lg 2 alusel vähendati Viktor Matkovile mõistetud karistust 1/3 võrra, mõistes vähendatud karistuseks 3 (kolm) aastat ja 2 (kaks) kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti Viktor Matkovi karistusaja hulka tema eelvangistuses viibimise aeg 07.04.-08.04.2022, s.o 2 (kaks) päeva ja kandmata karistuseks loeti 3 (kolm) aastat 1 (üks) kuu ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 kohaselt jätta mõistetud karistus Viktor Matkovi suhtes täielikult täitmisele pööramata, kui ta ei pane 5 (viie) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab Viktor Matkovi katseaeg kulgema kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 13.03.2023. Tõkend -elukohast lahkumise keeld- tühistada kohtuotsuse jõustumisel.
lg 1, § 175 lg 1 p 3, 4, 9 ning § 179 lg 1 p 1 alusel mõisteti Viktor Matkovilt välja riigieelarve tuludesse sundraha 1812,50 eurot, ekspertiisitasud summas 1110 eurot ja kaitsjatasu summas 77,50 eurot, s.o kokku menetluskulud summas 3000 eurot.
lg 3 alusel jätta riigi kanda ekspertiisitasu summas 1653 eurot ja kaitsjatasu summas 1526,90 eurot.
lg 3 kohaselt tuleb Viktor Matkovil menetluskulud kokku summas 3000 eurot tasuda ositi 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest tasudes vastava kuu viimaseks kuupäevaks igal kuul 250 eurot. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. Viktor Matkov mõisteti KarS § 118 lg 1 p 1 järgi süüdi selles, et tema lõi tervisekahjustuste, sh eluohtlike tervisekahjustuste tekitamise eesmärgil 06.03.2022 täpselt eeluurimises tuvastamata kellaajal, kuid ajavahemikul 18.00 kuni 20.40 Tallinnas aadressil Xxx asuvas korteris kannatanut Xi vähemalt neli korda terariistaga nii kehatüve kui ka vasaku käe piirkonda, põhjustades nende löökidega kannatanule tahtlikult füüsilist valu ja eluohtliku tervisekahjustuse, so rinnaõõnde ulatuva torke-lõikehaava vasakul pool seljal abaluu aluses piirkonnas koos vasakpoolse veri-õhkrinnaga. Lisaks põhjustas Viktor Matkov oma tegevustega kannatanule Xile ühe torke-lõikehaava vasakul õlal ja kaks torke-lõikehaava vasakul õlavarrel. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja adv. Karine Nersesjan vaidlustab Harju Maakohtu otsust sisuliselt täies ulatuses ehk v.a. asitõendite osas. Maakohus on otsuse tegemisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust (
p 2) ning rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust (
Süüdistatava süüditunnistamine ei rajane lubatavatel ja usaldusväärseteks tunnistatud tõenditel. Tõendite vahel tekkinud vastuolude mittekõrvaldamine viis V. Matkovi põhjendamatu süüditunnistamiseni. Apellant palub uue otsusega mõista V. Matkov KarS § 118 lg 1 p 1 järgi õigeks (
Lisaks palub apellant jätta menetluskulud riigi kanda. 2 Kaitsja on oma apellatsioonis pikalt tsiteerinud süüdistatava ütlusi, kannatanu ütlusi, tunnistajate ütlusi ja kirjeldanud videosalvestiselt nähtut ja maakohtu seisukohti ning leidnud, et maakohus ei ole andnud tõendite usaldusväärsusele õiget hinnangut ja samas esitanud omapoolse tõendite eelistuse analüüsi, mis on maakohtu sellesisulise seisukohaga vastupidine ja millele tulnuks rajada õigeksmõistev kohtuotsus süüdistava suhtes. Oma kaitsealuse ütluste muutmise osas kohtuistungil märgib kaitsja, et tõesti, kohtueelses menetluses tunnistas V. Matkov oma süüd, et ta lõi terariistaga Xit, kuid ta selgitas, mis põhjusel tema ütlused erinevad kohtus antud ütlustest. Nimelt selgitas V. Matkov kohtus, et uurijad selgitasid talle, et kui ta annab ütlused, siis nad kiiresti vabastavad teda. Lisaks pidi ta töötukassasse minema, et mitte kaotada raha. Eeltoodust tulenevalt leiab, kaitsja, et V. Matkov selgitas üsna põhjalikult ja veenvalt kohtueelses ja kohtumenetluses antud ütlustes esinevaid vastuolusid. Kannatanu ütlusi peab apellant aga õigustavateks, mistõttu ei saa nad olla usaldusväärsed. Kaitsja jaatab, et D.Ntoast seina pealt leitud veri on kannatanule kuuluv veri ning kööginoa vasaku käepideme külje peal leidus Viktor Matkovi bioloogilist materjali. Seina pealt leitud kannatanu veri selgitas V. Matkov, et võib olla lõikas ennast, aga võib-olla veel varem. Üks päev enne seda me jõime ka. Asjaolu, et kööginoa vasaku käepideme külje peal oli leitud V. Matkovi bioloogiline materjal, ei tähenda, et V. Matkov lõi kannatanut antud noaga. Esiteks, tegu oli toimepandud
