Obsah (12)

§ 215§ 199§ 64§ 65§ 68§ 87§ 202§ 69§ 75§ 74§ 73§ 266

1-22-227 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 2. juuni 2023, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-22-227 Kohtukoosseis Inna Ombler, Elina Elki

§ 215

lg 2 p 2 ja § 199 lg 2 p 7, 8 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu

1. juuni 2022 otsus, üldmenetlus Apellant Süüdistatava kaitsja Liivi Tuus Prokurör Ringkonnaprokurör Rainer Amur Süüdistatav Sandro Õunpuu (ik 39707020014); elukoht: XXX; kriminaalkorras karistatud ühel korral, 10.02.2022 Pärnu Maakohtu määrusega asendatud tõkend vahistamine elektroonilise valvega Kaitsja Vandeadvokaat Natalia Lausmaa RESOLUTSIOON
2. Tühistada Pärnu Maakohtu
3. juuni 2022 otsus osaliselt, s.o Sandro Õunpuule

§ 215

lg 2 p 2 ja

§ 199lg 2 p-de 7 ja 8 mõistetud karistuste ja liitkaristuse mõistmise osas.

2. Mõista Sandro Õunpuule

§ 215lg 2 p 2 järgi karistuseks 7 kuud vangistust.

Mõista Sandro Õunpuule

§ 199lg 2 p 7, 8 järgi karistuseks 11 kuud vangistust.

3. Suurendada üksikkaristustest raskeimat ja mõista

§ 64lg 1 alusel Sandro Õunpuule liitkaristuseks 1 aasta vangistust.

4.

§ 65

lg 2 alusel suurendada käesoleva otsusega mõistetud karistust, s.o 1 aastat vangistust Pärnu Maakohtu 21.06.2019 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 4 aasta ja 4 kuu vangistuse võrra ja mõista Sandro Õunpuule liitkaristuseks 5 aastat ja 4 kuud vangistust. 1 / 13 1-22-227 5.

§ 68

lg 1 alusel arvata karistusaja hulka Sandro Õunpuu eelvangistuses viibitud aeg 03.11.2021 kuni 27.01.2022, s.o 2 kuud 24 päeva vangistust ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 5 aastat 1 kuu ja 6 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks lugeda päev, mil Sandro Õunpuu hakkab karistust kandma.

1. Jätta Sandro Õunpuu suhtes kohaldatud tõkend vahistamine, mis on asendatud elektroonilise valvega, muutmata ja tühistada see kohtuotsuse jõustumisel, kui süüdimõistetu asub karistust kandma.
2. Rahuldada apellatsioon osaliselt.
3. Määrata Advokaadibüroo Natalia Lausmaale makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Sandro Õunpuule apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 129,60 eurot, sh käibemaks 21,60 eurot.
4. Apellatsioonimenetluse kulud jätta riigi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanutel on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Pärnu Maakohtu 08.06.2022 otsusega mõisteti S. Õunpuu

§ 215

lg 2 p 2 järgi süüdi grupis koos alaealiste Q ja C-ga selles, et ta tungis 22.09.2020 Kuressaares XXX asuval territooriumil tahtlikult Y OÜ lukustamata ustega bussi ja kasutas seda ajutiselt omavoliliselt. Seejuures süüdistatav sisenes bussi kell 02.20 enda soojendamiseks ja sõitis kaasreisijana kaasa kuni kella 02.32. Bussile põhjustati avariidega kahjustused, mille tõttu tekkis kannatanul kahju 8506 eurot 98 senti.

§ 199lg 2 p 7 ja 8 järgi mõisteti S.

Õunpuu süüdi selles, et ta eelneval kokkuleppel ja grupis koos alaealiste U ja L-ga 30.10.2021 öösel tungis K OÜ ruumidesse ja ebaseadusliku omastamise eesmärgil perearstikeskuse lukustatud seifi koos selles asuva sularahaga (seifist raha kättesaamine ei õnnestunud) ning seifi transportimiseks ratastooli. Seifi ja ratastooli deformeerimisega tekitasid kannatanule varalist kahju 1976,13 eurot. 1.2. Pärnu Maakohtu 08.06.2022 otsusega karistati S. Õunpuud

§ 215

lg 2 p 2 järgi vangistusega 1 aastaks ja 6 kuuks ning § 199 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi vangistusega 2 aastaks 6 kuuks.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 2 aastat 7 kuud vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati seda karistust Pärnu Maakohtu 21.

juuni 2019. a otsusega mõistetud kandmata 4 aasta ja 4 kuu pikkuse vangistuse võrra ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti vangistus 6 aastat 11 kuud. Kohus leidis, et S. Õunpuu süü mõlema kuriteo toimepanemisel on 2 / 13 1-22-227 keskmine, süüdistatav kohati eitas enda osalust tegudest, ei tunnistanud süüd ega kahetsenud, vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei esine. Kohus tuvastas, et S. Õunpuul on üks kehtiv kriminaal- ja neli kehtivat väärteokaristust. Tegemist on teiseliigiliste kuritegudega, mis on aga toime pandud katseajal, eelmine karistus pole mõjutanud süüdistatavat õiguskuulekalt käituma, rahalist karistust talle võimalik mõista pole. Maakohus leidis, et üldpreventiivselt omab karistuse mõistmisel tähtsust, et igaühe omand on puutumatu. 1.3.

§ 215

lg 2 p 2 süüks arvatud episoodis eraldati Q ja C süüasjad lahendamiseks kokkuleppemenetluses ja 19.07.2021 otsusega kohaldati C suhtes

§ 87lg 1 p 6 mõjutusvahendina allutamist käitumiskontrollile 1 aastaks.

Q karistati

§ 215

lg 2 p 1, 2 järgi 8 kuu vangistusega (I kd, tl 108-113).

§ 199

lg 2 p 7 ja 8 järgi süüks arvatud episoodis lõpetas maakohus prokuratuuri taotlusel L ja U suhtes 04.05.2022 määrusega

§ 202

alusel menetluse, sest tegu on II astme kuriteoga, süüdistatavate süü pole suur, puudub avalik menetlushuvi ja süüdistatavate seaduslikud esindajad on nõus tasuma osa OÜle K tekitatud kahjust (vt II kd, tl 105-110 ja tl 176-177). APPELLATSIOON 2. Pärnu Maakohtu otsuse vaidlustas S. Õunpuu kaitsja L. Tuus, kes taotles süüdistatava õigeksmõistmist

§ 199

lg 2 p 8 järgi, karistuse kergendamist, vangistuse asendamist üldkasuliku tööga ning süüdistatava karistusest tingimisi vabastamist käitumiskontrollile allutamisega. Kaitsja taotleb tühistada maakohtu otsus ja karistada

§ 215

lg 2 p 2 järgi vangistusega rohkem kui 4 kuud ja

§ 199lg 2 p 7 järgi karistada S.

