Obsah (16)

§ 172§ 331§ 330§ 171§ 657§ 662§ 238§ 654§ 2§ 477§ 392§ 329§ 177§ 176§ 174§ 175

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtunik Üllar Roostoja, Margit Vutt, Indrek Parrest Määruse tegemise koht ja aeg Tartu, 29. mai 2023 Tsiviilasja number 2-21-11100 Tsiviilasi Andres Kuusksalu j

) § 331 lg 1 kohaselt puudub alus vastava taotluse menetlemiseks. Kohtul puudub kohustus määrata hagita asjas eelmenetluse ja kirjaliku menetluse lõpptähtaega ning lahendi kuulutamise tähtaega. Uurimisprintsiip hagita menetluses ei võta ära poole põhistamis- ning tõendamiskohustust oma väidete suhtes. Kokkuvõttes leidis maakohus, et määratud juurdepääsutasu on piisav ka selleks, et hüvitada juurdepääsu määramisega seotud kõikvõimalikud negatiivsed tagajärjed kinnistu omanikele. Vajadusel on võimalik pöörduda avaldusega kohtusse juurdepääsutasu suurendamiseks. Avaldajad palusid teha juurdepääsutee kohta asjaõigusseaduse (AÕS) § 63 lg 1 p 4 ja § 141 lg 3 alusel kinnistusraamatusse märkuse. Kohus kohustas kõiki asjaomaseid kinnistuomanikke (täpsustatud resolutsioonis) andma tahteavaldused juurdepääsutee kohta kinnistusraamatu kannete tegemiseks ning kohtulahend asendab seega nimetatud isikute tahteavaldust kinnistusraamatu kannete tegemisel. Maakohus jättis menetluskulud

§ 172lg 1 järgi menetlusosaliste endi kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Puudutatud isikud I ja II paluvad
2. augustil 2022 esitatud määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta avaldus rahuldamata ja menetluskulud avaldajate kanda. Avaldaja III suhtes ei ole AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud eeldused täidetud ehk asjas ei ole tuvastatud ega tõendatud, et puudutatud isikud I ja II on takistanud avaldaja III juurdepääsu XXXX kinnistule. Maakohus jättis tähelepanuta, et juurdepääs XXXXXXX kinnistu kaudu on katkenud avaldajate tahtel. XXXX kinnistul asuv juurdepääs üle (Helme jõe) silla ehitati avaldaja III tellimusel. Vello Pruus pakkus silla ehitamisel välja, et sild ehitataks selliselt, et see kannataks ka rasketehnikaga ületamist, kuid avaldaja III kinnitas, et nii tema kui XXX ja XX kinnistute omanikud rasketehnikaga juurdepääsu ei vaja. Seega esineb AÕS § 156 lg-s 3 viidatud asjaolu, st senine ühendus avalikult kasutatava teega on katkenud avaldajate tahtel. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et juurdepääsu määramisel läbi XXXXXXX kinnistu kulgeks see üle looduskaitseala ja sild tuleks ehitada looduskaitsealale. Riigikohus on 10 selgitanud, et AÕS § 156 lg 1 järgi ei eelda juurdepääsu nõude rahuldamine, et taotletud juurdepääsu asukohas paikneks tee teeseaduse § 2 lg 1 tähenduses. Juurdepääsu määramine ise võib olla alles tee rajamise aluseks (vt. Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p 31). Maakohus ei ole põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes ta leiab, et Eenuse oja ületamiseks on vaja ehitada sild ning et silla rajamine on ebamõistlik ja kulukas. Maakohtu järeldus, et otsetee XXXXXXX kinnistu ning XXX kinnistu vahel puudub ja sinna oleks vajalik tee alles ehitada, on vastuolus paikvaatlusel tuvastatud asjaoludega. XXXXXXX kinnistul asub pinnastee (sõidukite liikumise tulemusena selleks kujunenud pealiskihita tee ehk rööpad). Samuti võib juurdepääsu määramine ise olla tee rajamise aluseks. Maakohus ei ole põhjendanud oma järeldust, et sügava oru tõttu ei ole põllumajandus- ja metsatehnikaga oru läbimine võimalik. Maakohus ei ole hinnanud, kas põllumajandus- ja metsatehnikaga on võimalik ületada Helme jõgi mitte mööda silda, vaid selle kõrvalt üle jõe. Kohus ei ole analüüsinud, mis tegevused oleksid vajalikud selleks, et viia sild sellisesse seisundisse, mis võimaldaks seda ületada ka põllumajandus-ja metsatehnikaga ning millised on sellega seonduvad kulud. Puudutatud isikud I ja II on seisukohal, et silla kandevõime on piisav, et seda ületada tavalise sõiduautoga (kuni 3500 kg). Sellest lähtuvalt esitasid puudutatud isikud taotluse, et juhul kui kohus leiab, et pole tõendatud, et Helme jõe ületuskohta saab ohutult ületada ka sõiduautoga, siis taotlevad puudutatud isikud I ja II kohtul ekspertiisi korraldamist, mille raames tuvastatakse Helme jõe ületuskoha kandevõime. Asjas esitatud tõendite alusel tuleb asuda seisukohale, et Helme jõel asuvat silda saab kasutada sõiduautoga XX ning XXXX ja 2 kinnistutele juurdepääsuks. Asjaolu, kas Helme jõe ületuskoht on seaduslikult rajatud, ei ole käeoleva vaidluse esemeks. Samuti on ebaseaduslikku ehitist võimalik seadustada. Maakohus ei ole tuvastanud ega hinnanud, kas Helme jõe hoiualale on võimalik ületuskoht rajada. Koos määruskaebusega esitavad puudutatud isikud I ja II tõendid, et Helme jõe hoiualale on ületuskoha ehitamine võimalik ning teostatav. Samuti puuduvad asjas tõendid ületuskoha rekonstrueerimise või ehitamise, sh selle maksumuse kohta. Kui X kinnistu juurdepääsuteel on raskevedusid ca 6 korda kuus, siis ei ole kohus kuidagi põhjendanud, miks ka sellist mahtu ei saa lugeda ebamõistlikult suureks ja puudutatud isikuid liigselt koormavaks. Praegusel juhul võib olla mõistlik ja kõikidele puudutatud isikutele vähem koormav olukord, kus erinevatele sõidukitele määratakse juurdepääs erinevate teede kaudu. Mõistlik on määrata avaldajatele ligipääs nii üle Helme jõe kui läbi XXXXXXX kinnistu (üle Eenuse oja), kuid seda erineval viisil ja sõidukitega. Käesolevas asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et Helme jõe ületuskohal ja XXXXXXX kinnistul on vaja teetöid teha ning et seda on vaja teha suures ulatuses. Kohtu järeldused põhinevad oletustel. Tõendatud ei ole see, et juurdepääsutee määramine puudutatud isikute I ja II kinnistu kaudu on kõige odavam ja mõistlikum lahendus. Maakohus on rikkunud hagita menetluse uurimispõhimõtet. Maakohus ei ole kogunud tõendeid (korraldanud ekspertiisi) selle kohta, et silla või purde ületamine sõiduautoga on võimalik. Puudutatud isikud I ja II on seisukohal, et AÕS § 156 lg 1 eeldused ei ole täidetud, kuna avalikult kasutatava tee ja kinnistu vahel, millele juurdepääsu taotletakse (XXX), asub kinnistu, mis kuulub samale isikule, mis kinnistu, millele juurdepääsu taotletakse. Analoogia alusel kuulub kohaldamisele AÕS § 156 lg
3. 11 Maakohus on jätnud arvestamata, et käesolevaks ajaks on juurdepääsutee asukoht X kinnistul muutunud ja ajalooliselt asus juurdepääsutee teises kohas, kuigi osaliselt kulges ka mööda X kinnistut. Maakohus ei ole kaalunud, miks ei ole võimalik määrata juurdepääsuteed teises ajaloolises kohas. Juurdepääsu määramine mööda X kinnistut on puududutatud isikutele I ja II ülemäära koormav ning rikub olulisel määral privaatsust. Maakohus soovitas kaaluda häiringute vähendamiseks haljastuse (nt heki) rajamist. Sellisel juhul tuleks määrata juurdepääsutee eelduseks asjaolu, et avaldajatel tuleb vastav haljastus rajada. Maakohtu järeldus, et viljavõtu ajal võib liigelda üksnes tööpäeviti kl 10.00 kuni 18.00, on tõendamata ja oletuslik. Puudutatud isikute I ja II nägemus teehoolduse kuludest on realistlik. Puudutatud isikud I ja II esitasid AAB Ekskavaator OÜ hinnapakkumise nr 15062022, mille kohaselt on (õppuse Siil 2022 kannatada saanud) X-Sitermäe tee L1 korrastamiseks vajalik ca 22 tonni kruusa ja selle kuluks koos tööga, ligikaudu 1650 eurot (300 × 5,5), lisandub käibemaks. Hinnapakkumine tuleb tõendina

