piisava kiirusega, mitte jalutuskäigu rahuliku tempoga. Analüüsides videot, leiab kohus, et video andmed kinnitavad pigem kannatanu ütlusi ja annavad kannatanu ütluste usaldusväärsusele veelgi kaalu. Kannatanu väitis ülekuulamisel, et süüdistatav kutsus teda minna eemale ja ta teeb kannatanule asjad selgeks. See näitab, et kannatanu sõnade järgi, soovis süüdistatav minna kohta, kus ei ole teisi isikuid. „Asjad selgeks teha“ võib tähendada vene keeles ka füüsilise vägivalla kasutamist. Seega on loogiline, kui mõlemad lähevad koos, piisavalt kiiresti, suundumas hoonest mööda raudteejaama suunas, kus enam ei ole sellist inimeste ja transpordi liikumist nagu seda on kaubandusekeskuse vahetuses läheduses. Süüdistatav ei eita, et viideol kaamerast nr 2 on jäädvustatud just tema ja kannatanu, 22.08.2018 tlk 44 pöördel. Süüdistatava ütlused sündmuse ja videoga fikseeritu kohta ei ole kohtule veenvad. Süüdistatav kinnitas, et tema ja kannatanu vahel toimus sõnaline konflikt, sest kannatanu parkis oma autot nii lähedal süüdistatava autole, süüdistatav aga soovis ainult minna poodi, mitte aga hakata tööd tegema. Selles osa ühtivad kannatanu ja süüdistatava ütlused faktoloogilises mõttes. Edasi selgitas süüdistatav järgmiselt, tlk 43 pöördel: parklas selgitas ta kannatanule asjad, keeras ümber ja läks oma asju ajama, ta ei tea, mida tegi E., aga tema meelest tuli kannatanu tema järel, kõndis tema taga, rääkis, kuid ta ei kuulanud kannatanut, nad ei kõndinud koos, kannatanu kõndis taga, süüdistatav jõudis mööblipoodi, kuhu läks kannatanu, ta ei tea. Poes oli ta 15 minutit. Tagasi taksoparklasse tuli ta teist teed, läbi Selveri. Ta ei pööranud tähelepanu, kas kannatanu oli autoga parklas. Süüdistatava ütlustest ei tulene mõistlikke selgitusi ja osutusi asjaoludele, miks peaks kannatanu juhul, kui sõnavahetus oli lõppenud ja süüdistatava andis selle kohta ühiselt selgelt mõista keerates ümber ja suundudes poe juurde, järgima süüdistatavale, minema poe hoone lõpuni koos süüdistatavaga ja siis kaduma kusagile selliselt, et süüdistatava isegi ei näinud, kus kohale kannatanu jäi ja kas suunduski kusagile. Süüdistatav selgitus, et ta ei tea, mis oli kannatanu mõttes ( tlk 44 pöördel), kohut ei rahulda. Samuti püüdis süüdistatav eitada fakti, et kannatanu ei kõndinud tema taga vaid kõrval, mõlemad läksid kindlalt koos, mis on tuvastatav salvestiselt kaamera nr 2 ja kaader on fotol tlk
  10. Kohtu küsimusele, et salvestiselt nähtav, kuidas süüdistatav ja kannatanu kõndisid koos poe hoonest mööda, vastas kannatanu, et ta ei tea, miks kannatanu tema järel läks. Täpsustavale küsimusele, et salvestiselt nähtav, et mitte süüdistatava järel vaid kõrval, vastas süüdistatav, et ta üldse ei näinud kannatanut, tlk 44 pöördel. Samas lükkas salvestis selle süüdistatava väite ümber, sellises asendis üks teise kohta, nagu kannatanu ja süüdistatav, ei jää kannatanu süüdistatavale kuidagi märkamatuks. Süüdistatava ütlustest tuleneb ilmne soov näidata, et süüdistatav on poe hoonest mööda raudtee suunas läinud üksnes mööblipoe külastamise eesmärgiga ja kannatanu juuresolek on täiesti juhuslik. 7 Seetõttu jääb kohus arvamusele, et süüdistatava ütlus, milles ta eitab füüsilist kontakti kannatanuga, nimelt peksmist, nagu seda kirjeldab kannatanu, ei ole kohtule veenev ja on ümber lükatud kannatanu, tunnistaja E.i ütlustega, samuti salvestistega. Kohtu küsimusele, milline võiks olla kannatanu motiiv valetada süüdistatava peale, selgitas süüdistatav, et kannatanu käitus ka varasemalt sama moodi, pressis raha välja. Ühel korral olid nad baari kelder juures ja kannatanu hakkaski kedagi norima, sai peksa ja pärast pressis raha välja, tlk 44 pöördel. Samas ei ole süüdistatava ega tema kaitsja kohtule esitanud ühtegi sellist tõendit, mis saaks selle valguses kannatanu kui tõendi allikat või tema antud ütlusi kahtluse alla seada. Arvestades süüdistatava sellist selgitust, võib kohus tõdeda, et süüdistatava elulised tõekspidamised on moonutatud ja ei saa olla ühiskonnas aktsepteeritavad. Juhul, kui isik suhtes kasutatakse füüsilist vägivalda, on selles reeglina kuriteo tunnused ( välja arvatud, kui esinevad teo õigusvastasust välistavad asjaolud – hädakaitse vms), mille tõttu on füüsilist kahju saanud isikul õigus kahju hüvitamisele seaduse alusel, Võlaõigusseadus § 1043, 1045 lg 1 p