lg 3 näeb ette kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Seaduses ettenähtud tähtaja jooksul esitas prokurör vastuväited apellatsioonile. Prokurör nõustub täielikult maakohtu seisukohtadega ja leiab, et süüdistatava V. Matkovi kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Oma seisukohta põhjendab ta alljärgnevalt. Maakohus on selgelt ja arusaadavalt põhjendatud, miks kohus leiab, et süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemine V. Matkovi poolt on täielikult tõendamist leidnud ning millisel põhjusel kohus leiab, et tema tegu on kvalifitseeritav KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Ka on otsuses selgelt jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine ja esitatud on tõendite hindamine ja analüüs. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-6- 15 korranud juba varasemat seisukohta ja rõhutanud, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi võib ringkonnakohus anda kriminaalasjas kogutud tõenditele maakohtust erineva hinnangu üksnes juhul, kui ringkonnakohtu otsuses 3 põhjendatakse, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda teistsugune hinnang. Seega peaks ringkonnakohus tuvastama, et maakohus on tõendite hindamisel teinud vigu. Prokurör leiab, et käesoleval juhul ei ole Harju Maakohus tõendite hindamisel vigu teinud. Kuna kohtuistungil antud süüdistatava ütlused erinesid kohtueelses menetluses antud ütlustest, on kohtuistungil avaldatud ka V. Matkovi kohtueelses menetluses antud ütlused tema kohtus antud ütluste kontrolliks. Kohtueelses menetluses tunnistas ta enda süüd, kirjeldades detailselt kuriteo toimepanemise asjaolusid. Apellandi arutelu selle kohta, et kohtumenetluses antud ütlustes selgitas V. Matkov üsna põhjalikult ja veenvalt kohtueelses ja kohtumenetluses antud ütlustes esinevaid vastuolusid, on paljasõnaline ega tugine tõenditele. Maakohus on oma otsuses selgelt välja toonud, mis ulatuses võib pidada süüdistatava ütlusi usaldusväärseks ning mis osas tuleb need tõendikogumist välja arvata. Ütluste erinevuse põhjust süüdistatav kohtus arusaadavalt ja veenvalt ei selgitanud. Kohtueelses menetluses ei ole ta kordagi rääkinud, et ta läks kööki ja võttis sealt pooliku noa, et sellega X ehmatada, ehmatamiseks võttis käega hoogu ülevalt alla ja sellele järgnevat. Süüdistatav põhjendas kohtueelses menetluses antud selliseid ütlusi sellega, et pidi minema töötukassasse, et raha mitte kaotada. Prokurör rõhutab, et selliste olulist tähtsust omavate faktide kirjeldamata jätmine kohtueelses menetluses ei ole mõistetav. Samas tuleb arvestada asjaoluga, et V. Matkov oli kinni peetud 07.04.2022 kell 09.42 ja vabastatud 08.04.2022 kell 14.04, ülekuulamine toimus 08.04.2022 ajavahemikul 11.30- 12.37. Nendest andmetest selgub, et tegemist oli kinnipeetud isikuga, ta ei võinud teada, millal lõpevad temaga seotud menetlustoimingud ja et teda pärast protokolli allkirjastamist vabastatakse. Ka need süüdistatava selgitused on vastuolus fikseerituga. Seetõttu on maakohus järeldanud, et kuna kohtule ei ole teada, milline süüdistatava versioon vastab tõele ja milline mitte, on V. Matkovi ütlused kuriteo toimepanemise tehiolude osas ebausaldusväärsed. Apellatsioonis märgib kaitsja, et kriminaalasjas ei ole tuvastatud, kes, kus ja millal lõi kannatanut terariistaga. Prokurör väidab, et mitte ükski asjaolu/tõend