← Eesti

1-15-1167/123

Obsah (8)§ 238§ 426§ 432§ 45§ 43§ 35§ 390§ 30

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Määruskaebuse esitaja Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise viis Tartu Ringkonnakohus

§ 238lg 2 alusel kolmandiku võrra.

Tartu Ringkonnakohtu

  1. juuni
  2. a otsusega tühistati Viru Maakohtu otsus osaliselt. Ringkonnakohus lõpetas KarS § 213 lg 1 järgi kvalifitseeritud teo osas kriminaalmenetluse ja mõistis K.O-le KarS § 199 lg 2 p-de 5 ja 9 järgi karistuseks 3 aastat vangistust. Liitkaristuseks mõistis apellatsioonikohus 6 aastat vangistust, mida vähendati

§ 238lg 2 alusel kolmandiku võrra.

K.O lõplikuks karistuseks kujunes 4 aastat vangistust. Vangistuse alguseks luges kohus

  1. augusti
  2. Vangistuse lõpptähtpäev on
  3. august
  6. augustil 2017 saatis Viru Vangla Viru Maakohtule materjalid K.O tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks. Vangla ega prokuratuur ei toetanud K.O ennetähtaegset vangistusest vabastamist.
  7. Viru Maakohtu
  8. septembri
  9. a määrusega jäeti K.O vangistusest ennetähtaegselt vabastamata. Kohus märkis, et K.O on kriminaalkorras korduvalt karistatud ja vangistuses viibib ta neljandat korda. Seega ei ole kuritegude toimepanemine olnud juhuslik, varasemad tingimuslikud ega reaalsed karistused ei ole mõju avaldanud ja K.O on jätkanud kuritegude toimepanemist. Kinnipeetav ei ole suutnud järgida vangistuse tingimusi, kuna tal on kolm kehtivat distsiplinaarkaristust. Kartserisse paigutamine viitab tõsistele korrarikkumistele, mis suurendab kohtus kahtlust K.O võimekuses ja motiveerituses alluda käitumiskontrolli tingimustele. Kohus tõi positiivsena välja, et K.O on vangistuses omandanud riigikeele B1 tasemel, läbinud sotsiaalprogrammi ning töötanud vangla majandus- ja tootmistööl. K.O on vabanemisjärgne elukoht vanemate juures ja see elukoht vastab elektroonilise valveseadme paigaldamise tingimustele, olemas on ka vajalikud nõusolekud. Samuti on K.O-le garanteeritud töökoht. Samas on negatiivne, et K.O on tasumata nõudeid summas 9740 eurot 59 senti. Arvestades kinnipeetava korduvat karistatust, on tema tutvusringkonnas ilmselgelt kriminaalkorras karistatud isikuid, kuna ta on kuritegusid toime pannud grupis ning ka K.O vend on kriminaalkorras karistatud. K.O diagnoositud narkosõltuvus võib olla uue kuriteo toimepanemise riskifaktor, kui tekib tagasilangus. K.O on vangla hinnangul süstemaatiline õigusrikkuja ja ta on kasutanud oma eesmärkide saavutamiseks korduvalt vägivalda. K.O on põgenenud vahi alt arestimajast, lüües arestimaja töötajale mitu korda rusikaga näkku ja tekitades sellega kannatanule kehavigastusi. Maakohtul ei olnud veendumust, et kriminaalhooldus oleks tulemuslik. K.O on ka varem olnud kriminaalhooldusel, kuid rikkus kontrollnõudeid ja lisakohustusi ning pani katseajal toime uue kuriteo. Ka vangla on hinnanud uute kuritegude toimepanemise ohtu sedavõrd suureks, et on otsustanud mitte toetada K.O tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Vangla hinnangul on uue üldise kuriteo toimepanemise tõenäosus järgmise kahe aasta jooksul 65% ja vägivaldse kuriteo kordumise tõenäosus 45%. See on keskmisest oluliselt kõrgem näitaja. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  10. Viru Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse K.O , kes taotleb esimese astme kohtu otsustuse muutmist ja palub end vangistusest ennetähtaegselt vabastada. Ühtlasi soovib K.O, et talle määrataks tema määruskaebuse läbivaatamiseks riigi õigusabi korras kaitsja.
  11. K.O leiab, et prokuröri arvamus on argumenteerimata ja sellel pole juriidilist tähendust. Arvamuse andnud prokurör ei olnud K.O kriminaalasjaga tuttav. Kriminaalasja lahendamisel osalenud prokuröri ja ennetähtaegse vabastamise menetluses arvamuse andnud prokuröri seisukohad erinevad oluliselt.
  12. Viru Vangla on arusaamatutel põhjustel hinnanud K.O poolt uue kuriteo toimepanemise riski kõrgeks. Vangla on kaebaja hinnangul arvestanud ainult varasemaid kuritegusid. Seda kinnitab ka see, et vaatamata toime pandud distsiplinaarrikkumistele on aastal 2017 määratud riskiprotsent võrreldes varasemaga hoopis 2% võrra alanenud. Viimasel aastal ei pakkunud vangla süüdimõistetule rehabilitatsiooniks midagi, mis võimaldanuks riske vähendada. Riskihindamine Viru Vanglas ei toimi.
  13. K.O rõhutab, et ta on vanglas läbinud sotsiaalprogramme, õppinud ära riigikeele, töötanud ja tasunud võlgu. Samuti on tal vabanemisjärgne elu- ja töökoht ning lähedased sugulased, kes on 2

