lg 3 alusel avalikustada isikuandmete kaitseks ainult kohtulahendi resolutiivosa. KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht
) § 309 lg 1, 3, § 311 - § 313, § 315 ja § 180 lg 1, 3, kohus 1 Otsustas: Süüdi tunnistada Meelis Kaldalu KarS § 263 lg 1 p 2 järgi ning mõista temale karistuseks 10 (kümme) kuud ja 25 (kakskümmend viis) päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda Meelis Kaldalu karistusaja hulka 24.10.2017 – 22.12.2017, 05.10.2021 – 16.11.2021 ja 30.04.2022 – 16.11.2022 vahi all viibitud 304 päeva, s.o 10 kuud ja 4 päeva ning 19.09.2020 – 09.10.2020 statsionaarsel kohtupsühhiaatrilisel ekspertiisil viibitud 21 päeva, s.o kokku 10 (kümme) kuud ja 25 (kakskümmend viis) päeva. Lugeda Meelis Kaldalule mõistetud karistus 10 (kümme) kuud 25 (kakskümmend viis) päeva 16.11.2022 kuupäeva seisuga täielikult ära kantuks. Tühistada tõkend vahistamine ja vabastada Meelis Kaldalu vahi alt kohtuotsuse kuulutamise järgselt vastavalt vangistusseadusele ja Tartu Vangla sisekorraeeskirjale. Jätta Meelis Kaldalu taotlused vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju ja kriminaalmenetlusega tekitatud varalise/mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata. Menetluskulud:
lg 1 p-de 2, 4, 9, § 179 lg 1 p 2, § 180 lg 1 ning § 189 lg 2 alusel välja mõista Meelis Kaldalult menetluskuludena riigituludesse: • sundraha 705 (seitsesada viis) eurot; • määratud kaitsja tasu summas 9492,84 eurot (üheksa tuhat nelisada üheksakümmend kaks eurot ja 84 senti); • tunnistajate kulud summas 282,28 eurot (kakssada kaheksakümmend kaks eurot ja 28 senti). Ekspertiisikulud summas 3340 eurot (XXX ambulatoorne kohtupsühhiaatriaekspertiis nr XXX – 255 eurot ja XXX statsionaarne kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia komisjoniline kompleksekspertiis nr XXX – 3085 eurot) jätta riigi kanda. Valitud kaitsja tasu summas 8859 eurot jätta süüdimõistetu Meelis Kaldalu kanda.
lg 3 ning § 313 lg 1 p-de 7 ja 12 alusel määrata, et Meelis Kaldalul on õigus tasuda temalt välja mõistetud menetluskulud kokku 10 480,12 eurot (kümme tuhat nelisada kaheksakümmend eurot ja 12 senti) ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust. Riigituludesse välja mõistetud menetluskulud tuleb tasuda kohtu määratud tähtaja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 (AS SEB Pank, SWIFT: EEUHEE2X) või EE522200221013264447 (AS Swedbank, SWIFT: HABAEE2X) või EE401700017002872300 (AS Luminor Bank, SWIFT: RIKOEE22) või EE957700771001523585 (AS LHV Pank, SWIFT: LHVBEE22), märkides ära viitenumbri 99922700039321 ning selgituse “Meelis Kaldalu, otsus nr 1-18-2251, menetluskulud“. 2 Menetluskulusid on võimalik vabatahtlikult tasuda kohtuotsuses määratud aja jooksul, s.o kuni 31.12.2023. Kui rahalised kohustused pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
lg 3 p 1 alusel jätta kriminaaltoimiku juurde kriminaalasjas tähtsust omavat teavet sisaldavad 4 CD-d, 2 DVD-d ja 1 mälupulk XXX seerianr-ga XXX.
lg 3 p 2 alusel tagastada Meelis Kaldalule kohtuotsuse jõustumisel tema elukoha läbiotsimisel ära võetud müts, musta värvi jope Norra lipuga, tossud „Nike“, 31 kaarti ja ring 1 paberhoidik, milles erinevad kõnekaardid. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on kohtumenetluse poolel õigus esitada apellatsioonkaebus. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 7 (seitsme) päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus, olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Apellatsiooniteate esitamise korral esitatakse apellatsioon Tartu Ringkonnakohtule 15 (viieteistkümne) päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse pooltel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Apellatsiooniteate esitamisel on terviklik kohtuotsus kättesaadav Tartu Maakohtu kantseleis 12.12.2022. a alates kella 16.00-st. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I Süüdistuse sisu Meelis Kaldalut süüdistatakse selles, et tema, eesmärgiga teha pommiähvardus Eesti Rahvusringhäälingu XXX stuudiole asukohaga XXX, selleks, et häirida talle ja R. L. teadaolevalt ERR XXX stuudios XXX kell 19.45 alanud XXX linnapeakandidaatide valimisdebatti (tegelikult toimus valimisdebatt ERR XXX stuudios), ostis koos R. L. XXX kella 20.20 paiku XXX linnas XXX kaubanduskeskuses asuvast XXX OÜ kauplusest mobiiltelefoni XXX, s/n XXX, millesse R. L. koos Meelis Kaldaluga paigaldas Elisa kõnekaardi abonentnumbriga XXX. XXX kell 20.42 XXX linnas täpselt kindaks tegemata kohas Meelis Kaldalu koos R. L. saatis Häirekeskusesse lühisõnumi (SMS-i) sisuga: „UUDIS TEILE Valimised on epaseaduslik! etv tartustuudio lõhkeb kella 21.15 bomm UUDIS TEILE“. Meelis Kaldalu ja R. L. tehtud pommiähvarduse tõttu piirasid politsei ja Lõuna-Eesti pommigrupp juurdepääsu ERR XXX stuudiole asukohaga XXX ja selle lähiümbrusele ning politsei sulges ajavahemikus kella 21.11 - 22.03 liikluse XXX-XXX-XXX tänavate lõigus. Lõuna-Eesti pommigrupp ei avastanud XXX hoonest lõhkeseadeldist. Sellise tegevusega R. L. ja Meelis Kaldalu häirisid politsei poolt piiratud piirkonnas elavate, liiklevate ja töötavate isikute liikumisvabadust, avalikku kindlustunnet ja üldist õigusrahu, millega Meelis Kaldalu rikkus korrakaitseseaduse § 55 lg 1 p-s 2 sätestatud nõuet, mille kohaselt on avalikus kohas keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige teist isikut sõnaga, žestiga või muul moel solvata, hirmutada või ähvardada. Eelpooltoodud teoga pani Meelis Kaldalu süüdistuse kohaselt toime KarS § 263 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o lõhkeseadeldisega ähvardades avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise (I kd, tl 1-10). 3 M. Kaldalu ennast esitatud süüdistuses süüdi ei tunnista ja tema kaitsjad toetavad süüdistatava seisukohta, paludes kohtualune õigeks mõista, sest puuduvad süüteokoosseisu objektiivsed tunnused (kaitseaktid - I kd, tl 13-14, 67-72). II Kohtumenetluse kokkuvõte Kriminaalasjas nr 1-18-2251 kestis kohtumenetlus veidi üle 5 aasta, s.o alates Tartu Maakohtu 18.04.2018 M. Kaldalu kohtu alla andmise määruse (I kd, tl 27) vormistamisest kuni 16.11.2022 kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamiseni (XI kd, tl 80-83). Kriminaalmenetlus venis tulenevalt süüdistatava M. Kaldalu käitumisest menetluse kestel, tema poolt menetlusest kõrvalehoidmiste ja kohtu poolt tehtud menetluslike korralduste eiramise tõttu. Järgnevalt olgu ära toodud kronoloogilises järjestuses menetluses aset leidnud olulisemad käigud koos lühikeste põhjendustega, illustreerimaks väidet, et maakohus üritas süüdistatavale M. Kaldalule vastu tulles teha talle menetluses osalemine mugavamaks ja inimväärsemaks, et riivata tema isikuõigusi võimalikult vähe, kuna kohtumenetluses M. Kaldalu avaldas korduvalt rahulolematust, et tema õigusi liigselt riivatakse. Maakohtu hinnangul ei saa kohtunikule ette heita kriminaalmenetlusega venitamist. Pärast M. Kaldalu kohtu alla andmist mõned kuud hiljem määrati süüdistatavale 07.08.2018 määrusega (I kd, tl 32) uus riigi õigusabi korras kaitsja, sest vandeadvokaat Valli Murde pensioneerus ja ei olnud enam Eesti Advokatuuri liige. Kuna riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 5 lg-st 1 tulenevalt saab riigi õigusabi osutada üksnes advokaat Advokatuuri liikmena, siis olid eelviidatud asjaolud objektiivseks takistuseks riigi õigusabi teenuse edasisel osutamisel ja järelikult ei saanud V. Murde pärast Advokatuurist lahkumist M. Kaldalule riigi õigusabi korras õigusteenust enam osutada. Sellega seoses tõusetus reaalne vajadus menetluse kestel kaitsja asendamiseks. Selline kaitsjate vahetumine võib endaga kaasa tuua ka menetluse venima jäämise. Eelnevale tuginedes määrati süüdistatava M. Kaldalu kaitsjaks riigi õigusabi korras vandeadvokaat Dmitri Školjar. Kaitseõiguse tagamise temaatikal peatub kohus otsuses edaspidiselt. 27.09.2018 määrusega (I kd, tl 111) jäeti maakohtunik menetlusest taandamata, sest selleks puudusid alused, sama kuupäeva kandva määrusega (I kd, tl 110) jäeti rahuldamata ka M. Kaldalu taotlus kaitsja D. Školjari taandamiseks aluste puudumisel. Vastavalt Tartu Ringkonnakohtu 23.05.2023.a otsusele jäetud
12.10.2020 määrusega (VI kd, tl 46) jäeti M. Kaldalu taotlus prokuröri taandamiseks aluste puudumisel rahuldamata. 18.05.2021 määrusega (VI kd, tl 131) määrati prokuratuuri taotlusel kohaldada M. Kaldalu suhtes sundtoomist ja toimetada ta sundkorras Tartu Maakohtu istungile 19.05.2021 kell 11.00 – süüdistatav ei tulnud kohtuistungile 18.05.2021 kell 10.00 ja ei teatanud eelnevalt, miks ta puudub. Samuti ei esitanud isik kohtule arstitõendit, mis oleks puudumist õigustanud. 19.05.2021 määrusega (VI kd, tl 136-138) kohaldati M. Kaldalule tõkendiks vahistamist kohtumenetlusest kõrvalehoidmise lõpetamiseks ja isik kuulutati tagaotsitavaks – PPA-l ei olnud võimalik realiseerida sundtoomist, sest M. Kaldalu ei viibinud oma elukohas XXX, ehkki 17.05.2021 istungil ta kinnitas, et ta seal elab ning see on tema elukohaks 4 registreeritud ka rahvastikuregistris. Tartu Ringkonnakohtu 28.10.2021 määrusega jäeti M. Kaldalu määruskaebus läbi vaatamata, ka Riigikohtu 22.11.2021 määrusega jäeti kaebus läbi vaatamata. M. Kaldalu tabati Politsei- ja Piirivalveameti poolt 05.10.2021 kell 17.25 XXX (VI kd, tl 164-166, 176-183) ning 06.10.2021 määrusega (VI kd, tl 184-186) jäeti temale kohaldatud tõkend vahistamine muutmata, sest esines jätkuvalt oht kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmiseks. 07.10.2021 esitas M. Kaldalu taotluse temale elektroonilise valve kohaldamiseks ning määrata elektroonilise järelevalve asukohaks XXX. Selle kohaldamine oleks süüdistatava sõnul muutnud lihtsamaks osalemise kohtuistungitel, koostöö kaitsjaga ning vajalike materjalidega tutvumise. M. Kaldalu väljendas kindlat soovi ja tahet mitte panna elektroonilise valve all toime õigusrikkumisi, samuti palus arvesse võtta, et ta on varasemalt kriminaalkorras karistamata. Isik lubas ka elektroonilise valvega kaasnevaid nõudeid täita. Tulles M. Kaldalule vastu, kohus 29.10.2021 määrusega (VII kd, tl 73-75) asendas M. Kaldalu suhtes kohaldatud tõkendi vahistamine elektroonilise valvega kuni 6 kuuks, kuid mitte kauemaks kui kriminaalasjas nr 1-18-2251 kohtuotsuse kuulutamiseni – kohus leidis, et elektroonilise valve kohaldamine võiks ilmselt olla piisav takistus M. Kaldalu kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumiseks, kuna elektroonilise valvele allutatuna oleks tema liikumisvabadus oluliselt piiratud, süüdistatava tegevuse ja liikumise üle säilitatakse seega teatud kontroll. 17.01.2022 esitas Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna kriminaalhooldusametnik kohtule erakorralise ettekande, milles palus asendada elektrooniline valve vahistamisega, kuna M. Kaldalu korduvalt rikkus elektroonilise valve ajakava, ei olnud seadet laadinud ja oli seadme vooluvõrgust eemaldanud. 07.02.2022 määrusega (VII kd, tl 185186) kohus määras prokuratuuri taotlusel tuua süüdistatav M. Kaldalu sundkorras kohtuistungile Tartu Maakohtu Tartu kohtumajja 07.02.2022 kella 13.45. M. Kaldalu ei tulnud 07.02.2022 kell 10.00 kohtuistungile, olles teadlik kohustusest kohtuistungile tulla. Samal kuupäeval kohus prokuratuuri taotlusel määrusega (VII kd, tl 193-195) kohaldas M. Kaldalule tõkendiks vahistamist ja isik kuulutati uuesti tagaotsitavaks kohtumenetlusest kõrvalehoidmise tõttu – PPA andmetel M. Kaldalu elukohas ei viibinud, tema elektrooniline seade kadus valvesüsteemist 06.02.2022 kell 21.40 ning ühendust isikuga enam ei saadud (VII kd, 189). Tartu Ringkonnakohtu 10.08.2022 määrusega jäeti Tartu Maakohtu 07.02.2022 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. 11.02.2022 ja 14.02.2022 väljastas maakohus M. Kaldalu suhtes Euroopa vahistamismäärused (VIII kd, tl 6-9, 13-16). M. Kaldalu tabati XXX 30.04.2022 (VIII kd, tl 27-28) ja ta toimetati tagasi XXX 06.07.2022 (VIII kd, tl 40). M. Kaldalu XXX lahkumise ja XXX aset leidva väljaandmismenetluse tõttu tuli 06.05.2022, 08.06.2022, 16.06.2022 määrustega (VIII kd, tl 30, 37-38) edasi lükata eelnevalt planeeritud kohtuistungid. 09.08.2022 määrusega (VIII kd, tl 93-94) jäeti rahuldamata süüdistatava taotlus juristi I. Repnau kriminaalasjas M. Kaldalu kaitsjana osalemiseks. Tartu Ringkonnakohtu 05.09.2022 määrusega jäeti M. Kaldalu määruskaebus läbi vaatamata, samuti jäeti rahuldamata taotlus tunnistada
