1-23-4647/5

(20230101384)Kohtunik Julia Katškovskaja Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. juuli 2023 määrus, millega jäeti rahuldamata X ja Y kaebus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X ja Y lepinguline esindaja vandeadvokaat Sven Veltmann, kaebus RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata ja Riigiprokuratuuri
2. juuli 2023 määrus muutmata. Määrus on lõplik ega ole vaidlustatav (KrMS § 385 p 11). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Politsei- ja Piirivalveamet alustas
4. oktoobril 2022 kriminaalmenetlust nr 20230101384 karistusseadustiku (KarS) §-de 209 lg 2 p 3, 344 lg 1, 345 lg 1 tunnustel X, Y ja Q kuriteokaebuse alusel, mille kohaselt võltsis C OÜ esindaja dokumente. Nimelt lisas C OÜ esindaja ligi 4 aastat hiljem, tagantjärgi allkirju laenulepingu projektidele, mida tegelikult kunagi ei sõlmitud ja kasutas neid võltsitud dokumente selleks, et nõuda väidetavatelt käendajatelt kohustuste täitmist, st luues dokumendi võltsimisega näilise aluse nõudeõiguse olemasoluks.
5. Uurimisasutus lõpetas
6. mai 2023 määrusega prokuratuuri loal kriminaalmenetluse kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p-de 1,2 alusel, põhjendades oma otsustust kokkuvõttes järgmiselt. Kuriteokaebuse kohaselt ei ole F andnud C OÜ-le laene, mis oleksid kuriteokaebuse esitajatel tekitanud käenduskohustuse ja käenduskohustuse täitmise nõudega F OÜ poolt ja kohtusse pöördumine omab dokumendi võltsimise, võltsitud dokumendi kasutamise ja kelmuse tunnuseid. Ükskõik missuguse lepingu allkirjastamine hiljem, kui dokument on dateeritud või kui teine osapool on selle allkirjastanud (viited lepingutele, mis olid dateeritud või signeeritud ühelt poolt
7. a ja F poolt
8. a), ei moodusta iseenesest võltsimist KarS § 344 tähenduses. Erineval ajal lepingu allkirjastamine ja dateerimine võib mõjutada selle kehtivust, kuid ei sisalda iseenesest võltsimise tunnuseid. Kui oletada, et dokumentide võltsimine seisnes materiaalses võltsimises ehk vormistatakse käendusleping, millega sätestatakse olematu kohustuse tagamine, siis tuleb tuvastada, kas see kohustus tegelikult tekkis ja kas see oli täidetud. See tähendab, et tuleb selgitada, kas F OÜ väljastas tegelikult laene C OÜ-le ja kas viimane täitis laenulepingutest tulenevad kohustused. Kogutud tõendite alusele ei ole võimalik veenvalt ümber lükata F OÜ ja C OÜ vahel võlasuhte olemasolu ega teha järeldust, et kõik sel alusel tehtud toimingud, tegevused, 1

(8)1-23-4647 dokumendid on kuritegelikud. Uurimisasutus nõustus kuriteokaebuses esitatud väidetega, et F OÜ poolt C OÜ-le väljamaksete pikk ajavahemik, maksekorraldustes konkreetsete lepingute viidete puudumine, majandusaruannete hilisemad parandused, raha tagastamine Q-le, võib tõlgendada võlasuhte puudumist kaudselt kinnitavaks. Uurimisasutuse hinnangul on aga samal ajal olemas ka otsesed ja kaudsed tõendid võlasuhte eksisteerimise kohta, nt F OÜ poolt C OÜ-le väljamaksete tegemine, tagasimaksete puudumine jne. Kõnealuste võlasuhete olemasolu küsimus oli vaidlusesemeks tsiviilasjades nr 2-20-16898, 2-20-16214, 2-20-18344, 2-20-19262 ja see sai kohtupoolse õigusliku hinnangu. Olles tutvunud kohtumenetluste materjaliga, leidis uurimisasutus, et kuriteokaebuste esitajad taotlevad sisuliselt samade tõendite ja asjaolude uurimist kriminaalmenetluses. Uurimisasutus märkis, et kelmuse objektiivseks tunnuseks on kannatanu tahtlik eksitusse viimine eesmärgiga saavutada temapoolne varakäsutuse tegemine. Eelkäsitletud põhjustel ei ole eksimusse viimine tõendatav. Kogutud tõendid võimaldavad mitu tõlgendust, sh õiguspärase äritegevuse versiooni ehk F OÜ väljastas C OÜ-le laene, mis ei olnud tagastatud ja seda väidet ei ole võimalik kriminaalmenetluses ümber lükata. Kui oletada, et F OÜ ja C OÜ esindajad üritasid luua kuriteokaebuse esitajatel ebaõiget ettekujutust nende poole nõuetega pöördumisega, siis peaks järeldama, et sellele järgnenud tsiviilkohtumenetlustega kaasnesid massilised õigusrikkumised viimatinimetatud äriühingutet esindajate poolt ehk valeseletuste andmine, valeandmete esitamine. PPA-le ei ole kohtu poolt laekunud ühtegi niisugust kuriteokaebust. Kohtulahendite seisukohtade ülekontrollimine ega kordamine pole vajalik. Viitega Riigikohtu praktikale selgitas uurimisasutus, et kelmuse puhul peab olema kahtlusteta tõendatud süüdlase tahe viia teine pool eksimusse (RKKKo 3-1-1-28-12, p 8). Eksitav käitumine ja eksitusse sattumine ei ole aga piisavad, et jaatada subjektiivset koosseisu ehk eelmärgitud tahet. Uurimisasutuse hinnangul ei nähtu tõenditest F OÜ ja C OÜ esindajate käitumises vastavaid kuriteotunnuseid. Uurimisasutus viitas KrMS § 7 lg 3 alusel, et kujunenud tõenduslikus olukorras esinevad põhjendatud kahtlused isikute süü osas, mida kogutud tõendid ei võimalda kummutada, mistõttu tuleb langetada menetlusotsustus nende kasuks. Lisaks märkis uurimisasutus, et F OÜ pöördus nõudekirjaga Q poole käendaja kohustuste täitmiseks

1. juulil 2017 ja varakäsutamine viimase poolt F OÜ kasuks
2. juulil 2017 ehk KarS § 81 lg 1 p 1 kohaselt on see tegu tänaseks aegunud.
