← Eesti

1-23-4734/6

1-23-4734 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number 25. august 2023, Tallinn, kirjalik menetlus 1-23-4734

(23221000023)Kohtunik Orvi Koik Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri
  1. juuli
  2. a kaebuse rahuldamata jätmise määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X (X) esindaja advokaat Märt Mürk, kaebus RESOLUTSIOON
  3. Jätta muutmata Riigiprokuratuuri
  4. juuli
  5. a määrus, millega jäeti rahuldamata X kaebus Põhja Ringkonnaprokuratuuri
  6. mai
  7. a kaebuse läbi vaatamata jätmise määruse peale.
  8. Ringkonnakohtule esitatud kaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. Politsei-ja Piirivalveametis registreeriti
  10. aprillil 2023 X (X) süüteoteade selle kohta, et väidetavalt luges riigi valimisteenistus (RVT)
  11. märtsi 2023 e-hääled kokku ebaõigesti, mis X hinnangul on KarS § 163 järgi kvalifitseeritav kuritegu (valimiste võltsimine häälte ebaõige lugemise teel). Nii Vabariigi Valimiskomisjon kui ka Riigikohus lükkasid X sellekohase kaebuse tagasi kaebetähtaja ületamise tõttu.
  13. mail 2023 koostas PPA KKP Korruptsioonikuritegude büroo juhtivuurija Aivar Sepp kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate nr
  14. Kriminaalmenetlus jäeti alustamata KrMS § 199 lg 1 p 1 lähtudes, s.o kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu.
  15. X esitas
  16. mail 2023 kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale kaebuse Põhja Ringkonnaprokuratuurile.
  18. mai
  19. a määrusega jättis ringkonnaprokurör Janno Reinkort kaebuse läbi vaatamata KrMS § 207 lg 4 ja 5 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu. 1
(5)
  2. juunil 2023 registreeriti Riigiprokuratuuris X kaebus Põhja Ringkonnaprokuratuuri
  3. mai 2023 kaebuse läbi vaatamata jätmise määruse peale. Riigiprokuratuuri määrus
  4. Riigiprokurör jättis
  5. juuli 2023 määrusega X kaebuse rahuldamata asudes seisukohale, et Põhja Ringkonnaprokuratuuris koostatud kaebuse läbi vaatamata jätmise määrus on seaduslik ja põhjendatud. Riigiprokuratuur nõustus ringkonnaprokuröri seisukohaga, millest tulenevalt ei ole X näol tegemist kannatanuga tema poolt väidetava (ja KarS § 163 lg 1 järgi kvalifitseeritava) võimaliku kuriteo (s.o võimaliku valimiste võltsimise) läbi. Riigiprokurör selgitas, et seadusandja ei ole piiranud kuriteoteate esitamise õigusega isikute ringi, kuivõrd kuriteoteatele õigusliku hinnangu andmisega on üldse esmalt võimalik tuvastada, kas ja milline kuriteokoosseis võib selle alusel 3 esineda, kuid edasikaebeks õigustatud isikute ring on piiratud ja KrMS § 207 lg 2 kohaselt võib kriminaalmenetluse alustamata jätmist vaidlustada vaid kannatanu. Riigiprokuröri hinnangul ei ole X oma kaebuses tõsiseltvõetavalt näidanud, mil viisil väidetava valimiste võltsimisega (väidetava häälte ebaõige lugemisega) ikkagi kaebajale, kui ühele valijale, vahetult kahju tekitati ja milles see kahju konkreetselt seisnes (kaebaja on küll püüdnud oma väidetavat kannatanu-staatust mingil viisil argumenteerida, kuid tema argumendid pole tõsiseltvõetavad; kaebaja väited on meelevaldsed ja ebakonkreetsed). Riigiprokurör märkis, et kuna kaebuse pinnalt pole tõsiseltvõetavalt tuvastatavad X puhul kannatanu seisundi tekkimise eeldused, tuleb asuda seisukohale, et X ei ole käesolevas menetluses isikuks, kellele laieneks kaebeõigus vastavalt KrMS §-le
  6. See tähendab, et X ei ole isikuks, kes saaks antud juhul vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmist. Seega on X kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta tehtud Põhja Ringkonnaprokuratuuri määrus põhjendatud ja seaduslik ning kõnealuse määruse peale esitatud kaebus jääb rahuldamata. Vastuväited Riigiprokuratuuri määruse seisukohtadele
  7. Tallinna Ringkonnakohtule adresseeritud kaebuses taotletakse Riigiprokuratuuri
  8. juuli