põhiseaduse vastaseks osas, milles see annab kohtunikule ainuisikuliselt õiguse otsustada kaitsja menetlusse mittelubamine ja sellise otsustuse vaidlustamise mittelubamine. 15.08.2022 määrusega (VIII kd, tl 103-104) jäeti rahuldamata M. Kaldalu taotlus riigi õigusabi korras määratud kaitsja vandeadvokaat D. Školjari taandamises aluste puudumisel, samuti jäeti rahuldamata taotlus kohtuistungi edasilükkamiseks. Sama kuupäeva kandva kohtumäärusega (VIII kd, tl 105-106) jäeti rahuldamata ka süüdistatava taotlus kriminaalmenetluse kiirendamiseks – kohtu hinnangul menetluse venimine on seotud eelkõige M. Kaldalu käitumisega, s.o tema poolt kohtumenetlusest kõrvalehoidmisega ja kohtule kättesaamatuks jäämisega, muuhulgas loata XXX lahkumisega. Tartu Ringkonnakohtu 5 15.09.2022 määrusega jäeti M. Kaldalu määruskaebus Tartu Maakohtu 15.08.2022 määruse peale läbi vaatamata. Maakohtu 16.08.2022 määrusega (VIII kd, tl 156-157) jäeti rahuldamata M. Kaldalu taotlus vahistamise asendamiseks kautsjoniga, sest esines jätkuvalt suur oht, et kautsjon ei taga süüdistatava menetluses osalemist piisaval määral. Tartu Ringkonnakohtu 14.09.2022 määrusega jäeti M. Kaldalu määruskaebus Tartu Maakohtu 16.08.2022 määruse peale läbi vaatamata. 23.08.2022 määrusega (VIII kd, tl 173-173) lubati muutunud asjaoludel menetlusse M. Kaldalu lepingulise kaitsjana jurist I. Repnau. 24.08.2022 tuli kohus M. Kaldalule taaskord vastu ja lubas ta koostöös Tartu Vanglaga kodukülastusele (VIII kd, tl 182), mis ka vangla poolt läbi viidi. Tartu Maakohtu 21.09.2022 määrusega (IX kd, tl 100-102) rahuldati Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna erakorraline ettekanne M. Kaldalule määratud elektroonilise valve asendamiseks vahistamisega. Tartu Ringkonnakohtu 20.10.2022 määrusega jäeti M. Kaldalu määruskaebus Tartu Maakohtu 21.09.2022 määruse peale selles osas läbi vaatamata. Maakohtu 21.09.2022 määrustega (IX kd, tl 70-73, 103-106) jäeti rahuldamata M. Kaldalu taotlused arutada kriminaalasja tema osavõtuta ja kriminaalmenetluse lõpetamiseks mõistliku menetlusaja möödumisel selleks aluste puudumisel, samuti kontrolliti tõkendi vahistuse kohaldamise jätkuvat põhjendatust ning jäeti rahuldamata süüdistatava taotlus vahistamise asendamiseks elukohast lahkumise keeluga põhjusel, et esines jätkuvalt väga suur oht M. Kaldalu menetlusest kõrvalehoidmiseks ja selle takistamises, mistõttu oli ka jätkuvalt tõkendi vahistamine kohaldamine põhjendatud. Tartu Ringkonnakohtu 19.10.2022 määrusega jäeti M. Kaldalu määruskaebus mõistliku menetlusaja möödumise osas Tartu Maakohtu 21.09.2022 määruse peale läbi vaatamata, samuti jäeti tõkendi vahistamise jätkuva kohaldamise osas Tartu Maakohtu 21.09.2022 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. 04.10.2022 määrusega (IX kd, tl 125-127) jättis kohus uuesti M. Kaldalu taotluse tõkendi vahistamise asendamiseks kautsjoniga rahuldamata selleks aluste puudumisel. 11.10.2022 määrustega (X kd, tl 52-55) jättis kohus süüdistatava taotlused kohtuniku ja kohtuistungi sekretäri taandamiseks rahuldamata aluste puudumisel. 13.10.2022 määrusega (X kd, tl 89-91) jäeti rahuldamata M. Kaldalu taotlus tõkendi asendamiseks elukohast lahkumise keeluga seoses jätkuvalt väga suure ohuga, et M. Kaldalu hakkab uuesti kriminaalmenetlusest kõrvale hoidma. 04.11.2022 määrustega (XI kd, tl 8-10) jäeti rahuldamata süüdistatava taotlused kohtuniku taandamiseks ja tõkendi asendamiseks, sest alused kohtuniku taandamiseks puudusid, samuti esines jätkuvalt väga suur oht kriminaalmenetluse takistamiseks ja sellest kõrvalehoidmiseks. 07.11.2022 määrusega (XI kd, tl 29-30) vabastati riigi õigusabi korras määratud kaitsja vandeadvokaat D. Školjar süüdistatava M. Kaldalu kaitsjakohustustest seoses riigi õigusabi andmise aluste äralangemisega. M. Kaldalu selgitusel on vandeadvokaat D. Školjar tema kaitset puudulikult korraldanud ning ta on kaitsja peale Eesti Advokatuurile esitanud ka kaebuse, seetõttu ta ei soovigi, et D. Školjar tema kaitsjana jätkaks. Kohus aga selliste süüdistatava põhjendustega 07.11.2022 määruses ei nõustunud. M. Kaldalu hinnangul kokkuleppeline kaitsja jurist I. Repnau on tema jaoks käesoleval ajal kaitsjana teinud kõik vajaliku, et kaitseülesannet täita ning M. Kaldalu on I. Repnauga rahul. Kohtu hinnangul nähtub käesoleva kriminaalmenetluse kronoloogiast selgelt, et süüdistatav M. Kaldalu on korduvalt kohtumenetlusest kõrvale hoidnud ja kohtule kättesaamatuks jäänud, muuhulgas ka loata XXX lahkunud. M. Kaldalu suhtes on kohaldatud korduvalt sundtoomist ja tagaotsimist koos vahistamise kohaldamisega, sh rahvusvahelist tagaotsimist Euroopa vahistamismääruste alusel. Kui M. Kaldalu oleks olnud kohtule määratud aegadel kättesaadav ja ei oleks menetlusest (sh ekspertiisidest) pikka aega kõrvale hoidnud, oleks kriminaalmenetlus 6 käesolevas kriminaalasjas eelduslikult maakohtus lõpule viidud ilmselt juba kõige varasemalt 2019. a keskpaigaks. Kohus on just M. Kaldalu käitumisest tulenevalt pidanud kohtuistungeid korduvalt edasi lükkama ja kohaldama tema suhtes erinevaid tõkendeid, sh tõkendit vahistamine. Nimetatud menetluslikke olukordi ja -seisukohti on kohus oma varasemates määrustes ka korduvalt selgitanud. Samuti ei ole tõsiseltvõetav ja loogiline M. Kaldalu poolt kohtule esitatud väide, et ta hoidis kohtumenetlusest eemale ja läks ära välismaale muuhulgas just seetõttu, et tagada paremini enda õiguste kaitse – süüdistatava õiguste kaitse realiseerimiseks tuleb ikkagi osaleda menetluses, mitte hoida sellest kõrvale. III Kohtu seisukoht süüdistuse piiride osas Arvestades süüdistatava M. Kaldalu käitumist kriminaalasja nr 1-18-2251 kohtueelse ja kohtumenetluse vältel, samuti tema poolt korduvalt esitatud seisukohti/taotlusi/avaldusi, on kohtu hinnangul asjakohane siinkohal rõhutada, et kohus käesolevas kriminaalasjas otsust kirjutades ei hakka põhjalikumalt analüüsima kriminaalmenetluse ja M. Kaldalule esitatud süüdistuse väliseid asjaolusid, sealhulgas M. Kaldalu eelnevat elukäiku väidetavalt aset leidnud süüteosündmuse eelse päevani, s.o kuni XXX, ega ka süüdistatava elukäiku pärast väidetavat kuriteosündmust, s.o alates XXX kuni tänaseni – kohus on oma mitmetes varasemates määrustes juba põhjalikult analüüsinud nii süüdistatavale kohaldatud tõkendi vahistamisega kui ka teiste tõusetunud õiguslike probleemidega seonduvat. Samuti ei peatu kohus nüüdseks tegevuse lõpetanud valimisliidu XXX moodustamisega, sellele eelneva ja järgneva valimisliiduga seonduvate sündmustike analüüsil. Kohus ainult riivamisi, kohtuotsuse arusaadavuse ja selguse huvides, peatub väidetavale süüteosündmusele eelnenud nädala sündmustel seoses M. Kaldalu isikuga, valimisliiduga XXX ja M. Kaldalu tuttava R. L. tegevusel, s.o ajavahemikul XXX - XXX seoses kohtumenetluses tõusetunud olulisemate probleemiasetustega. Kohus ka selgitab, et kõik õiguslikud seisukohad, mis on võetud M. Kaldalu suhtes varasemates arvukates kohtumäärustes, mh tõkendi kohaldamise ja asendamise, kaitsja, kohtuniku ja prokuröri taandamise, vahistuse põhjendatuse kontrolli, kriminaalmenetluse kiirendamise, mõistliku menetlusaja, M. Kaldalu kui süüdistatava kohtuistungitel osalemise, ekspertiiside kohaldamise jms suhtes, kohus otsuses nimetatud seisukohti enam kordama ei hakka. Kuna M. Kaldalu on kahtlustatavana ja süüdistatavana tegelikult läbivalt kriminaalmenetluses seadnud kahtluse alla tema suhtes algatatud kriminaalmenetluse ja erinevate menetlustoimingute õiguspärasuse ning selles osalevate menetlussubjektide käitumise õigsuse (välja arvatud iseenda ja lepingulise kaitsja I. Repnau käitumisega seoses) ning seda ka isegi neil juhtudel, mil kõrgemate astmete kohtud on tema arvukad kaebused maakohtu lahendite peale kas rahuldamata või läbi vaatamata jätnud, siis kohus peab vajalikuks märkida, et käesolev kohtuotsus tugineb kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud korras kogutud tõenditele ja otsuse koostamisel järgitakse kriminaalmenetluse seadustikus sätestatut ning Riigikohtu kui Eesti Vabariigi kõige kõrgema kohtu poolt väljendatud kehtivaid seisukohti. On ka mõistetav, et järgmistes kohtuastmetes võivad kohtute otsustused olla kardinaalselt erinevad maakohtu omast, kuid eelnev ei tähenda seda, et maakohus oleks alati ja igal juhul eksinud kriminaalmenetluse reeglite vastu – võimalikud kohtu rikkumised toovad välja järgmiste astmete kohtud. Sellise hinnangu andmine on ka kõrgemate kohtute privileeg, kindlasti aga mitte süüdistatava ülesanne. Kui M. Kaldalu aprioorselt vaidleb vastu kõikidele tõenditele, mis teda ennast süüstavad (nagu senises menetluses selgelt on nähtunud), on see süüdistatava ja tema kaitsja õigus, samas sellise 7 kaitsetaktika valik ei tähenda sugugi, et kohus oleks a priori õigusakte ja kohtupraktikat kas valesti tõlgendanud või kohaldanud. Kriminaalmenetlust ei viida läbi süüdistatavale meele järele olemiseks, vaid Eesti Vabariigi nimel kohtule antud pädevuse piirides kuritegude menetlemiseks ja kuriteo toimepanemise tuvastamisel süüdimõistetule karistuse mõistmiseks. IV M. Kaldalu süüdistuses esitatud tõendid ning süüdistuse tõendatus Järgnevalt hakkab kohus selgitama M. Kaldalu kriminaalmenetlusega seonduvaid faktilisi asjaolusid. Vaidlust ei ole selles, et XXX kella 20.42 paiku saadeti XXX asunud isiku(te) poolt ühest mobiiltelefonist Elisa telefonivõrku ringlusesse SMS-sõnum, mis jõudis Häirekeskuse 112 numbrile tehtud kõnedele ja sõnumitele vastava korrapidajani ning sõnumi sisu tõlgendati Häirekeskuse töötaja poolt pommiähvardusena aadressil XXX asuvale Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) XXX stuudiole. Nimetatud asjaolusid ei ole kahtluse alla seadnud ka süüdistatav M. Kaldalu ja tema kaitsjad. Kuigi M. Kaldalu on viidanud oma kaitsekõnes mõningatele küsitavustele kõne all oleva sõnumi sisu, selle saatmisega ja sellele reageerimisega seotud kellaaegade osas, siis SMS-sõnumi saatmise kuupäeva, kellaaega ja aadressaati ei ole menetluse vältel kahtluse alla seatud. Vaidlus on eelkõige selles, kes süüdistuses esitatud SMS-sõnumi saatis, milline oli saadetud sõnumi tegelik sisu, kas süüdistusaktis välja toodud tegu on süütegu ja õigesti kvalifitseeritud kuriteona KarS § 263 lg 1 p 2 järgi ning kas kriminaalmenetlus on läbi viidud õiguspäraselt (nagu kohus juba eespool selgitas, siis varasemates kohtumäärustes on osadele menetluslikele küsimustele juba ammendavalt vastatud ja kohus ennast otsuses kordama ei hakka). Kohtu hinnangul on kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginedes võimalik tõsikindlalt tuvastada, et XXX XXX Elisa telefonivõrku ringlusesse saadetud SMS-sõnumi tegelik sisu on kattuv süüdistusaktis välja tooduga, sõnumi saatsid Häirekeskuse telefoninumbrile 112 eelnevalt kooskõlastatult kaastäideviijatena KarS § 21 lg 2 mõttes M. Kaldalu ja R. L., süüdistuses esitatud tegu tuleb kvalifitseerida kuriteona, s.o KarS § 263 lg 1 p 2 järgi avaliku korra raske rikkumisena, mitte väärteona KarS § 278 lg 1 alusel eritalituse vale väljakutsumisena. Kriminaalmenetlust on samuti läbi viidud õiguspäraselt kriminaalmenetluse seadustiku ja kohtupraktika nõudeid järgides, aset leidnud võimalikel minetustel peatub kohus edaspidiselt. Enne kui kohus asub süüdistuse sisu põhjalikumalt analüüsima, on vajalik vastata mõnedele süüdistatava ja tema kaitsjate poolt tõstatatud menetluslikele küsimustele. Nimelt üks küsimus on tõusetunud selles, kas 15.03.2018 kohtule esitatud süüdistusakti koostaja võis olla teine prokurör, s.o antud juhul vanemprokurör Kristiina Laas. Samuti kas on õiguspärane, et sideandmete loa on väljastanud muuhulgas ka prokurör Toomas Liiva. Kohus vastab nendele küsimustele jaatavalt. Nimelt prokuratuuri tööjaotus korraldatakse prokuratuurisiseselt ja kohus selles osas mingil moel kaasa rääkida ei saa ning arvestades ka kohtu menetluslikku rolli, mingil juhul ei tohi. Kriminaalasjas nr 1-18-2251 on süüdistuspoole esindajateks terve menetluse vältel olnud eelkõige ringkonnaprokurörid Marge Püss, Tatjana Tamm ja Raul Heido. Prokurör T. Liiva on kohtueelse uurimise jaoks väljastanud sideandmete pärimiseks load, vanemprokurör K. Laas aga on koostanud süüdistusakti kohtusse esitamiseks. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta, et kriminaalasja peab kohtueelses ja kohtumenetluses menetlema, s.o juhtima
Seda ei oleks ka otstarbekas nõuda, sest prokuröridel on erinev kogemustepagas ja tööstaaž ning ei ole sugugi välistatud, et algselt ühele prokurörile jagatud kriminaalasi suunatakse eelnevat töökogemust arvestades edasi teisele prokurörile, samuti võivad riigiametnikud erineval ajal pensioneeruda. Ei ole ka etteennustatav kriminaalasja kohtumenetluse pikkus. Samuti tuleb tähelepanu juhtida, et kriminaalmenetluse seadustiku sõnastus on selline, et kohtueelset menetlust juhib prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse ning esindab riiklikku süüdistust kohtus – menetlusseadustik seega ei nõua kriminaalasja menetluses ainult ühe kindla prokuröri osalemist. Järgmine küsimus seondub kriminaalasjade eraldamisega M. Kaldalu ja R. L. kriminaalsüüdistuses. Nimelt algselt kaaskahtlustatavatena käsitletud M. Kaldalu ja R. L. kriminaalasjad eraldati ning need jõudsid kohtumenetlusse vastavalt kriminaalasja numbritega 1-18-2251 ja 1-18-1159. Kriminaalasja nr 1-18-2251 kohtumenetlus hetkel kestab ja on kohtulahendi põhjendite kirjutamise faasis. Kriminaalasjaga nr 1-18-1159 seonduvalt aga kohtumenetluses kriminaalasi Tartu Maakohtu 27.03.2018 määrusega (X kd, tl 25-32)
S § 263 lg 1 p 2 järgi inkrimineeritud teo osas ja R. L. kohaldati XXX.