Õunpuud 2 kuu vangistusega. Mõlemad karistused asendada üldkasuliku tööga

§ 69

sätestatud korras.

§ 65

lg 2 alusel mõista lõplikuks liitkaristuseks vangistus mitte rohkem kui 4 aastat ja 10 kuud ja lugeda ärakandmata karistuseks vangistus mitte rohkem kui 4 aastat 7 kuud ja 16 päeva.

74 lg 5 alusel kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist 4 aasta 7 kuu ja 16 päevase katseajaga koos käitumiskontrolliga, allutades S. Õunpuu elektroonilisele valvele

§ 75lg 2 p 9 või 10 sätestatud korras.

2.1. Kohus mõistis S. Õunpuule põhjendamatult liiga karmi karistuse. HHHsse sisenemisel oli eesmärk minna haigla katusele, mitte vargust toime panna. Varguse plaan tekkis alles hiljem ja S. Õunpuu oma veendumusel seifi ei puutunud. See mõjutab mõistetava karistuse suurust. Kohtumenetluse käigus uuritud tõenditest nähtub, et S. Õunpuu osa süüdistuses märgitud tegude toimepanemises on olnud pigem juhuslikku ja kaasaminevat laadi, tal ei olnud kummagi teo toimepanemises juhtivat ega alaealisi kaasavat rolli. Kohus tuvastas, et pole tõendatud, et alaealised oleksid pannud toime II astme kuriteod S. Õunpuu mõjul. Q, U ja L ütlustest ja tegude asjaoludest ei nähtu tema juhtivat rolli. Kohus aga ei arvestanud eeltoodut karistuse mõistmisel, määrates karistused kooskõlas prokuröri seisukohtadega ja vastuolus menetluses tuvastatuga. S. Õunpuu avaldas kohtuistungil kahetsust, et ta koos alaealistega pani toime kuritegusid ja pole alust arvata, et tema kahetsus polnud siiras. 2.2.

§ 199

lg 2 p 7 ja 8 alusel esitati süüdistus kolmele isikule, aga U ja L suhtes lõpetati kriminaalmenetlus oportuniteediga põhjusel, et puudub avalik menetlushuvi ja süü ei ole suur. Prokuratuur ja kohus on käitunud vastuoluliselt, leides ühelt poolt, et selle teo suhtes 3 / 13 1-22-227 puudub avalik menetlushuvi ja kuriteo toimepannud isikute süü ei ole suur. Teiselt poolt aga leitakse, et tegemist on raske kuriteoga, mille eest mõisteti S. Õunpuule karistuseks 2 aastat ja 6 kuud vangistust. Õiglane oleks mõista 2 kuud vangistust. 2.3.

§ 215

lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritud kuriteos Q tunnistas, et tema pani bussi käima ja sõitis ringi, kutsus bussi teisi, kes algul ei tahtnud tulla, aga sisenesid palumise peale istudes tahapoole. S. Õunpuu sisenes ärandatud bussi vaid mõneks minutiks ja viibis seal kaasasõitjana. Seda tuleb karistuse mõistmisel arvestada ja karistada teda vangistusega mitte rohkem kui 4 kuud. Teod, mille toimepanemises S. Õunpuu süüdi mõisteti, ei ole rasked kuriteod. 2.4. S. Õunpuu on allutatud käitumiskontrollile elektroonilise valvega 10.01.2022 maakohtu määrusega tema elukohas. Ta pole ajal, mil on olnud käitumiskontrollile allutatud, pannud toime ühtki rikkumist ja puudub oht, et ta paneb kriminaalkorras karistatavaid tegusid toime oma elukohas. S. Õunpuu on oma käitumisega tõendanud, et tema allutamine käitumiskontrollile elektroonilise valvega, on piisav selleks, et välistada, et ta paneb toime kuritegusid. S. Õunpuule tuleks määrata elektrooniline valve tema elukohta ja tugiisikuks tema ema F. 11.05.2022 esitas süüdistatav kohtule nõusoleku käitumiskontrollile allutamise kohaldamiseks ja tema suhtes

§ 74

lg 5 kohaldamiseks.

§ 74

lg 5 võimaldab, kui uus kuritegu pandi toime tahtlikult, uuesti kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele

§ 75lõike 2 punktis 9 või 10 sätestatud korras.

S. Õunpuu esitab nõusoleku selleks, et tema vangistus asendatakse üldkasuliku tööga

§ 69sätestatud korras.

PROKURÖRI VASTUS APELLATSIOONILE

1. Prokurör leiab apellatsioonile esitatud vastuses, et S. Õunpuule karistuse mõistmise osas on kohtuotsus jälgitav, põhjendatud ja seaduslik, otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohus on põhjendanud mõistetud karistust, leidnud, et puuduvad nii karistust kergendavad kui raskendavad asjaolud. Isik on varem kriminaalkorras karistatud ja pani teod toime katseajal. Varasema karistuse mõju jäi lühiajaliseks. Sanktsiooni keskmises määras karistus tegude eest on kooskõlas seaduse ja kohtupraktikaga. 3.
2. Kohus ei eksinud seaduse ega kohtupraktika vastu, eraldades alaealiste L ja U osas asja eraldi menetluseks ja lõpetades prokuratuuri taotlusel nende osas menetluse KrMS § 202 alusel. Mõlemad tunnistasid süüd ja kahetsesid tehtut. Kriminaalpoliitiliselt ja -õiguslikult soositakse alaealiste erikohtlemist ja rehabiliteerimist mittekaristuslike mõjutusvahendite kohaldamistega. 3.
3. Kaitsja esitas apellatsioonkaebusega koos S. Õunpuu nõusoleku selleks, et tema vangistus asendatakse üldkasuliku tööga

§ 69sätestatud korras.

Kaitsja taotlus S. Õunpuu suhtes vangistuse asendamise üldkasuliku tööga

§ 69sätestatud korras tuleb jätta rahuldamata.