§ 331lg 1 alusel vastu võtta, kuna ei põhjusta menetluse viibimist.

Vastav tõend sai puudutatud isikutele teatavaks ja kättesaadavaks alles pärast

1. maid
2. Maakohus ei ole tasu määramisel arvestanud, et avaldajad liiguvad tee esimesel osal raskeveokitega, mis kahjustavad vastavat teed tunduvalt rohkem kui puudutatud isikute sõidukid. Juurdepääsutee täitmine on eelduslikult vajalik iga-aastaselt, sh nii sügisel kui ka kevadel, kuna avaldajad kasutavad juurdepääsuteel rasketehnikat. Maakohus ei ole teehööveldamise (greiderdamise) hinna tuvastamisel tuginenud tõenditele. Kohus viitas oma kohtulahendis, et ta on teehööveldamise (greiderdamise) hinna teemal suhelnud Sakala Teed OÜ juhatuse liikme T. Lepikuga. Vastavast tõendist ning seisukohast said puudutatud isikud I ja II teada kohtulahendist, see tuli puudutatud isikutele üllatusena ja nad ei saanud selles osas oma seisukohta avaldada. Juurdepääsutasu 255 eurot aastas ei ole piisav. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et määratud juurdepääsu puhul ei ole tegemist igapäevase ligipääsuga. Puudutatud isikute I ja II poolt
3. juuni
4. a menetlusdokumendis esitatud taotlused ja selle menetlusdokumendi lisad olid esitatud tähtaegselt

§ 330lg 1 esimese alternatiivi kohaselt ehk enne eelmenetluse lõppemist.

Maakohus ei viidanud suulisel ärakuulamisel, et

1. mai 2022 on viimane tähtaeg avalduste, seisukohtade ja tõendite esitamiseks. Kuna käesolev asi lahendati suulises menetluses ja kohus ei teatanud
2. aprillil 2022, et asja lahendatakse edasi kirjalikus menetluses, ega seda, et eelmenetlus on lõppenud, siis kohaldub

§ 330lg 1 esimene alternatiiv.

Maakohus ei teavitanud menetlusosalisi ka sellest, et kohus läheb kohtulahendit tegema ja kuna on asjas tehtav lahend menetlusosalistele avalikult kättesaadav. Kuna Riigikohus on alles