lg 1 sätestab tõepoolest, et ühiseks menetluseks ühendatakse mitu kriminaalasja, kui isikuid kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises. Nii ka M. Kaldalu ja R. L. puhul toimiti, sest neid kahtlustati kooskõlastatult ühe kindla kuriteo sooritamises. Samas
lg 2 p 1 kohaselt kriminaalasjadest, milles isikuid kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises, võidakse eraldada kriminaalasi kahtlustatava või süüdistatava suhtes või jätta selline kriminaalasi ühendamata muuhulgas siis, kui esineb muu asjaolu, miks teda ei ole võimalik mõistliku aja jooksul menetlustoimingutele allutada. Sama paragrahvi lõike 4 järgi kriminaalasjast võib eraldada kriminaalasja ühe või mitme kuriteo osas, kui see on vajalik kuriteo aegumise vältimiseks või mõistliku menetlusaja tagamiseks. Sama sätte lõike 6 kohaselt kriminaalasjad ühendatakse ja eraldatakse uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu määrusega. Vastavalt Tartu Ringkonnakohtu 23.05.2023.a otsusele jäetud
Kaldalu on ka korduvalt heitnud menetlejatele ette temale kaitseõiguse mittetagamist kriminaalmenetluses. Kuigi kohus on nimetatud asjaolu käsitlenud ka oma varasemates määrustes, on otsuses vajalik lisada järgmist. Tõepoolest, kahtlustataval ja süüdistataval on kriminaalmenetluses õigus kaitsja abile. Kaitsja abi saamine on aga reguleeritud kriminaalmenetluse seadustikuga, mida omakorda sisustab pikaajaline kohtupraktika. Ei põhine seaduse sõnastusel ja mõttel M. Kaldalu mitmel korral kohtule esitatud seisukoht, et temal on õigus kriminaalmenetluses igal juhul ja alati võtta enda esindajaks lepingulises korras mistahes temale meeldiv kaitsja. Kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt peab lepinguline kaitsja vastama teatud nõuetele, standarditele, s.o kas olema Eesti Advokatuuri liige või menetleja poolt aktsepteeritud (sh õigusteaduse magistrikraadi (või sellele vastava taseme) omandanud) jurist. Ka kõrgemate astmete kohtud on asunud seisukohale, et menetlejal (sh kohtul) on lepingulise kaitsja mittekuulumisel Eesti Advokatuuri lai diskretsiooniõigus kaitsja menetlusse lubamiseks või mittelubamiseks (RKKKm 3-1-1-61-10, p-d 7-8). Siinkohal tuleb ka tähele 9 panna, et menetleja ei pea Advokatuuri mitte kuuluva kaitsja puhul piirduma ainult kaitsja haridusnõuete kontrollimisega, vaid hinnata tuleb ka teisi kaitsja isikuga ja senise tegevusega seonduvaid asjaolusid (varasem menetluslik käitumine, usaldusväärsus jms) – sellele viitab ka kehtiv kohtupraktika. Nimetatud põhjendustel ka kohus ei lubanud 09.08.2022 määrusega jurist I. Repnaud menetlusse süüdistatava kaitsjana, kuigi I. Repnaul on omandatud nõuetele vastav haridustase. Samas faktiliste asjaolude muutudes asus kohus 23.08.2022 määrusega seisukohale, et jurist I. Repnau kriminaalmenetluses osalemisele takistusi ei ole. Selline seisukoha muutmine on kohtu õigus. Tuleb ka rõhutada, et varasemalt on süüdistataval M. Kaldalul ebaõnnestunud lepinguliste kaitsjatega püsivate kokkulepete sõlmimine küll omavaheliste erimeelsuste, tasu maksmata jätmise vms tõttu – seetõttu on täiesti asjakohatu süüdistada selles kohtu poolt menetluses tehtud otsustusi. Lepingulise kaitsja leidmise kohustus on ikkagi süüdistataval endal. Kui süüdistatav ei suuda endale kaitsjat mõistliku aja jooksul leida, nagu on juhtunud ka käesolevas kriminaalmenetluses, määratakse isikule riigi õigusabi korras kaitsja, sest kriminaalasja üldmenetluses on kaitsja osalemine
Seonduvalt süüdistatavale määratud kaitsja V. Murdega peab kohus jätkuvalt ennast kordama, et V. Murde 2018. a keskel pensioneerus - ta vabastati seetõttu 07.08.2018 kohtumäärusega (I kd, tl 32) M. Kaldalu kaitsekohustusest. V. Murde lahkus ka Advokatuurist. Seega ei saanud V. Murde enam M. Kaldalule riigi õigusabi osutada. Samuti ei nähtunud kohtule, et süüdistatav oleks tema esindamiseks V. Murdega eraldi õigusabilepingu sõlminud. Et V. Murde võis pärast Advokatuurist lahkumist jätkata kaitseteenuse osutamist eraviisiliselt, ei tähenda seda, et ta ka oleks saanud riigi õigusabi korras teenuseid M. Kaldalule edasi pakkuda – riigi õigusabi saavad osutada ainult kaitsjad, kes on Eesti Advokatuuri liikmed. Põigates ka korra ajas tagasi kohtueelse menetluse juurde, mil vahistamisega seoses osutas M. Kaldalule riigi õigusabi vandeadvokaat Anu Pärtel, on samuti asjakohatud süüdistatava etteheited temale kaitseõiguse mittetagamise kohta – kogutud materjalidest nähtub, et süüdistatav M. Kaldalu ei soovinud endale kohtueelses menetluses lepingulist kaitsjat, samuti kinnipidamise hetkest alates esitas ta väga kummalisi märkusi ja nõudmisi kaitseteenuse ja kaitsjate osas, mis ei olnud aga menetleja poolt arvestatavad. Kuigi M. Kaldalu läbivalt süüdistab Eesti riiki temale kaitseõiguse mittetagamises, siis kohus on veendunud, et kriminaalmenetluses on süüdistatava M. Kaldalu kaitseõigus olnud tagatud alates kohtueelse menetluse esimestest sisulistest menetlustoimingutest. Kui menetlustoimingu juures kaitsjat viibinud ei ole, siis järelikult M. Kaldalul lepinguline kaitsja sel hetkel puudus. Tuleks ka lisada, et kohtule on varasema töökogemuse pinnalt teada, et tavapäraselt kinnipidamisele riigi õigusabi korras määratud kaitsjad alati kohale ei jõuagi, isegi kui esitada eelnevalt riigi õigusabi taotlus, sest tegemist on kiire menetlustoiminguga. Kiirele toimingule kaitsja operatiivseks kohalekutsumiseks tuleks juba eelnevalt lepingulise kaitsjaga tema ülesannetes konkreetse isiku kaitsmisel sellesama isiku poolt kokku leppida – M. Kaldalu seda aga teinud ei olnud. Siinkohal M. Kaldalu väide, et ta ei teadnud tema suhtes kriminaalmenetluse alustamisest, ei ole asjakohane. Samas vastava soovi esitamisel on ka riigi õigusabi korras määratud kaitsja kindlasti valmis osalema kahtlustatava ülekuulamistel ja kaitsealusega seotud läbiotsimistel. Eelnevale tuginedes on kohtu seisukohalt M. Kaldalule terve kriminaalmenetluse vältel tagatud riigi õigusabi korras tunnustatud kaitsjate abi, võimalus valida endale lepinguline kaitsja ja seega ka kaitseõigus. On oluline samuti viidata, et kohtule on M. Kaldalu väidetav lepinguline kaitsja K. Käis teatanud 16.05.2021 e-kirjaga, et M. Kaldalu on rikkunud kliendilepingut ning õiguabileping on lõpetatud (X kd, tl 181). M. Kaldalule oli enamus ajast kaitsjaks määratud riigi õigusabi korras Eesti Advokatuuri poolt vandeadvokaat D. Školjar 10 seega on M. Kaldalu kaitseõigus olnud tagatud (VI kd, tl 139-140, 146-151; VII kd, tl 104). M. Kaldalu väited, et K. Käis lõpetas tema kaitsmise seoses süüdistatava tagaotsimisega, on alusetu. M. Kaldalu etteheitega, et riigi õigusabi korras kaitsja määramisel on rikutud õigusakte, ei saa samuti nõustuda – vandeadvokaat D. Školjar istungil selgitas, et advokaadi määramine toimub riigi õigusabi infosüsteemi kaudu. Kuna konkreetselt selles kriminaalasjas kõik advokaadid, sh Lõuna-Eestist, kellele oli M. Kaldaluga seonduv õigusabitaotlus saadetud, keeldusid M. Kaldalu kaitsmisest, siis riigi õigusabi infosüsteem hakkas automaatselt suunama abipalvet teistesse piirkondadesse. Ka see lahendus ei aidanud ja Advokatuuri kantsler pidi esitama esildise ning Advokatuur leidis advokaadi automatiseeritud korras. Kuna D. Školjarile olid M. Kaldalu kaitsjaks määramise ajaks juba teised asjad määratud ja peaaegu kõik advokaadid keeldusid M. Kaldalule kaitseteenust osutamast, siis Advokatuuri kantsler tegi esildise, mis tõstis tasu koefitsiendi 1,5 korda. Eelnevast nähtuvalt M. Kaldalule ei olnud võimalik määrata riigi õigusabi korras kaitsjat Lõuna-Eesti piirkonnast. Järgmisena süüvib kohus kriminaalasjas kogutud tõenditesse, nende kuriteo tõendamiseks kasutamise võimalustesse ja tõendite kogumise õiguspärasuse küsimustesse. Etteruttavalt aga peab kohus vajalikuks reageerida M. Kaldalu poolt kohtumenetluses korduvalt tõstatatud küsimusele tõendite asja juurde võtmise ja tagasilükkamise kohta, et miks menetluses lisati kohtutoimikusse ebaproportsionaalselt (koguselises mõttes) prokuratuuri poolt kogutud tõendeid ja minimaalsel määral M. Kaldalu ning tema kaitsjate poolt kohtule pakutud tõendeid. Süüdistatav M. Kaldalu peab mõistma, et kriminaalasja üldmenetluses ei sätesta kriminaalmenetluse seadustik nõuet, et teatud arvu süüdistuspoole tõenditele peab vastama sama või võrdväärne arv kaitsjapoole tõendeid. Selline seaduse tõlgendus on meelevaldne ja asjakohatu.