  11. Seega ei ole füüsilisest vägivallast kahju saanud isiku nõude puhul tegemist väljapressimisega vaid seadusest tuleneva nõudega. Arvestades ülaltoodut, leiab kohus, et süüdistatava väited, et kannatanu andis tema peale ütlusi, soovides pressida raha välja, on ilmselt paljasõnalised ja on osaliselt tingitud süüdistatava väärarusaamast ühiskonnas kehtivatest reeglitest. Kaitsja on kohtule esitanud mitu argumenti, mida kohus analüüsib alljärgnevalt. 1.Kaitsja on kohtuvaidlustes esinenud argumendiga, seades kannatanu ütlusi kahtluse alla, et kuna kannatanu on kevadel 2015 tegelenud narkomüügiga ja septembris 2015 oli karistatud kriminaalkorras K arS § 424 järgi ( vaata kaitsja esitatud kannatanule 2017 a esitatud kahtlustuse sisu tlk 51-54), ei ole välistatud, et tegelikult sai kannatanu peksa kolmandalt isikult ja seda turul käies. Kannatanu võis karta kedagi kolmandat isikut seoses narkokäitlemisega ja seetõttu ei rääkinud tõtt vaid osutas suvalisele isikule, keda oleks võimalik süüdistada. Kohus leiab, et iseenesest ei ole välistatud, et narkokäitlemisega seotud isikul võivad tekkida sellel pinnal konflikte teiste narkokäitlemisega seotud isikutega ja ka füüsiline vägivald ei ole välistatud. See on eluliselt usutav. Samas ei ole kaitsja selgitanud, miks oleks pidanud kannatanu üldse kellelegi osutada kui teo toimepanijale? Juhul, kui kannatanu oleks saanud peksa kolmandalt narkomüügiga seotud isikuga ja tundis hirmus selle isiku ees, tal oli täielik võimalus selgitada õiguskaitseorganitele, et ta sai peksa tundmatult isikult turul nurga taga. Juhul kui eeldada, et kannatanu osutas just süüdistatavale kui kuriteo toimepanijale, sest parklas toimus eelnevalt kannatanu ja süüdistatava vahel sõnavahetus ja mõlemad suundusid raudteejaama suunas, ja sellest tulenevalt on süüdistataval kerge hakata süüdistatama (motiiv on olemas- sõnaline konflikt), ei ole kohtule esitatud mõistlikku argumenti, miks peaks olema kannatanul tungiv motiiv hakata lavastama, et kuriteo toimepanija on just süüdistatav. Kannatanu vahetult pärast peksmist, kui parklasse tuli tema poeg A. E., teatas talle, et sai peksa taksojuhilt. Kuigi kannatanu ei öelnud tunnistajale E.ile, kus ja mis asjaoludel sai ta peksa, osutas ta kohe taksojuhile kui teo toimepanijale. Võib muidugi arvestada, et keegi taksojuht viibis kuskil turul seoses narkomüügiga, kuid siis peaks kannatanu teadma, kuhu kohta turule ja mis kellajal tulla, et selle taksojuhiga kokku saada, sest taksojuhid viibivad tavaliselt siiski parklas, mitte turul. Salvestis nr 2 näitab siiski selgelt, et kannatanu ei läinud algul turule, vaid läks koos süüdistatavaga kaubanduskeskusest mööda raudteejaama suunas ja salvestisest kaamera nr 8 alles pärast seda turule. Kaitsja argument ei ole kohtule veenev. 8 Kannatanu turul käimise vajadus on kohtu arvates täiesti seletatav kaitsja järgmise argumendi analüüsimisel. 2.Kaitsja juhtis tähelepanu asjaolule, et salvestisest kaamera nr 8 ( kriminaalasja materjalid 38-41) nähtub, et kannatanu suundub kellajalaselt hiljem kui kaamera nr 2 salvestisel Jewe kaubanduskeskuse ja turu vahelises läbikäigu kaudu turu poole. Seega on võimalik eeldada, et pärast kui kl 14.10 ( salvestise nr 2 kellaaeg) läksid kannatanu ja süüdistatav koos Jewe kaubanduskeskuse hoonest mööda raudteejaama suunas, siis kl 14.14 salvestise kaamera nr 8 alusel tuleb kannatanu raudteejaama poolest ja pöörab paremale suundudes turu poole ( foto kriminaalasja materjalid 39-40). Kaitsja juhtis tähelepanu asjaolule, et salvestiselt ega fotol pole nähtav, et kannatanul oleksid kehavigastused – näiteks hematoom silma all võiks olla nähtav. Samuti juhtis kaitsja tähelepanu asjaolule, et kannatanu avaldatud ütluste järgi suundus ta pärast peksmist kohe parklasse, ütlustes pole sõnagi sellest, et ta oleks läinud turule. Seega, leiab kaitsja, et ole kannatanu ütlused usaldusväärsed, sest nad ei ühti salvestisega. Kaitsja tähelepanekud on faktoloogilises mõttes õiged, faktide tõlgendamine on väär. Riigikohus on tõdenud lahendis 3-1-1-10-17 p 10, et kui ütlus ei ühti muu tõendiga, et tähenda see automaatselt ütluse või ütluse allika ebausaldusväärsust. Tsitaat: „Üksnes asjaolu, et tunnistaja ütlused ei riimu üheselt mõne teise asjas kogutud tõendiga (nt fototabeliga), ei muuda tunnistaja ütlusi aprioorselt ebausaldusväärseks. Ka nö riimumata tõend ei pruugi olla ebausaldusväärne (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  12. veebruari
