1-16-7387/24

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. november 2017, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-16-7387 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja)
2. oktoobri 2017 määrus, millega kinnipeetav M.F (isikukood XXX) jäeti tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata Kinnipeetav M.F-i kaitsja advokaat Kaja Kiilo, määruskaebus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik RESOLUTSIOON
5. 3.1 3.2 Tartu Maakohtu
6. oktoobri 2017 määrus jätta muutmata. Määruskaebus jätta rahuldamata. Määrata Advokaadibüroole Sirje Must Võru osakond makstava riigi õigusabi tasu suuruseks M.F-ile määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 72 (seitsekümmend kaks) eurot, sealhulgas käibemaks 12 (kaksteist) eurot. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks M.F-ilt Eesti Vabariigi kasuks välja 72 (seitsekümmend kaks) eurot, sealhulgas käibemaks 12 (kaksteist) eurot. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtumääruse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. Edasikaebamise kord: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt saavad käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse prokuratuur ja süüdimõistetu advokaadist kaitsja. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Tartu Maakohus
8. augusti 2016 otsusega tunnistas M.F-i süüdi ja karistas teda KarS § 424 järgi 2 aasta pikkuse vangistusega, millest eelvangistuse maha arvamisel luges kandmisele kuuluvaks 1 aasta 11 kuud 25 päeva algusajaga
9. augustist
10. Karistusaeg lõpeb
11. augustil
13. Tartu Vangla esitas
14. augustil 2017 Tartu Maakohtule materjalid M.F-i tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks. Vangistusasutus toetab kinnipeetava vabastamist.
15. Prokuratuur toetab samuti M.F-i ennetähtaegset vabastamist. Maakohtu määrus
16. Tartu Maakohus
17. oktoobri 2017 määrusega jättis M.F-i tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata. Kohus märkis järgmist. 4.
18. Vangistus on oma sihi saavutanud siis, kui süüdlasest lähtuv retsidiivsusoht on väike. See tähendab, et ennetähtaegse vabastamise menetluses tuleb prognoosida just uute kuritegude toimumise tõenäosust. Mida raskemaid kuritegusid on kinnipeetavalt karta, seda väiksem peab tema ennetähtaegseks vabastamiseks olema nende aset leidmise tõenäosus – ja vastupidi. Tulevaste kuritegude laadi saab prognoosida eeskätt juba toime pandud kuritegude põhjal. M.F on sooritanud erinevat laadi kuritegusid. Tulevikus võib temalt peljata siiski eeskätt sõiduki juhtimist joobes, sest ülejäänud kuriteod jäävad kaugesse minevikku. M.F-i puhul on uute kuritegude sooritamise oht väga kõrge. 4.
19. Enamik M.F-i ja kaitsja välja toodud positiivseid aspekte kinnipeetava retsidiivsusriski hinnates asjasse puutuvad ei ole. On üsna ükskõik, milline on M.F-i käitumine vanglas. Tema kuriteod eeldavad alkoholi ja autot ning neid kumbagi vanglas ei ole. Ka ei ole kuigi oluline töökoha olemasolu. Töö on M.F olnud ennegi, ent see ei ole taksitanud teda autoga purjuspäi sõitmast. 4.
20. Kinnipeetava minevikust ilmneb riskitegurina alkoholiprobleem. See on olnud äärmiselt terav: M.F on alkoholi tõttu sooritanud kuritegusid korduvalt ja on olnud ka mitmeid kordi vanglas. Et asjad läksid nii minevikus, on väga tõenäoline, et sama kordub tulevikus. M.F-i enda lubadustele seoses alkoholiraviga ei saa kuigivõrd tähelepanu pöörata, kuna vangide huvi on vanglast välja pääseda ning seetõttu on nad valmis lubama kohtule n-ö mida iganes. Lisaks on vangla iseloomustuses leitud, et M.F ei adu alkohooliprobleemi täit tõsidust. Sama mulje jäi ka kohtule, sest paistis, et M.F viitas alkoholiravi vajalikkusele alles siis, kui kohus oli selle kohta täpsustavaid küsimusi esitanud – ise kinnipeetav selle peale aga ei tulnud. Mingeid objektiivseid muutusi, mis oleks pärast M.F-i viimast kuritegu aset leidnud, kohus ei näe. Ainsana võiks ehk kõne alla tulla „Eluviisitreeningu“ läbimine. Sellest aga jääb väheks. Seda esitaks juba põhjusel, et M.F ei saa endiselt aru, et tema elu tähtsaim siht peab olema alkoholiprobleemi seljatamine. Teiseks on ta sotsiaalprogramme ennegi läbinud, ent pikaajalist tulu need toonud ei ole. 4.