  9. a määruse tühistamist. Kaebuse esitaja taotleb alustada kriminaalasjas nr 23221000023 KarS § 163 tunnustel kriminaalmenetlus ning edastada kriminaalasja materjalid uurimisalluvuse kohasele ametile. Alternatiivselt taotleb kaebuse esitaja saata asi prokuratuurile menetlusse võtmise otsustamiseks. 7.1 Kaebaja esindaja ei nõustu vaidlustatud määruses toodud põhjendustega kaebuse rahuldamata jätmise kohta ning leiab, et tal on edasikaebeõigus olemas, kuna ausad valimised on iga Eesti Vabariigi kodaniku õigus, mistõttu kahjustab selle rikkumine kannatanu kui Eesti Vabariigi kodaniku õigusi ning rikkumine puudutab isiklikult kannatanu poolt antud häält, mistõttu on süütegu vahetult tema õigusi kahjustanud. Kaebaja esindaja viitab seejuures Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendile, milles on kinnitatud, et EIÕK protokolli 1 artiklis 3 toodud õigus hõlmab endas ka hääletamisjärgseid etappe, sh häälte lugemist, mis peab samuti toimuma läbipaistvalt ja ausalt (EIKo nr 75947/11, p 284). Täiendavalt on EIK kinnitanud, et õigus vabadele valimistele on nii riigi kohustus kui ka isiku individuaalõigus (EIKo nr 75947/11, p 285), millest tulenevalt saab üksikisik olla valimisvabaduse rikkumise korral kannatanuks. Ka on EIK oma otsuses rõhutanud, et kui häältelugemise protsessis esinevad ebatavasused, mis võivad suurel määral moonutada valijate tahet, siis peab riik taolised kaebused sisuliselt läbi vaatama. Vastasel korral rikutaks isiku õigust ausatele valimistele, mis on tagatud EIÕK protokolli 1 artikliga 3 (EIKo 75947/11, p 335). Kannatanu on praegusel juhul toonud välja, et ebatavasused puudutasid kuni 312 181 e-häält, millel puudusid (i) VVK otsuse nr 47 punktis 3.3.1 nõutud EHAK-koodid ning (ii) RKVS § 48⁴ lg 4 kohased ja VVK 10.10.2022 otsuse nr 47 punktis 3.1 nõutud digiallkirjad. Võttes arvesse, et
  10. aasta Riigikogu valimistel anti kokku 613 801 häält, millest 610 299 olid kehtivad, siis võib rikkumine puudutada 2
(5)enam kui 51% kõigist valimistel antud häältest. Tegemist on seega asjaoluga, mis võis potentsiaalselt oluliselt moonutada valijate tegelikku tahet ning mida tuleks EIK praktika järgi seetõttu sisuliselt käsitleda. Eeltoodu haakub analoogia korras ka Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalasjas nr 1-226931
  1. novembril 2022 tehtud määruse punktis 10 toodud. Täiendavalt viitab kaebuse esitaja Riigikohtu otsusele RKPSJKo nr 3-4-1-4-11, p 13, mille kohaselt võib Eesti kodanik olla huvitatud isikuks RKVS § 72 lg 1 ja § 70 lg 1 mõttes kui tegemist on kaebuse esitaja õiguste rikkumine Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse või toiminguga. Sellest järeldub analoogia korras, et valimisnõuete rikkumise korral on iga täisealine Eesti Vabariigi kodanik kannatanuks. Kannatanu rõhutab seejuures, et Põhiseaduse § 123 lg 2 sätestab, et kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. EIÕK-i näol on tegemist Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepinguga. Kui kohus peaks leidma, et KrMS või mõni muu siseriiklik seadus on siinses kaebuses väljatoodud asjaoludega seonduvalt EIÕK-ga vastuolus, siis tuleks PS § 123 lg 2 kohaselt lähtuda välislepingust. 7.2 Lisaks sellele, et häälte ebaõige lugemine kahjustab kannatanu kui Eesti Vabariigi kodanike õigusi, on kannatanu ka välja toonud, et konkreetselt tema isiklik hääl loeti ebaõigesti. Tegemist on selgelt asjaoluga, mis seondub vahetult kannatanuga ning mis rikub tema kui üksikisiku õigust ausatele valimistele. Riigi Valimisteenistuse juht on kinnitanud, et nad võtsid arvesse pärast evalimiste lõppu laekunud ehk ebaseadusliku hääle, mis tühistas avaldaja varasema, õigeaegselt laekunud e-hääle. Hiliselt laekunud e-hääl loeti hiljem aga kehtetuks. Häälte ebaõige lugemise tulemusena ei võetud kannatanu õigeaegselt antud e-häält seega
  2. aasta Riigikogu valimistel arvesse. On ilmne, et kannatanu hääle ebaõige lugemine rikub vahetult kannatanu õigusi, mistõttu on kannatanul edasikaebeõigus. Kannatanu rõhutab seejuures, et prokuratuur ei ole mitte mingit tähelepanu pööranud asjaolule, et kannatanu isiklik hääl on samuti ebaõigesti loetud. Kannatanu on seisukohal, et sellega on prokuratuur oluliselt rikkunud menetlusõigust, jättes kannatanu tähtsust omava seisukoha tähelepanuta. 7.3 Kokkuvõtvalt on kaebaja seisukohal, et Riigiprokuratuur jättis alusetult kaebuse rahuldamata. Kaebaja on asjas kannatanuks, mistõttu on tal ka kaebeõigus ringkonna- ja Riigiprokuratuuri määruste vaidlustamiseks. Kannatanuks mittelugemine on menetlusõiguse oluline rikkumine.