(6)nõus teda aitama. Kuigi K.O saaks vabaneda ka ilma elektroonilise järelevalveta, soovib ta tema kõrgeid riske arvestades elektroonilist valvet.
  1. Maakohtu määruses on viga – maakohus ei ole arvestanud Tartu Ringkonnakohtu otsusega, millega osaliselt tühistati Viru Maakohtu
  2. märtsi
  3. a otsus ning K.O-le mõisteti 5-aastase vangistuse asemel 4 aastat vangistust. Vastuoluline on ka kohtu järeldus K.O venna B. Rezanovi kohta. K.O selgitab, et koos vennaga pani ta kuriteo toime peaaegu 20 aastat tagasi. Vend viibib vangistuses veel kaks ja pool aastat, mistõttu ei ole tal temaga võimalik kriminaalhoolduse ajal suhelda. Telefoni teel suhtleb K.O vaid lähedaste inimeste ja sugulastega, kellel ei ole kriminaalset minevikku. K.O soovib elada seaduskuulekat elu, vormistada end ametlikult tööle, jätkata võlgade maksmist ega soovi suhelda kriminaalse taustaga isikutega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT I
  4. Ringkonnakohus põhjendab esmalt seda, miks ta jätab rahuldamata määruskaebuses sisalduva taotluse määrata K.O-le tema määruskaebuse läbivaatamiseks riigi õigusabi korras kaitsja.
  5. Kõigepealt tuleb silmas pidada, et tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise menetluses (

§ 426

) ei ole kaitsja osavõtt tulenevalt

§ 432

lg-st 3 teises lauses sätestatust kohustuslik.

§ 432

lg 3 teises lauses sätestatu kujutab endast erinormi

§ 45

lg 4 suhtes, millest tuleneb, et kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste läbivaatamine võib toimuda ka kaitsjata, kui süüdlane ei soovi tema osalemist (vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-14-12, p 13). 11.

§ 432

lg 3 teisest lausest tuleneb küll süüdimõistetu õigus sellele, et tema valitud või määratud kaitsja – kui tal selline on – saaks ennetähtaegse vabastamise menetluses osaleda. Osutatud säte ega ükski teine norm ei pane aga menetlejale kohustust määrata süüdimõistetule tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise menetluses riigi õigusabi korras kaitsja alati, kui süüdimõistetu seda taotleb. Sellisele järeldusele osutab esmalt juba

§ 43esimese ja teise lõike võrdlus.