  13. a otsus asjas nr 3-1-1-89-12, p 14). Siinkohal kordab kolleegium oma varasemat seisukohta, mille kohaselt tuleb isikulisest tõendiallikast pärineva teabe usaldusväärsuse hindamisel ühe keskse momendina uurida ütluste kujunemist ja võimalikku muutust ajas ehk teisisõnu seda, kas isik on enda ütlustes olnud järjepidev (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  14. detsembri
  15. a otsus asjas nr 3-1-1-66-15, p 11).“ Samuti jätkuvalt rõhutatakse kohtupraktikas, et sõna-sõna-vastu olukorras või kui isiku ütlused on otsustava tähendusega tõend tuleb põhjalikult analüüsida kõiki asjaolusid, mis võivad mõjutada tõendi usaldusväärsust. Tsitaat: „Kui kannatanu ütlused on kriminaalasja lahendamisel ainus või määrava tähendusega tõend, peab kohus kannatanu ütluste hindamisel käsitlema iseäranis põhjalikult kõiki ütluste usaldusväärsust mõjutavaid asjaolusid. … Juhul, kui nimetatud isikuliste tõendite vahel ilmnevad vastuolud, peab kohus kannatanu ütluste hindamisel esile kerkinud kahtlused kõrvaldama, et lugeda need ütlused usaldusväärseks.“ Riigikohtu lahend 1-15-10967/38 p
  16. Tõepoolest, 22.09.2015 antud ütlustes väitis kannatanu, et pärast peksmist läks ta parklasse tagasi ja istus autosse, salvestiselt kaamera 8 nähtub, et kannatanu suundub pärast seda, kui tema väitel oli ta pekstud, turu poole. Kuna kannatanu on surnud ja tõendina on vastuvõetud tema kohtueelsel uurimisel antud ütlused, ei ole kohtuliku arutamise käigus võimalik kannatanu ütlusi kontrollida läbi kannatanu ristküsitluse. Samas vastuolu salvestise kaamera nr 8 ja kannatanu avaldatud ütluste vahel on seletatav tunnistaja E.i ütlustega, mille kohaselt tuli ta isa juurde, istusid autos, isal oli raskused rääkimisega, nägu oli paistes ja ta hoidis külma näol. See külm ese oli jäises olekus lihatükk, mis ei ole veel sulama hakanud, oli hästi jääs, tlk 42 pöördel. Need tunnistaja E.i ütlused annavad selguse, et selles kannatanu turule minekus ei ole muud põhjust, kui saada jääd või midagi sellist ( paluda jääd või osta külmutatud toitu), mida kasutada peksmise tagajärjel tekkiva valu leevendamiseks. Asjaolu, et lihatükk ei hakanud veel sulama vaid oli hästi jäine, osutab sellele, et kannatanu ei ostnud seda poest siis, kui on käinud poes veel enne konflikti süüdistatavaga. Samuti ei ole süüdistatav ristküsitluses ütlusi andnud, et kui 9 kannatanu tuli kohale parklasse ja nad hakkasid rääkima, oleks kannatanul midagi kaasas ( külmutatud lihatükk), mida ta oleks pidanud jätma autosse. Kannatanu oli korduvalt üle kuulatud 15.12.2015 juba pärast seda, kui oktoobris 2015 sai uurija menetlusse kaamerate salvestised. Kuigi salvestises kaamera nr 8 ja kannatanu 22.09.2015 ütlustes esines kaitsja poolt täheldatud vastuolu, ei tekkinud uurijal vähimatki huvi vastuolu kontrollimiseks ja vastavate küsimuste esitamiseks 15.12.2015 ülekuulamisel, kuigi ülekuulamisel võimaldati kannatanul tutvuma salvestise kaamera nr 2 fotoga. Vastavate küsimuste esitamisega oleks ilmselt see vastuolu seletatud ja kõrvaldatud. Tunnistaja E.i ja salvestisega kaamera nr 8 kogumis on küsitav moment kannatanu ütlustes ( et kannatanu ei mainitud ütlustes turule minekut), seletatud ja kahtlus tõendis seega kõrvaldatud. Kaitsja juhtis tähelepanu asjaolule, et salvestiselt kaamera nr 2 ei ole kannatanul kehavigastusi näha, näiteks näol ei ole hematoomi, seega ei ole kannatanu sel momendil ära pekstud. Kohus märgib, et salvestise põhjal ei ole tegelikul ka tuvastatav, kas kannatanul on nägu paistes. Salvestise kvaliteet selline milline see on. Salvestise kaamera 2 alusel ei ole võimalik jaatada või eitada kehavigastuste olemasolu kannatanu näol, kuna salvestise rakurss ja kvaliteet seda ei võimalda. Kohtu hinnangul on salvestiselt kaamera 2 võimalik tuvastada seda, et kannatanu orienteerub ajas ja kohas, on teadvuses ja adekvaatne, sest ta liigub kindlalt, kiiresti. Kohus märgib sedagi, et tähelepanuväärt on fakt, et ka siis, kui kannatanu oli juba ilmselt füüsiliselt kahju saanud ja istus koos pojaga autos, ei näinud ka tunnistaja E. kannatanu näol hematoomi, vaid üksnes märkas paistes nägu. Seega ei ole kaitsja argument hematoomi puudumise kohta kohtule veenev ega see lükka süüdistust ümber.
