1-16-11424/26

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg

1. oktoober 2018 Kriminaalasja number 1-16-11424 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Mati Kartau, Aarne Sarjas Kohtuistungi sekretär Liina Tulit-Kuum Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitaja Viru Maakohtu
2. augusti 2018 otsus E.A süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 1 järgi üldmenetluses Süüdistatava kaitsja advokaat Allan Valk Kohtuistungil osalesid Viru Ringkonnaprokuratuuri prokurör Anu Toluk Kaitsja Allan Valk Süüdistatav E.A, Kohtuistungi toimumise aeg
3. oktoober 2018 isikukood: XXX; xxxx RESOLUTSIOON:
4. Viru Maakohtu
5. augusti 2018 kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioon jätta rahuldamata.
6. Jätta rahuldamata taotlus hüvitada Eesti Vabariigil E.A-le tema poolt maa- ja ringkonnakohtus kantud õigusabikulud. Edasikaebamise kord: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Viru Maakohtu
8. 08.2018 otsusega tunnistati E.A süüdi KarS § 121 lg 2 p 1 järgi ning karistuseks mõisteti 1 aasta 6 kuud vangistust. KarS § 73 lg 1 alusel jäeti mõistetud karistus tingimisi kohaldamata, kui süüdimõistetu ei pane kohtu määratud katseajal toime uut tahtlikku kuritegu. Katseajaks pikkuseks määrati 2 aastat kulgemise algusega 22.08.
9. 1 KrMS § 371 lg 4 alusel jäeti kannatanu V.E. tsiviilhagi summas 3268,79 eurot läbi vaatamata kannatanu surma tõttu.
10. E.A süüdistatakse selles, et tema 20.09.2015 kella 14.30 paiku Ida-Virumaal Jõhvi linnas Narva mnt 4c asuva kaubanduskeskuse N&V AS vahetus läheduses, hoone taga, lõi V.E. mitu korda rusikaga näkku vastu lõuga ja vasakut silma, misjärel haaras kannatanu juustest ja lõi tema pea vastu enda põlve. Süüdistatava tegude tagajärjel V.E. kukkus ning tundis füüsilist valu ning sai vigastusi - vasaku silma hematoomi, alalõualuu murru, mille tõttu viibis ta töövõimetuslehel kuni 20.11.
11. Eelkirjeldatud viisil pani E.A toime teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise, s.o KarS § 121 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. MAAKOHTU PÕHJENDUSED
12. Maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse põhiseisukohad olid järgmised. Süüdistatav E. E.A end süüdi ei tunnistanud. Kannatanut tundis, kuid vaid tööga seoses. 20.09.2015 sõitis ta autoga taksoparklasse Jewe keskuse juurde Jõhvi linnas ja parkis auto vabale kohale. Tööd ta ei plaaninud teha, tahtis vaid minna poodi. Tema juurde tuli kannatanu pretensiooniga selle kohta, miks süüdistatav parkis auto just sellele kohale. Süüdistatav selgitas oma eesmärki minna poodi. Pärast kannatanuga suhtlust suunduski ta sinna. Süüdistatavale teadmata põhjusel kõndis kannatanu tema järel. Süüdistatav läks mööblipoodi, kuhu läks kannatanu, ei ole talle teada. Süüdistatava arvates keegi peksis kannatanut, kuid kannatanu valetas tema peale eesmärgiga raha välja pressida. Kuna kannatanu on surnud, võttis maakohus tõendina vastu kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütlused ning avaldas need kui lubatud tõendid. Kannatanu V.E. i ütluste kohaselt 20.09.2015 oli ta taksoparklas ja ootas kliente. Kella 14.10 paiku jättis auto järjekorda ja läks poodi. B.O. helistas talle ja palus tulla autot liigutama sest järjekord liikus edasi. Tagasi tulles avastas, et tema kohale oli end paigutanud sõiduauto, mille juht oli E.A. Paigutas oma auto süüdistatava sõiduki ja ees oleva A.A. sõiduki vahele paremale poole ning suundus poodi. Tagasi