Nimelt sätestab

§ 43

lg 1, et kriminaalmenetluses võivad kaitsja valida kahtlustatav, süüdistatav ja süüdimõistetu kas isiklikult või teise isiku vahendusel. Osundatud sättes nimetatakse eraldi ka süüdimõistetut, ehkki

§ 35

lg 3 järgi on tegemist ühe süüdistatava alaliigiga.

§ 43

lg 2 p 1 näeb aga ette, et kaitsja määrab uurimisasutus, prokuratuur või kohus, kui kahtlustatav või süüdistatav ei ole endale kaitsjat valinud, kuid on taotlenud kaitsja määramist või kui kahtlustatav või süüdistatav ei ole endale kaitsjat taotlenud, kuid kaitsja osavõtt on kohustuslik

§ 45järgi.

Seega erinevalt sama paragrahvi esimesest lõikest ei nimetata

§ 43lg-s 2 kahtlustatava ja süüdistatava kõrval enam süüdimõistetut.

Sellest võib järeldada seadusandja on soovinud eristada veel süüdi tunnistamata ja juba süüdi tunnistatud isiku õigust kaitsjale. Muu hulgas nähtub

§ 43

lg 1 ja lg 2 p 1 võrdlusest, et erinevalt kahtlustatava ja veel süüdi tunnistamata süüdistatava taotlusest riigi õigusabi korras kaitsja määramiseks pole süüdimõistetu samasisuline taotlus menetlejale siduv. Osutatud järeldust toetab kaudselt ka

§ 45

lg 5, mis seob määratud kaitsja kriminaalmenetluses osalemise kohustuse lõppemise kriminaalasja kassatsiooni korras läbivaatamise lõpuga. See viitab sellele, et üldjuhul peab riik tagama isikule kaitsja abi tingimusteta üksnes kriminaalmenetluse nendes staadiumides, mis eelnevad kohtuotsuse jõustumisele. 12. Kõnealune regulatsioon on põhjendatav sellega, et kaitseõiguse tagamise raskuspunkt on juba põhiseadusest ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-st 3 3