  17. Kaitsja on kannatanu kui tõendi allika ebausaldusvääruse argumendina kohtuvaidlustes esitanud fakti, et kannatanu on varasemalt kriminaalkorras karistatud, ta oli vahistatud 2017.a seoses narkokäitlemisega ja sooritas enesetappu ( millele osutasid tunnistajad), poja ütlustes isa tarvitas alkoholi ja ei ole välistatud, et on sellega seoses viibinud ka ravil, samuti kinnitas poeg, et isa iseloom oli keeruline ja sõpru tal ei olnud. Kõik need asjaolud on kaitsja arvates annavad aluse järelduseks, et kannatanu ei hoidnud oma käitumist kontrolli all. Kohus leiab, et ükski kaitsja esitatud väide kannatanu isiku ja isiksuse kohta ei ole eraldi või kogumis võetuna selline, mille alusel saaks aprioorselt väita, et kannatanu kui tõendi allikas on ebausaldusväärne. Eesti õiguses ja kohtupraktikas on tõendina vastuvõetavad ka korduvalt kriminaalkorras karistatud isikute ütlused, tõendi allikaks võib olla mitte ainult narkomüüja vaid ka narkotarvitaja ise. Tõendina on vastuvõetavad mitte ainult lihtsalt alkoholi tarvitavate isikute ütlused, vaid takistuseks ei oleks ka see, kui isik oleks andnud ütlusi asjaolude kohta, mida ta on olnud tajunud olles joobes. Rääkimata sellest, et keeruline iseloom ja eluline eraklikkus ei ole tõendi allika ebausaldusväärsuse tunnused. Kohtupraktikas on asutud väljakujunenud seisukohale, et tõend tuleb allutada põhjalikule kontrollile ja tekkinud kahtlusi kõrvaldada teiste tõendite kaudu. Kokkuvõtteks leiab kohus, et kohtuliku arutamise käigus ei ole tõendite analüüsimisel tekkinud kohtul kahtlust kannatanu kui tõendi allika või tema ütluste usaldusväärsuses. Kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütlused, on loogilised, eluliselt usutavad, ühtivad tunnistaja E.i ütlustega, samuti salvestistega. Kannatanu oli üle kuulatud kahel korral ja jäi oma ütluste juurde, seega on tema ütlused järjepidevad. Avastatud vastuolu kannatanu ütluste ja salvestise kaamera nt 8 on kohtuliku arutamise käigus uuritud, analüüsitud ja kohtuotsuses tegemisel ka seletuse leidnud, seega kõrvaldatud. Kohtupraktikas on osutatud, et ka ühele tõendile tuginedes võib jõuda süüdimõistva kohtuotsuseni. Jätkuvalt on oluline tõendi hindamine ja tekkinud kahtluste kontrollimine ja veenev kummutamine. Riigikohtu lahend 1-15-10967/38 p 6 tsitaat: 10 „Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei ole tõepoolest välistatud isiku süüditunnistamine ka vaid ühele tõendile tuginedes, milleks võib muu hulgas olla kannatanu ütlus. Kuid sellise ühe tõendi põhjal kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Neil juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ja erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tekkinud kahtlusi ning need veenvalt kummutanud. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  18. detsembri
  19. a otsus asjas nr 3-1-1-104-16, p 10.)“ Kohtupraktikas on jätkuvalt osutatud, et tõendi usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb hinnata ütluste järjepidevust, elulist usutavust, riimumist teiste tõenditega. Riigikohtu lahend 3-1-1-10-17 p 8, tsitaat: „…Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 63 lg 1 kohaselt on tunnistaja ütlus tõend ja seda tuleb arvestada, kui tõend on usaldusväärne. Kohtupraktikas on tõdetud, et tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava süüteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik menetluses ka taasesitada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  20. detsembri