Lõike 1 kohaselt kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise, millel on kriminaalasjas tähtsust. Sama paragrahvi lõike 2 p-de 2, 3 järgi kohus võib keelduda tõendi vastuvõtmisest ja selle tagastada või keelduda tõendi kogumisest lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule muuhulgas siis, kui tõendit ei olnud loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada ning tõendi esitamise ja kogumise vajadust ei ole põhjendatud. Kokkuvõtlikult tuleb tõdeda, et kohus võtab vastu ainult kriminaalasja lahendamiseks vajalikke ja olulisi tõendeid. Sellisteks tõenditeks käesolevas kriminaalasjas ei ole kindlasti need isikulised ja mitteisikulised tõendid, mis süüdistusaktis ette heidetud teokirjeldusega mitte mingisugust puutumust ei oma, on seotud ainult M. Kaldalu poliitilise tegevusega, valimisliiduga XXX, M. Kaldalu eraeluliste aspektidega vms. Kohus nõustub süüdistatava kaitsjaga ka selles, et KarS § 263 lg 1 p 2 alusel esitatud süüdistuse tõendamine ei eelda tegelikult ka teo toimepanija motiivide väljaselgitamist, sest nimetatud süüteokoosseisu täitmise eelduseks ei ole väidetavale süüteole eelnenud motiivide tuvastamine. Samas ka ei saa kohtu hinnangul võimalikest motiividest või süüteole ilmselt hoogu andnud aspektidest ka täielikult mööda minna, kuid kohus peatub sellel küsimusel otsuses edaspidiselt. Eeltoodud põhjendustel kohus jättiski enamus M. Kaldalu ja tema kaitsjate poolt kohtule esitatud tõendid kohtutoimikusse asja juurde võtmata – maakohtu seisukohalt nimetatud tõendid kriminaalasja lahendamisel tähtsust ei omanud ja ei olnud puutumuses M. Kaldalule esitatud süüdistusega. Süüdistatava M. Kaldalu enda seisukohad tõendite asjakohasuse osas siinkohal tähtsust ei oma – tõendite asjassepuutuvuse osas võtab seisukoha ainult kohus. 11 M. Kaldalule esitatud süüdistuse sõnalisel refereeringul, mis on kohtule 15.03.2018 süüdistusaktis esitatud, on kohus juba otsuse alguses peatunud. Süüdistusaktis kajastatud teokirjelduse osas aga tuleb vastata küsimusele, kas selle sisu on üheselt mõistetav ja arusaadav. Kohtu hinnangul see nii on. Kuigi M. Kaldalu on korduvalt juhtinud kohtu tähelepanu sellele, et süüdistusaktis kajastatud sõna „lohkeb“ on prokuratuuri poolt meelega asendatud sõnaga „lõhkeb“, siis kohus ei pea sellist sõna valesti kirjutamist selliseks rikkumiseks, mis tingiks süüdistusakti õigustühisuse või ka oleks olnud aluseks kohtumenetluse algusstaadiumis selle
On ilmne ja eluliselt usutav, et selline täheviga sõnas ei ole olnud taotluslik ja meelega tehtud, vaid inimlik eksitus. Seega M. Kaldalu väited sõna meelega valesti kirjutamise osas jäävad paljasõnalisteks. On ka väga suur tõenäosus, arvestades süüdistuse teokirjeldust tervikuna, et sõna „lohkeb“ loeb iga mõistlik inimene sõnana „lõhkeb“. Samuti sõna „bomm“ loetakse sõnana „pomm“. Teisi tähendusvarjundeid selliste sõnadega riimuvalt kohtule teadaolevalt eesti tavapärases kõne- ja kirjakeeles ei eksisteeri ning sellele ei ole tegelikult vastu vaielnud ka M. Kaldalu. Sõna „lohkeb“ tähendusvarjundi kindlakstegemiseks ei ole kohtu seisukohalt ka vaja läbi viia eraldi semiootilist-semantilist ekspertiisi, nagu M. Kaldalu on kohtumenetluses soovinud, sest eriteadmistele tuginemata on võimalik aru saada, et sõna „lohkeb“ all on tegelikult sõnumi saatja(te) poolt mõeldud sõna „lõhkeb“. Nagu ka süüdistuse teokirjalduses olevat sõna „epaseaduslik“ saab tavateadmistele tuginedes tõlgendada kui „ebaseaduslik“ ning selle sõna tähendusvarjundi hindamiseks ei pea samuti ekspertiisi määrama – ka M. Kaldalu sõna „epaseaduslik“ kohta etteheiteid kordagi menetluse vältel teinud ei ole. Kohus ka siinkohal juhib süüdistatava tähelepanu sellele, et samuti käesolevasse kohtuotsusesse ei ole süüdistuse teksti ümber kopeeritud nn kopeerimise meetodil – kuna kohtuniku jaoks on oluline muuhulgas kohtulahendi välisilme, siis ei ole keelatud süüdistusakti teokirjelduses parandada ilmselgeid grammatilisi ebatäpsusi (nt lühend so-s.o, komade märkimine, eesnimede lühendamine/väljakirjutamine jms). Nimetatud esteetilised parandused aga ei muuda süüdistuse sisu – see jääb igal juhul samaks. Järelikult süüdistusakt kriminaalasjas nr 1-18-2251 on kohtu seisukohalt koostatud korrektselt ning sellele tuginedes saab arutada M. Kaldalu süüteoasja ja süüdistusakt vastab ka
§-s 154 sätestatud nõuetele (vt ka RKKKm 3-1-1-7-12, p 10). Järgnevalt hindab kohus kogutud tõendeid, neid refereerides, analüüsides ja õiguslikku seisukohta kujundades. Kohtueelse menetluse kriminaalasja nr 17,2780,01603 (kohtumenetluses nr 1-18-2251) juurde võetud sündmuse protokoll-arvestuskaart (I kd, tl 112) tõendab, et Häirekeskusele saadetud sõnumit saab oma sisult käsitleda pommiähvardusena. Protokoll-arvestuskaardilt nähtub täpsemalt järgnev: XXX kell 21.07.08 registreeriti Häirekeskuses päästekorraldaja T. J. poolt sündmus nr XXX liigiga „pommiähvardus“ politsei prioriteediga C ja pääste prioriteediga 1 asukohaga XXX. Seda on kinnitanud kohtuistungil ülekuulamisel ka sündmuse registreerinud T. J. ise. Politsei juhtimiskeskuses tegeles sündmuse juhtuminr-ga XXX lahendamisega I. T.. Nimetatud isiku ülekuulamist kohtumenetluses ei peetud vajalikuks, sest sündmuse protokollarvestuskaardil kajastatud informatsioon on kohtunikule sisu poolest üheselt mõistetav. Kell 20.42 saabus SMS numbrilt XXX sisuga „UUDIS TEILE Valimised on epaseaduslik! Etv tartustuudio lohkeb kella 21.15 bomm UUDIS TEILE“. Demineerijatele edastati teade kell 21.
M. Kaldalu eitab sõnumi saatmist, seega sõnumi ülesehituses ja sisus ka täpsemaid uurimisversioone ei ole olnud vajadust püstitada, vastasel korral võiks aset leida irdumine süüdistusaktis kirjeldatud teost ja kohtumenetluses tuleks hakata analüüsima kõikvõimalikke hüpoteetilisi süüdistatava poolt esitatud vastuväiteid, mida kohtueelses menetluses kontrollimiseks aga samas esitatud ei ole. Sellisel juhul avaneks süüdistataval ka võimalus oma menetlusõiguste kuritarvitamiseks – tuleb rõhutada, et tõendeid kogutakse eelkõige kohtueelses menetluses. Kohtumenetluses mitmete vastuväidete esitamine, nimetamata ära tõendeid, millele väited tuginevad, ei kinnita kohtualusel alibi olemasolu. Seega kohus siinkohal nõustub prokuröriga selles, et M. Kaldalu on hakanud süüdistusele vastuväiteid esitama alles kohtumenetluses ning seetõttu ei ole ka kohtueelses menetluses neid väiteid olnud võimalik põhjalikult kontrollida. Kohus siinkohal peab vajalikuks mainida, et Häirekeskuse infosüsteemi ekraanitõmmise väljatrüki ja sündmuse protokoll-arvestuskaardil on kajastatud süüdistusakti teokirjelduse sisuga sarnane sõnumi sisu, erisus on ainult sõnade „lohkeb“ ja „lõhkeb“ vahel. Nimetatud aspektil kohus ka juba eespool peatus. Samas vajab selgitamist muuhulgas järgmine nn „anomaalia“. Süüdistatav M. Kaldalu on SMS-sõnumi sisu enda poolt kohtule presenteerinud kui „pommuudise lõhkemist“. Kohus aga sellise sõnumi sisu käsitlemisega nõustuda ei saa ja asub seisukohale, et süüdistatav on SMS-i sisu käsitlenud põhjendamatult meelevaldselt ja endale soodsamas suunas. Nimelt sõnumi ülesehitus on järgmine: esimesed kaks sõna on nii 15 sõnumi ees kui ka lõpus kirjutatud läbivalt suurte tähtedega, s.o „UUDIS TEILE“. Selle sõnaühendi vahele on aga grammatiliste vigadega kirjutatud enamuses väiketähtedega „Valimised on epaseaduslik! Etv tartustuudio lohkeb kella 21.15 bomm“. Kohtu hinnangul tuleb selliselt kujundatud sõnumit lugeda sõnumi sisu loogikast lähtuvalt nii, et sõnaühendid „UUDIS TEILE“ on eraldi tähendusvarjundiga ja tekst „Valimised on epaseaduslik! Etv tartustuudio lohkeb kella 21.15 bomm“ teise tähendusvarjundiga – sõnumi sisust tuleb tegelikult aru saada nii, et „UUDISED TEILE“, „valimised on ebaseaduslikud, ETV XXX stuudios lõhkeb kell 21.15 pomm“, s.o sõnumi põhisisu on suurtähtedega „UUDIS TEILE“ esile toodud kui märkimisväärne uudis. Kohtu seisukohalt on sõnumist tuvastatav, et sõna „bomm“ on ilmselt taotluslikult väära algustähega äramärkimist leidnud, samuti on võimalik esitada tõlgendus bommist kui „bomm- või pommuudisest“. Kohtu jaoks on aga järeldus siinkohal ühene – Häirekeskusele XXX kell 20.42 saadetud sõnumi sisuks on pommiähvardus KarS § 263 lg 1 p 2 tähenduses, sest teisiti nimetatud sõnumi sisu mõistliku ja objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt tõlgendada ei ole võimalik. Kohus jätab seetõttu süüdistatava M. Kaldalu poolt esitatud tõlgendused sõnumi sisu osas kui asjakohatud kõrvale. Kuna sõnumi sisuna on tuvastatav pommiähvardus, ei saa ka asuda seisukohale, et tegemist oleks olnud suvalise, ohutu, mittemidagiütleva sisuga eesmärgitult saadetud sõnumiga – sõnumi eesmärgiks oli siiski pommiähvarduse edastamine Häirekeskusele. Kuna Häirekeskusesse laekus sõnum kell 21.02.43 ja see oli saadetud numbrile 112, siis oli sõnumi aadressaadiks Häirekeskus ja nimetatud asutuse valves olevad töötajad. Nagu kohus juba eespool sedastas, siis on tõsieluline fakt, et sõnum jõudis Häirekeskusesse, sõltumata Häirekeskuse sisemisest töökorraldusest ja numbri 112 erinevatest kasutusvõimalustest, sh avalikkusele edastatud teabest. Kohtul ei ole ka kogutud tõenditele tuginedes alus kahelda sõnumi politseile ja päästele edastamises selle algsel kujul – ka Häirekeskuse töötajatest tunnistajad on kinnitanud, et Häirekeskuse programmi tulnud sõnumeid muuta ei saa. M. Kaldalu väide, et sõnumi registreerija T. J. muutis sõnumi sisu, ei ole menetluses tõendamist leidnud ja selline väide tuleb lugeda paljasõnaliseks. Aktiivse kaitseväite esitamisel tuleb ka osutada seda kinnitavale tõendusmaterjalile, s.o võimaldada menetlejal koguda tõendeid. Kui väited aga jäävad üldsõnaliseks, ei ole alust sedastada tõusetunud kahtlust, mida tuleks
Mitte igasugune kontrollimata kaitseväite esitamine ei tähenda selle väite süüdistatava kasuks tõlgendamist. M. Kaldalu ka kohtueelses menetluses eelpoolnimetatud väidet kontrollimiseks esitanud ei ole. Maakohtu hinnangul kohtumenetluses arvukate kaitseväidete esitamine, viitamata neid kinnitavatele tõenditele, pigem viitab sellele, et süüdistatav ei ole tegelikult tõe väljaselgitamisest huvitatud. Kohtu seisukohalt ka ei nähtu sündmuse protokoll-arvestuskaardilt ja Häirekeskuse infosüsteemi väljatrükist, et fikseeritud kellaaegade osas esineks anomaaliaid. On fikseeritud, et sõnum saadeti telefonist välja XXX kell 20.