ei viita sellele, et kannatanu oleks võinud saada temal tuvastatud kehavigastused muudel asjaoludel ja ka kaitsja arutelu selle kohta, et kannatanu võis saada need pärast aadressilt Xxx, Tallinn lahkumist kuid enne Viru keskusesse jõudmist, on oletuslik ning vastupidi just kogutud tõendid tõendavad V. Matkovi poolt toime pandud kuritegu. Tallinna Ringkonnakohtu 3.mai 2023 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega 10.maini 2023. Määratud tähtajaks esitasid oma seisukohad prokurör. Prokurör leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ja palub jätta selle muutmata. Sisuliselt kordab prokurör neidsamu seisukohti, mis ta on esitanud ringkonnakohtule oma vastuväidetes apellatsioonile. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsiooni ja prokuröri kirjalike seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks alus puudub. Seejuures rõhutab kohtukolleegium, et kaitsja poolt apellatsioonis märgitud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseid
p 2 e materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ja p 3 e kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, mis on apellandi poolt sisustatud
lgga 2, tegelikult ei esine ja maakohtule ei saa neid rikkumisi kohtukolleegiumi hinnangul ette heita. Kaitsja ei ole oma apellatsioonis sisuliselt ka välja toonud, milles seisneb maakohtu poolt ebaõige materaalõiguse kohaldamine. Selgituseks märgib kohtukolleegium, et see fakt, et maakohus on isiku süüdi mõistnud ja kaitsja arvates tulnuks ta õigeks mõista, ei kujuta endast materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist. Riigikohus on rõhutanud, et otsustamine materiaalõiguse kohaldamise õigsuse üle
p 2 tähenduses kujutab endast küsimust 4 süüdistatava käitumise vastavusest mõnele karistusseaduse eriosa koosseisule. Seega materiaalõiguse ebaõige kohaldamine kujutab endast kohtu eksimist KarS-i üldosa sätete kohaldamisel. Arutataval juhul seda tuvastatud ei ole, sest maakohtu poolt süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslik hinnang on vastavuses nende tehioludega, mis maakohtu otsusega tuvastatud on. Kaitsja on ise apellatsioonis jaatanud seda, et ei ole vaidlust selles, et kannatanule on tekitatud eluohtlik e raske kehavigastus ja vaidlus on vaid selles, kes ja kus ja millal see tekitatud on. Kriminaalmenetluse oluliseks rikkumiseks peab kaitsja kataloogivälist rikkumist e seda, et süüdistatava süüditunnistamine ei rajane lubatavatel ja usaldusväärseteks tunnistatud tõenditel ja et maakohus ei ole kõrvaldanud tõendite vahel tekkinud vastuolusid. Kohtukolleegiumi hinnangul puudutab apellatsioonis tõstatatud vaidlusküsimus tegelikult tõendite hindamist e apellant ei ole rahul maakohtu poolse tõendite hindamise analüüsiga sh tõendite usaldusväärsuse eelistustega. Kaitsja on seisukohal, et kohtuotsus ja seejuures siis õigeksmõistev kohtuotsus peaks rajanema süüdistatava ütlustele ning kõik muud tõendid, mis maakohtu hinnangul moodustavad süüstavate tõendite kogumi, tuleb kõrvale jätta kuna ei ole usaldusväärsed. Apellatsioonis esitatud väited, mis baseeruvad süüdistatava ütluste eelistamisele kõigi teiste maakohtu poolt hinnatud ja analüüsitud tõendite kõrval, millised koostoimes moodustavadki süüdistatavat süüstavate tõendite kogumi, ei saa olla õigeksmõistva kohtuotsuse aluseks. Õigeksmõistvat kohtuotsust ei ole võimalik rajada vaid süüdistatava ütlustele ja paljasõnaliselt jätta kõrvale kõik muud tõendid. Kaitsja poolt apellatsioonis esitatud tõendite analüüsi sh tõendtele antud hinnangu kohta võib öelda kokkuvõtvalt seda, et see, mis on lubatud kaitsjale, ei ole lubatud kohtule. Kaitsja võib apellatsioonis endale lubada sellist omapoolset tõendite hindamist, kuid arvestada tuleb sellega, et tõendite vaba hindamise põhimõte ei ole mitte ainult kohtu kohustus vaid see on ka kohtu privileeg.
lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, see tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Siseveendumus tähendab kohtuniku isiklikku seisukohta tõendamiseseme asjaolude suhtes, mis peab rajanema kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud tõenditel (
). Seejuures ei tule mõista
lg-s 2 ja § 61 lg-s 2 kasutatud sõna veendumus selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik oleks ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu. Kohtu otsus ei tohi küll tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega, kuid otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist. Põhimõtteliselt ei saa eitada apellantide õigust omapoolselt ja vägagi ühekülgselt hinnata tõendeid, kuid kohus sellega kaasa minema ei pea. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning selgelt ja arusaadavalt põhjendanud oma järeldusi ja seisukohti. Vaidlustatud kohtuotsuses on kõiki tõendeid põhjalikult analüüsitud ja põhjendatud, millistele tõenditele süüdimõistmise aluseks olevad järeldused rajati ning kuidas need tõendid ja järeldused kinnitavad kuriteo toimepanemist süüdistatava poolt. Selgelt ja arusaadavalt on põhjendatud ka tõendite eelistust usaldusväärsuse aspektist. Ringkonnakohus nõustub täielikult selle arutluskäiguga. Kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab
Kohtukolleegium ei pea vajalikuks üle korrata maakohtu poolt esitatud põhjendusi, sest nagu öeldud, esiteks, on nendega täielikult nõus ja teiseks, kaitsja poolt esitatud apellatsiooniväited ei lükka ka ümber maakohtu poolt otsuses esitatud põhjendusi ning maakohtu järeldust süüdistatava süü osas. Kaitsja väidab, et antud kriminaalasjas pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava süüs, mistõttu tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole ja
lg 3 näeb ette kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Ehk siis tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel. Kohtukolleegium rõhutab vastuseks sellele kaitseväitele, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (3-1-1-8-10, p 8). Kohtukolleegium osundab arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKo 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (RKKKo 3-11-92-11, p 15.1). Praegusel juhul on kaitsja apellatsioonis sisuliselt korranud neid väiteid, millistele ta tugines maakohtus kaitsekõnes taotledes oma kaitsealuse õigeksmõistmist. Kaitsja tsiteerib peamiselt süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate ütlusi ning ettekantu põhjal esitab oma arvamuse tõendi usaldusväärsuse osas. Apellatsioonist võib aru saada, et süüdistatava ütlustele peaks kohus rajama õigeksmõistva otsuse seetõttu, et kannatanu ja tunnistajate ütlusi uskuda ei saa. Miks ei saa nendele ütlusi süüdistatava süüküsimuse otsustamisel arvestada, neid põhjuseid apellatsioonis, kas üldse ei esitata või tuuakse esile asjaolu, mis ei ole kuidagi seotud tõendamiseseme asjaoludega ning ei oma tähtsust isikulise tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel. Näiteks ei saa arvestada seda, et kannatanu on toonud plastikust kuulidega õhkrelva soetamise põhjuseks selle, et käia lastega metsas laskmas. See, et osades inimestes võib tõesti selline versioon hämmastust tekitada, see ei tähenda, et kannatanu valetab, et süüdistatav teda noaga lõi. Suur osa apellatsioonist on pühendatud süüdistatava ütluste tsiteerimisele ja seejuures apellatsioonis esitatud kohtu järeldus ei vasta ka otsuses tegelikult esitatud kohtu järeldusele. Kaitsja on jätnud tähelepanuta, et tema kaitsekõne ja apellatsiooni vahel on ka maakohtu otsus koos maakohtu põhjendustega. Kui kaitsja väidab, et maakohus on kõik tema poolt tsiteeritud süüdistatava ütlused lugenud