  3. Kaebuse esitaja leiab, et esineb kriminaalmenetluse alus. 8.1 Kokkuvõtvalt leiab kaebaja, et
  4. aasta Riigikogu valimiste esines häälte lugemisel vähemalt kolm eraldiseisvat rikkumist: (i) võeti arvesse e-hääled, millel puudusid õigusaktidega nõutud EHAK koodid, (ii) võeti arvesse e-hääled, mille digitaalallkirjad olid kehtetud, (iii) loeti ebaõigesti kannatanu isiklik e-hääl. Kannatanu on seetõttu seisukohal, et asjas esineb vähemalt mõistlik kahtlus, et
  5. aasta Riigikogu valimistel on loetud väga suur arv e-hääli, mis ei vastanud seaduse nõuetele ning olid RKVS § 601 lg 6 kohaselt kehtetud. Suurel hulgal kehtetute häälte lugemine vastab häälte ebaõige lugemise koosseisule KarS § 163 mõistes. KrMS §-s 6 sätestatu kohaselt tuleb seega asjas alustada kriminaalmenetlus, et kontrollida selle kahtluse tõelevastavust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  6. Esmalt juhib ringkonnakohus tähelepanu asjaolule, et Riigiprokuratuuri
  7. juuli
  8. a määrusega jäeti X kaebus rahuldamata, kuna riigiprokurör asus seisukohale, et X kaebuse läbivaatamata jätmise kohta Põhja Ringkonnaprokuratuuri poolt 26.mail 2023 koostatud määrus, oli põhjendatud ja seaduslik, kuna X ei olnud süüteoteates kirjeldatud sündmuses kannatanuks. Kuna riigiprokurör kriminaalmenetluse alustamata jätmist sisuliselt ei hinnanud, pole ringkonnakohtul menetluslikku pädevust kontrollida kriminaalmenetluse alustamata jätmise põhjendatust. Seetõttu ei 3
(5)anna ringkonnakohus hinnangut esitatud kaebuses süüteo asjaoludele ega kriminaalmenetluse alustamata jätmise vastuväidetele. Ringkonnakohtul on menetluslik pädevus kontrollida üksnes Riigiprokuratuurile esitatud kaebuse rahuldamata jätmise seaduslikkust ja põhjendatust.
  1. Kaebuses leitakse, et X on alustamata jäetud kriminaalmenetluses kannatanuks, sest rikutud on tema kodaniku õigusi ning seega on ta õigustatud isikuks vaidlustama KrMS § 207 alusel kriminaalmenetluse alustamata jätmist. Ringkonnakohus leiab, et üksnes isiku enda veendumus, et ta on kannatanuks antud asjas, ei tingi tema kannatanuks pidamist ja temale kaebeõiguse laiendamist. Nii nagu prokuratuurid on märkinud peab konkreetse kuriteoga tekitatud kahju olema isikule vahetult sama kuriteoga tekitatud. Antud juhul seda jaatada ei saa. Kaebaja pole ise kaebuses sellist vahetu kahju olemasolu veenvalt kinnitanud ega põhistanud.
  2. Käesolevas asjas on eelnevate menetlejate poolt juba märgitud, et KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga vahetult kahjustatud. Talle on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Kannatanu mõiste olemust ja sisu on kõrgeima astme kohus selgitanud määruses nr 3-1-1-97-10 ja märkinud, et KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga (või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga) tähendab seda, et 1) kannatanu kahju peab olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega ja 2) kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma seda sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. Samuti on selgitatud, et hinnates, kas isikut saab käsitada kuriteos kannatanuna, tuleb lähtuda kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo asjaoludest ja kvalifikatsioonist kujul, nagu need on määratlenud prokuratuur.