a otsust asjas La Quadrature du Net, pole kõnesoleva ajani säilitatud andmete ja lubade puhul mh prokuratuuri pädevuse puudumisest tingitud menetlusviga käsitatav sellise olulise menetlusõiguse rikkumisena, mis tooks igal juhul kaasa sideandmete tõendina kasutamise lubamatuse. Erinevalt jälitustoimingutest (
lg 4) pole seadusandja muude tõendite kogumise reeglite rikkumist sidunud sõnaselgelt tõendi kasutamise absoluutse keeluga. Seetõttu ei pea kolleegium õigeks kohaldada analoogia korras sideandmete nõudmisele jälitustoimingute kohta käivat. Sideandmete päringuga tõendite kogumisel toimunud rikkumised ei välista seega nende tõendite kasutamist kriminaalmenetluses. Selliste lubade alusel saadud tõendite puhul tuleb kontrollida tõendite kogumisega kaasnenud õigusnormide rikkumise laadi ja ulatust, võttes arvesse ka kuriteo raskust, kannatanute või avalikkuse huvi ning seda, kas sama sisuga tõendi võinuks koguda muul viisil, kui rikkumist poleks toimunud. Arvestama peab ka tõendusteabe tähtsust arutatavas asjas. Vajadusel tuleb hinnata, kas tõendi saamiseks antud loas on nõuetele vastavalt põhistatud sideandmete päringuga eraellu sekkumise vältimatut vajalikkust ja mil määral riivaks tõendi kasutamine kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet ning süüdistatava kaitseõigust. Ühtlasi tuleb analüüsida, kas õigusvastase eraellu sekkumisega tekitatud kahju peab mingil viisil heastama (RKKKo 116-6179, p-d 54-69, 104-108). Maakohtu hinnangul sideandmete taotlemise lubades on selgelt leidnud fikseerimist, et muude menetlustoimingutega ei oleks suudetud XXX pommiähvardust saatnud isikuid kindlaks teha. Just sideandmete kasutamine aitas omavahel siduda XXX kaubanduskeskuse turvakaamerate salvestistel ja sõnumi saatmiseks mobiiltelefoni kasutanud isikuid. Kuigi avaliku korra raske rikkumise puhul on tegemist teise astme kuriteoga, siis on ilmselgelt suur avalik huvi tuvastada valmisteemalised pommiähvardused asutustele ja ettevõtetele. Enne 06.10.2020 Euroopa Kohtu otsust ei olnud ka üheselt Eesti õiguskaitseasutustele teada, et prokuratuuri poolt sideandmete päringuteks loa andmine oleks olnud Euroopa Liidu õigusega vastuolus, sest nii Euroopa Liidu kui ka Eesti õigusaktid sellele küsimusele ammendavat vastust ei andnud ning liikmesriigid kohaldasid sideandmete päringute tegemiseks kehtivat õigust kardinaalselt erinevalt. Ka ei ole tõendi kogumisel rikutud üldkorda
Kogutud tõenditele on ka süüdistataval ja kaitsjatel olnud võimalik menetluses vastuväiteid esitada. Sideandmete pärimine oli samuti vältimatult vajalik. Saadud sideandmete maht on väike – tuvastati ainult ühe sõnumi saatmine, seega on M. Kaldalu eraelu riive olnud minimaalne. Riigikohus ka selgitas, et kuritegusid, mille sanktsioon näeb ette kuni 5-aastase vangistuse või mis on toime pandud sidevahendi kaudu, võib käsitleda raske kuriteona (RKKKo 1-16-6179, p 64). Seega ei ole sideandmete lubade väljastamisega rikutud maakohtu hinnangul kriminaalmenetluse seadustikus lubade väljastamise aegseid nõudeid ja nimetatud tõend on käesolevas menetluses lubatav tõend. Eelnevale tuginedes sideettevõtjalt saadud andmete protokoll tõendab, et XXX kella 20.42 ajal oli telefon IMEI-ga XXX tugijaama 18 XXX levipiirkonnas, mis on kajastamist leidnud ka protokolli kantud kaardirakenduste väljatrükkidel. Nimetatud tugijaam asub XXX linnas. Kohtutoimikust nähtub, et lisaks ringkonnaprokuröri T. Liiva XXX sideettevõtjalt andmete nõudmise loale telefoninumbri XXX sideandmete taotlemise kohta ajavahemikul XXX – XXX on väljastatud ka sama telefoninumbri suhtes luba ajavahemiku XXX – XXX kohta (X kd, tl 35-36), ringkonnaprokuröri M. Püssi poolt XXX luba telefoninumbrite XXX ja XXX vahemikul XXX – XXX sideandmete nõudmiseks (number XXX R. L. oma, nr XXX M. Kaldalu kasutuses, X kd, tl 37-39), luba numbrite XXX ja XXX vahemikul XXX – XXX sideandmete kohta, sest algne kõneeristus numbrile XXX tulemusi ei andnud (X kd, tl 40-42), tegemist oli kahtlustatava E. H. numbritega)), XXX IMEI-ga XXX seonduvate telefonide kaudu edastatud sõnumite edastamise fakti kohta vahemikul XXX – XXX (X kd, tl 43-45) ning XXX numbrite XXX, XXX ja IMEI-de XXX, XXX sideandmete kohta vahemikul XXX – XXX (X kd, tl 46-48). Süüdistatava M. Kaldalu ja kaitsjate poolt tõstatatud küsimus, kas niivõrd pikkade ajavahemike kohta sideandmete nõudmine oli õigustatud ja kas nii mitmete lubade väljastamine oli õiguspärane, tuleb vastata jaatavalt. Nimelt uurimise algstaadiumis ei olnud teada, kes konkreetse pommiähvardust sisaldava sõnumi Häirekeskuse numbrile 112 saatis, teada oli ainult saatja telefoninumber. Kuna tegemist oli avalikku korda raskelt riivava teoga, tuli kohtu hinnangul igakülgselt sõnumi saatja(d), nende tegevuse motiivid ja taustsüsteem kindlaks teha (ei olnud sugugi välistatud, et selliseid ähvardusi on varasemalt tehtud või et nimetatud isikud on seotud ka teiste raskete süütegudega). Kuna kahtlustatavate kindlakstegemiseks teisi variante, kui sideettevõtjalt andmete päringute tegemine, ei olnud, siis kohus peab nimetatud ajavahemike, telefoninumbrite ja telefonide kohta sideandmete pärimist proportsionaalseks, põhjendatuks, otstarbekaks ja õiguspäraseks. Sideandmete nõudmisel ei ole tegemist jälitustegevusega
lg 1 tähenduses, mistõttu tuleb jätta tähelepanuta süüdistatava vastavasisulised väited jälitustegevuse osas. Kuigi kohus nõustub kaitsja I. Repnauga selles, et sideandmete lubadel kajastatud põhjendused on minimaalsed, siis on tuvastatav, et teisi meetodeid kasutades ei oleks kriminaalmenetluse kohtueelsel uurimisel tulemusteni jõutud või oleks see olnud ebamõistlikult töömahukas ja rohkemate inimeste õigusi riivav. Kohtueelsel uurimisel tehti kindlaks, et telefon, millega sõnum saadeti, võib olla ostetud XXX XXX kaubanduskeskusest. XXX 19.10.2017 vastusest (I kd, tl 116-117) Politsei- ja Piirivalveameti nõudekirjale nähtub, et XXX AS kassasüsteemi andmetel osteti mobiiltelefon, millega XXX oli sõnum Häirekeskuse numbrile 112 saadetud, XXX s/n XXX, IMEI XXX XXX kauplusest XXX kell 20.19.
Kõrvutades videosalvestisi ja nende vaatlusprotokolle, tuleneb vaatlusprotokolli lisast (I kd, tl 144-146), et sotsiaalmeedia platvormi Facebook valimisliit XXX kontolt leitavatelt fotodelt koostoimes XXX kaubanduskeskuse turvakaamerate salvestistel kajastatud isikute välistele tunnustele (riietus, välimuse eripärad) tuginedes on XXX kaubanduskeskuses ja XXX poes 20 telefoniostjatena XXX ajavahemikus kella 20.19.17 – 20.35.04 tuvastatavad R. L. (kannab kaabut) ja M. Kaldalu (kannab nn kalurimütsi ja jopet Norra lipuga). Siinkohal nõustub kohus süüdistatavaga selles, et ei ole korrektne lisada sellist hinnangut vaatlusprotokolli või selle lisasse uurija hinnanguna. Samas kohtunik, vaadeldes nii videosalvestisi kui ka vaatlusprotokolli lisas kajastatud platvormi Facebook XXX kontolt leitud fotosid, on veendunud, et XXX poes käisid telefoni ostmas R. L. ja M. Kaldalu. Ka M. Kaldalu ei ole tegelikult eitanud, et ta koos R. L. selles poes telefoni ostmisel juuresolijana viibis. M. Kaldalu ja R. L. viibisid poes kokku umbes 26 minutit. Veelgi enam kinnitab M. Kaldalu ja R. L. viibimist XXX XXX keskuse XXX poes XXX M. Kaldalu elukoha XXX läbiotsimisel (läbiotsimise protokoll koos fototabeliga - I kd, tl 164-175) leitud kaluri tüüpi müts sinise äärega ja valget värvi keskosaga, musta värvi jope Norra lipuga ja Nike spordijalanõud ning XXX R. L. elukoha XXX läbiotsimisel (läbiotsimise protokoll koos fototabeliga - II kd, tl 21-29) kahe identse kaabu ja musta värvi dressipluusi leidmine. Nimetatud riideesemeid on vaadeldud (II kd, tl 30-39) ja on tuvastatav, et XXX poes viibinud isikutel on seljas sarnased riideesemed. Läbiotsimised on aset leidnud õiguspäraselt vastavalt kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud korrale (X kd, tl 185-188), s.o vastavalt eeluurimiskohtuniku prokuratuuri taotlusele antud läbiotsimislubadele. Kui kaitsja läbiotsimisel ei viibinud, siis ilmselt kahtlustatavad seda ei soovinud ning seda ei saa menetlejale ette heita. Eelnevaga on tuvastamist leidnud, et XXX ajavahemikus kella 20.19 – 20.35 viibisid XXX asuva XXX kaubanduskeskuse XXX poes M. Kaldalu ja R. L.. XXX kauplusest osteti mobiiltelefon. Vaidlus on M. Kaldalu poolt aga püstitatud selles, kes mobiiltelefoni ostis. Süüdistatav M. Kaldalu on kohtuistungitel korduvalt väitnud, et tema telefoni puutunud ei ole, seda ei ostnud ja sellega üldse midagi teinud ei ole. Paraku kogutud tõendid näitavad midagi muud. XXX poe turvakaamera videosalvestiselt on selgelt nähtav, et M. Kaldalule sarnanev isik ulatab R. L. sarnanevale isikule sularaha, mille R. L. sarnanev isik ulatab edasi müüja suunas. Müüja annab ostetud kauba R. L. sarnaneva isiku kätte. Ostetud mobiiltelefoni R. L. kätte minemist ei eita ka M. Kaldalu. Juba sellisest kahe isiku käitumisest on võimalik tuvastada, et M. Kaldalu ja R. L. ostsid telefoni vähemalt konkludentselt ehk tegudega kooskõlastatult, sest M. Kaldalu ulatas R. L. telefoni ostmiseks raha ja seega majanduslikult toetas teda selles. Kas telefon pidi lõpuks minema valimisliidu XXX käsutusse, nagu on selgitanud M. Kaldalu, ei ole siinkohal oluline. Oluline on, et M. Kaldalu ja R. L. koos ostsid mobiiltelefoni. Ka nende järgnev käitumismuster räägib sellise hüpoteesi kasuks. Nimelt M. Kaldalu ja R. L., kelle kätte jäi kott ostetud telefoniga, liikusid edasi XXX keskuse teisele korrusele, kus ühe pingi juures veetsid koos istudes 8 minutit, otsides samal ajal midagi seljakotist. Seejärel ka koos keskusest lahkuti. Tõepoolest, turvakaamera videosalvestistelt ei ole tuvastatav, mida M. Kaldalu ja R. L. pingi peal täpsemalt tegid. Eelnev aga ei tähenda, nagu ei oleks kõne all olevat telefoni koos tegutsedes ostetud. Seega tuleb lugeda vääraks M. Kaldalu ütlused selles, et tema telefoni ostmisel mitte kuidagi ei osalenud. Ei ole vaidlust selle üle, et M. Kaldalu ja R. L. tunnevad teineteist juba pikka aega ning nad on tegutsenud kooskõlaliselt valimisliidu XXX loomises ja selle tööprotsessides. Samuti olid nad valimisliidu juhtfiguurid. Seda on kinnitanud ka M. Kaldalu kohtuistungitel. M. Kaldalu ja R. L. tegevust valimisliiduga XXX seoses kajastavad kohtutoimikusse lisatud väljatrükid meediaväljaannetest, sotsiaalvõrgustikest ja kaebustest valimiskomisjonile (II kd, tl 40-62). 21 Siinkohal tuleb küsida, millist õiguslikku tähendust omavad tunnistaja R. L. kriminaalmenetluses nr 1-18-2251 kohtuistungil antud ütlused. Prokurör asus oma lõppkõnes seisukohale, et tunnistaja R. L. ütlustel tõendiväärtus puudub, sest esimesel ülekuulamisel tunnistaja sisulisi vastuseid ei andnud ning teisel ülekuulamisel oli isik juba eelnevalt mitmel korral viibinud istungitel saalis, kuid tunnistaja ei tohi enne ülekuulamist kohtusaalis viibida. Kohus möönab, et tunnistaja R. L. ülekuulamistega seonduv on komplitseeritud, kuid ei saa asuda seisukohale, et R. L. ülekuulamine mitte mingisugust tõenduslikku väärtust ei omaks. Kuigi kohus 07.10.2022 määrusega (IX kd, tl 151) kutsus kohtusse tunnistusi andma R. L., keda on taotlenud üle kuulata (hiljem taotlusest loobunud) käesolevas kriminaalasjas ka süüdistatav M. Kaldalu, siis R. L. teisel ülekuulamisel 11.10.2022 antud ütlusi kohus tõendina ei arvesta, sest kohtunik võis rikkuda (mitte meelega, vaid soovist koguda võimalikult täielik tõendusteave) menetlusreeglistikku osas, et tunnistaja ei tohi enne ülekuulamist kriminaalasja kohtumenetluse juures viibida, samuti ei oldud pooltega eelnevalt kooskõlastatud isiku ülekuulamine ning korduvaid ülekuulamisi tuleb kohtumenetluses kehtiva praktika kohaselt üldjuhul vältida. R. L. ka ei andnud korduvülekuulamisel sündmuse faktiliste asjaolude tuvastamiseks täiendavaid sisulisi selgitusi, vaid enamus aega vaikis. Küll aga kohus tugineb ütlustele, mis R. L. andis 29.10.2021 esimesel ülekuulamisel, sest see ülekuulamine oli läbi viidud õiguspäraselt, samuti andis R. L. siis ka sisulisi ütlusi. Tunnistaja R. L. on kinnitanud, et ta tunneb M. Kaldalu. Numbrit XXX ta ei tea. ETV-sse ringhäälingusse XXX ei ole ta helistanud. Ta on vestelnud A. K. valmiste teemal, kuid täpsemalt ta seda ei mäleta või ei tea. XXX. aasta valimistel esindas tunnistaja valimisliitu XXX, kuid ta ei osanud selgitada, kuidas ta ennast valimisliidus positsioneeris ja milliseid ülesandeid täitis. XXX R. L. ja M. Kaldalu valimisdebatist osa võtma ei pidanud ja tunnistaja debatile kutsutud ei olnud. M. Kaldalu kohta ta aga ei oska öelda. Enne 10. oktoobrit, oktoobri alguses nad ei tahtnud valimisdebatist osa võtta. Sellel teemal tunnistaja XXX stuudiosse ei läinud. R. L. sõnul töötab ETV 2-s kaks sõpra XXX stuudios ja tal oli vaja videokassette digitaliseerida, siis unustati ka asjad stuudiosse. R. L. käis stuudios päevasel ajal, kuid ei mäleta kas üksi või kellegagi koos. Ta on seal ka koos M. Kaldaluga käinud, kuid ta ei mäleta, millega seoses. Tunnistaja ei tea, kellele läbiotsimisel ära võetud musta värvi dressipluus TÜ logoga ja kaabu tüüpi müts kuulub. Tunnistaja ei mäleta, kas ta XXX käis ERR XXX stuudio juures õhtupoolikul. R. L. ka ei tea midagi sellest, et telefoni pealt oli saadetud sõnum pommiähvardusega ERR XXX stuudiole. Ta ei mäleta, kas käis kunagi XXX kaubanduskeskuses XXX. aastal koos M. Kaldaluga ostmas mobiiltelefoni. Kuigi M. Kaldalu kaitsja D. Školjari hinnangul ei ole nimetatud ütlused