3. Kannatanud Y ja X vaidlustasid kriminaalmenetluse lõpetamise Riigiprokuratuuris. RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS
4. Riigiprokuratuur jättis
5. juuli 2023 määrusega kaebuse rahuldamata, põhistades oma otsustust kokkuvõttes järgmiselt. 4.
6. Riigiprokurör selgitas, et kriminaalmenetluse lõpetamisel ei saa menetlejale ette kirjutada seisukohti teo tõendatuse osas. Hinnata saab vaid seda, kas tõenditele hinnangu andmisel lähtuti tõendite hindamise aluspõhimõtetest. Lisaks tuleb kontrollida, kas kriminaalmenetluses on tehtud kõik perspektiivikad toimingud kuriteosündmuse asjaolude väljaselgitamiseks. Kokkuvõtvalt taandub kriminaalasjas – nagu ka samadel asjaoludel toimetatud tsiviilasjades (tsiviilasjad puudutasid F OÜ poolt esitatud hagisid nende käendajate vastu, kes keeldusid käenduskohustuse täitmisest) –küsimus sellele, kas ja millises ulatuses eksisteeris kaebajate poolt käendatud kohustus, s.o kas, millises ulatuses ja millise võlasuhte raames andis F OÜ laenu C OÜle. Kaebajad on läbivalt olnud seisukohal, et nende käendatud kohustust ei eksisteerinud (s.o käenduskohustuse tekkimise aluseks olevat laenulepingut ei sõlmitud ja laenu välja makstud) ja et võlausaldaja F OÜ ei saavat seega kaebajatelt nõuda ka käenduskohustuse täitmist. Tänaseks on kõigis seotud tsiviilasjades lõpplahendid jõustunud. Sealjuures kaebajalt X-lt mõisteti F OÜ kasuks välja 12 000 eurot (TlnRngKm 08.12.2022 2-20-16214/75, millega kinnitati X ja F OÜ kompromiss) ja kaebaja Y-lt 22 000 eurot (TlnRngKo 10.03.2023 2-20-19262/50, mille peale esitatud kassatsiooni ei võtnud Riigikohus 12.06.2023 määrusega menetlusse). Pooltevahelised laenu- ja käenduslepingud 2

(8)1-23-4647 loeti kehtivaks ning F OÜ poolt C OÜ-le teostatud üle 130 000 euro ulatuses väljamaksetest lugesid kohtud esimese laenulepinguga seotuks väljamaksed 88 000 euro ulatuses, teise laenulepinguga 0 euro ulatuses. Tsiviilasjades kaebajate poolt esitatud seisukohtade ja materjalidega, mis kattuvad ka kaebajate poolt kriminaalmenetluses väljendatu ja esitatuga, on kohtud tõendite hindamisel ja õiguslike seisukohtade kujundamisel arvestanud. Käesolevas kriminaalmenetluses puudub alus kaldumaks kõrvale jõustunud kohtuotsustes toodud õiguslikest seisukohtadest. Samuti ei nähtu kriminaaltoimikust selliseid täiendavaid tõendeid (sh tõendeid, mida tsiviilasja arutavad kohtud keeldusid vastu võtmast), mis annaks aluse asumaks teistsugusele seisukohale ka juhtumi tõendatuks loetavate asjaolude osas. Nii puudus kriminaalmenetluses tõsikindel alus asumaks kaebajate seisukohale, et laenulepinguid- ja käsunduslepinguid ei eksisteerinud või et need ei kehtinud, mistõttu ei saa rääkida ka dokumendi võltsimisest ega nõude või hagi esitamisest teadlikult ebaõigetel asjaoludel, s.o võimalikust kelmusest. Sellest tulenevalt on kriminaalmenetluse lõpetamise otsustuses põhjendatult asutud seisukohale, et toimiku materjalid ei kinnita tõsikindlalt kaebajate versiooni juhtunust. Kaebajate versioon juhtunust tekitaks piisava kahtluse kontrollimaks juhtumi asjaolusid kriminaalmenetluses, kuid kogutud materjalid ei ole piisavad isikutele süüdistuse esitamiseks. 4.