21. Mõningast tähelepanu väärib ka M.F-i lähendaste ring. Kinnipeetava olukord ei ole tema lähedasi silmas pidades sugugi nii helge, nagu süüdimõistetu ja kaitsja väidavad. Õdede-vendadega (kelle hulgas on ka kurjategijaid) M.F koos olema ei hakkaks: nemad elavad eraldi. M.F-i emasse puutuv on aga tema retsidiivsusprognoosi silmas pidades varasemaga võrreldes kehvemaks muutunud. Nimelt on ema viidud hooldekodusse. Seega hakkaks M.F elama päris üksi, mistõttu poleks kedagi, kes teda alkoholi tarvitamiselt eemal hoida suudaks. Määruskaebus
22. Määruse peale esitas määruskaebuse M.F-i kaitsja advokaat K. Kiilo, kes taotleb lahendi tühistamist ja kaitsealuse tingimisi enne tähtaega vanglast vabastamist. Tema argumendid on järgmised. 5.
23. Kohus on M.F-i tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel valikuliselt hinnanud tõendeid ja ei ole juhindunud KarS § 76 lg-s 4 sätestatust. Kõrvale on jäetud kõik M.F-i positiivselt iseloomustavad asjaolud, nagu: kinnipeetav on vangistuses käitunud seaduskuulekalt, kehtivaid distsiplinaarkaristusi tal ei ole, ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ettenähtud tegevused, osalenud tööhõives ning vabaduses on tal alaline elukoht, töökoht ja toetav lähedaste 2 võrgustik. Üllatav on ka tõik, et kohtuniku arvates on üsna ükskõik, kuidas isik vanglas käitub. Tähelepanuta on ka jäetud, et nii vangla kui prokurör toetavad kinnipeetava vabastamist. 5.
24. Kohtu seisukoht, et M.F-i puhul on uue kuriteo toimepanemise oht kõrge, ei põhine tõenditel. Vangla iseloomustuse kohaselt ei ole kinnipeetav kõrgohtlik, vaid on ohtlik ja uute kuritegude toimepanemise tõenäosus on alla keskmise. 5.
25. Maakohus leidis, et kinnipeetava nõustumine alkoholismivastase raviga ei ole usutav, kuna vangide huvi on vanglast pääseda ning seetõttu on nad valmis lubama kohtule n-ö mida iganes. Antud seisukoht on kohtu üldistav arvamus. 5.
26. Üllatav on kohtu järeldus, et M.F-i olukord vabanemisel ei ole helge, kuna õed-vennad ja ema ei hakkaks temaga koos elama. M.F on täiskasvanud inimene ja elab iseseisvalt. See ei tähenda, et lähedased ei ole kursis venna eluga. Alaline elukoht on M.F olemas RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
27. Ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata ja vaidlustatud kohtumääruse muutmata.
28. Taolist seisukohta põhistades selgitab kriminaalkolleegium kõigepealt, et KarS § 76 lg 4 annab kohtule süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegse vangistusest vabastamise eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Selline laialdane otsustusõigus on suuresti rajatud kohtu siseveendumusele, mis peab kujunema juba osundatud KarS § 76 lg-s 4 loetletud asjaolude kogumi sisulisel hindamisel. Kohtulahendi põhjendused peavad olema veenvad, ammendavad ja vastuoludeta. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma siis, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata (RKKKm 3-1-1-12-17, p 16).
29. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna määruskaebuse väited alust seisukohaks, nagu oleks maakohus teinud M.F-i ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel kaalutlusvea ja jätnud sellest tingituna ta alusetult vangistusse. Nimelt leiab kolleegium vastupidiselt kaitsja arvamusele, et esimese astme kohus on KarS § 76 lg-s 4 toodud ennetähtaegse vabastamise sisulisi eeldusi vaadelnud M.F-i puhul kogumis ning oma otsustust ka piisavalt ja igati jälgitavalt põhistanud.
30. Kriminaalkolleegium nõustub maakohtuga, et M.F-i varasemat elukäiku näitavad andmed annavad aluse karta tema kuritegeliku käitumise jätkumist. On teda kriminaalkorras karistatud ju korduvalt, sealhulgas mitmel puhul ka reaalse vangistusega, kuid seni tulemusetult. Vabaduses on ta ikka ja jälle sooritanud uued kuriteod. M.F-i viimasest, s.o Tartu Maakohtu
31. augusti 2016 otsusest (kriminaalasi nr 1-16-7387) selguvalt juhtis ta sõidukit joobeseisundis koguni kolmel korral, s.o
32. mail,
33. mail ja
34. augustil
35. Ka kohtupraktika kohaselt on kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus vältimatult suurem nende isikute puhul, keda on ka varem süüdi tunnistatud ja karistatud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
36. detsembri 2006 määrus asjas nr 3-1-1-103-06, p 15).