(6)tulenevalt süüküsimuse lahendamisel. Eeskätt just süüküsimuse lahendamise puhul lasub riigil kohustus tagada, et isik ei jääks näiteks majanduslikel põhjustel ilma professionaalsest õigusabist (vt ka EIÕK art 6 lg 3 punkt c viimane alternatiiv). Süüküsimuse lahendamisele (süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisele) järgnevas menetluses – eeskätt kohtulahendi täitmisega seotud küsimuste lahendamisel – ei pea õigus kaitsja abile olema kindlustatud sellises ulatuses nagu põhimenetluses. Erinevalt üldjuhul võistlevast süüküsimuse lahendamise menetlusest, otsustab kohus kohtulahendi täitmisega seotud küsimused uurimispõhimõttel, mis samuti vähendab vajadust kaitsja osavõtu järele. Vangistusest ennetähtaegse vabastamise menetluse puhul tuleb arvestada sedagi, et tavaliselt ei lahendata selle raames õiguslikult või tõenduslikult keerukaid küsimusi, vaid peamiselt prognoositakse kinnipeetava resotsialiseerumise väljavaateid.
  1. Eeltoodud põhjustel ja pidades silmas ka Riigikohtu praktikat ennetähtaegse vabastamise menetluses esitatud riigi õigusabi taotluste lahendamisel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. juuli
  3. a määrus asjas nr 3-7-1-1-425;
  4. oktoobri
  5. a määrus asjas nr 1-10-2963 ja
  6. oktoobri
  7. a määrus asjas nr 1-13-3247), leiab ringkonnakohus järgmist. Tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise menetluses, sh selles menetluses tehtud maakohtu määruse vaidlustamisel ei ole kohaldatav riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 2, mille kohaselt saab kriminaalmenetluses riigi õigusabi oma majanduslikust seisundist sõltumata iga füüsilisest isikust süüdistatav, kes ei ole kaitsjat valinud kokkuleppel ja kes taotleb kaitsja osavõttu. Süüdistatavana osutatud sätte mõttes ei saa käsitada enda ennetähtaegset vabastamist soovivat süüdimõistetut. Selline süüdimõistetu saab riigi õigusabi üksnes RÕS § 6 lg-s 1 sätestatud juhul. Selleks peab ta esitama kohtule RÕS § 12 nõuetele vastava taotluse. Kohus otsustab süüdimõistetule riigi õigusabi andmise üldises korras, arvestades RÕS § 7 lg-s 1 ette nähtud riigi õigusabi andmisest keeldumise aluseid.
  8. K.O taotlus riigi õigusabi määramiseks on kolleegiumi hinnangul põhjendamatu. Esmalt tuleb märkida, et K.O pole esitanud vormikohast majandusliku seisundi teatist, mis võimaldaks ringkonnakohtul hinnata tema maksevõimet RÕS § 6 lg 1 tähenduses. Selle puuduse kõrvaldamise nõudmist ei pea ringkonnakohus aga vajalikuks, kuna RÕS § 7 lg 1 p 1 välistab praegusel juhul riigi õigusabi andmise olenemata sellest, milline on K.O majanduslik olukord.
  9. K.O on maakohtule esitatud avaldustes märkinud, et ta ei soovi kohtuistungile kaitsjat (KoTo, tl 112–113). Samuti on süüdimõistetu ise esitanud maakohtu määruse peale määruskaebuse. Kaitsjat soovib K.O üksnes selleks, et viimane osaleks tema määruskaebuse lahendamisel ringkonnakohtus. Seoses sellega märgib kolleegium, et süüdimõistetu vangistusest enne tähtaega vabastamata jätmise määruse peale esitatud määruskaebuse vaatab ringkonnakohus

§ 390lg 3 kohaselt läbi kirjalikus menetluses.

See tähendab, et ringkonnakohus ei korralda määruskaebuse lahendamiseks kohtuistungit ja seega ei saaks ka K.O kaitsja sellest osa võtta. Määratud kaitsja võimalus K.O määruskaebuse lahendamisel osaleda piirduks seega vaid kirjaliku arvamuse esitamisega. Samas tuleb silmas pidada, et ringkonnakohus on käesolevat asja lahendades

§ 390lg 2 kohaselt seotud määruskaebuse piiridega.

Seega ei saaks kaitsja panus olla kuigivõrd suur ja tema võimalused määruskaebemenetluse tulemust mõjutada oleksid tagasihoidlikud. Veelgi olulisem on aga see, et Tartu Maakohtu põhjendused K.O ennetähtaegselt vabastamata jätmise kohta pole sellised, et nende vaidlustamine eeldaks õigusalaseid eriteadmisi ja käiks süüdimõistetul üle jõu. K.O on enda määruskaebuses ka piisavalt selgelt välja toonud need põhjused, miks ta maakohtu otsustusega ei nõustu. Eelnevat arvestades on praegu tegemist RÕS § 7 lg 1 p-s 1 nimetatud olukorraga, kus taotleja on ise võimeline kaitsma oma (väidetavat) õigust. Seetõttu jääbki K.O riigi õigusabi taotlus rahuldamata. 4