Kaitsja taotleb üheaegselt S. Õunpuule karistuse mõistmist uute kuritegude eest ja nende asendamist üldkasuliku tööga ning samaaegselt moodustada liitkaristus varasema kohtuotsuse ärakandmata osaga ja jätta see tingimisi täitmisele pööramata käitumiskontrollile ja elektroonilisele valvele allutamisega. Sellisel kujul karistust mõista ei ole

kohaselt võimalik. Kuna S. Õunpuu pani uued kuriteod toime

§ 74

alusel mõistetud katseajal, siis on maakohus

§ 74

lõikes 5 sätestatut järgides mõistnud õigesti karistused uute toimepandud süütegude eest ja liitnud need

§ 64

lg 1 alusel ning seejärel

§ 65lg 2 kohaselt mõistnud lõpliku liitkaristuse.

4 / 13 1-22-227 3.3. Uue tahtliku kuriteo toimepanemisel võib iseenesest kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist katseajaga käitumiskontrollile ja elektroonilisele valvele allutamisega, kuid siis peab katseaeg seaduse ja kohtupraktika kohaselt pikem kui mõistetav karistus, aga pikema kui 5-aastase vangistuse puhul on see välistatud. Samuti isegi kui ringkonnakohus võtab vastu S. Õunpuu nõusoleku vangistuse asendamiseks üldkasuliku tööga, saab

§ 69

lg 1 kohaselt üldkasuliku tööga vangistust asendada vaid juhul, kui see karistuse mõistmisel ei ületa kahte aastat. Kuna S. Õunpuu varasema kohtuotsusega mõistetud karistus on 4 aastat ja 4 kuud, ei ole võimalik 08.06.2022 maakohtu otsusega mõistetud karistust üldkasuliku tööga asendada. TALLINNA RINGKONNAKOHTU 10.08.2022 OTSUS 4. Tallinna Ringkonnakohtu 10.08.2022 otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole teinud vigu, mille alusel saaks väita, et üksikkaristuste määrad ei vasta kuritegude raskusele ja süüdistatava isikule, karistusmäära valikut ja liitkaristust on põhjendatud, ka lõplik liitkaristus on põhjendatud ning seda ei saa jätta tingimuslikult kohaldamata. Apellatsiooni argumendid karistuse ranguse kohta on põhjendamatud, kohus on arvestanud kummagi teo eest karistust mõistes süü suurust mõjutavate tehioludega. Kohus ei nõustunud kaitsja ettepanekuga karistada süüdistatavat

§ 215

lg 2 p 2 järgi maksimaalselt 4 ja

§ 199lg 2 p 7, 8 järgi 2 kuuga.

4.1. Ringkonnakohus selgitas, et seaduse ja Riigikohtu praktikaga pole kooskõlas kaitsja taotlus määrata katseaja pikkus ärakandmisele kuuluva karistusega samas määras, sest katseaja pikkus peab ületama mõistetud vangistusmäära.

§ 73

alusel ei saa karistust jätta tingimisi täitmisele pööramata kui isikule mõistetakse üle viieaastane vangistus. Kolleegium põhjendas sedagi, et teistkordse tingimisi karistuse mõistmise võimalust katseajal ei saa pidada põhjendatuks, kuigi kuriteod olid eriliigilised, sest uued kuriteod on arutataval juhul toime pandud pigem katseaja alguses. Lisaks katseaega ei saaks määrata ilma elektroonilist valvet kohaldamata, mida aga ei saa kohaldada kauemaks kui aastaks, mida ei saa aga praegusel juhul lugeda piisavaks. Kohus toonitas vastuseks kaitsja taotlusele, et vangistuse asendamise otsustus tehakse lõpliku liitkaristuse määra arvestades ning vangistust ei saa asendada üldkasuliku tööga, kui lõplik liitkaristus ületab kahte aastat. Seega ei tule S. Õunpuu osas vangistuse asendamine üldkasuliku tööga kõne alla, sest juba eelmise kohtuotsusega ära kandmata karistus on 4 aastat ja 4 kuud vangistust. KASSATSIOONIMENETLUS JA RIIGIKOHTU SEISUKOHT 5. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustas kaitsja N. Lausmaa, kes taotles süüdistatava õigeksmõistmist

§ 199lg 2 p 8 järgi.

Samuti süüdistatava karistamist

§ 215

lg 2 p 2 järgi 4 kuu ja

§ 199

lg 2 p 7 järgi 5 kuu vangistusega ning uue karistuse mõistmist ja karistuse osaliselt tingimisi kohaldamata jätmist koos käitumiskontrollile allutamisega, sest süüdistatav ei olnud kuritegude algataja, tema süü on väike ja teopanus vähene. Prokuratuur leidis kassatsioonivastuses, et karistus vastab süü suurusele ja kohtud on arvestanud karistust mõistes kõiki asjaolusid.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 03.04.2023 otsusega tühistati ringkonnakohtu 10.08.2022 otsus osaliselt, s.o osas, millega jäeti maakohtu mõistetud karistus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Kriminaalasi saadeti tühistatud osas uueks arutamiseks Tallinna 5 / 13 1-22-227 Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Kaitsja kassatsioon rahuldati osaliselt. Muus osas jäeti ringkonnakohtu otsus muutmata. 6.
2. Riigikohus leidis kokkuvõtlikult, et kohtud tegid süü suuruse hindamisel ja karistuse mõistmisel kaalutlusvea ja eksiti üksikkaristuste mõistmisel. Maakohus jättis arvestamata, et süü suurust hinnates tuleb keskenduda teole, mitte süüdistatava isikule. Tähelepanuta jäid süü suuruse hindamisel kuritegusid iseloomustavad asjaolud, sh süüdistatava teopanus grupis toime pandud kuritegudes. Otsusest ei nähtu, kuidas mõjutas süü suurust asjaolu, et alaealised ei olnud S. Õunpuu mõju all ja tal polnud grupis juhtivat rolli. Ei arvestatud, et bussi omavolilisel kasutamisel oli süüdistatav üksnes kaassõitja, ei pööratud tähelepanu, et varavastaste kuritegude puhul tuleb arvestada süü suuruse hindamisel vara väärtust ja kahju suurust. Varguse puhul ei hinnatud asjaolu, kas siseneti elu- või äriruumi. Maakohus sisustas üldpreventiivset eesmärki omandi puutumatusega, kuigi

§ 199ja § 212 kaitstav hüve ongi omand.

