KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Enno Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 11.08.2023, Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-23-320 Haldusasi Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X’i

) § 25 lg 2 alusel, sest isiku suhtes esinevad

§ 23lg 1 punktides 1, 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused.

Taotlusest nähtuvad järgmised asjaolud. 1.

1. Varasemad asjaolud on välja toodud 15.02.2023 PPA taotluses, mis ei ole muutunud. 17.02.2023 vabanes Viru Vanglast Vene Föderatsiooni kodanik X (sünd. xx xx xxxx) temale Viru Maakohtu 18.11.2011 kohtuotsusega nr 1-10-13961 määratud karistuse kandmisest. Xil puudub peale vangistustest vabanemist seaduslik alus Eestis viibimiseks. 27.02.2023 oli PPA poolt esitatud taotlus Venemaa Föderatsioonile isiku dokumenteerimise osas. 17.04.2023 laekus PPA-le Venemaa Föderatsioonilt (edaspidi VF) vastus, et tagasivõtutaotlus on tagasi lükatud puuduliku info tõttu. 28.04.2023 esitas PPA korduva tagasivõtutaotluse VF-ile. 18.05.2023 vastas VF, et soovib tõestust, et isikul ei ole Eesti Vabariigis viibimisalust. PPA hinnangul rikub VF räigelt tagasivõtu lepingut, mis on sõlmitud EU ja VF vahel 25.05.
2. PPA pöördus Eesti Vabariigi Välisministeeriumi poole, et nad edastaks VF noodi lepingu räige rikkumise eest. Hetkeseisuga on isiku dokumenteerimine pooleli, kuna PPA ootab vastust Venemaa poolt isiku tagasivõtu osas. 1.
3. Tartu Halduskohus andis 17.02.2023 määrusega nr 3-23-320 loa isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, kuid mitte kauemaks kui 17.04.
4. Tallinna Halduskohus pikendas 14.04.2023 isiku kinnipidamist kuni 14.08.
5. 1.
6. Vastavalt

§ 68

p 4 esineb Xi puhul endiselt põgenemisoht, kuna välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus. Antud asjaolud olid varasemalt kirjeldatud PPA esitatud taotluses. Vaidlus puudub, et Xi on kriminaalkorras karistatud reaalse vangistusega. PPA on arvamusel, et isiku varasemad karistused viitavad sellele, et isik suhtub õiguskorda negatiivselt. PPA’l puudub usaldus, et isik on vabaduses viibides PPA-le väljasaatmiseks kättesaadav. Samuti ei ole isiku käitumine ja hoiakud alates kinnipidamisest muutunud. 1.4.

§ 68

p 6 järgi esineb põgenemisoht ka siis kui välismaalane on PPA-le teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. X on vaidlustanud PPA 02.09.2021 otsuse nr 15.3-3.1/6334-3, millega PPA tunnistas Xi tähtajalise elamisloa kehtetuks, tegi talle ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks, mis kuulub isiku kinnipidamisasutusest vabanemisest alates sundtäitmisele ja kohaldas isikule kolmeaastase sissesõidukeelu. X esitas 23.12.2021 kohtule kaebuse täpsustuse, milles palub kohtul tühistada PPA 02.09.2021 otsus nr 15.3-3.1/6334-3 ja 04.10.2021 vaideotsus nr 15.3- 3.6/

1. Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumaja 14.03.2023 määrusega rahuldati Xi esialgse õiguskaitse taotlus osaliselt ning keelati Politsei- ja Piirivalveametil Xi Eesti Vabariigist väljasaatmine kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni haldusasjas nr 3-21-
2. Tartu Ringkonnakohus tühistas oma 21.04.2023 määrusega Tartu Halduskohtu 14.03.2023 määruse resolutsiooni p 1, millega jäi isiku esialgne õiguskaitse taotlus tervikuna rahuldamata. Seega isikul ei ole enam esialgset õiguskaitset. 1.
3. Xil puudub kehtiv reisidokument. Alates 17.02.2023 viibib isik PPA kinnipidamiskeskuses. Isik ei ole kinnipidamiskeskuses enda dokumenteerimisega tegelema hakanud ja keeldub koostööst PPA’ga. 27.02.2023 viidi isikuga läbi vestlus seoses tema dokumenteerimise protsessiga. PPA pakkus isikule võimalust minna taotlema endale tagasipöördumistunnistust, kuid isik keeldus ning on keeldunud enda dokumenteerimisest tänase päevani. Isiku sõnul ei soovi ta Eesti Vabariigist lahkuda ja võttis Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse vaid sellepärast, et saaks
4. aastal minna Venemaale komandeeringusse ning kahetseb seda tegu. 02.05.2023 soovis isik minna VF saatkonda. PPA ametnikud viisid isiku saatkonda ning seal püüdis isik anda sisse kodakondsusest loobumise taotlust, mida VF saatkond vastu ei võta, kuna ei võimalda kodakondsusest loobumist. Antud olukord näitab isiku soovimatust lahkuda kodakondsusjärgsesse riiki. Isik ei olnud nõus end dokumenteerima ega PPA’ga koostööd tegema. Lähtudes isiku käitumisest ja ütlustest on PPA arvamusel, et isik endiselt ei soovi Eesti Vabariigist lahkuda ja endale tagasipöördumistunnistust taotleda. Sellega ei täida X kaasaaitamiskohustust ning takistab oluliselt enda väljasaatmist. 1.
5. PPA leiab endiselt, et kinnipidamiskeskuses kinnipidamise asendamine leebemate

§-s 10 sätestatud järelevalvemeetmetega ei vii piisava tõenäosusega soovitud tulemuseni. Leebemate 2 järelevalvemeetme kohaldamine baseerub usaldusel ning käesoleval juhul ei ole isik oma varasema käitumisega tekitanud PPA-s sellisel määral usaldust, et PPA peaks võimalikuks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist. Isiku varasem käitumine on näidanud, et ta ei austa ega järgi Eesti Vabariigi seadusi. Ka Tartu Ringkonnakohus on oma 23.03.2023 määruses (samas asjas) nõustunud PPAga isikust tuleneva põgenemisohu kinnipidamise alusena sätestatud

§ 23lg 1 p-de 1, 2, 3 kohaldamise osas.

PPA nõustub ringkonnakohtuga ning leiab, et isiku osas ei ole ära langenud põgenemiseoht ja ta ei ole asunud koostööle enda dokumenteerimise osas. PPA on arvamusel, et kinnipidamine on vajalik ja proportsionaalne abinõu, et oleks võimalik tagada isiku väljasaatmine Eesti Vabariigist. Kinnipidamiskeskuses on isikule tagatud majutus, toitlustus, vajadusel ka arstiabi ning võimalus viibida värskes õhus. 1.7. Xi esindaja esitas enne kohtuistungi toimumist 09.08.2023 kirjaliku seisukoha, milles asus seisukohale, et Politsei- ja Piirivalveameti taotlus on põhjendamatu ning see tuleks jätta rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et puudutatud isikut on kriminaalkorras karistatud reaalse vangistusega. Puudutatud isik on kandnud talle mõistetud karistuse täielikult ära, mistõttu tuleb leida, et karistuse eesmärgid on saavutatud. Üksnes

§ 68

p-s 4 sisalduvate eelduste faktiline esinemine ei tähenda automaatselt põgenemisohu olemasolu.