1. juuni
2. a lahendis tsiviilasjas nr 2-19-20416 avaldanud seisukoha, et tasu määramise üheks komponendiks on ka juurdepääsutee määramise tõttu juurdepääsuteega koormatava kinnisasja kui terviku väärtuse vähenemine, siis ei saa vastavale asjaolule varasemalt viitamata jätmist puudutatud isikutele I ja II ette heita. Maakohus rikkus uurimispõhimõtet. Puudutatud isikud I ja II on viidanud, et X kinnistu väärtus langeb juurdepääsutee määramisel. Kuna aga selle suurust ei olnud võimalik ilma eksperdi arvamuseta nimetada, siis palusid puudutatud isikud I ja II kohtul korraldada vastava asjaolu selgitamiseks ekspertiis. Kohus jättis vastava taotluse põhjendamatult rahuldamata. 12 Maakohtu resolutsioon ei ole selgelt arusaadav ega täidetav. Resolutsiooni lugedes on ebaselge, mis tunnustele vastavad "ülegabariidiline mootorsõiduk" ja "metsaveok". Samuti tuleks selguse huvides kohtulahendi resolutsioonis märkida, et kui juurdepääsu teel tekkinud takistus ei ole seotud X kinnistu omanike tegevusega, sh juurdepääsu takistus on tekkinud loodusnähtuste või vääramatu jõu tõttu, siis selle eemaldamise eest X kinnnistu omanikud ei vastuta või et vähemalt selle eemaldamisega seotud kulud kannavad avaldajad.
3. Avaldajad vaidlevad määruskaebusele vastu ja taotlevad selle rahuldamata ning menetluskulude puudutatud isikute I ja II kanda jätmist. Puudutatud isikud I ja II on avaldajate juurdepääsu takistanud. Seda kinnitavad avaldaja III
4. septembri 2021.a menetlusdokumendi lisad 3 ja 4, kust nähtub puudutatud isikute poolt otsene juurdepääsu takistamine. Väär on puudutatud isikute arusaam, nagu eeldaks AÕS § 156 lõike 1 alusel juurdepääsunõude rahuldamine seda, et juurdepääs oleks füüsiliselt takistatud. Avaldajatel ei ole juurdepääsu avalikult kasutatavalt teelt XXXXXXX kinnistu kaudu. Juurdepääs XXXXXXX kinnistu kaudu läbib Aakre metskond 72 kinnistut ja Keisripalu looduskaitseala. Juurdepääsu määramine XXXXXXX kinnistu kaudu tähendab ca 850 meetri ulatuses täiesti uue tee rajamist, kusjuures vajalik on välja ehitada nii sild üle Eenuse oja kui ka võtta kasutusele täiendavad meetmed äärmiselt suurte kõrguste vahede tõttu. Koos projekteerimis- ja ehituskuludega oleks sellise tee maksumus ilmselgelt ülisuur. Tegemist ei ole tõsiseltvõetava alternatiivse juurdepääsuga. Väide, et Eenuse oja on võimalik läbida ilma sillata ehk sisuliselt sõita Eenuse ojast rasketehnikaga, sh põllumajandustehnikaga (nt kombain) läbi, on absurdne ja teostamatu. Helme jõe ületuskohta ei ole võimalik läbida rasketehnikaga. Silla projekteerimise ja väljaehitamise kulu, samuti nende tegevuste mõju keskkonnale on sedavõrd suur, et puudub põhjendatud ja mõistlik alus sellise juurdepääsu kaalumiseks. Maakohus on põhjendatult leidnud, et menetlusökonoomia printsiibist lähtuvalt oleks ebamõistlik määrata kandevõime teadasaamiseks kohtulik ekspertiis Helme jõe ületuskohale. Ajalooline juurdepääs XX, XXXX ja XXX kinnistutele on toimunud mööda X kinnistut (seda kinnitavad avaldajate
5. mai
6. a menetlusdokumendi lisades 1 ja 2 esitatud tõendeid). Juurdepääsutee, mida mööda maakohus juurdepääsu määras, ei ole välja ehitatud puudutatud isikute poolt. Kuna tee asus sellisel kujul X kinnistul juba kinnistu erastamise ajahetkel, siis pidi ilmselgelt olema puudutatud isikutele teada nii juurdepääsutee kui ka asjaolu, et selle kaudu on ajalooliselt toimunud XXXX ja XXX kinnistute juurdepääs. Maakohus on õigesti kaalunud osapoolte huve. Asjaolu, et XXXXXXX kinnistu kuulub ühele avaldajatest, ei oma õiguslikku tähendust, kuna XXXXXXX kinnistul ei asu teed, vaid üksnes metsasiht. Juurdepääsutee ei häiri puudutatud isikute privaatsust õuealal ega põhjusta muid negatiivseid mõjutusi. Maakohus on põhjendatult määranud raskeveokitega juurdepääsu ööpäevaringselt. Viljakoristamise konkreetne ajahetk sõltub otseselt ilmastikust ning viljakoristuse piiramine konkreetsele ajale (nt tööpäeviti kl 10–18) oleks avaldajaid intensiivselt piirav ja koormav. Juurdepääsutasu suurus on põhjendatud. Arusaamatud ja alusetud on etteheited, nagu oleks maakohus rikkunud menetlusõigust teehööveldamise tunnihinna osas täiendava seisukoha küsimise osas. Puudutatud isikud jätavad mainimata asjaolu, et ka puudutatud isikud ise 13 kasutavad tee esimest osa pikkusega 135 meetrit juurdepääsuks raskeveokitega (prügivedu, küttepuude vedamine, ehitusmaterjali vedamine jne). Maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme seoses läbiviidud eelmenetlusega. Kohtupraktika ebaselgus ei tähenda, et puudutatud isikutel ei oleks olnud kinnisasja väärtuse vähenemisega seonduvat võimalik varem välja tuua. Ka varasem kohtupraktika ei välistanud kinnisasja väärtuse võimalikku vähenemise arvestamist. Õiguspraktika, kus menetlusosalised seovad oma vastuväidete esitamise õiguse ja tähtaegsuse Riigikohtu lahendite väljakuulutamisega, ei saa põhimõtteliselt olla kooskõlas

§ 331mõtte ja eesmärgiga.

Kohtupraktikas ei ole kinnisasja väärtuse määramine, sh võimalik väärtuse vähenemine selline asjaolu, mida tuleb tõendada kohtuliku ekspertiisiga. Avaldajad paluvad jätta tsiviilasja materjalide juurde võtmata koos määruskaebusega esitatud lisatõendid. Tõendid on esitatud tähtaega rikkudes. Kaebuse lisades 1–3 esitatud tõendid ei ole asjassepuutuvad, lisades 4–5 esitatud tõendid on maakohus põhjendatult jätnud vastu võtmata. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud tuleb jätta puudutatud isikute kanda

§ 171lg 1 alusel.

