1-15-1167/104

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2017, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-15-1167 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)
2. novembri 2016 määrus süüdimõistetu tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse Süüdimõistetu liik Z.P (isikukood XXX ), määruskaebus RESOLUTSIOON
4. Viru Maakohtu
5. novembri 2016 määrus jätta muutmata. Määruskaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Viru Vangla esitas 12.09.2016 Viru Maakohtule materjalid kinnipeetava Z.P (endise nimega G.V ) vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamiseks. Nimelt kannab Z.P selles vanglas karistust Viru Maakohtu 20.03.2015 otsuse alusel, millega teda karistati KarS § 199 lg 2 p-de 5, 9, § 213 lg 1, § 200 lg 1 ja § 328 lg 2 p 1 järgi KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristusega 7 aastat 6 kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati kestuseni 5 aastat. Z.P karistusaeg algas 27.08.2014 ja lõpeb 27.08.
8. Tartu Maakohus 01.11.2016 määrusega jättis Z.P vanglast tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamata. Kohtulahendi seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised. 2.1 Kohus hindas positiivseks, et Z.P on vabaduses elukoht, toetav sotsiaalvõrgustik vanemate näol ning distsiplinaarkaristused tal puuduvad. Kinnipeetava vabastamist mittetoetavaid asjaolusid pidas maakohus seejuures aga kaalukamateks. 2.2 Kõigepealt nimetas kohus negatiivsena ära, et enne vangistust moodustasid süüdimõistetu sissetuleku varavastased kuriteod. Z.P puudub garanteeritud töökoht, ametlikult on ta töötanud väga vähe ning tasumata võlanõudeid on 6135,62 eurot. Eeltoodust tulenevalt on majanduslike raskuste saabumine võimalik ning seda olenemata asjaolust, et vanemad ja tuttavad on teda vangistuse ajal materiaalselt toetanud. Majanduslike raskuste ilmnemisel on kinnipeetav ohtlik teistele, sest materiaalse kasu saamise eesmärgil on ta varasemalt korduvalt kasutanud vägivalda. 2.3 Teiseks pidas maakohus oluliseks, et Z.P on kriminaalkorras karistatud
9. korral ning vangistuses viibib ta
10. korda. Seega on ta isik, kel esineb riskivat elustiili, mis omakorda näitab tema negatiivset suhtumist ühiskonda ja selles kehtivatesse reeglitesse. Vähetähtis ei ole seegi, et Z.P suhtlusringkonnas on kriminaalse taustaga isikuid (sh vend, kes oli tema kuriteokaaslane) ja seda olukorras, kus enamus kuritegusid on toime pandud grupis. Järelikult on ta negatiivselt mõjutatav. 2.4 Veel märkis kohus ära, et Z.P diagnoositi sõltuvus narkootikumidest, kuid ta viibis võõrutusravil, mida saab lugeda positiivseks. Sellest hoolimata on vangla hinnangul kuritegude toimepanemise ohu ilmnemise tõenäosus suurem juhul, kui kinnipeetav tarvitab narkootikume. Vangla hindab uue üldise kuriteo tõenäosuseks järgneva kahe aasta jooksul 66% ning vägivaldse kuriteo puhul 49%, milliste näol on tegemist kõrgete riskidega. Kohtu hinnangul oleks Z.P ennetähtaegne vabastamine käesoleval hetkel ennatlik, sest ta on varasemalt põgenenud vahi alt arestimajast (sh lõi arestimaja ametnikku), on eksinud kriminaalhoolduse nõuete vastu, on katseajal toime pannud uue kuriteo ja rikkunud kohustust mitte tarvitada narkootikume.
11. Kohtumääruse peale esitas määruskaebuse Z.P ise, taotledes lahendi tühistamist ja enda tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vanglast vabastamist. Veel soovib ta oma kaebuse läbivaatamist kohtus kaitsja juuresolekul. 3.1 Z.P leiab, et maakohus on arvestanud ainult teda negatiivses valguses näitavaid asjaolusid, mis enamjaolt on ka valed. Nimelt on tema kontaktisik iseloomustuses kirjeldanud mitmeid väljamõeldisi, mida kohus on uskunud. Näiteks selliseid, mis puudutavad tema venda, st väites, et nad justkui olid samas kriminaalasjas süüdistatavad ning et teda on karistatud kriminaalkorras ka välismaal. Ära on nimetatud mitmed karistused, mis on kustunud. Samuti on väärad märked nii sellest, et talle on pandud sõltuvusdiagnoos kui sellestki, nagu ta oleks läbinud ravi. Veel üks põhjendamatutest valedest on see, nagu oleks ta
12. aastal põgenemise ajal arestimaja töötajat peksnud. Teda mõisteti süüdi KarS 238 järgi, milline koosseis löömist või kehavigastuse tekitamist ette ei näe. Kõige julmem vale on see, et ohus on naised, kes tema teele satuvad. Ta on vanglas varavastaste kuritegude eest. Varastatud esemed kuulusid naistele, kuid teod olid suunatud vara vastu ja mingit vägivalda ei olnud. Z.P arvates on kontaktisik teinud vea ka iseloomustusse kõrgeid riskiprotsente märkides, s.o need peavad olema kõvasti väiksemad. Veel toonitab Z.P sedagi, et ta soovib olla lähemal omastele, kohustub täitma kõiki kohtu määratavaid kohustusi ja kriminaalhooldaja esitatavaid nõudmisi. 3.2 Z.P on kaebusele lisanud tunnistuse sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ läbimise kohta ning temale koostatud individuaalsed täitmiskavad (2 tk). RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
13. Tartu Ringkonnakohus leiab, et kaevatav kohtumäärus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebus jääb tagajärjetuks. Seejuures nõustub kriminaalkolleegium maakohtu argumentatsiooniga, mida juhinduvalt KrMS § 342 lg 3 p-st 1 ei pea otstarbekaks kogumahus korrata ning rõhutab seega kokkuvõtvalt vaid olulisimat ja vastab edasikaebuse argumentidele.