ebausaldusväärseks, siis otsuse kohaselt see nii siiski ei ole. Maakohtu otsuses on vägagi selgelt vahet tehtud ja see on ka arusaadav ja jälgitav igale tähelepanelikult otsust lugevale inimesele, millises osas on kohus süüdistatavat uskunud ja millises osas peab ütlusi ebausaldusväärseteks. Nimelt, maakohus ei eita seda, et süüdistatava ütlused on usaldusväärsed selles, et kannatanu tuli tema tuppa, midagi rääkis, võttis püstoli, et seda näidata ja hakkas sellega süüdistatava toas tulistama ning riivas peeglit. Sellel püstolil olid plastikust kuulid. Süüdistatav käskis paugutamise lõpetada ja kannatanu läks Y tuppa. Oli näha, et X oli teinud peale alkoholi ka süsti. Kohus põhjendas, et loeb süüdistatava ütlused nimetatud osas usaldusväärseks kuna sündmuskoha vaatlusprotokollist (tl 258) nähtub mõranenud peegel V. Matkovi toas, mis tema ütlusi kinnitab. Indikaatorvahendi kasutamise protokoll (tl 12) ja ekspertiisiakt (tl 171) kinnitavad aga kannatanu alkoholi- ja narkojoovet. Samuti on tõendamist leidnud, et kannatanul oli 06.03.2022 kaasas õhkrelv, mida ta ka ise oma ütlustes kinnitab. Samas ei saa jätta tähelepanuta ja seda pidi otsust lugedes märkama ka apellant, et maakohus on selle asjaolu, et kannatanu süüdistatavat õhkrelvast tulistas lugenud tõendatuks muude tõenditega e SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla patsiendi EMO 6 kaardiga (tl 262-263), mille kohaselt on V. Matkovil 07.03.2022 fikseeritud pea pindmised hulgivigastused: paremal pealael marrastus, aktiivse veritsuseta, parema kõrva kohal 0,5cm pindmine haav, ülahuule kohal paremal pool ca 1cm läbimõõduga marrastus, mõlemad huuled turses. Tuvastatud vigastuste põhjal sai V. Matkov õhkrelvast kolm tabamust. V. Matkovi vigastusi kinnitavad ka A.B ütlused ning asjaolu, et temal seljas olnud riided olid verega määrdunud (tl 81-113). Ebausaldusväärseks on maakohus lugenud süüdistatava ütlused järgmises osas. Viktor Matkovi sõnul ta läks samuti Y tuppa ja ütles kannatanule, et ta läheks kaugemale. X hakkas tema pihta tulistama. X tulistas pähe, verd hakkas jooksma. Ta sai pihta kolm korda. Siis süüdistatav läks kööki verd puhtaks pesema. Samal ajal X rääkis Yga. Viktor läks tagasi Y tuppa, et X ära ajada. X ei tahtnud sealt ära minna. X solvas teda. Selle peale süüdistatav läks kööki ja võttis sealt ahju pealt pooliku noa, et sellega X ehmatada. Ehmatamiseks ta võttis käega hoogu ülevalt alla. X hakkas tagurdama, haaras süüdistataval sellest käest, kus oli nuga ja kukkus pikali, süüdistatav kukkus tema peale. X ütles, et anna nuga ja süüdistatav lasi noa lahti. X võttis oma püstolid ja läks ära. Ta ei tea kuidas võis Xi veri tuppa saada. Maakohus on väga põhjalikult neid ütlusi analüüsinud ja eelkõige võrrelnud neid süüdistatava enda poolt eeluurimisel antud ütlustega aga ka tunnistajate ütlustega ja alles seejärel on leidnud, et selles osas tuleb süüdistatava ütlused kõrvale jätta. Olles ringkonnakohtule esitanud eksliku maakohtu seisukoha selle kohta, et kohus ei ole uskunud süüdistatavat üldse ja kõik tema poolt räägitu ei vääri arvestamist, tsiteerib kaitsja selleks, et veenda apellatsioonikohut selles, milles maakohus ka ei kahelnud, tunnistajate D.N ja A.B ütlusi ja väidab, et need kinnitavad süüdistatava ütlusi. Apellatsioonis esitatud tsitaatidest ei ole apellant ise mingeid kohtu jaoks arusaadavaid ja apellatsiooni lugejale jälgitavaid järeldusi teinud ning väidab vaid, et maakohtu järeldus selles, et V.Matkovi ütlused tuleb kõrvale jätta kuna ei lange kokku tunnistajate D.N ja A.B ütustega, on väär, sest kaitsja sellega ei nõustu. Tegelikult on maakohtu otsuses vägagi selgelt ja arusaadavalt analüüsitud tunnistajate ütlusi ning põhjendatud, miks on alust neid tunnistajaid