1. Kaebajad viitavad, et kuigi laenuandja F OÜ ja laenuvõtja C OÜ on väitnud, et
2. a laenuleping oli suuline, on laenuandja ja -võtja siiski selle lepingu
3. a digitaalselt allkirjastanud. Nagu menetluse lõpetamisel põhjendatult märgitakse, ei ole ainuüksi dokumendi digitaalne allkirjastamine dokumendi päises toodud kuupäevast erineval ajal automaatselt käsitatav dokumendi võltsimisena: vastavast dokumendist nähtub korrektselt, pooled on
4. a lisanud digitaalsed allkirjad konkreetse sisuga (sh
5. a kuupäeva kandvale) dokumendile. Seega ei sisalda dokument ebaõigeid andmeid ei vormiliselt ega sisuliselt. Kõnealuse dokumendi digitaalne allkirjastamine mitu aastat pärast dokumendil kajastatud kuupäeva pole ka määrav kaebajate suhtes toimepandud võimaliku kelmuse koosseisupärasuse hindamise kontekstis. Nimelt kohtud on põhjendatult selgitanud, et kõnealuse võlasuhte vorm ega ka laenulepingu dokumendi koostamise fakt polnud kaebajate käenduskohustuse kontekstis oluline: vastav laenuleping võis olla mistahes vormis, põhivõlgnik oli vaieldamatult kinnitanud soovi olla lepinguga seotud ja laenulepinguga on seostatav laenu väljamaksete tegemine vähemalt 88 000 euro ulatuses (vt nt TlnRngKo 2-20-19262 p 10.6; TlnRngKo 12.04.2022 2-20-16898/35, p 52). Seega nii või teisiti on võlgnik vaieldamatult laenukohustuse olemasolu omaks võtnud ja laenuandja on teinud konkreetsele laenulepingule viitavaid laenu väljamakseid, st poolte vahel oli laenuleping ja selle alusel on tehtud väljamakseid. Pooled võisid küll olemasoleva laenusuhte kinnitamiseks
6. a laenulepingu dokumendi
7. a digitaalselt allkirjastada, kuid asja materjalide kohaselt ei ole F OÜ kõnealuse digitaalselt allkirjastatud lepingule kaebajate vastu nõuet esitades toetunud ega ka selle võimaliku uue võlasuhte raames makseid teostatud. Seega ei saa ka asuda seisukohale, et selleski osas oleks kaebajate suhtes toime pandud kuritegu. Kaebajate hinnangul oli käenduslepingu tingimus see, et Z on eraisikuna samuti üks käendajatest. Kaebajate selline hinnang on aga vastuolus sõlmitud käenduslepingutega: lepingus ei ole pooled sellises tingimuses kokku leppinud. Vastupidi, käenduslepingus on kaebajad ja F OÜ sõnaselgelt kokku leppinud, et „lepingu tingimuseks ei loeta poolte varasemaid tahteavaldusi ega kokkuleppeid, mis ei ole lepingus otseselt sätestatud. Samuti ei oma lepingu suhtes tähendust poolte varasem käitumine“ (käenduslepingu p 4.5). Seega isegi kui kaebajad sidusid enda jaoks käendamise otsustuse teatud täiendavate eeldustega, ei ole pooled õiguslikult sellistes eeldustes kahepoolselt kokku leppinud: vastupidi, pooled on kokku leppinud just selles, et õigussuhe kujuneb vaid lepingus otseselt sätestatu alusel ja varasemat käitumist ning seega ka võimalikke kokkuleppeid ei arvestata. Nii jääb kaebajate vastav etteheide tagajärjetuks. Kaebajad viitavad, et ajutise pankrotihalduri kirjaliku aruande p 7.1 kohaselt „maksejõuetuse põhjuseks on kuriteo tunnustega tegu, raske juhtimisviga või muu asjaolu.“ Käesoleva kriminaalmenetluse esemeks ei ole C OÜ maksejõuetuse võimalikud põhjused, vaid F OÜ poolt C OÜ-le antud laenud (mida C OÜ ei tagastanud) ja laenukohustuste käendamine kaebajate poolt. Kaebajate viide ei ole seega konkreetse kriminaalasja eseme raames 3

(8)1-23-4647 asjassepuutuv. Lisaks toovad kaebajad etteheitena välja, et tsiviilkohtute tuvastatu erines hageja versioonist: nt hageja F OÜ väitel andis ta C OÜ-le kahe laenulepingu alusel laenu 130 000 euro ulatuses, millise laenu saamist kinnitas ka laenuvõtja C OÜ, kuid kohtud lugesid tõendatuks nende kahe laenulepingu alusel laenu andmise vaid 88 000 euro ulatuses. Samas ainuüksi tsiviilvaidluse poole nägemuse erinevus kohtu poolt lõppastmes tuvastatuks loetud asjaoludest või erisused neile asjaoludele antavas õiguslikus hinnangus ei tähenda, et pool oleks automaatselt toime pannud kuriteo. Niisamuti näiteks ei leidnud tsiviilkohtus kinnitust kaebajate versioon juhtunust: see aga automaatselt ei tähenda, et kaebajad oleks vastavas osas püüdnud nt hageja suhtes toime panna kuritegu. F OÜ on esitanud tõendid kõigi laenu väljamaksete kohta ja ainuüksi asjaolu, et osade väljamaksete puhul ei peetud seost konkreetsete laenulepingutega piisavaks, ei tähenda tõsikindlalt, et need väljamaksed ka tegelikkuses ei olnud nende laenulepingutega seotud. Ka kriminaalmenetluses kogutud täiendavad materjalid ei anna alust seisukohale, et laenumakseid konkreetsete laenulepingute alusel tegelikkuses tõsikindlalt ei teostatud. Kaebuses tuuakse välja, et kaebajate hinnangul puudutab kuriteo aegumine vaid Q suhtes toime pandud tegu. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest nähtuvalt ongi kuriteo aegumise küsimus välja toodud vaid Q episoodis. Kaebajaid puudutavas osas on kriminaalmenetlus lõpetatud KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel, s.o kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu: kuriteo tunnustele vastava teo toimepanemine ei leidnud tõsikindlat tõendamist. Kaebuses korratakse, et majandusaasta aruannetes vastavaid laene ei kajastatud. Selles osas on kohtud juba selgitanud, et vastavalt Riigikohtu praktikale ei loo majandusaasta aruanne poolte vahel õigussuhted (vt nt TlnRngKo 220-19262 p 10.7). Seega ei mõjuta pooltevaheliste laenulepingute kehtivust – ega ka käenduslepingu ja -kohustuse kehtivust – nende laenude majandusaasta aruannetes kajastamata jätmine. Ja teisalt, kuigi majandusaasta aruannetes laenusuhete kajastamata jätmine on asjaolu, mis tõstatab teatava kahtluse laenusuhte faktilises olemasolus, on – nagu leidsid ka kohtud – laenusuhte olemasolu siiski tõendatud võlgniku vastava kinnitusega ja laenuandja poolt laenuväljamaksete tegemisega. Laenusuhte olemasolu ei sea kahtluse alla ka kaebajate viide, et üks konkreetse laenu väljamakse teostati pärast käendajale nõude esitamist: kõnealune asjaolu seab kahtluse alla vaid selle, kas kõnealune väljamakse on õiguslikult ja/või faktilisest seostatav viidatud laenulepinguga ja kas see on kaetud käenduskohustusega. Kriminaalmenetluses kogutud teave ei võimalda aga selle seotust kõnealuse laenulepinguga üheselt välistada. Kokkuvõtvalt tuleb rõhutada, et isikule süüdistuse esitamiseks ei piisa vaid teatud kahtlusest, et toime on pandud kuriteo tunnustele vastav tegu, vaid kuriteo tunnustele vastava teo toimepanemine peab olema leidnud tõsikindlalt kinnitust. 4.3. Täiendavalt tuleb kontrollida, kas kriminaalmenetluses tuleks teostada täiendavaid menetlustoiminguid. Riigiprokuröri hinnangul oleks aga praeguses menetlusetapis täiendavate menetlustoimingute tegemine perspektiivitu, kuna seeläbi sisulist väärtust omavate tõendite kogumise tõenäosus on sisuliselt olematu. Asja materjalid ei anna alust arvata, et võimalik oleks koguda täiendavaid dokumentaalseid tõendeid, mis tõsikindlalt võimaldaks juhtumi asjaolud olulisel määral täpsustada. Samuti puudub alus arvata, et täiendavat olulist tõendiväärtust võiksid pakkuda isikulised tõendiallikad. Asjaga seotud tunnistajad ja kannatanud on üle kuulatud ning on väheusutav, et nt W ja Z muudaks ülekuulamisel diametraalselt oma varem tsiviilasjades korduvalt esitatud versiooni, mis mh on kohtumenetluses ka kinnitust leidnud (v.a osade väljamaksete seotuse osas konkreetsete laenulepingutega). Seetõttu ei saa W ja Z ülekuulamist ka vajalikuks pidada. Kuna kriminaalmenetluses ei ole kuriteo tunnustele vastava teo toimepanemine tõsikindlat tõendamist leidnud ja puuduvad täiendavad perspektiivikad menetlustoimingud, on menetlus põhjendatult lõpetatud. Kokkuvõtvalt on riigiprokurör seisukohal, et menetluse lõpetamine on olnud põhjendatud. Kriminaalasjas kogutud materjalid ei kinnita tõsikindlalt kuriteo toimepanemist ja puuduvad täiendavad perspektiivikad menetlustoimingud juhtumi asjaolude täpsustamiseks. Sellest tulenevalt on menetluse lõpetamise otsustus seaduslik ja puudub alus selle tühistamiseks. 4

(8)1-23-4647 KAEBUS RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUSELE

2. augustil 2023 registreeriti Tallinna Ringkonnakohtus Y ja X lepingulise esindaja vandeadvokaat Sven Veltmanni kaebus, kes taotleb määruse tühistamist ja palub ringkonnakohut kohustada Riigiprokuratuuri kriminaalmenetlust jätkama. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. Menetleja määrustes esitatud seisukohad ei ole ammendavalt põhjendatud ja võimalik on teha veel menetlustoiminguid. Vaidlustatud määrused on üldsõnalised ja kaebajatele on selgusetu, miks ei saa teha täiendavaid menetlustoiminguid. On ebaselge, kas on üldse F OÜ ja C OÜ esindajate poole pöördutud või kas on proovitud hankida neilt täiendavaid tõendeid. Tsiviilasjades esitati need tõendid, mida pooled ise esitavad. Seda aga, mida pooled ei soovinud tsiviilkohtus esitada, on võimalik hankida kriminaalmenetluses. Kriminaalmenetlus ei saa üksnes jaatada tsiviilvaidluste tulemusi. Seetõttu on ennatlik väita, et kuritegu pole toime pandud. On vaja koguda täiendavaid dokumentaalseid tõendeid, kuulata isikuid kahtlustatavate ja tunnistajatena üle, kõrvutada varem esitatud teavet kriminaalmenetluses kogutuga. F OÜ ja C OÜ majandustegevus on jäetud tervikuna analüüsimata. Kaebajate suhtes on rikutud oluliselt lepingut ja esinevad ajaolud, mis viitavad kelmusele. Järgnevalt on kaebuses esitatud küsimused, mida tuleks F OÜ esindajate käest küsida, sh sisaldavad küsimused kaebajapoolseid hinnanguid lepingu tingimuste ja täitmise asjaolude kohta ning hinnanguid selle kohta, kuidas rikkumised F OÜ poolt on tõendatud. Kaebajate hinnangul jäävad jätkuvalt põhjendatud kahtlused ja neid ei ole kriminaalmenetluses kõrvaldatud. Tsiviilasjas ei analüüsitud käenduslepingu punkte 4.2 ja 4.5 ja nende mõju kohustustele. Kaebajad esitavad oma nägemuse nende lepingupunktide osas. Seejuures vaidlustab kaebaja, kas saab nõuda kohustuste täitmist käendajatelt või mitte. Kohtute seisukohaga tsiviilasjas kaebajad ei nõustu. Kaebajate jaoks on siiani tõendamata käendajate vastav võlakohustus. Menetleja käsitlus kelmusest on liiga kitsas. Tsiviilasjades on fikseeritud 88 000 eurone võlakohustus, mida ei saa samastada käenduslepingutes tooduga. Lisaks tuleb uurida, kas F OÜ ja C OÜ tegutsesid koos teadmisega, et jätta laenukohustus igal juhul käendajate kanda. Selleks tuleb põhjalikult analüüsida äriühingute vahelisi tehinguid. Järgnevalt on kaebuses esitatud asjaolud ja kaebaja hinnang, et tegelikkuses oleks C OÜ pidanud esitama pankrotiavalduse, mitte jätkama majandustegevust. Tegelikult poleks tohtinud veenda käendajaid sellises olukorras käendusi andma. Tegemist on kavandatud toimingutega, mille eesmärgiks on käenduskohustus käendajate kanda jätta. Niisiis ei saa rääkida kriminaalmenetluse asjaolude seotustest tsiviilvaidlustega, mille alusel on järeldatud, et kohtud on hinnangu andud. Tsiviilasjades on hinnang antud ainult käenduskohustuse asjaoludele. Kohtud pole suurt hulka küsimusi hinnanud. Kogu asjaolude kogum, mis jääb välja tsiviilvaidluse esemest, on kriminaalasja uurimisobjekt. Sellele ei ole hinnangut antud. Tsiviilasjades tehtud kohtulahendite järeldusi ei saa üle kanda kriminaalmenetlusele. Isegi kui lähtuda asjaolust, et jõustunud kohtulahendid on tõendid, tuleb neid hinnata muude tõendite alusel. Nimetatut ei tule ühestki põhjendusest, mis on esitatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruses. Järelikult tuleb eeldada, et tervikuna ei ole seda eraldi hinnatud ega selles osas toiminguid tehtud vastuolude välja selgitamiseks ja kõrvaldamiseks. Võimaliku kelmuse tuvastamise ja analüüsimise seisukohalt omab tähendust nii laenandja F OÜ kui ka C omavahelised võlasuhte väidetava sõlmimise asjaolud. Seda ei ole kriminaalasjas tehtud. Täpselt samamoodi on jäetud hindamata, kas sellised toiminguid, mida tegid äriühingute esindajad suuliselt, saab pidada mõistlikuks. Või olid need tegelikult äriühingute huvides ja kuidas sellised toimingud võiks vastata võimalikule kuriteo koosseisule. Selle kõrval on vaja hinnata, et kuidas tegutsesid ja millise eeldatava tahte alusel tegutseti käendajate suhtes. Arusaamatu on järeldus, et tõendeid on võimatu hankida. Riigiprokuratuur möönab, et laenuandja ja laenusaaja esindajate poole ei ole pöördutud ning uurimisasutuse hinnangud põhinevad tsiviilasjades esitatul. Kriminaalasjas on väidetava aluskohustuse osas olemas kirjalik laenuleping, mis on digitaalselt allkirjastatud. Kaebajad on selle esitanud, kuid tsiviilajas on väidetud suulise lepingu olemasolu. St samad isikud ei saa väita 5

(8)1-23-4647 samade faktide kohta vastukäivaid väiteid. 