14. Esmalt märgib ringkonnakohus lühidalt ära oma seisukoha, mille kohaselt ei saa olukorras, kus kinnipeetavat on kriminaalkorras karistatud märkimisväärselt koguni üheksal korral, sealhulgas neljal puhul vangistusega, kuidagi tekkida veendumust, et tema karistuse eesmärgid oleksid täidetud 2 2 juba poolteist aastat enne karistusaja lõppu. Ehk teisisõnu öelduna, Z.P läbi aastate sooritatud eriliigilised kuriteod ning nende jätkumine ka kriminaalhoolduse tingimustes, annavad tõsise aluse karta uute kuritegude toimepanemist edaspidigi. Seda enam, et süüdimõistetu puhul on riskiteguritena vaadeldav tema sõltuvus narkootilistest ainetest ning tema tutvusringkonnas mitmete kriminaalkorras karistatud isikute esinemine. Z.P käitumiskontrollile allutamine ja talle kohustuste määramine tema seaduskuulekuse tagamiseks piisavaiks meetmeiks ei oleks.
15. Määruskaebuse argumendid ringkonnakohut vastupidisele seisukohale ei veena. Neid järjest käsitledes märgib kolleegium kõigepealt, et ei pea oluliseks seda, kas kinnipeetav on kuritegusid toime pannud ka koos vennaga või kas teda on karistatud välismaal. Asjaolu, et Z.P on karistatud koguni
16. korral, kaebuse sellised argumendid ei väära. Tõsi, süüdimõistetu osad karistused on kustunud. Teda iseloomustavate andmetena nende arvestamise näeb sõnaselgelt ette aga juba KarS § 76 lg 4, nimetades ära vajaduse arvestada otsustuse tegemisel ka kinnipeetava varasemast elukäigust selguvaid andmeid. Mis puutub aga Z.P järgmisse väitesse, et vangla on ekslikult märkinud temale sõltuvusdiagnoosi panemise ja ravi saamise, siis kolleegium vangistusasutuse vastavates märgetes kahtlemiseks alust ei näe. 6.1 Jätkates Z.P argumentidele vastamist tuleb järgmiseks öelda, et väär on tema enda väide selles, nagu ei oleks ta
17. aastal arestimajast põgenemisel sealse töötaja suhtes vägivalda tarvitanud. Selgub ju Viru Maakohtu 20.03.2015 otsusest, et ta tunnistati muuhulgas süüdi KarS § 328 lg 2 p 1 järgi selles, et kinnipidamiskohast põgenemise eesmärgil pani ta toime kallaletungi arestimaja töötajale, lüües viimasele mitu korda rusikaga vastu nägu ja tekitades kehavigastusi. Täielikult ebaõige on Z.P seegi seisukoht, et tema kuritegudes ei saa kannatanuteks pidada naisi. Nimelt nähtub juba tema osas tehtud viimasest kohtuotsusest, et avalikud vargused, nagu ka röövimise, pani ta toime just naisterahvastelt. Sealjuures röövimise episoodis kasutas ta kannatanu kallal ka vägivalda. 6.2 Edasi ei pea ringkonnakohus vajalikuks argumenteerimist ka teemal, kas Z.P uue kuriteo riskiprotsendid on arvutatud õigesti. Nimelt on vangla koostatud iseloomustus (ja veelgi kitsamalt: selle iseloomustuse üks osa ehk riskiprotsent) vaid üks tegur, mida maakohus KarS § 76 lg-s 4 nimetatud aspekte analüüsides arvestas ning mida vaatab nüüd ka apellatsioonikohus. Ehk siis kohtute lõppotsustuse seisukohalt riskiprotsentide arvnäitajatel mingitki otsustavat tähendust olnud ei ole.
18. Ringkonnakohus selgitab viimaseks veel, et vaatas Z.P määruskaebuse läbi kirjalikus menetluses, nagu selle näeb ette KrMS § 390 lg
19. Ehk siis kaebuse taotlus selle arutamiseks suulises menetluses asjakohane ei ole. Süüdimõistetu on oma väited saanud välja tuua apellatsioonikohtule esitatud edasikaebuses. Tema kaitsja Monica Meristo-Dmitrijev maakohtu määrust vaidlustanud ei ole.
20. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Aarne Sarjas 3 Maarika Kuusk 3 Tiit Lõhmus