Obsah (13)

§ 271§ 76§ 8§ 101§ 108§ 158§ 9§ 16§ 20§ 159§ 42§ 113§ 1132

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Harju Maakohus Karin Mölder Otsuse tegemise aeg ja koht 14.07.2023, Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-22-123136 Tsiviilasi Osaühing EUROP

§ 271mõttes.

Nimelt võimaldab tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) parkimist vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala. 14.

§ 76

lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 8lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

Õiguskaitsevahendid kohustuse 3 rikkumise korral sätestab

§ 101

, mille lg 1 p 1 järgi on võlausaldajal muu hulgas õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Kohustuse täitmise nõude eeldusi täpsustab

§ 108

.

§ 158

lg 1 on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma ja lg 2 kohaselt kohaldatakse leppetrahvi kohta sätestatut ka teole, mille lepingut rikkunud lepingupool peab kahjustatud lepingupoole huvides tegema. 15. Hageja heidab kostjale ette parkimislepingu alusel tasu (üüri) maksmata jätmist, st lepingu rikkumist ja nõuab sellel alusel leppetrahvi. Hageja nõue on võimalik lahendada

§ 108järgi.

Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (

§ 108lg 1).

Hageja nõude rahuldamise eelduseks on, et poolte vahel oli kehtiv leping, hagejal oli lepingust tulenev kohustus tasuda leppetrahvi, st et leppetrahvis oli kokku lepitud, leppetrahvi aluseks olevad asjaolud olid saabunud ja hageja teavitas nõuetekohaselt kostjat leppetrahvist, ning et kostja rikkus leppetrahvi tasumise kohustust. 16. Esmalt analüüsib kohus, kas poolte vahel oli kehtiv leping. Leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe (

§ 9lg 1).

Pakkumus on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud (

§ 16lg 1).

Nõustumus on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping (

§ 20lg 1).

Riigikohus on seisukohal, et parkimislepingu võib sõlmida tahteavalduste vahetamise teel selliselt, et parkimiskorraldaja avaldab lepingu sõlmimise tahet tasulist parkimist väljendavate infotahvlitega ja teine pool annab nõustumuse teoga ehk parklasse parkimisega (Riigikohtu 20.10.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10, p 14).