tulles oli kohal E.A ning tekkis tüli auto parkimise viisi üle. Mõne aja möödudes ütles süüdistatav, et lähme eemale ja teeme asjad selgeks. Nad läksid poe taha. Seal lõi E.A talle kaks korda rusikaga vastu lõuga ja vasakut silma. Seejärel võttis tal juustest ja lõi kannatanu pea vastu enda põlve. Kannatanu kukkus, misjärel süüdistatav lahkus. Pärast seda läks kannatanu oma autosse tagasi. Mõne aja pärast tuli tema poeg A.E. ja viis ta traumapunkti. Mingeid suhteid varem tal süüdistatavaga ei olnud. Tunnistaja B.O. kinnitas, et oli tüli taksojuhtide vahel auto parkimise pärast. Tunnistaja V.S. samuti rääkis kannatanu ja süüdistatava vahelisest tülist. Pärast tüli suundus süüdistatav poe suunas, mõne aja pärast järgnes talle kannatanu. Süüdistatav oli ära ca 10-15 minutit, istus seejärel autosse ja lahkus. Hiljem tuli tagasi ka kannatanu, istus pikka aega oma autos, mingeid kehavigastusi tunnistaja tal ei näinud. Mõne aja pärast tuli kannatanu poeg, kes istus isa autosse. Tunnistaja ütluste kohaselt on kannatanu iseloom plahvatuslik, kellega ei sõbrustatud. Tunnistaja A.E. ütluste kohaselt istudes isa autosse, nägi, et isa nägu oli paistes, tal oli raske 2 rääkida ning hoidis näol külmunud lihatükki. Isa ütles, et teda löödi ning ütles lööja nime. Maakohus hindas tunnistaja A.E. ütlused usaldusväärseteks ja lubatavaks tõendiks. Veel analüüsis maakohus kaamerate nr 2 ja 5 salvestisi (vaatlusprotokollid lk 31-34, 46-37).
13. Kohtu hinnangul kinnitab videosalvestise analüüs pigem kannatanu ütlusi, mis annab omakorda tema ütluste usaldusväärsusele rohkem kaalu. Süüdistatav ei eitanud, et kaamera nr 2 salvestiselt nähtub tema ja kannatanu. Maakohtu arvates ei tulene süüdistatava ütlustest mõistlikke selgitusi, miks pidanuks kannatanu, juhul kui sõnavahetus oli lõppenud ning süüdistatav suundus poodi, järgnema süüdistatavale ning siis äkki kaduma kuhugi. Samuti eitas süüdistatav asjaolu, et kannatanu kõndis tema kõrval, samas kui mõlemad läksid koos. Kohus tegi järelduse, et süüdistatava ütlused, milles ta eitab kannatanu peksmist, ei ole veenvad ning on ümber lükatud kannatanu, tunnistaja A.E. ütlustega, samuti salvestistega.
14. Maakohus analüüsis kaitsja argumente ning asus seisukohale, et need ei veena kohut süüdistatavat õigeks mõistma ning need on ümber lükatud kriminaalasjas kogutud tõenditega (maakohtu analüüs otsuse lk 8-13).
15. Puutuvalt aga kaitsja argumenti, et isiku süüdimõistmine ei saa tugineda vaid avaldatud ütlustele, märkis maakohus järgmist. Nimelt tuleneb Riigikohtu praktikast, et süüdistatavale ja kaitsjale peab olema tagatud võimalus küsitleda tõendiallikat ja esitada vastuväiteid, kuid sellest reeglist on ka erandeid. Selliseks erandiks on isiku surm. Veel märkis maakohus, et antud asjas on tegemist sõna-sõna vastu olukorraga, kus ainsast otsesest tõendist – kannatanu ütlusest tuleneb, et süüdistatav tekitas talle tervisekahjustuse. Süüdistatav E.A arvab, et keegi muu isik põhjustas kannatanu vigastused. Maakohtu hinnangul aga tugineb maakohus otsuse tegemisel mitte ainult ühele otsesele tõendile, milleks on kannatanu ütlused, vaid tema ütlusi kinnitavad rida kaudseid tõendeid, milleks on tunnistajate A.E. ja V.S. ütlused ning kaamerate nr 2,5 salvestised. Kokkuvõttes tuvastas maakohus, et esitatud süüdistus on tõendatud, süüdistatav tegutses kannatanut korduvalt lüües otsese tahtlusega ning E.A tuleb süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 1 järgi süüdi mõista.