  21. a otsus asjas nr 3-1-1-100-15, p 16). Tõendi usaldusväärsuse küsimuse lahendamisel on kohtul võimalik muu hulgas hinnata, kas ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi, kas kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlustes on lahknevusi kannatanu ja tunnistaja ütlustega või teiste kogutud tõenditega ning kas ütlused on eluliselt usutavad. Kohtuotsuses saab tugineda vaid usaldusväärsetele tõenditele, mida kohus hindab KrMS § 61 lg 2 kohaselt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  22. aprilli
  23. a otsus asjas nr 3-1-1-25-15, p 8). Seejuures peab kohtuotsusest nähtuma, kuidas on kohus neid hindamiskriteeriume järginud ja millele tuginevalt on ta lugenud mõne tõendiallika ütlused ebausaldusväärseks ning jätnud need tõendikogumist välja. Ühtlasi tuleb olukorras, kus kohus loeb tunnistaja ütlused usaldusväärseks vaid osaliselt, veenvalt põhjendada, millised konkreetsed asjaolud võimaldavad isiku ütlusi tõendina osaliselt arvestada (nt otsus nr 3-1-1-25-15, p 7) ja sõnasõna-vastu-olukorras peab kohtuotsuse põhistus olema eriti põhjalik ning veenev (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  24. juuni
  25. a otsus asjas nr 3-1-1-48-11, p 15).“ Eelpool toodu alusel jõuab kohus järeldusele, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed, kinnitatud teiste kaudsete tõenditega ja edukalt lükkavad süüdistatava ütlused ümber. Kohtuvaidlustes juhtis kaitsja tähelepanu, et kohtupraktika kohaselt ei tohi süüdimõistmine tugineda ainult avaldatud ütlustele. Riigikohtupraktikas on pikaajaliselt osutatud isiku konfrontatsiooniõiguse tagamise vajadusele, 3-1-1-86-12, mis tähendab, et süüdistatavale ja tema kaitsjale peab olema tagatud küsitleda tõendi allikat ja esitada vastuväiteid. Samas on märgitud, et objektiivselt on sellest reeglist võimalikud erandid. Ilmtingimata selleks erandiks on tõendi allika surm, mille tõttu isiku ülekuulamine ei ole võimalik objektiivsel põhjusel. Süüdistatavale on esitatud süüdistus, mis on tuletatud ühest otsesest tõendist – kannatanu ütlustest, kannatanu on surnud kohtumenetluse ajaks. Kaitsja väide väärib tähelepanu ja põhjalikku vastust. Antud kriminaalasjas on tegemist sõna-sõna-vastu olukorraga, kus ainukesest otsest tõendist, kannatanu ütlustest tuleneb, et süüdistatav on see isik, kes põhjustas talle tervisekahjustuse ehk kuriteo toimepanija. Süüdistatav ei vaidle, et kannatanule oli tekitatud tervisekahjustus samal päeval ja samal ajal, nagu on esitatud süüdistuses, kuid kaitse arvamuse kohaselt toimus kuritegu muus kohas ( võimalikult turul) ja tervisekahjustuse on kannatanule põhjustanud kolmas isik. Seega otsustavateks ja 11 olulisteks tõenditeks kriminaalasja lahendamisel on tõendid, mille alusel on võimalik hinnata süüdistatava osavõttu kuriteos. Need tõendid on järgmised. Kõigepealt kannatanu avaldatud ütlused, millest tuleneb kuriteo toimepanemise koht aeg, asjaolud ja kuriteo toimepanija isik. Kannatanu ütlused selles osas, et süüdistatav on kuriteo toimepanija on kaudselt kinnitatud vahendliku tunnistaja E.i ütlustega, et isa ( kannatanu) ütles talle, ta teda peksti ja peksja on taksojuht. Süüdistatav on taksojuht. Kannatanu ütlusi kinnitavad kaudselt tunnistaja S. ütlused, et kannatanu ja süüdistatava vahel toimus taksoparklas sõnavahetus, pärast suundusid kannatanu ja süüdistatava kaubandusekeskuse poole ja teatud aja jooksul tuli kannatanu tagasi, tema juurde tuli ka poeg. Kannatanu ütlusi kinnitavad kaudselt ka salvestised kaamera 2 ja 5, millest nähtub, et tõepoolest kannatanu ja süüdistatav lähevad koos kaubanduskeskusest mööda raudteejaama suunas, teise kaamera salvestisest nähtub, et kannatanu läheb kaubanduskeskuse ja turu vahelise käigu kaudu turu poole. Seega, ei tugine kohus kriminaalasja lahendamisel ainult ainukesele otsesele tõendile, vaid otsesest tõendist tuleneb tõendusmaterjal on kinnitatud ka mitme kaudse tõendiga. Küsimuses, kuidas tugineda tõendi allikale, keda ei ole võimalik kohtumenetluses üle kuulata, on kohtupraktika välja kujunenud. Küsimus on oluline kriminaalasja lahendamiseks ja kohus peab võimalikuks tsiteerida, 3-1-1-41-13, p 10: „Isiku varasemate ütluste avaldamisel, toimugu see siis KrMS § 291 või § 294 alusel, otsustatakse tõendi lubatavuse küsimus. Mõlemal juhul tuleb kohtutel aga nende ütluste hindamisel lähtuda KrMS § 15 lg-s 3 sätestatust, mille kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et kohtulahend tugineb KrMS § 15 lg 3 mõttes tõendile „valdavas ulatuses“, kui on tegemist sellise tõendiga, mis on määrava või otsustava tähendusega kriminaalasja lahendamise seisukohalt. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb (EIK 20.01.2009 Al-Khawaja and Tahery Ühendkuningriik, p 131). Seega tuleb tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  26. veebruari
  27. a otsus asjas nr 3-1-1-89-12, p 20). Konkreetses kriminaalasjas võib muude tõendite kaal sõltuda lisaks nende hulgale ka näiteks sellest, kas tegemist on otsese või kaudse tõendiga ja sellest, milliste tõendamiseseme asjaolude kohta tõend teavet annab.“ Järelikult, kohtul tuleb käesolevas kriminaalasja hinnata, kas muid tõendeid, mis toetavad või kinnitavad kannatanu ütlusi on nii palju, et nende paljususega väheneb nö kannatanu ütluste olulisus niivõrd, et kannatanu ütlusi ei saaks pidada otsustavaks, valdavaks, määravaks tõendiks. Samuti tuleb, vastavalt ülaltoodut kohtulahendile, alati arvestada tõendite sisuga ja hinnata nende koostoimet kannatanu või tunnistaja ütlustega, keda ei saa üle kuulata. Märkimisväärne on see moment, et kohtupraktikas ei toeta näiteks sellist lähenemist tõendi olulisuse kontrollimisel - kui kontrollitav tõend, antud juhul kannatanu avaldatud ütlused, tõendite ringist välja jätta, kas ka sel juhul kohus saaks jaatada asjaolu esinemis t, mille esinemist püüti tõendiga kinnitada. Käeolevas kriminaalasjas, kas kannatanu ütluste 12 tõendusbaasist väljajätmine spekuleeri. võiks tähendada süüdistatava õigeksmõistmist, kohus ei Tervisekahjustuse iseloomu on võimalik piisavalt tuvastada kohtus uuritud meditsiinilistest dokumentidest, kehavigastuste paiknemine ja laad annavad aluse järeldusteks, et muu isik lõi kannatanut võimalikult korduvalt ja põhjustas talle hematoomi vasaku silma all ja alalõuamurru. On teada, millal kannatanu pöördus raviasutusse ja mida selgitas, nimelt teda peksis tuttav isik. Tunnistaja E.i ütlustest nähtub, et kannatanu hoidis külmutatud lihatükki näol, nägu oli paistes ja selgitas, et teda peksis taksojuht. See annab aluse arvata, et peksmine toimus veidi aega enne, kui tunnistaja E. rääkis kannatanuga taksoparklas. Kaamerate nr 2 ja 5 salvestistest on tuvastatav, et ajaliselt enne raviasutusse saabumist, läks kannatanu koos süüdistatavaga, kes on ise taksojuht, kaubanduskeskusest mööda raudteejaama suunas. Kaamera nr 2 fikseerib kohta, kus kaubanduskeskuse sein lõpeb ja edasi on tagahoov, tegemist on suhteliselt tühja alaga, mille kõrval ongi raudteejaam. Koht, kuhu suunas suundusid kannatanu ja süüdistatav, võib olla soodne isiku suhtes vägivalla kasutamiseks. Kaamera nr 8 salvestis näitab, et ajaliselt hiljem kaamera nr 2 fikseeritust, tuleb kannatanu tagasi ja suundub turu poole ( hiljem hoidis ta näol külmutatud liha, sellest tulenevalt on seletatav kannatanu minek turule leida midagi külma valu leevendamiseks, see kinnitabki, et peksmine ei toimunud turul vaid enne seda, ja pärast seda, kui kannatanu ja süüdistatav kõndisid kaamera nr 2 vaateväljas). Tunnistaja S. ütlustest nähtub, et tõepoolest süüdistatava ja kannatanu vahel toimus taksoparklas vaidlus, pärast mõlemad läksid kaubanduskeskuse poole ( suund on sama nagu on fikseeritud kaameraga nr 2). Selline on kaudsete tõendite sisu ja maht. Need kaudsed tõendid oma kogumis ühtivad oma vahel, loovad loogilise faktoloogilise ahela ja annavad aluse arvata, et tulenevalt faktidest, on kannatanule tervisekahjustuse põhjustanud suure tõenäosusega just süüdistatav. Seega näidatud kaudsete tõendite kogum on sama oluline kuriteo toimepannud isiku tuvastamisel nagu kannatanu avaldatud ütlus. Sel juhul ei saa rääkida sellest, et ainult kannatanu ütluse alusel võimalik jaatada süüdistatava osavõtt kuriteost ja et kannatanu ütlused oleksid siinjuures määrava, olulise, otsustava tähendusega. Subjektiivsest küljest eeldab