uskuda. Paljasõnalised apellatsiooniväited ei kummuta maakohtu hinnangut tunnistaja D.N ütlustele. Nimelt maakohus märkis oma otsuses, et kuigi tunnistaja A.N ei kinnita, et süüdistataval oli käes nuga, kinnitavad tema ütlused sellegipoolest kannatanu versiooni toimunust, kuivõrd haakuvad kannatanu ütlustega muus osas. Nimelt selles osas, et kannatanu ja süüdistatav olid mõlemad pikali maas ja kaklesid. Ka kannatanu sõnul süüdistatav paiskas ta pikali maha ja maas toimus rüselus, kus süüdistatav lõi kannatanut noaga ja kannatanu üritas noast kinni haarata. Samuti haakuvad kannatanu ja tunnistaja ütlused selle kohta, et mingil hetkel oli kannatanu käes püstol, millega ta tulistas V. Matkovit pähe. Tunnistaja A.B ütluste kohta selgitatakse maakohtu otsuses, et tema konflikti pealt ei näinud, kuid on rõhutanud, et kõik tarvitasid alkoholi. Keegi koputas mu toa uksele, avasin ukse ja uksel seisis X. Ta palus, et ma kutsuksin talle takso välja. A.B keeldus takso kutsumast. Xi näos ma vigastusi ei näinud ja tema riiete alla ma ei näinud ju aga ta paremas käes oli kott ja vasakus käes oli tal püstol. Lisaks kinnitas A.B, et ta käis koos V. Matkoviga Mustamäe haiglasse tema vigastusi fikseerimas. Asjaolu, et V. Matkov sai peavigastused on kinnitanud nii D. N, kui ka A.B. Lisaks V. Matkovi vigastuse on fikseeritud ka V. Matkovi kinnipidamise protokollis ja selle juurde kuuluva fototabeliga (tl 200). Seega V. Matkovi kohtus antud ütlused, et X hakkas tema pihta tulistama. X tulistas pähe, verd hakkas jooksma. Ta sai pihta kolm korda. Siis süüdistatav läks kööki verd puhtaks pesema on usaldusväärsed. Kohtukolleegium rõhutab, et apellatsioonis on apellant kõiki neid maakohtu seisukohti tsiteerinud, kuid mida ta maakohtu hinnangutes vaidlustab, millega rahul ei ole, seda ei põhjenda ükski apellatsiooni väide. Kohtukolleegium ei pea adekvaatseks olukorda, kus kaitsja esitab apellatsioonikohtule oma apellatsioonis maakohtu otsusest teatud lõike/tsitaate ja deklareerib, et ta nendega ei nõustu ja jätab seejuures apellatsioonikohtu mõistatada, mis sealt täpselt kaitsjale ei meeldi, mida ta täpsemalt maakohtule ette heidab ja kuidas see peaks mõjutama apellatsioonikohut 7 tegema maakohtu otsusest süüdistatava süü osas vastupidist otsust. Apellatsioonikohtu ülesanne on ümber lükata apellatsiooniväited, mitte neid ise püstitada, nende sisu oletada ja seejärel ka ise neid kummutada. Iga professionaalne menetlusosaline täidab oma menetlusrollile reglementeeritud ülesanded ise. Apellatsioonimenetluses peab apellant oma apellatsiooniväiteid suutma kohtule selgelt välja kirjutama ja neid põhjendama. Kaitsja eksib ka siis kui väidab, et maakohus on justkui jätnud tõendikogumist kõrvale ainult süüdistatava kohtus antud ütlused. Tegelikult ei ole arvestatud üldse süüdistatava ütlusi selles osas, mis maakohtu hinnangul ebausaldusväärsed olid e ei ole arvestatud ka kohtueelses menetluses antud ütlusi. Maakohus on põhjendanud, miks need tuleb jätta üldse tõendikogumist välja. Just seetõttu ei analüüsi maakohus edasises tõendite analüüsis enam seda, kas ja kuivõrd haakuvad süüdistatava poolt antud ütlused selles osas tunnistajate ütlustega. Apellatsioonis ei nõustu kaitsja ka maakohtu põhjendustega osas, mis puudutab süüdistatava selgitusi ütluste muutmise osas. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus vägagi põhjalikult oma seisukohta põhjendanud ja maakohtu järeldus rajaneb süüdistatava ütluste analüüsil. Seevastu apellandi väited on paljasõnalised ning ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Erilise rõhuasetuse nii oma kaitsekõnes maakohtu vaidlustes kui ka apellatsioonis on kaitsja asetanud menetlustoimingute alustamise ajale. Apellant väidab, et menetlejad on hilinenud menetlustoimingute läbiviimisega. Kaitsja loetleb kuupäevi – sündmus toimus 6.03.2022 ja samal õhtul teatasid kannatanu lähedased häirekeskusele, et X tuli koju kehavigastustega ning haiglas teostatud isiku läbivaatusest selgusid temal esinenud kehavigastused. Kannatanu oli haiglas 2 päeva. Kaitsja esitab küsimuse, mida küll ootas politsei nii kaua, et kuulas üle kannatanu alles 18.märtsil e sisuliselt 12 päeva pärast väidetavat sündmust. Sündmuskoha vaatlus on aset leidnud kaitsjale arusaamatutel põhjustel 07. aprillil 2022.a. 7.04.2022 kuulati üle tunnistajad ja lõpuks ometi 8.04.kuulati süüdistatav. Apellatsioonis rõhutab kaitsja, et käesolevas kriminaalasjas on keskseks küsimuseks kes ja kus lõi kannatanut terariistaga. Kaitsja leiab, et antud menetluse käigus see ei ole tuvastatud ja kõigepealt sellepärast, et menetlusega on nii venitatud, et kõik olulised tõendid, jäljed on ühe kuuga, mis on päris pikk aeg, kadunud. Analüüsides seda seisukohta nende kuupäevade pinnalt, mis kaitsja esitas e kannatanu ülekuulamine 12 päeva pärast sündmust ja sündmuskoha vaatlus ning süüdistatava ülekuulamine kuu ega pärast sündmust, ei ole võimalik oletada, milliseid tõendeid veel oleks saanud koguda kui need uurimistoimingud oleks toimunud varem. Tegemist ei ole sellise kaasusega, kus surnukeha on sündmuskohal ja see tuleb koheselt fikseerida. Tegemist ei ole ka kaasusega, kus politsei oleks üldse sündmuskohale kutsutud. Isegi kui nõustuda kaitsjaga selles, et esmaste tõendite kogumisega on liialt venitatud kuigi kohtukolleegiumi hinnangul ei saa eelnimetatud asjaolusid arvestades seda väita, et kuu aega on ebamõistlikult pikk aeg, siis kõik võimalikud tõendid, mis sellise kuriteosündmuse puhul võimalik on koguda, on kogutud ja nende fikseerimise aeg ei ole mõjutanud kuidagi tõendikogumit tervikuna e et süüdistatavat õigustavad tõendid on kuskile kadunud ja süüstavad selle ajaga juurde tekkinud. Maakohtus oma kaitsekõnes on kaitsja selgitanud tema poolt esitatud kronoloogiat järgmiselt: „Mida ma tahan sellega öelda, et see määramatu aeg millal olid tekitatud kehavigastused kannatanule ja sellepärast et keegi ei kiirustanud kriminaalasja lahendamisega aga asi oli vaja lahendada sest kehavigastused olid saadud ja keegi pidi vastutama“. Sellest saab kohtukolleegium aru lõpuks, kuhu kaitseväited on suunatud e kaitsja arutleb, et uurimisorganid kaotasid kuu ajaga tõendid, mis justkui oleks kinnitanud, et noavigastused sai kannatanu kuskil koduteel, kuid et kuritegu ei jääks avastamata, siis otsiti süüdlast hoopis sealt, kus kannatanu enne koduteed oli viibinud ja fabritseeriti nö kuriteosündmus. Kohtukolleegium peab seda kaitseversiooni meelevaldseks ja leiab, et süüstavate tõendite kogum, mis muuhulgas tõendab tõendamiseseme asjaolude seisukohast olulisi asjaolusid – kuriteo toimepanemise koht ja aeg 8 - on piisavalt „rammus“ ja selle nö „kokku klopsimine“ alusetult süüstavate tõenditega on välistatud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei välista süüdistatava süüd ka apellatsioonis ettekantud asitõendi vaatlusprotokoll e kannatanu liikumine ajas Viru Keskuse territooriumil. Kaitsja oletab, et kannatanu võis saada temal esinenud vigastuse ajavahemikul alates Xxx tänavalt lahkumist kuni Viru Keskuse juures kaamerate vaatevälja sattumiseni e kuni 20.50. Kohtukolleegiumi hinnangul on kaitsja vaatlusprotokollist järeldusi tehes jätnud kõrvale kõik muud tõendid, mis tõendavad sündmusi Xxx t korteris. Kohtukolleegium julgeb siiski eeldada, et kui oleks kannatanu nö koduteel sattunud mingisse füüsilisse konflikti, kus teda korduvalt löödi noaga, oleks see olnud avalikus kohas, kus siiski leidub sellisel kellaajal ka möödakäijaid, kes oskavad ja soovivad