Kuna R. L. on siiski vastanud sisuliselt teatud küsimustele, ei saa nimetatut käsitleda tunnistaja ütluste andmisest keeldumisena. Vastasel korral riivataks süüdistatava kaitseõigust asja vahetu arutamise ja tunnistaja küsitlemisega seoses, sest ütluste andmisest keeldumisel on võimalik avaldada tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlused. Keeldumisena tuleb mõista kohtu seisukohalt sellist käitumisakti, mis sisuliselt välistab igasuguse sisulise kontakti tunnistajaga. Kohus ka möönab, et kohtunik kohtumenetluses eksis selle vastu, et kuigi ta luges tunnistaja R. L. ütlused pärast 29.10.2021 ülekuulamist ütluste andmiseks ja asus seisukohale, et neid saab ütlustena arvestada ning ei avaldanud varasemaid ütlusi, siis 11.10.2022 kohus seda siiski tegi. Käesolevaga kohus kinnitab, et loeb tõendiks ainult tunnistaja R. L. 29.10.2021 antud ütlused ning ei tugine tema varasematele ütlustele ega ka teisel ülekuulamisel antud ütlustele. 22 Küll aga tuleb R. L. kohtuistungil 29.10.2021 antud ütlused lugeda enamuses ebausaldusväärseteks. Nimelt XXX Interneti keskkonnas veebiaadressil XXX avanenud videofaili vaatlusprotokolli (I kd, tl 122-124) kohaselt lingil vajutades avaneb helifail ja faili illustreeriv taustapilt, millel kirjad ERR saadab nähtamatuid kutseid tel XXX A. K. ERR Eesti Rahvusringhääling ja R. L. XXX tel XXX. Taustapildi all nähtub, et helifail on YouTube keskkonnas avaldatud XXX ja faili üleslaadijaks on „XXX“. Stenogrammi kohaselt vestlesid A. Kuusk ja R. Laurits tänasest valimisteemalisest debatist XXX ning sellega seonduvast saatest. XXX nimekiri ei registreerinud oma tulekut vastavalt valimiste korrale ja sellega seoses kaotas valimisliit võimaluse osaleda saates. ERR-i kodulehel on kord avaldatud. Saatega liitumine ei tulnud kõne alla vastavalt kehtivale korrale. Ka tunnistaja A. K. kinnitas kohtuistungil R. L. valimisteemadel vestlemist. Seega eelnev teave kogumis tõendab, et R. L. vestles A. K. valimistega seonduvatel teemadel, mis omakorda tähendab, et tunnistaja väited valimistega mittetegelemise, numbri XXX mitteteadmise, A. K. mittevestlemise ja XXX aset leidnud sündmuse kirjelduse kohta ei ole tõesed ja tuleb tõendite kogumist kõrvale jätta. Ka väidetavad mitteteadmised ja –mäletamised seoses pommiähvardusele eelnevate sündmustega, koos M. Kaldaluga XXX keskuses käimisega, telefoni ostmisega, valmistega, ERR XXX stuudios käimisega loeb kohus mittearvestatavateks, sest teiste tõenditega on nimetatud tegevused juba eespool tõendamist leidnud. Vastavalt Tartu Ringkonnakohtu 23.05.2023.a otsusele jäetud
Siinkohal tuleb aga asuda seisukohale, kuidas eelpool refereeritud R. L. ütluseid kriminaalasjas nr 1-18-1159 õiguslikult käsitleda. Ühest küljest on kohus sedastanud, et tunnistaja R. L. on kriminaalasjas nr 1-18-2251 kohtuistungil ütlusi andnud ja tema varasemaid ütlusi (sh teises kriminaalasjas) ei avaldata. Teisest küljest sisaldavad eelpoolnimetatud dokumendid (istungiprotokoll, kohtumäärus) teavet, mis haakub ka teiste kriminaalasjas nr 1-18-2251 kogutud tõenditega. Seetõttu kohus pidas vajalikuks võtta kriminaalasja materjalide juurde ka asjas nr 1-18-1159 koostatud istungiprotokolli ja kohtumääruse, sest R. L. poolt avaldatud informatsioon XXX menetluses oli väga detailne ja riimub teiste käesolevas kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kuna kohtule on
lg 1 alusel antud õigus koguda täiendavaid tõendeid, siis selle õiguse kasutamata jätmine käesolevas menetluses oleks olnud vastuolus tõe tuvastamise printsiibiga, milleni ka kohus peab alati ja igal juhul püüdlema. Ka teistele tõenditele tuginedes on tuvastatav, kes XXX kell 20.42 Häirekeskusesse ähvardava sisuga sõnumi saatis. Kohus meenutab, et süüdistatav M. Kaldalu eitab telefoni puutumist ja sellega toimingute tegemist, tunnistaja R. L. aga ei osanud süüdistuse faktiliste asjaolude kohta kohtuistungil midagi sisulist selgitada. M. Kaldaluga XXX Vangla kambris pikemat aega viibinud tunnistaja M. K. aga selgitas kohtuistungil, et kui ta istus M. Kaldaluga ühes kambris XXX Vanglas umbes 3 aastat tagasi, s.o XXX. aastal 3 nädalat ja peale, siis M. Kaldalu rääkis, et teda kahtlustatakse pommiähvarduses. Käis ka läbi R. nimi, kellega teda koos kahtlustatakse. M. Kaldalu rääkis, et neil oli telefon, aga enam seda ei olnud. M. Kaldalu jutt oli samas kogu aeg selline kahe vahel 23 – ta jagas nagu vihjeid, et justkui nagu oleks nemad midagi teinud, aga samas jättis süütu mulje endast. Seal oli mingi poliitiline asi mängus, kus ta ei saanud mingeid hääli või ei kutsutud teda mingile koosolekule või asjale - ta oli päris kuri selle peale. Telefon hangiti M. Kaldalu sõnul XXX keskusest, kuid kes konkreetselt telefoni ostis, vestluses ta ei maininud. Umbes selline lause käis samuti läbi, et see ei olnud niimoodi mõeldud, et päästeametid kohale tuleks, vaid pigem nagu hirmutamiseks. Kohtu hinnangul on tunnistaja M. K. ütlused usaldusväärsed ja seega tuleb nendega otsuse kirjutamisel ka arvestada. Nimelt täiesti asjakohatud ja tõendamata on süüdistatava M. Kaldalu väited selle kohta, et tunnistaja M. K. psühholoogiliselt kuidagi vangistuses survestati – tema ütlused kohtuistungil olid sellised, mis ei anna alust kahtlustada mõjutamist - nimelt M. K. kõike ei mäletanud, samuti olid tema ütlused kohased 5 aasta taguse sündmuse kirjeldamiseks ja need riimuvad ka teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Seega ei oma samuti tähendust tunnistaja varasem karistatus (M. K. karistusregistri väljavõte - X kd, tl 83-84), sest teda ei ole õigusemõistmisvastaste kuritegude eest karistatud. Samas varasemalt karistamata M. Kaldalu ütlused on kohtu jaoks olnud senini enamuses ebausaldusväärsed. Kuigi tuleb tõdeda, et ka tunnistaja M. K. ütlustest ei selgu lõplikult, kes mobiiltelefoni XXX keskusest ostis (siinkohal kohus meenutab, et ei võta R. L. kriminaalasjas nr 1-18-1159 antud ütlusi arvesse, kohtuistungil aga R. L. ei teadnud selle kohta midagi sisulist rääkida), siis tuginedes XXX keskuse ja XXX poe turvakaamera videosalvestistele, tuleb asuda seisukohale, et M. Kaldalu ja R. L. ostsid mobiiltelefoni koos, sest M. Kaldalu andis R. L. poes telefoni ostmiseks raha, mille R. L. andis edasi müüjale. Kuigi ei ole ka enam kindlaks tehtav, kes konkreetselt sõnumi mobiiltelefonis valmis trükkis ja teele saatis, siis kõnealune mobiiltelefoninumber on sõnumi saatmise hetkel seostatav M. Kaldaluga, kuigi ta väidab ise vastupidist ning nimetatud numbrit kasutati mobiiltelefonis, millega saadeti pommiähvardus Häirekeskuse numbrile 112. Et ähvardust sisaldava sõnumi võis telefoni trükkida ja ka selle teele saata lisaks M. Kaldalule ka R. L., ei ole käesolevas asjas välistatud, kuid on kindel, et ainult M. Kaldalul ja R. L. oli põhjust sellise sisuga sõnum ERR XXX stuudio kohta Häirekeskusele saata, mitte kellelgi teisel. Süüdistatav M. Kaldalu väide, et sõnumi võis saata kolmas V. nimeline isik, et ole asjas tõendamist leidnud. Seda väidet ei ole süüdistatav esitanud ka kohtueelses menetluses kontrollimiseks. Samuti kõnekaardi aktiveerimine mais XXX. a viitab, et nimetatud kõnekaart oli juba varasemalt kasutuses, samuti suutsid politseiuurijad seostada numbri uurimise alguses M. Kaldaluga. Ka M. Kaldalu elukoha läbiotsimisel leiti 46 erinevat kõnekaarti ja kõnekaardi ümbrist, mis omakorda viitab, et süüdistatava kasutuses oli palju kõnekaarte ja ei ole välistatud nende varasem aktiveerimine teistes telefonides – aktiveerimine ei eelda alati sõnumite saatmist ega kõnede tegemist. Kõnekaarte ja nende ümbriseid on kohtueelsel uurimisel vaadeldud (II kd, tl 1-20). Kohus juba eespool asus seisukohale, et M. Kaldalu ja R. L. tegutsesid süüteo toimepanemise hetkel kaastäideviijatena KarS § 21 lg 2 tähenduses ja sellise hüpoteesi on kohtuistungil esitanud ka M. Kaldalu ise. Kaastäideviimist ka ei välista kriminaalmenetluse eraldamine ja ühe kaastäideviija suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine ning XXX. Vastavalt Tartu Ringkonnakohtu 23.05.2023.a otsusele jäetud
S § 21 lg 2 esimest lauset tuleb sisustada teovalitsemise teooriast lähtudes kui funktsionaalset teovalitsemist. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Iga täideviija panus süüteo toimepanemisse peab olema oluline, mis tähendab, et isiku süüditunnistamiseks kaastäideviijana peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt nt RKKKo 3-1-118-08, p 14 koos edasiste viidetega). Maakohtu hinnangul on nimetatud tingimused M. Kaldalu ja R. L. tegevuses täidetud – koos osteti sõnumi saatmiseks mobiiltelefon, sh M. Kaldalu andis rahalised vahendid R. L. telefoni ostmiseks, samuti ilmselt koos sisestati ka SIM-kaart telefoni (kui viibiti 8 minutit turvakaamera juures oleval pingil XXX keskuses) ning on ka alust arvata, et nad olid sõnumi saatmise hetkel koos ja kaotasid pärast sõnumi saatmist mobiiltelefoni meelega ära. Vastupidiseid seisukohti, mida M. Kaldalu menetluses on korduvalt väljendanud (XXX keskusest lahkuti erinevates suundades, M. Kaldalul mobiiltelefoniga mingit seost ei olnud) ei kinnita teised asjas kogutud tõendid, samuti ei esitanud M. Kaldalu sellekohaseid vastuväiteid kohtueelses menetluses, mida oleks saanud täiendavalt kontrollida. Kuigi nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses on menetlejatel kohustus tuvastada nii isikut süüstavad kui ka õigustavad asjaolud, siis menetlusökonoomia printsiibist lähtudes ei tähenda nimetatud kohustus kindlasti seda, et menetleja (eriti kohus kohtumenetluses) peaks hakkama kõikvõimalikke süüdistatava poolt esitatud uurimisversioone kontrollima, seda eriti juhtudel, mil isik ka ei viita konkreetsetele olemasolevatele tõenditele, vaid esitab ainult väiteid ja kohustab kohut nende väidetega midagi peale hakkama. Sellist käitumist tuleb lugeda menetlusõiguste väärtarvitamiseks. Järgmisena peatub kohus küsimusel, kas M. Kaldalu poolt toime pandud süütegu tuleb kvalifitseerida KarS § 263 lg 1 p 1 järgi või KarS § 278 lg 1 järgi. Riigikohus on sedastanud, et KarS §-s 278 sisaldub kaks alternatiivset süüteokoosseisu teadvalt vale väljakutse tegemine ja teadvalt vale väljasõidu põhjustamine. Väljakutse on igasugune optiline või akustiline teadaanne, millega taotletakse eritalituse kohaletulekut seoses häda- või ohuolukorraga, näiteks õigusrikkumise toimepanemisega. Seega on vale väljakutse tegemine spetsiifilise teokirjeldusega formaalne delikt, kuna süüteokoosseisu realiseerituse aspektist on tähtsusetu, kas sellele järgneb ka faktiliselt mõne eritalituse väljasõit. Seevastu väljasõidu põhjustamine on tagajärjedelikt, mis eeldab erinevalt väljakutse tegemisest suvalist tegu (näiteks õnnetusjuhtumi või õigusrikkumise lavastamist), mille tulemina