1. Ringkonnakohus määras asja 10.05.2023 teistkordselt kirjalikus menetluses arutamisele ning andis apellatsioonimenetluse pooltele täiendavate seisukohtade esitamiseks tähtaja 18.05.
2. MENETLUSOSALISTE TÄIENDAVAD SEISUKOHAD
3. Süüdistatav saatis 18.05.2023 kirjaliku seisukoha, milles leidis, et tema osalemine bussiga juhtunud õnnetuses oli juhus. Ta ei teadnud, kus bussivõtmed on ja joogid muretsevad poisid endale alati ise. See, et prokurör pakkus neile leebemat karistust, ei tähenda, et kõik võib tema kaela ajada. Poisid tunnistasid kohtus, et ta ei ole neid mõjutanud. Süüdistatav ei lõhkunud bussi ja ei ässitanud kedagi. Täisealisus ei tähenda, et ta on võimeline võtma vastutust teovõimeliste isikute eest. Prokurör karistab selle eest, et süüdistatav ei suutnud võtta vastutust alaealiste eest. Pigem on prokurör vihane, et tema ettepanekut kokkuleppeks vastu ei võetud. Arvesse pole võetud arstide arvamusi, et süüdistatav on eelkooli east alates olnud psüühilise häirega ja vajab pigem ravi ja sotsiaalset rehabilitatsiooni. Psüühikahäire on püsiv ja mõjutab otsuste tegemist kui ka reaktsiooni erinevatele elusituatsioonidele. Psüühikahäirega purjus inimene ei saa võtta kellegi eest vastutust Süüdistataval oli puue, mis võeti ära, kui keeldus arsti juures käimast, aga psüühikahäire on kestev. Kohtumõistmine mitte ei pea näima õiglane, vaid ka oma olemuselt peab olema õiglane. Prokurör tahab sama kohtuasja pärast mingeid uusi uurimisi algatada. Süüdistatav kavatseb minna asjaga Euroopa Inimõiguste kohtusse, sest eelmise üle 5 aastane vangla karistuse sai nii, et prokurör nõudis ja esindaja ei teinud mitte midagi kaitsmiseks ja süüdistatav usaldas süsteemi, mille tõttu peab kannatama. 8.
4. Süüdistatava arvates ei ahvatlenud ta kedagi vargusele. Ülekohtune on, et teda kui kaasosalist karistatakse karmimalt kui tegude toimepanijaid. Teiste tegusid ei tohiks ajada tema kaela. Kuritegu ja karistus peavad olema proportsionaalsed. Prokurör kirjutas, et ta on veel rikkunud kriminaalhoolduse tingimusi, aga ei täpsusta ja süüdistatav ei tea ise, et on rikkunud, sest istub kodus järelevalve all ja pole võimalustki kuhugi minna ja midagi teha. Prokuröri arvamust ei tohi aluseks võtta., et mind peab nüüd kõigi eest korraga karistama. Süüdistatav taotleb võimalust raviks ja rehabilitatsiooniks. 6 / 13 1-22-227
5. Prokurör R. Amur esitas apellatsioonile vastuseks täiendava kirjaliku seisukoha, jäädes valdavalt prokuratuuri poolt varem esitatud seisukoha juurde. Prokurör pidas teistkordsel asja arutamisel vajalikuks esitada ringkonnakohtule täiendava karistusettepaneku. 9.1.

§ 215lg 2 p 2 osas süü suurust mõjutab asjaolu, et S.

Õunpuu ostis ca tund enne tegu gaasiballooni ja hindas gaasi sisse ning andis ka alaealistele. Samuti andis neile viina ja tarvitas seda nendega koos. Seega olid teo toimepanijad joobes. Kuigi kuriteo initsiaator oli Q, kes esimesena bussi sisenes ja ka teised kutsus, ei takistanud täisealine S. Õunpuu seda tegevust. Kui ta oleks takistanud, oleks saanud hoida ära tagajärje, s.o 8978,68 euro suuruse kahju bussile ja garaažile. S. Õunpuu õhutas Q bussiga ringi sõitma. Kui S. Õunpuu oleks bussi kasutanud vaid sooja saamiseks ja buss oleks kogu aeg seisnud, oleks tema süü väiksem, aga ta võimaldas joobes alaealisel teha ohtlikke manöövreid. S. Õunpuu on tunnistanud süüd

§ 215

lg 2 p 2 kuriteo toimepanemisel, kuid tema kahetsust ei saa pidada puhtsüdamlikuks, sest ta ei tunnistanud esimesel ülekuulamisel oma tegu. Seega pole selles episoodis ei kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ja teo toimepanemise asjaolusid arvestades vastab süü suurus 10 kuulisele vangistusele. 9.2.

§ 199lg 2 p 8 ja 9 kuriteo osas mõjutavad süü suurust asjaolud, et S.

Õunpuu ostetud rummi jõi ta ise ja alaealised ja teo toimepanijad olid joobes. Haiglasse mindi eesmärgipäraselt vargile, et suitsude jaoks raha saada, tegu pandi toime kavatsetult. Seif transporditi ühiselt ratastooliga välja. Seega oli kõigi teopanus varguse toimepanemisse võrdne. Seifi prooviti korduvalt kividega visates avada, et sisu kätte saada, kuid seifi ei õnnestunud avada. Kuriteojälgi varjati, st varastatud seif peideti kuivanud taimede alla ja ratastool visati tiiki S. Õunpuu pole tegu tunnistanud ega kahetsenud, seega puuduvad selles episoodis kergendavad ja raskendavad asjaolud. Teo toimepanemise asjaolusid arvestades vastab süü suurus 1 aasta 3 kuulisele vangistusele. 9.3. Eripreventiivseid asjaolusid arvestades tuleb suurendada mõistetava karistuse määra arvestades, et süüdistatav on korduvalt alaealistega toime pannud erinevaid süütegusid, soodustab tegude toimepanemist ega näita head eeskuju (nt väärteootsus nr 2740,21,001661; väärteootsus nr 2740,20,001486) ja varustab alaealisi narkootikumide ja alkoholiga (vt kohtuotsus nr 1-19-3491; väärteootsus nr 2740,21,000711). S. Õunpuu pani uued kuriteod toime katseajal, st prognoos, et ta jätkab ka tulevikus uute kuritegude toimepanemist, on kõrge. Kriminaalhooldaja ettekandest nähtuvalt tuleks teda karistada vangistusega. Teda süüdistatakse kahe kuriteoepisoodi toimepanemises katseajal. Ka peale kriminaalhooldaja ettekannet ei teinud S. Õunpuu elus muudatusi, vaid jätkas väär- ja kuritegude toimepanemist. Seega tuleb S. Õunpuud karistada

§ 215

lg 2 p 2 kuriteo järgi 1 aasta vangistusega ja

§ 199

lg 2 p 7, 8 järgi 1 aasta ja 6 kuu vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel tuleb mõista liitkaristuseks mõistetud üksikkaristuste raskeima suurendamise teel vangistus 2 aastat 6 kuud, mida suurendada