16. Hinnates tuvastatud asjaolusid, asus maakohus seisukohale, et E.A süü suurus on alla keskmise. Süüdistatav pani toime üheepisoodilise II astme kuriteo, kuid kannatanule tekitati siiski piisavalt olulisi tervisekahjustusi - alalõualuumurd ja hematoom. Süüdistatav on varem karistamata ning töötab. Veel pidas maakohus vajalikuks võtta arvesse asjaolu, et kriminaalasja on menetletud 3 aastat, mistõttu see asjaolu vähendab isiku karistuse suurust. Maakohus mõistis E.A-le 6 kuud vangistust ning vabastas ta karistuse kandmiselt tingimisi KarS § 73 sätete alusel. APELLATSIOON
17. Kaitsja taotleb tühistada Viru Maakohtu otsus ning mõista E.A KarS § 121 lg 2 p 1 järgi õigeks. Lisaks palub kaitsja välja mõista Eesti Vabariigilt E.A kasuks tema poolt kahes kohtuastmes kantud valitud kaitsjale makstud õigusabikulud.
18. Apellatsiooni põhiväited on järgmised. Kõigepealt viitab kaitsja KrMS § 338 p-dele 1,2,3, mille kohaselt on kohtuotsuse 3 apellatsioonikorras tühistamise aluseks kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus ning kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kaebaja arvates oligi maakohtus kohtulik uurimine ühekülgne ja puudulik, tõendeid hinnati valikuliselt ja osaliselt, mis on aga kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kaebuses välja toodud maakohtu eksimused on hinnatavad KrMS § 339 lg 1 p 7 ja § 339 lg 2 rikkumistena.
19. Apellant toob välja süüdistatava E.A seisukoha, et ta ei ole kannatanut löönud ning selle kohta puuduvad otsesed tõendid. Kaitsja tõi juba maakohtus välja vastuolu kannatanu ütluste ja kaamera nr 8 salvestise vahel, kuid kohus ei ole seda vastuolu suutnud kõrvaldada. Maakohus on lubamatult tõlgendanud salvestiselt nähtuvat süüdistatava kahjuks.
20. Kaitsja arvates on maakohus kogu tekkinud situatsiooni tõlgendanud oma suva järgi. Eraldi väärib tähelepanu asjaolu, et peale tunnistaja A.E. , ei näinud kannatanul taksoparklasse naasmisel kehavigastusi (samuti külmunud lihatüki hoidmist näol) ükski teine tunnistaja. Kaitsja arvates pidanuks maakohtul tekkima kahtlusi kannatanu ütluste usaldusväärsuses. Kohus pidanuks arvestama süüdistatava ütlusi selle kohta, et kannatanu võis peksa saada kelleltki kolmandalt isikult. Maakohus on jätnud alusetult kohaldamata KrMS § 7 lg-s 3 sätestatu (kõrvaldamata kahtluste tõlgendamine süüdistatava kasuks).
21. Apellandi etteheide maakohtule seisneb selleski, et kohus on välja toonud kohtupraktika (kassatsioonikohtu lahendite näol), kuid pole seda antud asjaga kuidagi seostanud.
22. Maakohtu analüüs kaitsja väite kohta süüdistatav üksnes kannatanu avaldatud ütluste alusel süüdi mõista, pole asjakohane ja põhjendatud.