(6)II
  1. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu vaidlustatud määruse tühistamiseks alust ei ole, kuid määruse põhiosa tuleb muuta.
  2. K.O ennetähtaegne vangistusest vabastamine oleneb KarS § 76 lg 4 alusel antavast hinnangust ennetähtaegse vabastamise materiaalsete eelduste olemasolu kohta. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab KarS § 76 lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. aprilli
  4. a määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16) Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus menetletavas asjas KarS § 76 lg 4 kohaldades teinud kaalutlusviga, mis annaks aluse kohtumääruse tühistamiseks. Maakohus on piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud, miks ei saa K.O KarS § 76 lg-st 4 lähtudes ennetähtaegselt vabastada.
  5. Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. aprilli
  7. a määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 20). K.O on viis kehtivat kriminaalkaristust ja ta viibib vanglas neljandat korda. K.O on peamiselt toime pannud varavastaseid kuritegusid, sh röövimisi. Viimast karistust kannab K.O varguse, röövimise ja arestimajast põgenemise eest. Vangla hinnangul on K.O puhul uute kuritegude soodusteguriks mh narkootikumide tarvitamine (KoTo, tl 98). Raskuste tekkides on K.O valinud kriminaalse lahenduse, ta võib eesmärgi saavutamiseks kasutada ka vägivalda. K.O kannab praegu karistust mh selle eest, et ta põgenes vahistatuna arestimajast, lüües selle käigus arestimaja ametnikku. Vangla iseloomustuse kohaselt on K.O ohtlik mh naistele (kuriteos kannatanuid valis süüdimõistetu teadlikult soo järgi) ja tegemist on süstemaatilise õigusrikkujaga (KoTo, tl 101). K.O-le on sel aastal määratud kolm distsiplinaarkaristust, millest kaks on seotud sigarettide valdamisega ja üks ametniku solvamisega. Kehtivad distsiplinaarkaristused annavad tugeva signaali, et K.O varasem kriminaalne käitumine ei pruugi olla möödanik, sest tal on jätkuvalt raskusi käitumisreeglite järgimisega. Olukorras, kus K.O ei suuda isegi vangla kontrollitud tingimustes jääda õiguskuulekaks, pole kolleegiumil sarnaselt maakohtule piisavalt usku, et süüdimõistetu suudaks vabaduses järgida käitumiskontrolli nõudeid ja hoiduda uutest kuritegudest. K.O on diagnoositud narkosõltuvus, kuid ta ise oma sõltuvust ei tunnista (KoTo, tl 100). See kätkeb endast tõsist ohtu, et K.O hakkab vabaduses taas narkootikume tarvitama ja sealt on juba suhteliselt lühikene tee ka uute kuritegudeni.
  8. Maakohus ei jätnud tähelepanuta ka K.O vabastamise kasuks rääkivaid asjaolusid: K.O on vabaduses elu- ja töökoht ning toetavad vanemad; K.O on vangistuses töötanud, läbinud sotsiaalprogramme ja narkosõltuvusravi, samuti on ta õppinud riigikeelt. Samas on kohus osutatud positiivseid asjaolusid hinnates leidnud, et need ei kaalu üles eelnevalt käsitletud riskitegureid. Kolleegium ei näe alust maakohtu sellisesse kaalutlusotsustusse sekkuda, sest kohus ei ole jätnud ennetähtaegse vabastamise seisukohalt olulisi asjaolusid arvestamata ega andnud ühelegi asjaolule ilmselgelt ebaõiget kaalu. Seega pole ringkonnakohtul põhjust muuta maakohtu lõpphinnangut, et KarS § 76 lg-s 4 sätestatud otsustuskriteeriumidest lähtudes ei saa K.O praegu vangistusest vabastada. K.O puhul on uute kuritegude toimepanemise risk liialt suur ja kriminaalhoolduse nõuete järgimise tõenäosus liialt väikene. Seda järeldust ei muuda seegi, et K.O on vabatahtlikult nõustunud elektroonilise valve kohaldamisega. 5
(6)