2017. a oleks saanud kinnitada toimunu üle juba teostatud maksekorralduste alusel. Seda ei tehtud, selle asemel digiallkirjastati ja kinnitati üle 2015 a dokumendi plank. See suurendab põhjendatud kahtlust ja lisab kaebajatele kindlust, et tsiviilkohtumenetluses esitatud maksekorraldused pole tegelikult üldse seotud väidetava võlasuhtega, mida käendajad nõustusid käendama. Uurimisasutus ei ole ka seda vastuolu uurimise käigus kõrvaldanud. Teisisõnu, kohus on tuvastanud, et väidetavast laenust 120 000 eurot on käendustega tagatud 79 404 eurot. Kohus ei nõustunud laenuandjaga, et on tõendatud laenu andmine kogusummas 120 000 eurot vaid, et laenu on väljastatud 88 000 eurot. Iseenesest on küsitav, kuidas käendajaid informeerimata tehti alusvõlasuhtega teistsuguseid toiminguid, kui käendajatega oli lepitud kokku. Järgnevalt on kaebuses esitatud asjaolud, millede alusel kaebajad leiavad, et kohtu tuvastatud käenduste summa on tegelikkuses märksa suurem. Kaebajad selgitavad, et 88 000 aluskohustuse osas realiseeriti nõudeid 100 272 euro ulatuses. Kaebajad ei pea sellist käenduste realiseerimist õiguspäraseks. Järgnevalt vaidlustavad kaebajad tsiviilasjas kohtu poolt võetud seisukohti. Tänaseks on Y-lt sisse nõutud üle 33 000 euro. Ehk siis F nõuab tsiviilkohtu käsitluse alusel kahes erinevas kohtumenetluses sisse 12272 eurot rohkem kui saaks eeldada. Kõige negatiivsemalt on seda realiseeritud Y suhtes, kes on selle tulemusel saanud suurima kahju. Kaebajad ei nõustu ka Riigiprokuratuuri järeldusega nagu ajutise pankrotihalduri seisukohtadel puuduks mõju kriminaalmenetlusele. See kinnitab, et väidetavalt laenusaajaks olnud äriühingus ei olnud majandustegevusega asjad korras. See, kas sellel on mõju kriminaalasja võimalikule uurimisesemele, on vaja selgitada uurimise käigus. Ei ole võimalik väita, et see ei puutu asjasse, kui ajutine haldur on andnud selge indikatsiooni, et võimalik maksejõuetus äriühingus on olnud pikaajaline ning esines eeldatavalt enne, kui anti väidetavad laenud. Seega sellises olukorras oleks tulnud äriühingu seaduslikel esindajatel esitada pankrotiavaldus, mitte hankida täiendavaid laenusid. Sellises olukorras oli eesmärk igal juhul jätta kohustus käendajate kanda, kuid seniajani ei ole suutnud keegi tuvastada 1.11.2015 laenu- ja käenduslepingutele vastava aluskohustuse olemasolu vaid hoopis mingi kohustuse summas 88 000 eurot. Seda ei saa pidada normaalseks äriühingu majandustegevuseks või võlasuhtes toimimiseks. Väidetav laenuandja F OÜ ei ole likvideerimismenetluses ega pankrotimenetluses teadaolevalt oma nõudeid C OÜ vastu esitanud. Küsimusi tekitab tervikuna aga nii F OÜ kui ka C OÜ raamatupidamine, sest teadaolevalt korraldab mõlema raamatupidamist W ja Z ema Õ äriühing. Olukorras, kus tänaseks on põhjendatud kahtlusi majandustehingute tegemises nagu tsiviilasjades tuvastatud, on vaja kuulata üle raamatupidaja ja saada temalt selgitused raamatupidamise kohustuse täitmise kohta. Samuti selgitus, miks on mõlema äriühingu raamatupidamisdokumentides, nende olemasolus ja majandusaasta aruannetes palju ebajärjekindlust ja puudusi. Nt käenduslepingus viidatud aluskohustus ei vasta ei asjaoludelt, summaliselt, ajaliselt ega osamaksete osas käenduse aluskohustuse sisule ja tsiviilkohus ei tuvastanud sama kohustuse tegelikku olemasolu, vaid 88 000 eurose summa olemasolu. See vastuolu on kriminaalmenetluses eraldi hindamata ja kõrvaldamata. Ainuüksi mingite rahasummade ülekandmine C OÜ arvelduskontole ei anna alust lugeda laenulepinguid sõlmituks (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-109-11, p 11). Asjaolust, et F andis raha C OÜle arvestades maksekorralduste makseselgitusi, ei tulene eeldust, et poolte vahel oli konkreetsetele 1.11.2015 tingimustele vastav laenuleping (vt RKKKo nr 2-14-61508/73, p 23). Tänaseks hetkeks ei ole avalikes C OÜ ja F OÜ majandusaasta aruannetes võimalik laenude olemasolu tuvastada. Veelgi enam äriühingu likvideerija ja ajutine pankrotihaldur ei suutnud äriühingu raamatupidamise algdokumente tuvastada. F OÜ pole nõuet kinnitatud/esitanud vandeadvokaadist likvideerijale ja vandeadvokaadist ajutisele pankrotihaldurile. Hetkel teadaolev faktiline seis on selline, et laenuandjal ei ole laenusaaja nõuet üldse olemas, kuid käendajad on tsiviilasjade lahendites kohustatud kohtulahendite alusel tasuma. Isegi, kui jätta kõrvale kõik muud küsimused, siis miks ei ole F OÜ andnud C OÜ ajutisele pankrotihaldurile oma nõuetest teada. Kriminaalmenetluse raames on see põhjendatud küsimus ja seda tuleks edasi uurida. Teadaolevalt on täna F OÜ nõudnud käendustena rohkem sisse kui saab lugeda, et eksisteeris üldse väidetavalt aluskohustust 88 000 euro näol. Nii saab eeldada, et on tekkinud olukord, kus laenandja on täna juba käendajate arvel alusetult rikastunud, kuna on nõudnud sisse käendusi enam, kui tegelikku 6

(8)1-23-4647 aluskohustust sai eksisteerida. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Kaebus jääb rahuldamata.