23. Kohus toob välja tõendid, millised süüdistatava süüd ei tõenda. Nimetatud tõenditega seoses on kohtu mõttekäik otsuses arusaamatu. Tunnistaja A. E rääkis vaid seda, mis sai talle teatavaks isa käest, kuid see ei pruukinud olla tõde. Tunnistaja V. S aga ei näinud midagi sellist, millest oleks võinud tuletada hilisemat nn arveteklaarimist süüdistatava ja kannatanu vahel.
24. Veel toob kaebaja välja, et kannatanu ise oli keerulise iseloomuga isik, kellel olid probleemid alkoholiga. Samuti kahtlustati kannatanut narkootikumidega seostud kuriteo toimepanemises ning vahi all olles võttis ta endalt elu. Nimetatud asjaolud kogumis peaksid andma kohtule ettekujutuse kannatanust kui ebakindlast ning enesekontrollita isikust.
25. Kokkuvõttes leiab kaitsja, et maakohus on süüdimõistva kohtuotsuse rajanud kannatanu vastuolulistele ütlustele. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
26. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja A. Valk esitatud apellatsiooni juurde ning palus maakohtu otsuse tühistada ning süüdistatav E.A õigeks mõista. Süüdistatav E.A ringkonnakohtus osaleda ei soovinud. Viru Ringkonnaprokuratuuri esindaja A. Toluk vaidles apellatsiooniväidetele vastu, pidades neid põhjendamatuteks ning palus jätta maakohtu otsuse muutmata. RINKONNAKOHTU SEISUKOHT 4
27. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium kuulas kohtuistungil ära menetlusosalised ning tutvus kriminaaltoimikuga. Kohtukolleegium leiab, et kogutud tõendid ei võimalda apellatsiooni rahuldamist ning süüdistatava E.A õigeksmõistmist. Maakohtu otsus süüdistatava süü tuvastamisel on veatu ning apellatsiooniväited selle põhistusi ümber ei suuda lükata.
28. Sissejuhatavalt väidab kaebaja, et kohtulik uurimine oli ühekülgne ja puudulik. Tõendeid hinnati valikuliselt ja osaliselt, mis on põhistamiskohustuse rikkumine KarS § 339 lg 1 p 7 tähenduses.
29. Kohtukolleegium leiab, et kohtuotsuse tegemisel ei ole maakohus põhjendamiskohustust rikkunud, vastupidine kaebeväide ei ole kooskõlas maakohtu otsusega. Asjaolu, et apellant ei nõustu maakohtu poolt tehtud järeldustega ning temapoolne hinnang tõenditele on maakohtu omast erinev, ei tähenda seda, et kohus oleks kriminaalmenetlust oluliselt rikkunud. Sellisele seisukohale annab kinnitust ka asjaolu, et tegelikult ei taotleta mitte kriminaalasja tagasisaatmist I astme kohtule, vaid uue otsuse tegemist samade tõendite alusel ringkonnakohtus. Samas aga, tuvastades kriminaalmenetluse õiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 1 p-de 6-8 või 11 järgi, tuleks ringkonnakohtul KrMS § 341 lg-s 2 kohaselt tühistada kohtuotsus ja saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus, mitte aga süüdistatav õigeks mõista.
30. Mis puudutab aga kaebeväidet kohtuliku uurimise ühekülgsusest ja puudulikkusest, siis tuleb märkida, et ka sellist menetlusõiguslikku minetust ei saa maakohtule ette heita. Kohus on kõiki kogutud tõendeid igakülgselt hinnanud. Kaitsja kaebeväited annavad pigem tunnistust sellest, et ei olda nõus maakohtu poolt tõenditele antud hinnangutega ning soovitakse tõendite ümberhindamist kaebuses toodud viisil.