37. Kinnipeetava karistusandmeid vaadates nõustub ringkonnakohus maakohtuga ka selles, et M.F-i puhul on oluliseks riskiteguriks tema alkoholi tarvitamise harjumus, s.o tema viimaste kuritegude põhjal on taoline järeldus vältimatu. Sellist hinnangut ei vaidlusta iseenesest ka kaitsja määruskaebuses. Küll toonitab advokaat K. Kiilo seda, et M.F on valmis minema alkoholismivastasele ravile. Ringkonnakohus, sarnaselt esimese kohtuastmega, kinnipeetava taolisele lubadusele mingitki määravat tähendust ei omista. Teades, et alkoholi tarvitamine teda sõiduki 3 juhtimiselt tagasi ei hoia, oli M.F võimalus pöörduda ravile juba varem. Seda ta aga ei teinud, vaid seadis ikka ja jälle oma hoolimatusega ohtu teised liiklejad. Vanglas sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ läbimine ei anna samuti algust arvata, et kõnealune probleem on jäänud minevikku. Nii vangistusasutus kui maakohus on leidnud, et alkoholiprobleemi täit tõsidust süüdimõistetu ei adu.
38. Eeltoodud asjaoludel hindab ka ringkonnakohus M.F-i uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse suureks ning tema tingimisi enne tähtaega vanglast vabanemiseks võimalust ei näe. Asjaolu, et vangla koostatud kinnipeetava iseloomustuses on M.F hinnatud avalikkusele ja vangidele ohtlikuks, mitte kõrgohtlikuks (nagu peab vajalikuks välja tuua kaitsja), sellist seisukohta ei väära.
39. Samuti ei saa M.F-i uue kuriteo sooritamise tõenäosust vaadelda oluliselt pisemana seetõttu, et vanglas on ta käitunud õiguskuulekalt ja järginud individuaalset täitmiskava; samuti kuna tema elutingimused vabaduses on head. Nagu juba märgitud, annavad aluse ohuprognoosiks – võib toime panna uued kuriteod – just kinnipeetava varasem elukäik ja tema osas täheldatav riskitegur (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
40. aprilli 2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17). Märkimata ei saa jätta sedagi, et elukoht, toetavad lähedased ja võimalus teha juhutöid olid M.F olemas ka ajaperioodil, mil ta sooritas kuriteod. Ehk siit selgub, et nimetatud n-ö hüved tema käitumist positiivselt kuidagi ei mõjuta. Seejuures asjaolu, kas M.F hakkaks elama koos mõne pereliikmega või üksinda, mingitki tähtsust ei oma.
41. M.F-i kaitsja on oluliseks pidanud sedagi, et Tartu Vangla ja abiprokurör toetavad M.F-i tingimisi enne tähtaega vanglast vabastamist. Ringkonnakohus arvestab vangistusasutuse ja prokuratuuri seisukohtadega, kuid ei pea võimalikuks nendega nõustuda. Ennetähtaegselt ei saa vangistusest vabadusse lubada kinnipeetavat, kelle osas kohtud leiavad, et esineb suur oht tema kuritegeliku käitumise jätkumiseks. Prokuratuuri positsiooni osas tuleb kusjuures märkida sedagi, et mingeidki sisulisi põhjendusi siin ei selgu, s.o väljendatud on üksnes nõustumist vanglaga.
42. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
43. Kaitsja K. Kiilo on ringkonnakohtule esitanud taotluse riigi õigusabikulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus advokaadil maakohtu määrusega tutvumiseks ja määruskaebuse koostamiseks kokku 1 tund 30 minutit, mille eest ta soovib tasu 72 eurot, sealhulgas käibemaks 12 eurot. Kriminaalkolleegium arvestab määruskaebuse mahtu ja sisu ning hindab mõlema toimingu ajakulu põhjendatuks. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7, § 23 lg-st 1 ning justiitsministri
44. juuli 2016 määruse nr 16 (riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused) § 1 lg-test 6, 10 ja § 7 lg-st 1 tuleb kaitsja taotlus rahuldada täielikult. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, jääb menetluskulu KrMS § 187 lg 2 alusel M.F-i kanda. /allkiri/ Aarne Sarjas /allkiri/ Maarika Kuusk 4 /allkiri/ Mati Kartau