  1. Maakohus tugines muu hulgas K.O poolt uue kuriteo toimepanemise tõenäosusele, mille vangla on kinnipeetava iseloomustuses protsentidena välja toonud. K.O arvates on vangla iseloomustuses toodud riskiprotsendid liialt kõrged, kuna nende määramisel on arvestatud ainult varasemate kuritegudega, aga mitte vanglas läbitud programmidega. Ringkonnakohus leiab, et vangla kõnealust riskihinnangut ei saa K.O ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel arvestada. Seda seetõttu, et vangla materjalidest ei nähtu, millise metoodika ja milliste andmete alusel on kinnipeetava iseloomustuses kajastuv uue kuriteo toimepanemise tõenäosusprotsent leitud. Vangla riskihinnang on täielikult põhistamata ega ole seega kontrollitav: puuduvad andmed, mille pinnalt jälgida tõenäosusarvutuse käiku ja uurida selle teaduslikku põhjendatust. (Vt ka nt Tartu Ringkonnakohtu
  2. oktoobri
  3. a määrus asjas nr 1-11-14170, p 23) Seetõttu jätab ringkonnakohus maakohtu määruse põhiosast välja põhjenduse, mille kohaselt „vangla hindab uue üldise kuriteo toimepanemise tõenäosuseks järgneva kahe aasta jooksul 65% ja vägivaldse kuriteo kordumise tõenäosuseks 45%, mis on keskmisest oluliselt kõrgem näitaja“.
  4. Käesoleva määruse punktis 18 toodud põhjused on aga piisavalt kaalukad, jätmaks K.O vanglast enne tähtaega vabastamata. Seetõttu ei tingi protsentuaalsele riskihinnangule tugineva argumendi väljajätmine maakohtu määruse põhiosast selle määruse tühistamist.
  5. Kaebaja väitel on maakohtu määruses viga, mille kohaselt ei ole maakohus arvestanud Tartu Ringkonnakohtu otsusega, millega tema karistust aasta võrra lühendati. Kolleegium möönab, et maakohus ei ole oma määruse kirjeldavas osas tõepoolest märkinud, et Tartu Ringkonnakohus tühistas osaliselt Viru Maakohtu süüdimõistva otsuse ja mõistis K.O lõplikuks karistuseks neli aastat vangistust. Samas on karistuse kandmise algus ja lõpp maakohtu määruses õigesti välja toodud, mistõttu pole põhjust arvata, et kohus lähtunuks määrust tehes ebaõigest vangistusajast.
  6. Kaebaja hinnangul ei ole prokuröri arvamusel juriidilist tähendust, kuna selles puuduvad sisulised argumendid. Kolleegium märgib, et kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse otsustamisel on prokuratuuril võimalik väljendada seisukohta süüdlase ennetähtaegse vabastamise kohta, kuid sarnaselt teiste menetlusosalistega on kohus selle seisukohaga seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 31). Seega prokuratuuri põhistamata arvamusel ei saagi ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel sisulist kaalu olla. Maakohtu vaidlustatud määrusest ka ei nähtu, et kohus oleks K.O vangistusest vabastamata jättes lähtunud mh sellest, et prokuratuur vabastamist ei toetanud. Süüdimõistetu viited tema kriminaalasjas riiklikku süüdistust esindanud prokuröri väidetavalt soodsamale suhtumisele K.O vabastamisse on asjakohatud. Prokurör, kes esitab maakohtule arvamuse ennetähtaegse vangistusest vabastamise menetluses, määratakse prokuratuuri-sisese töökorraldusega. Tulenevalt

§ 30

lg-st 2 teostab prokurör kriminaalmenetluses prokuratuuri volitusi, mistõttu ei ole prokuratuuri kui kriminaalkohtumenetluse poole menetluslikud õigused ja kohustused seotud konkreetse prokuröri isikuga, vaid kuuluvad prokuratuurile tervikuna. 24. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 390lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 3, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 28.

septembri 2017. a määruse sisuliselt muutmata, kuid muudab vaidlustatud määruse põhiosa. K.O määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada. Juhan Sarv Tiit Lõhmus Aarne Sarjas 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.