§ 121lg 2 p 1 kuritegu tahtlust.

Süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega.

§ 16

lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohus on seisukohal, et süüdistatava poolt kannatanu pea piirkonda mitmel korral rusikaga löömine, mille tagajärjel on kannatanu kukkunud maha, on tulenevalt nimetatud käitumissituatsioonist ja konkreetse kuriteosündmuse puhul süüstavatest tõenditest toimunud otsese tahtlusega. Süüdistatav teadis, et ta lööb ja möönis, et löömisest tunneb kannatanu vähemalt füüsilist valu. Ei ole alust arvata, et süüdistatav ei möönnud füüsilise valu põhjustamist. Ta lõi kannatanut korduvalt rusikaga pea, nimelt näo piirkonda, tegemist ei olnud ühekorralisel kerge kehalise mõjutamisega, mille puhul oleks alust arvata, et füüsilist valu ei tekki. Tagajärje, ehk vähemalt neljanädalase tervisekahjustuse puhul on piisav, et see oleks hõlmatud süüdistatava vähemalt kaudse tahtlusega.

§ 16

lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Süüdistatav lõi kannatanut mitmel korral rusikaga näo piirkonda. Nägu on tundlik ja valulik koht, üldteada, et koljuluud on näo piirkonnad õrnemad, eriti nina, lõua piirkonnas. Süüdistatava lõi korduvalt ja tabas vasakut silma ja alalõua, põhjustades alalõualuu murru. Kehavigastuse laad, näo koljuluude murd, osutab sellele, et löök oli piisavalt tugev, et 13 põhjustada näo koljuluude murd. Seega, lüües selliselt kannatanu näo piirkonda pidas süüdistatav võimalikuks, et võibki põhjustada kannatanule sellise tervisekahjustuse, mis arvestades näo koljuluude murru puhul või olla pikaajaline. Kohus asub arvamusele, et kohtule esitatud tõenditega on usaldusväärselt kinnitatud, et: 20.09.2015 kella 14.30 paiku xxx asuva kaubanduskeskuse N & V AS vahetus läheduses, hoone taga, lõi süüdistatav R. N. V. E.ile mitu korda rusikaga näkku vastu lõuga ja vastu vasakut silma, seejärel haaras V. E.i juustest ja lõi tema pea vastu enda põlve, mille tagajärjel V. E. kukkus. Sellise tegevusega põhjustas R. N. V. E.ile füüsilist valu ja kehavigastused – vasaku silma hematoomi, alalõualuu murru, mille ravi tõttu kannatanu viibis töövõimetuslehel kui 20.11.2015. R. N. tegu on kvalifitseeritav kui teise inimese tervisekahjustamine, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemine, kui sellega on tekitatud tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli nädalat, s.o

§ 121lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu.

Kohus leiab, et puuduvad

  1. peatüki
  2. jaos nimetatud õigusvastasust välistavad asjaolud. Kohus on arvamusel, et süüdistatav on talle etteheidetud kuritegudes süüdi

§ 33

mõttes, sest ta on vähemalt 14-aastane ja puuduvad alused kahelda tema süüdivuses, ehk isik on süüdiv. KARISTUS

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvist. Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse liiki tegude toimepanemisel, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohtu otsuse nr.3-1-1-58-13 p.7 järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sama otsuse p.8 selgitatakse, et lisaks isiku süüle tuleb

§ 56

kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktikas on arvestatavad ka muid karistust mõjutama võivaid asjaolusid. Näiteks tuleb juhul, kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, hinnata tema süüd reeglina suureks. Samuti võivad süü suurust iseloomustada isiku teopanus grupiviisilise teo puhul, koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, samuti kannatanu isik ja tema käitumine teo toimepanemise ajal (vt RKKKo 3-1-1-76-12, p 7). Lisaks isiku süüle tuleb

§ 56

kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-1-1-52-13, p 19). Kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja 14 reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine (vt ka nt RKKKo 3-1-1-26-03, p 5). Süüdistatav pani toime

§ 121

lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mis näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse.

§ 56

lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega.

§ 121

lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu võimaldab vangistuse kõrval mõista ka kõige kergemaliigilist, s.o rahalist karistust. Kohtu hinnangul ei ole aga karistada süüdistatavat rahalise karistusega. Kohus leiab, selline karistuse liik ei ole antud juhul piisav karistuse eesmärkide saavutamiseks, arvestades süüdistatava isikut puudutavaid asjaolusid,. Rahalise karistuse mõistmine on põhjendatud, kui see oleks piisav isiku mõjutamiseks, ehk rahalise karistuse summa süüdistatava taskust väljaminek oleks talle oluline ja annaks seega signaali, et seadusevastast käitumist tuleks vältida. Süüdistatava puhul seda ei ole. Süüdistataval on kindel juba pikaajaline töökoht taksonduses, seega sissetulekud on talle tagatud. Rahalise karistuse summa peaks sel juhul olema oluline tema sissetulekutega võrreldes. Samas peab ka rahalise karistuse summa olema proportsioonis isiku süü suurusega ja süüdistatava isikuga. Kohus ei ole tuvastanud isiku karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Kohus leiab, et süüdistatava süü suurus

§ 121lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavad kuriteo eest on alla keskmise määra.

Kehalise väärkohtlemise puhul on tegemist isikuvastase teise astme kuriteoga. Tegemist on antud juhul üheepisoodilise tervisekahjustusega. Kannatanule on tekitatud kehavigastused ja piisavalt olulised – hematoom ja alalõualuumurd. Viimane kehavigastus on ilmselt põhjustanud kannatanule tõsist valu. Tunnistaja E.i ütlustest ja ravidokumentidest nähtub, et kannatanule oli tehtud operatsioon, rääkimine oli häiritud, ka välimuse poolest on isik kannatanud – paigaldatud olid spetsiaalsed lõuaklambrid. See suurenda isiku süüd. Süüdistatav ei kasutanud kannatanu suhtes valu tekitamiseks muid esemeid, näiteks löömiseks ettenähtud eset vms. See vähendab isiku süü suurust. Kohus arvestab, et isikul puuduvad kriminaalkaristused. Isik on ühel korral karistatud liiklusalase väärteo eest jaanuaris 2018 trahviga 100 eurot, mis on tasutud. Tal on töökoht. Süüdistatav on sotsiaalselt toimetulev inimene. Samas ei ole tema inimlikud väärtused kooskõlas ühiskonnas vastuvõetud reeglitega – konflikti ei lahendata füüsilise vägivalla kasutades. Seaduse alusel on isik kohustatud hoiduma teisele isikule füüsilise, moraalse, varalise kahju tekitamisest, muidu järgneb ka kriminaal- või tsiviilvastutus. Kohus tuletab meelde süüdistatava ütlused, milles osutas ta juhtumile, kus kannatanu noris kellegagi, sai peksa ja veel julges rahalist hüvitist küsida. Kohus arvestab, et riik on teise astme üheepisoodilise kuriteo asjaolusid menetlenud kolm aastat kuni maakohtu kohtuotsuseni ja seda arvestatakse karistuse määra kohaldamisel isiku kasuks ehk karistuse vähendamise suunas. Kohus leiab, et süüdistatavat tuleb karistada

§ 121lg 2 p 1 järgi vangistusega 1 aasta 6 kuud.