§ 65

lg 2 alusel 21.06.2019 Pärnu Maakohtu poolt mõistetud 4 aasta 4 kuulise vangistusega ning lõplikuks karistuseks mõista vangistus 6 aastat 10 kuud. Karistuse hulka arvata

§ 68lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aeg so 03.11.2021 – 27.01.2022.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Esmalt märgib kolleegium, et vastavalt KrMS § 331 lg-le 2 arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. KrMS § 364 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Kui ringkonnakohus arutab kriminaalasja, mille on Riigikohus saatnud ringkonnakohtule uueks arutamiseks, on ringkonnakohtu pädevus täiendavalt piiratud sellega, 7 / 13 1-22-227 millises osas Riigikohus ringkonnakohtu eelmise otsuse tühistas ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatis, ning samuti Riigikohtu juhtnööridega. Seega arutab ringkonnakohus asja teistkordselt kriminaalasja kaitsja esitatud apellatsiooni piires vaid osas, milles Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 10.08.2022 otsuse tühistas ja saatis uueks arutamiseks ringkonnakohtu teisele kohtukoosseisule. Riigikohtu otsuse kohaselt tuleb ringkonnakohtul asja uuel arutamisel lahendada üksnes süüdistatavale mõistetava karistuse küsimus. Seega kuulubki kaitsja apellatsioon läbivaatamisele üksnes selles osas. 10.
2. Kolleegium tutvus kriminaalasja materjalidega, maakohtu otsuse ja selle peale esitatud kaitsja apellatsiooni ja prokuröri vastusega. Samuti võttis kolleegium arvesse vaidlustatud asjas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 03.04.2022 otsuses väljendatud seisukohti ja juhtnööre karistuse mõistmise kohta ning menetlusosaliste täiendavaid seisukohti, ehk süüdistatava kirjalikku seisukohta ja prokuröri täiendavat vastust kaitsja apellatsioonile. Kohtukolleegium asub seisukohale, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb osaliselt tühistada S. Õunpuule mõistetud karistuse osas alljärgneva põhjendusega. 10.
3. Riigikohus leidis 03.04.3023 otsuses, et kohtud on teinud kaalutlusvea S. Õunpuu süü suuruse hindamisel ja sellest tulenevalt ka karistuse mõistmisel. Riigikohtu hinnangul eksisid kohtud üksikkaristuste mõistmisel ja seega ei võtnud kolleegium eraldi seisukohta liitkaristuse moodustamise kohta. Kolleegium tõdeb, et juhindudes KrMS §-st 364 tuleb ringkonnakohtul Riigikohtu kohustuslikest suunistest lähtudes maakohtu otsus süüdistatavale mõistetud karistuse osas tühistada ja teha selles osas uus otsus, silmas pidades kehtivat kohtupraktikat ja arvestades süü suurust. Seejuures hindab ringkonnakohus apellatsiooni argumentide põhjendatust ja prokuratuuri seisukohti apellatsioonile. 10.
4. Apellandi hinnangul on S. Õunpuule mõistetud põhjendamatult liiga karm karistus. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamisel karistada süüdistatavat

§ 215

lg 2 p 2 järgi mitte rohkem kui 4 kuu pikkuse vangistusega ja

§ 199lg 2 p 7 ja 8 järgi 2 kuu vangistusega.

Prokurör leiab täiendavas seisukohas, et

§ 215lg 2 p 2 järgi tuleks S.

Õunpuud karistada 1 aasta vangistuse ja

§ 199

lg 2 p 7, 8 järgi 1 aasta ja 6 kuu vangistusega ning

§ 64

lg 1 alusel mõista liitkaristuseks kuritegude kogumi eest 2 aastat ja 6 kuud vangistust. Seega leiavad nii apellant kui ka prokurör (viimane täiendavas seisukohas), et maakohtu poolt S. Õunpuule mõistetud üksikkaristusi, s.o

§ 215

lg 2 p 2 järgi mõistetud 1 aasta ja 6 kuu pikkust vangistust ja

§ 199

lg 2 p 7, 8 järgi mõistetud 2 aasta ja 6 kuu pikkust vangistust tuleks vähendada, kuigi nende käsitlus S. Õunpuu süü suurusest erineb märgavalt. Kolleegium nendib, et kuigi prokurör peab põhjendatuks vähendada süüdistatavale mõistetud üksikkaristusi, erineb täiendavas seisukohas seisukoht kuritegude kogumis mõistetava liitkaristuse osas maakohtu poolt

§ 64

lg 1 alusel mõistetud liitkaristusest, s.o 2 aasta ja 7 kuu pikkusest vangistusest, vaid ühe kuu võrra. Kuivõrd Riigikohtu hinnangul jättis maakohus kehtivat kohtupraktikat eirates arvestamata, et süü suurust hinnates tuleb keskenduda teole, mitte süüdistatava isikule, siis alljärgnevalt käsitleb kohus esmalt maakohtu poolt S. Õunpuu süüditunnistamisel mõistetud üksikkaristusi. 10.4. Apellandi hinnangul jättis maakohus

§ 215

lg 2 p 2 episoodis karistuse mõistmisel arvestamata, et kuriteo initsiaator oli Q, kes ka ise tunnistas, et veenis teisi samuti bussi tulema. Kaitsja arvates tuleb asjaolu, et S. Õunpuu sisenes bussi Q kutsumise peale ja viibis seal kaassõitjana vaid mõned minutid, arvestada karistuse vähendamisel. Süüdistatav rõhutab 8 / 13 1-22-227 seisukohtades, et tema osalemine oli juhuslik, ta ei ässitanud kedagi. Kolleegium nõustub apellandiga, et S. Õunpuu süü suuruse hindamisel tuleb arvestada maakohtu poolt tuvastatut, et kõnealuses kuriteoepisoodis grupis alaealiste Q ja C-ga ei olnud süüdistataval teo toimepanemisel juhtivat rolli, vaid teo initsiaator oli Q. Kohtus leidis tuvastamist seegi, et S. Õunpuu ja C sisenesid bussi enda soojendamiseks hiljem kui Q ja seda viimase õhutusel. Prokuratuuri täiendatud süüdistuse (vt II kd, tl 145) ja maakohtus tuvastatud asjaolude kohaselt viibisid S. Õunpuu ja C bussis kaasasõitjatena kõigest 12 minutit, s.o kell 02.20 kuni 02.