31. Ringkonnakohus jõudis kogutud tõendeid kontrollides ning maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse põhjendusi üle vaadates veendumusele, et kohtuotsus E.A süüdistuses jääb muutmata. Kolleegium osundab kassatsioonikohtu seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul (RKKKo 3-1-1-17-03). Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu praktikas valitseb seisukoht, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo 3-1-1-7705).
32. Ringkonnakohtu arvates hindas maakohus tõendeid vastavuses menetlusõiguses sätestatud põhimõtetega ning hinnangu tulemina põhjendas asjakohaselt, millistel põhjustel tõendikogum kinnitab maakohtu siseveendumust süüdistatava E.A süü tõendatuses talle esitatud süüdistuses. Ringkonnakohtu hinnangul ei sisaldu apellatsioonis sellise kaalukusega argumente, mis veenvalt kummutaksid maakohtu sisukohaseid ning tõenditele tuginevaid järeldusi. Apellatsioonikohtul jääb seetõttu üle vaid tõdeda, et maakohtu kõiki põhjendusi siinkohal üle ei korrata ei ole vaja. 5 Kuna nimetatud põhimõttest lähtuvalt tuleb vastata apellatsiooni põhiväidetele, siis paratamatult tulevad kordamisele maakohtu seisukohad ja järeldused, sest kaebeväited on samad, mis esitati juba maakohtu menetluses ning millele on maakohus otsuses vastanud.
33. Esmalt rõhutatakse kaebuses, et E.A ei ole kannatanut peksnud/löönud ning selle kohta puuduvad otsesed tõendid. Kannatanu peksmisest süüdistatava poolt räägib vaid kannatanu, kelle ütlused kohtus avaldati seoses tema surmaga.
34. Siinkohal ei hakka apellatsioonikohus üle kordama maakohtu põhjendusi kannatanu V.E. kohtueelses menetluses antud ütluste kohtuistungil avaldamise õigsuse osas. Kaebuses kannatanu ütluste avaldamise õigusust kahtluse alla ei seata. Saab vaid lühidalt tõdetada, et maakohus on kohtumenetluse ajaks surnud kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused avaldanud vastavalt kriminaalmenetlusõiguses sätestatud reeglitele.
35. Õige on see, et ainus otsene süüdistatavat süüstav tõend on kannatanu ütlused. Selles osas pole maakohus vastupidist ka väitnud. Samas selgitas maakohus, et lisaks kannatanu ütlustele, saab süüdistatava süü lugeda tõendatuks teiste tõenditega (vt maakohtu põhjendused kohtuotsuse lk 11 jj).
36. Kaitsja jätkuvalt toob kaebuses välja asjaolud, mille alusel seatakse kannatanu ütluste usaldusväärsus kahtluse alla (nt kannatanu oli raske ja keerulise iseloomuga, kellel olid probleemid alkoholiga, mõni päev enne sündmust karistati teda KarS § 424 järgi ning teda kahtlustati narkokuriteo toimepanemises).
37. Eeltoodud asjaolud esitas kaitsja ka maakohtus ning kohus võttis selles osas seisukoha. Nimelt märgib kohus, et ükski kaitsja väide kannatanu isiku ja isiksuse kohta ei ole eraldi ega ka kogumis võetuna selline, mille alusel saaks väita, et kannatanu kui tõendiallikas on ebausaldusväärne. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ning kohtu põhjalikke selgitusi eeltoodud seisukoha toetuseks üle ei korda (vt kohtuotsuse lk 8-11).
38. Veel osundab kaebaja kohtumenetluse käigus uuritud videosalvestistele (mis on saadud muuhulgas kaamerast nr 8), mille kohaselt tuli kannatanu oma auto suunas reipal sammul ilma silmnähtavate vigastusteta. Kaitsja viitas juba maakohus vastuolule kannatanu ütlustes, mille kohaselt tuli ta pärast E.A-lt peksa saamist taksopeatusesse tagasi ja istus autosse (ei rääkinud midagi turul käimisest ja/või enda vigastustele külma otsimisest turult). Kaebaja teeb kohtule etteheiteid, et tõendeid on tõlgendatud süüdistatava kahjuks.