1. Kohus tuvastas hageja poolt esitatud fotodega, et hageja opereeritavas parklas olid nähtavad parkimistahvlid, millelt nähtus, et tegemist on tasulise parkimisalaga ja viide parkimistingimustele, mille kohaselt loeb hageja lepingu sõlmituks sellega, kui sõidukijuht pargib sõiduki parklasse. Kostja väidab, et Keskturu parklasse on 4-5 erinevat sissesõitu ning hageja ei ole esitanud tõendeid, et märgid on kõikide sissesõitude juures. Kostja väidab, et sisenes parklasse Mardi tänava poolt läbi turuala ning seal märki ei ole. Hageja on esitanud kohtule fotod parkimistingimuste asukohtadest (dtl 46-53, 83-100), millelt nähtub, et Keskturu parkimisalal on märke, mis näitavad, et tegemist on tasulise parkimisalaga, erinevates kohtades. Samuti on leppetrahvi lisaks olevatel kostja sõidukist tehtud fotodel näha taustal parkimistingimustega ala lõpumärgid (dtl 36, 38, 43, 77). Seega kostja pidi aru saama, et tegemist on tasulise parkimisalaga. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja poolt avaldatud parkimistahvlid olid kohtule esitatud fotode põhjal parklasse sisenedes selgelt nähtavad ning lepingutingimustes oli selgesõnaliselt kirjas, et hageja loeb lepingu sõlmituks sõiduki parkimisega parklasse. Hageja on esitatud fotodega tõendanud, et parkimistingimused kui ka parkimistahvlid olid parkimisalal olemas nii leppetrahvi tegemise päeval kui ka muudel hetkedel.
2. Kostja väidab, et parkimistingimused on teisaldatavatel alustel, mistõttu võivad turutöötajad neid nihutada, teisaldada jne ning et hageja ei ole tõendanud, et 30.12.2020 olid märgid olemas. Kohus kostja seisukohaga ei nõustu. Hageja poolt esitatud fotodelt on nähtav, et parkimistingimused on betoonist teisaldatavatel alustel, mistõttu ei ole need lihtsasti teisaldatavad. Samuti on hageja esitanud tõenditena foto (dtl 46), millelt nähtub, et leppetrahvi väljastamise päeval oli parkimisalal parkimistahvel olemas. Lisaks on kohus tuvastanud, et leppetrahvi väljastamise päeval olid parkimisalal kostja sõidukit parkimisala seestpoolt 4 pildistades taustal näha parkimistingimustega ala lõpumärgid, mis viitavad sellele, et tegemist on tasulise parkimisalaga – leppetrahvinõudele lisatud 30.12.2020 tehtud fotodel kostja autost (nt dtl 36 ja 38) on parkimistingimuste märk ja parklast seestpoolt väljasõidu suunas olev tasulise parkimisala lõpumärk kaugelt nähtav. Seega on kohtu hinnangul käesoleval juhul tõendatud, et leppetrahvi väljastamise ajal 30.12.2020 olid märgid ja parkimistingimused Kesturu parklas olemas.
3. Kostja leiab, et ühelgi pildil ei kostjale kuuluvat autot ja leppetrahvi hoiatusmärki koos, hageja poolsetelt joonistelt ja fotodelt ei nähtu, et kostja auto oleks asunud leppetrahviga tähistatud hoiatusega alal ning autot ja leppetrahvi hoiatusmärke on ilmselgelt pildistanud eraldi ja erinevatel aegadel. Kohus märgib, et Riigikohus on asunud seisukohale (Riigikohtu 06.12.2017 otsus tsiviilasjas 2-15-3430, p 18), et foto parkimistingimustest ei pea olema tehtud leppetrahvi vormistamise päeval, samuti ei pea sellelt olema näha parkimistingimusi rikkunud sõiduk ja parkimistingimused üheaegselt. Sellist fotot ei ole sageli võimalik ka teha – parkimistingimused on sissesõidul, aga samas parkla võib olla piisavalt suur, et parkimistingimusi ja konkreetset parkivat sõidukit ei saagi ühele fotole. Seega ei ole hagejal kohustus teha fotosid parkimistingimusi rikkuvast sõidukist selliselt, et auto ja leppetrahvi hoiatusmärk oleks ühel fotol. Leppetrahvile lisatud fotodel autost (dtl 36 ja 38) on parkimistingimuste märk ja parklast seestpoolt väljasõidu suunas olev tasulise parkimisala lõpumärk kaugelt nähtav – seega mitmel fotol on näha parkimisala ja -tingimuste märgid parkiva sõidukiga samaaegselt ühel fotol.
4. Hagis esitatud asjaoludel ja hageja poolt esitatud tõendite põhjal loeb kohus parkimislepingu sõlmituks hageja ja kostja vahel 30.12.2020 Keskturg, Tallinn parklas parkimisel.
5. Riigikohus on 26.01.2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-82-16 punktis 24 leidnud, et kuigi üldjuhul peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1 esimene lause), ja lepinguga seotud asjaoludele peaks tuginema parkimise korraldaja, on autojuhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine auto omaniku või vastutava kasutaja kontrolli all ja parkimise korraldajal on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada. Seetõttu leiab kolleegium, et tõendamiskoormis tuleb hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagada ning autojuhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda auto omanikku või vastutavat kasutajat, kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik (vt Riigikohtu 25.01.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 31). Vastavalt Riigikohtu seisukohtadele on parkimise korraldajal õigus eeldada, et sõidukijuhiks ja seega ka parkimislepingu pooleks on sõiduki omanik või vastutav kasutaja ning selle eelduse saab sõiduki omanik või vastutav kasutaja ümber lükata (Riigikohtu 23.03.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16, p 11). Kohus tuvastas, et kostja oli parkimiste ajal pargitud sõiduki omanik.
6. Keskturu (dtl 48-49, 84, 86, 89-90, 92, 96-97, 99) parkimisala tingimuste p 1 kohaselt sõlmitakse leping hageja ja sõiduki kasutaja vahel. Liiklusseaduse normidest tervikuna nähtub, et kasutaja on nii isik, kes sõidukit tegelikult kasutab, kui ka see, kes on kantud kasutajana liiklusregistrisse. Parkimislepingu teine pool on sõiduki omanik või vastutav kasutaja ning selle eelduse peab ümber lükkama kostja, tegeliku juhi või kasutaja isikut esile tuues ja vaidluse korral ka tõendades. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et hagiavalduses märgitud ajal kasutas sõidukit keegi konkreetne füüsiline isik. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole esitanud ühtegi lepingut, mis annaks talle õiguse korraldada parkimist Keskturu parklas. Kohus on istungil selgitanud kostjale, et hageja ja kinnistu omaniku vaheline leping ei oma õiguslikke tähendusi parkimisel parkimise korraldaja ja sõidukijuhi vahel tekkiva õigussuhte osas ega mõjuta antud juhul parkimisel hageja ja kostja vahel tekkinud lepingut. Parklasse sisenedes 5 loetakse sõlmituks leping parkimise korraldaja ja sõidukijuhi vahel vastavalt parkimise infotahvlil toodud parkimistingimustele (vt Riigikohtu 20.10.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-175-10, p 14).
7. Kostja väidab, et temale kuuluv sõiduk oli vaidlusaluse leppetrahvi väljastamise ajal Viitna külas. Kohus leiab, et hageja väited on vastuolulised ja tõendamata – ühest küljest väidab kostja, et kostja fikseeris armatuurlaual oleval parkimispiletil parkimise algusaja kellaaja ja parkis korrektselt Keskturu parklas, millele ta sisenes Mardi tänava poolt ja samal ajal väidab, et sõiduk oli Viitnas. Hageja on esitanud kohtule metaandmete ja kellaajaga foto (dtl 131), millelt nähtub, et kostjale kuuluv sõiduk oli 30.12.2020 kell 12.04 pargitud Keskturu parklas. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et nimetatud fotoga on tõendatud, et kostjale kuuluv sõiduk oli 30.12.2020 leppetrahvi väljastamise ajal Keskturu parklas. Seega tuleb parkimisleping lugeda sõlmituks hageja ja kostja vahel.
8. Järgmisena analüüsib kohus, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt leppetrahvi maksmist. Leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma (

§ 158lg 1).

1. Hageja poolt kohtule esitatud fotodelt (dtl 47-48, 83-84, 99) nähtub, et Keskturu parkimisalal ühe tunnise tasuta parkimisõiguse saamiseks tuli parkimisaja alguse kellaaeg fikseerida parkimiskellaga või muul viisil. Kostja väidab, et armatuurlaual oli kellaaeg fikseeritud, tund aega sai tasuta parkida ja kostja parkis selle tasuta tunni aja sees. Kostja väidab, et sõiduki armatuurlaual olnud parkimispiletile oli hariliku pliiatsiga kirjutatud parkimise algusaeg. Hageja on esitanud koos hagiga foto (dtl 37, 133) armatuurlaual oleva parkimispileti kohta, sh suurendatud foto (dtl 131). Nimetatud fotolt ei nähtu, et parkimispiletile oleks midagi juurde kirjutatud. Kohus on seisukohal, et parkimise algusaja kellaaja fikseerimine sellisel kujul, et parkimise algusaeg oleks pärast üheselt tuvastatav, on parkija risk – kui korrektselt on kellaaeg fikseeritud, kas parkimiskell või muul viisil parkimise algusaja fikseerimine jäi armatuurlauale (nt kas tuul seda ära ei viinud ust sulgedes) jne. Hariliku pliiatsiga parkimise algusaja fikseerimist selliselt, et hariliku pliiatsiga väidetavalt märgitu ei ole nähtav, ei saa pidada korrektseks ega tagantjärgi tuvastamist võimaldavaks parkimisaja algusaja fikseerimiseks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja ei ole parkimise algusaja kellaaega korrektselt fikseerinud ega tõendanud parkimisaja algust. Samuti puudub vaidlus, et kostja parkimise eest ei tasunud. Seega rikkus kostja vaidlusalusel parkimisalal kehtestatud parkimistingimusi – ei fikseerinud tasuta parkimise õiguse saamiseks parkimise algusaega korrektselt ega tasunud parkimistasu.
2. Kohus tuvastas, et parkimislepingu tingimustes oli märgitud, et lepingu rikkumise korral võib hageja nõuda leppetrahvi kuni 40 eurot (parkimistingimuste p 5, nt dtl 86). Lepingu kohaselt oli parkimisteenuse kasutaja kohustatud tasuma parkimise eest. Kostja sõiduk oli pargitud hageja parkimisalale, kuid parkimistasu oli jäetud tasumata. Kostja pole esitanud vastuväiteid asjaolule, et sõiduk pargiti parkimistasu maksmata. Seega rikkus kostja hagejaga sõlmitud parkimislepingut, jättes parkimistasu maksmata. Parkimislepingu rikkumise puhuks oli ette nähtud leppetrahv, mistõttu oli hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi.
3. Kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab (

§ 159

lg 2).