2. Kuigi ringkonnakohtule esitatud kaebus on pikem ja põhjalikum, kui Riigiprokuratuurile esitatud kaebus, taandub kaebemenetluse peamine küsimus jätkuvalt väitele, et käenduslepingute aluseks olnud laenusuhet tegelikkuses ei eksisteerinud. See on kaebuse kohaselt jätkuvalt asjaolu, mis annab alust ka väitele, et laenulepingud on võltsitud KarS § 344 lg 1 tähenduses, neid võltsitud dokumente on esitatud mh kohtule KarS § 345 lg 1 tähenduses. Ühtlasi on just see asjaolu, mille suhtes viidi kannatanud eksimusse, s.o neid peteti KarS § 209 lg 1 järgi karistatava kelmuse kuriteokoosseisu tähenduses. Kaebus sisaldab üksikasjalikku argumentatsiooni, milles on asutud sisuliselt vaidlustama tsiviilkohtumenetluses samasisulises küsimuses väljendatud kohtu seisukohti, olenemata sellest, et kaebajad ise leiavad, et nad seda ei tee. Pooltevaheline kirjavahetus ja kriminaalasja materjali hulgas olevad tsiviilasjade menetlusdokumendid, kohtulahendid kinnitavad ringkonnakohtunikule, et tsiviilasjades vaidlustati just seda, et laenu andmist tegelikult ei toimunud, mistõttu on käendajatelt alusetu nõuda käendussummade tasumist. Kriminaalasja materjalide hulgas sisaldub ulatuslik pooltevaheline e-kirjavahetus. Selle sisu on kokkuvõttes see, et laenuandja on palunud käendajatel oma käendussumma ära tasuda, kuna laenuvõtja pole olnud võimeline. Kirjavahetustest nähtuvalt on käendajad olnud skeptilised, kas laenukohustused üldse on eksisteerinud ja on seejuures teatanud, et juhul, kui sellised dokumendid esitatakse, teostab käendaja sellele ekspertiisi (nt X
3. oktoobri 2020 vastuväited; I kd, tl 49). Kuigi tsiviilkohtumenetluses said need küsimused lahendatud, on eelkirjeldatud käendajate skepsis laenusuhte olemasolu kohta kandunud edasi kriminaalmenetlusse. Kriminaalmenetluses väidavad käendajad niisamuti, et laenuleping tegelikkuses puudus ja käendajad peteti sellega ehk neile loodi ekslik ettekujutus nagu eksisteeriks laen, mida neil tuleb käendada. Nii on ka ringkonnakohtu jaoks küsimus selles, kas kriminaalmenetluses on püütud piisavalt välja selgitada, kas F OÜ ja C OÜ vahel oli võlasuhe, s.o esimene andis viimasele laenu, ja kas kaebuses taotletud erinevaid uurimistoimingud annaksid selles küsimuses uut tõendusteavet.