39. Maakohus on ka eeltoodud kaitseargumentidele vajalikku tähelepanu osutanud ning need ringkonnakohtu arvates veenvalt kummutanud (vt kohtuotsuse lk 9 jj). Õige on see, et kannatanu oma ütlustes ei rääkinud midagi turult läbi käimisest ning sealt külmunud lihatüki otsmisest. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud asjaolu mainimata jätmine ei ole süüdistatava süü tõendamise aspektist määrava tähendusega. Kohus on õigesti märkinud, et kannatanu suundumine turule nähtub salvestiselt kaamerast nr
40. Seega on nimetatud asjaolu vaidlusteta tuvastatud. Samuti kinnitavad kannatanu turult läbi käimist tunnistaja, kannatanu poja A.E. ütlused (isal oli raskusi rääkimisega, nägu oli paistes ja ta hoidis külmunud lihatükki näol).
41. Kaitsja rõhutab, et mitte ükski isik peale tunnistaja A.E. ei näinud kannatanul taksoparklasse naasmisel vigastusi (samuti külmunud lihatükki ja selle hoidmist näol).
42. Nõustuda saab kaitsjaga, et teised taksoparklas viibinud isikud oma ütlustes ei ole midagi rääkinud kannatanu vigastustest või külmunud lihatükist. Samas leiab ringkonnakohus, et see asjaolu ei vähenda teiste maakohtu poolt süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olnud tõendite kaalu ega sea kahtluse alla kannatanu V.E. ja tunnistaja A.E. ütluste tõeväärtuse. 6
43. Kaitsja arvates pidanuks kohtul tekkima tõsiseid kahtlusi kannatanu ütluste usaldusväärsuses ning tekkinud kahtlused tõlgendama KarS § 7 lg-3 sätestatu alusel süüdistatava kasuks.
44. KarS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõtte kohaldamisega seoses osundab ringkonnakohus kassatsioonikohtu otsuses nr 3-1-1-77-15 märgitule, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Antud kriminaalasjas midagi sellist aga tuvastatud ei ole. Süüdistatav E.A süüd eitavat positsiooni ning versiooni selles kohta, et kannatanut küll peksti, kuid seda tegi keegi tuvastamata isik, ei toeta ükski kogutud tõend. Seega saab vaid nõustuda maakohtuga, et kannatanu peksmine süüdistatava poolt leidis aset kannatanu poolt kirjeldatud viisil, ajal ja kohas ning süüdistatava kaitseverisooni toetavad tõendid puuduvad. Ühtegi kõrvaldamata kahtlust E.A süüs kriminaalasjas ei ole jäänud.
45. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et süüdistatava E.A süü KarS § 121 lg 2 p 1 järgi kannatanu V.E. i suhtes toimepandud vägivallateos on tõendatud kannatanu ütlustega (süüdistuses näidatud ajal ja kohas peksis teda süüdistatav E.A), tunnistaja A.E. ütlustega (isa ütles talle, et teda peksis taksojuht), tunnistaja B. S ütlustega (kannatanu ja süüdistatava vahel toimus taksoparklas sõnavahetus, ja pärast suundusid mõlemad kaubanduskeskuse suunas, mõne aja pärast tuli kannatanu tagasi, hiljem tuli kannatanu autosse tema poeg) ning kannatanu ütlusi kinnitavad ka salvestiselt nähtuv (süüdistatav ja kannatanu lähevad koos kaubanduskeskusest mööda raudteejaama suunas, hiljem suundub kannatanu kaubanduskeskuse ja turu vahelise käigu kaudu turu suunas).
46. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu 22.08.2018 kohtuotsuse muutmata ning kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Kaitsja taotlus hüvitada E.A-le tema poolt kahes kohtuastmes kantud õigusabikulud, jääb rahuldamata. Maarika Kuusk Mati Kartau 7 Aarne Sarjas