toimub eritalituse väljasõit. Sellisel juhul tuleb tuvastada ka põhjuslik seos teo ja väljasõidu vahel (RKKK 3-1-150-08, p 6). KarS § 263 lg 1 p 2 puhul on rünnatavaks õigushüveks üksnes avalik kord kui kollektiivne õigushüve. See punkt nimetab teo toimepanemise spetsiifilised vahendid, mis kujutavad endast juba abstraktset ohtu ümbritsevale ja ohustavad potentsiaalselt ühiskonna üldist turvalisust. Kõnesolev punkt hõlmab vaid selliseid tegusid, mille puhul relva või relvana kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkeainega ähvardamine on suunatud konkretiseerimata inimeste hulga vastu. Seega ei kätke KarS § 263 lg 1 p 2 endas vägivallategu kui ähvardamist või kehalist väärkohtlemist KarS § 120 või § 121 mõttes, vaid selle sättega on nimetatud vahendeid 25 silmas pidades kuulutatud karistatavaks üksnes ja juba avalikkusele suunatud ähvardus, sõltumata sellest, kas sellega on kahjustatud lisaks avalikule korrale ka individuaalset õigushüve. Näitena võib tuua pommiähvarduse või avalikus kohas kogunevate inimeste juuresolekul relvaga õhkulaskmise (ilma et see oleks kellegi konkreetse vastu suunatud) jms. Üldistatult öeldes on KarS § 263 lg 1 p 2 alla langevate tegude puhul erinevalt sama lõike esimesest punktist avaliku korra rikkumise keskmes üldsuse ründamine kui selline. See eristab neid kahte punkti olemuslikult ja põhjendab ühtlasi seda, miks on esimese punkti kõrvale vaja eraldi ka teise punktiga sätestatud kuriteokoosseisu (RKKKo 1-18-5540, p 17-18; vt ka RKKKo 3-1-1-15-17, p 23). Süüdistatav M. Kaldalu ja tema kaitsja on seisukohal, et M. Kaldalule ette heidetava süüteo võiks kvalifitseerida väärteona KarS § 278 lg 1 järgi. Kohus sellega ei nõustu. Nimelt M. Kaldalu süüteo puhul on leidnud tuvastamist, et häiriti mitmete inimeste rahu ja turvatunnet, see oli suunatud konkretiseerimata inimeste hulgale ning kujutas endast samas abstraktset ohtu ümbritsevale ja ohustas potentsiaalselt ühiskonna turvalisust. Seega ei ole ka õige M. Kaldalu väide, et KarS § 263 lg 1 p 2 kuriteokoosseisu tuvastamiseks tuleks kindlaks teha, kelle turvalistust, rahu konkreetselt häiriti – sellist seisukohta Riigikohtu kehtiv praktika ei jaga. Tuleb rõhutada, et saates pommiähvardust sisaldava sõnumi Häirekeskuse 112 numbrile, ei saa asuda seisukohale, et nimetatud sõnum häirib ainult Häirekeskuse töötajaid, s.o et tegemist oleks lihtsalt eritalituse vale väljakutsega vms. Ähvardus oli suunatud siiski ERR XXX stuudios töötavatele isikute ringile, kedagi neist konkretiseerimata. Uudis sellest levis ilmselgelt ka väljapoole stuudio piire. Seega oli tegemist avaliku kohaga KorS § 54 mõttes, sest politsei poolt lintidega piiratud territooriumile sai ligineda (lintideni) ja vaadata pealt määratlemata ring inimesi. Seda tõendavad ka M. Kaldalu poolt kohtule edastatud fotode koopiad politseisõidukitest (VIII kd, tl 127-131). Ei ole siinkohal oluline, kui palju inimesi (nt tunnistaja H. A. sõnul 5) ja kes tegelikult ERR XXX stuudio juures viibisid. M. Kaldalu rikkus oma tegevusega KorS § 55 lg 1 p-s 2 sätestatud keeldu avalikus kohas käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige teist isikut sõnaga, žestiga või muul moel solvata, hirmutada või ähvardada. Stressireaktsiooni tekkimist, pahurust seoses tööpäeva pikenemisega ja arusaamatust olukorra suhtes kinnitasid pommiähvardusest teadasaamise järgselt ka ERR-i töötajatest tunnistajad H. A. ja K. J., kes tulid samuti sündmuskohale. On tuvastatud, et ERR XXX stuudioga piirnenud inimeste elutegevus oli häiritud (ei saanud tänavaid tavapäraselt läbida, operatiivsõidukite kohalolu, küsimus olukorra tõsidusest jms). Avalikkust häiriva ähvarduse saatmiseks ei pea süüteo sooritaja viibima ise avalikus kohas (nt sõnumi edastamisel telefoni või arvuti teel). M. Kaldalu on esitanud väite, et XXX kell 20.42 Häirekeskusele saadetud sõnum on lavastus. Väidetavalt saadeti sõnum kolmanda isiku poolt valimisliidu XXX juhtfiguuride mustamiseks. Sellele pidi eelkõige viitama sõnumi Häirekeskusesse jõudmise pikem ajavahemik, ERR-i töötajate kiire sündmuskohale saabumine ja vastuolud tunnistaja A. P. ütlustes seoses asutusesisese hoiatuse edastamisega kolleegidele valimisliidu XXX liikmete M. Kaldalu ja R. L. Kohtu seisukohalt sellised M. Kaldalu poolsed tõlgendused on asjakohatud, nende väidete kontrollimiseks ei ole M. Kaldalu avaldanud informatsiooni kohtueelsel uurimisel ja need ei ole kogutud tõenditega tõendamist leidnud. Kohus juba eespool selgitas, et kriminaalmenetluses ei ole menetlejatel menetlusökonoomiast lähtudes kohustust kontrollida igasuguseid süüdistatava poolt esitatud väiteid sündmuse asetleidmise tehiolude kohta, kui ka süüdistatav ise konkreetsetele tõenditele ei viita ning jääb ainult väidete esitamise juurde. 26 Sellisel juhul ei ole ka midagi süüdistatava kasuks tõlgendada. On üheselt tõendatud, et M. Kaldalu koos R. L. (või vähemalt üksteise teadmisel ja heakskiidul) saatis sõnumi Häirekeskusele, sõnumi nn „õhus rippumine“ on pigem seotud Häirekeskuse töö tehnilise korraldusega 5 aastat tagasi ning ERR XXX stuudio töötajate omavahelise suhtluse sisu enne ja pärast pommiähvardust ei puutu üldse käesoleva kriminaalasja menetlusesemesse. On samuti mõistetav, et viie aasta taguse sündmuse, sellele eelnevate ja järgnevate tehiolude puntkuaalset mäletamist ei saa tunnistajatelt nõuda. Ka tunnistaja A. P. istungil esitatud väidet „pommigrupp juba ootas, et nad saaksid sisse, sest oli teada, et stuudiotöötajad kohe jõuavad“ ei ole võimalik mõistliku asjassepuutumatu isiku vaatevinklist tõlgendada selliselt, et keegi konspiratiivselt juba eelnevalt planeeris töötajate kohaleilmumise – seda samuti ükski tõend ei kinnita ja selline tõlgendus pole ka eluliselt usutav. On tuvastatud, et pommigrupp ootas sündmuskohal kuni pommi väidetava lõhkemise kellaajani ning siis veel 30 minutit. Kohus peab siinkohal vajalikuks selgitada, et ei võtnud M. Kaldalu süüküsimuse otsustamisel arvesse ka teisi M. Kaldalu kohtuistungil antud ütluseid (sh lõppsõnas), mis ei riimu teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega või ei puuduta antud kuriteosündmust üldse, luges need asjassepuutumatuks, ebausaldusväärseks ja jättis tõendite kogumist välja. Kuna M. Kaldalu on süüteosündmuse osas maalinud kohtumenetluses kardinaalselt erineva pildi sellest, mis kogutud tõenditega on kinnitamist leidnud, mis on jäänud ainult sõnade tasemele, mida ei ole ka saadud kohtueelsel uurimisel kontrollida seoses M. Kaldalu ütluste mitteandmisega ja mis tuleb ilmselt seetõttu lugeda enamuses väljamõeldiseks, ei pidanud kohus kohtulahendi mahu, menetlusökonoomia ja süüdistuse sisu arvestades vajalikuks kõiki M. Kaldalu kohtus esitatud väiteid eraldi otsuses välja tuua, kuid vastused nimetatud väidetele ja küsimustele on siiski kohtuotsuse analüüsidest kohtu hinnangul leitavad. Nimetatud väidete käsitlemine ei muudaks ka enam kogutud tõenditega tuvastatud faktilisi asjaolusid. Väide, et M. Kaldalu ja R. L. teadsid, et debatt toimus XXX, ei väära fakti, et pommiähvardus tehti ERR XXX stuudiole. Eelnevaga on leidnud tuvastamist, et M. Kaldalu on oma tegevusega täitnud KarS § 263 lg 1 p 2 objektiivsed süüteokoosseisu tunnused. KarS § 12 lg 3 sätestab, et süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused on tahtlus või ettevaatamatus. Seaduses võib olla ette nähtud motiiv, eesmärk või muu süüteokoosseisu subjektiivne tunnus. Nagu kohus otsuse alguses selgitas, siis motiivi KarS § 263 lg 1 p 2 koosseisutunnusena ei sisalda. Samas ei saa M. Kaldalu (ja ka R. L.) kannustanud sündmustest täielikult kuriteole tervikliku hinnangu andmisel mööda vaadata. Nimelt tunnistajate A. K., A. P., K. J. ja H. A. ütlustest nähtub, et ühel nädalajagu varasemalt aset leidnud valimisdebatil (Raadio 2 saade) soovis osaleda ka valimisliit XXX. Kuna nad ei olnud end selleks õigel ajal registreerinud, siis neil osaleda ei olnud võimalik. A. K. helistas XXX A. P. ja ütles, et tal oli olnud vestlus R. L. ning kui selgus, et XXX ei saa sellel debatil osaleda, siis oli valmisliidu esindaja öelnud, et nad kasutavad kõiki võimalusi, vahendeid, et kas sinna pääseda või segada seda debatti. Kohus rõhutab siinkohal, et telefonivestluse asetleidmine A. K. ja R. L. vahel on juba eespool kinnitamist leidnud, samuti tõendab ekirjavahetust väljatrükid nimetatud e-kirjadest (VII kd, tl 65-67). A. K. hoiatas kolleege, sest ka varasemalt on olnud selliseid agressiivseid ja allumatuid kokkupuuteid selle valimisliiduga. XXX aset leidnud intsidendist oli ka A. K. sel hetkel juba teadlik. Tunnistaja A. P. sõnul tuligi XXX raadioeetris olnud valimisdebatile M. Kaldalu, kes ei olnud koheselt palve esitamisel 27 nõus stuudiost lahkuma. Kohale oli kutsutud ka R. L., kes hakkas luba küsimata filmima. Mõlemad olid emotsionaalselt üles köetud ja nendega oli keeruline suhelda. Politsei kutsumise väite esitamisel isikud lahkusid stuudiost. Kuigi tunnistaja A. P. selgitas ka M. Kaldalu ja R. L. lahkumisele järgnenud sündmusi, need kohtu hinnangul käesoleva kriminaalasja raames nii olulised ei ole (s.o teiste inimeste kutsumine stuudio juurde, alkoholi tarvitamine, riiete ja statiivi unustamine stuudiosse, uksega logistamine, uksekella lõhkumine jms). M. Kaldalu on väitnud, et stuudios viibimine oli rahumeelne, samas see ei kõiguta fakti, et M. Kaldalu ja R. L. stuudio territooriumil viibisid. Ei ole ka eluliselt usutav, et R. L. sattus stuudio juurde juhuslikult – ta on ise kinnitanud, et käis tuttavate juures. Siinkohal kohtul ei ole alust kahelda tunnistaja A. P. väidetes juhtunu kohta. Pigem on M. Kaldalul huvi näidata ennast positiivsemast küljest, samas intsidente valimisliiduga XXX on tunnistajate sõnul juba varasemalt aset leidnud. Võimalike tulevaste intsidentide osas hoiatati kolleegide poolt ka tunnistajaid H. A. ja K. J.. Tunnistaja A. K. sõnul tehakse ERR XXX stuudios ka saateid, seega ei vasta tõele M. Kaldalu vastupidine kohtus esitatud väide, et XXX stuudiot ei ole. Kas tegemist on tele- või raadiostuudioga, ei oma tähtsust. Süüdistatav M. Kaldalu on kinnitanud, et tema koos R. L. oli ametlikult üks valimisliidu XXX esindajatest. Kuigi süüdistatava hinnangul miski ei tõenda, et R. L. oleks saatnud A. K. e-mailid, kinnitab R. L. nii telefonitsi kui ka meilitsi suhtlemist tunnistaja A. K. ning see on nähtav ka eespool käsitletud Facebooki konto vaatlusprotokollist – vastupidist ei ole kohtule tõendatud ning M. Kaldalu ei ole ka esitanud menetlejatele võimalust temapoolset versiooni kohtueelsel uurimisel kontrollida. Mingi väite esitamisel tuleb seda ka tõendada või võimaldada leida tõendusteavet. M. Kaldalu on ka kinnitanud, et keegi V. pidi valimisliidule leidma uue eetriaja, kellega pidid nad kokku saama XXX kaubanduskeskuses. Eelnevast kohtu hinnangul nähtub, et sisuline motiiv saada ERR-i XXX stuudiole ähvardava sisuga sõnum oli ikkagi M. Kaldalul ja R. L., mitte kellelgi teisel, sh kohtuistungil kõlanud V., „XXX“ või „XXX“. Vastupidine ei ole ka menetluses tõendamist leidnud. Kohus nõustub prokuratuuriga selles, et isegi, kui eeldada, et M. Kaldalu ise pole trükkinud Häirekeskusesse saadetud sõnumit, siis sellise sõnumi saatmine, arvestades olemasolevaid tõendeid ja motiivi, oli tema ja R. L. ühine idee. Seega ei ole ka eluliselt usutavad tunnistaja A. Kaldalu väited selle kohta, et R. L. sõnul M. Kaldalu sõnumit ei ole saatnud. On riimuvalt teiste tõenditega kinnitust leidnud, et R. L. faktiliselt ostis telefoni, kuid seda kahasse koos M. Kaldaluga – M. Kaldalu lihtsalt ei „viibinud juures“, sest ta andis R. L. raha telefoni ostmiseks. KarS § 16 lg 1 kohaselt tahtlus on kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus. Sama sätte lõike 2 järgi isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Kohtu hinnangul pani M. Kaldalu kaastäideviimise vormis KarS §-s 263 lg 1 p 2 sätestatud kuriteo toime kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes. Kavatsetusele viitab eelkõige M. Kaldalu teopanus sõnumi saatmisel just ERR XXX stuudiole, selle ilmselge eelnev etteplaneerimine