1. Tõrva Vallavalitsus palub määruskaebuse jätta rahuldamata. Maakohtu määrus on õiguspärane ja põhjendatud.
2. Eesti Vabariigil (RMK kaudu) puudub määruskaebuse osas seisukoht, kuna puudutatud isikud I ja II ei ole taotlenud juurdepääsu määramist läbi riigile kuuluva Aakre Metskond 72 kinnisasja.
3. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 16. Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks või muutmiseks. Vastavalt

§ 657

lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. 17. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha määruskaebemenetluses esitatud uute tõendite osas. Puudutatud isikud I ja II on esitanud koos määruskaebusega järgmised tõendid: foto Helme paisu ülekäigu sillast (lisa 1), Kobras OÜ kirja puudutatud isikule II (lisa 2), Helme paisu likvideerimise projekti (lisa 3), AAB Ekskavaator OÜ hinnapakkumise nr 15062022 (lisa 4) ning e-kirja AAB Ekskavaator OÜ hinnapakkumise edastamise kohta puudutatud isikule II (lisa 5).

§ 662

lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid.

§ 238

lg 1 sätestab, et kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Ringkonnakohus võtab

§ 662lg-st 3 lähtudes määruskaebusele lisatud tõendid vastu.

Samas ei anna need tõendid alust maakohtu määruse muutmiseks. Määruskaebuse lisades 1–3 olevad tõendid ei tõenda asja lahendamiseks olulisi asjaolusid. Ringkonnakohus möönab, et uue silla või purde projekteerimine ja välja ehitamine Helme jõele on ilmselt võimalik, kuid kaebuse lisades 1–3 esitatud tõenditest ei nähtu, et Helme jõe hoiualale saaks praeguse ületuskohaga samasse kohta rajada silla raskeveokite jaoks. 14 Menetluses ei ole olnud vaidlust selle üle, et jalgsi on avaldajate kinnistutele olnud võimalik juurde pääseda ka üle Helme jõe praeguse ületuskoha. Kaebuse lisades 4 ja 5 on AAB Ekskavaator OÜ hinnapakkumine ja e-kiri AAB Ekskavaator OÜ hinnapakkumise edastamise kohta. Viidatud hinnapakkumine puudutab Kaitseväe suurõppuse Siil käigus kaitseväe rasketehnika poolt kasutatud tee korrastamist. Ilmselgelt toob Kaitseväe suurõppus endaga kaasa oluliselt suuremad mõjud teedele, kui avaldajate poolt aastas üksikute raskeveokitega liikumine.

1. Avalikult kasutatavale teele AÕS § 156 lg 1 alusel juurdepääsu määramise eeldusteks on juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega. Vaidlus kinnisasjale juurdepääsuõiguse tagamiseks tuleb lahendada kinnisasjaomanike huvide kaalumise teel ning kaaluda tuleb mh, milliseid kulutusi peab avaldaja tegema oma kinnisasjalt avalikule teele pääsemiseks ning kas puudutatud isiku kinnisasja juurdepääsuõigusega koormamine võiks olla avaldaja jaoks oluliselt odavam ja puudutatud isiku kui kinnisasja omanikku vähem koormav (vt nt Riigikohtu
2. oktoobri
3. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663, p 15 koos selles viidatud praktikaga). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et avaldajate juurdepääsu nõude rahuldamise eeldused on AÕS § 156 lg 1 järgi täidetud ning juurdepääsu määramine avalikult kasutatavale teele puudutatud isikutele I ja II kuuluva X kinnistu kaudu on põhjendatud. Maakohus kaalus juurdepääsutee määramisel nii avaldajate kui ka puudutatud isikute huve. Maakohus analüüsis ja võrdles erinevaid juurdepääsutee alternatiive ning asus põhjendatult seisukohale, et juurdepääs tuleb määrata X kinnistu kaudu. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus seejuures kõiki tõendeid ja menetlusosaliste huve igakülgselt kaalunud ega ole menetlusõiguse norme rikkunud. Puudutatud isikute I ja II määruskaebuses välja toodud asjaolud ei mõjuta maakohtu lõppjärelduse põhjendatust ega anna alust maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning kooskõlas

§ 654lg-ga 6 ja §-ga 659 ei pea vajalikuks neid kõiki korrata.