sellistele olukordadele adekvaatselt reageerida. Ainuke moment tõesti, mis võinuks kahtlust tekitada selles, et torkehaavad on saadud õues, on see, et ka jopel olid torkejäljed e et kui kannatanut löödi terariistaga, oli tal jope seljas. See kahtlus on aga kummutatud tunnistaja A.B ütlustega, kes väidab, et kannatanul oli korteris viibides jope seljas. Apellant jaatab fakti, et tunnistaja D.N toast seina pealt leitud veri on kannatanule kuuluv veri ning kööginoa vasaku käepideme külje peal leidus Viktor Matkovi bioloogilist materjali. Kaitsja viitab seejuures süüdistatava selgitusele, kuidas sai kannatanu veri selle korteri, kus süüdistatav elas, ühe toa seinale. Nimelt selgitas V.Matkov, et võib olla lõikas ennast, aga võib-olla veel varem. Üks päev enne seda me jõime ka. Selline selgitus kohtule ei sobi, sest see ei ole eluliselt usutav ja see peaks tähendama seda, et kannatanu, kes võis olla küll eelmisel päeval samas kohas ja võis olla ka siis jopega siseruumides, see on kõik tõenäoline. Usutav ei ole aga see, et kannatanu, kes eelmisel päeval vigastab end võõras korteris noaga, lüües ise endale kas õlavarde või õlga, läheb koju ja tuleb järgmisel sama pusa ja sama jopega, millistel on juba vähemalt üks auk sees ja nad on verised, samasse korterisse, tulistab ja maadleb seal ning koduteel saab kuskil veel noahaavu. Kui kuriteosündmuse päeval koju jõudes märkasid lähedased, oleks nad ka eelmisel päeval seda märganud. Sellise kaitseväite puhul oleks asjakohane olnud taotleda lähedaste ülekuulamist tunnistajatena, et kas kannatanu eelmisel päeval koju tuli ning milline oli tema olukord, kas tal oli märgata kuskil verd jne. Kõigele sellele vastupidiselt aga süüdistatav taotles lühimenetlust ja kaitsja seda ka toetas. Kuigi kriminaalasja arutati kohtus lühimenetluses ja seda ikka ja jälle nii süüdistatava kui tema kaitsja nõusolekul, heidab kaitsja ette kohtule, et kohus on teinud süüdimõistva otsuse vahetult uurimata ja seejuures veel puudulike tõendite alusel. Maakohtule see nii ei tundunud ja maakohus nõustus kriminaalasja arutama lühimenetluses ning oma otsust ka põhjendas. Kui aga kaitsja arvab nii nagu ta seda apellatsioonis märgib, siis tuleb peeglisse vaadata, aru saada, milline on kaitsja roll kriminaalmenetluses ning kui kaitsja saab aru, et lühimenetlus ei ole süüdistatava süütuse tõendamiseks piisav ja on vaja kuulata üle kannatanu, tunnistajad, taotleda veel omapoolsete tunnistajate ülekuulamist, siis ei nõustuta lühimenetlusega vaid teostatakse kaitsetegevust nii, et see oleks kaitsealuse huvides. Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et apellatsioonis ei ole esitatud ühtegi tõsiseltvõetavat väidet, mis mingilgi määral kummutaks maakohtu järeldusi ja saaks mõjutada apellatsioonikohut tegema maakohtu otsusega võrreldes vastupidist otsust. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi
ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes
lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-test 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 13.märtsi 2023 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Süüdistatava kaitsja adv. Karine Nersesjan on esitanud taotluse hüvitada apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabi kulud. Kaitsja kulutas apellatsioonimenetluses õigusabi andmisele kokku 2 tundi, mille eest on tasu 144 eurot ja koos käibemaksuga 172,80 9 eurot. Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks. Kuna
kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse käesoleva seadustiku § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud, siis tuleb menetluskulud süüdistatavalt välja mõista. /allkirjastatud diigitaalselt/ 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.