1. Samas tuleb arvestada maakohtu tuvastatut, et bussis viibides utsitas S. Õunpuu Q edasi sõitma, kes aga ei tulnud juhtimisega toime. Mitme avariiga põhjustati bussile ja garaažiuksele kahjustus. Prokuröri hinnangul mõjutab S. Õunpuu süüd suurendavalt asjaolu, et ta hingas koos alaealistega enne tegu gaasi ja tarvitas koos nendega viina, mistõttu toimepanijad olid joobes. Kuigi alkoholi ja gaasi hingamist asjaosalised ristküsitluses tunnistasid, märkis juba maakohus vastuseks prokurörile asjakohaselt, et süüdistuses pole neid asjaolusid kajastatud. Nõustuvalt maakohtuga ei pea ka kolleegium kõnealust asjaolu praeguses asjas süü suurust oluliselt mõjutavaks. Veel on prokurör nii kohtuvaidlustes kui ka apellatsioonile esitatud vastuses toonitanud süü suuruse käsitlemisel S. Õunpuu kui täiskasvanu poolt nõutaval moel alaealiste tegevuse takistamata jätmist. Kolleegium osutab, et maakohus pole põhjendatult ka selles osas prokuröriga soostunud, sest Q ja C olid kuriteo toimepanemise ajal süüvõimelised ning kohtule esitatud tõendid ei kinnitanud S. Õunpuu liidrirolli. Kolleegium viitab täiendavalt, et Q oli 22.09.2022 teo toimepanemise ajal viimaseid kuid 17-aastane ning kohtus ristküsitluses antud ütlustes kinnitas, et bussi sooja minemise idee tekkis just temal, tunnistades oma suuremat rolli teo toimepanemisel võrreldes kaasosalistega (II kd, tl-d 6 p ja 7 p – 8 p). 10.
2. Maakohus leidis, et S. Õunpuu karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei esine ning hinnates süüdistatava süü keskmiseks, mõistis S. Õunpuule

§ 215

lg 2 p 2 järgi karistuseks karistuse sanktsiooni keskmises määras ehk 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistuse. Kolleegium nõustub maakohtuga kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumise osas. Samas ei nähtu maakohtu otsusest, et kohus oleks kaalunud süü suuruse hindamisel asjaolu, et S. Õunpuu ei olnud teo initsiaator ning osales teo toimepanemisel lühiajaliselt. Korrektne pole küll kaitsja väidetu, et süüdistatav viibis bussis vaid mõne minuti, kuid tõsi on see, et erinevalt Q-st viibis süüdistatav bussis vaid 12 minutit. Kuigi Q kutsel bussi sooja tulnud S. Õunpuu ei manitsenud ega keelanud Q sõitmast, vaid pigem korraks isegi soosis seda, on tema teopanuse ja süü suuruse hindamisel olulisem tõik, et sõiduki juhtimisel S. Õunpuu ei osalenud. Eelnimetatud asjaolud jättis kolleegiumi hinnangul maakohus põhjendamatult süü suuruse käsitlemisel arvesse võtmata. Kolleegium viitab siinkohal, et Q karistati

§ 215lg 2 p 1, 2 järgi 8 kuu vangistusega (I kd, tl 108-113).

Kokkuvõtvalt hindab kolleegium erinevalt maakohtust S. Õunpuu süü keskmisest väiksemaks, kuid ei pea teo asjaolusid arvestades piisavaks kaitsja taotletud alammäära lähedast ehk alla 4 kuu pikkust karistust. Kolleegiumi hinnangul peab S. Õunpuule

§ 215

lg 2 p 2 järgi mõistetav karistus jääma keskmisest allapoole, pigem alammäära ja keskmäära vahele. 10.6.

§ 199lg 2 p 7 ja 8 järgi S.

Õunpuu süüdimõistmisel hindas maakohus tema süü keskmiseks, vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud ning pidas vajalikuks selle teo eest karistada sanktsiooni keskmises määras 2 aasta ja 6 kuu vangistusega. Apellandi hinnangul jättis maakohus sellise karistuse mõistmisel teo asjaolud arvestamata, sh et HHHsse siseneti esmalt eesmärgiga minna haigla katusele, mitte vargust toime panema, see plaan tekkis hiljem ning et ka selles teos ei olnud süüdistataval juhtivat rolli. Kaitsja peab ebaõiglaseks, et süüdistatavale mõisteti range karistus, kui grupis teo toimepandud alaealiste 9 / 13 1-22-227 suhtes lõpetati kriminaalmenetlus süü vähesuse ja avaliku menetlushuvi puudumise põhjendusega

§ 202alusel.

Neil kaalutlustel peab kaitsja õiglaseks mõista S. Õunpuule vargus ees karistuseks 2 kuud vangistust. Süüdistatav leiab oma seisukohtades, et ta ei ahvatlenud kedagi vargusele ning peab ülekohtuseks, et teda kui kaasosalist karistatakse karmimalt kui tegude toimepanijaid. Prokurör kaitsja taotlusega ei nõustu ning kirjalikes seisukohtades toob S. Õunpuu süüd suurendavate asjaoludena välja, et teo toimepanijad jõid S. Õunpuu ostetud rummi ja olid joobes, haiglasse mindi eesmärgipäraselt vargile, tegu pandi toime kavatsetult, kuigi seifist raha kätte saada ei õnnestunud, varjati kuriteo jälgi seifi peitmise ja ratastooli tiiki viskamisega. 10.

1. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et selleski episoodis toonitas maakohus prokuratuuri karistusettepanekut käsitledes, et süüdistatavale pole heidetud ette alaealistele alkoholi ostmist ega alkoholi tarvitamisele kallutamist. Samuti ei nõustunud maakohus kolleegiumi hinnangul põhjendatult prokuröri seisukohaga, et S. Õunpuu oli täiskasvanuna vastutav süüvõimeliste alaealiste tegevuse eest. Kolleegium märgib, et prokurör on täiendavas vastuses korranud kohtuvaidluses esitatud väiteid ja argumente, mida maakohus otsuses käsitles ega pidanud põhjendatult arvestamisväärseks. Otsuses kirjapandust nähtuvalt pidas maakohus meelevaldseks prokuröri järeldust S. Õunpuu märkimisväärsest mõjust alaealistele ning leidis, et see ei saa kuidagi suurendada S. Õunpuu süüd arutatavate kuritegude osas. Kolleegium nõustub nende maakohtu seisukohtadega. Samas tuleb tõdeda, et kuigi maakohus jättis prokuröri esitatud süüd suurendavad asjaolud kõrvale, eksis kohus karistuse mõistmisel, jättes süü suuruse hindamisel tuvastatud teo asjaolud arvestamata ning jõudis seeläbi prokuröriga sarnaselt järeldusele, et süü suurus on keskmine. 10.
2. Kaitsja peab süüd vähendava asjaoluna vajalikuks arvestada S. Õunpuu väiteid, et süüdistatav ei olevat varastatud seifi puutunud ja haiglasse mineku eesmärgiks polnud vargust toime panna. Kolleegiumi hinnangul on need apellandi väited vastuolus tuvastatud asjaoludega. Kolleegium toonitab, et Riigikohtu hinnangul on maakohtu otsus S. Õunpuu süüditunnistamist puudutavas osas seaduslik ja põhjendatud. Maakohtu süüdimõistvast otsusest nähtuvalt läksid S. Õunpuu ja temaga grupis teo toime pannud L ja U 30.10.2021 varahommikul HHHsse suitsude ostmiseks raha otsima ehk võõra vara ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Tuvastamist leidis asjaolu, et esmalt käidi haigla katusel, kuid seejärel siirdusid S. Õunpuu ja L ning U raha otsimise eesmärgil perearstikeskuse ruumidesse. Kuigi uuritud tõendite kohaselt olid seifi varastamisel ja selle ratastooliga hoonest väljavedamisel initsiatiivikamad L ja U, osales S. Õunpuu nii seifi ratastooliga hoonest välja toimetamises kui ka sellele järgnevalt golfiväljakul seifi kividega loopimisel, et kätte saada selles leiduv võimalik raha. Tuvastamist leidis seegi, et kui seifi avada ei õnnestunud, peitsid süüdlased selle tiigi äärde roostikku ja transpordiks kasutatud ratastooli viskasid tiiki. Kolleegium nõustub maakohtuga, et S. Õunpuu ütlusi oma teopanuse vähendamiseks ei saa pidada usaldusväärseks. Maakohus tuvastas tõendeid kogumis hinnates S. Õunpuu pani teo toime kooskõlastatult alaealiste L ja U-ga kavatsetult ja eesmärgipäraselt võõra vallasasja omastamiseks. Seega saab teo asjaoludest lähtudes hinnata selles grupis toime pandud varguse episoodis kaastäideviijate teopanust ja süü suurust sarnaseks. 10.
3. Riigikohus on kõnealuse episoodi osas märkinud, et maakohus pole karistuse mõistmisel tähelepanu pööranud asjaolule, kuidas mõjutab sissetungimisega vargust asjaolu, et arutataval juhul ei sisenetud eluruumi. Samuti on Riigikohus kohtupraktikale viidates juhtinud tähelepanu, et varavastaste kuritegude puhul tuleb süü suuruse hindamisel arvestada süüteo objektiks oleva vara väärtust või kahju suurust. Kolleegium nendib, et maakohtu otsusest nähtuvalt ei ole süü 10 / 13 1-22-227 suuruse hindamisel kaalutud asjaolu, et kõne all olevas episoodis tungiti võõra vara omastamise eesmärgil sisse HHHsse (mille uks oli lukustamata) ega sisenetud

§ 266tähenduses eluruumi.

Samuti on jätnud maakohus S. Õunpuu süü suuruse hindamisel arvesse võtmata, et tegu ei olnud suunatud suures ulatuses varguse toimepanemisele, vaid raha sooviti varastada sigarettide ostmiseks. Süü suurust vähendavana jäi hindamata seegi asjaolu, et S. Õunpuul, L-l ja U-l ei õnnestunud teoplaani raha varastamiseks realiseerida ning seifi ja ratastooli lõhkumisega põhjustatud varaline kahju ei olnud suur. Seega leiab kolleegium kokkuvõtvalt, et maakohus eksis neid teo asjaolusid arvestamata jättes S. Õunpuu süü hindamisel ja tegi karistuse mõistmisel kaalutlusvea. Kolleegium ei pea põhjendatuks S. Õunpuu kaitsja taotletud 2 kuu pikkust vangistust. Kolleegium tõi eelnevalt välja, et kaitsja väited S. Õunpuu süü suurust vähendavate asjaolude kohta ei ole osaliselt kooskõlas maakohtu poolt tuvastatuga. Samuti nõustub kolleegium maakohtuga, et tuvastatud asjaoludest nähtuvalt ei ole põhjendatud hinnata süüdistatava vastutust kergendavaks asjaoluks puhtsüdamlikku kahetsust. Apellandi taotletava sanktsiooni alammäära lähedase vangistuse mõistmist ei õigusta ka asjaolu, et alaealiste toimepanijate L ja U maakohus lõpetas kriminaalasja KrMS § 202 alusel. Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et S. Õunpuu süü on teo asjaolusid arvestades hinnatav keskmisest väiksemana ja seega tuleb süüdistatavale mõista karistus, mis jääb tunduvalt sanktsiooni keskmisest määrast allapoole. 10.

1. Järgnevalt hindab kolleegium preventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt süüdistatavale mõistetavat karistust. Riigikohus on vaidlustatud asjas tehtud otsuses märkinud, et maakohus on põhjendamatult (kummaliselt) sisustanud üldpreventiivset eesmärki põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandi puutumatuse kaitsmise vajadusega, arvestamata, et arutatavate kuriteokoosseisude kaitstavaks hüveks ongi omand. Kolleegium tõdeb, et järelikult on maakohus selliselt üldpreventsiooni eesmärki sisustades eksinud karistuse mõistmisel kohtupraktikas väljakujunenud põhimõtete vastu. Ringkonnakohtu hinnangul saab praegusel juhul tagada õiguskorra kaitsmise huvisid isiku süü suurusele vastava karistuse mõistmisega. Eripreventiivseid kaalutlusi arvestades tuleb hinnata süüdistatava karistustundlikkust ning tuvastatud asjaolude põhjal prognoosida tema isikut ja käitumist arvestades, millise karistusega on võimalik mõjutada süüdistatavat õiguskuulekale käitumisele. Kolleegium nõustub maakohtuga, et S. Õunpuu suhtes ei täidaks karistuse eesmärki rahaline karistus. Süüdistatav on mõlemad arutatavad kuriteod pannud toime eelmise maakohtu otsusega mõistetud katseajal ning kriminaalhooldusametniku järelevalve alla karistuse kandmine pole mõjutanud teda käitumist parandama. Lisaks on S. Õunpuud katseajal karistatud nelja väärteo toimepanemises. Kriminaalhooldusametniku kohtule esitatud ettekandes leitakse, et S. Õunpuu ei ole suutnud teha vabaduses seaduskuulekaid valikuid ja katseajal toime pandud õigusrikkumisi arvestades, tuleks talle mõista karistuseks vangistus. Kolleegium ei jaga prokuröri täiendavates seisukohtades esitatud kaalutlusi, et eelkirjeldatud asjaolud mõjutavad oluliselt süüdistatavale mõistetava karistuse määra korrigeerimist ja teo asjaolude alusel tuvastatud süüga võrreldes oluliselt raskema karistuse mõistmist. Neist asjaoludest nähtuvalt ei täidaks süüdistatavale mõistetava karistuse eesmärki rahaline karistus. 10.
2. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et maakohtu süüdimõistev otsus tuleb osaliselt tühistada S. Õunpuule

§ 215

lg 2 p 2 ja

§ 199lg 2 p 7 ja 8 järgi mõistetud karistuste ja liitkaristuse mõistmise osas.

Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse ja mõistab S. Õunpuule

§ 215

lg 2 p 2 järgi karistuseks 7 kuud vangistust ja

§ 199lg 2 p 7, 8 järgi mõistab karistuseks 11 kuud vangistust.

Käesoleval juhul ei pea kolleegium põhjendatuks rakendada karistuste liitmisel absorbtsioonipõhimõtet arvestades, arutataval juhul ei vasta 11 / 13 1-22-227 liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetav üksikkaristus selle kuriteo eest ettenähtud sanktsiooni ülemmäärale (vt nt RKKKo 3-1-1-20-16, p 16). Seega tuleb karistuste liitmisel suurendada mõistetud üksikkaristustest raskeimat karistust ning

§ 64lg 1 alusel mõista S.

Õunpuule liitkaristuseks 1 aasta vangistust.

§ 65

lg 2 alusel tuleb suurendada käesoleva otsusega mõistetud karistust, s.o 1 aastat vangistust Pärnu Maakohtu 21.06.2019 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 4 aasta ja 4 kuu vangistuse võrra ja mõista S. Õunpuule lõplikuks liitkaristuseks 5 aastat ja 4 kuud vangistust.

§ 68lg 1 alusel tuleb arvata karistusaja hulka S.

Õunpuu eelvangistuses viibitud aeg 03.11.2021 kuni 27.01.2022, s.o 2 kuud 24 päeva vangistust ning lõplikult ärakandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 5 aastat 1 kuu ja 6 päeva vangistust. Karistuse kandmise aega arvestada alates S. Õunpuu karistuse kandmisele asumisest või tema karistuse kandmisele toimetamisest peale kohtuotsuse jõustumist. 10.12. Kolleegium jätab rahuldamata kaitsja taotluse vabastada S. Õunpuu

§ 74

lg 5 alusel tingimisi mõistetud karistuse kandmisest koos käitumiskontrolliga, allutades ta

§ 75

lg-s 2 p-des 9 või 10 sätestatud korras elektroonilisele valvele ning asendada mõistetud vangistus üldkasuliku tööga

§ 69sätestatud korras.

Kolleegium ei pea süüdistatava osas katseajal toime pandud kuritegude puhul teistkordset tingimisi karistamist põhjendatuks hoolimata asjaolust, et uued kuriteod ei ole eelmisega samaliigilised. Oluline on tõik, et süüdistatav on kuriteod toime pannud eelmise otsusega mõistetud katseaja alguses ning lisaks sellele on süüdistatav katseajal toime pannud neli väärtegu. Seega ei oleks süüdistatava puhul karistuse eripreventiivne eesmärk saavutatav tema teistkordse tingimisi vabastamisega. Samuti tuleb silmas pidada, et katseaega ei saa määrata ilma elektroonilist valvet kohaldamata. Elektroonilist valvet aga ei saa kohaldada kauemaks kui aastaks, mida praegusel juhul ei saa lugeda piisavaks. Lisaks viitab kolleegium, nõustudes arutatavas asjas tehtud 10.08.2022 Tallinna Ringkonnakohtu otsuses ja prokuratuuri vastuses märgituga, et seaduse ja Riigikohtu praktikaga pole kooskõlas kaitsja taotlus määrata katseaja pikkus ärakandmisele kuuluva karistusega samas määras. Kehtiva kohtupraktika kohaselt peab määratud katseaja pikkus ületama mõistetud vangistusmäära. Samuti tuleb arvestada, et arutataval juhul ei saa karistust jätta tingimisi täitmisele pööramata põhjusel, et ringkonnakohus mõistab S. Õunpuule üle viieaastase vangistuse. Seoses kaitsja taotlusega asendada

§ 69

sätestatud korras süüdistatavale mõistetud vangistus üldkasuliku tööga, selgitab kolleegium järgmist.

§ 69

alusel tehakse vangistuse asendamise otsustus lõpliku liitkaristuse määra arvestades ning vangistust ei saa asendada üldkasuliku tööga, kui lõplik liitkaristus ületab kahte aastat. Seega ei ole praeguses asjas S. Õunpuu osas vangistuse asendamine üldkasuliku tööga võimalik. 10.

1. Kolleegium jätab muutmata Pärnu Maakohtu 10.01.2022 määrusega S. Õunpuu suhtes kohaldatud tõkendi vahistamine asendamine kohustusega alluda elektroonilisele valvele aadressil XXX. Asendustõkend tühistada S. Õunpuu poolt jõustunud kohtuotsuse järgi karistuse kandmisele asumisel. 10.
2. Süüdistatava kaitsja N. Lausmaa taotleb määrata apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest makstava tasu suuruseks 129, 60 euro, sh 21, 60 eurot käibemaks. Taotluse 12 / 13 1-22-227 kohaselt kulus Riigikohtu otsusega tutvumiseks ja selle analüüsiks 45 minutit, kaitsealusega konsultatsiooniks ja ringkonnakohtu määruse selgitamiseks kaitsealusele ning apellatsioonimenetluses seisukoha kujundamiseks samuti kokku 45 minutit ehk kokku 90 minutit. Ringkonnakohus peab toimingute ajakulu taotluses märgitud ulatuses ja osutatud õigusabi eest makstava tasu suurust 129, 60 eurot, sh 21,60 eurot käibemaks, põhjendatuks. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-le 4 vastava lahendi, jäävad apellatsioonimenetluse kulud vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 riigi kanda. 10.
3. Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus apellatsiooni osaliselt. KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 338 p 4 alusel tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt S. Õunpuule mõistetud karistuse osas ja teeb selles osas KrMS § 340 lg 2 p 4 alusel uue otsuse, millega mõistab süüdistatavale kergema karistuse. /allkirjastatud digitaalselt/ 13 / 13