1. Vastusena puudutatud isikute I ja II määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 19.
2. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isikute I ja II seisukohaga, et avaldaja III suhtes ei ole AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud eeldused täidetud, kuna puudutatud isikud I ja II ei ole takistanud avaldaja III juurdepääsu XXXX kinnistule. AÕS § 156 alusel kohtusse pöördumine ja selle normi kohaldamine on võimalik ka olukordades, kus avaldajat pole takistatud avalikult kasutatavale teele pääsemisel, kuid keeldutud on tavaõiguse alusel kehtivat juurdepääsukorda õiguslikult korrektselt ja kokkuleppel või kohtu määratava asjakohase tasu eest vormistamast (vt Riigikohtu
3. mai
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-14, p 14). Menetlusosalised ei vaidle, et avaldaja III kasuks ei ole AÕS § 156 alusel määratud juurdepääsuteed ega seda kinnistusraamatusse kantud. Avaldaja III on
5. septembril 2021 esitatud avalduses märkinud, et ta kasutas suulise kokkuleppe alusel X kinnistut avaldaja III kinnistule juurdepääsuks, kuid
6. a kevade lõpus või suve alguses blokeerisid X kinnistu omanikud juurdepääsu. Avaldaja III pöördus servituudi seadmise ettepanekuga puudutatud isikute I ja II poole, et sõlmida avaldaja III kasuks teeservituut X kinnistule (avaldaja III avalduse lisa 5). Puudutatud isikud I ja II esitasid
7. augustil 2021 omapoolse vastuse 15 (avaldaja III avalduse lisa 6), mille kohaselt ei nõustu nad servituudilepingu sõlmimisega. Seega on avaldaja III esitanud põhjendatult kohtule avalduse juurdepääsu määramiseks. Ebaõige on puudutatud isikute I ja II väide, et avaldaja III suhtes esineb AÕS § 156 lg-s 3 sätestatud asjaolu, st avaldaja III tahtel on katkenud senine ühendus avalikult kasutatava teega, kuna avaldaja III ei lasknud Helme jõe silda ehitada selliseks, et seda oleks võimalik ületada ka rasketehnikaga. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole senine ühendus katkenud avaldaja III tahtel. Riigikohus on leidnud, et AÕS § 156 lõiget 3 tuleb kohaldada eelkõige juhul, kui kinnisasja omanik on ennast faktilise tahtliku teoga ise juurdepääsust avalikult kasutatavale teele ilma jätnud, nt senise tee üles kündnud, sellele midagi ehitanud vms ja taotleb nüüd juurdepääsu mujalt üle naaberkinnisasja (vt Riigikohtu
8. mai
9. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p 29). Avaldaja III poolt ületuskoha (silla) ehitamist Helme jõele ei saa pidada selliseks tahtlikuks teoks, mil kinnisasja omanik on ennast ise juurdepääsust avalikult kasutatavale teele ilma jätnud, pigem vastupidi. Avaldaja III on parendanud Helme jõe ületuskohta, et seda saaks kasutada liiklemiseks jalgsi ja kergliiklusvahenditega ehk sisuliselt taganud osalise juurdepääsu oma kinnistule avalikult kasutatavalt teelt. Tegemist ei ole AÕS § 156 lg-s 3 sätestatud olukorraga, mis välistab juurdepääsu määramise AÕS § 156 lg 1 alusel. 19.
10. Puudutatud isikute I ja II hinnangul on maakohus ebaõigesti leidnud, et juurdepääsu ei saa määrata üle Helme jõe ületuskoha, kuna maakohus ei ole selgitanud välja, mis tegevused oleksid vajalikud selleks, et viia sild seisundisse, et seda saaks ületada igasuguste sõidukitega. Samuti ei ole maakohus hinnanud, kas Helme jõele oleks võimalik rajada uus vajalik ületuskoht. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult arvestanud muu hulgas Helme jõe lõunakaldal asuvate eraomanike huvidega ja leidnud kokkuvõttes, et juurdepääsu määramine üle Helme jõe ületuskoha ei ole kõige sobivam ja mõistlikum lahendus. Maakohus tuvastas paikvaatlusel, et Helme jõe ületuskoha puhul on tegemist kahe betoonist ehituspaneeliga, mille kandevõime on küsitav ja laius üksnes kolm meetrit. Õige on maakohtu seisukoht, et kolme meetri laiune tee ei taga vajalikku juurdepääsu põllumajandus- ja metsaveotehnikaga. Puudutatud isikud I ja II heidavad maakohtule ette, et maakohus jättis rahuldamata nende taotluse ekspertiisi määramiseks Helme jõe ületuskoha kandevõime tuvastamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ekspertiisi läbiviimine silla kandevõime tuvastamiseks ei ole vajalik, kuna paikvaatluse tulemusel on selge, et ületuskoht ei võimalda oma laiuse tõttu juurdepääsu põllumajandus- ja metsaveotehnikaga. Seega puudub sellise ekspertiisi teostamiseks vajadus. Puudutatud isikute I ja II väide, et silla kandevõime on piisav, et seda ületada tavalise sõiduautoga (kuni 3500 kg), ei lahenda avaldajate probleemi pääseda avalikult kasutavalt teelt oma kinnisasjadele põllumajandus- ja metsaveotehnikaga. Maakohus ei ole ekspertiisi teostamata jätmisel rikkunud uurimispõhimõtet. Kohtu ülesandeks on tagada tsiviilasja lahendamine võimalikult väikeste kuludega (

§ 2

), mistõttu ei saa kohtule ka hagita menetluses ette heita selliste ekspertiiside läbi viimata jätmist, mille tulemused ilmselt ei aita kaasa asja õigele lahendamisele. Puudutatud isikud I ja II heidavad maakohtule ette ka seda, et maakohus ei ole hinnanud ega analüüsinud, mida tuleb teha selleks, et viia Helme jõe sild seisundisse, mis võimaldab seal liigelda ka rasketehnikaga või võimalust rajada uus sild ületuskoha kõrvale. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus kaalunud menetlusosaliste huve ja leidnud, et juurdepääsu määramisel üle Helme jõe ületuskoha ja mööda Kalmistu-XXXXXXX-Vansa teed on Helme jõe lõunakaldal asuvate eraomanike (elamute lähedus ca 12-15 meetrit) privaatsusriive 16 oluliselt suurem kui X omanike oma (elamute lähedus ca 67 meetrit). Lisaks leidis maakohus, et olemasoleva silla oluline parendamine või uue silla ehitamine on väga kulukas ja eelduslikult ebamõistlik olukorras, kus liiklustihedus puudutatud isikute I ja II kinnistule määrataval teel on pigem madal ja raskeveod ei ole igapäevased. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega. Avaldajad on avaldanud, et raskevedusid võib olla ca 6 korda kuus. Sellist mahtu ei saa pidada ebamõistlikult suureks ja puudutatud isikuid I ja II liigselt koormavaks. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isikute seisukohaga selles, et vähem koormav on olukord, kus erinevatele sõidukitele määratakse juurdepääs erinevate teede kaudu. Ringkonnakohus ei pea seda mõistlikuks ega puudutatud isikuid I ja II vähem koormavaks. Vaidlust ei ole selles, et praeguses olukorras on juurdepääs rasketehnikaga võimalik üksnes üle puudutatud isikutele I ja II kuuluva kinnisasja ning sellisel juhul tuleks juurdepääs rasketehnikaga määrata igal juhul üle puudutatud isikute I ja II kinnisasja. Avaldajatel on võimalus kasutada juurdepääsu üle Helme jõe ületuskoha jalgsi ja kergliiklusvahenditega edasi ning seeläbi vähendada liikluskoormust puudutatud isikute I ja II kinnisasjal. Lisaks on avaldajad