ja ka R. L. kaasamine süüteo sooritamisele. Kuigi süüdistatav M. Kaldalu on menetluses läbivalt väitnud, et tema ei tea asjast midagi, siis ta on tegelikult XXX ja XXX, mida on kinnitanud ka XXX. XXX XXX isikule on sellise teo toimepanemisele järgnev ja kaasnevad tagajärjed ettenähtavad. M. Kaldalu sai tegelikult aru, et selline ähvardav sõnum käivitab politsei ja 28 päästeameti reageeringu võimalikule ähvardavale ohule. Sõnumi sisust oli mõistlikul inimesel ka võimalik ainult üheselt aru saada – tegemist oli pommiähvardusega. M. Kaldalul oli (koos R. L.) selge soov tekitada valimiste ajal segadust, väites, et valimised on ebaseaduslikud ja ilmselt siis ka seaduslikku valimisprotsessi sekkuda. Kavatsetusele viitab ka peale sõnumi saatmist telefoni ja selle dokumentide ärapeitmine ja kaotamine selliselt, et neid ei ole siiamaani üles leitud. Häirekeskusele saadetud sõnumi sisu ei olnud ka mitte lihtsalt häiriv, vaid pommiähvardusena ühiskonnale suurt ohtu kujutav. Ei ole samuti välistatud, et M. Kaldalu kannustas sellisele teole umbes nädal aega varem aset leidnud mitte kõige meeldivam intsident valimisliidu XXX liikmete M. Kaldalu ja R. L. ning ERR XXX stuudiotöötajate vahel, mil valimisliidu osalemine otse-eetris katkestati – on eluliselt usutav, et sellised asjaolud tekitasid süüdistatavas teatud ärritusseisundi, mida ta ei ole ka ise eitanud, nimetades seda oma ütlustes normaalseks ärrituseks. KarS § 17 ei nõua isikult juriidilise kvalifikatsiooni teadmist, vaid oma teo tegeliku sisu ja sellele järgnevate tagajärgede tajumist – M. Kaldalu tõsikindlalt ootas oma tegevusele mingit reaktsiooni ja saigi selle operatiivteenistuste väljasõidu ning hilisema kriminaalmenetluse näol. Kuigi M. K. ütlustest muuhulgas nähtub, et M. Kaldalu tahtis väidetavalt ainult nalja teha ja ei arvestanud operatiivsõidukite väljasõiduga, siis see ei ole eluliselt usutav – M. Kaldalu eelvangistuses olles ilmselt ka M. K. ei avaldanud sündmuse kohta täit tõde. Seega on loomulik, et ta rääkis kambrikaaslasele ilmselt vaid minimaalse osa oma tegevusest. Veelgi enam – M. Kaldalu on kohtuistungil millegipärast väitnud, et menetluses keskset tähendust omav sõnum saadeti poliitilistel põhjustel. Kohtule jääb arusaamatuks, miks peaks inimene, kellel ei ole kuriteoga väidetavalt mingit seotust, üldse sellekohase väite esitama. Eelnevale tuginedes on kindlaks tehtud, et M. Kaldalu poolt KarS § 263 lg 1 p 2 järgse kuriteo sooritamine oli tahtlik, täpsemalt tema käitumine on kvalifitseeritav kavatsetusena. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud siinkohal puuduvad. Kuigi M. Kaldalu on teada ja tuntud enda poliitiliste vaadete eest võitleja, siis poliitikas tuleb osaleda ja seda teostada seaduslikel alustel ning pommiähvarduse tegemine tuntud stuudiole kindlasti ei täida hädaseisundi koosseisu KarS § 29 mõttes. Ja ka teised alused hädaseisundi kasutamiseks käesoleva kaasuse asjaoludest nähtuvalt puuduvad. Vastavalt Tartu Ringkonnakohtu 23.05.2023.a otsusele jäetud
’ lg 3 alusel kohtuotsuses lk 35 lõigud 5,6,7 ja lk 36 lõigud 1 ja 2 avalikustamata. IV Karistuse mõistmine Karistuse mõistmise osas selgitab kohus järgmist. KarS § 263 lg 1 p 2 sanktsioon näeb ette karistusena rahalise karistuse või kuni viie aastase vangistuse. 29 Karistuse mõistmisel tuleb KarS § 56 lg 1 kohaselt arvestada süüdistatava süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo 1-17-1629, p 28 koos edasiste viidetega ja RKKKo 3-1-1-6-17, p 9 koos edasiste viidetega). KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke pole võimalik saavutada kergema karistusega. Isiku süü suuruse määramisel tuleb anda hinnang neile asjaoludele, mis on süüteoga seotud. Süü suurus on objektiivsete tunnuste – teo ja selle tagajärje kaudu mõõdetav ja kohus on kohustatud hindama tagajärje raskust, teo taunitavust ja raskust, teo korduvust jne. Samuti andma hinnangu teos avalduvale subjektiivsele süü suurusele (tahtlus või ettevaatamatus, teos avalduv suhtumine normi jne) (vt TrtRKo nr 1-15-1618). Karistusregistri väljavõttest nähtub, et M. Kaldalu on varasemalt karistamata isik (II kd tl 120123; VII kd, tl 120; X kd, tl 184). Kuna M. Kaldalul XXX ja XXX, on välistatud isikule rahalise karistuse määramine, sest nimetatud karistusliik ei täidaks tasumata jätmisel oma eesmärki mõjutada süüdlast edaspidiselt hoiduma süütegude toimepanemisest. KarS § 263 lg 1 p 2 järgse raskeimaliigilise karistuse, s.o vangistuse keskmine sanktsioonimäär on 2 aastat 6 kuud vangistust. Prokurör nõudis kohtuvaidluses M. Kaldalule KarS § 263 lg 1 p 2 järgi sooritatud kuriteo eest 11 kuud vangistust, mille hulka tuleb lugeda eelvangistuses viibitud aeg. M. Kaldalu suhtes oli tõkendina kohaldatud vahistamist 24.10.2017 – 22.12.2017 (60 päeva - II kd, tl 63-65; II kd, tl 66-90, 99-108), 05.10.2021 – 16.11.2021 (43 päeva – VI kd, tl 166, 179; VII kd, tl 73) ja 30.04.2022 – 16.11.2022 (201 päeva – VIII kd, tl 27-28; XI kd, tl 80-81), 19.09.2020 – 09.10.2020 (21 päeva – VI kd, tl 49) oli M. Kaldalu allutatud XXX. Kohus nõustub üldjoontes prokuröri poolt taotletud karistusmääraga, kuid lisab omalt poolt järgnevat. M. Kaldalu viibis peale XXX Vabariigis 30.04.2022 kinnipidamist katkematult vahi all kuni 16.11.2022 kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamiseni. Maakohus on oma mitmetes varasemates määrustes selgitanud, et süüdistatava vahi all viibimine oli tingitud M. Kaldalu enda käitumisest menetluse vältel, s.o esines väga suur oht temapoolseks kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmiseks. M. Kaldalu tegi tegelikult kõik endast oleneva, et nii kaua vahi all viibida. Samuti M. Kaldalu otsustas 5 aastat tagasi oma ärrituse suunata ähvarduse saatmise teel ERR XXX stuudio kui valimisdebattide ühe korraldaja suunas. Seega soovis M. Kaldalu kaastäideviijana häirida seaduslikku valimiste korraldust, millest omakorda võib välja lugeda küünilise suhtumise Eesti Vabariigi õigusaktidesse ja valimiskorda. Kohtu seisukohalt on seetõttu M. Kaldalu süü ka küllaltki suur, kuid jääb alla keskmise. Arvestades M. Kaldalu soovi 30 sisuliselt mõjutada ebaseaduslikult valimiste käiku, tehes avalikkust häiriva pommiähvarduse tuntud stuudiole, on siiski süüdistatava M. Kaldalu süü reaalse vanglakaristuse vääriline. Kohus karistab M. Kaldalu 10 kuulise ja 25 päeva pikkuse vanglakaristusega, mille kandmise algust arvestatakse alates 30.04.2022 kuni 16.11.2022. 16.11.2022 kohus määras M. Kaldalu vabastada vahi alt seoses temale mõistetud karistuse täieliku ärakandmisega. Kohus peab põhjendab vangistuse määra ka asjaoluga, et karistus peab mõjutama ühest küljest küll inimest ennast, kuid teisalt peab ühiskond saama signaali, et avalikku korda häirivad kuriteod on rangelt karistatavad. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt oma lahendites rõhutanud, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (RKKKo nr 3-1-1-40-04). M. Kaldalu puhul tuleb kindlasti arvestada asjaoluga, et tema käitumine näitab lugupidamise puudumist nii Eesti Vabariigi valimiste korra kui ka õiguskaitseasutuste suhtes üldisemalt. Ühiskonnale tuleb aga edastada signaal, et põhiseadusliku korra kohaselt valimiste läbiviimise mõjutamine on rangelt karistatav. Seetõttu M. Kaldalul kehtivate karistuste puudumine küll mõjutab raskeima sanktsiooni mõistmist alla keskmise määra, kuid ei välista reaalse vanglakaristuse kohaldamist. V Menetluskulud
lg 1 esimene lause sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.
lg 1 p-de 1, 2, 3, 4 ja 9 kohaselt on menetluskuludeks muuhulgas valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu, riiklikul ekspertiisiasutusel, muul riigiasutusel või juriidilisel isikul seoses ekspertiisi tegemise või joobe tuvastamisega tekkinud kulud, määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses ning muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega, asitõendite hoiutasu, saate- ja hävitamiskulud, samuti süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.
lg 1 p 2 alusel süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus on teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Kuupalga alammäära kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Kuna M. Kaldalule etteheidetud süütegu leidis aset XXX, peab kohus õigemaks võtta sundraha arvestamise aluseks süüteo toimepanemise ajal kehtinud kuupalga alammäär, mis Vabariigi Valitsuse 18.12.2015 määruse nr 139 Töötasu alammäära kehtestamine § 1 p 2 kohaselt alates
lg 3 p 1 alusel tuleb jätta kriminaaltoimiku juurde kriminaalasjas tähtsust omavat teavet sisaldavad 4 CD-d, 2 DVD-d ja 1 mälupulk XXX seeria nr-ga XXX. Kuigi kohus nõustub prokuröriga selles, et kohtule edastatavad salvestised on
lg 2 alusel kohtutoimiku osad ja nende kriminaalasja materjalide juurde jätmine ei eelda seetõttu kohtult eraldi otsustust (vt ka RKKKo 1-18-5732, p 125), teeb kohus asja materjalide ülevaatlikuse huvides siiski sellise otsustuse.
Kaldalule tagastada kohtuotsuse jõustumisel tema elukoha läbiotsimisel ära võetud müts, musta värvi jope Norra lipuga, tossud „Nike“, 31 kaarti ja ring 1 paberhoidik, milles erinevad kõnekaardid. VII M. Kaldalu poolt tõstatatud küsimused põhiseaduslikkuse kontrolli teemadel Kohtutoimikutest on tuvastatav, et M. Kaldalu on seadnud kahju hüvitamisega seoses kahtluse alla süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) regulatsiooni, s.o SKHS §id 12 ja 18 lg 1 osas, millega kriminaalasja kohtumenetluse kestel peab isik esitama taotluse kahju hüvitamiseks kohtule enne kohtuliku uurimise lõpetamist. M. Kaldalu hinnangul ei ole 32 nimetatud toimimisviis mõistlik ja võimalik, sest talle ei ole selleks hetkeks tekkinud kogukahju teada. Kohtu seisukohalt on aga SKHS-i §-d 12 ja 18 lg 1 põhiseaduspärased. Nimelt isegi juhul, kui isiku hinnangul ei ole talle veel enda jaoks teada tekkinud kogukahju, annab SKHS § 12 p 4 võimaluse mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmisel, samuti juhul, kui taotlejal on võimatu või ebamõistlikult keeruline varalise kahju suurust kindlaks teha, jätta hüvitise suuruse taotluses märkimata ja taotleda kohtult õiglast hüvitist. Kuna M. Kaldalu on kohtumenetluses enne kohtuliku uurimise lõppemist esitanud kohtule taotluse nii mittevaralise kahju 5 000 000 euro ulatuses kui ka ilmselt varalise kahju nõudes kadunud kingade ja halvaks läinud seente eest, siis ta on saanud oma õigusi vastavalt seadusele ka teostada ning tema jaoks ei olnud takistus õigusaktis sätestatud korras nõude esitamine. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-24-16 ps 6 märkinud, et seaduses ettenähtud juhtudel ja alustel ette nähtud piirang peab olema legitiimse eesmärgiga ja proportsionaalne. Kohtu hinnangul on SKHS §-des 12 ja 18 lg 1 sätestatud piirangud kooskõlas põhiseadusega, otstarbekohased ja proportsionaalsed – kohul peab kohtuliku uurimise lõppemisel olema teada, millist ja millises suuruses kahjunõuet isik soovib kohtule esitada, et nõupidamistuppa suundudes otsus teha. Kohtulike vaidluste staadiumis enam taotlusi ja tõendeid aga esitada ei saa. M. Kaldalu on seadnud kahtluse alla ka
lg-te 4 ja 5 põhiseaduspärasuse enda isikuandmete töötlemise osas seoses sideandmete nõudmisega ja töötlemisega ning ID-kaardi mitteväljastamisega politsei poolt. Kohus juba eespool on selgitanud sideandmete nõudmisega seonduvat. Kuna sideandmete nõudmist reguleerivad teised sätted, siis käesolevalt ei ole maakohtu hinnangul
lg-te 4 ja 5 põhiseaduspärasuse kontroll asjakohane, sest nimetatud normid ei ole asjassepuutuvad. Ka ID-kaardi väljastamise küsimisega maakohus ei tegele.
lg 2 põhiseaduspärasuse osas ei ole samuti asjakohane võtta kohtu hinnangul seisukohta, sest kriminaaltoimikuga tutvumine kaitsja vahendusel on eelkõige seotud kohtueelse menetlusega ning M. Kaldalule on menetluse kestel mitmel korral võimaldatud kriminaaltoimikutega tutvuda, sh kohtu poolt kohtus koos kaitsjaga. M. Kaldalu korduvalt esitatud väited, et ta ei ole saanud kriminaaltoimikutega üldse
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.