4. Ringkonnakohtu jaoks on kaebuses püstitatud kaebajatepoolsed rohked tõlgendused tõenditest ja nendest nähtuvatest asjaoludest iseenesest võimalikud, kuid need ei kummuta samal ajal kriminaaltoimikus olevatest tõenditest nähtuvaid konkreetseid fakte, et OÜ F OÜ ja OÜ C OÜ vahel võis olla suure tõenäosusega võlasuhe. Kaebajad leiavad, et kriminaalasjas on vaja teha rohkelt menetlustoiminguid, sh kuulata kahtlustatavatena üle W ja Z, F OÜ ja C OÜ raamatupidaja tunnistajatena, uurida põhjalikult mõlema nimetatud äriühingu majanduslikku seisundit ja selgitada, et tegelikkuses oli tegemist C OÜ puhul maksejõuetu äriühinguga. Nagu menetleja on asjakohaselt selgitanud, ei ole viimatinimetatud küsimus tõendamiseseme seisukohalt asjassepuutuv. Samas leiab ringkonnakohtunik, et kriminaalasja materjali koondavas kahes köites on piisavalt tõendeid, hindamaks nimetatud äriühingute majanduslikku seisundit ja tuvastamaks, kas esines pettuslik asjaolu või mitte ehk kas toimus laenuandmine. Uurimisasutus on küsinud C OÜ ja F arvelduskontode väljavõtted (I kd, tl 125, 127). Mõlema äriühingu kohta on koostatud ka varandusliku seisundi analüüsid, mis annavad objektiivse pildi nende majandusliku seisundi kohta perioodil 2014-
5. Nt, nendest nähtuvalt on F OÜ perioodil 2014-2020 omanud äriühinguna tulusid, on saanud ja maksnud tagasi erinevaid laene, sh märkimisväärsetes summades (I kd, tl 131-133). Kaebaja Y enda ütluste kohaselt polnud käenduse andmise hetkel laenu olemas, vaid see tuli anda vastavalt käenduse tingimustele hiljem (I kd, tl 215-pö). Y ütlustest nähtub, mis asjaoludel ta otsustas sellises ebakindlas olukorras siiski käendust anda, sh kirjeldas riske ja kaalutlusi, kuid pidas seda sisuliselt siiski heaks ärivõimaluseks. Samuti andis ta ütlusi, milles selgitas, kuidas 120 000 euro asemel anti laenu esialgu 80 000 – 90 000 eurot. Kriminaalasja 7

(8)1-23-4647 materjali hulgas sisalduvad maksekorraldused perioodist 2014-2017, milledest nähtuvalt on C OÜ andnud korduvalt F OÜ-le laenu kokku suurusjärgus 100 000 eurot (I kd, tl 74-80). Arvestades eelviidatud tõendeid, jääb ringkonnakohtunikule mulje, et tegemist on olnud reaalset majandustegevust omavate äriühingutega, nende tegevused võisid sisaldada arvestatavaid äririske, mida investorid/käendajad kaalusid ja neist üks andis teisele märkimisväärses kogusummas laenu, mille tagasimaksmist võisid kõnealused käendused olla suure tõenäosusega mõeldud tagama. Kuna kogutud tõenditest nähtuvad konkreetsed asjaolud, et laenuandmine toimus ja märkimisväärses summas, siis esineb kõrvaldamata kahtlus KarS § 209 lg 1 objektiivse koosseisu tunnuse, s.o pettusliku teo, osas. Ringkonnakohus nõustub menetlejaga, et nendel asjaoludel ei ole alust rääkida ka võltsimisest ega võltsitud dokumendi esitamisest. Kaebuse väiteid võivad tekitada küsimusi lepingupoolte tegevuse korrektsuses, kuid nagu riigiprokurör märkis, ei võimalda kaebaja väited ja taotletavad menetlustoimingud koguda kirjeldatud olukorras tõendeid, mille pinnalt võiks olla mõeldav tõsikindla süüdistuse esitamine. Seejuures ei ole ringkonnakohtul ka pädevust kohustada prokuratuuri esitama süüdistust, vaid üksnes pädevus juhtida prokuratuuri tähelepanu, kui on eksitud mõne õigusnormi tõlgendamisel või kriminaalasja läbiviimisel jäeti tegemata mõni tõendamiseseme seisukohalt elemetaarne menetlustoiming. Ringkonnakohus ei saa teha kummaski osas uurimisasutusele ega prokuratuurile etteheiteid. Menetleja on analüüsinud kuriteokoosseisude tunnuseid asjakohaselt, tuginenud seaduslikult ja põhjendatult õigetele menetlusnormidele ja kriminaalasjas on tehtud piisavalt uurimistoiminguid. Olles tutvunud kriminaalasja materjaliga, on ringkonnakohtunik seisukohal, et asjas on teostatud elementaarsed uurimistoimingud ja kogutud tõendid kinnitavad vaatamata kaebajate mittenõustumisele, et laenuandmine suure tõenäosusega toimus. Ringkonnakohus nõustub uurimisasutuse ja prokuratuuriga, et sellises olukorras ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et dokumendid võlasuhte eksisteerimise kohta on võltsitud ja käendajaid eksitati väitega selle võlasuhte olemasolu kohta. Ringkonnakohtul pole põhjendatult alust arvata, et kaebuses väljapakutud menetlustoimingud, s.o OÜ F ja OÜ C esindajate kahtlustatavana ülekuulamine ja nende raamatupidaja tunnistajana ülekuulamine annaks tõendamiseseme seisukohalt midagi edasiviivat, uut teavet võrreldes sellega, mis kriminaalasja toimikus juba on ja veelgi enam – võimaldaks kummutada eelmärgitud väiteid. Kaebajate mittenõustumine nii menetlejate kui kohtulahendites esitatud järeldusega, et kõnealune laenusuhe suure tõenäosusega eksisteeris, ei ole niisugune, et kummutaks kahtluse selles küsimuses. Seega leidsid uurimisasutus ja prokuratuur põhjendatult, et kriminaalasjas esineb kõrvaldamata kahtlus KrMS § 7 lg 3 tähenduses, mis tingib KrMS § 199 lg 1 p 1 ja § 200 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise. 9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 208 lg-st 1 jätab ringkonnakohus kaebuse Riigiprokuratuuri 6. juuli 2023 määrusele rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 8