1. veebruaril 2023 ringkonnakohtule esitatud menetlusdokumendis välja toonud, et vaidlusalune ületuskoht Helme jõel on avaldajatele teadaolevalt
2. novembril 2022 varisenud ning muutunud kasutuskõlbmatuks, see ei ole ohutult läbitav enam isegi jalgsi. Ületuskoha (silla) kahjustumist teehooldustööde käigus on kinnitanud ka Tõrva Vallavalitsus
3. veebruaril 2023 ringkonnakohtule esitatud seletuses. 19.
4. Maakohus on leidnud põhjendatult, et puudutatud isikute I ja II poolt välja pakutud alternatiivne juurdepääs läbi XXXXXXX kinnistu ja üle Eenuse oja ei taga avaldajatele vajalikku juurdepääsu. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isikute I ja II määruskaebuses esitatud vastupidiste väidetega. Avaldajatel on vaja juurdepääsu ka põllutöömasinate ja metsaveotehnikaga liiklemiseks. Puudutatud isikud I ja II on ise määruskaebuses märkinud, et XXXXXXX kinnistul asub pinnastee (pealiskihita tee ehk rööpad) ehk puudub nõuetele vastav juurdepääs raskeveokitega liiklemiseks. Kuigi puudutatud isikud I ja II on õigesti märkinud, et määratav juurdepääs võib olla alles tee rajamise õiguslik alus, siis praegusel juhul ei saa läbi XXXXXXX kinnistu ning üle Eenuse oja rajada nõuetele vastavat teed ja silda. Maakohus vaatles paikvaatlusel teed XXXXXXX kinnistu suunas, mis osaliselt kulges Aakre metskond 72 kinnistul (asub Keisripalu looduskaitsealal). Lisaks tuleb vastaval teel ületada Eenuse oja. Maakohus leidis õigesti, et kohus ei saa määrata juurdepääsuteed üle looduskaitseala ning läbi oja, kus puudub sild. Silla ehitamine looduskaitsealale võib olla maakorralduslikult võimatu. Eesti Vabariik (RMK kaudu) on märkinud, et riigimaal olev X-Sitermäe teelõik on käesoleval ajal kitsas metsasiht, mis ei sobi suuregabariidilise tehnikaga liiklemiseks. Teelõik asub Keisripalu looduskaitseala sihtkaitsevööndis ja seetõttu ei ole seal tee laiendamine või uue tee ehitamine Keskkonnaameti nõusolekuta lubatud. Ka Tõrva Vallavalitsus on vastuses määruskaebusele märkinud, et tee rajamine läbi XXXXXXX kinnistu ja Keisripalu looduskaitseala ning üle Eenuse oja võib olla keskkonnakaitsenõuetest tulenevalt võimatu. Samuti on paikvaatlusel tuvastatuga tõendatud, et Eenuse oja läbimine ilma sillata ei ole rasketehnikaga võimalik, kindlasti ei ole see võimalik igal aastaajal ja igasuguste ilmastikutingimustega. Puudutatud isikud I ja II ei ole lükanud ümber paikvaatlusel tehtud järeldusi ega esitanud tõendeid selle kohta, et oja on ületatav ka ilma sillata ning piisavalt lai ja mitte nii järsk, et rasketehnikaga saaks seal liigelda. 17 Ringkonnakohus lisab, et hagita menetluses kohaldub küll uurimisprintsiip (

§ 477

lgd 5 ja 7), kuid see ei tähenda, et kohus peaks avalikult kastutavale teele juurdepääsu asjades asuma omal algatusel tõendeid koguma mistahes alternatiivsete juurdepääsude kohta. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et uurimispintsiip ei võta hagita menetluses ära poole põhistamis- ning tõendamiskoormist oma väidete suhtes. Puudutatud isikute I ja II poolt välja pakutud alternatiivne juurdepääs läbi XXXXXXX kinnistu ja üle Eenuse oja on ringkonnakohtu arvates üksnes hüpoteetiline võimalus. Eesmärgipäraselt kasutatava juurdepääsu rajamine sellele trassile oleks paikkonna vaatluse protokollis kajastatut arvestades kas teostamatu või avaldajate vajadusi arvestades ilmselgelt ebamõistlikult kulukas. 19.

1. Puudutatud isikud I ja II leiavad, et maakohtu määratud juurdepääsutasu ei ole piisav. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on põhjendanud, millest lähtudes määras kohus juurdepääsu tasu suuruseks kokku 255 eurot aastas. Maakohus hindas ja analüüsis määratava juurdepääsutee võimalikke korrashoiukulusid ja maamaksu suurust ning leidis õigesti, et avaldajate pakutud juurdepääsu tasu katab tee korrashoiukulud ja maamaksu hüvitise osa. Maakohus on juurdepääsu tasu määramisel arvestanud ka seda, et puudutatud isikute I ja II privaatsusriive ei ole avaldajate poolt kasutatava tee liiklussagedust arvestades suur. Samuti kasutavad puudutatud isikud I ja II ka ise juurdepääsutee esimest osa. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on tasu suurust kohaselt kaalunud ega ole seejuures menetlusnorme rikkunud. Ringkonnakohus peab maakohtu määratud juurdepääsutasu suurust mõistlikuks ja nõustub ka selles osas maakohtu põhjendustega. Puudutatud isikud I ja II heidavad maakohtule ette, et maakohus ei ole teehööveldamise (greiderdamise) ja tee kruusaga täitmise tunnihinna arvestamisel tuginenud asjakohastele tõenditele, kuid samas ei ole puudutatud isikud esitanud tõendeid, mis lükkaksid maakohtu järeldused tööde tunnihinna osas ümber. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb juurdepääsutasu suuruse arvestamisel võtta arvesse ka seda, et resolutsiooni punkti 7 kohaselt on avaldajatel solidaarselt juurdepääsu korrashoiu kohustus osas, milles juurdepääsutee kulgeb X kinnistul alates Mödre-Sitermäe tee pöördest XX kinnistu suunas kuni XX kinnistuni. Avaldajatel on kohustus hoida tee korras, mis vastab tavapärasele tee kasutusele, sh tasandada ning vajadusel täita tee kasutamisel tekkinud rööpad. Eeltoodust tuleneb, et tee osas, mida kasutavad eelkõige avaldajad ise, peavad avaldajad ise kandma tee korrashoiukulud. Seega hõlmab maakohtu määratud juurdepääsutasu suurus korrashoiukulusid tee selle osa eest, mida kasutavad nii avaldajad kui ka puudutatud isikud I ja II. Samuti ei ole puudutatud isikud tõendanud oma väidet, et juurdepääsutee täitmine on eelduslikult vajalik iga-aastaselt, sh nii kevadel kui ka sügisel. Puudutatud isikute I ja II väide, et maakohus ei ole tasu suuruse määramisel arvestanud sellega, et avaldajad liiguvad tee esimesel osal raskeveokitega, mis kahjustab teed tunduvalt rohkem kui puudutatud isikute sõidukid, ei ole põhjendatud. Maakohus on tasu suuruse määramisel arvestanud seda, et avaldajad kasutavad juurdepääsu eelkõige raskeveokitega ja lähtuvalt sellest määranud ka tasu suuruse. 19.
2. Puudutatud isikud I ja II leiavad, et maakohus on jätnud ebaõigesti juurdepääsutasu suuruse määramisel arvestamata koormatava kinnisasja väärtuse vähenemise. Maakohus jättis puudutatud isikute I ja II poolt
3. juuni
4. a ja
5. juuli
6. a menetlusdokumentides esitatud taotlused ja selle lisad tähelepanuta, kuna menetlusdokumendid oli esitatud hilinenult. Maakohus jättis tähelepanuta
7. juuni
8. a menetlusdokumendis esitatud väite, et juurdepääsutasu suuruse arvutamisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja väärtuse 18 vähenemist ja selle väärtuse väljaselgitamiseks tuleb läbi viia ekspertiis (ekspertiisitaotlus esitati
9. juuli
10. a menetlusdokumendis). Asja materjalidest nähtub, et maakohus määras
11. aprilli
12. a ärakuulamisel puudutatud isikutele I ja II seisukohtade esitamise tähtaja kuni
13. maini
14. Puudutatud isikute I ja II lepinguline esindaja esitas oma seisukohad
15. mail
16. Puudutatud isikud I ja II esitasid
17. juunil 2022 täiendava seisukoha, milles palusid arvestada tasu määramisel kinnisasja väärtuse vähenemisega, ja
18. juulil 2022 taotluse ekspertiisi määramiseks. Ringkonnakohtu hinnangul pidi puudutatud isikute I ja II esindaja aru saama, et maakohus määras
19. aprillil 2022 toimunud menetlusosaliste ärakuulamisel lõpptähtaja seisukohtade ja tõendite esitamiseks, sh tasu küsimuses seisukohtade esitamiseks. Puudutatud isikud I ja II heidavad maakohtule ette, et maakohus ei määratlenud, millal lõppes asjas eelmenetlus ega teatanud menetlusosalistele lahendi avalikult teatavaks tegemise kuupäeva. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagita menetluses puudub kohtul kohustus määrata eelmenetluse ja kirjaliku menetluse lõpptähtaega ning kohtulahendi avalikult teatavaks tegemise kuupäeva. Kuigi kohtul tuleb hagita asjade menetlemisel täita mh