§ 159

lg-s 2 sisalduva terminiga "mõistlik aeg" tähistatakse määratlemata õigusmõistet ja seda tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas pidades (vt Riigikohtu 29.04.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 13). Mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaksmääramisel saab lähtuda

§-s 7 sätestatust, 6 arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (vt Riigikohtu 21.12.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 16; kokkuvõtvalt Riigikohtu 09.05.2018 otsus tsiviilasjas nr 216-18005, p 13 esimene lõik).

1. Tahteavalduse võib teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti (TsÜS § 68 lg 1). Seadus ei reguleeri leppetrahvist teavitamise viisi. Kindlale isikule suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega (TsÜS § 69 lg 1 ls 1). Kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi (TsÜS § 70). Selleks, et lepingut rikkunud isik kannaks TsÜS § 70 järgi tahteavalduse kättesaamisega seotud riski, peab tahteavalduse tegija tõendama, et ta on tahteavalduse väljendanud ning valinud selle edastamiseks mõistliku viisi (vt Riigikohtu 14.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-17, p 13). Seega peab hageja tõendama, et ta on valinud tahteavalduse edastamiseks mõistliku viisi. Riigikohus on seisukohal, et parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemine sõiduki esiklaasi kojamehe vahele on mõistlik viis tahteavalduse edastamiseks (Riigikohtu 05.06.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-117146, p 12). Riigikohus on täiendavalt märkinud, et kui esinevad erandlikud asjaolud (nt orkaan, muu looduskatastroof vms), siis võib tavapäraselt mõistlik tahteavalduse edastamise viis osutuda ebamõistlikuks, kuid praegusel juhul ei ole kohus selliste erandlike asjaolude esinemist tuvastanud.
2. Kohus tuvastas, et hageja jättis kostja sõiduki esiklaasile kojamehe vahele leppetrahviteatise vahetult pärast rikkumise tuvastamist. Esiklaasile kojamehe alla jäetud teatisel märgitu täpset sisu ei ole võimalik toimikus olevate fotode põhjal küll tuvastada, kuid kohtu hinnangul ei ole alust kahelda, et leppetrahviteatisel sisaldus sama leppetrahvinõue, mis on tõendina lisatud hagile. Hagejal oleks ka objektiivselt raske sarnastes olukordades oma väiteid teatise sisu osas paremini tõendada. Vähemalt nõuaks see ilmselt ebamõistlikke ja senises kohtupraktikas ebavajalikuks peetud kulutusi. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et hageja valis leppetrahvinõudest teatamisel tahteavalduse edastamiseks TsÜS § 70 mõttes mõistliku viisi ning on teatanud kostjale leppetrahvinõudest

§ 159lg 2 järgi mõistliku aja jooksul.

Hageja on teatanud kostjale leppetrahvinõudest vahetult pärast rikkumise avastamist. 30. Kostja ei ole vaielnud vastu asjaolule, et ta pole leppetrahvi maksmise kohustust täitnud. Seega rikkus kostja lepingust tulenevat rahalist kohustust maksta leppetrahvi ja hageja võib nõuda kohustuse täitmist

§ 108

lg 1 alusel.