ei võimalda isikut kinni pidada avaliku korra kaitsmise eesmärgil. Karistuse ärakandmise korral oleks üldpreventiivne kinnipidamine vastuolus topeltkaristamise keelu põhimõttega. Puudutatud isik ei ole väljendanud vähimalgi määral tahtlust või kavatsust kinnipidamiskeskusest vabanedes Eestist lahkuda või ebaseaduslikult üle piiri minna. Samuti ei ole ka mõistlikku alust eeldada, et ta seda teeks. Politsei- ja Piirivalveamet on liiga jäigalt sidunud puudutatud isiku väidetavat põgenemisohtu VVS §-s 68 loetletud asjaoludega. Põgenemisohu puudumise kasuks räägib asjaolu, et X’ile mõistetud karistuse kandmiseks (vangistus) on ta ilmunud vanglasse iseseisvalt. Seega pole puudutatud isik pole kunagi üritanud põgeneda ega hoidunud menetlusest kõrvale. Xi puhul esinevad põgenemisohtu välistavad asjaolud – pikaaegne abikaasa, pensionäridest vanemate eest hoolitsemine, kolm alaealist last, isiklike rahaliste vahendite puudumine, kindel elukoht, eriline side Eesti Vabariigiga, kus puudutatud isik on sündinud ja terve elu elanud. Lisaks puuduvad puudutatud isikul igasugused sidemed välisriikidega. Problemaatiline on ka kaasaaitamiskohustuse eiramise etteheide. Pooleli on haldusasi, kus vaidluse all on puudutatud isiku elamisloa kehtetuks tunnistamine. Eelnimetatud Politsei- ja piirivalveameti otsuse vaidlustamisega on puudutatud isik näidanud üles aktiivset tegutsemist selle nimel, et tal oleks võimalik jääda Eestisse seaduslikul alusel. Kõiki toiminguid on võimalik teha ka siis, kui kaebaja viibib vabaduses. Kinnipidamise aluseks ei saa olla

järgi ka usalduse puudumine. X ei nõustu, et temast lähtuv oht on piisavalt suur. X palub kohtul arvestada peresuhteid ja laste sidet oma vanematega. X rõhutab, et käesolev haldusasi mõjutab oluliselt puudutatud isiku alaealisi lapsi, kelle huvid peavad olema seatud esikohale.

1. 09.08.2023 toimunud kohtuistungil jäi PPA oma taotluse juurde kindlaks ja pidas seda jätkuvalt põhjendatuks.
2. X väitis 09.08.2023 toimunud kohtuistungil, et PPA taotlus on küll arusaadav, kuid põhjendatuks ta seda ei pidanud. Xi esindaja esitas kohtute infosüsteemi kaudu enne ja ka peale kohtuistungi toimumist menetluskulude väljamõistmiseks menetluskulude nimekirja viitega halduskohtumenetluse seadustiku § 109 lg 11 koos vastavate arvetega kulude kandmise kohustuse kohta. KOHTU PÕHJENDUSED 3
3. Halduskohtumenetluse seadustiku § 264 lg 1 kohaselt annab kohus seadusega sätestatud juhtudel haldustoimingu tegemiseks loa ja pikendab seda. Antud juhul on Politsei- ja Piirivalveamet viidetega väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 23 lõikele 1 ja § 25 lõikele 2 seda taotlenud. 5.

§ 25

lõike 1 kohaselt pikendab halduskohus välismaalase lahkumiskohustuse täitmiseks PPA taotlusel väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni 4 kuu kaupa, kuid kõige kauem 6 kuuks arvates kinnipidamiskeskusesse paigutamisest, kui esineb

§ 23

lg-s 1 sätestatud alus ja sama paragrahvi lg-s 11 nimetatud põhimõtted.

§ 25

lg 2 alusel pikendab aga halduskohus pärast 6 kuu möödumist väljasaadetava välismaalase kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega 4 kuu kaupa, kuid kõige kauem 18 kuuks tema kinnipidamiskeskusesse paigutamise päevast arvates, kui väljasaadetav ei täida jätkuvalt kaasaaitamiskohustust või kui tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. 6. Antud juhul kohalduvad välismaalase kinnipidamiskeskuses viibimise tähtaja pikendamisel

§ 23

lõiked 1 ja 11 ning § 25 lõiked 1-2 nende koostoimes, sest formaalselt vaadatuna on kuue kuulise piirtähtaja täitumiseni veel mõned päevad aega, kui seejärel on vaja lähtuda

§ 25lõikest 2.