§ 392

lg-s 1 ja §-s 351 sätestatuga sarnaseid ülesandeid, ei ole nendes asjades eelmenetluse staadium formaalselt eristatav. Samas ei tulene seadusest, et hagita menetluses võib menetlusosaline seisukohti ja tõendeid esitada lõpmatult ning menetluse igas staadiumis. Ka hagita menetluses kehtib

§ 329

lg 1, mille kohaselt peavad menetlusosalised menetluses esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik.

§ 331

lg 1 järgi võib kohus ka §-s 329 sätestatu rikkumise korral menetleda avaldust, taotlust, tõendit või vastuväidet, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Maakohus jättis

1. juuli
2. a määrusega puudutatud isikute taotluse käiguta ja palus selgitada, missugusel põhjusel ei olnud neil võimalik tähtaegselt esitada kinnistu väärtuse vähenemise vastuväidet. Puudutatud isikud I ja II leidsid
3. juuli
4. a menetlusdokumendis, et mõjuva põhjuse tuvastamine ei ole vajalik, kuna maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme eelmenetluse läbiviimisel ning ühtlasi esitasid puudutatud isikud I ja II taotluse ekspertiisi läbiviimiseks kinnisasja väärtuse vähenemise tuvastamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et
5. juuni
6. a ja
7. juuli
8. a menetlusdokumendid on esitatud hilinenult. Puudutatud isikud I ja II ei ole põhjendanud, mis põhjusel on dokumendid esitatud hilinenult. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus puudutatud isikute I ja II
9. juuni ning
10. juuli
11. a menetlusdokumentide arvestamata jätmisel, sh ekspertiisi läbiviimise taotluse rahuldamata jätmise osas, menetlusõiguse norme ning ringkonnakohus jätab maakohtu vastavad otsustused muutmata. Ringkonnakohus märgib, et menetlusdokumendi tähtaegselt esitamata jätmist ei saa põhjendada sellega, et Riigikohus on vahepeal teinud lahendi, milles on täpsustatud juurdepääsu tasu suuruse arvestamise aluseid. Ringkonnakohus rõhutab siinkohal, et juurdepääsu tasu suuruse leidmisel sai arvestada kinnisasja väärtuse vähenemist ka juba varasema praktika kohaselt. Nii on Riigikohus nt
12. oktoobri
13. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-90-11 (p-s 11) leidnud, et diskretsiooniotsuse tegemisel juurdepääsutasu suuruse kohta võib kohus muu hulgas hinnata koormatud kinnisasja väärtuse vähenemist juurdepääsu tõttu. Määruskaebuses viidatud
14. juuni
15. a määruses tsiviilasjas nr 2-19-20416 on 19 Riigikohus üksnes täpsustanud juurdepääsutasu arvestamise metoodikat juhuks, kui isik, kelle kinnisasi soovitakse juurdepääsuga koormata, on menetluses tuginenud sellele, et juurdepääsutee tõttu väheneb tema kinnisasja kui terviku väärtus ja taotleb juurdepääsutasu kaudu kinnisasja väärtuse vähenemise hüvitamist. Eeltoodust tulenevalt oli puudutatud isikutel I ja II võimalus esitada oma seisukohad ja väited juurdepääsutasu suuruse määramiseks

329 lg 1 alusel nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab või hiljemalt