§ 158

lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Selline kokkulepe võib

§ 42

lg 3 p 5 järgi olla tüüptingimusena ebamõistlikult kahjustav ja sama paragrahvi esimese lõike alusel ka tühine, kui ette nähtud leppetrahvi summa on ebamõistlikult suur (vt ka Riigikohtu 25.01.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 36). Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, et hageja parkimisala tingimustes märgitud leppetrahv kuni 40 eurot iga rikkumise kohta on ebamõistlikult suur. Parkimistasu maksmata jätmise korral peab hageja astuma samme pargitud sõiduki omaniku või vastutava kasutaja väljaselgitamiseks, tema kontaktandmete leidmiseks ja temalt kas parkimistasu või leppetrahvi sissenõudmiseks. Mõistlik leppetrahv katab parkimislepingu puhul kohtu hinnangul seega lisaks võlgnetavale parkimistasule veel ka parklat haldava ettevõtte tavapärased kulutused sõiduki parkinud isiku, sõiduki omaniku või vastutava kasutaja leidmiseks. Täitmisele sundimise eesmärgiga kokku lepitud leppetrahv peab suuruse poolest olema selline, et see motiveeriks rikkujat oma kohustust täitma. Ka kohtupraktikas on peetud 7 samaväärsete parkimistasudega aladel leppetrahvinõuet kuni 40 eurot mõistlikuks ja seda ka aladel, kus parkimisõiguse annab üksnes vastav parkimisluba (vt nt Riigikohtu lahendit nr 2153430, p-d 14-15.2; Tallinna Ringkonnakohtu lahendit nr 2-17-117146 jpt). Kokkuvõtvalt ei ole antud juhul 30 euro suurune leppetrahv kõnealuse parkimisala puhul

§ 42lg 3 p 5 tähenduses ebamõistlikult suur.

1. Eeltoodust tulenevalt oli poolte vahel sõlmitud leping, mida kostja rikkus. Hagejal on kostja vastu 30.12.2020 Keskturg, Tallinn parkimisalal tekkinud leppetrahvinõue 30 eurot.
2. Hageja nõuab lisaks kostjalt kooskõlas

§ 113

¹ lg 1 sissenõudmiskulu hüvitamist summas 10 eurot.

§ 1132

lg 2 p 1 kohaselt pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist summas 10 eurot. Hageja on kohtueelselt edastanud kostjale meeldetuletuse, millega on tõendatud, et hageja on võlgnevust kostjale enne kohtule hagi esitamist meelde tuletanud ja palunud võlgnevus tasuda (dtl 60). Kohus on seisukohal, et sissenõudmiskulu on põhjendatud kostjalt välja mõista, kuivõrd sissenõudmiskulu ei oleks tekkinud, kui kostja oleks oma kohustuse vastavalt lepingule täitnud. Menetluskulude jaotus ja hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus

1. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kuna kohus rahuldab hagi, siis tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad menetluskulud kostja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi.
2. Hageja esitas 20.06.2023 enda menetluskulude nimekirja, milles palub välja mõista menetluskulud: riigilõiv 100 eurot, menetluskulu maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot, õigusabikulu 6,83 tunni ulatuses (hagiavalduse esitamine ja lisade komplekteerimine – 2 h, kostja 20.09.2022 vastusega tutvumine, sellele seisukoha koostamine – 2 h, kostja 04.10.2022 vastusega tutvumine, 24.10.2022 seisukoha koostamine – 1,33 h, 20.06.2023 istungiks ettevalmistumine – 0,5 h, 20.06.2023 istungilt osavõtt 1 h) tunnihinnaga 96 eurot.
3. TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna asjas tasutud riigilõiv 100 eurot. TsMS § 4842 tulenevalt on põhjendatud maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot.
4. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Seoses hageja õigusabikuluga leiab kohus, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses väljamõistmist. Hageja lepingulise esindaja kulud ei ole taotletud suuruses täies ulatuses põhjendatud. Esitatud hagiavalduse puhul on tegemist hageja esindaja poolt sarnastes tsiviilasjades kasutatava standardse hagiavaldusega. Kohus on seisukohal, et põhjendatud ajakuluks hagiavalduse koostamisele saab lugeda 1 tunni. Ülejäänud osas on kohtu hinnangul hageja poolt väljatoodud toimingud kooskõlas menetluse käiguga, olid menetluses vajalikud, toimingutele märgitud ajakulu on mõistlik ning kooskõlas asja keerukusega. Kohus leiab, et hageja esindaja tunnihind on põhjendatud. Seega on hageja esindaja põhjendatud ajakulu 5,83 8 tunni ulatuses (1+ 2 + 1,33 + 0,5 + 1) ja põhjendatud õigusabikulu 559,68 eurot (5,83 h x 96 eur/h).
5. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuluna 679,68 eurot (100 + 20 +559,83).
6. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 39. Ts

MS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Mölder kohtunik 9