Olenemata eelnimetatust toimub tähtaja pikendamine mõlemal juhul 4 kuu kaupa. Tähtaja pikendamisel on vaja arvestada

§ 23

lg 1 punktides 1-3 sätestatud aluseid ja sama paragrahvi lõikes 11 nimetatud põhimõtted. Vastavalt

§ 23

lg 1 punktidele 1-3 võis taotleda luba viibimisaluseta riigis viibiva välismaalase kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks kui järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ja kui seejuures esineb põgenemise oht, välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust, välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast riigist viibib.

§ 23

lg 11 kohaselt antakse luba välismaalase kinnipidamiseks sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud alustel kui järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada, kusjuures kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning iga üksikjuhtumi puhul on vaja arvestada ka välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. 7. Politsei- ja Piirivalveamet tuginebki kõigile kolmele

§ 23

lõikes 1 sätestatud alusele ning seonduvalt põgenemisohu ja kaasaaitamiskohustuse mittetäitmisega ka sama seaduse § 68 p-dele 4 ja

1. Nende kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht juhul, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus ning samuti juhul, kui välismaalane on PPA-le teada andnud või see järeldub tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita.
2. Käesoleva kaasuse või taotluse eripära väljendubki selles, et

§ 23

lõikes 1 nimetatud aluste olemasolu, sealhulgas põgenemisohtu ja kaasaaitamiskohustuse eiramist on varasemalt Tartu Ringkonnakohtu 23.03.2023 ning Tallinna Halduskohtu 14.04.2023 lahenditega hinnatud ning leitud, et need asjaolud esinesid. Faktiliste asjaolude esinemise osas ei ilmnenud mingisuguseid vastupidiseid väiteid ka 09.08.2023 kohtuistungil. Samuti ei selgunud kohtuistungil, et vahepealsel perioodil oleks saanud selles osas midagi sisuliselt muutuda. X väitis endiselt, et võib küll Politseija Piirivalveametiga koostööd teha, kuid mitte tagasipöördumistunnistuse taotlemise vajadust puudutavas osas. Tartu Ringkonnakohtu 23.03.2023 määruse punktidest 11 ja 13 järeldub, et taolist situatsiooni peab tõlgendama kaasaaitamiskohustuse rikkumisena ja soovi puudumist Eestist lahkuda põgenemisohuna

§ 68

p 6 tähenduses ning et järelevalvemeetmete kohaldamine saaks olla tõhus üksnes juhul kui isiku varasema käitumise põhjal oleks piisav alus eeldada, et ta kohaldatavaid järelevalvemeetmeid ka päriselt järgib. Vastupidise väitmine oleks jõustunud ringkonnakohtu lahendiga vastuolus. Nimetatud lahendi punktis 9 on seonduvalt põgenemisohuga veel ka märgitud, et perekonna olemasolu (arvestades kõiki asjaolusid kogumis) põgenemise ohtu ei vähenda. 4 Samasugusele seisukohale võib asuda seonduvalt enne kohtuistungit edastatud kaebaja seisukoha lisade puhul (sugulaste selgitused, nõustamise kokkuvõtted ja motivatsioonikiri). Seega on Politseija Piirivalveameti 07.08.2023 taotluse aktsepteerimise eelduslikud tingimused täidetud, sest väljasaadetav ei täida jätkuvalt kaasaaitamiskohustust ning tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist, mida PPA püüab teha, viibib. Haldusasja materjalist ei nähtu ka seda, et isiku kinnipidamine kinnipidamiskeskuses oleks vastuolus tema turvalisuse või tervisekaitse kaalutlustega. 9. Lähtuvalt eeltoodust ei ole PPA taotluse rahuldamata jätmiseks põhjust ning seega kohus pikendab X’i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 11.12.2023. Kaebaja esindaja edastatud menetluskulude hüvitamise taotluse rahuldamiseks ei ole antud juhul alust. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik 5