1. mai
2. a menetlusdokumendis. Maakohus on leidnud, et avaldajate pakutud juurdepääsutasu 255 eurot (kolme juurdepääsu taotleva kinnistu kohta) on maapiirkonnas arvestatav ning keskmisest ilmselt oluliselt kõrgem tasu. Asjas ei ole esitanud arvestusi või põhistatud väiteid selle kohta, et maakohtu määratud juurdepääsutasu ei kompenseeri puudutatud isikute I ja II kinnisasja väärtuse võimalikku vähenemist. Ringkonnakohus märgib, et maakohus määras juurdepääsu mööda X kinnistul juba olemasolevat teed. Arvestades juurdepääsutee kasutamise intensiivsust, ei mõjuta määratud juurdepääs eelduslikult oluliselt puudutatud isikute I ja II kinnisasja väärtust. 19.
3. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et praeguses asjas tuvastatud asjaolude alusel kindlaksmääratud juurdepääsuõigus ei välista huvitatud isikul tulevikus juurdepääsutee kasutamise intensiivsuse või muude asjaolude muutumise tõttu AÕS § 156 alusel kohtusse pöördumist, et muuta juurdepääsu, selle tingimusi või tasu või lõpetada juurdepääsuõigus (vt Riigikohtu
4. märtsi
5. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-12857/119, p 17.4). 19.
6. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isikute I ja II seisukohaga, et juurdepääsutee määramise eeldusena tuleb avaldajatele panna kohustus rajada häiringute vähendamiseks puudutatud isikute I ja II kinnisasjale haljastus (nt hekk). Juurdepääsu määramine AÕS § 156 järgi tähendab eelkõige juurdepääsutee asukoha, juurdepääsu tasu ja tingimuste otsustamist. Riigikohus on leidnud, et viidatud sätte alusel ei saa panna avaldajatele kohustusi, mis ei ole seotud juurdepääsuga (nt kohustus paigaldada avaldajate kinnisasjale prügikastid või liikluskorraldusmärgid) (vt nt Riigikohtu
7. märtsi
8. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-12857, p 18). Ringkonnakohus leiab eeltoodust tulenevalt, et juurdepääsutee määramise eeldusena ei saa panna avaldajatele kohustust rajada puudutatud isikute I ja II kinnisasjale haljastus (nt hekk). 19.
9. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks parandada maakohtu määruse resolutsiooni, täpsustades mõisteid "ülegabariidiline mootorsõiduk" ja "metsaveok". Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu määruse resolutsioon selge ja mõistlikult arusaadav ega peaks tekitama menetlusosalistele arusaamatusi. Samuti ei pea ringkonnakohus vajalikuks täpsustada resolutsiooni osas, mis puudutab tee korrashoiukohustust olukorras, kui juurdepääsu takistus on tekkinud loodusnähtuste või vääramatu jõu tõttu. Maakohus on määratlenud, kellel ja mis teelõigu osas on tee korrashoiukohustus. Ringkonnakohus leiab, et kui teele on tekkinud takistus loodusnähtuse või vääramatu jõu tõttu, siis tuleb takistus kõrvaldada kinnisasja omanikul, kellele on maakohtu määruse resolutsiooni punkti 7 järgi pandud tee korrashoiukohustus. Tee korrashoiukohustus hõlmab endas ka kohustust vabastada tee loodusnähtuste või vääramatu jõu tõttu tekkinud takistustest ehk hoida tee läbitavana.
10. Maakohus jättis menetluskulud

§ 172

lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.

§ 172

lg 1 teine lause annab mitme menetlusosalise osalemisel hagita menetluses kohtule ulatusliku kaalutlusõiguse otsustada menetluskulude mõne menetlusosalise kanda jätmise, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Viidatud sätte kohaldamine on kaalutulus20 ehk diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (vt Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-165794/201, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus menetluskulude jaotamisel diskretsiooni piire ületanud ning puudub alus muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust.
3. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta

§ 171lg 1 alusel solidaarselt puudutatud isikute I ja II kanda.

22. Ringkonnakohus ei muuda maakohtu määratud menetluskulude jaotust ning määrab lähtudes

§ 177

lg 1 p-st 1 seetõttu käesolevas määruses kindlaks määruskaebemenetluse menetluskulude rahalise suuruse. Avaldajate menetluskulude nimekirja kohaselt on avaldajate I ja II menetluskulud määruskaebemenetluses kokku 2024 eurot 88 senti (sh käibemaks). Menetluskulud koosnevad esindajakulust. Nimekirjast nähtuvalt on esindajal kulunud maakohtu määruse analüüsile ja menetlusse võtmise määrusega tutvumisele 40 minutit, määruskaebuse analüüsile, kaebusele vastuse koostamisele ja nõupidamisele kliendiga 14 tundi 40 minutit, kokku 15 tundi 20 minutit. Avaldajate esindaja tunnitasu on 110 eurot (lisandub käibemaks). Avaldajad kinnitavad, et kõik nimetatud kulud on kantud seoses määruskaebemenetlusega (

§ 176lg 5).

Avaldajad märgivad, et nad ei ole käibemaksukohustuslased ega saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (

§ 174lg 10).

Puudutatud isikud I ja II ei ole avaldajate menetluskulude nimekirja osas seisukohta avaldanud.

§ 175

lg-st 1 tuleneb, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga. Lisaks tuleb hinnata ka esindaja ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust (vt nt Riigikohtu 14. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-10324/42, p 17 koos selles viidatud praktikaga). Ringkonnakohtu hinnangul on avaldajate esindaja ülalviidatud toimingud asja mahtu ning keerukust arvestades asjatundliku õigusteenuse osutamiseks

§ 175lg 1 tähenduses põhjendatud ja vajalikud.

Nende kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja materjalidest ei nähtu, et esindaja oleks kulutanud aega põhjendamatult. Avaldajate esindaja tunnitasu 110 eurot (lisandub käibemaks) on ringkonnakohtu arvates

§ 175lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud.

See ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Seega tuleb puudutatud isikutelt I ja II solidaarselt välja mõista avaldajate menetluskulu 2024 eurot 88 senti (sh käibemaks). Vastavalt avaldajate taotlusele tuleb menetluskulud välja mõista solidaarselt avaldaja I ja avaldaja III kasuks. Lähtudes

§ 177

lg-st 4, märgib kohus vastavalt avaldajate taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt puudutatud isikutel I ja II alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 21 Teistel menetlusosalistel puuduvad seoses määruskaebuse menetlemisega hüvitatavad menetluskulud. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja Margit Vutt Indrek Parrest 22