  3. KarS § 163 kaitseb õigushüvena valimis- või hääletamistulemuste õigsust. Karistatavaks loetakse ainult need tegevused, mis on suunatud riigivõimu, kohaliku omavalitsuse ja Euroopa Parlamendi valimiste kahjustamiste vastu. Üksikisikut ei saa käsitada kannatanuna kriminaalmenetluses, mida toimetatakse kollektiivseid õigushüvesid kaitsva kuriteokoosseisu tunnustel (vt RKKKm nr 3-1-1-97-10, p 23, 24). Ringkonnakohus nõustub prokuratuuriga, et kõne all olev kuriteokoosseis ei ole määratud kaitsma individuaalõigushüvesid ning seega ei saa lugeda Märt Põtra (X) antud asjas kannatanuks KrMS § 37 lg 1 mõttes ja ta ei oma KrMS § 207 kohaselt õigust esitada kaebust kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate peale ega õigust vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmist.
  4. Kaebuses on viidatud EIKo 75947/11, millest tuleneb valimisvabaduse individuaalõigus, kuid seda ei saa samastada kriminaalmenetluslikult kaitstava individuaalõigusega. Kaitsja jätab tähelepanuta, et eelmärgitud otsuse p-s 335 on EIK oma otsustuses märkinud, et üksikute valijate õigusele hääletamise tulemuste peale edasi kaevata võivad siseriiklikus õiguskorras kehtida mõistlikud piirangud. Märgitud on sedagi, et kui esinevad tõsised eeskirjade eiramised häälte lugemise ja tabelite esitamise protsessis, mis võivad põhjustada valijate kavatsuste jämedat moonutamist, peaksid riigi ametiasutused sellised kaebused tõhusalt läbi vaatama. Selliste kaebuste tõhusa läbivaatamise tagamata jätmine kujutaks endast konventsiooni
  5. protokolli artikliga 3 tagatud isikute vabade valimiste õiguse rikkumist selle aktiivses ja passiivses aspektis. Sellised kaebused on Eesti siseriikliku korra järgi võimalik läbi vaadata Eestis kehtestatud valimisseadustes sätestatu alusel. Antud juhul siis RVS § 70 järgi. Seda on kaebaja ringkonnakohtule esitatud materjalidest nähtuvalt ka teinud. Seega on Eestis tagatud RKVS-is võimalus üksikisikul vaidlustada valimiste korralduse puuduseid. See, et X kaebus jäi nii Vabariigi Valimiskomisjoni kui ka Riigikohtu poolt läbi vaatamata seoses kaebetähtaja ületamisega, ei tingi tema käsitlemist kannatanuna kriminaalõiguslikus tähenduses. 4
(5)
  1. Kaebuse esitaja viide ringkonnakohtu lahendile, milles ringkonnakohus asus seisukohale, et kannatanuna saab käsitleda isikut keda mõjutab tunnistaja poolt valeütluste andmine, ei ole analoogia korras antud asjas kohaldatav. Valeütluste andmine võib tekitada vahetut kahju isikule, mida antud asjas ei ole võimalik tuvastada. Ringkonnkohtu hinnangul ei saa ka analoogia korras järeldada kaebuse esitajal kannatanu staatuse olemasolu kriminaalmenetluses kaebaja poolt viidatud RKPSJKo nr 3-4-1-4-11, p 13 märgitust tulenevalt. Riigikohus on konkreetselt viidanud asjas huvitatud isikule ning selgitanud tema kaebeõigust just RKVS järgi oma õiguste kaitsmisel, mitte individuaalsete õiguste olemasolule kriminaalmenetluslikus mõttes.
  2. Kuna KrMS § 207 annab sõnaselgelt kaebeõiguse ainult kannatanule, siis on ringkonnaprokurör jätnud seaduslikult X kaebuse läbi vaatamata ning Riigiprokuratuur on põhjendatult jätnud X kaebuse rahuldamata. Kaebaja õigusi ei ole seetõttu piiratud, sest talle on kaebeõigus eelmärgitud määrustele olnud tagatud.
  3. Eeltoodu alusel ning juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku § 208 lg-st 5 ning § 385 p-st 11, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri
  4. juuli
  5. a määruse muutmata ning esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.