15 Nüüd kohus analüüsib, kas karistuse täitmisele pööramine on karistuse eesmärkide saavutamiseks on vajalik. Kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse kohaldamist ja karistusest tingimisi vabastamist teineteisest selgepiiriliselt eristada. Isiku karistusest tingimisi vabastamine

§ 73

või § 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid üks võimalikest kuriteo eest mõistetud põhikaristuse individualiseerimise viisidest. Kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, siis

§-de 73 ja 74 alusel isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seejuures on Riigikohus leidnud sedagi, et süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. veebruari
  2. otsus nr 3-1-1-99-06 p 16, samuti
  3. mai
  4. otsus nr 3-1-1-40-04 p 8, samuti
  5. märtsi
  6. otsus nr 3-1-1-11-10 p 6.1 ja
  7. aprilli
  8. otsus nr 3-1-1-18-11 p. 8.1, 8.2). Kohus märgib, et vangistuse kandmisest vabastamiseks peab kohus ära näitama süüteo toimepanemise asjaolude ja süüdlase isikut iseloomustava eripära, mis muudaks karistuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15.märtsi 2010 otsus nr 3-1-1-11-10 p 6.1,
  9. veebruari 2007 otsus nr 3-1-1-99-06 p 16.3). Kohus on teadlik Riigikohtu praktikast, et karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise asjaolude erinevust ei tohi tõlgendada liiga laialt, sest kõik need asjaolud ikka taandatavad kuriteo asjaoludele ja süüdistatava isikule. Samas on Riigikohus märkinud, et kohtupraktikas ei peaks olema aktsepteeritud olukord, kus karistuse kohaldamist ja karistusest vabastamist põhjendatakse samasuguse teo elementi iseloomustava lausega. Kohtu arvates tuleb pidada põhjendatuks kohaldada süüdistatava suhtes vangistusest tingimisi vabastamist ilma käitumiskontrollita, kuna temale reaalse vangistuse kohaldamine ei ole põhjendatud. Tema elus on kriminaalkaristus esimene ja isiku suunamine seadusekuulekale elule ilma vangistuse kohaldamiseta on vägagi tõenäoline. Isik ei ole nii enne kui ka pärast juhtumit kriminaalkorras karistatud, väärteo eest on ta karistatud ühel korral kergema laadi liiklusalase väärteo eest ja maksis trahvi ära. Ei ole ka väheoluline asjaolu, et kannatanu lähedased ei soovinudki astuda menetlusse, toetada tsiviilhagi ehk võib öelda, et kannatanu lähedased distantseerusid menetlusest. Kohus ei leia, et süüdistatav vajaks käitumiskontrolli kohaldamist. Kohtul on veendumus, et süüdistatav suudab ka iseseisvalt hoiduda edaspidi kuritegude toimepanemisest, arvestades tema elulist kogemust. Kohus arvestab, et teo toimepanemisest on möödunud kolm aastat ja selle ajal jooksul on isik ennast näidanud positiivses mõttes. Ta ei ole uusi isikuvastaseid süütegusid toime pannud, mis annabki kohtule aluse arvata, et isik on võimeline hoidma oma käitumist kontrolli all ja seega rangemat mõjutamist reaalse vangistuse kaudu ei ole vaja kohaldada. TSIVIILHAGI Kannatanu esitatud tsiviilhagi tuleb jätta läbi vaatamata KrMS § 37-1 lg 4 kohaselt seoses kannatanu surmaga. Kannatanu õigusjärglased ei ole antud menetluses tuvastatud. Kohtule 16 on esitatud abikaasa J. R. ja poja A. E.i avaldused tlk 27,29, et nad ei sööbi osaleda menetluses ega toeta tsiviilhagi. ASITÕENDID Asitõendiks on CD-plaat salvestistega, tuleb jätta kriminaalasja juurde KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel. MENETLUSKULUD Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 4,9 on kuludeks kaitsjatasu, sundraha. KrMS § 180 lg 1 alusel kannab menetluskulusid süüdistatav süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel. Kohus on teinud R. N. suhtes süüdimõistva kohtuotsuse. Järelikult kannab menetluskulusid süüdistatav ise. Teises astme kuriteo puhul on sundraha 750 eurot. Kohus leiab, et süüdistatavalt tulev välja mõista riigituludesse menetluskulud: 216 eurot kaitsjatasu kohtueelsel menetluses osutatud õigusabi eest, 24 eurot kaitsjatasu kohtulikus menetluses osutatud õigusabi eest ( eelistung), 750 eurot sundraha. Süüdistatavale tuleb lubada menetluskulude tasumine ositi 12 kuu jooksul. Kaitsja esitatud taotlus isikule valitud kaitsja tasutud õigusabi kulude hüvitamiseks summas 1560 eurot tuleb jätta rahuldamata, sest kaitsjakulusid kannab süüdimõistva kohtuotsuse korral süüdistatav, KrMS § 180 lg 1 alusel. Inna Kirsipuu Kohtunik 17

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.